Tänases saates kuulete põimikut Kersti Merilaasi valikkogust. Koogressid. Loeb lind. Arumaa muusikaline kujundus on Tõnis kõrvitsat. Nii järsku kui tuline kivipäev metsade taha läks, looja jäi väljale kärbist rini veel hoidma ja õhkumas sooja. Ja koplist, siis südaöö ajal kuu kerkis, kui too tugera ning rehela väratina Jallai selgima pikati tera. Meil küüni suul kuuvalgel haigus, hease on värskete seintes, kus palgid lõhnates vaigust und valvates, naksuvad seintes. Kui kaunid, sel ööl on su silmad, Neis tähed kui peeglisse tardunud. Kui vaiksed sel ööl on su silmad nii vaiksed, et palveni hardunud. Eks üüdi murede pagu täis hellust su poisile liibu järsu tasases hinguses, nagu üks Lagle seaks lennule tiibu. Hilissügise Aimutu öö üle tühja jällumetu rannaaastal lohutu tund aga. Pilve rebendist Plinkivas kumas palkab guugresside võbele vaid kõtt ru vastu lõikavad tuult vastu Marutsevad merd, mõrtsuk musta, tõukab maa oma kummis kivise rinnatäis helkivaid, hõbe, litreid. Heima kodunt niidukunstis õppust saanud minu taadil memmel polnud heinamaad peremees kord karjusele vikati lõuna vahel pihku pistis, öeldes nii vaese rahva lapsi missal, lulli lööd aegsasti pead harjutama, talutööd olgu selge, heinaniitja rehepeks, kasvad suureks. Hakkad mulle suiliseks. Peremehe sõnu, võtsin naljana, heinamaa mu ümber, lõõtsus haljana sama pehmeid kukerpalli paiku, täis elu Aaski lapselisi teemalt, näis. Taati memme 10 küüsi varjavad kooliraha, tüdrukule korjavad, jäävad siin need niidud minust niitmata. Moonakad, hallparun minust küll ei saa. Sügisel, kui põhjatuuled kähedat lõõtsuvad ja kureparved lähevad kurugutades sinna, kus Egiptimaa ära lähen, kaasa lendan, nendega. Tulid, läksid mitmed sügised kangekaelselt kõmpima kooliteed. Kuigi läbi häda pooleks näljaga väravale siiski jõudsin väljama. Oma haljaste oksakest, siis otsides, kaua käisin käibetõdede Rotsides, kui sul pole varuks muudkui käed ja pea rokka ära liialt vali. Iga vald on hea. Õhulasid nelja tuulde, hajusitaati memme hoopis küüru vajusid. Mida peremees kord karja lapsele elutargalt ennustas, läks täide, see orje nõudis heinaniitja rehepeks. Suureks kasvanud karjus sobis suilise. Mõrude mälestuste linn. Neid valle tarnlevaid, võlvkaari ja muud ülev IZ sandi kõike seda ja siis isamaa-aluses mad tunnetleda. Linn mulle võõraks jäi. Siin olin paaria all põrnitsevalt, päike, seal kuuromantikate külma ketasin uste taga hulkusin lind Priinal leivata ja lootusteta. Tööbersist eilsest möödun enam keegi siin nõutult piida, leinajate kurb kirid, töölisi ei vajata. Nüüd vabrikute väravail ei pleegi. Eimiski, meenuta neid kaugeid aegu. Siin vahel võõruna, ent siiski tunnen praegu. Üks kärbes tiirles, tiirles ja istus seinale. Mind tüüdanud kõiks. Õigem vist minna seinale ja minna minna. Käia kingad, juus tuules, kaelus lahti ja vabalt hingata. Ei enam tint ja paber seal meeli ahelda. Töötan teha, milles ei pruugi kahelda. Tööd, mida tõesti krõbis jõuse kanguses kõik võimed välja panna nüüd heinu hangudes täis heinu, küünid, kuuride lakad, lauda laed. Sest praegu pole luule, vaid hoopis heinaaeg. Keset, kullake küpsevad nisu hõõgub tuliselt punane moon mis oleks kuiv välja, sealt kisun selle õie ja sinule tool. Kahju kõrsi küll tallata maha. Iva pudeneb lõikuse eel, aga ütles ainult, kui tahad, kõik, mis tahad, ma teen. Miks nii küsivalt kummarduda alla tõstad kohkunult, keelavad käed, sosistad tasa, las olla. Äkki välja tuleb ja näed? Hallihtsalt küürus kodu katus, Murroomamisi vaevu sallis, kuid kõik, mis lapse pihku sattus, on äraarvamatu kallis. Üks käsitarest välja tõukas ja teine juhtis üle õue. Miks rääkida, mis võõras Lõukas jäi värisema, varjatud põue, kui vahel jalkatolmus nõrkest öötaeva poole süda karjus. Just enesega kokkupõrkes suu kõige hullem naerma harjus. Mick lauluks avab huuled, nii astun valget maanteepaela ümber käivad värsked tuuled ja rõõm, kui käsi ümber kaela. Ja kuigi kuskil luurab saatus mind nagu pikne jooksultavaks on taeva avar isa vaatus mind homse hooles teinud vabaks. Ning kui ma näeksin kõiki sildu varisemas pihuks puruks, siis elu viimast kirjut kildu veel hulgus vastu huuli suruks. Ma tean, et iialgi leina ning turuplatsil uhke sammas mu hauakünkalt maarjaheina sööb kellamehe vaikne lammas. NUT napp nunn, sina oled selles mängus, kunn, koodsgoods käib õues küka kull toas värsile pean jahti ja akna all üks musirull mind piiluks salamahti. Oi, rõõmsaid nina nibusid ja küünarnukke kriime kull taga ja tibusid, kortskood ja mina riime, käed õieli ja kuklas, pea ees rõkkab kanakari. Korraks selle värsirea lõid tiivuline varimeel, süttib, süda rallitab, jälgib laste lulli, sulg poognal kukerpallita, kuts kuts, kui mängiks kulli. See kerglane neid mõnele või maitsele ei vasta. Üks tädi trepil tõreleb, et vaja kapsaid kasta. Kood koodi küka, kui sina oled selles mängus, Jiknapti nunn. Külasaunad kõik teemas haljad, vihad, haudumas, möödas, rasked rabamised. Poisid, pihtu pehmitama. Liugleb lumelemme, langeb maa mõtlikule, palgele kukub mure kortsus kamarale ning säbruseks sajuksis tiheneb. Haabajutab mahedad, suitsud. Ja valges viduses vaikuses võib nüüd selgesti kuulda suure aidavõtme kriginat, lukuaugus ja sahvri lingi lõksatust. Hoid. Oi mamma, sinu annid on ütlemata head. Nüüd ise ka Piretki, puhka nende vastsete vaalitud linade ja selle madala taeva pehme karvase kasuka hõlma all. Meiega hakkame kapsaid servima, kaalikad kupatama, sinke soolama ja üheseid nuumama ega unusta odra linnaseidki idanema panna. Ees läbi laiade räitsakateni, kumavad uus aasta tuled. Kui loodus ehedus luitub ja vindub sügist sadudest taevas ja maa, meil lehtima hakkavad linnad ja asulad. Novembrikuu seitsmendal päeval puhkeb punane õis igal hoonel. Novembrikuu seitsmendal päeval igas pihusam punane lill. Seisis nurga peal sünge mees ja ütles, et see pole see et need kalingur kanged Sand kiirguse värv oli kateldes neil härrailiste aastatel, verd pole piiskagi küljes. Erra kaaskroonu pühalik rahulik rõõmsalt möödub ajaloost, ausammastest ja tribüünidest igapäevased kõnet. Keelel. Tuleb välja päike, too selgust üle fassaadid üle pärgade vaskpasunat, libista kiir läbi valgusta lippude lõimed ja südamekoed. Elu tulised mahlad, seal ringlevad. Olgu tervitatud märtrit, täie sangarite vägi ja vägivallategude aeg, kus kootakse ja värvitakse kangaid, peetakse pühi ja marsitakse mööda tribüünidest. Igapäevastest imedest rääkides. Tõnn, sul lennua sind usaldada võin? Ei kasuta seda halvaks teoks ei iial riistamiseks, hoia peos, vaid loomiseks tööriista, sulle töid. See õpib hoolima ja vestma ja armastama üllast puud. Kõik ausad oskused on truud ja käteosavus jääb kestma. Kui meheks saad ja ellu astud ja vahel raskeid päevi näed, siis musta masenduse vastu sind kaitsevad su targad käed. Külme väsida ei tohi. Kangelase kaunis poos. Kas ainult pilliroog ja rohi? Ka rukis kõigub tuulehoos ja tasakaalu, kaotab meel ja käärivad kui toored viinatsus, tarbetud küsimuste piinad, mil vastust polegi. Siis võtab noa ja vähe hoolitsel hetkel muredest ja muust kui püüdlikult ja puhtalt voolid, mõnd eset, kergest kasepuust ja tihke tamm ja vaher. Veatu sõnuaal kuulekad kõik need kui sõdur pärast puhkepeatust taas reipalt rakmis jätkata. Võiteed. Sellel rõõmsal tunnil, miks Tarvutades tüütan sind küll kartlik, kogemuste sunnil on pesa ümber säutsu lint. Nii palju õhinat siia õnne su poisilikult lapse näos, nukraid, noote või mind on ei kurbust kukku kevadkäod. Minnes üles sinivoorest, kus talle sulisevad veed saue noaga pajust, noorestiidi, vilka vilets pilli teed. Pill heliseb ja päike paitab mu väikest valget viljapead. See teadmine, ah kuidas aitab, et valgust, armastust ja head on siiski rohkem siin ilmas.