Tere, mina olen Peeter Helme. Räägime täna ühe Austria kirjaniku romaanist Austria kirjaniku nimi on Daniel Glattaueri romaani nimi hea põhjatuule vastu. Eesti keelde on selle tõlkinud Piret Pääsuke ja see on ilmunud kirjastuses Varrak sarjas moodne aeg. Iseenesest on tänapäeva Austria kirjandus väga elav, mitmekülgne ja tunnustatud nähtus. Kui vaadelda austria kirjandust saksa kirjanduse sees, siis, kui Euroopas elab ligemale 100 miljonit saksakeelset inimest neist austerlased moodustavad napi kümnendiku siis on austerlaste esindatus tänapäeva saksakeelses kirjandusilmas kindlasti ebaproportsionaalselt suur. Austriast on võrsunud nädala vältel palju suuri kirjanikke. Ja Austriast võrsub tänapäevalgi palju kirjanikke. Kes kas teenitult või teenimatult saavad lugejatel lemmikuteks. Mida kindlasti öelda Daniel Glattaueri hea põhjatuule vastu on teenimatult saanud lugejate lemmikuks. Sellel, et raamat on tõlgitud tänaseks 30 kuute keelde ja selle põhjal on valminud ka teatrilavastus, on kahtlemata oma põhjus Glattaueri hea põhjatuule vastu ei ole mingi selline ühe päevaraamat mingi ühepäeva liblikas, mis korraks lööb laineid ja siis kaob. Pigem on see üks väga nutikalt ja kavalasti konstrueeritud raamat, mis võib-olla ongi mõeldud omamoodi pettekana teose nimelt üles ehitatud väga lihtsalt seda on väga kerge lugeda. Selle loed tõesti ühe kahe õhtuga läbi. Aga kas see raamat ka kerglane on? Kindlasti mitte hea põhjatuule vastu on raamat, millel on väga palju erinevaid sõnumeid, sõltuvalt sellest, mis nurga alt seda vaadata. Aga alustame algusest. Iseenesest on tegu lühiromaaniga. Raamatul on küll 200 lehekülge, aga teksti on osal lehekülgedest niivõrd napilt, et lehekülgedel lappamine läheb tohutu kiirusega ja see ei ole üldse paha. Nagu öeldud, on hea põhjatuule vastu väga huvitavalt üles ehitatud, võiks öelda isegi teravmeelselt üles ehitatud romaan. Moodne epistolaar, romaan, kiriromaan, ja nimelt hakkavad üks mees ja üks naine teenindusega juhuslikult elektronkirju vahetama. Ning selle tagajärjed, mida autor kirjeldab psühholoogilise Veenuse ja kaasaelamisega kasvava pingega on ootamatut ootamatut nii lugeja kui peategelaste jaoks. Huvitavaks teeb raamatu see, et tegelikult me ei näe siin kuskil autorit väga tavaline on ju kirjanduses, et autor on näiteks jutustaja hääl keegi, kes kirjeldab tegelaste tegevusi või et autor on üks tegelane ise näiteks minajutustus, palju harvemini, esineb ka meie või sina jutustusi. Või siis esineb ka raamatuid, kus autori vaatepunkt muutub. Kord näeme me maailma ühe tegelase korteise silme läbi aga siin on meil tegu raamatuga, mis koosneb ainult kirjadest. Iseenesest vana hea läbiproovitud žanr, väga moes olid sellised teosed prantsuse revolutsiooni, noh, vast kõige kuulsam on ohtlikud suhted. Aga Glattaueri näitab väga hästi, et kuna ta moodne inimene ju väga palju kirju kirjutab elektronkirju siis ei ole ju kirjad meie ümbert kuskile kadunud. Tihti võib-olla ei tunneta seda, et kui me iga päev saadame kümneid ja kümneid elektronkirju, et nad oleksid kuidagi kirjavahetus, kirjavahetus sõna mingisuguses ülemas vanaaegses tähenduses, aga ometi nad on seda nagu raamatust selgub, võivad nad selleks saada, kui inimestel vaid soovi on. Siin raamatus siis hakkavad üks mees, Leo ja üks naine Emma, keda nimetatakse emmiks hellitavalt juhuslikult kirju vahetama ja sellest kirjavahetust kasvab, midagi mitte ainult ei kasva see kirjavahetus ise, vaid nende vahele tekivad tunded. Ja kõik, mida lugeja näeb, kõik, mida lugeja teab, on see, mida ta näeb, kirjadest mitte mingisugust lisainfot ei anta või noh, kui seda võib nagu kirjade väliseks nimetada. Aga tegelikult see käib ju ka sellise elektronkirjade saatmisega kokku kirja päises nimelt öeldud mitu minutit või mitu tundi või päeva pärast eelmise kirja saamist on vastus kirjutatud. Aga see on ka kõik ei saa kummagi tegelase elu kohta väljaspool neid kirju midagi teada. Usaldama seda, mida need tegelased ise kirjutavad, mida nad enda kohta ütlevad, kas nad valetavad või mitte. Meil ei ole mitte vähimatki võimalust selle taha vaadata. Ja võib öelda, et sisuliselt puuduvad raamatus kõrvaltegelased või õigemini olemas, kuid jällegi vaid kahe peategelase Leo ja EM-i kirjades. Ja jah, kui objektiivsed, et kirjad on, seda me ei tea. Võime neid kirju uskuda ja usaldada, aga me ei pea seda tegema. Tähelepanu, teine on see, kuidas autor suudab neid kahte erinevat häält meest ja naist väga veenvalt kujutada. Kui ikkagi kirjutab naise seal, siis on see kohe äratuntavalt naishääl, kindlasti ei saa seda pidada mees hääleksi, vastupidi, ka suudab nende positsioonidega väga veenev olla. Kumbki karakter on äärmiselt terviklik ja see on hästi nauditav, sest see muudab selle kahe inimese vahelise mängu mis muutub justkui järjest suuremaks, võiks isegi öelda järjest ohtlikumaks, ka järjest usutavamaks. Nii et selle raamatu lugeja peamine on üks põnev tegevus, kuna raamatu algusest peale selge, et midagi peab juhtuma, nimelt, kui need kaks inimest avastavad, et neil on teineteisele midagi öelda siis kohe tekib nende vahel pinevus, et mis edasi saab ja mis on samuti äärmiselt oluline, võiks siis öelda keskne siin raamatus tegelased ei tea ju, kuidas kumbki välja näeb, et ei saada teineteisele endast pilti. Nad püüavad teineteist endale ette kujutada, kumbki annavad teineteisele vihjeid oma välimuse kohta. Aga nad ei ütle seda ära, nad hoopis korraldavad kummalise kohtumismängu, mis ei ole ka mingi kohtumismäng. Nimelt lepivad kokku, et kumbki neist läheb ühel ja samal päeval ühte rahvarohkesse kohvikusse aga ei anna teineteisele märku, kuidas ta välja näeb. Nii et neil jääb ainult võimalus arvata, kas nad kohtusid siis teineteist või mitte. Nii et sellised väga kummalised ja huvitavad mängud ja teistpidi, nii vana ja äraproovitud kui see ka ei ole, kiriromaan, on see raamat minu meelest ka väga moodne ja kaasaegne. Tänapäevani intensiivse internetisuhtluse tulemusena on ju sugugi mitte ebaloomulik, et kaks inimest õpivadki teineteist kõigepealt tundma, siis internetis ja alles hiljem kohtutakse. Ja seda, kas see on loomulik või mitte, et arutlevad ka siinse raamatu peategelased Leo ja m-i nimelt nemad tajuvad oma olukorda äärmiselt ebamugava ebaloomulikuna leiavad, et see inimese sisemuse avamine ja avastamine peaks ikkagi järgnema sellele, kui esmalt on pilguga kindlaks tehtud, kas teine inimene pakub huvi või mitte, aitäh. Sellega see on loomulik või mitte, saab iga lugeja muidugi ise oma peas läbi mängida ja kaasa mõelda või vastu vaielda, nendele tegelastele aga huvitavalt teose üles ehitatud igatahes kindlasti ja ja huvitav on minu meelest ka see, et selle raamatu põhjal on teatrietendus tehtud, sest tõesti ühest küljest tegu on justkui ainult dialoogiga seal ei ole mitte midagi muud. Aga teisest küljest jällegi see, et me ei näe ju tegelasi kuidas me saame neid siis laval näha. Nii et Daniel Glattaueri vaieldamatult kirjutanud teose, mis võib-olla tõesti teenimatult jäi ilma saksa raamatuauhinnast, millele see raamat 2006. aastal kandideeris. Aga samal ajal võib öelda täiesti teenitult. Jõudis raamat saksa raamatuauhinna lõppvooru. Nii et tegu oli igatahes teosega, mis. On huvitav, mis on lugemist väärt ja mis tõendab minu meelest kahte asja. Esiteks, et aeg võib küll edasi liikuda, kõik võib küll areneda ja muutuda, aga mõned põhimõtteliselt kirjanduses ei muutu, nimelt et teatud žanrid jäävad alati samaks, sõltumata meid ümbritseva tehnika arengust. Ja teiseks tõendab see seda, et selline nähtus nagu armastus on alati väärt materjal kunsti jaoks. Ja ei devalveerub sõltumata sellest, kui palju sellest juba kirjutatud oleks. Head lugemist.