Tänane braavo, saade on pühendatud vene päritolu pianistile Boris Pärmanile kelle õpingud algasid Moskva konservatooriumis Lev Vaboroni juures. Konservatooriumi lõpetas päevam pianisti klavessiinimängija diplomiga. Juba 1973. aastal emigreerus ta tollases Nõukogude Liidust ja elab hetkel Ameerika Ühendriikides. Bergmanni esinemisi on kirjeldatud kui sündmusi, mis lõppevad liiga vara. Tal on hiilgav tehnika ja ta on vene traditsioonilised mehhanismi suurepärane esindaja. Seetõttu on paljud plaadifirmat, nende seas ka Shanduse ootava plaadistanud vene heliloojate klaveriloomingut sealhulgas Prokofjevi Askreabini kogutud teoseid. Berman tajub niivõrd erinevate heliloojate nagu Beethoven, Vseviov, Prokofjevi esteetilist ruumi. Tal on suurepärased teadmised ajaloos, emotsionaalsus ning füüsilised võimed. Sõnapostan glob. Lisaks hingematvale Virtooslusele on tema mäng absoluutselt tõsine ja saali jõuab elektrist särisev elamus, sõnab Los Angeles Times. Pialistile on olnud aegade vältel tihe kontakt Eesti muusika ja muusikutega. Ta on salvestanud ka Arvo Pärdi loomingut ja esinenud koos dirigent Arvo Volmeriga. Esmakordselt viibis pianist siinmail 1970. aastal Moskva ansambli Madrigal koosseisus. Muusikutee jooksul on Pärmanil olnud aegu, mil ta tegeles põhiliselt lavassini harjutamisega seejärel tegelaste mõlema pilliga ning siis oli juba ulatuslikuma osa, mida ta mängis kirjutatud klaverile. Berman tunnistas, et ta pidi kahjuks klavessiini mängimisest loobuma, kuigi tal klassini repertuaar kohutaval kombel meeldib. Paraku ei ole võimalik kõigega korraga tegeleda. Boris Berman, esimene õpeta. Lilleff Koboron. Orioni puhas. Oboron oli suurepärane muusik ja huvitav inimene tagasihoidlik ja pigem vaoshoitud. Seetõttu ei meenugi Pärmanile, et ta oleks kuulnud seda kosutavat sõnum, et miski ei võiks või ei peaks olema nii nagu õpetajal õigemneis. Ja kui ta ise alustas õpetamisega, millega ta tõepoolest tegeleb hetkel päris palju siis avastas ta, et ta kõneleb Oboroni moodi. Mingil moel oli tema õpetamismeetod alateadlikult sulandunud vermani mõtlemisse isegi ilma suurema püüdlemiseta. Koroni juures hindasin ma väga suurel määral sõnad et tal ei laia silmaringiga inimene huvitus kirjandusest ja ka muusikas erinevatest nähtustest, ka väljaspool pianismi. Berman meenutab, et Oboron pidas pianist igaveseks inimesteks ja eelistas heliloojate seltskonda. Loomulikult oli ta suur Šostakovitši sõber ja ka teistel Leningradi ja Moskva heliloojatega oli ta lähedane tuttav, kuna tegeles ka ise nooruses komponeerimisega. Nagu öeldud, armastas labor on lugeda ja tunnistas kord Pärmanile väga naljakat juhtumit. Nimelt ei leia ta kunagi aega plaadistuste kuulamiseks, küll aga lugemise jaoks. Loomulikult tundsin selle jutu peale huvi, kelle seltskonnas eelistab olla Boris Berman. Tõtt öeldes sõnab Bergman, on mul sõpru nii mitte muusikute kui muusikute seas. Teniste, heliloojaid, viiulimängijaid. Ma püüan mitte piirata sõprade ringi. Teos neli kompositsiooni kohale klaverile esitasid Alexeil piimoweeaa Boris Berman. Alexeil ju piimamika seopordis Pärmanid, pikaajaline koostöö. Me tunneme teineteist pea 40 aastat, oleme koos mänginud, kuid mitte ainult. Tegutsesime 60.-te seitsmekümnendatel Moskvas kitsas ringis kaasaegse muusika vallas. Hinda teda nii muusikana kui hea sõbrana ja me hoiame ikka veel pärast minu Venemaalt lahkumist kontakti. Kuigi pole nii palju võimalust koos musitseerida. Oleme mänginud näiteks 1992. aastal koos Eestis ka Venemaal, Soomes ja Iisraelis. Kuigi meie kontserdigraafik ei võimalda neid hetki just palju. Boris Berman on tegev suurepärase kontsertpianistina, kui ta tegutseb meeleldi kammermuusikasfääris. Berman sõnab, et ta käib paljudel kammermuusikafestivalidel Euroopas ja Ameerikas ja loetleb ette terve rea suurepäraseid muusikuid, kellega on olnud õnne koos mängida. Sealhulgas tookia, kvartettväärne kvartett, tšellistid, Franz Helmertson, Miša, Maiski, viiulimängija, Slowomentsi ja puhkpillimängijatest ootasin esile ka teiste hulgas Ants holligeri perve ja loomulikult meeldib kammermuusikafestivalidel tekkiv muusitseerimis atmosfäär. Kui mängijate vahel tekib eriline säde, sõnab Bergman, on väga hea musitseerida ja siis tekivad ideed koha peal, partner vastab sulle. Vaatamata sellele prouale põhjalik meeldib mulle, kui kontserdil sünnib midagi uut, mida proovis ei katsetatud. Ja kohapeal tekivad üllatuslikud ideed, mis tunduvad hetkel absoluutselt õigesti kõlavat. Kõlas katkenud Klootebyysii tsüklist kujundid. Berman jagab lahkesti oma interpretatsiooni kunstioskusi õpilastega. Ta on tõepoolest rahvusvahelise mainega pedagoog ja õpetab üle maailma. Samuti juhatab jäili muusikakooli klaveriosakonna tööd. Tuntud on ka tema meistrikursused ja ta osaleb rahvusvaheliste konkursside žürii töös, sealhulgas ka tablinis ja Anton Rubinsteni nimelisel konkursil Tel Avivis. 1995. aastal asutati tema juhtimisel Hongkongis rahvusvaheline pianistide suvekool. Küsisin, mis on selle suvekooli eesmärk. Aasias alustas Berman suvekoolil läbiviimis seetõttu, et tänapäeval on sealt pärit palju suurepäraseid muusikuid. Vaid 10 20 aastat tagasi, nagu sõnab Berman, suhtusid läänemuusikud neisse halvustavalt arvates, et idast pärit muusikuid ei taju lääne muusikatraditsiooni ja nende oskused jäävad tehnilise professionaalsuse tasemele. Kuid taas ja muusikud on Pärmani meelest edasi arenenud ja on imekombel võimelised tungima lääne muusikatraditsiooni tuumani. Ma tegelikult ei mõista, sõnab Berman, kuidas nad seda suudavad, arvestades, et saab vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda lääne päritolu muusikuid, kes suudavad tabada ida muusika olemust. Kuid on samas miljoneid vastupidiseid näiteid. Ja nendele Ida muusikutel on võime sulanduda mitte ainult pealiskaudselt vaid tabada ka lääne muusika tuuma. Kõigele vaatamata peab Bergmani meeles teatud nüansse siiski veel õpetama ja selgitama. Paljud sealsed muusikud tunnetavad, et peaksid ennast Euroopast täiendama, millega Berman on nõus kuid kohates neid muusikuid läänes tunnetab permanentne kogevad šoki sest Euroopas kuuldu erineb põhjalikult neile kodumaal Hiinas, Jaapanis õpetatust. Seetõttu peab ta vajalikuks, et Euroopa muusikut tutvustaks nen maade andekatele muusikutele lääne traditsiooni. Kõlab esimene osa Sergei Prokofjevi klaverikontserdist number viis, G-duur. Bergmani plaadistusi vaadates võiks jääda mulje, et ta huvitub põhiliselt 20. sajandi vene heliloojate loomingust sest ta on välja andnud kirjabinny ning näiteks Prokofjevi kogutud teosed. Kuid tegelikult on lood pisut teised. Interpreedi ja plaadikompanii huvid on tihti lahknevad ja Bergmani kontsertrepertuaaris mängib vene muusika siiski üsna väikest rolli. Loomulikult meeldib talle ka Viini klassikute ja romantikute looming ja samamoodi mängib ta 20. sajandi muusikat. Koguni nii palju, et kuuekümnendail seitsmekümnendail aastail oli ta Venemaal pea esimene, kes mängis bee stock, hauseni, Ligeti loomingut ja loomulikult ka noori vene heliloojaid, näiteks Nitkedenissavia Kubai tuulinat. Pärast Venemaalt lahkumist 1973. aastal jätkas ta nende teoste esitamist. Kui tuuline on ka libermanil tihedam kontakt Venemaal, miljon töötasid klavessiini teoste kallal. Näiteks on ta esitanud koos Mark Pekarskiga teose klassiinile ja löökpillidele kuid šnikega säilis tihe kontakt kuni viimase surmani. Berman on sisse mänginud ka helilooja, kõik klaveriteosed. Nii kammerkui, orkestriteosed. Schnicet peab Berman väga huvitavaks heliloojaks, kelle muusikas kuuldav osa on vaid jäämäe ülemine tipp. Ja seal on varjatud alltekst, mis arenevad teose käigus. Mõnes mõttes sarnaneb taoline ülesehitus ka Šostakovitši leia maaklerile. Šikke loomingut esitades ei saa mängida vaid tühjalt kõlavaid noote Rotermann vaid peab pöörduma selle varjatud pale poole. Peab leidma õigeid emotsionaalseid nüansse ja siis polegi kõlavad noodid enam olulised. Tema stiil erineb ratsionaalselt kirjutavatest heliloojatest, nagu Pules. Schnice loomingut peab Berman selliseks, kus muusika mõjuvus sõltub väga palju esitajast interpretatsioon võib-olla ühteaegu sügav, kuid ka leige ja siis jäta ta publikule mingisugust muljet. Põlvkonnakaaslane on ka eesti helilooja Arvo Pärt. Kuulasime Arvo Pärdi teost, kui Bach oleks mesilasi pidanud. Küsisin ümbolis permannilt, mis moodustavad tema kui pianisti essentsi ehk mille kallal on ta oma muusikute vältel töötanud. Alates sellest ajast saadik, kui Berman ei tegele enam klavessiini mängimisega ei ole tal ka teatud määral põhjust esitada Johann Sebastian Bachi muusikat, millest on tal äärmiselt kahju. Sest ta ei leidnud varem viisi, kuidas mängida Bachi klaveril olles hiljuti pöörduste Bachi mängimise juurde tagasi ja nüüd püüdleb selle poole, et leida kõlaviisi, kuidas mängite teda klaveril. Ja selleks ei kasuta ta mitte ainult oma klavessiini mängimise kogemusi vaid kuulab ka paljusid varajast muusikat mängivaid interpreet. Audused kõige uuemat projekti mängida Bachi kondschetasitlevassinile, klaveril loodata teostada kellegagi, kes mõistab varajase muusika interpreteerimise nüansse. Ja selleks inimeseks peab ta meie Eesti dirigent Andres Mustoneni. Tänast braavo, saadet jääb lõpetama kolmas osa allegro non Troppa Johannes Brahmsi klaverikontserdis number üks d-moll uppus 15. Soleerib Boris Berman, musitseerib Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigeerib Arvo Volmer. Tänase saate pani kokku Mirje Mändla.