Kui veel kümmekond aastat tagasi teadsime, et maakera keskpunkt on idas seal, kus asetseb üks kuuendik kogu planeedist siis kehtivad loodusseadused ja ajalooseaduspärasus ka selle planeedi osa kohta, mis Venemaa nime kannab suur ja lai anda, kuid mitte enam see koht, kus kõik on maailma õigeim ja parim. Ehkki tegelikult on vene muusikud, sealhulgas ka lauljad olnud omal kombel head igal ajal ainult et tõesti omal moel ja mitte kõik pole seda teadnud ega tunnistanud. Ajalooratas on oma järjekordse pöörde sooritanud ja paisanud maailma terve plejaadi Venemaalt pärit muusikuid kellest paljud lääne tihedas konkurentsis sõelale on jäänud ja maailmamuusikute esiritta jõudnud. Tänast braavo. Saadet alustas nii-öelda uue laine vene lauljanna Holgaporodinaa, kelle esituses Eboli aariat edasi kuulame. Kõlas Eboli aaria Verdi ooperist Don Carlo. Olgaporodinaa esitas selle koos Wellsi rahvusooperi orkestriga Carloritzi juhatusele albumilt mille 1997. aastal andis välja plaadifirma Philips. Seega siis viis aastat pärast lauljanna Euroopa debüüdi tee mis oli 1992. aastal Londoni Covend kaadonis, kus algab orodinaagos plaaside domingoga säras ooperis Samson Jaanda Lila. Aasta varem samuti Philipsi poolt välja antud debüütalbum Tšaikovski romanssidega pälvis 1994. aastal käänesi parima klassika esikalbumi nimetuse. Nii et tõus tippu toimus küllaltki ruttu ja kiirustama. Naislaulja ju peabki, sest talle antud aeg on sageli ülekohtuselt lühike. Tegelikult ei tea ükski eemalseisja, millist hinda peab maksma selle eest, et olla hea, et olla parim. Et olla kõige parem. Aga üritada ilmselt tasub, sest seda teevad tuhanded kuid vaid väheste nimi jõuab ja jääb paljude meelde pikaks ajaks püsima. Igal juhul tasuks vaid rõõm tehtud tööst ja ega ei olegi ju põhjust arvata, et muusikutööd tehakse vaid kuulsuse au või mammona pärast. Hulgaporadinaa sündis Peterburis muusikalembestel vanemate lapsena kes nagu suur osa tütarlapsi juba varakult teadis, et temast tuleb kas laulja või tantsija. Kuna vokaalsed eeldused olid tugevamad, laulis ta kuus aastat lastekooris ja seejärel otsustas Leningradi konservatooriumisse õppima minna mis õnnestus alles kolmandal katsel. Tema õpetaja Irina Pugatšova kuulus metsosopran oli õppinud Itaalias. Itaalia laulukoolialused andis ta edasi ka oma paljutõotavad õpilasele. 1987. aastal võeti Olga tööle Leningradi Kiirovi nimelisse ooperi- ja balletiteatrisse. Tolleaegne teatrijuht juuride Mirkaanov pakkus tal teha väikesi osi, nagu näiteks iidel Kunu Faustis. Kui teatri peadirigendiks kunstiliseks juhiks sai 1988. aastal kergijev, mõistis ta kohe, millist potentsiaali Prodinaa omab. Ja noorusele vaatamata sai ta 25 aastaselt laulda morfat muu Sovski ooperis huvanšina. Kahtlemata andis noorele lauljale enesekindlust ja esinemiskogemust. Võit rahvusvahelisel roosab on selli lauluvõistlusel 1988. aastal, kus ta jäi silma ja kõrva nii mõnelegi välismaisele Impressaariore. Kuid tõeliselt tänulik konda edu eest dirigent Valeri kergeevile, kes on temasse uskunud ja tema talendi arengule igati kaasa aidanud. Koos kerge on ette valmistatud paljud rollid eelkõige just vene ooperites. Ta on saanud kõiki neid enne laulda koduteatris Peterburis ja alles siis teistes ooperiteatrites. Maria teatris on saanud lavaküpseks Olga Jevgeni Joneeginis õunavürsti koris ja leinasõjas ja rahus Marfahuvanšinos Marina Boris kodunoovis ja Liisa Padaemandat. Ja kui praegused vene lauljad on ära õppinud võõrkeeled ja laulavad edukalt, et maailma ooperiteatrites siis nii hästi kui nemad vene muusikat esitavad, ei tee seda mitte ükski teine muukeelne laulja. Kõlas Liisa aaria, Tšaikovski Pada emandast. Olga Borodino ei laula välismaa sugugi vaid vene ooperites pärast debüüti Londoni kommend kaadeniskamilsansanzov päris Samson ja ta Lila laulis ta seal veel Rossini ooperis Tuhkatriinu ja esitas Margaritat Berliusi Fausti needmises söör Colin Davise juhatusel. 2003. aastal laulab ta sealamineerist Verdi aidas ja marinat Boris kodunowis. Ameerikas laulis algaporodinaa esimest korda 1995. aastal San Franciscost Ukadriinus. Aasta pärast laulis ta seal ka elu esimest Carmenit, millele järgnesid tsaari mõrsja Jaanson. Nädalila. Kauaoodatud Metropolitan Opera debüüdi toimus aga 1997. aastal Mariinana Boris kodunowis. Järgmise hooaja avaetendusel esines ta taas koostomingoga Samsung Dali laas Jens libaini dirigeerimisel. Praeguseks on tema Metropolitan tallu lisandunud Padaemand Iida Karmen. Sel hooajal laulab ta seal Ebolit Don Carlos, millele tuleval hooajal lisanduvad Too Trooja lastes ja Isabella ooperis itaallane Alžeeris kuid aitab nüüd statistikast. Olga Borodinaa. Lemmikrollid on talila Karmen amineeris ja evoli, kelle aaria saab alguses juba kõlas. Kuulame nüüd lauljana teist lemmikrolli, kõlab Dali Laaria Camiilsensansi ooperist Samson ja ta Lila. Ameerika ja Metropolitan Operaga näib Borodinaal olevat eriline suhe. New Yorgis on tal korter Lincol tsentri ligidal, kus ta elab koos oma väikese poja maksiimiga. Kodusest Peterburis saab ta olla vaid kuu või paar aastas. Seal elab ja õpib tema teismeline poeg aljussa. Lauljanna on öelnud, et kui ta üldse kusagil mujal peale Peterburi elada tahab sisse, ongi just New York kus ta võib-olla kunagi päris oma kodu soetab. Reisimine ühest kohast teise olevat väga tülikas, kuna lakkamatult tuleb mõelda viisade ja muude ebamugavate ja kunstiväliste asjade peale. Siiski on reiside sihtpunktid omavahel sarnased, ta esineb vaid maailma parimates teatrites. Borodinaal ei tule tõepoolest tööotsingutega vaeva näha. Ta on maailma üks hõivata tumaid metsosopranit, kelle eriline dramaatiline hääl, mis kõlab ühtlaselt ja jõuliselt kõikides registrites meeldib nii dirigentidele kui ka publikule. Tema peale võib alati 100 protsenti kindel olla, ütle paleerik kergi, ta ei eksi kunagi ja tema erakordselt jõuline hääl jõuab üle orkestri igasse saali nurka. Tal pole neid probleeme, mis teisi lauljaid sageli kimbutavad. Seega on ta siis äärmiselt sobiv laulja nii ürgselt jõulisele dirigendi isiksusele nagu Kerge jev on kerge eri dirigeerimisel on plaadifirma Philips plaadistanud Prokofjevi ooperisõda ja rahu Tšaikovski padaemanda ja Jevgeni Joneegini ning purudeni vürsti Igori. Kõigis neis on kaastegev olnud ka Olga Borodina. Kõlab Kontšenkovnekavatiin vürst Igorist. Klassikalises muusikas muutub aina olulisemaks see, kuidas laulja hääl kõlab plaadil. Hilisem kohtumine laval võib vahel ka pettumuse valmistada. Olga Borodinaa on aga laulja, keda peab kindlasti nägema. Ta on pikka kasvu liigutav kiiresti suurtel lavadel ja täidab ruumi nii hääle kui kogu oma olemusega. Ka tema suur ja tugev hääl on uskumatult liikuv. Eelmisel hooajal laulis ta metis Carmenit, mis jättis unustamatu mulje ajakiri ooperiNews toimetaja Jennifer meelikile. Prodinaa Karmen mõjus tõeliselt võrgutavalt, ta ei teeselnud ega mängitsenud. Ta laulis igas asendis pingil, pikutades lamades suitsu pahvides perfektses rütmis kastaniette klõbistades. Kui ta on laval, on temas tunda ülisuurt sisemist energiat, mis kammitsetud täpsesse vormi. Ta tajub instinktiivselt, millal ja kui palju panna energiat pianosse või fortesse. Lisaks on tal väga hea rütmitaju ning sügav sisseelamisvõime, mis kõik tekitab temas tunde, et laval ei ole mitte lauljanna, vaid tõeline elus. Mustlastüdruk Karmen ise. Kui astun lavale, räägib lauljanna, on tunne, et astun sisse kellegi teise ellu ja mai tea alguses, milline see elu on, sest seisik pole mulle tuttav. Kui lugu peale hakkab, hakkan justkui lahti harutama ja mõtestama võõrast saatust. Ja kuidas ühest elust teise minek tegelikult sünnib, ma seletada ei oska. Aga CTRL-i Carmenit ei olnud mul raske teha. Võib-olla ka seetõttu, et mu soontes voolab pisut ka mustlaste verd. Kahjuks ei ole võimalik Borodinaa Carmenit kuulata, sest plaadifirmad pole Carmeni vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et see on maailma üks enim mängitud ja salvestatud oopereid üldse. Plaadifirmade huvi näib olevat suunatud pigem vähetuntud Lääne ja Vene brite vastu. Philipsi firma on välja andnud siiski ka Borodinaa sooloalbumeid. Esimene neist ilmus 1994. aastal ja Tšaikovski romansid vallutasid kuulajatest südamed. Klaverisaade on Larissa kergi evalt, kõlab Tšaikovski romanss. See oli varakevadel. Veel on ilmunud album boolero hispaania lauludega ja ooperiaariate album aastal 1997. Koos teise vene laulukuulsuse Dmitri Forozdovskiga on ilmunud ka Did album. Nüüd, kus lääne lauluagentuurid saavad kasutada ka Vene lauljaid, on võimalused muutunud lauljate jaoks palju suuremaks. Seetõttu on kaar repertuaari valik teistsugune, kui ta ehk muidu oleks. Näiteks laulis Borodinaa New Yorgi kaarnegi hoolis Gustav Mahleri laule rükertti sõnadele Jemslywaini klaveri saatel. Repertuaar tingib ka selle laulja keele oskus peab olema hea. Paraadina laulab lisaks vene keelele itaalia, prantsuse, hispaania ja saksa keeles. Ta on soolokontserte andnud Londoni liig morfhoolis ja Barbikani keskuses Milano La skaalas Viini kontserdimajas, San Francisco Davis hoolis Roomas, akadeemia dist Tshiili saalis Barcelonas ja Madridis laulnud Edinburghi ja Ludwig sburgi festivalidel. Mis tulevikuplaanidesse puutub, siis neisse suhtub lauljanna ettevaatlikult. Talle endale, tundub, Rossini on viimasel ajal kuidagi unarusse jäänud. Minu jaoks on rassiini muusika kerge muusika, mida tuleb ka kergelt ja elegantselt esitada ja tunnen, et mul on seda vaja teha, ütleb lauljanna. Ta on laulnud Andžeoliinat Tuhkatriinu, Skowankaadenisse Francisco s. Ja nii mõnigi arvas, et Borodinaa arusaam komöödiast on pisut kummaline. Unistav ja ära ole, oli tema Anželina. Ta oli väga hea oma tumedal ja süngel moel, kirjutas kreedik, maati Invren haamer. Igatahes Borodinaa eksperiment Rossini jätkub. Tuleval hooajal laulab ta Metropolitan Opera sisabelat Rossini ooperis itaallane Alžeeris. Praegu aga kuulame aariat kõmu tekitanud tuhka triinust. Uusi huvitavaid rolle, mida Olga Borodinaa tahaks teha, on palju. Nende seas anti toodroojalastes huvi, pakub saksa muusika, eriti maaler. Huvitav oleks teha Lauratš kondas Leonorad favoriidis või Adal džiisat normas. Rohkem tõmbabki teda vanema muusika kui nüüdismuusika poole. Ilusat ja avastamata muusikat on kirjutatud nii palju, et ta ei soovigi uue muusikaga katsetada. Olga Borodina pole unustanud tohutut vaeva, mida tuli näha, et jõuda sinna, kus ta praegu on laulumaailma tipus. Ta meenutab, et kui kerge pakkus tal teha marinat Boriss kodunowis vaidlesid nad kaua, enne, kui Prodino soostus. Alguses olingi puutuvalt kartlik, kuid üsna pea sain sellest üle, sest kogemused lisavad tarkust. Kerge õpetas mulle julgust tahta enamat ja ta õpetas selle nimel ka nüüd tegema. Sest kui inimene teab, mida ta tahab, leiab ta alati võimaluse ja aja, et oma unistused ellu viia. Nii ütles Olga Prodinaa ajakirja kooperani uus 2001. aasta augustinumbris. Saate vene metsosopran Olga aparaadi naast koostas Tiina kuningas saadet braavo, Olgad. Prodinaa jääb lõpetama Johanna aaria Tšaikovski ooperis Orleans'i neitsi.