Tere, armsad klassikaraadio kuulajad. Stuudios on Enn Rebane ja täna kuulame ning räägime pisut soome nüüdisaja helilooja Heiki Valbola kammermuusikast, kus akordionil on üsna keskne roll. Berger Vasooni muusikakriitik on maininud Eiki Valbolast järgnevaid mõtteid ja teadmisi. Sündinud 22. aprillil 1946. aastal Raumal Soomes helilooja, kes on vastanud erinevatele muusikažanrite väljakutsetele. Kontsert muusika kõrval, loonud rikkalikult filmi- ja teatrimuusikat, olnud ametis teatri dirigendina, koorijuhina ja rahvamuusikuna. Valbola heliloomingust leiame töid päris algajatele mõeldud paladest mitmeosaliste kammermuusikateosteni välja lihtsatest laulukestest, koorimuusikani väikestest tantsukestest terviklikku balletini. Eiki Varbola loomingule on omane ületada stiili reegleid ja seda ongi iseloomustatud kui neoklassitsismi, rahvamuusika ja populaartemaatika liit. 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Teatrilaval alguse saanud koostöö Soome ühe tuntuma akadeemilise akordioni persooni ja Sibeliuse Akadeemia akordioniosakonna looja Mati randaneniga on olnud väga tulemusrikas. Ilmavalgust on näinud mitmed sooloteosed ning teosed erinevatele kammerkoosseisule ja akordionil. See muusika on saanud hea vastuvõtu osaliseks. Lisaks nimekatele soome muusikutele on esitajateks olnud ka arvukad akordionimängijad välismaalt, nagu taanlane, Mugenud, selle koort, jaapanlanna Miemiiki, prantslased, marssell Atso la ja Mäks. Vorne. Heiki Valbola on õppinud Helsingis Sibeliuse akadeemias heliloomingut ja muusikat, teooriat professor jogotoloneni juures ja alates 1972.-st aastast õpetab ka ise samas õppeasutuses. Kuulates Eiki Varbola instrumentaalteoseid, saame aru, et helilooja pole süüta olnud edukas filmi ja kinomuusikas ilma teaksite teoste sisuseletus jutustab tema helikeel virtuoosse dramaatikaga kujuteldavast liikumisest. Nüüd esimene teos, Mari Liina. See on kirjutatud akordionil klaverile aastal 1987 ja koosneb neljast osast. Prelüüd, energeetiku temperament, Mystery, Joso, Kolbrio. Mida siis räägib kriitik Berger Vasoonis? Ta kommenteerib teost Mari Liina, järgnevalt plahvata valgus meenutab traditsioonilist teatri muusika avamängu, nii et on lausa füüsiliselt tunda eesriide avanemist. Sellele vaatamata ei kujuta Mari Liina neli osa kokku ühtset ideelist tervikut. Kaks äärmist osa rõhutavad draama edasiarendust. Tõsi, neid ühendav liin on üsna katkendlik, kaks keskmist kujutavad maalitud pilt. Dramaturg Valbola paistab tundvat äkiliste meelemuutuste veetlust. Selle tõestuseks on esiteks Marylina prelüüd, kus arvukate piltide rida kinnistub ülevaks koraaliks liigagi ülevaks, et olla siiras. Või siis finaal, milles järsku kaob kogu müstillusus kui kusagilt teoste kulissidest kinni võetud tegelased tuuakse lavale värviküllase ja kireva paraadiga. Turist Valbola tunneb ilmselgelt naudingut, töötades rütmiliste teemadega ostinaato, mis viib teose teise osa lõõtsutavasse tulva alla Prokofjevi või töödeldes meloodiaid Teneramente osa, mõistatuslik teema, pidambarieeritud, nüansseeritud ja arendatud eriti säästlike vahenditega. Nüüd aga kuulama. Kõigepealt siis Mari, Liina ja loen uuesti üle need neli osa prelüüd. Energiko Teneromente ja Mystery osakonn, prio. Eiki Valbola kammermuusika teost Mari Liina Gordonile ja klaverile esinesid Mati Randonen akordionil ja tiraudio klaveril. Nüüd kuuleme edasi sama helilooja Eiki Varbola muusikat ja kõigepealt Berger Vasooni sõnadega. Muusikakriitik Berger Vasooni räägib teose kolmest tantsust. Kolmanda tantsud tšellole ja Gordonile lisab kindlust väitele helilooja omapärasusest. Veelgi enam. Teose üdini rahulikuna tunduv meeleolu peidab endas ootamatut purustatust, kuni krobeline tekstuur lõpuks kujuneb mahlakaks meloodiliseks kangaks. Käimas ei ole siiski tõeline kontrapunktiline protsess, vaid rohkem loomulik põrsumine või kasvamine, mille tulemusena meloodina jaguneb nagu iseenesest üha peenemateks harudeks. Valbola ei lase tunnetel lõpuni välja voolata, ta katkestab selle akordioni lõõtsutama klaster tormi. Tundub, et isegi vägivaldselt. Kas see on võte, mis läbib kogu tema loomingut, märk teatud häbelikkusest sisemisest vajadusest tõmmata eesriie ette liialt intiimsete paljastuste ees? Igal juhul selle peene elegantse muusikutundlikkus näib peituvat just sellele ettevaatlikult peidetud alal. Tunnetes, mida ei räägita, valjusti. Teos, kolm tantsu ja kolm osa all Ri kooredit, tempo Soaav Pivaatse teos on kirjutatud tšellole ja akordionil. Te kuulsite Heikki Valbola kolme tantsu tšellole ja akordionil esinesid Matti randanen akordionil Marko Ülonen tšellole järgnevaks kuulama äike Varbola neljaosalist teost Suvepäevad akordioni-le, flöödi-le, kitarrile ja keelpilli triona. Neli mõjuvat suvist pilti. Algab altviiuli pehmelt balansseeritud lainetusega osas tärkamine ja lõpeb osa varjud astmelise kustumisega, andes märku piltide kattuvusest. Nende poeetiliste vineetide kaudu. Võime märgata, et Varbola muusikas tähtsamad liikumised ja žestid ei esine ilma neist endist tulenevad Sestideta. Nii on ka osas jaanituled, mille alguse tihe liikumine peagi väsib ja järele jääb teatud müstiline rahutus. Taas Neetakse lõplikult ära, seda aga veelgi vaoshoitud Tomalt kui varasemas plehkupanekus kujund kordub ka osa tolmlemine nõtkes ringmängus, mille pidev muutumine lubab kuulajal aimata, et see, mis tõenäoline ei olegi püsiv Valbolu muusika, kutsubki meid väikeste erutavate aistingute maailma vastama lühikesi, mööda kihutavaid nähtusi kirjutab muusikakriitik beer Cervasooni. Nüüd aga suvepäevad akordioni flöödikitarrile. Kelbliltrii ole, osad on tärkamine. Jaanituled, tolmlemine jah, varjud. Nii rahulikult hääbus siis Heiki Valbola kammermuusika teost suvepäeva, vaat mis oli kirjutatud akordionil flöödi-le, kitarrile ja keelpillitrio ole. Esinejad olid akordionil mati Randonen löödil Mikael Helas voo kitarril, Jukka Sawyogi ja keelpillitrios mängisid Jaakko Ilves, marti hirvi kangas ja Marko Ülonen. Nüüd on teil võimalus kuulata tuletegemist taas heliloojaks. Eiki Varbola. Ja teos on kirjutatud akordionil klaverile ning löökpillidele. Kuulame, mis või mida räägib muusikakriitik Berger. Roni lühidalt tule tegemisest. Esiisade traditsioone silmas pidavas tule tegemises, mis toetub rahvuslikele teemadele ja viidetele soome identiteedi põhi epasele. Kalevala ei kasutata kindlasti kindlaks kujunenud kooskõlaprintsiipe. Nii on osas suits vähehaaval hääbuvas väljenduslikkuses kui ka osas sädemed unelevates peegeldustes. Mahlane harmoonia ebaselge ja raskesti liigitatav osa manamine ei räägi tule loitsimisest kui ratsionaalsest töö tegemisest vaid pigem kui soovist kasutada primitiivset väljendust, kuni kõik materjali osad on viidud täita. Kohtumiseni. Niisiis räägib Berger Vasooni teosest tule tegemine, kus on kolm osa, suits, manamine ja sädemed. Te kuulsite Heiki Valbola, tule tegemist akordionil klaverile ja löökpillidele. Akordionil esines Matti Randone, klaveril Marty Raudio ja löökpillidel Verheugen. Ja lõpuks on teil võimalus kuulata Eiki Varbola kammermuusika teost Annieiling, mis on kirjutatud aastal 1993 akordionil, löökpillidele ja puhkpillikvartetile mõnusat kuulamist.