Ja tere head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Annika Kuuda tänase heligaja saate toimetaja. Saates kuulete kõigepealt kahte arvustust. Kõigepealt kuuendal mail toimunud Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja eelviimasest kontserdist, millest räägib Igor Karsnek ning Tiiu leebelt, käis vaatamas ja kuulamas Eesti muusika ja teatriakadeemia, ooperistuudio ja Eesti muusika ja teatriakadeemia sümfooniaorkestrile koostöös esmakordselt Eestis lavale toodud Georg Friedrich Händeli ooperit Rinaldo. Pikem käsitlus on Eesti Kultuurkapitali arengusuundadest aastateks 2012 kuni 2015 ja sel teemal on stuudios sõna võtmas Kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Ragnar Siil Eesti kultuuri koja Kultuurkapitali arengusuundade töögrupi eestvedaja Kaarel Tarand ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esimees Kaarel Oja. Ja saate lõpuks tutvustab Ene Kangro, on Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi initsiatiivil ilmunud Heino Kaljuste artiklite kogumikku ene Kangrenid küsitles Kersti hinna. ERSO kontsert, läinud reedel, ratas dirigendina tõusev täht Mick murdve jagus oboe solistina sai kuulda, tahaks juba tõusnud Kalev Kuljust. See muusikaõhtu oli mõneti ebatavalise kavaga. Vähemalt selles mõttes, et kõnealuse kontserdi teises pooles kõlasid klassikalise sümfoonia asemel hoopis Joa nord, Bernsteini sümfoonilised tantsud muusikalist West Side Story ning ka esimene pool erines pisut niinimetatud rea kontserdist kuna sisaldas kahte vägagi nõudlikku suurt joosta. Milleks olid siis Richard Straussi sümfoonia poeem? Unes lõbusad Vembud ja Richard Straussi oboekontsert on ebatavalised, vähe oli sellel muusikaõhtuga publikut millest on muidugi kahju, kuna tegemist oli ikkagi põneva muusikasündmusega päris mitmes parameetris. Kuid ega ma tühjade tooliridade üle eriti imestunudki. Mulle ei hakanud eelnevalt silma mitte ühtegi kontserti reklaami ei linna peal kuulutuse tulpadele ega ka suuremate päevalehtede reklaami veergudel. Usutavasti paljud muusikasõbrad lihtsalt ei teadnud, et niisugune kontsert üldse toimub, kuid see selleks. Avateosena kõlanud Straussi unes Spiegel on helilooja sümfoonilised toimides muidugi üks populaarsemaid põhjuseks ilmselt hästi meelde jäävad põhiteemad ja helitöö optimistlik muusikaline energeetika. Usutavasti paljud kuulajad ootavad unes piiblile ettekande puhul, et kuidas till kuulus, kuid kapriisne metsasarve teema esimest korda sisse tuleb. Ootasin minagi ja eks ta tuli seekord sisse küll väikese kiusu kuid muusika mänglevalt lustlik karakter joonistus kohe kaasa harvad välja. Pikk murdve on dirigendina piisavalt artistlik ja täpse lase tehnikaga kogu seda Straussi sümfoonilise piltide rida terviklikuks romantiliseks poeediks kujundada. Uneks on muidugi palju lühikesi orkestri solistide liike, eriti puhkpillidel ja esimesel viiulil, kuid need sobitusid hästi orgaaniliselt ehituse üldisesse agoogikasse. Kiitma peab siin muidugi vaskpillide väljendus jõuliselt pompöösselt kõla lõpueelses Adžedrandoza. Ka teose lõpukulminatsioon oli tempalisel hästi lavastatud ning tõmbraalselt lausa säras. Samas rääkima, et kuigi Straussi una Spiegel muusikas on varjul paljud neutraalsust, oli murdve dirigidena küll artistlik, kuid tempode mõte siiski sedavõrd väljapeetud, et ei läinud ühegi aktsionär anda ka nii-öelda üle võlli. Kõik oli küll piisavalt emotsionaalne, kuid ikkagi kontrolli all. Real Straussi mängutehniliselt nõudlikku oboekontserti ei kuule kontserdilavadel just ülearu sageli. Põhjuseks ilmselt võimekate oboe solistide hapus. Aga meil on õnneks olemas Kalev kuljus. Hästi staažikas ja rahvusvahelistes projektides karastunud interpreet ning tema esituses sai kõnealuse helitöö ettekandes tõepoolest suurepärase elamuse kui seda mõistagi koostöös nii dirigendi kui orkestriga sest orkestri partituur on siin võrdlemisi kammerlik. Need oboesoolopartii on algusest lõpuni viimse kui nüansini nagu Seo pead esiplaanil. Seetõttu saabki öelda, et kale kuluse täpselt artlikulatsioonis oli tunda lausa klassikaliselt selget detailide rikkust. Samuti tuleb esile tõsta tema veenvalt läbi tunnetatud hästi plastilist fraseerimist. Mis puudutab solisti ja orkestri kõla vahekorda, siis siin oli dünaamika küll ideaalilähedases tasakaalus. Mick murdve oskas dirigendina seda head kõlatasakaalu säilitada ka teose kiire tempolse finaalis, kus oleks nii kerge järgi anda kiusatusele kogu üldist orkestri dünaamikut, pilgutab forsseerida. Kontserdi teises pooles kõlanud Leonard Bernsteini tantsu süüt muusikalist West Side Story on lavamuusika ja seda tulebki esitleda teatud mõttes teatraalse suhtega mis tähendab iga kujundi ereduse välja toomist kogusele atraktiivsuse. Sellega said nii dirigent kui orkester suurepäraselt hakkama, eriti essays story alguses, mis lausa pulbitses energiast ning ülevoolavast lennukast elurõõmust või siis kontrastina vastupidi, kui silmas pidada Kuusa armastus teema lüürilist ekspositsiooni. ERSO rütmi ergas esitus sai nii mõneski stseenis lisaks ka põrutavat dünaamika vürtsi juurde. Sõna otseses mõttes põrutavad. Nii et mul oli isegi hea meel, et ma kontserdi teiseks pooleks olin jõudnud viiendast reast 15.-sse ümber kolida. Nii et vaatamata sellele, et laval oli kõnealuse kontserdi inimesi ilmselt rohkem kui saalis oli tegemist ikkagi suurepärase muusikasündmusega. Lõpetuseks veel nii palju, et neil päevil sai siis teatavaks, et alates järgmisest hooajast on maestro Neeme Järvi ERSO dirigendiks tagasi kunstiliseks nõustajaks soostus tulema Paavo Järvi ja esimeseks külalisdirigendiks Olari Elts. Kahtlemata on see kõikidest võimalikest ERSO perspektiividest üks paremaid variante. Ent kas see on ka absoluutselt parim lahendus? Seda näitab mõistagi ERSO järgmine hooaeg. Sestpeale Neeme ja Paavo Järvi, Olari Eltsi ja ERSO direktori Kadri Tali iseenesest väga paljutõotav kombinatsioon. On veel viies osapool kultuuriministeerium minema. Siin on tegemist justkui mitme muutujaga võrrand iga, mille edukas lahend sõltub väga paljudest asjaoludest. Näiteks sellestki, et kui palju pidevalt prooviaega suudab maestro järvi oma ülitihedas graafikus ERSO jaoks leida sest ideaalis oleks peadirigendi orkestri ühtlasi ka tema kodu rokestriks. Kuid elame-näeme, lähtepositsioon on kindlasti ERSO ajaloo üks palju töötavamaid ja orkester kõikideks võimalusteks, nüüd ilmselt. Ka ohtlik, kõneles Igor Karsnek. Teema jätkuks olgu öeldud, et klassikaraadio kodulehelt on võimalik järelkuulata Kadri Tali delta saatele antud ülevaadet Eesti riikliku sümfooniaorkestri uuest hooajast. Üheksandal ja 10. mail Eestis esietendunud Georg. Friedrich Händeli ooperit krynada käis kuulamas Tiiulevalt. Usun, et 90 protsenti Eesti muusika ja teatriakadeemia laulu tudengitest unistavad ooperilavalaudadest ja nad on sellele vastava koolitusega saanud ja tublist rollist juba lõpueksamil. Meie muusikaakadeemia ooperistuudio on tegutsenud läbi aastakümnete talupoeglik visadusega, korterit kalikuma, kord vaesema vara salvega. Esiteks ei ole kõik aastad vennad talentide poolest ja balanss nais- ja meeslauljate suhtes on olnud pea alati kreenis. Ja kõige olulisem faktor on olnud ikka ja jälle koht, kus lavastus välja tuua ja raha, mille hulk määrab, kas on võimalik orkestri olemasolu ja milline on kujundusliku vormi kvaliteedi tagamine. Omaette teema on magistantide üheaastasi ülikirju õppeprogrammi sisse mahutada ooperis stuudiotöö sellisel kujul, et tulemus oleks ette võetud muusikalisi ja kunstilise ülesande ja üliõpilase ande vääriline. Georg Friedrich Händeli ooper Rinaldo on minu meelest muusikalise materjali poolest juveel barokkmuusikas. Siin on liha eks kirglikule ja kauni meloodiajoonise muusikale äärmiselt suured nõudmised vokalistile millele lisanduvad suurepärased karakteri loomise võimalused. Teos on Hendelil loodud juba Londoni hea ooperiga harjunud publikule ajas, kus naislauljad kasid intensiivselt välja tõrjuma kastraate ning see omakorda tekitas Soovi kõigisse vokaaltehnikaga 11 üle trumbata. Ja seda võimaldab ka suurepäraselt ju kapuaariate olemus oma esimese osa kordusega. Seega laulu õppuritele meie õppeasutuses, kus magistrantidele jagab Teele Jõks oma häid teadmisi barokkstiilist ja oskusi vaid poole semestri ulatuses on antud ooperi ettekandmine olnud äärmiselt suureks väljakutseks. Tegelik elu on ju näidanud, et barokklauljad kujunevad aastatepikkuse töö tulemusel ja meie oludes pühenduvad sellele žanrile vaid üksikud. Kõige selle taustal tuleb tunnistada. Tänavune muusikaakadeemia ooperistuudio Händeli Rinaldo on kangelastegusõna tõsises mõttes. Kõigepealt minu suurim lugupidamine kuulub tudengitele muusikalisele juhile Ene Rindesalule konsultandina tegutsenud Teele Jõksile ja liikumisjuhile Anu Ruusmaale antud lavastusele mitte just kõige sobilikuma akustilise ruumiga Mustpeade maja valge saal. Sellesse sobitumine sealjuures orkestri paigutusega lauljate selja taga nõuaks ka väga suure lavakogemusega tegijatelt eneseületus. Ja ei ole ka vähetähtis see, et publikule oli etenduse jälgimine kaunis ebamugav. Juba kolmandast reast alates oli väga raske pooli visans seene näha. Minu arusaamist mööda eeldab barokkmuusika filigraanselt koostööd laulja ja orkestri vahel silmsidet dirigendiga. Ning siinjuures avaldan kahetsust, et ei leitud võimaliku ja vajaliku olevat leida koostööd selliste barokkmuusikat ka asjatundjatega nagu Toomas Siitan või Tõnu Kaljuste, kes ju samas majas õppejõud. Siit oleksid tudengid saanud terveks eluks kaasa ülimalt asjatundliku mudeli. Anu Ruusmaa liikumised on andnud ajastuhõngulise liikumise elegantsi ka neile, kel pole selleks just erilisi looduslikke kalduvusi. Mitmed tudengid, kellel olnud pikaleveninud, et oma hääle valdamisel on tänu Teele Jõksi stiili tundlikule lähenemisele leidnud positiivseid vahendeid nii hääleplastika kui värvimise suunas ja seega teinud minu meelest päris korraliku nihke Essteetsuse suunas. See ta ansamblites valitses enam-vähem ühine muusikaline mõtlemine on kindlasti Ene Rindesalu äärmiselt altruistliku tegevuse tulem. Omaette teema oleks tema töömahu käsitlemine ja siinjuures tahaksingi Eesti muusika ja teatriakadeemia juhtkonnale südamele panna väga pakilise soovi. Milline pole üldsegi uudne ega esmane. Tuleb leida võimalused taastada Estonia teatriga koostööks ja raha ei ole maa pealt kadunud, nagu öeldakse, see tuleb maast üles, et tuleb teha suuremaid pingutusi sponsorite leidmiseks. Selge on ju see, et kui vaid võib-olla kaks kolm tänavustest lõpetajatest jõuad pärast mõningasi jänese täiendusi maailmas mis on absoluutselt loomulik nähtus. Üks kord Estonia lavale väärinuksid tänavused lõpetajad õiget lava ja suhet orkestriga. Etendus oli hetkel suuresti atraktiivne tänu Lilia bluumad oldi kostüümi, paruka ja grimmi, mille teostajaks oli Aimeetverg disainile. See, et rahapuudusel olid kujunduses vaid mingid vihjed, ei omanud üldse tähtsust. Lavastaja liis kollel on olnud nii mõnedki vaimukad ideed mis sündinud puhtalt muusikalisest materjalist. Näiteks flöödisoologa linnuga kese ja oksastseen Rinaldo võitlusstseenis duell dirigendiga ja nii edasi kui palju keegi tegijatest karakterisisest joonist suutis avalikkust. See on juba individuaalse talendiküsimus. VÄGA imponeeris PASV kontiino fraseerimine Lauri Hango pöörda klavessiini ja Villu vihermäe tšellol andsid oma parima sellest hoolimata, et distantslauljatega oli minu meelest lubamatu suur endoorkester Toomas Vavilovi dirigeerimisel kõlas oma vahemängudes heakõlaliselt kuid koostöös lauljatega ilmnesid just need eelpool jutuks olnud puudujäägid. Forted olid trompatitelt näiteks selle ruumi jaoks liiast ja strichide erimeelsused orkestri ja lauljate vahel muutusid nii mõnigi kord häirivaks. Ja siit tulenesid ka probleemid tempodes. Kuid igal juhul õnnitleda tuleb kõiki tegijaid ja usun, et nii mõnigi neist lauljaist Kultuurkapitali nõukogu soovib juunis võtta vastu kultuurkapp Italy arengusuunad aastateks eks 2012 kuni 2015 mistõttu oodatakse ettepanekuid selle dokumendi koostamiseks aga erinevatelt loomeliitudelt ja kõigilt teistelgi kultuuris kaasa rääkida soovivatelt isikut kes tegelikult suures osas on koondunud Eesti kultuuri koja nimelise mittetulundusühingu alla ja mul on hea meel klassikaraadio stuudios tervitada need Ragnar Siili Kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhatajat. Tere, tere. Teie olete siis selle kõne all oleva dokumendi Eesti Kultuurkapitali arengusuundade koostaja ja kuivõrd teie tegelik töökoht on kultuuriministeeriumis, siis mu esimene küsimus ongi, et kui palju on selle dokumendi algatamisega seotud kultuuriministeerium? Kultuuriministeerium loomulikult onu Kultuurkapitaliga seotud seaduse järgi on ka minister nõukogu esimees, minu sattumine sinna juurde muidugi ei ole, mine ametikohaga seotud, pigem kaasati mind sinna kui võib-olla selle valdkonna ja arengu kavandamise poole pealt nagu vastutaja ja ei oskaks ma ennast kutsuda just selle dokumendi koostajaks, selle koostajaks on ikkagi sihtkapitalilt nende juhid erinevad nõukogu liikmed. Ja nüüd, kui ta on saadetud ka kultuurikotta, siis väga paljudelt valdkondlike organisatsioonidelt institutsioonidelt ja nii edasi. Aga kes selle arengusuundade algataja üldse oli? Arengusuundade algatajaks on Kultuurkapitali nõukogu. On väga selge, et kui meil on institutsioon, mis jagab aastas väga märkimisväärse summa raha ühte valdkonda eelmisel aastal sinna ligi 20 miljonit eurot kus töötab nii büroos kui sihtkapitalidesse maakondlik, kes ekspertgruppides kümneid ja kümneid inimesi. Et sellisele institutsioonile on vaja arengukava või arengusuundasid vähemalt läbi arutada tugevused, nõrkused, leida arenguvajadused, koostada selleks vastav tegevuskava ja hakata neid asju ellu viima. Muid huve või selliseid tellimust kellelegi poolt, et seda arengukava oleks vaja, ma rohkem küll ei oskaks nimetada. Küll aga nüüd, vesteldes väga paljude kultuuriinimestega institutsioonidega, loomeliitudega, Kultuurikojaga, tee on ikkagi väga selge, et see arutelu kultuurkapitali, tema rolli tema seaduse tema tuleviku üle on väga aktuaalne. Esimese juunini võtate te neid ettepanekuid vastu, kui paljud siiski neid arvesse võtate? Jah, minu roll on olla moderaator ja see lõplik otsustaja loomulikult nõukogu. Ma arvan, et kõik head ettepanekud lähevad arutamiseks nii või teisiti nüüd ega see, kui me selle dokumendi esimesel mail isegi tegelikult pisut vareme laiale ringile saatsime, ei tähenda, et seda seni tehti kuskil saladuses ja kabinetivaikuses, et kõigepealt loomulikult oli esimene etapp, kus käidi läbi see organisatsioon, tema andmed, tema statistikat, tema otsused eelnevatel aastatel, seal vaadati eelarvebaasi. Ma kohtusin selle eeltöö tegemise käigus absoluutselt iga sihtkapitaliga, kes said oma valdkonnast ideid välja käia. Tegelikult juba see eeltöö faas on väga laiapõhjaline ja ma usaldaksin ühest küljest seda arvamust, sest sihtkapitalilt inimesed ikkagi esindavad valdkondadest ja on väga seotud nendega. Nüüd see põhjus, miks me selle niimoodi laiale ringile andsime, on ikkagi see, et ole sa valdkonnast või mitte, aga kui sa oled ühe institutsiooni, kas seotud ise oled juba selle raha jagamise juures ja tead neid mehhanisme, siis võib-olla sa ei näe kõike, mida näed. Tavaline kultuuriinimene, kes püüab siis projekti esitada ja kes võib-olla ei saa alati aru, kuhu täpselt tema projekt kvalifitseerub ja, ja millised on täpselt nende sihtkapitalilt perioodid peedid ja vahel tuleb siis vastus ja ei ole piisavalt põhjendatud, miks ma ei saanud ja, ja kommunikatsioon ei pruugi olla selge ja neid küsimusi võib-olla kümneid ja kümneid. Ja võin nii palju öelda, et need seisukohad, mis on juba täna tulnud, ei ole kardinaalselt vastuolus sellega, mis on juba selles nii-öelda töödokumendis. Pigem on Need ettepanekud väga loogilised, jätkud, isegi teemaarendused kõikidest nendest teemadest, mis selles esimeses ringis nii-öelda juba meile kätte tuli, esimene juuni määras väga palju aega ei ole, aga midagi sellega nüüd selles mõttes lukku lõplikult ei lööda. Kui on ikkagi aru saada, ettepanekuid on väga palju, nad on väga vastandlikud ja on vaja veel laiemat arutelu, siis loomulikult, et ma arvan, et nõukogu ei torma neid kinnitama, suvel võetakse võib-olla veel edasi aega ja arengusuunad oma olemuselt on loomulikult suunaandev dokument, siis lepitakse kokku põhimõtetes, kuidas või mis teemadel tuleks edasi minna. Ja kui see dokument on valmis, siis loomulikult tuleb kultuurkapitalilt teha oma konkreetse järgmise või ülejärgmise aasta tegevuskavad, tööplaan ja öelda siis juba avalikkusele, kuidas tema hakkab neid kokkulepitud arengusuundasid ellu viima. Mida võiks siin esile tuua nendest seni laekunud ettepanekutest, et millises suunas siis nähakse kulgat liikumas? Põhjus, miks me ei räägi ka täna nagu arengukavast või räägime arengusuundadest, oli see, et kui me alustasime, siis meie mõte oli või noh, neid hüpotees, et kindlasti on neid probleeme palju rohkem ja peame hakkama kindlasti välja, kumba, tervelt meetmete komplekte hakkame lahendama siis nüüd probleem. Ja võib-olla esimene selline avastus meil siis, kui me nii võime öelda oli, et ega neid probleemi kui selliseid, selliseid põhimõttelisi probleeme nüüd tänases Kulkas ka sedavõrd ei ole. Et Kulka töötab. Kulka on üks valdkonna keskseid rahastamisinstitutsioone ja nii mõnedki probleemid, mis on nagu Kulkaga või Kulka ümber tegelikult ei puutu üldse Kulkasse selles mõttes, et Kulka ei saa neid ise lahendada. See, et ministeerium on pidanud kriisiaastatel vähendama programmide mahtu, see on tekitanud lisasurvet Kultuurkapitalifondidele sihtkapitali telenoh, mida nüüd Kulka sellega teha saab, et, et see on ikkagi ministeeriumi rida. Aga laual on loomulikult mitmeid selliseid põhimõttelisi küsimusi ja võib-olla kõige olulisem aru saada tegelikult ühest asjast, et igas sihtkapital, iga valdkond on väga eriline oma erinevate probleemidega, erinevate toimemehhanismidega ja sellist ühtset lahendust, et teeme nüüd kõik nii, ei olegi võimalik välja töötada. Nüüd teine selline lai küsimuste ring enne kui rääkida konkreetsetest küsimustest, mis meil siin arengusuundades on, on selle Kultuurkapitali seaduse enda roll või enda arendamise või muutmise küsimus. Ühest küljest, kui vaadata nüüd neid laekunud ettepanekuid, vaadata neid arutelusid, on selge, et on asju, mida soovitakse muuta, samas keegi ei julge päriselt minna seaduse kallale, sest kui minna seaduse kallale, siis kindlasti on väga palju ideid, mida sinna tahetakse sisse kirjutada, mis kultuuriinimestele ei meeldi. Ehk saadakse aru, et oleks nagu vaja muuta. Aga Julgega nüüd teine, milles see dokument räägib, millest sa ikka vabariigi valitsuse tegevusprogramm, et Kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta? See on küll ilus väljend, aga mida need aluspõhimõtteliselt tähendavat, neid pole ka kuskil defineeritud. Kas see, et meil on kaheksa sihtkapitali, mitte üheksa või kuus? Kas see, et me täna ei saa juurde teha meedia sihtkapitali või disaini sihtkapitali, on see aluspõhimõte või see ei ole, aluspõhimõtteseadus on nii ranged muuta isegi sihtkapitali nimetusi. Meil on endiselt teatri valdkonnas just need probleemid, et kas need on need aluspõhimõte, et kas see, kas Kultuurkapitali nõukogu juhib minister või võiks selle kuidagi nõukogu koostada ka teistel alustel, kas see on aluspõhimõte või mitte. Et vot need on need küsimused, mis on vaja veel, seda me küll ise arvame, see, mis teeb kultuurkapital, skulptuur kapitali on ikkagi esiteks automaatne raha laekumine läbi seaduste, ehk siis see ei ole igakordne poliitikakujundajate või ministri või valitsus, suva see on see üks, mis on see aluspõhimõte ja teine on see, et otsuseid teevad valdkonna eksperdid ise, et kas see ei tohiks muutuda. Küll aga on oluline teema kant siin arengusuundade dokumendis, et kui läbipaistev peaks olema nende sihtkapitali moodustamine, näiteks et praegu see ei ole lahti kirjutatud, kõik esitavad oma kandidaate ja ministril on see õigus need grupid siis kokku panna, noh, mis on täpsed kriteeriumid, vot see on nüüd üks selline koht, kus kindlasti oleks mõistlik nagu aru pidada Aga täpsemalt siiski nende ettepanekute juurde. Üks selline aluskoht või lähtekoht, kus me seda protsessi alustasime, oli küsimus sellest, et kui palju peaks olema kultuurkapital nii-öelda reageerib institutsioon ja kui palju proaktiivne ehk siis täna võib kultuurkapital ühest küljest lihtsalt võtta taotlusi sisse, vaadata need läbi, teha otsuseid ja toetada kultuuri vastavalt siis valdkondades tulevatele ettepanekutele. Teisest küljest on kultuurkapitalil mehhanismid teatud teemadega spetsiaalselt tegelemiseks. Ta võib teha projektikonkursse. Ta võib teha ala kapitale. Nüüd täna ei ole seda väga palju tehtud ja see oli nii üks lähteküsimus, et kas Kultuurkapital peaks teatud perioodile selgemad prioriteetsed teemad või, või alad kehtestama ja tänu sellele siis rohkem ise proaktiivselt välja, kui ma projektikonkursse, et tuleks sealt, et nii-öelda muudatusi, noh, siin on ka öeldud, kas sellised valdkonnaülesed teemad võiksid olla näiteks kõik, mis puudutab noorte järelkasvu, laste kultuuri, sest et väga paljud on täna ikkagi selliseid professionaalse kultuuriprojektide toetamise põhiselt, kas noorte teema peaks olema tõsisemalt sees, kas peaks rohkem tegelema kultuuri ekspordiga? Väga suur vajadus valdkonnas, samas on jälle probleemidest skulptuuri eksport väga kallis, võrreldes siin kohalike projektidega, teisest küljest on küsimus jälle, et kas Kultuurkapital peaks toetama sellisel juhul ka kultuuriettevõtteid, kuidas me suhtume kultuuri ettevõtlusesse kui sellisesse täna ei taheta neid nagu kuskil näha, et kultuurikriitik selgelt nii-öelda valdkondade ülene teema. Ma võiks küll nii-öelda, et sellest esimesest voorust aruteludest üks asi küll sai päris selgeks ja see oli, kuigi sellisel teemade valikul ja sellistele ise projektikonkursside korraldamisel on oluline osa siis Kultuurkapitali teeb ikkagi kultuurkapitaliks see, et ta reageerib sed kultuurivaldkond on ise sedavõrd arenev, dünaamiline kiirelt tundub et nüüd panna siin kuidagi Kultuurkapitali poolt ette neljaks viieks aastaks mingid raamid ja öelda mingid suunad tegelikult piir ja me võime tänu sellele hoopis kaotada väga põnevaid kultuuriilminguid ja maha magada. Midagi väga olulist. Et selles mõttes kultuurkapital on, oli ja jääb just nimelt kultuurimaastikule reageerimaks ja nende teid elluviimisele aitavaks organisatsiooniks, mitte nii väga ise neid nii-öelda suundi loovaks. Ma arvan, et see on üks selline oluline teema. Ja teine võib olla väga oluline teema, on just nimelt see küsimus, et kuivõrd siis kultuuriministeerium survestab kultuurkapitali, kelle aluspõhimõte on olla iseseisev, olla autonoomne. Nii et siin on nagu mitu erinevat aspekti. Ühest küljest vabariigi valitsuse tegevuskavas kirjas selgelt suund sellele et vähem peaks Kultuurkapital toetama riigiasutusi. Riigiasutus Duste eelarvevajaduste katmine Kultuurkapitalist pole võib-olla päris õige, nii nagu võib-olla oli nüüd kriisi ajal. Nüüd siin kindlasti oodatakse mingisuguseid seisukohti, ühest küljest päris selge, et riigiasutustele põhitegevus, see, milleks nad saavad ministeeriumilt eelarve ei tohiks Kultuurkapitalist toetada, aga see on nagu jagatav seisukoht. Tegelikult kultuuriasutuse teevad ju väga palju ka nii-öelda mitte oma põhitegevusi ehk siis teevad projektipõhiselt põnevaid ettevõtmisi. Kuidas nendega, et kas me peaksime nad ka sellepärast sealt välja puksima, et nad on riigiasutused või sellised projektid võiksid minna ikkagi kolkast. Põhimõte on küll arusaadav, aga kus me selle piiri tõmbame, see on probleem, mis on imelihtsalt lahendatav, piisab ainult kultuuriministeeriumile rohkem programmidesse raha anda, et meie saaksime katta omaenda asutuste kulud ja nad ei lähe Kultuurkapitali küsima, kuni nad on alarahastatud, eriti tegevuse ulatuses, siis loomulikult seinad sinna lähevad. Ja teine on muidugi see, et Kultuurkapitali sihtkapital vabad oma otsuste tegemisel. Nüüd Kultuurkapitali sihtkapitalivaldkonna esindajatena oli muidugi hea süda et kui raskel ajal on kultuuriministeerium pidanud lõpetama programme või, või jätma riigieelarve realt ära olulisi üritusi, DNA-le projekte, mis iganes nad jõuavad ikkagi sinna ukse taha ja kuidas nad siis ei toeta, et pigem oleks vaja pikas perspektiivis saavutada ministeeriumi ja võib-olla Kultuurkapitali vahel selline põhimõtteline arusaam, et mis on riiklik ülesanne ja mis on kultuurkapitali üles. Kultuurkapital peaks olema uute ideede algatuste nii-öelda esimene nagu seemnekapital toe tapeti, et need saaksid tekkida. Aga kui juba nad on elujõulised või kui nad juba nagu traditsiooniliselt juba mitmendat mitmendat aastat siis me enam ei räägi nii väga mitte projektitoetustest, vaid juba nagu tegevustoetustest ja siis küsimus, kas Kultuurkapital peaks olema tegevustoetuste andmise koht? Eriti kui see tegevus ei ole mitte kultuuriinimeste nagu enda lõbu, vaid tegemist on riikliku funktsiooniga. Riiklik ülesandeks on ikkagi riigile oluline projekt, et Eesti arhitektuur või kunst oleks Veneetsia biennaalil viia. Kui riik on võimetu seda täna nagu toetama piisavas mahus ja nad lähevad, küsivad kultuurkapitalist, siis küsimus polegi, et nad ei tahaks toetada. Ainuüksi selle biennaali kulud võtavad juba suure portsu sellest sihtkapitali rahast ära, polegi nagu võimalik suurt midagi muud toetada. Et vot need on sellised küsimused, mis oleks vaja järgnevate nädalate ja kuude jooksul siis lahendada. Kõneles Kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Ragnar Siil. Üheks osapooleks Kultuurkapitali arengusuundade koostamisel on eesti kultuuri üldsust ühendav MTÜ Eesti kultuuri koda mille esindajana olen palunud kõnelema Kaarel Tarandi, kes on Eesti kultuuri koja Kultuurkapitali arengusuundade töögrupi üks eestvedajatest eestkõnelejatest pere tuleb, kas ja miks on teie meelest üldse vaja sellist Kultuurkapitali arengukava? Kui ausalt vastata, siis minu meelest ei ole vaja, sellepärast et, et Kultuurkapitali olemus on selline, et seal ei saa olla väga pikaajalist jäika planeerimist sellest tulenevaid siis mõõdet, vastavaid tulemusi, mida kultuuri või rahandusvõi muud toredad bürokraadid saavad käia joonlauaga kontrollimas, et kas on õige või läks valesti. Et siis kaotab ta oma sellise loomingulise särtsu, mille tekitamine pärast on ju üldse kunagi asutatud ja siis taasasutatud nüüd uuel ajal. Et selles mõttes meil ei ole niisugust finantsistide vaimust lähtuvat arengukava sugugi tema jaoks vaja. Küll on muidugi selge, et nüüd, kui kultuurkapital on uuel ajal tegutsenud 16 17 aastat nii nagu iga organisatsioon vajab tuulutamist, uuendamist, eneseanalüüsi kriitilist tagasisidet, et nii ka kultuurkapital ja arutelu tema põhimõtete ja tegevussuundade üle on tingimata vaja, sest elu meie ümber muutub ja selle muutuva eluga muutuva keskkonnaga peab üritama olla kooskõlaline. Millised on siis need teemad, mis on Eesti kultuuri koja koosolekul tõstatatud? Teemasid on mitmesuguseid ja kahtlemata valdav osa neist ei ole üldsegi lahendatud tahavad ei arengukavaga ega võib-olla isegi ka seadusega, sellepärast et suur osa sellest, mis kultuurkapital on ja mis ta teeb, tulebki inimeste nõudlikkusest iseenda vastu ja selle vastu, mis neile siis otsustamiseks antakse see tähendab sihtkapitali te nõukogude liikmetest sõltuda kultuurkapitalis peaaegu kõik nüüd, mis viimastel aastatel on juhtunud, ongi see, et on muutunud varasemast ähmasemaks ja mitte avalikumaks. See, kuidas inimesed kultuur kaob, Vitali sihtkapitali nõukogudesse liikmeks satuvad ja mida nad seal teevad, kes neid on esitanud ja nii edasi. Seal on üks selline huvide konflikti koht, mida on nüüd ka õnneks möönnud. Uus kultuuriminister Rein Lang. Et Kultuurkapitali sihtkapitali nõukogu liikmed kinnitab minister ja kui see protseduur on avalik, siis on kõik hästi. Aga kui see ei ole, siis võib see muutuda, suva otsustaks, siis võib seal olla igasugust niisugust kahtlast ja hämarat mängu. Ma ei väida, et oleks, aga meile väga meeldiks laiemalt inimestele, kes sellega seotud Annel ja kultuurikojas me oleme sellest kõnelnud kui see kandidaatide esitamise, nende nimetamise valimise protseduur oleks võimalikult avalik. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, see, et kui näiteks minu poolest klassikaraadio toimetus kui kultuurialaasutus või sirbi toimetus, kui kultuurialaasutus näevad, et juba need teised ja kolmandad on esitanud kandidaat, aga meie veel ei ole, siis peab iseendalt küsima, et mis ma üldse tegutsen kultuuri alal, kui meile meie kultuuriala tähtsaim kassa ja finantsorganisatsioon üldse korda ei lähe, et me hoolitse selle eest, et sinna saaks parimatest parimad. Nii et see motiveerib kandidaatide esitamist ja nende hankimist. Ja teiseks on minister pideva järelevalve all, et ta peab põhjendama, miks ta sellest suurest kandidaatide hulgast just need välja valida. Nii et kui see protseduur on avalik, siis järgmine koosseis on kindlasti võimeline juba sellest koosseisust paremaid ja kvaliteetsemaid otsuseid tegema. Noh, näiteks ka lükkama tagasi seda survet, mis riigi poolt viimastel nii-öelda majanduskriisi aastatel on olnud, et sinna kultuurkapitali topitakse igasugust muud püsirahastamist, eks ole, mis vajaksid hoopis mujalt allikatest raha pannakse sinna, siis ütleksin vabandust, ei meie rahastusega, sest meil on niisuguseid põhimõtteline tuginema ainult kultuurkapitali seadusele. Nii ongi. Siis kindlasti on terve hulk asju, mida võiks ju mõelda, et vaja oleks ka seaduses muutmist. Aga tõsi on see, et Eesti oludes kergekäeliselt seadust muutma minna ei ole mõtet, sest et kultuuriala professionaalid, olgu oma kutseorganisatsioonide või muude ühenduste kaudu, ei ole nii tugevad huvirühmad ja surverühmad, et nad suudaksid oma huvide eest kindlasti ka Parlamendi juures seista. Et seal võivad tulla mängu teised ja tugevamad huvirühmad keeravad asja nii-öelda kultuuriinimestele, mitte kõige soodsamas suunas. Ja selles mõttes peab nagu täpselt vaatama, et kas on põhjust, kas mäng väärib küünlaid. Ühe küsimusena kultuurikoja koosolekul oli ka sihtkapitali ideestruktureerimine funktsioonide mittevaldkondade järgi. See on üsna toores mõte veel pealtnäha paistab, et seda mõtet tasuks edasi uurida ja arendada ja vaadata, et, et kui palju ja mida saab niimoodi grupeerida. Aga tõenäoliselt ilmneb siis lõpuks, kui me üritame Nende funktsiooni järgi hakata rahastama praegu valdkondliku rahastamise asemel et täpselt samasuguseid halle tsoone ja alasid, mis ei ole otsekui kellelegi omad ja mida siis nügitakse üksteisele, jääb ikka sama palju, kui ka praegu on, kus tõesti professionaalne kunst on, on niisugustes suundades arenenud ja et see vana liigitus, mis on võetud sõjaeelsest Kultuurkapitali seadusest otse üle vana liigitus enam ei kata. Ja tõesti praegu on eluni jäik, et, et uusi alasid tekkida, noh, iseseisvate sihtkapitalile mõttes ei saa ja vanadealade jaoks olnud noh, natuke niisugused nagu kõrvaltegevused, millele, kui raha üle jääb lahkematel, parematel aegadel, miks mitte, aga niipea kui natuke kitsamad ajad, siis ei tule hästi välja. Praegu noh, üks kriitika, mis Kultuurkapitali suhtes võib teha, on see, et neil ei ole ühesugust ja läbivat, et statistikat või aruandlust, mille järgi saaks teha nende käitumise kohta üldistusi ja, ja eriti ei ole need organiseeritud niisugustesse, ühtsetesse ja kergesti kasutatavatesse andmebaasidesse, nii et oleks ka kõrvalseisvad isikud võiksid vaadata ja sellest aru saada, et mis toimub ja mille pärast on toimunud on noh, mitte ainult töövahend endale või oleks vahend endale vaid see aitaks ka ju organisatsiooni paremini kaitsta võimalike pahatahtlike väliste arvamuste eest ja seda paremini põhjendatud, miks meil on nii ja miks on kõige õigem ja kõige parem, et ta nii on. Üks küllalt tuline teema on ka teile kindlasti väga südamelähedane, et kui Kulka algne mõte oli ja peaks olema eraõiguslikes objektide finantseerimine, et siis see tähendaks ühtlasi riigiasutuste mitte finantseerimist, sealhulgas ka näiteks kultuurilehe rahastamise lõppu, et kuidas. Rangelt võttes on ju kultuurileht ikkagi eraõiguslik subjekt, sihtasutus, mitte riigiasutus, nagu on mõnede riigi hallatavad asutused, näiteks mõned teatrid ja nii edasi, et neid on ka püsitegevuse iseloomuga tegevusi tõesti ei peaks Kultuurkapital finantseerima ja kui kultuurile looming ilmub aastast 1923 ja sirp aastast 1940 ja nii edasi, et siis siis me ei saa nagu öelda, et need on mingid projektid oma selga alguse ja lõpu, vaid püsitegevused ja, ja siis on mõistlik neile anda ka sellist Ühes pakis tegevustoetust, mitte nii, et nõukogu kultuurileheväljaanded käivad ja küsivad seda ühekaupa. Vanad raha suurusjärgus kuus kuni 70 miljonit aastas, ehk siis kolmandiku kogu oma toetus, rahastame me küsima nende projektitoetuste taotlustega, noh, see on selline, noh, ütleme riiklik enese, tore, et me mängime mingisugust mängu, teesklema, et ühed asjad on mingid muud asjad, kui nad tegelikult on ja kindlasti on seda kõigis sihtkapitalilt mingil määral ja ma arvan, et kindlasti riigi tegevustoetuse alusel põhiliselt tegevustoetuse abil finantseeritud asutused, olgu nad siis avalik-õiguslikud või või eraõiguslikud, ei peaks oma põhitegevuseks küsima raha, aga tõesti mingisuguste uute asjade jaoks, mis on ettenägemata ja milleks ei ole riigieelarvesse saanud raha planeerida mingil põhjusel noh, kasvõi ainuüksi selle tõttu, et rahandusministeeriumini jäik nendes planeerimisprotsessides. Et siis nende jaoks stardi rahaks, jah küll, no nii nagu näiteks ka ütleme, võtame jälle sirbi, et kui Sirk tahab mingit uut tegevusala asutada osakonda asutada tegevust laiendada, et siis me püüame mõne kuu jooksul selle ära tõestada mingi projektiraha baasil ja siis järgmiseks aastaks panna juba nii-öelda püsitoetuse hulka. Nii nagu läks, ütleme arhitektuuriga ja järgmisel aastal loodetavasti läheb teadusega. Kui te nüüd olete lugenud seda dokumenti, mis on küll nüüd tööversioon, et millised on selle dokumendi, võib-olla teie meelest selliseid kitsaskohad? Tal on teatud niisugust formalismi maiku juures ja nüüd ei ole päris head meetodid, kuidas seda algust edasi arendada, kuidas teda sisuliselt arutada, et kui see anda, kas või noh, näiteks sellisele üsna mitme kesisele kooslusele on Eesti kultuuri koda toda, et mida me seal arutame, et meil on lihtsam kirjutada kokku uus dokument, kui võtta seda Te punkti kaupa ja seda kritiseerida, sest selge on see, et esiteks on kritiseerida alati liht. Ja teiseks siin ongi palju sellist, mis läheb nii mitmeid noh, näiteks ka minu isiklik arusaamadega, kuhu peaks areng kulgema vastuollu. Aga kuna need põhilised vastuolude konfliktikohad siiski on juba Kultuurkapitali seaduses ja nagu öeldud, selle lahtivõtmisega ei saa kiirustada, et siis ta jääb natukene õhku, sest siin ei lahendata midagi, et see, mida üritatakse lahendada arengut kavaga või arengusuundadega, see on lahendatav kal, lihtsalt otsustuskindlate inimeste tahtega praegustes otsustuskogudes, milleks on siis kultuurkapitali nõukogu ja sihtkapitali nõukogud. Nii et tegelikult on vaja natukene meelekindlasti mitte ja noh, nagu tunda liiga palju muret selle peale, et aga mis siis saab, et näe, ministeerium ei tee, ei rahasta ja nüüd, kui meie ei rahasta, siis läheb mingisugune asi kaob üldse ära, et võiks öelda, et jah, et nüüd on nii, et las ministeerium lahendab, et me ei võta seda probleemi enda kanda selleks korraks mingisugust agooniat pikendada. Et las poliitiline vastutus toimib ja ametkondlik vastutused, las nad lahendavad siis selle probleemi, hangivad kuskilt raha juurde, miks see peaks olema Kultuurkapitali probleem, et kust raha tuleb? Meile tuleb seaduse järgi niipalju kui tuleb ja me ei saa midagi muud teha, eks. Aitäh Kaarel Tarand, et leidsid aega siia klassikaraadio stuudiosse tulla ja me jätkame arutelu teemal Kultuurkapitali arengusuunad näiteks 2012 kuni 2015 ja minu järgmine külaline on Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esimees Kaarel Oja, tere. Tere. Teie olete ka üks selle arengusuundade, diskussiooni ja arutelu ja dokumendi eestvedajatest ja sel teemal sõna võtnud, et millises seisus siis on kulka hetkel, et seda on vaja hakata suunama. Et umbes aasta aega tagasi, kui tekkis siis kultuurkapitali nõukogusse arutelu, et meil oleks vaja arengukava, siis tegelikult see lähtepunkt oli küsimus sellest, et oleks vaja nagu natukene analüüsida oma tegevust ja mitte isegi nagu seada mingit raamistikku, aga lihtsalt nagu omada pisut pikemat perspektiivi ja panna Kultuurkapitali kuidagi nagu suhestuma kultuurimaastikuga laiemalt ja tegelikult üsna otseselt ka ministeeriumi tegevusega. Arvestades, et riik lihtsalt käitub ja tegutseb praegu oma arengukavade formaadist lähtuvalt, siis tundus nagu kõige õigem ja loogilisem ka kultuurkapitalil see samm ettevõtte läbi arengukava. Selliste lahenduste pakett või nagu muutmisettepanekuid praegusel hetkel selles dokumendis seal ei ole. Ma olen täitsa kindel, et kultuurkapital on kõigist Kultuuriministeeriumiga seonduvatest avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest kõige sõltumatum. Nüüd, mis puudutab sihtkapital, mis koosnevad seitsmest inimesest, siis see on suhteliselt vabatahtlik töö või missioonitöö ette. Aga minu meelest peaks selles mõttes Kultuurkapitali Loema meetmed väga selgelt motiveerida uut seltskonda valgusest peale mõtestama ja algusest peale saama aru, mida on eelmiselt sihtkapitalilt teinud. Ja see on nagu esimene asi, kõige olulisem samm siin on nagu väga lihtsad asjad, kasvõi see, et rahaliselt motiveerida sihtkapitali liikmeid seda tegema. Ja kindlasti üks nagu probleem ja teemade kompleks on see kaheksa sihtkapitali, omavahel suhtleksid. Ma julgen väita, et selline hallalade nagu arv suureneb pidevalt, et aina raskem ja raskem on projekte liigitada, millise sihtkapital nad kuuluvad mis tähendab seda, et sageli on projektid, mis justkui nagu ei haaku ühegi sihtkapitaliga ja sama palju on projekte, mis selgelt Ta on mitme erineva sihtkapitali pädevuses ja selle koha pealt luua taaskord nagu sellised töömeetodid, mismoodi sihtkapitali ta omavaheline kommunikatsioon suureneb. Kuidas kultuurkapital ka sisemiselt on rohkem üks tervik ja selle tulemus tegelikult ongi see, et see raha eraldamine muutub kindlasti mõtestatumaks. Üheks diskussiooni teemaks on ka see, et kas need sihtkapitalile võiks olla rohkem kui neid praegu on? Praeguses struktuuris ma ei arva, et neid oleks liiga vähe või liiga palju, aga võib-olla see Kultuurkapitali tulevik pikemas perspektiivis on, see sihtkapital ei moodustada enam valdkonnapõhiselt, vaid moodustatakse funktsioonipõhiselt. Siin on väga palju vaja nagu analüüsida, nii tagasiulatuvalt kui, kui ka nagu veel lähiajal, et mis see endaga kaasa tuua ja üks nagu argumente ongi see, et siit kapitali vahel on need nii-öelda need hallalad, kus selles mõttes üks taotleja sõltub tegelikult väga mitme sihtkapitali otsusest. Ja sama sihtkapitali oma otsustes on ju täiesti nagu iseseisvus, ei pea arvestamist Eestis kapitalile on teinud, et ega see ei pea olema nagu kohe 180 kraadine pööre. Vabalt võib olla mõistlik praeguste sihtkapitali kõrvale mingid funktsioonid, mis on kõigil sihtkapitali del alaliselt olemas, on ju need tuua nagu ühte kohta kokku, kui luua uusi sihtkapitali sinna kõrvale. Näiteks paljuräägitud probleem on jah, see, et kultuurkapital on viimaste aastate jooksul võtnud väga palju üle ministeeriumi kohustusi. Seal on jälle mitu asja, et ma, ma kindlasti ei pea seda õigeks ja ma väga tervitan uue ministri seisukohta ja plaani, et ministeerium peaks neid asju hakkame tagasi võtma. Siin juba nagu ka välja öeldud, mõned esimesed sammud, millest esimene on kultuurileht, sihtasutus Kultuurileht kõige oma, oma väljaannetega, mis koliks Kultuurkapitalist Kultuuriministeeriumist tagasi, suurepärane sihtkapitali. Teile jääb nagu rohkem vaba raha ja saab toetada rohkem muid taotlusi. Mulle kunagi ei meeldi see etteheide, mida on ka nagu tehtud sihtkapitali talle, et noh, et miks te olete võtnud, et miks te nagu selge sirgu ei löönud, et see olukord ei olnud nagu tõesti liiga lihtne, et ministeeriumi rahadega erinevatel põhjustel kuivasid kokku ja samamoodi vähenesid Kultuurkapitali vahendid on ju see Kultuurkapitali siis selle juures tõesti nagu mingid tegevused, mis ministeerium mõnes mõttes nagu julmalt maha tõmbas, võttis üle ma ei ütle, et see oleks nende poolt nagu olnud nõrk käitumine või see, et nad ei suutnud selge sirglüüa, et mina olen seda pigem vaadanud kui, nagu vastutustundliku käitumisega, et, et mingit aastaid kestnud initsiatiivid tuli nagu aidata sellest masust üle. Minule tundub, et seda arenguvisioone koostades on jõutud küsimusteni, mida ei saa praeguses seaduse raames ära lahendada. Ja sellepärast järgmine diskussiooni koht on see, et et hea küll, need asjad, mis saab praegu juurutada uute heade tavadena, selliste käitumine mallidena või mida saab selgelt nagu suunata Kultuurkapitali nõukogu pädevus sihtkapitali pädevuses. Tore, kui need saavad heakskiidu, siis saab see, ma usun, ka tehtud ja minu meelest me oleme jõudnud selle diskussioonini ka praegusel hetkel et mingid asjad, kui me neid muuta tahame, siis tuleb minna ka nagu seadusemuudatuse teed. Sõna oli Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esimehel Kaarel ojal. Niisiis on oodatud kõik ettepanekud, soovitused ja kommentaarid vastavalt Kultuurkapitali nõukogu otsusele Kultuurkapitali arengusuundade kohta esimeseks juuniks. Ja nagu selgub ka kuuldud intervjuudest, on Kultuurkapitali arengusuundades teema leidnud juba laia kõlapinna ning tekitamas väga mitmekülgseid ja vastuolulisi mõtteid kultuuriinimeste seas. Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusikainstituut esitles möödunud nädala lõpul Heino Kaljuste artiklite kogumikku. Palusin stuudiosse kogumiku koostaja ene Kangroni. Heino Kaljuste oli teatavasti väga hea sulega mees, kes oma Teid ajakirjanduses avaldas. Teie olete nüüd pannud kokku nendest artiklitest kogumikku, mis olid need printsiibid selle kogumiku koostamisel? Kõigepealt ma tahaksin öelda seda, et ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus selle materjaliga kokku puutuda. Me tundsime ja teadsime, Heino Kaljuste, et kui dirigenti kui väga innukad kooli muusikaarendajad, et kui väga pühendunud õppejõudu akadeemias ja lõppude lõpuks ka muusikaõpetajat siinsamas Raua tänava koolis. Aga see kirjalik pärand, mis nüüd lõppude lõpuks siia kaante vahele sai, osutus erakordselt mahub kaks. Ja mul on tõeliselt hea meel, et see rikkus, mis meil oli olemas nendes laiali pillutatud paikades, siis kas muusikamuuseumis või rahvusraamatukogus erinevates väljaannetes. Et see lõpuks, et saada. Ja ma võin küll julgesti öelda, et meil oli ju teadmine, et Heino Kaljuste kui muusikaõpetuse metoodika taktik oli väga tunnustatud õppejõud aga et see panus on nii suur, nii põhjalik, nii järjepidev, nii järjekindel sellest annab nüüd ülevaates artiklite kogumik ja ta nüüd on kättesaadav, siis sellest on tõesti väga hea meel. Ma arvan, et me eelkõige oleme väga tänulikud siin Heino Kaljuste perekonnale, kes tegi selle võimalikuks. See mõte sai alguse juba üks, kümmekond või isegi rohkem aastat tagasi, kui mul oli vajadus teha ülevaade Heino Kaljuste muusikaõpetuse metoodilistesse artiklitest ja mul on väga hea meel, et see sai toetust Euroopa Liidu programmist. Eduko, mis ongi toetamas õpet, haridust ülikoolides. Ja nüüd ta on kaante vahel nüüd printsiipidest, siis kuidas seda kogumikku sai üles ehitatud, võiksin ma öelda seda tutvudes nende artiklitega, oli väga selge, et artiklid jagunevad nelja suure teemavaldkonna vahel. Nendest esimene ja üks mahukamaid on muidugi artiklit muusikapedagoogikast. Neid on peaaegu 40 ja nende artiklite sisu annab ikkagi väga selge ülevaate sellest, kuidas muusikaõpetuses relatiivne noodilugemise meetod on arenenud, õigemini kuidas Heino Kaljuste seda on arendanud. Ta kirjeldab väga põhjalikult relatiivsem meetodi erinevaid väga olulisi aspekte, nagu näiteks Dism nagu näiteks modulatsioonid, nagu näiteks relatiivsusmeetodi seosed absoluutse süsteemiga, mis on, et üks valupunkt meie solfedžo õpetamisel ja väga olulise lõigu selles artiklite valdkonnas moodustavad tema tunni ülesehitus, Kütuseprintsiipe kajastavad artiklid. See oli terve sari, mida ta avaldas abiks muusikaõpetajale, kui ilmusid uued laulikud, kui ilmusid uued õppekavad, kuidas töötada nende õppekavade järgi kuidas kuulata muusikat näiteks ja nagu ta ise Ühes oma televisioonisaates saates Rahvakunstnikud ütleb, et pedagoogilised printsiibid on välja kasvanud tema konkreetsest tööst, siis kas õpetajana koolis päris laulmisõpetajana või siis juhendades üliõpilaste tulevast muusikaõpetajat praktikat koolis. Ja mul on tõeliselt hea meel, et see on kirja pandud, sest Selle metoodiliste artiklitega me võime ta väga kindlalt asetada Riho Pätsi kõrvale, kelle sulest on ju Eesti ainus muusikakasvatuse metoodika õpik ilmunud, mida üliõpilased saavad kasutada. Et sel määral nüüd pea 40-le artikli jagu on siis ka Heino Kaljuste metoodilist materjali olemas. Ja need on kindlasti tänuväärt lugemismaterjal kõikidele muusikaõpetajat ja see on kahtlemata ka muusikaõpetajatele, seal on nii palju väga elulisi, väga loovaid ja innustavaid näpunäiteid teid. Ja kui üldises pedagoogikas praegu ja pidades silmas näiteks õppekava, mis praegu ju käivitus üldhariduskoolides pööratakse väga suurt tähelepanu loovusele ja sellistele ainetevahelisele integratsioonile siis Heino Kaljuste näpunäidetes on see kõik olemas juba 30 ja rohkem aastat tagasi. Ja millised on need teised valdkonnad? Teisena siia kogumikuna paigutatud Heino Kaljuste artiklid laulupidudest peab ütlema, et neid on veelgi pisut rohkem kui metoodilisi artikleid ja eriti praeguses hetkes, sest varsti saabub koolinoorte laulupidu neid väga kosutav lugeda ja jääb üle veel kord siin koostajana avaldada oma imetlust selle põhjalikkuse üle, millega Heino Kaljuste valmistas laulupidu ja kuidas ta saavutas resultaadi järgmisse alalõiku. Me koondasime artiklid, mida Heino Kaljuste on kirjutanud teistest koolidest ja ka muust, seal on artiklit siis kas kolleegidest mõnest väga olulisest muusikahariduslikus probleemist neljandasse ossa said siis artiklid, mida Heino Kaljuste ise on kirjutanud oma lemmiklapsest ehk ellerheinast neid artikleid ei olegi väga palju, neid on 12 siin kogumikus ja nad puudutavad põhiliselt Ellerheina välisreise ja annavad need artiklid siis ülevaatega nendest põhimõtetest, millega Heino Kaljuste oma kavasid koostas. Miks ta pidas vajalikuks, et see koor Eesti muusikat laulab, miks see koor peaks üldse konkurssidel käima või festivalidel. Aga ma pean ütlema ikkagi, et kõik kõiki neid artikleid saadab ikkagi üks väga oluline põhimõte ja see on see, kuidas meie lapsed saaksid muusikaliselt kirja oskajateks kas nad saaksid paremini laulda. Ja see on ka üks põhjus, miks artiklikogumiku esimene artikkel kannab pealkirja, kust see laps need laulud õpib? Ja tegelikult sisalduvad selles pealkirjas väga olulised märksõnad kogu elutöökohta, mis Heino Kaljuste on nii-öelda läbi viinud. Nii et kirjutades aastal 1965 selle artikli on ta väljendanud tegelikult väga olulised märksõnad oma elutööd. Aitäh Ene Kangron. Te kuulasite 14. mai heligaja saadet, millele tegi kaastööd Kersti Inno. Saate mängisid kokku operaatorid Katrin maadik ja Helle pahas ning toimetas Annika Kuuda aitäh kuulamast.