Eesti vajab abielu, kus võiks turvaliselt kasvada lapsed. Eesti vajab abielu, mis on suunatud sellele, et abielu ühisvara vaidlus oleks eesmärk omaette. See tähendab seda, et vastastikune abikaasade ülalpidamiskohustus ja austav suhtlemine teineteise mõistmises heas usus peaks olema need märksõnad, milline Eesti abielu võiks see peaks olema. Kas see võiks või peaks olema seaduslikult vormistatud abielu või vabaabielu põhimõtteliselt pooldama ja ka eelnõu on üles ehitatud sellele, et seal on alati täiskasvanud abieluealiste inimeste vaba valik. See tähendab seda, et riik ei peaks üleliigselt sekkuma inimeste omavahelistesse küllaltki intiimsetesse suhetesse. Ja riigi ülesanne on abielu kui lepingu puhul garanteerida siiski just sellest samast lepingust sündivate laste õigused. Ja selgelt nii laste ülalpidamiskohustus oma töövõimetute vanemate suhtes kui ka vanemate kohustus kasvatada neid lapsi ja neid ülal pidada. See tähendab seda, et uue perekonnaseaduse eelnõuga ei hakata armastust kui sellist reguleerima. Kuuldele õudusjutte uue perekonna headuse kohta, milles asi on? Neid õudusjutte on pigem levitatud arusaamatusest. Ja kui nüüd kontsentreerida ühele teemale kogu see õudusjuttude temaatika, siis see on ühisvara või lahusvara. Eelnõus praegu välja pakutud printsiip, mille järgi tsiviilkäibes osalevad kõik füüsilised isikud iseseisvalt ja perekond, kui selline ei ole majandusüksus siis sellest tulenevalt tuleb leida Eesti jaoks sobilik variant, kus abikaasade varalised õigused oleks abielu kestel ja ka pealasele lahutamist tagatud. Aga samaaegselt ka tekkida olukorda, kus üks abikaasa näiteks tegeleb ettevõtlusega ja ettevõtlus ei lähe hästi, tuleb pankrot. Sel juhul peaks pankrotivara sissenõue olema pööratud ka nii-öelda millest see teine abikaasa süüdi oli või näiteks meil on tulnud uued vara liigid, kas või aktsiad? Me ei saa tunnistada pillajaks seda abikaasa, kes paigutas perekonna ühisvara aktsiatesse. Aga börsilanguse tingimustes võivad hoopiski kaotada. Kas siis on süüdi see, kes selle otsuse tegi või nad peavad solidaarselt siis vastutama selle eest terve rida varanduslikke probleeme tuleb just meie muutunud majandussüsteemist ja, ja seetõttu ei ole ükski variante ja otsustatud, et jah, läheme edasi sellise ühisvara kontseptsiooniga ja abielulahutuse käigus kõik hooleks. Kummipuu oleks klaver pooleks. Kindlasti lapsed pooleks. Või me läheme seda teed pidi, mida on eelnõus väljapakutud, kus tegelikult ikkagi abielueelne. Ta on kõigi nende abielupoolte isiklik vara ja abielu jooksul soetatud vara. Kui abielu lahutatakse, jagatakse piltlikult öeldes pooleks ehk teisisõnu abielu jooksul juurde kasvanud, soetatud vara suhtes laieneb solidaarsusprintsiip mõlemale abikaasale võrdselt ja seal ei võeta arvesse isegi seda, et üks abikaasa oli kodune või mitte, järelikult see oli nende omavaheline kokkulepe. Ja sinna riik ei peaks sekkuma. Senine ühisvara kontseptsioon tegelikult tugineb ühel nõukogude kaheksal dogmaal, mille järgi kõik ühiskonna liikmed olid kohustatud töötama. Üks liberaalne ühiskond ei lähtu sellest ees istet, kes ei tööta, see ei söö vaid annab võimaluse inimesele hankida elatist kõigil legaalsetel meetoditel ja näiteks, kui keegi on saanud väga suure pärandvara ja ta tegeleb põhimõtteliselt selle pärandvara hooldamisega mis on ka töö, aga keegi talle selle eest palka ei maksa, siis me ei saa öelda, et ta elab parasiitliku elulaadi või midagi tahes. Ta ja sellest tulenevalt me peame arvestama muutunud majandusruumi ja sellest tulenevalt tegema ka perekonnasuhetes oma korrektiivid. Mul on hea meel, et, et need ei ole paljalt õudusjutud, vaid vaid areneb. Ka tõsiseltvõetav diskussioon on selles valdkonnas ja tahaksin rõhutada seda, et tegelikult selline soetusvara ehk abielu jooksul soetatud vara mõiste toodi eesti tsiviilõigusesse ennesõjaaegsele perioodil sisse tänu naiskongressi väga tugevale toetusele ja meil oleks tarvis seda instituuti praegu edasi arendada aga mitte öelda, et me jääme vana nõukoguliku süsteemi juurde alles.