Tere klassikaraadio kuulajad algamas on 28. mai helikaja. Siin stuudios toimetab tänast saadet Mirje Mändla ning saates on juttu järgmistel teemadel. Inglismaal toimub kuulsas katedraali linnas Canterbury uue muusika festival, sounds, nium, festivali seekordseks pealkirjaks Baltic pluss ning peakülaliseks Arvo Pärt, kõnelevad kultuuri esindaja Reet Remmel Eesti suursaatkonnast Londonis ja ansambel uue esindajana Taavi Kerikmäe. 23. mail toimusid avalikud loengud ja vestlusringid, muusikakriitika luubi all ja kuulamegi Tiit Hennoste ja immo Mihkelsoni mõtteid. Rahvusooperis Estonia esietendus ooper Carmen esietenduse ajal käis ning esimesi muljeid jagab Liis kolla Eesti Kontsert lõppedes Läti riikliku sümfooniaorkestri kontserdiga ning kontserdimuljeid jagab kriitiki järemmer. 24. mail esitleti Eesti rahvusringhäälingu esimeses stuudios uut klaverit Estonia ning klaveri kõla ning esinejaid kommenteerib leelo kõlar. 26.-st 29. mainida toimub Tallinnas Euroopa muusikakoolide liidu EMU peaassamblee konverents ja sellest kõneleb lähemalt Urvi Haasma. Eesti muusikakoolide Liidustada küsitles nelevasteinfelt ning nelevast, teiselt annab ka väikese ülevaate muusika uudistest mujalt maailmast. Iga ja hetkel on Inglismaal kand veebruaris käimas uue muusika festival sounds New ja selle seekordseks pealkirjaks ongi Baltic pluss ehk siis tähelepanu pööratakse eesti muusikale ja peakülaliseks on Arvo Pärt. Ning sel teemal räägib nüüd lähemalt Eesti kultuuriesindaja Londoni suursaatkonnas Reet Remmel, tere, Reet. Tere, Merje Sount neoontraditsiooniga festival väga toredas paigas Canterbury linnas, tema peakontserdid on Canterbury katedraalis ja selle aasta festival kutsus endale diakülaliseks Arvo Pärdi. Mil moel Arvo Pärti kui heliloojat tänavusel festivalil tutvustatakse? Festival on paljude kontsertidega mitmes paigas, aga festival hõlmab endas seega mitte ainult kontsert vaid siin on hästi mitu liimi, niiet kui ligemale 50-l kontserdil väga paljudel neist kõlab Arvo Pärdi muusika, siis tegelikult festivaliga paralleelselt see käib ka muusikateadusekonverents ja väga palju konverentsi teemasid on pühendatud just nimelt Arvo Pärdi-ile ja see on täiesti erakordne, et tulevad kokku Ameerika, Kanada, Šveits ja Austria, muidugi Inglismaa ja Eesti muusikateadlased ja ja räägitakse rusikas, palju räägitakse Arvo Pärdist, aga räägitakse ka Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri isegi eesti džässmuusikas. Nii et tegelikult teema laieneb väga mitmesse valdkonda. Lisaks teaduskonverentsile on siin veel meieni heliloojate workshop, nimelt kolmelt eesti nooremalt, heliloojalt on tellitud siin lood sellele festivalile Dianaga, loovalt Mallemaltiselt ja Timalasteinerilt. Niiet et nendel tulevad esiettekanded. Malle Maltis teeb praegu juba mitmendat päeva esinejatega proovi sitajateks, kooma ansambel. Aga praegu hetkel oleme jah, siin lennuväljal, nii et just tuli maha uue ansambel, kel kontsert on homme õhtul festivali raames kõigile ei ole isegi jõudnud veel tere öelda, kõik on oma kotid ja pillidega siin minu ümber praegu. Enne veel, kui räägime mõne uue ansambli liikmega ka, siis võib-olla mainiks ära ka mõned Arvo Pärdi teoste Inglismaa esiettekanded. Jah, neid on tegelikult siin päris mitu, aga võib olla paarist kontserdist nagu veidi rohkem. Loomulikult kõige toredam on see, et Arvo Pärt on ise kohal. Täna õhtul tuleb ettekandele Canterbury katedraalis tema Aadama itk, mis oli aasta aega tagasi esiettekandel Istanbulis ja see on tõesti suursündmus. Esindajateks on King's College'i koor ja Londoni filharmooniaorkester dirigent Stephen kliibori. Aga eilne õhtu oli ka imetore kontsed Canterbury katedraali krüptiskus, amsterdami tšello. Ta mängib nelja Pärdi lugu. Nii et tõesti seda repertuaari jätkub siin kohe igaks õhtuks sõitvale algas juba läinud laupäeval. Nii et nüüd pühapäevaga, ülehomme lõpetades on, on kohe päris palju Eesti muusikat. Nii kõnes, kõnes, kirjas kui, kui muusikas. Kõneles Eesti kultuuriesindaja Reet Remmel, olgu öeldud Sons New on Suurbritannias alguse saanud juba 14 aastat tagasi ja on üks olulisemaid nüüdismuusika sepikodasid kus on olnud peakülalisteks ka näiteks süstlad Penderetski pigem eks ole käivis Magnus Lindbergh, Jens Mac Milan kuid nüüd saab sõna ka Taavi Kerikmäe ansamblist U. Tegemist on siis ansambli U Inglismaa debüüdiga ja räägi palun lähemalt, mida selline kontsert võiks ansambli tegevusele juurde anda ja mis kontserdiga, mis muusikaga üldse üles astute? Aga eks siin on kaks poolt, et ühest küljest loomulikult ansamblile, meile on see väga oluline ennast näidata välismaal ja, ja tegelikult, eks see on ka üks hea motivatsioon jälle ju ennast kokku võtta ja ja, ja oma taset siis nagu kruvida sellega eksa selle vastutuse tõttu. Aga teisest küljest loomulikult me tahame oma väliskäikudel ikka ikka näidata neid heliloojaid, kellega meil Eesti seakoos kogu aeg on olnud jonnakas, loova ja Helena Tulve ja Märt-Matis Lill. Et seda head uut Eesti muusikat nagu tutvustada väljapoole, Arvo Pärt on ka selle festivali fookuses, siis, siis me mängime sarnopulski sellist teost nagu Pärt, hop park, mis on siis nagu Juku maas Pärdi muusikale või austusavaldus tema muusikale väikese sellise humoorika, humoorika lisandina ka. Ja me mängime ka Pärdi diagramme. Mis on siis, ma usun, siinmail tundmatu muusika 66.-st aastast värvis klaverisoololugu hoopis teise helikeelega, kui inimesed on harjunud tema muusikas sõnade orgu. Ning Reet Remmel räägib, kus toimub ansambel kontsert. See on Canterbury Ülikooli Püha Augustinus saal, see on hästi tore, tegelikult niisugune suuremat sorti kammersaal just sobilik uue uueks muusikaks. 23. mail toimusid Kanuti Gildi saalis avalikud loengud ja vestlusringid teemal muusikakriitika luubi all. Ja tänases saates kuulame Tiit Hennoste ja immo Mihkelsoni mõtteid. Ja mõttelõnga, alustab Tiit Hennoste. Kui me mõtleme viis, viimaste, võib-olla paarikümne, aga isegi võib-olla 10 aasta jooksul on toimunud ühiskonnas, siis me võime rääkida ütleme, kolmest või neljast asjast, mis eesti rahvast ja Eesti ühiskonda tabas. Üks oli demokraatia, kaks see oli vabadus. Kolmsi oli internet ja sellega koos käib meediaühiskonnatulek. Need on niisugused suured ja abstraktsed sõnad, aga kui nendega hakata nüüd hindama mõtlema nende ka seoses siis nagu kriitikast või sellest, kuidas me saaksime nende kaudu veidi konkreetsemaks minna siis demokraatia tähendab tegelikult ühte asja, see tähendab vaadete paljusust. Aga vaadete paljusus tähendab omakorda seda, et peavad olema need inimesed, kes neid vaateid esindavad. Ja see omakorda tekitab ühes väikeses kultuuris nagu eesti kultuur üpris kummalise olukorra mõnikord, et ühte vaadet esindab üks inimene, teist vaadet esindab teine inimene ja seal, kus suures kultuuris põrkuvad vaated, põrkuvad meil inimesed, põrkuvad isiksused, kes nende vaadete tagant välja tulevad. Teine asi, vabadus on alati klassikaliselt küsitud kümneid küsimusi ja vastatud kümneid vastuseid selle kohta, kuidas on vabadus ja vastutus seotud ja räägitud vabadusest millekski ja vabadusest millestki. Aga selle vabadusega juhtus niimoodi, et ta tuli koos netiga. Ja netivabadus on minu sügava veendumuse järgi vaatamata kõigele vastutuse poole pealt siiamaani äärmiselt ja äärmiselt puudulik. Net ise, mis see kaasa tõi, on samuti lihtne vaadata ja mõelda, see tõi kaasa meeletult suure infomassi. Mis tähendab nüüd minu seisukoha pealt praegu ühte lihtsat asja. See on see, et igasugune hulgiinfot, hunnik fakte on igal pool saadaval. Kui ma olen läinud mõnikord loengut pidama isegi välismaale, näiteks eesti kirjandusest, siis ütleb keegi ei tahagi neid. Fakt, et ma võin neid ise netist vaadata. Ma tulin kuulama seda, mis sa arvad. Mis sa ütled selle kohta. Ja see on väga oluline küsimus. See tähendab seda, et järjest tähtsamaks muutub see, mida arvatakse, ta hinnatakse, mida analüüsitakse, kuidas arvatakse ja nii edasi. See aga tähendab seda, et kriitik kui selline, kes on alati arvaja, kelle keskmes on alati see, mida ta arvab, millised seisukohad tal on. Need muutuvad järjest tähtsamaks. Siin kõneles Tiit Hennoste ja loengu pidas ka immo Mihkelson. Ofelia Tuisk, ühe eesti kriitiku lugu, see lugu lähtub eeldusest, et ükskõik millise kriitikaga tegemist ei ole, tegemist on personaalse mõtteavaldusega kriitika on alati inimene, mitte masin ja see tähendab, et paratamatu patult on subjektiivsed faktorid mängus. Miks üldse peaks rääkima ühest niisugusest ajaloolisest inimesest, kelle parimad kirjutamise ja raadioeetriaastad jäid 50.-tesse 60.-tesse ja 70.-tesse? Ilmselt sellepärast, et kui kriitika on inimesed lähtuv tegevus, siis tegelikult on ka muusika niisugune tegevus või nähtus, mis lähtub inimesest, on inimeste loodud ja mõeldud inimestele, et ilma selleta kuidagi ei kujuta seda teistmoodi ette, et muidu kommunikatsiooni ei toimu. Kui mõelda ühe kriitiku tegevuse üle, siis tuisk on selles mõttes hea näide, et ega ta ise ennast eriti kriitikaks ei pidanud, ta tundis ennast muusika propagandistina ühest küljest Sis kriitikuna, kes arvustas ja panipaika ja kolmas selline tegevuse tahkel siis analüüs, uurimus ja noh, selline muusika teadvusse kuuluv tegevus, nii et kogu spekter oli nagu tema puhul küllaltki kenasti hõivatud. Kui kriitiku või muusikapropagandisti tegevus ei ole avalike kanalite kaudu suunata avalikkusele publikule inimestele, siis tema tegevus on tegelikult mõttetu. Seesama peaaegu retooriline küsimus, mille Filipp Klaas kunagi esitas. Tegelikult kuulub John Keitsile, et kui tühermaal kukub puu, kas see puu tekitab heli või mitte ja see on suhtumise küsimus, kas tekitab või mitte, kui kuulajad kedagi ei kuule, see heli tekkis. Gates väitis, et seda heli ei ole olemas, nii et siis kommunikatsioon. Kummaline on see, et kui mina tema peale komistasin vanu artikleid pabereid uurides, siis mind üllatas see, et need tekstid, mis olid mõne isegi üle 50 aasta vana Nad kõnetasid ikka veel mind. Ka neis oli midagi niisugust, mis kandes üle aja tuisk ise ühes raadiosaates, mis üsnagi tema elu loojangul jõudis eetrisse selle temast portreesaade võttis oma tegevuse kahes punktis kokku, et teda on kõik huvitanud, mis muusika uuenemisse puutub. Protsess, kui niisugune liikumine edasi ja taastanud on kogu aeg see, mis sellele uuenemisele vastu seisnud elulugu sündis Tallinnas 1919 innustas muusikast kolmekümnendatel varateismelisena ja tema innustajale, mitte raadio, kontserdisaal, grammofon siis püüdiste viiulit õppida. Konservatooriumis sõda tuli peale Dali Jaroslavli kunstiansamblites 24 aastasena, 43. aastal läks ta Moskvasse muusikakooli. Ta lõpetas Moskvas muusikakooli, astus konservatooriumisse üldkonkursiga, nii et tuisk 52. aastal lõpetas. Õppis kaugõppes aspirantuuris 56. aastani Eestisse, järelikult tuli ta siis 52. aastal umbes 50.-te keskpaik jäävad ka tema kirjutised hakkas kirjutama. Siis 52 56 oli ta õppejõud Tallinna praeguses otsa koolis ja muusikaakadeemias 56.-st kuni 73. nii tegi ka Eesti raadios saateid. Kõrgperiood oli 60.-te lõpus, kui viie aasta vältel valmis 60 saadeta ühe võõrastetoa intervjuud siis 73 81 õliga. Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur. Teadmiseks seda, et tollel ajal oli Eestis ametlikult paberitega muusikateadlane, sai olla ainult ajaloo instituudi juures töötav inimene. Ta kirjutas eesti keeles vene keeles, tema töid oli avaldatud ka poola keeles, prantsuse keeles veel mõnedes keeltes ka liiduvabariikide keeltes algas tema selline nii-öelda traagiline lugu. Trolli konflikte Savitskaja muusika toimetusega. See oli artikel Ester Mägist ja toimetusele ei meeldinud, et tuisk kiidab seal Ester Mägi kantaat Kalevipoeg ja sellepärast, et Dmitri Kabalevskija ja ühes oma sõnavõtus maininud negatiivselt, et selles teoses puutub positiivne kangelane, tuisk, vaidles, vaidles, aga tõeline hoop saabus tal 60. aastal, kui ta Moskvas ühel heliloojate liidu kriitika pleenumil tuisk kritiseeris Renikovi viiulikontserti. Ta ütles, et see on hall ja igav teos. Järgnes see, et ametlikult ei järgnenud midagi, aga mitteametlikult oli tema elu nii-öelda hukas. Aga selles raadiointervjuus, mis tema elu lõpu 79 andis Helle võsamäele kirjeldas tuiskama iseloom kui vastikut, et kui tal on vastik iseloom, sellepärast, et ta läheb toimetajatega liiga kergesti tülli tülitses seda, mille üle muusika põhimõtted, ideaalid, see, mida tema hindas muusikas täieldise, lootis, et ka teised võiksid hinnata, mida ta siis hindas. Oma lemmikheliloojaks pidas Bachi kuidas lugu Hortus muusikusest, Vene teoreetikud Boriss Assafilisest, Sophie üks ees oli see, et kõige kõnekam on niisugune muusika, mis oma ajastu intonatsioonidest nopib üles kvaliteediterad. See kõnetab selle aja inimest, kus muusika sünnib. Vot see tuisule meeldis ta kangesti seda propageeris. Kell 70.-te alguses kirjutas ta ühe huvitava pika artikli Tšehhi 18. sajandi loost Edmund pashast kusjuures artikkel oli vähem paashast ja rohkem eesti muusikast ja arutlused selle üle, mis Eesti muusika on, kuidas selle põhilised esindajad, palju oliga, Pärdist jutu tüks, sisukamaid, huvitavamaid 60.-te aastate Pärdi fenomeni, analüüsija mõtestaja tuli konkurentsitult Ofelia tuisk. Tema oli esimene, kes 58. aastal võttis kokku ja üldistas selle, et Eestis on kerkinud uus noorte muusikute laine, mis on muutnud eesti muusikat Tamberg, Rääts, Pärt, Tormis, Tuisk paigutas sinna veel ka tollal Ester Mägi ja Marguste ja veel mõned inimesed ja kirjeldas seda, mida nad on teinud, kuidas nad muutnud seda, mis Eesti muusika juurde ajalooliselt kuulub ja see on praeguseks olnud kõige suurem, kõige olulisem ja seni veel ikkagi suurt mõju avaldav muutus eesti muusikas tuisk, oli selle muutuse üks kõige innukamad, kõige huvitavamaid kirjeldajaid läbi aastate. Et see muutus seda väga köitis, väga huvitas teda muusika mõistmise teema. Tuisk rääkis, et kui ta kuulas esimest korda Todecafooniat ei saanud sellest midagi aru, see tundus talle ebameeldiv, vastik ja ta pidi vähemalt kuus korda kuulama seda teost analüüsima, mõtestama enne kui ta hakkas aru saama selle loogikast. Ja üks tema tees oli see, et keegi ei tohiks ei peaks muusikast kirjutama, et ütleme muusika kohta enne kui ta on selle muusikaloogikast aru saanud. Kas see loogika meeldib või mitte, aga selle Loogikani jõudmine peaks olema kirjutaja analüüsija põhieesmärk, et muusikal on oma täiesti niisugused seaduspärad, mida elus ei ole ja et selles mõttes nagu tuisk ütles, olevat muusika täiesti erandlik kunst ja sellepärast peavad muusikud tohutult kaua õppima ja tema enda huvi muusika vastu oli saanud ka alguse kõlast eelkõige ja tuisu enda sõnul oli ta siis kuulmismälu kaugeltki tugevam kui nägemismälu. Rääkis sellest, et kui 20 sajandi muusikal ei ole oma eristuvat häält, et siis see on kuidagi imelik, tema ütles, et see on nagu mingisugune võõras hääl kuulub võõrasse aega ja olustiku kõla uudsus nagu värske õhk. Et me ei tarvitse veel teada, missugust elu elatakse korteris, kuhu me esmakordselt siseneme, kuid seda, kas elanikud eelistavad õhutatud umbset ruumi, märkame kohe ja kõlalt aeglaselt või koguni üldse mitte uuenev muusika on umbse õhuprodukt siis Heino Eller oli üks tema põhilisi uurimisobjekte seitsmekümnendatel ja Ellerist kirjutastega väitekirja, mis jäi lõpetamata. Selle mõte oli 87. aastal, kui Heller saanuks 100 ilmuda raamatuna, aga häda oli selles, et, et see oli Ellerist ja Elleri koolkonnast ja väga palju oli Arvo Pärdist juttu ja kui Pärt ära läks 80. aastal, siis kõik, mis seondub Arvo Pärti nimega kõik tõmmati maha, kustutati ära ja see käsikiri on siiamaani tolmu korjamas. Muuseumi riiuliteni siis muusikateadusest. Tuisk ütles, et see olevat üks kõige vastikum sorti erialasid, mida ta teadvat. Ta põhjendas, et see on tema meelest haige. Seda purevad ussid ja selle eriala kõige ohtlikum haigus on tema arusaamise kohaselt suurusehullustus. Et muusikateadus kipub ennast tähtsamaks pidama oma peremehest kunstist. See tähendab antud juhtumil muusikast. Ja Tuisk lisas, et kaks ussi närivad üks on konservatiivne maitse ja teiseks, ükskõik siis muusika vastu, aga ta ikkagi väga-väga armastab seda eriala, seda muusikat. Ja ta püüab teha kõik, et see oleks ussitanud. Ta kritiseeris ka kriitikuid Tani nagu tongi Hotlik ründaja ja see kriitiku kriitika teema käis läbi tema kirjutiste alates 50.-test. Ja kulmineerus seitsmekümnendatel, kui toimus äge sõnasõda tema ja Raimo Kangro vahel. Kangro artikkel ilmus sirbis, Ofelia Tuisu vastulause, mitte. Aga põhiline, mida ma tahan kokkuvõtteks öelda, on see ühe eesti kriitiku lugu, kes elas niisugusel ajal, praegu enam ei ole ja mis teataval moel mütolaliseeritud aeg, selle kriitiku lugu esitab võib-olla isegi mitu olulist küsimust. Kui on keegi üks inimene, kes peab ennast kriitikaks, kes tegeleb sellega, kes kritiseerib teisi muusikat siis peaksite küsima, mille nimel ta tegutseb, millised on tema ideaalid. Tuisk oma artiklites väga selgelt kirjutas, väljendas, mida ta peab õigeks, millised on tema ideaalid, mida tema kaitseb. Mida see inimene, kes kriitikat kirjutab, mida ta püüab saavutada? Tuisk teatas seesama muusikateaduse busside näide. Et armastad seda eriala, et ta püüab teha kõik, et see oleks parem, et ussid seda ei näriks. Tal oli positiivne programm, eesmärk tundub nii, et siis küsimus sellest, et kui inimene on kritiseerija kui kriitik, kas ta on selle nimel valmis millestki loobuma, mida ta on nõus ohverdama. Peeter Volkonski, kelle ema oli Ofelia Tuisu sõbranna nireks, Peeter Volkonski isa käis mitmel korral teismelisena tädi ohvi juures kaasas, kui ema sinna läks. Peeter kirjeldas, et see oli tühi korter. Nurgas oli madrats, et tädi ohvi magas madratsi peal ja tegelikult see oli nüüd kuuekümnendatel, pärast seda, kui ta oli saanud selle Renikovi obaduse, kui ta oli kuulutatud, et nii-öelda sotsialistliku korralduse nende ideaalide vaenlaseks peaaegu et kui seal enam ei ole kindlat sissetulekut, teras need juhuotstest raadiost ja ajakirjandushonoraride pikka aega, nii et kriitikus küsima, kas ta on nõus millestki loobuma, võib-olla isegi tervest elust, kas ta on nõus loobuma, kui ta midagi kirjutab, kas ta suudab kirjutada nii ausalt oma ideaalidele truuks jäädes, et ta on valmis ohverdama midagi olulist? Vaat see küsimus on ja veel see, kuidas mina sattusin huvitunuks Ofelia Tuisu kirjutistest, see, et kui tema kirjutas 50 aastat tagasi artikleid, millest on võimalik välja noppida pudemed, mis ka täna kõnetavad on sisukad. Et see kergitab selle küsimuse, et kas tänased kirjutised, kas neis võis olla midagi niisugust, mis ka 50 aasta pärast kõnetavad lugejat, kui see nii oleks, see oleks väga tore ja huvitav, oleks väga positiivne. Ophelia tuisust kõneles immo Mihkelson. Rahvusooperis Estonia esietendus pidi see ooper Carmen ning esietendusel käis ning esimesi muljeid jagab Liis kolla. Muljeid Carmeni esietenduselt Estonias 26. mail. Eksimine on inimlik ning aeg-ajalt mängib saatus vingerpussi. Nii oli esietenduse-eelses saginas jäänud klassika raadio seekordse ooperieksperdi nimi kutse saajate hulgast välja. Siiski leiti kiiresti üks koht, mis asus teise rõdu esimeses reas. Tavapärase kriitiku perspektiivi, see tähendab partneri asemel sain osa kokkuhoidlikuma turisti ning andunud, kuid vähem maksujõulise ooperifänni perspektiivist. Kuuldavus on üleval lae all nii orkestri kui lauljate osas isegi märksa parem kui põrandal. Eriti hästi kuulsin paskpille. Vahel harva ei kuulnud ma koori või mõnda solisti eriti siis, kui tegevus toimus pöördlaval. Teisel rõdul istudes on ooperi külastajaga silmitsi loosungiga kunst kuulub rahvale mis asub teatavasti lavaportaali kohal. Hierarhia, orkester, lava, tiitrid, kunst kuulub rahvale, tuleb nüüd vaataja ette vastupidises järjekorras. Ka tiitrid nõudsid täit tähelepanu, sest tekstil oli selles lavastuses eriline osa. Mängiti ju kõne dioloogidega versiooni. Dialoogid sisaldavad infot, mida tavapärased retsitatiivi ei anna. Lauljad olid prantsuse keeles rääkimaõppimisega kurja vaeva näinud mille eest au neile ja nende Kõutsidele. Kuid siiski ei andnud dialoogid midagi erilist juurde, aga kohati küll hakkasid tegevust pidurdama sest läbi vinevat joon või mingit ühtset liini võis jälgida vaid muusikas. On lavastajaid, kellel on geniaalsed ideed, aga kes ei suuda neid teostada, sest napib käsitööoskusi. On teisi, kes on osavad käsitöölised, kuid kellel pole midagi öelda. Pooltes sat Clif näib kummalisel kombel kuuluvat mõlemasse kategooriasse. Tal ei ole midagi omalt poolt öelda ja ta ei tea ka, kuidas seda teha. Kui samuti tema lavastatud Cosi fan tuttes juhtis efektne lavakujundus mitmes stseenis tähelepanul lavastaja totaalselt oskamatuselt eemale siis Carmenit oli kahjuks tasalülitatud ka see komponent. Liina Keevalliku kujunduses olid erivaatustel avapilte ühendavaks elemendiks härjavõitluse areeni Arkaadid. Mingit kontseptuaalset põhjendust lavastaja poolt neljaga polnud. Mitmel puhul jäid nad lihtsalt ette ja muutusid häirivaks butafooriaks, jättes niigi mitte hiiglaslikul laval veel vähem ruumi osatäitjatele. Valguskujundus oli jälle ülimalt salapärane. Et mitte öelda segavalt pimeprintsiibiks tundus paljudes kohtades olevat parajasti fookuses oleva laulja või lauljate varjujätmine ning teiste välja valgustamine võib tunduda põneva mõttena, aga see suur osa duetist Mika Eelaga, keda muide tuntud headuses esitas heli Veskus laulda hämaras posti tagant. Kuid tulemus oli siiski igav. Igavust, genereerivaid ja pinget tapp, vaid meetmeid oli veel palju. Näiteks koor jälgis õhinal saali vaadates tore toori lähenemist kuid selle asemel, et siis tore tooril lasta valgusvihus ilmuda saalist peata trügima lavale vasakust nurgast. Näiteid oleks veel palju ja ma olen üsna veendunud, et need ei ole kontseptuaalsed valikuid, vaid lavastaja on lihtsalt seeni kuidagi ära seadnud olemata täiesti teadlik, mis on seni mõjust või selle puudumisest. Esimese vaatuse alguses ma veel lootsin naiivselt, et igavus ja sihitu istumine, seismine käimine on tingitud lavastaja soovist näidata ta, et ilma Carmenit ta ongi kõigil igav ning alles tema ilmudes tuleb seenile elu sisse. Paraku kehtis viimati öelda ainult Garmini enda kohta. Teda laval publikuna ümbritsevad inimesed lihtsalt ei teadnud, kuidas nad peaksid talle reageerima. Ja kui näitleja, sest teatrilaval on ju kõik näitlejad ei tea, mida teha, siis ta kas igavlen või teeb oma äranägemise järgi midagi. Miks kujunes eelpool mainitud viimase vaatuse kooris seen kõige eelnevaga võrreldes väga elavaks kuid nii segakoori kui poistekooriliikumisi oleks ju pidanud koordineerima? Täitsa tore oli ka teise vaatuse kõrtsis stseen flamenkotantsuga nagu ka Estonia eelmises Carmenis kasutati seejuures õigustatult Claudia Ševtšenko abi. Vahele pikitud Flamingo stseenid olidki eelmise, samuti väga staatilise Carmeni puhul need, mis tõid saali hispaania temperamenti ja Sevilla linna tänavate kuumavat hõngu. Seekord tundsin neist puudust. Samast kõrtsistseenis tõstaksin veel esile salakaubavedajate kvintetti, mis oli ka oma muusikalise karakteri poolest väga ergas. Lauljatest rääkides oli Carmen lühidalt kokkuvõttes ühe naise suu. Helen Lokuta tuli, tegi ja võitis teda ja igas asendis kuulda, hääl voolas kaunilt, ta musitseeris maitsekalt. Lisandusid julgevad vabanäitlejatöö, mille juures meenus kohati varem nähtude linna garantša Karmen. See võrdlus teeb mõlemale au. Kui garansse Carmen oli pisut mõistuspärasem, siis Lokutama oli sensuaalsem. Kuid mulle väga meeldis tema järele mõtlikus rahu vastavates kohtades, näiteks kaardi aarias või viimase vaatuse armastusavalduses eskamiliole. Kuna lugu on oma olemuselt armastuskolmnurk, siis on kahju, et mõlemad mehed jäid Carmenile alla nii vokaali kui lavalise energia poolest. Ma mäletan, et aastaid tagasi elasin hinge kinni pidades Mart Madiste esmakordsele Don Hozee rolli esitusele imestades, et ta selle raske ja mitte just tema häälele kirjutatud partiiga hakkama sai. Nüüdseks on mardi Hozee palju kindlamaks muutunud kuid probleem on nootide ära laulmise kõrval selles, et House isiksuse areng või õigemini maniakaalses kire kaudu peaaegu hullusesse langemine ei tule kusagilt otsast välja. Mardi hos, see jääbki selleks esimese vaatuse korralikuks heaks poisiks, kes tahvlivoolse mustlasneiu poolavaid puhastab oma püssi. Seetõttu mõjub kui välk selgest taevast hetk, kus ta peab Carmenit jalaga kõhtu peksma ja Hoseja Karmen kähmlevad enne tapmist üsna korralikult. Ning Karmeli lõpp on nii hale, et siseasemel tunned kergendustunnet, et see läbi sai. Siinkohal tahaksin esile tõsta Bergmani puhtaid ja enamasti hästi toimivaid võitlusstseene. Näiteks esimese vaatuse naiste riiukoor õnnestus tänu tema panusele suurepäraselt. Seda piinlikum oli pärast korrastatud võitlus koreograafiat näha jälle koordineerimata liikumist. Mis puutub eskamiliasse, siis võite ta kehastada muretu Playboy või oma kunstifilosoofiliselt suhtuva meistrina. Igal juhul on ta suur staar. Rauna helby puhul ma ei saa lakata mõtlemast Estonia lava häältruineerivale akustikale. Kunagine kaunitämbriline ja vabalt voolav bariton kõlas pingutatult ja väsinult. Huvitaval kombel kõlasid kõige paremini need fraasid, mida Rauno laulis Carmenit õhus hoides. Ei tea, kas tegu on siin hetkelise ülekoormuse või lihtsalt sobimatu rolliga. Näiteks Rauno Elby nahkhiire Orlovski oli ju täielik pärl. Andku kõrvalosade tegijad mulle andeks, kui ma neist eraldi ei räägi. Usun, et igaüks andis olemasolevate võimalustega kiiresama maksimumi. Peadirigent Arvo Volmeri juhtimisel kostis orkestriaugust omamoodi põhjamaine Karmen mille avamäng ei mõjunud sõidu Ameerika mägedel või elektrilöögina. Ehkki võinuks ju siiski orkestri soorituse kohta öelda tubli töö. Lavastusele antud raam otsekui oleks tegu vana filmiga, ei pea ju tähendama igavust. Vanad filmid reeglina polegi igavad, juba inimeste naljakalt kiirendatud liikumine ja teistsuguse elu pildi vahendamine panevad jälgima. Etenduse ajal tuli mulle meelde mitu oma õpetajate antud tarkusetera. Esiteks ära püüa publikut. Ta on nii-öelda lollikindlate pealt teha siledate, kuid sisuliselt motiveerimata lahendustega. Ta saab sellest aru. Teiseks. Lisaks rahale ohverdab inimene teatrisse tulles veel midagi palju väärtuslikumat, aega oma elust. Ooperi puhul on selleks keskmiselt kolm tundi, mis on väga pikk aeg. Tuleks hoolega mõelda, millega seda aega sisustada. Kui kunst kuulub rahvale, siis kas iga rahvas väärib oma kunsti nii nagu ta väidetavalt väärib omavalitsust? Kas rahvusooper peaks olema katsepolügoon korduvateks harjutusteks inimestele, kelle sõnum on ähmane, kes ei suuda trupi motiveerida? Ma ei ütle, et Estonia peaksin võrdlema kõige suuremat ja kõige kuulsamat ooperimajadega. Pealegi fopaasid juhtub ka parimates peredes. Lihtsalt Selle Carmeni puhul ma tahaksin küsida. Kas olemasolevaid ressursse kasutati kõige paremini ja kas saadi parim võimalik tulemus? Julgen selles kahelda. Edu kõigile ja paremaid valikuid tulevikus. Eesti Kontserdi hooaja lõpetas Läti riikliku sümfooniaorkestri kontsert. Mida külastas iija Remmel, ta ka meiega oma kontserdimuljeid. Eelmisel laupäeval andis kontserdi Läti riiklik sümfooniaorkester, orkester, kes on Eestis varasematelgi kordadel mänginud. Ja olen ka mõningaid kordi kuulnud, aga viimane küll jääb veel aastasse 2003. Kui orkestri peadirigendiks oli veel Olari Elts, seda huvitavam oli nüüd seekord kuulda, kuidas Läti orkester siis nüüd kõlab, räägiksin siis järjekorras, mida nad esitasid ja sinna juurde ka, mis, mis mulje siis häid orkestrist üleüldse tervikuna. Kõigepealt kõlas läti noore helilooja Andres teenitise prelüüd valgus. Andres dieedis on kindlasti oma põlvkonna üks huvitavamaid heliloojaid väga peene kõlameelega helilooja eelkõige olen kuulnud üht-teist tema loomingust siinsetele Stroomi saadetel. Eriti mul on meeles tema koorile kirjutatud lugu. Tema on helilooja, kes oskab vokaaliga ümber käia, oskab koorile kirjutada, et peab ütlema, et see ei ole tegelikult nii väga sage tasti kuuldav oskus. Võib-olla seda tingib ka see, et Lätis on palju kõrgetasemelisi ja, ja huvitav toore, kes, kes väga hästi interpreteerivad ka nüüdismuusikat. Aga see konkreetne teos, prelüüd, valgus on selline jõuline, intensiivne, lausa midagi. Ja piinlik on selles loos mingist kulminatsiooni joon, millesse see lugu kassas oli nii suur, nii vägeva, selline, eks optiline, nii nagu mõnes skeaabini teoses. Ja edasi kõlas siis traditsioonilisem looming ehk Ludwig van Beethoveni kolmas klaverikontsert, kus soleerib Läti väga hea ja väga eriline muusik, noor pianist, restart Shinkus. Ja kuna kahjuks nüüd Lätis ei olnud vestratšimkusest midagi kirjutatud. Ma ei tea, miks siis ma pisut räägiks ka temast juurde, mõned sõnad on sündinud 1984. aastal, siis võrdlemisi noor mees ja peod on ta siis oma kodumaal Sintarsi nimelises muusikakoolis, mis on siis üks kõvema tasemega muusikakoole Lätis. Ja hiljem on ta siis õppinud kohe kuulsa professori juures Ameerikas Taaniel pollaki juures ja Hispaanias rohkelt konkursivõite kontol neist ehk siis kõige võimsam on siis marja kanalsi konkursi võit Barcelonas 2009. aastal. Šimpans on selline väga temperamentne, samas väga kultuurne professionaalne noormees. Tema Beethoveni kontserdi tõlgenduses olid ka mõlemad poolused esindatud. Ühest küljest see oli väga stiilselt mängitud Beethoven parimaid traditsioone tundes, neid järgides aga sealsamas väga emotsionaalne, väga isiklik, selline väga läbitunnetatud, mis muutis Ena eriliselt sümpaatseks selle, selle suvekontserdi. Eriti kaunis oli teose teine osa Margo, mis on siis üks Beethoveni kauneimaid meloodiaid. Ja edasi teises pooles oli siis kavas Brahmsi teine sümfoonia. Läti riiklik orkester on väga kõrgetasemeline kollektiiv, selles võis veenduda juba siis, kui ma kuulsin teda Olari Eltsi dirigeerimisel. Ta kõigepealt, et väga ühtlane, tal on väga kaunis kõla, ilusat keelpillid, heal tasemel puhkpillid ja siis ta on selline, nagu ta seda mitmekihiline orkester vis näitab ka selle kollektiivi klassi. Aga sellest konkreetsest kontserdist võimulas sellest professionaalsusest hoolimata jäänud kõige eredamad muljed. Ja ma arvan, et üks suur põhjus selleks oli orkestri dirigent, dirigendiks oli siis jaapani pärit onu Boaki nakatab. Mulle tundus, et kuidagi kogu see mäng kannatas pisut nagu energiapuuduse all, kõik oli õige, kõik oli väga maitsekas, väljapeetud, natukene isegi võib-olla steriilne, kohati, aga mingit sellist vabadust või siukest emotsionaalset sihukest laengut oli selles mängus natuke vähevõitu. Ja ma arvan, et võib-olla oli selle põhjuseks siis dirigendi tõlgendus, teda võis ka näha näiteks Beethoveni klaverikontserdis, kus siis kohati nagu pianistlus, kui võttis ohjad nagu endaga. Ta ja kuidagi energeetiliselt vedas seda kontserti edasi, samal ajal kui siis dirigent kõik ilusti dirigeeris ees, aga, aga seda laengut kandis tegelikult selles kontserdis pianist ja see teatav niukene steriilsus võib-olla mitte emotsionaalne kõrb, kraat väljendas ka Pramsis poonia number kaks esituses, kus kõik oli samuti korrektne. Tore, aga kuna tegemist on sellise sümfooniaorkestri kullafondi kuuluva teosega, kuhu kuuluvad kõik Brahmsi sümfooniad, Mahleri sümfooniad, kaunis põhirepertuaar, siis neid on tohutult palju mängitud ja nendega alati kaasneb. Või siis selle konkreetse Pramsi teise sümfoonia kaasneb see oht, et kuna on niivõrd sageli esitatav teos siis mingisugust sellist värsket tõlgendus tuua on võrdlemisi keeruline. Siinse võib olla värske tõlgendus, siis ka ei sündinud võib-olla osalt selle tõttu, et dirigent oli natuke kuiv lihtsalt korrektne ja võib-olla ei inspireerinud orkestrit piisavalt. Teisipäeval toimus Eesti Raadio esimeses stuudios meie uue Estonia klaveri esitluskontsert. Publiku hulgas oli pianist leelo kõlar. Milline mulje jäi teil sellest uuest klaverist, kuidas see kõlas sellel õhtul? No kõigepealt hirmus tore, et Eesti raadiol on see uus klaver, sest vana oli ikka juba väga ära mängitud, võrdlemisi kirju ja halva kõlaga. Ja nüüd lootused nüüd saime parema. Hea oli, et oli korraldatud selline kontsert, kus pianistid esitasid erinevat stiili muusikat, et oli võimalik siis võrrelda ja kuulata, kuidas klaver reageerib erinevatele autoritele. Mängijatele väga hea oli, et sai jälgida, kuidas kantileen kõlab, kui Lauri väinmaa mängis Schubert listi laule erinevas registris, kantsileenid eraoli seda jälgida. Väga hea oli kuulata klaveri ülemise alumise registrivõimsust, kui Peep Lassmann mängis messeani, valasid üldse niisugused erinevad lähenemised, andsid kujuka pildi. Kuigi ma peaks ütlema seda, et muidugi see üritus oli natuke vara, see oli niisugune pereüritus, et mina pole nõus ja tore, aga tegelikult see klaver on ju veel lahti mängimata lahti mängimine kestrapika mõnda käega, nii et ma usun, et kui teatud aeg on mööda läinud ja palju seal juba pääl mängitud, siis avaneb see tõeline pale. Peaksime kutsuma siia Talibanist ja korraldama järjest kontserte, perfax mängida just nimelt kindlasti. Ühte asja peab arvestama, et ega klaverist endast ju täit pilti ei maksa kunagi loota, sest et see ikkagi sõltub ju sellest mängijast ka, kuidas temaga kohaneb, mida tema sealt välja võlub. Mängijale omakorda on ju alati tegemist pala autoriga, sest et kas helilooja on kirjutanud niisuguse pala, mida mugavam mängida või on vähem murrab. Nii et see on ka üks komponent alati, mis mängib karasa. Samuti on väga oluline see ruum, kus mängitakse, justkui mängitakse suures saalis, siis tuleb mängida ühtemoodi ja kui mängitakse väikses toores, siis teistmoodi. Ja nüüd antud juhul on ju tegemist meil stuudio klaveriga. Et selle klaveripoolt ei ole tarviski võib-olla loota ja tahta niisugust suure kontsertklaveri kõla, mis on sobiv suures kontsertsaalis. Et siin on natuke teised tingimused ja teised asjad hakkavad kaasa mängima. Ja veel üks oluline asi on, et siin on ju veel üks abimees, kes võib väga palju aidata ja isegi natuke muuta seda tulemust, on helirežissöör, ketrab meil kontsertsaalides ei ole nii et täiesti erinevad tingimused esinemiseks mängimiseks ja neid kõiki tuleb siiski arvestada ja antud juhul ka oli näha, kuidas keegi kohanes midagigi sealt välja võlus. Aga muidugi ikkagi ma kordan veelkord ka, et see oli ikkagi varane selles mõttes, et teha nüüd mingit lõplikku järeldust. Nii et jääb ikka niisugune magus lootus, et küllap nüüd registrid avanevad pärast korraliku sissemängimist, nii nagu me loodame, et tal oleks hea. Tegelikult veel enne, kui Taimasse esitluskontsert teise salvestasite ka sellel klaveril talu. Et kuidas oli teil tunne seda klaverit puudutada ja tal oli ära tunne mängida? Paljud ju, kes on sellelgi kontserdil nüüd esinesid, ütlesid, et päris hea oli mängida, kes oli natuke mõne asjaga hädas, seal teatud registris, aga üldiselt keegi ei nurisenud, oleks paha olnud mängida ja mina ka ei nurise. Ma pean ütlema, et oli ka just üks niisugune moment, kus ma tundsin, et mind ahistas see stuudio oma, mitte, kajab akustikaga. Ja kuna oli üks niisugune Palamis vaeras just hädasti vaja siis me saime kaubale helirežissööriga, kes keeras vajalikke nuppe ja asi muutus, nii et näete, nii on see asi siin. Aitäh, leelo, kõlar. Meie aga jääme ootama uusi põnevaid esinemisi meie uuel Estonia klaveril ja muidugi ka salvestus. 26.-st 29. maini toimub Tallinnas Muusikakoolide Liidu peaassamblee ja konverents ja sellest kohe räägibki lähemalt Eesti Muusikakoolide Liidu juht Urvi Haasma. Jah, see EMO-s on loodud juba 73. aastal tolleaegsete, siis nii-öelda vana Euroopa suuremate riikide poolt ja ta olemuselt mittetulundusühing ja tema on siis seadnud oma eesmärgiks siis propageerida ja teadvustada inimestes muusikahariduse tähtsust ja edendada seda korraldada õpilaste ja õpetajate vahetusi, siis samuti toetab emu paari-kolme aasta tagant toimuvat niisugused noorte muusikafestivali, mis toimub erinevates riikides. Seal on alati mitmeid tuhandeid osavõtjaid. Järgmine selline festival toimub 2012. aastal, Eestist on sinna siis oodatud 30 noort mängijat. See Euroopa muusikute liitu kuulub praegu 26 Euroopa riiki pärast nüüd seda sotsialismileeri lagunemist on sinna muidugi astunud ka endised sotsialismimaad nagu Slovakkia, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Eesti, Läti ja see ühendab siis endas päris suurt hulka koole ja päris suurt hulka õpetajaid ja õpilasi, kellele, nagu see tegevus on suunatud. Nüüd, mis puudutab Tallinnas toimuvat peaassambleel, siis siin tuleb kohale 24 riiki. Kahjuks ei saa tulla iiri ja Fääri saarte esindaja. Aga kohaletulijatele arv on päris suur, üle 70 huvi eesti muusikakultuuri ja, ja ka Eestimaa vastu on väga suur. Ja eks see ongi nii, et igal aastal see peaassamblee toimub eri riigis ja siis on sellel riigil nagu natukene rohkem, see on võimalus ennast näidata, tutvustada seda oma muusikahariduse seisu ja neid põhimõtteid ja eks me seda püüame ka siin Tallinnas ära kasutada. Et meil on külalistele planeeritud ka väikesed esinemised iga selle päeva tsükli alguses, kuna õnneks selle konverentsisaali ees on väikene klaveriga ruum, mida me saame kasutada Euroopa Muusikakoolide Liidu konverentsialade ja ma kannab ka veel pealkirja muusikahariduse kvaliteet dieedi ja sotsiaalse vastutuse vahelises pingeväljas. Ei no eks need ettekanded ongi seotud selle teemaga siis muusikahariduse tulevik ja siis see kvaliteedi ja sotsiaalse vastutuse vahelise pinge välja küsimus, ettekandeid teevad siis Eesti poolt Marje Lohuaru Eesti muusika teatriakadeemiast Anya von koilen kontserti paust Amsterdamist ja Ulla ohjan ja Timo Clementine Soomest, Ulla Põhja-Norra Sibeliuse akadeemiast ja tema teeb ettekande, päris huvitav, samast uuringust. Seda ma olen pisut nagu lugeda saanud ja see uuring puudutaski siis muusikakoolide tulevikku, küsimus Soomes, et millisena näevad seda muusikakoolide tulevikku sealsete muusikakoolide direktorid ja et ajad ja sinna olid valitud siis koolid erineva suurusega valdadest linnadest ja et oli püütud siis saada nagu soomekoolide endi seisukohta, nägemus sellest, missugune see muusikakooli tulevik peaks olema. Et Soome muusikakoolide kohta ma ütlen veel nii palju, et nemad on siiski kahetud suhteliselt vähesed Euroopas, kellel on üleüldine õppekava muusikakoolide jaoks. Et enamikes riikides niisugust üldist õppekava ei ole, noh, kui me võtame arvesse, et see vastuvõtt toimub ka järjekorra alusel, siis on ka seda üldist õppekava päris raske kehtestada. Ja ei ole ka niisuguseid eksameid või ütleme, taseme kontrolle mujal Euroopas nagu Soomes. Tänavu 18. mail taasavati Londonis sahhdbank tsentri juures, kus asuvad teadupärast Londoni kuulsad kontserdisaalid Frederick Shop pronkskuju, millel on tegelikult üsna kummaline ajalugu. Nimelt valmistas Schottani skulptuuri 1975. aastal Poola kunstnik granislav kuubitsa ja kuju oli poole rahvas ka teise maailmasõjajärgne kingitus brittidele. Ja see päris skulptuur seisis Sauspangi keskuse juures ligemale 10 aastat. Aga siis algasid hoone juures renoveerimistööd ja šotaani kuju transporditi lattu hoiule, aga unustati sinna erinevatel põhjustel koguni 25-ks aastaks. Aga hiljuti, kui möödus 200 aastat helilooja sünnist, ilmus Poola kultuuriväärtustele ameti kergel survel kuju taas päevavalgele ja Poola suursaadik Suurbritannias tegi ka ettepaneku, et see Schopeni pronksskulptuur läbiks ka renoveerimiskuuri. Ja see kõik saigi õnneks teoks ning alates 18.-st maist seisab kuju taas Souzbangi keskuse lähistel Thamesi jõe kaldal, kuhu ta oligi algselt plaanitud ja mõeldud. Ja kuju pidulikule taasavamisele järgnes ka Saustagi keskuse Brüsselis saalis kontsert, kus Frederic Chopini muusikat esitas pianist Alexander Ardakov. Hiljuti tehti teatavaks uudised kuulsa dirigendi George Pilti isiklik arhiiv kolib Harvardi muusika raamatukogusse, mis kannab nime haavad. Music Library. Kollektsiooni kuulub sadu partitoore, milles leidub hulgaliselt dirigent Zolti poolt tehtud märkusi ja tähelepanekuid ja selle kogu annetas raamatukogule dirigendi perekond. George anti oli nimelt selline dirigente, ta armastas igati üksikute ettekannet valmistada ette väga põhjalikult ja isegi siis, kui tegu oli juba tuttava mängitud teosega ja iga kord varustas ta uue ja värskete märkmetega järjekordse uue partituuri eksemplari. See kallab Zolti partituuri kogu suurepärase ülevaate tema muusikaliste ideede arengust ja ka muutumisest. Ja kahtlemata on selline kogu väga väärtuslik uurimisallikas kõikidele muusikutele. Väärtuslik materjal oleks kättesaadav, vastab kõigile, siis plaanitakse see terves ulatuses ka digitaliseerida. Ja harvade raamatukogu muusikaraamatukogu oli juba enne nimetatud arhiivi annetamist üsnagi rikas tša Zolti pärandi poolest. Nimelt on seal olemas kõik sõlti salvestused Eka firmale aastatest 1947 kuni 97 ja samuti on seal ka palju laiv salvestusi Zoltiga ja palju videoülesvõtteid TEMA erinevatest orkestri proovidest. Zolti oli 20-le sajandi üks väljapaistvamaid dirigente ooperi sümfoonilise muusika vallas ja teda tunnustati ka rohkete Grammy auhindadega ilmselt rohkematega, kui ühtegi teist salvestavad klassikalise muusika artisti kunagi. Ta sündis aastal 1912 Budapestis ja selle maapäraselt võiks kõlada tema nimigaczyrtzolti. Aga hiljem mujal maailmas tegutsedes ja dirigeerida soovis ta, et teda kutsutakse siiski George Zoltiks. Ja ta oli sõjajärgsel perioodil maailmas üks väljapaistvamaid dirigente, kes juhatas kõiki tipporkestreid ja kel olid ka väga tihedalt töösuhted näiteks Müncheni, Frankfurdi ja Hamburgi ooperimajadega, rääkimata kuninglikust ooperimajast Londonis. Ja 22 aastat tegutses Zoltiga Chicago sümfooniaorkestri peadirigendina ja seda alates aastast 1969. Solgi tegi koostööd ka selliste kuulsate muusikafestivalidega nagu Salzburgi, Bayrotja, Edinburghi festivalil. Itaalia dirigent Jean triaal Noseda asub järgmisest hooajast alates uuele ametipostile, milleks on peakülalisdirigent Iisraeli filharmoonia orkestri juures ja no see, ta võtab ameti üle Rumeenia dirigendile Joel levilt, kes on olnud Iisraeli Filharmoonikute peakülalisdirigent alates Aastast 2002. Orkester Iisraeli Filharmoonikute loodi palestiina orkestri nime all juba aastal 1936 ja kes on väga-väga tihedalt olnud pikema aja vältel seotud dirigent Subin Meeta, kes on ka kestri peadirigent ja teine kuulus orkestri juht, kes on läbi aegade selle kollektiiviga olnud väga tihedalt seotud, on muidugi Leonard Bernstein. Andrea no seda otsus Iisraeli filharmoonia orkestri juurde minna tekkis kuu aega pärast seda, kui ta oli lahkunud BBC filharmooniaorkestri peadirigendi kohalt. Ja lisaks sellele tööle Iisraelis jätkab seda ka muusikalise juhi ülesandeid Torino kuninglikus ooperimajas, kus ta töötab alates aastast 2007. Seitsmendal juulil pannakse Londonis oksjonile Giuseppe Verdi originaalkäsikirja fragment, millel on Verdi käega kirjutatud paaritaktiline muusikaline motiiv Tsee tuuris ja mõistagi on sellel väiksel lehekesel olemas ka Giuseppe Verdi allkiri. Muusikaline tsitaadikel loodetakse Londoni sponoomsi oksjonil müüa maha 2000 kuni 3000 inglise naela pääst. Nimetate otseselt Verdi muusikaline fragment pärineb aastast 1862 ja sellel olev muusikaline materjal meenutab pisut kooride mat tuntud härjast rattaplaan, rapolandella, glooria, mida te ka hetkel taustal kuulete. See pärineb siis Verdi ooperist saatuse jõud kolmandast vaatusest ja just selle teose kirjutamisega tegeleski verbi samal ajal, mis ajast on pärit ka see väike muusikaline fragment. Ja on üsna tõenäoline, et sellel lehekesel on verbi poolt visandatud algne teema tol ajal pooleli olnud ooperist. Aga võib-olla on ka tegemist hoopistükkis lihtsalt spontaanse ideega, mille helilooja igaks juhuks üles märkis. Oksjonit läbi viiv inglise kompanii nimega bonaals on aga väga vana ja väärikas ja tegu on ühe vanima oksjoni korraldaja terves maailmas ja selle ajalugu ulatub juba aastasse 1793. Praegune kompanii moodustati uuesti aastal 2000. Kas ja firma korraldab oksjoni mitmel pool Suurbritannias ja samuti üle terve maailm. Tänasele heligajale tegid koostööd Liis kolla iija Remmel leelo kõlar, kes linna ja nelevas käinfeld ning saate mängisid kokku Katrin maadik ning Virve Pulver ning Saadet. Toimetas Mirje Mändla.