Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Norra kirjanikul tahaks Solsta seni viimasest romaanist mis kannab nime seitsmeteistkümnes romaan ja mis äsja eesti keeles ilmus. Selle romaani pealkiri on kõigepealt väga sümboolne või siis teistpidi võttes ta ei ole seda üldse, sest nimelt on tõepoolest taksol seda kirjutanud 17 romaani ja neist viis on praeguseks eesti keeles tõlgitud. Põhimõtteliselt võib siis Solsta kohta julgelt öelda, et ta on elav klassik väga rohkelt tõlgitud ja väga uhkelt auhinnatud norra kirjanik, tuntud nii kodumaal kui välismaal. Ta on võib-olla vaatet tänapäeva Norra kirjanduse visiitkaart, võib-olla isegi võib öelda, et ta on mingis mõttes laiemalt kogu sellise Lääne ühe põlvkonna visiitkaart. Nimelt on siis taksol seda olnud nooruses selline üsna võitlev kommunist ja paljud tema hilisema põlve romaanid peegelduvad nooruseni, ideaalide kaotsiminekut, neist pettumist tõdemust, et tänapäeva maailmas pole neile enam kohta või isegi veidi enam sellist intelligentset tõdemust, et päris nii ei saa. Aga sellega liitub jällegi selline nukker tunne, et kui pole enam neid ideaale, siis mis siis on, tundub, et ei ole justkui mitte midagi. Ka siis selle konkreetse raamatu juurde minnes võib öelda, et tahaks, Tolsta jätkab siin suuresti seda, mida ta ka oma varasemas neljas eesti keeles ilmunud raamatus teinud on. Ilmselt vajab see võib-olla mõned kuulaja jaoks tutvustamisest jah, tõesti, seal seda alt on ju ilmunud suhteliselt palju eesti keeles, aga kõik need raamatud on ilmunud Loomingu raamatukogu vihikutena. Mistõttu on väga võimalik, et nende kirjandushuviliste jaoks, kes Loomingu Raamatukogu regulaarselt ei loe, pole see kirjanik nüüd nii tuntud. Aga siis ongi ülim aeg algust teha ja see seitsmeteistkümnes romaan on igati hea koht, kus siis alustada tutvumist nii Loomingu, Raamatukogu kui tahaks Solsta loominguga. Võibki vist öelda, et sa, seitsmeteistkümnes romaani esindab suuresti seda, mida tema varasemadki teosed. Ühest küljest on see piisavalt, tape vaid 103 lehekülge. Ja siin on olemas kõik needsamad stiilivõtted ja elemendid, mis teevad kõik Solsta teosed. Kas sedavõrd nauditavateks mõnusateks, aga lugejalt ka tähelepanelikkust kaasamõtlemist nõudvateks ja ja võib-olla tõesti ka teatavat selles peegeldubki, see Solsta Nursaja punasus, et sellist teatud ühiskondlikku närvi on vaja nende lugemiseks või vähemalt soovi ära tabada, et räägibki nüüd inimene, kelle jaoks on laiemalt ühiskond ka tähtis. Siin seitsmeteistkümnendas romaanis on olemas siis üksiku inimese traagika, mis avardub suuremaks just selleks ühiskondlikumaks üldistuseks aga isegi mitte ainult ühiskondliku maks võib ka isegi rääkida ajaloolisest üldistusest. Kuigi see ajaloolises eksisteerib kuskil taustal ainult niivõrd-kuivõrd, me teame, et tegevus toimub nüüd ja praegu samas mis seal lääne ühiskonna osa ja jõudnud sinna, kus ta praegu on teatud ajalooliste kokku sattumuste protsesside tõttu. Aga noh, muidugi ei ole see mingi romaan, mis nõuab konkreetseid ajaloolisi teadmisi vaid pigem jah, laiemalt huvi kaasa mõelda ühiskonna asjade üle. Ja siis on veel seitsmeteistkümnendas romaanis olemas arutelu selle üle, millal saab õnneotsingutest lihtsalt üks selline õnneks võime eksisteerimisviis, millele inimene oma elu lõpul tagasi vaadates võib öelda, et see oli tegelikult raisatud elu, mitte ei osanud õnnelik olla, vaid ma püüdsin otsida seda õnne ja sinna otsingutesse, see õnn, mis mul käes oli, kaduski. Ja nii selles kui ka laiemalt on siin raamatus olemas vihjet kirjandusele, nagu jällegi kõigist Solsta teostas ja konkreetsemalt siis vihjed just Solsta enda suurele lemmikule Henrik Gibsenile ja muidugi kõik selle võtab kokku, seda ümbritseb võisele, vormib looks Solsta järeleaimamatu stiil mis laseb siis kõike eelöeldut täpselt sõnastada Eesti napilt kokku võtta ja mahutada siis see suur üldistus, mis ometi nii pisikeste banaalsete asjade kaudu lugejani tuuakse, vaid sajakonnale leheküljele. Mingis mõttes on sellega kõik ära öeldud. Seitsmeteistkümnes romaan ei ole teos, mis laseks end suurte kadudeta Ta ümber jutustada või teha seda vaid nõnda, et romaan ei hakkaks selle sisu ümber jutustades igav tunduma. Asi on selles, et ega raamatus otseselt ju midagi ei juhtu. Üks vanamees sõidab külla oma pojale ja viimase perele avastab aga kohale jõudes, et 20 aastat eemalolekut, mis lasuvad siis tema ja ta poja vahel muudavad igasuguse suhtlemise mõttetuks või võimatuks. Nii sõnastatuna kõlab see tõesti kole labaselt, võib-olla isegi igavalt. Samas, nagu ma enne ütlesin, on selle teose puhul väga oluline kirjaniku stiil. Ja see ei lase mitte midagi labaseks muuta, vaid vastupidi igast žestist öeldud või ütlemata jäänud sõnast ka tegelaste liigutustest, riietusest ja ilmetest kujuneb siis sümbol. Selliseid sümboleid on raamatus palju. Võib isegi öelda, et neid sümboleid leiab igaüks täpselt sealt, kus talle sobib, neid sümboleid on nii palju kui seal raamatu lugejaid, sest Solsta suudab tõesti igast oma õhukesest romaanist ja kõik need on tal suhteliselt õhukesed, pakse telliseid ei kirjuta. Suudab Idastama õhukesest romaanist teha terve mikrokosmose, millesse võib siseneda eri kohtadest ja milles võib liikuda siis eri tasandeid pidi. Ja ma usun, et šamaan kõnetabki eri viisil väga erinevaid lugejaid, sõltuvalt sellest, kas lugeja on siis noor või vana, kas ta on mees või naine, milline elukogemus, millised vaated elule tal on. Ja igatahes oskab Solsta selle kõike piisavalt intrigeerivalt teha. Nimelt Pole siis tema peategelane mitte lihtsalt mingi vanamees, vaid juba tema 11.-st romaanist 18.-st raamatust, see on samuti eesti keeles ilmunud. Kui ma nüüd õigesti jätan, siis 1996. aastal Loomingu raamatukogus ka peategelane, siis jah, sellest 11 10.-st romaanist 18.-st raamatust tuttav kindlustusametnik kelle vanglas veedetud aastatele ja sellele järgnenud tööle kurjategijate sellise õigusnõunikuna heidetakse siin selline eht Solstaadilik tagasipilk. Segan sellel romaanil ulatust nii ajas kui ruumis ka kirjaniku enda loomingulises ruumis. Ja vaatamata sellele, et jah, raamat ei ole paks, on tal tõesti väga palju öelda ja soovitan igaühel sellega tutvust teha. Head lugemist.