Vanemuise teatri juures tegutseb õppestuudio Jaan Toominga juhatusel. Tänases keskprogrammis loevad stuudio, lased Ramindranat taguuri, luulet. See on mu palve sull muisaat. Löö viletsuse juure pihta mu südamesse. Juure pihta kus iganes. Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid. Kanda rõõme ja muresid. Anna mulle jõudu teha mu armastust viljakaks teenimises. Jõudu. Just eile jagas teenilises. Anna mulle jõudu et ma iial ei salgaks vaeseid ega painutaks põlvi jultunud võimu ees. Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele üle igapäevase tühja-tähja. Seda me. Igapäevased tühja-tähja. Ja anna mulle jõudu. Alistuda minu jõud sinu tahtele. Armastuse läbi. Ja murejõudu. Ma käin Päär liigee suuga, ela oma kurbusepisaraid. Ma maalid, geen, Päär, liigee suuga, ela oma kurbuse piisaray. Minu ema jääb rippuma su rinnale. Rikku jalgu pool su uus tuuleva Sult. Ma ei hoomanud seda hetke mille esmalt astusid üle selle elule. Mis väätmise küll oli, mis panime avanema sellesse määramatusse saladusse. Nagu punga laanes. Keskööl. Kui ma hommikul ärgates vaatasin valgust Tundsin otsekohe, et ma ei ole võõras siin maailmas. Et nimeta ja kujutada uuritamatu oli võtnud mind kätele mu oma ema kujul. Ja just nõndasamuti surmaski. Seesama tundmatu. Ilmub mulle alati tuttavana. Ja seepärast, et armastan seda elu. Tean, et hakkan armastama surma. Laps kiirata, kui ema tõstab ta ära oma paremalt rinnalt et kohe järgmisel viivul leida lohutust vasakusse. See on mu voodi juurde anda ja valvata. Kus vaariaaja ka õlgu ja tule suu vägal. Käskjalasõnumil tööga tundmatu ees Daeway tervendavad veega edasi pilk lima, et. See on täis lõbu ja mööduva tuule Vinovingusal maa. Kui uus riide nii kooli eest uusi uksi ja, ja kiisavoog õnnelik Mu no koeraga ja laula jumala üksi. Ja käidutuusa lõhnaga. Kas te pole kuulnud ta hääletuid samme? Ta tuleb. Tuleb alati tuleb. Igal tiivul ja igal igal ajastul. Igal päeval ja igal ööl ta tuleb, tuleb alati tuleb. Mitugi laulul on laulnud mitmeski meeleolus aga kõik nende helid on ikka kuulutanud. Päikeselise aprillilõhnalise päevil. Laanerada pidi. Juuli ööde vihmases Belkuses pillide müristamist tõllas. Need on tema sammud mis mures murre peale litsuvadkuus, südant. Ja see on tema jalgade kuldne puudutus mis paneb helendama rõõmu. Su pärivad, silmad on kurvad. Nad püüavad mõista mu meelt. Nagu kuu tahaks uurida läbi mere. Olen paljastanud oma elu su silmade eesotsast otsani midagi peitmata ega endale hoidmata. Just sellepärast sina ei tunne mind. Kui see oleks vait, kalliskivi võiksin purustada ta 100-ks killuks, lükkida need keeks ja panna su kaelale. Kui see oleks vaid lill ümar ja väike ja geno võiksin noppida ta varrelt, et seada su juustesse. Aga see on süda armsaim kus on ta kaldad ja ta põhisa ei tunne selle kuningriigipiire. Ometi oled tema kuningatar. Kui ta oleks vaid lõbuviiv Ta sulaks kergeks naeruks ja sa võiksid näha teda ja mõistada viivuga. Kui ta oleks paljalt valu ta sulaks läbipaistvaks, piisarayks peegeldades oma sisimas saladust ühegi sõnata. Aga see on armastus, mu armsaim. Ta rõõm ja valu on piiritud ja otsatuta tarbed ja vara. Ta on nii ligi sulle kui su elu. Aga sa ei saa teda kunagi täiesti tundma. Kui süda on pahtunud ja kõrbenud tulemu üle halastuse valandikuga. Kui hurm on kadunud elust, tule laulupurskega või möllar töödestab kära kõikjal sundides mind jääma välja sealpoolse maalt. Tule mu juurde, vaikimise isand oma rahu ja puhkusega. Kui mu kerjuse süda istub nurka suletuna kägaras. Löö sisse uks, kuningas ja tule kuninga pidulikkusega. Kui iha pimestab silma lummuja põrmuga. Kui sina, püha, sina virge, tule oma valguse. Jakovega. Sa oled taevas. Ja sa oled pesa ühtlasi. Oi, sina ilus. Seal pesas on sinu armastus see, mis ümbritseb hingevärvuste ja helide ja lõhnadega. Seal tuleb hommik, kuldne vakk paremal käel kandes iluvanikut, et hääletult krooni ta maailma. Ja seal tuleb õhtu üle üksildast karjade hüljatud aasade jäljetuid radu pidi kandes rahu, jahedaid sõrme, kuldses kannus, puhkuse ookeanilt läänes. Aga seal, kus laiub lõpmatu taevas hingele lendutõusuks, temasse valitseb tumestamatu valges sära. Seal pole päeva ega ööd, ei kuju ega värvust ega iialgi iialgi ühtegi sõna. Homme kullana anti. Purjetama vele üksnes sina ja mina ning millalgi kaalulõks skeemi ning maailma oma tööalasel. Kaalne rännust mingile maale. Castor. Siinu vaikides kuulatava naeratuse. Eesukseni laulud sees teesides. Paanla kuulajaile ATKs sõnade orja, see. Pole tuul ujuma. Sinu sulane surm seisab muuksel. Ta on tulnud üle tundmatu mere ja toonud su kutsa mu koju. Öö on pime ja mu süda on kartlik. Siiski tahan võtta kätte lambi, avada oma väravad. Sest ta olgu, tere tulemast. See on sinu käskjalg, kes seisab mu uksel. Tahan kummardada teda kokku pandud käsi ja pisarais. Tahan kummardada teda, asetades ta jalgade ette oma südamevara. Ta läheb tagasi täitnud oma ülesande jättes tumeda varju muhommikule ja mu laastatud kodus ainult hüljatud mina jääb viimase ohvrina sulle. Kuigi õhtutuuleklaasi samm On andnud märku lakata kõigil lausel. Kui kiisu seltsilised on läinud puhkama. Ja sina oled väsinud. Kuigi hirm, haa pimedas ja taeva poole on looritatud. Siiski. See poole laanelehtede moor. See on, meri paisub otsekui pilkane must madu. See poole õitseva jasmiinitants, see on vaata kahk. Ah, kus on päikesele roheline rand, kus on su pesa? Üksildane Ongikaali surra kuid magab vaariukate küngaste taga peavad kinni hinge. Lovendades tundel. Nõrku ujub üles ka. Pole ühtki lootust, ühtki hirmu siinusjooks, poole ühtki sõna, ühtki soosistust, ühtki vetpoolel, kiigodu, ühtki puhkeaset. On vaid su enesetiibade ja radaadeta taevas. Otsatute maailmade rannal kohtuvad lapsed. Lõpmatu taevas on liikumata pea kohal. Ja rahutu vesi on pöörane. Otsatute maailmade rannal kohtuvad lapsed kõikudes ja tantsides. Nad ehitavad maju liivast ja mängivad tühjade merikarpidega. Koltunud lehist nad põimivad, venesid ja naeratades panevad need hulpima määratule sügavikule. Lapsed kohtuvad maailmade rannal. Nad ei oska ujuda. Nad ei oska heita võrke. Pärlipüüdjad sukelduvad pärlite järele ja kaubitsejad purjetavad laevadega merel. Kuna lapsed korjavad kivikesi ja puistavad need jälle laiali. Nad ei otsi peidetud aardeid. Nad ei oska heita võrke merre. Meri kerkib naerdes. Ja kahvatud kumab ranniku naeratus. Surmatoovad lained laulavad mõttetuid laulukesi lastele otsa kui ema liigutades maimukese hälli. Meri mängib lastega ja kahvatult kumab naeratus. Otsatute maailmade rannal kohtuvad lapsed. Torm roidab rajatus, taevas. Laevad hukkuvad, Teetul veel. Surm on käimas. Ja lapsed näen. Otsatute maailmade rannal on laste suur kohtumine. Sinu annid meile surelikele täidavad kõik Me tarbed. Ja siiski voolavad tagasi su juurde kahanematult. Jõel on teha oma igapäevane töö ning ta tõttab läbi põldude ja külakeste. Siiski ta lakkamatu vool lookleb su jalgade pesemise poole. Lill lagustab õhku oma lõhnaga. Siiski ta viimne kohustus on pakkuda. Ent sulle. Sinu kummardamine ei kurna ära maailma. Lauliku sõnadest inimesed võtavad need tähendused mis meeldivad neile. Siiski nende sõnade viimne tähendus osutab sind. Ma ei mõista, kuidas sina laulad muugeski ja ma haalati kuulatan. Hääletus hämmastuses, sinu roosid kaabol kuus helestab maailma, sinu muusikaeluhingus voolab taevast taevasse. Sinu muusika, haa, jõgi murrab läbi kõikide G5 tee takistuste. Jaa, sööstaabee taasi. No sööda igatseb osavõtutasu laulust. Kuid asjataabeeerrüüdled, kaane, Rexinaga kõne ei puhkela hulluks. Ning ma vaata nõutult kah saaled nud vangi mu südame oma muusika otsatuisse, põrguusile, misse, muugeski ja. Päeva pole enam. Pari on maa peal. Mul on aeg minna jõele täit kandnud õhtu, õhk on ärevil vee kurvast muusikast. Ah, see kutsub mind välja videviku. Üksildase kojal pole ühtki möödujad. Tuul on tõusnud. Lainekurrud on üle annetud jõel. Ma ei tea, kas tulen tagasi koju? Ma ei tea, keda juhtun kohtama. Seal koolmel päikeses venes. See tundmatu mees mängib lauto. Lisaks on ka metsad kuid mu süda valutab, kui katsun katkestada neid. Vabadus on kõik, mis vaja aga seda lootama, häbenen. Olen kindel, et hindamatud varad on sinus ja et sa oled mu parim sõber. Kuid mul pole südant, et välja pühkida kassikulda, mis täidab mu toalina. Mis mind katab, on põrmu ja surmalina. Ma vihkan teda, aga ometi hellitan teda armastusega. Võlad on ilmatud. Salajane ja ränk, aga ometi, kui tulen paluma oma varandust vabisel kartusest, et ehk mu palvet võetakse kuulda. Valgus valgus maalima täitev all. Silmi suudleb valgus südantkosutav all. Ah valgus, tantsi mu lemmik mu elukeskuses. Valgusöö mu lemmikarmastuse kandletee. Taevas avaneb. Tuul jookseb, meeletu naer libiseb üle maa. Liblikad seiskavad oma kurje valguse merel. Liiliat ja jasmiini, kerkivad üles valguse lainete harja. Valgus on purunenud kulla, igal pilve mu lemmikjada, musta kalliskive, pillata. Ilumine lade lehelehele tulemi ja lõbu ilma mõõduta. Taevajõgi on ujutanud üle kalda ja rõõmutuli on tulekul. Üheks ainsaks tervituseks sul mõjumal lase kõik mu meeled lageda ja puudutada seda maailma sinu jalgade ees. Otsekui juuli vihmapilv, mis ripub madalal oma vanemate sadude koormaga. Lase kogu mu mõistus nõtkutas uksel üheksainsaks tervituseks sul. Lase kõik mu laulud kukkuda, kukkuma, vastakud viirud ühte hoovusse ja voolata vaikimise merepuule. Üheksainsaks tervituseks sul otsekui koju igatsevate toonekurgede parv, mis lendab ööl ja päeval tagasi oma mäestiku pesadele. Lase kogu mu elu asuda teekonnale oma igavesse kodusse. Üheksainsaks tervituseks sul. Et sinu elus Elmu. La tee, pöial ta emal köik paat oma. Et sina oled Mis on, söö ta nuud mõistu, kuuse, pal, kruuse. Omas ta Me ja hui ta õitsema Soomaa maastu. Et sinul, mingis muus ta, see, see imal. Ta reel. Ja muud taotluseks on omade SEE, muuta ta see. HD-s et see on see vägi, mis annab jõu udumees. Päev päeva järel oimu elu isand ma seisan ju sinu ees algest palgesse alles alguses kokku pandud käsi, oi, kõikide maailma isand. Ma seisan ju sinu ees. Alanges algesse sinu suure taeva all üksinduses ja vaikimises. Alandliku südamega. Seis on ju sinu ees, kest algesse, selles sinu töökas maailmas, mis möllul rängeldusest ja rähklusest kiirustavate hulkade keskel seisan ju sinu ees alles alles. Ja kui mu töö on tehtud siin maailmas, oi, kuningate kuningas üksi ja keeletult. Ma seisan ju sinu ees. Kus mõistus on hirmuta ja pead hoitakse püsti kus teadmine on vaba kus maailma pole kitsaste koduseintega lõhutud kildudeks kus sõnad tulevad välja tõed sügavusest kus väsimatu püüd sirutab käsivarred täiuslikkuse poole. Kus aru, selge oja pole kaotanud oma teed surnud harjumuse süngesse kõrbeliiva. Kus mõistust, sina juhatad üha avarduvasse mõttesse ja teosse sellesse vabaduse taevasse muisa. Lase ärgata oma. Rabindranata kuuri luulet lugesid Vanemuise õppestuudio liikmed Anne Türnpu, Liina Holmaru, Merle Pung, Mare Heinsoo, Mari murdvee, Riina German, Mikey.