Muusika on üks noorsoolemmikteemasid oma kasvama mitmekesisusega, jagate köitvust üha uutele generatsioonile. Kuidas suudab aga sellega sammu pidada meie koolihariduslik muusikaõpetus? Tundub, et mitte eriti hästi. Ühest küljest kerge muusika eitamine, ükskõiksus selle vastu, nagu seed olematuks teeks. Ja teisest küljest objektiivne paratamatus tehnikaajastu näol, mis meid nagu kõiki surub rohkem passiivsesse kuulaja nupukeeraja rolli. Järgmised minutid kuulata Tallinna seitsmenda keskkooli endistele ja praegustele õpilastele kelle eneseväljendamis tahtes on üks osa kahtlemata pärit ka sealsest muusikaõpetusest üleüldse kooli vaimses pingestama kirjandushuvi ja koolilauluga. Hinna Phelpa. Jüri Krjukov Priit Pedajas. Tudu tudu Tuvikene 1971. Kõige kaunemine keerukam pill maailmas on inimhääl. Kaasajal me tahame seda nagu ära unustada, häbenema oma loomuliku kõla, Eda ennast paljastada. Võtame appi 60 mehelised orkestrid, kajasüsteemid, elektroonika. Ja nii tulebki meelde teine äärmus alata otsast peale. Lihtsalt laulda, tulla kokku ja laulda. Kui eri maade rahvalaulud on meie koolide muusikaõpetuses veel mõnevõrra esindatud siis nende maade töö ja võitlustalud puuduvad täiesti kasu. Oleksin aga kahekordne. Lisaks ajaloolise tagapõhja tundmaõppimisele veel ka lisakogemus võõrkeelega. Selliste laulude nagu forward, teegid, hankensiin, Fray Churchill, Oicholoogika, Bentsleri Emoscontonameera või marseljeesi omandamine originaalkeeles ei tohiks olla raske. Tule ja lähme sinna, kus laulavad lapsed kus pole põlitamist. Tule astume ühte ritta. Niinimetatud kirjanduslik muusika on meil alles üpris noor, nii kahe, kolme aastane. Sellest hoolimata on endale muusikalise rüü juba leidnud mitmetes Jüri Üdi, Hando Runneli, Lehte Hainsalu, Jaan Kaplinski, August Sanga, Ernst Enno, Marie Underi ja Gustav Suitsu Värsid. Kaplinski seisad, kes suletud mulli on leidnud endale isegi kolm erinevat tõlgendust. Ka Jüri Üdi luule lai tundmine on mitmete seotud muusikaga. Esitajatena nimetagem ansamblit Ruja, Tõnu Kaljuste, koori ning õdesid lipuseid. Nõnda on siis luule teinud veel ühe sammu rahvalikkuse teel. Näib, et taoline muusika ei saa olla professionaalne, see tähendab, ta peabki püüdma kõrget taset kuid sealjuures peab siiski jääma asjaarmastajate muusikaks. Oma lihtsa vormi juures ei kannatada tellimusliku rutiinset lähenemist. Siin ei saa end päevapealt muuta olukordade vastavalt oma laule ja nägu vahetada. See on kerge muusika, tõsisem osa, mis tahab kindlaid veendumusi oma tõekspidamiste kaitsmist ning nende peegeldumist enese väljendustes. Folgi tervikusse kuulub rahvalaulude poliitiliste laulude ja kirjandusliku muusika kõrval ka isiksus, kes need esitab. Ja seda ühe tähtsaima komponendina. Iidne armastuslaul piitsiigri suus on kahtluseta mõjusam kui mõni ülirevolutsiooniline loosung Me pop me võistluslaulude varasalves. Hiljutisel Teaduste Akadeemia diskussiooni õhtul vaieldi Vello Pohla artikli valgusel meie kergemuusika üle. Mitmed kõnelejad leidsid, et kergemuusika on ühtekokku tarbemuusika. Mingit sellist muusikat ongi vaja elule fooniks, sest peale tööd, see tähendab peale eneseteostust oma erialal tahab iga spetsialist lõdvestust, puhkust, aga mitte mingit kunstilist elamust, mis teda haaraks, raputaks sunniks kaasa elama. Ühesõnaga kerge suhtumine kergesse muusikasse. Nii võiks asja jättagi, sest need inimesed, antud juhul teadlased, on leidnud oma kutsumuse. Meil on selge, millele nad pühendavad. Kuid siin ongi aga need isiksused, olgu nad füüsikute agronoomid või ökonomistid ei sõltu pea üldsegi foonist. Tarbekultuurist. Tervetele noorte gruppidele tähendab see aga elu sisu. Televisioon, mood, muusika, kõik nad on kasvanud meeletu tempoga. 100 suurimat fenomeni, kuhu vastavalt kaldub ka ideoloogilise võitluse teravik. Just siin võivadki tekkida käärid. Hermeetiliselt suletav spetsialist ei mõista nooruse huvisid ja noorus ei vastata samaga. Seega ei tohi kergesse muusikasse suhtuda kerglaselt. Siin peab leidma uusi teid avardama väljendusvahendeid, katsetama. Kultuuri tundmine, sotsiaalne sisu, eetika. Ilma nendeta pole ka tõelist muusikat. Ning kõigepealt ta kergelt muusikalt tuleb oodata kunste. Tuleb loota. Ta võib-olla foon, aga ta ei tohi olla, oleme kultuur. Selleks on tal liiga palju mõju. On aeg tulla esinejate juurde. Need on siis kurve, kaaren, lipused. Edasi kuulete neilt Gustav Suitsu mõtisklust käod. Urve kaaren on hästi tabanud meeleolu ja nii muutuvad poeedi rasked kujundid päris arusaadavaks. Mõnevõrra samalaadselt pastoraalset meeleolu kannab ka järgmine laul. Priit Pedajase taktitunnet ja pehmet jutustabliku laulmist mäletame Marie Underi ballaadist järv. Pedajase ei tagane tasemest seegi kord. Orb. Külgpidise ees. Laeni täislainetega ja kajakaid läve ees. Mebidades. Istus ja nuttis sees keel ja õlgadel merevaht. Küps Ruugavat veel ja emis paelmikud ka. Veeres ka sööristaneeme. Kuu kuldas lainetel, tee. Ühtaegu valge ja pehme, kaelas. Maadlegi vet leegima ja. Küll pidi sees laeni täislainetega ja pisarad läve. Öise õpetussõnad on Priit Pedajas välja kirjutanud Islandi eeposest vanem eelda. Kirjanduslikke algmaterjalid ja mitmekesisus näitab nende repertuaari. Vaesust pole meil karta. Kus ja kuidas tähtestiku Asjon, selles on küsimus. Kõikidel ustel kotta astudes valvsalt vaata tunnista, ei või kunagi teada, kas kusagil taar oleva vaenlane Õnnelik see on, kes omal jõul seista võib, alati armus ja see naabrite nõu või laenatud nupukus viivad sind enamjaolt eksi. Halva sõbraga seltsi vaid harva, kui ka rajad ristuksid ja sõbrale pühenda hoolt kas või matkates mägede taha. See on tarkust on tallel, kes teed, on tal rohkesti rohkesti lennanud vaid sellel on selge, mis koor on, mis sisu, kel oma algel omal onu idukargu mees ratsutab, käsiitugaariaatab kurdle võitluses ka sa. Pime on parem kui põlenud olla. Kool on kõigile kasutu.