Ma tänan kõigepealt, Andrus Kallastu on minu nimi, olen helilooja ja interpreet ja ka muusikauurija. Ma tänan, Gerhard, kõigepealt selle meeldiva võimaluse eest juhatada seda vestlusringi. Ja mul on selline ettepanek, et kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis me võiksime ka oma vestlusringi korraldada kui ühe sellise parlamentaarse ürituse. Ja võib-olla sellest tulemusest lõpuks on kasu näiteks Gerhardil, kui ta õpetab noori muusikakriitikuid. Võib öelda, et 23. mail 2011 Se teatud kvoorum, kes oli kogunenud teatud kohta Kanuti Gildi saali otsustas seda teist või kolmandat. Ja ettepanek, mida me võiksime siis otsustada ja mida me võiksime nii-öelda siin koos selle otsuse kaudu uurida, on tegelikult, mis on siis ikkagi selle muusikakriitika objekt et millega siis tegelikult muusikakriitik üleüldse tegeleb? Sõnastasin ning aeg tagasi umbes nädal aega tagasi, kolm küsimust. Kas on kõigil vestlusringist osavõtjatel olemas see eelnõu tekst, et võib-olla on hea, kui kõigil oleks ka paberi peal sinna selja taha. On raske vaadata. Jaga järsku Gerhard kõigile, et on olemas. Ma liiga räägin võib-olla veel, kui Gerhard jagab need pabereid, et kindlasti võib kritiseerida selle küsimuse asetust ja, ja küsida, et miks just nimelt need küsimused. Mul on ettepanek praegu neid kriitilisi küsimusi mitte esitada. Läheks meil vestlusring lõhki, sest meil, ma saan aru, on tund aega umbes aega. Et loomulikult võiks rääkida ka, et mis on muusikakriitika ülesanne, mis on hoopis teine asi. Minu meelest see on nagu see, et ta tõesti võib-olla propagandistlik ja nii edasi ja noh, tal võib-olla veel muid ülesandeid. Aga just nimelt keskenduda sellele, mis on selle objekt. Ja minu meelest minu ettepanek on, et me ei hakkaks siin nagu defineerima halbu asju. Defineeriksin ainult eelkõige häid asju ja, ja ütleme niimoodi, et ma kasutan sellist sõna hea, keegi, kuskil ühes vastuses kommenteeris, et võib-olla hea ei ole päris õige sõna, võib-olla tõesti ei ole, et igaüks võib ka mõelda, et nad tema jaoks saatuslik või tema jaoks oluline või sinna jätkata, aga lepime praegu kokku, et hea et, et me vaatame, mis asi on hea muusikateos. Vaataks, mis asi on hea esitus, selle muusikateose hea esitus ja me vaataksime, kui meil on aega. Ma loodan, meil on aega, mis on ikkagi hea muusika, kriitiline tekst. Ja vastused neile kolmele küsimusele. On meil ettepanek, ühesõnaga seda vestlusringi, meil on tund aega aega teha kolmes sellises lõigus, et esimeses lõigus kõigepealt kõik vestlusringist osavõtjad saavad umbes kahe minuti jooksul sõna- ja esitavad oma ka personaalsed, väga subjektiivsed, väga ausad seisukohad nendes kolmes küsimuses. Seejärel toimuks selline ristküsitlus, kus kõik võivad omavahel esitada küsimusi, kui midagi jääb kõlama, kaasa arvatud saal võib-olla esimeses ringis, saal, mitte teises ringis võiks saal ja ühesõnaga me tegelikult täiendaksime seda eelnõu. Ja kolmandas ringis toimub hääletus kus me, kus me ainult nii-öelda hääletame, häid asju, ühesõnaga ka nendest kohalolijatest. Ühesõnaga, kes on nagu selle poolt, et see on hea omadus ja selle kaudu meil tekib mingi väike pingerida. Nii, ja vaatame, mis siis välja tuleb, võib-olla me läheme täiesti rappa ja lahkume siit täiesti. Kuidas öelda, vihavaenlastele. Et võib-olla siis teeme, et alustame ringiratast ilmselt niimoodi te olete istuma jäänud või alustame sealtpoolt otsast, et võib-olla või, või selle üle ei diskuteeri, et võib-olla alustame siitpoolt otsast. Kõigepealt siis alustame immo mihkel sonist, ühesõnaga võib-olla sa räägid piiritleda selgelt, mis sinu jaoks on hea muusikateos, mis sinu jaoks on hea esitus. Milline sinu jaoks on hea muusika, kriitiline tekst. Jah, ma tahaksin alustada sinu kritiseerimisest. Nimelt sa sunnid peale positsiooni, mida näiteks mina antud hetkel ei soovi omada. Sa eeldad, et ma olen kriitik selles küsimuses. Ma ütlen, mis on hea, kuidas on hea ja seda teed sina sellepärast, et sa tutvustasid identifitseerisid ennast kui heliloojat kui interpreedi. Mõlemad positsioonid on niisugused, mis vajavad hinnangut oma professiooni teostamiseks. Ehk siis interpreet ja helilooja mõlemad vajavad seda hinnanguid, hea-halb alal kõik, mis sinna vahele jääb. Kui palju jaotised ega siin, aga vahele ei paneks sulle eluliselt vajalik professiooni täitmiseks. Kui sa oleksid muusika fänn, muusika, kuulaja, nii nagu enamik inimesi on selles demokraatlikus lääne ühiskonnas, siis sa võib-olla küsiksid teist niimoodi, selle küsimuse, sa asetasid selle teistmoodi ja täpselt sellele samale küsimusele on võimalik vastata teiselt positsioonilt ja teistmoodi. Mina ei taha olla kriitiku rollis. Mul ei ole see kunagi meeldinud, olen küll jah kirjutanud selliseid tekste, mis on kriitik positsioonilt esitletud aga neid on vähemuses. Kui sa küsid minult kui inimesed, milline on hea muusikateos, siis ma ei saa seda mustvalgena kuidagi kirjeldada. Ma pean ütlema, et sellel on palju parameetreid ja kõige jutu ajal tuli mulle meelde üks kontsert, millest ma tõesti kirjutasin peaaegu pool kriitilise artikli, aga mitte headest asjadest rääkides, vaid ütleme kuidas öelda, heast läbi negatiivis rääkides soli Francis Goya kontsert seal kitarrimängija, keda paljud põlgasid, kellest eesti muusikud pärast rääkisid põlgusega, kuidas ei osanud mingisugusel üritusel pärast kontserti improviseerida, kui mannetud oli, aga tema argument oli see, et tema muusikaga müüdud mitukümmend miljonit heliplaati kogu maailmas mitmekümne aasta vältel. Ma kuulasin seda, mõtlesin, mis on see, mis inimesi magnetina tõmbab, selle musitseerida järgmise juurde. Ja ma mõtlesin terve kontserti, ta mängis väga lihtsalt, ta mängis nii lihtsalt ja kuidagi naiinaivistlikult, milleni paljud päris muusikud, võib-olla küündigi. Oletus, mille pärast ka kirja panin, et võimalik, et see võis inimestele meeldida niimoodi, et, et see ei olnud hea muusika. Aga selles oli mingisugune iva, millest tasuks nagu teistel ka õppida, kui nad tahavad millegagi jõuda niimoodi, et see on nagu vastas, et kui on küsimus, milline on hea muusika, millised on tema parameetrid? Mina ei oska seda vastata, ma vaatan kuulaja näkku, püüan olla üks nendest ja seda õhust tabada seda energiat Kasenud edastub, kas see tekitab selle võnke ja täiesti selge on see, mida on paljud inimesed kogenud. Et hea, üllatav võib-olla see, mida nad veel ei teadnud midagi niisugust, mida nad esmakordselt kogevad ja saavad aru, et see neid mõjutab. See on hea, see ongi see, mida nad võib-olla alateadlikult on otsinud. Et mina ei suuda defineerida, mis on hea muusika. Kui ma räägin heast esitusest, millest oli ka üks küsimus siis mulle tuleb meelde see Ofelia Tuisu jutt sellest assachtherist küsimusi intonatsioonidest, sellest, mis paneb keele elama. Ja ka siin puuduvad stambid. Üks trumpe näiteks on see, et arvatakse Lääne kultuuris, et absoluutne kuulmine midagi erilist ja erakordselt. Ma lugesin hiljuti ühte artiklit, kus oli juttu sellest, et Vietnamis on enamikul inimestest nii-öelda absoluutne kuulmine Lääne mõistes, kuna seal keele tähendus sõnade tähendus sõltub helide kõrgusest tihtipeale ja inimesed lihtsalt selleks, et kommunikeeruda, elus olla ja selles keskkonnas hakkama saada, nad peavad seda omama. Inimesed tunnevad ära selle nii, et definitsioonid puuduvad minut, neist neid ei saa kahjuks. Mis see kolmas oli? Kolmas oli hea muusika, kriitiline tekst. See, mis inimest haarab, sellepärast et muusikakriitiline tekst ei saa kunagi olla monoloog iseendaga, nagu siin ennist juttu oli, vaid see saab olla ainult niisugune tekst, nii nagu resonants on helis. Kas sa tekitab selle üks helisele resonantsi? Klaveriga on kõige parem näide väike vastu klaveri kaant ja kui palju helisid seal katke kõlab vastu. Ja see on nüüd õige nisugune resonants. Ja kui hea muusika kriitiline tekst on, siis ta tekitab selle resonantsi sealt meediaringist kajab vastu võib-olla kajage vastu, aga ta vähemalt jääb kajama sinna, see on hea tekst. Mulle see lähteülesanne meeldib, see teeb vastamise peaaegu võimatuks. Huvitav situatsioon. Kuigi selles osas maailmas paljud asjad juba ära jah, ega ma ei oska ka mingit definitsiooni pakkuda ja mis puutub sellesse, et keskenduda ainult heale, siis väga suur osa igapäevasest muusika kuulamisest on teadlikult valitud sellise muusika hulgast, mida viisakad seltskonnad peavad halvaks kaasa arvatud mu enda sõbrad, mida mingisuguse konsensuse alusel peetakse halvaks ja ebaoluliseks ja nii edasi. See on teadlik valik. Ja samas loomulikult teen seal mingisuguse täiendava valiku, jah, seal kehtivad mingisugused väärtushinnangud. Enamik sellest kuulatavast halvast muusikast jääb minu jaoks ka endiselt halvaks. Osa sellest osutub väga heaks. Miks, seda ma ei tea, mis on see, mis ühe marginaalse heliteose või artisti tõstab teistest esile ühe loo tõstab teistest esile. Mida rohkem muusikat kuulan, seda vähem oskan sellele vastata. Kas see on mingisugune opositsiooniprintsiip, kas see on mingisugune kõla valik? Kas see on mingisugune kolmas või neljas asi? Sügav kauge nostalgiline kogemus lapsepõlvest, mida ma enam tabada ei suuda. Kindlasti oma osa kõigist neist. Aga mis selle juures mulle kindlasti meeldib, on see, et ma saan mingisuguse ootamatu kvaliteedi kogemus sealt, kus seda ei peaks olema. Ja see, see kogemus kõigutab mu seniseid arusaamu muusikast, kõigutab seda, mida ma arvasin, et mis mulle meeldib. Ja võib-olla seda üllatust ma teadlikult otsingi, mis on hea esituse tunnused, samamoodi. On olnud mul mitmeid selliseid olemuslikus, toores amatöörlik, oskamatu, piinlik esitus lähemale, palju rohkem korda kui tehniliselt väga professionaalne, heakõlaline, heamaitseline esitus. On mingisugused situatsioonid, kus ma tunnen, et mind, publikuna või kuulajana vajatakse tunduvalt rohkem selle võib-olla ebakohase või ebapädeva esitaja poolt kui, kui, siis, kui esineb mingisugune täielik proff. Ja see ei ole mitte selles mõttes vajamine, et ma peaksin ta kuidagi piinlikust situatsioonist välja aitama, vaid vaid see, et ta ta tahab midagi jagada, mis talle on oluline, ta teeb seda, selle kiuste ta seda väga hästi ei oska teha. Ja läbi selle esitusliku intensiivsuse. Ta paneb mind mõtlema selle peale et äkki mu enda kvaliteedinormid ei ole päris adekvaatsed. Äkki nad peaksid hõlmama ka seda esitust. Äkki ma peaksin keskenduma millelegi muule Nendele kriteeriumitele, millega ma olen sinna kontserdiruumi sisenenud. Millised hea muusika, kriitilise tekstijooned. Mida aeg edasi, seda vähem ma ootan, et ta kirjutaks muusikast enesest. Ta looks mulle mingisuguse, pigem ootan seda, et ta looks mulle mingisuguse kujutluspildi, milline see muusika võib-olla. Ma ei pruugi selle läbi isegi selle muusikaga kontakti saada. Väga sageli ma ei saagi. Näiteks ajakirja vaiema loen põhiliselt nagu kirjandusaja lihtsalt kirjutavad enamasti väga huvitavalt. Tavaliselt see muusika ei ole üldse nii huvitav kui see, kuidas ta, kuidas sellest kirjutatud on. Aga samas mind jälle huvitab see dissonants, mis tekib. See tekst. Asustus loob mulle mingisuguse ettekujutuse, kuidas see muusika võiks kõlada. See muusika kõlab hoopis teistmoodi ja ma ise pean kuidagi selle vahemaa ülaületama, et neid kahte kogemust omavahel kokku viia. Nimetage seda heaks? Ta on huvitav, ta on oluline, ta on inspireeriv. Oletame siis, et seda võib ka heaks nimetada. Kõigepealt kaks esimest küsimust, minu juhtumil kuuluvad kokku, sest traditsioon, kust ma tulen, ehk siis klaar muusika, aga mitte ainult muidugi populaarmuusika, siis esitus ja muusika ise on üks ja sama, ehk siis heliplaat on nii esitus kui ka muusikateose ise. Nii et ma ei saa neid kahte aspekti lahku lüüa. Teiseks. Üks tsitaat, mida ma, mis mulle tuli praegu pähe siin istudes oodates oma järjekorda. Ameerika filmikriitik Robert Vošov, kes on kirjutanud väga hästi gängsterifilmidest on öelnud järgmise mõtte. Et ma olen vaadanud palju filme ja nende seas on väga palju halbu, aga igaval mul ainult heade filmide seltsis olnud. Ja see näitab veel kord, kui mõttetud need kategooriad tegelikult on, mitte nendega võiks nagu paljude muude mõttetute kategooriatega tegeleda. Inimene teab öelda, et talle või iga inimene startikuleerivata lauset, et see on väga hea muusika, aga mulle ei meeldi, see võib olla põhjus on see, et, et laulja on inetu või laulja, ei soovi temaga intiimvahekorda astuda või palju muud. Aga, aga mõlemad on kõlblikud argumendid. See küsimus eeldab küsimuse taustal arvates Platoni filosoofias, mis eeldab, et asjadel on üks võrdlusalus, millega me saame võrrelda erinevaid teisi selle nähtuse ilminguid. Olemas on mingi asjade idee ja siis sellel ideedel konkreetselt materiaalsed manipulatsioonid. Minu arvates see päris ei kehti, üks muusikateos on hea võrreldes mingi teise muusikateosega ja ta võib olla sama muusikateosega ühtaegu halb. Ei ole niimoodi, et me võrdleme täpselt nii, nagu me võrdleme kahte ilusat inimest, võrdleme omavahel. Me ei võta kapist välja mingisugust pilti või või, või ka mingisugust skulptuuri ja siis võrdleme kumbagi ilusat inimest selle kujuga. Me võrdleme neid omavahel, ilma et neil oleks vaja ühte kuju kapist välja võtta. Järelikult igasugune muusika teostab teise muusika kaudu ja igasuguse hea muusikateose avastamise eeldus on see, et me asetame ta teise kõrval. Ja siis võivad juhtuda asjad, mis võivad juhtuda või mitte. Mis puudutab muusika kriitilist teksti, siis minu lemmikmuusika kriitilise tekst on pärit aastast 1976. Kui aga ta kestis, kestab siiamaani see muusika krite tekst ja see on t-särk oli seljas ansambli Sex Pistols lauljale ioni rattalil. See oli pink Floydi T-särk ja sinna oli kirjutatud peale ai heit. Sellesse kriitilisse teksti on koondatud kõigepealt kiindumus, ilmselge kiindumus, pink Floydi, mis tal muidu see särk oli. Teiseks viha kui, kui selle suhtumise väljendus. Ja lisaks koguse mütoloogiline edenemise, mis seda kriitilist teksti on saatnud tänapäevani. Muusika üritati tekstidele artikkel, muusika kriitiline tekst on inimeste omavaheline suhtlus, nii nagu muusika kriitilise tekstiaines on inimene ja, ja ka tema objektini inimene. Mind isiklikult huvitab muusika, huvitaks muusikat järgmiselt vähemaid, kindlasti tegeleks millegi nii igav, aga kui ta räägiks inimesest. Muidugi oleks muidugi kindlasti huvitavam, aga aga kuna muusika puhul on tähtsam see, et ta tegeleb inimesega, räägib inimsuhetest teatud viisil, millest ükski teine kunstiliik ei suuda rääkida siis ma tunnen huvi just nimelt muusika vastu, aga, aga kriitikuna ülesastumine ei kuulu minu prioriteetide hulka. Kui teised mind selleks arvavad, siis ma vastu ei vaidle, aga ma ei tee endale vastava märkega visiitkaart. Okei, ma proovin siis midagi nüüd lisada või, või midagi sellist ütelda, mida pole öeldud. Jällegi nagu ma ütlesin, mina ei ole muusikakriitik mind, keegi ei ole muusikakriitik. Aga selle tõttu ma alustan ikkagi ka väga isiklikust selles mõttes, et hea muusika algab sellest, mis minuga haakub. Ja see on väga subjektiivne asi, kui ma lasen silme eest läbi, mis asjad need võivad olla, siis need on niivõrd erinevad asjad. Nimesid nimetamata ütlevad siin, et teinekord on mulle endale arusaamatu. Ta on nii erinevaid asju hinnata, muuseas täpselt sama kehtib minu puhul näiteks kirjanduse puhul või maalikunsti puhul või muude asjade puhul, et see, mis haakuma hakkab, on kuidagi väga imelik ja et midagi siin lisada, ma olen ise mõelnud selle üle kogu aeg, et see haakumine algab kuidagi muusika puhul esimesest helist, see algab sellist, millest see muusikateos peale hakkab. See ei pruugi alati olla esimene kord seda heli kuulates, et ta haagib kohe minuga täpselt samuti nagu luuletuse esimene rida ei pruugi esimese korraga mind haakida, ma võin lugeda noh, ütleme 10 korda enne natukene aja tagant jälle ja proovida. Aga mingisugusel hetkel tuleb see esimene rida, esimene heli, esimene osa, mis hakkab mind kaasa vedama ja kui seda ei teki, siis tavaliselt mingisugust muud sellist konksu ei teki. Muidugi võivad olla mingisuguse sümfoonia sees mingid osad, mida sa võtad sealt välja, aga see ei ole enam siis terviklik nagu üks selline selline asi, see on mingisugune signaal, mis, mille helilooja saadab minule, mille interpreet saadab meloni ja mis võtab mind sinna külge. Kui küsida, et misasja see seal sisaldab, siis tegelikult siin juba terve rida niisuguseid asju on öeldud. Aga üks asi, mis minu jaoks on kuidagi oluline, on mingisugune asi, mida ma nimelt kasutanud sõna jõud noh tavaliselt rokkmuusika power selle kohta ka, eks ole, niisugune, see on mingisugune selline asi, mis, mis ei pea olema üldsegi mitte Rockilikse, võib-olla ka kusagil Tšassisse, võib-olla ka klassikalises muusikas, nii et see võib olla väga erinevates kohtades, aga mingisugune laine, mis veab sind kaasa, mingisugune jõud, mis veab sind kaasa ja veab sind sellest nii-öelda suurest maailmast muust maailmast välja veab sind enda maailma sisse ja minu jaoks nagu väga selge niisugune hääl, muusika tunnus. Ja tavaliselt sisaldab see seen siin oli juba nagu üllatustest tegelikult juttu sellistest asjadest, aga võib-olla ma lisaks veel ühe asja, et mingisugune hea muusika jutustab lugu ja ma ei pea mitte silmas seda lugu, mis väljendub mõnikord ütleme, popmuusika tekstis, kus on sees oma stoori või kooriteose tekstis, kus on sees oma stoori või programmilises muusikas, kus öeldakse, et vaat nüüd seal on ka mingisugune lugu sees. Pean silmas lugu kui mingisuguste pingete, vastanduste tõusude ja langude languste järgnevust. Nii nagu kui kirjandusest tuua paralleel, mida paremini Need une nagu, nagu mingisugust novelli, kus tekivad mingisugused pinged, need pinged lahenduvad, lahendatakse ühel hetkel ja see lahendus tekitab uue konfliktialge ja jälle tekivad pinged. Ja kõik see liigub kuidagi selle seest. Need võiksid olla niisugused asjad, mida siia juurde nüüd lisada. Teine asi esitusega minu jaoks täpselt sama asi, mida Tõnis ütles siin, et, et ma ei oska neid nagu kahel asjal vahet teha. Aga klassikalises muusikas kusagil partituuri äss, aga mina ei oska nooti lugeda. Nii et, et selles mõttes mu jaoks on, see on üks ja see sama muusika ongi esitus. Muusika ongi esitus ja, ja see, kes teda esitab, on ikkagi see, kes, kes, kes selle kõik määrab ja sealt tulevad jälle need kaasa vedamine ja energia ja sellised asjad. Aga kui ma nagu puhtalt prooviksin mingil kombel esituse poolelt midagi lisada, siis Bergites siin mõnikord on selline nii-öelda valesti mängimine või isegi halvasti mängimine ja nii edasi, see võib olla kihvt, huvitav. Vot selles osas minul jälle tekib teatud tõrge. Ma tahan tajuda seda, mitte seda ja asi ei ole virtuoosse. Ootus on tegelikult väga kena asi mõnikord kuulata, aga, aga ma pean just silmas seda, et ma tajun, et see inimene tuleb sellega toime, et mul tekib alati hirm. Muide issand jumal, mis nüüd temaga juhtub? Ma mäletan, ma olen paar korda seda tundnud. Bob Dylani noore ajakontsert videosid vaadates, kus järsku tajud, et issand, ta ei saa enam hakkama selle kitarri mängimisega seal seal peal. Ja, ja ma ei tea, mispärast see on võib-olla minu psüühika omapära. Aga, aga olulisem nendest asjadest mu jaoks on mingisugune selline sisend olemine, vabadus. See, see on selline sisemine vabadus, et ma tajun, et kusagil seda muusikat nagu mingisugust kesta või mingit sellist ruumi, kus see inimene elab ja ma tajun, ta liigub seal sees vabalt. Ta liigub selle sees, ta võib minna vasakule, ta võib minna paremale, ta võib tõusta üles, ta võib minna alla ja ma tajun, et ta liigub selle sees kuidagi noh, nii nagu ütleme minust mingit bassilaulja või ka rokklaulja liigub lava peal seal laval on tema jaoks nagu vabaduse ruum sele, sest ta ei põrku vastu piire ja kui ta põrkub, siis see on niisugune põrkumine, milles on oma sõnum, milles on oma tegu selle taga. Ja kui siia veel lisada üks asi, siis miskil põhjusel see nüüd puudutab võib-olla esitustega jäika esitust. See, et mu jaoks on nagu osa muusikuid ja osa muusikat, sellised, mida mis minu arvates on nagu kuulatavad ja osa on sellised, mida ma pean nägema sealjuures. Ma pean nägema, kuidas nad mängivad nägema, kuidas nad tegutsevad seal pea ja kellel on sellist muusikat ja selliseid muusikuid, kelle puhul on vastupidi, et nägemine häirib mind, see segab mind. Vaatan teda ja mõtlen, et kurat, ma ei taha seda kuulata. Ma tean, see nüüd, see ei ole nüüd võib-olla kõige parem näide, aga aga, aga ma tabasin selle ära, ma tean seda hetke, kui ma selle ära tabasin, tabasin ära siis, kui, kui tuli ilmus selline. Või toimus selline kontsert George Harrissoni mälestuseks Londonis ja isamaa, ma ostsin selle CD kus peal on siis mitmed kuulsad asjad, kuskuss, Clapton mängib kitarri ja nii edasi ja nii edasi ja ma nautisin tervet rida seal asju. Ja siis ma ostsin selle DVD ja ma nautisin seal teisi asju ja oli mõned asjad, mille puhul ma ei taha seda näha. Ma tahan seda kuulata ja nüüd ma kuulangi, kui ma neid kuulan, osa asju ma kuulan CD pealt ja osa asju vaatan DVD pealt. Neid samu asjast, kontsert ise on oma lõpuosas väga kihvt. Hea muusika, kriitikaga mul võib-olla natukene lihtsamad suhted selles mõttes, et ma olen eluaegne õppejõud ja tekstiainete õppejõud olnud ja selles mõttes mul on siiski olemas teatud ideaalid millest arvates see kriitika peab lähtuma. Üks asi on selles, et see me oleme jälle siinsele dialoogi juures. See kriitika peab rääkima Se kriitikast peab aru saama, armastan, kriitika peab suutma mõista see, kellele see on kirjutatud. Ühes otsas võib olla vägagi tehniliselt kirjutatud tekst, aga siis on see määratud ainult teatud inimestele. Kui ma panen selle tehnilise teksti sellisesse välja nendesse, mida loevad teistmoodi inimesed, siis dialoogi ei teki, lihtsalt ei teki, ei saagi tekkida. Ja teises otsas võib-olla tekst, mida kirjutatakse hoopis teistmoodi inimestele, hoopis teistmoodi publikule. Ja hea kriitik on see, kellel ei ole mitte üks register, vaid kes valdab neid registreid, erinevalt. Aja kirjutab selle teksti, kui vaja kirjutab tolle otsa teksti. See on minu jaoks nagu hästi oluline kriitika ja kriitiku tunnus. Teine asi, mis siin juba mitu korda on tänase päeva jooksul kirjutatud, kriitika on ikkagi arvamust ja seisukohad. Ja kriitika tähendab julgust. Hea kriitika on julgus. Teinekord noh. Räägime headest asjadest, aga teinekord see hea asi tähendab seda, et ma pean väga halvasti ütlema sellega Ta lihtsalt. Ja kriitikul peab olema julgust öelda halvasti. Vastasel juhul olen mina alati öelnud, siis ära tööta kriitikuna, ära kirjuta, kriitik, ära ole kriitik. See ei tähenda mitte seda. Kriitika ei ole kaigas põhimõtteliselt kriitika ei ole see, kus ma elan, välja oma komplekse ja peksan neid teistele inimestele pähe, seal täiesti midagi muud. Aga mul peab olema julgust öelda välja ka siis asju, kui see asjadel on midagi väga viltu, aga asjal on ka teine pool küljes. See on see, et ma pean suutma põhjendada ja seletada oma seisukohta. Kriitika võib koosneda jah ka ainult arvamustest, aga see on kuidagi natuke ikkagi nagu servapealne ja, ja poolik asi. Ja, ja üks asi, mida ma enne oma seal jutus korraks mainisin, see on nüüd puhtalt teksti kvaliteet. Tekstil peab olema oma point oma iva, millest kriitik oma juttu alustab, mille juurde ta jõuab, mille ümber ta võib-olla käib, et see ei ole lihtsalt arutlemine mingi teemal. Mina küll ei hakka kohe rääkima sellest, et, et eristama samamoodi neid head muusikateost ja esitust. Mina minu jaoks on üldse hea see, ma ütlen vahele, et ma räägin siis tõepoolest uuesti sellelt lapse positsioonilt, sest keegi peab ju sellest rääkima. Minu jaoks on hea see, kui laps üldse muusikaga tegeleb. Ja kui ta üldse sinna lavale esinema läheb. Et väga tähtis, ma võin ütelda hea muusikateose kohta, et see on maitse asi. Aga täpselt nii nagu mu maitse on kolm hommikut järjest juua kohvi ja neljandal hommikul teed, täpselt samuti muutuvad mu maitse-eelistused ka muusika suhtes. Niiet poolest ei oska seda defineerida, milline see hea sellel sellisel juhul on. Aga lapse seisukohalt võttes esituse poolelt kindlasti on, ei saame lapselt ei oodata, et hea muusikateose esitus oleks siis, kui ta oleks laval, tunneks ennast jube vabana või oleks kuidagi nauditav teda kuulata. Mõnes mõttes ma nägu teise kõnelejaga natuke, olen ühte meelt, ehk ehk mina suudan küll panna ennast publiku rolli selles mõttes, kui see laps, seda publikut. Ja minu jaoks on oluline see, et see laps oma esituseks jääkski ausaks Tajaks siiraks, nii nagu ta tegelikult on. Et näiteks õpetaja või keegi muu ei püüaksite temast nagu väga sellist masinat või, või vanainimest teha. Et ta oleks oma oma selles väärtuses, nagu ta seal laval on, millest ma enne ka seal kõnes rääkisin, et ta, et ta olekski lihtsalt laps ja jätmas, ma suudan teda siis niimoodi vastu võtta, ta kõnetab mind täpselt niimodi. Et kui ma räägin muusika kriitilisest tekstist siis ja juba see, mis siin eelkõneleja ütles, et see tekst peab olema mõeldud sellele, kes seda teksti loeb. Ja, ja sama asi on siis lastest kirjutatud tekstist peavad ka lapsed aru saama. Ja kui me räägime, ma ei tea epilisest kantileensusest, kõrgetes priorituurides, laulmisest, tegelikult lapsed seda ei mõista. Ja see muusikakriitik peaks tõepoolest suutma ennast selle lapse tasandile laskuma, ta, ta peaks suutma lapsega samamoodi dialoogi astuma. Ma arvan, et see on täiesti võimalik, et ja nagu ma enne ütlesin, et alati ei pea muusika kriitilises tekstis jääma selle teatud teksti liigi žanri kindla juurde. Et miks mitte kirjutada muinasjutt lastele lapsest. Et et see tekst oleks lihtne, selge ja mõistetav. Mina siis esindan ainsana siin kriitiku ametit ja pean kõik patud kohe ette juba enda peale võtma, aga mul on hea meel, et et palju, mis siin nimekirjas on, mis inimeste vastasid, mina ei teinud seda, vabandust. Ja palju, mis siin räägiti, on sellist, millele ma otse alla kirjutaks. Nüüd püüdes Ta teema juurde. Et mis on siis hea teos ja hea esitus. Olen nõus mitme siin EPolk kõnelenud inimesega, et ma nagu ka ei eristaks teost ja esitust. Ja seda sel põhjusel, et, Teos ja muusikakriitika ja selline analüütiline aparaat on üldse ju minu meelest suhteliselt uus nähtus muusika ajaloos, millal ta tekkis kuskil 18. lõpus 19. alguses ja siis oli mingi pikk pika ajajärk, kus see analüütiline aparaat Paat ja kogu see asi arenes ja kõige krõbedamaks muutus modernismi perioodil võib-olla ja, ja teatud mõttes me oleme nagu praegu mulle tundub tagasi selles, mingis jälle ürgses olekus, kus vana kriitikaaparaat nagu ei ole enam au sees, noh, siin on mitmed põhjused, meedia areng ja ja nii edasi ja noh, kui ma kuulen, mis siin inimesed on, nagu juba juba see on nagu märk, et distants keerutatakse kriitiku ametist, et noh, see, see pole nagu see, et ma olen puhas taju vingi viid, eks ju, lihtsalt inimlik vaatenurk muusikale. Aga noh, see on, see on nagu protsessi või või ajalooasi, aga ma olen täiesti nõus sellega, et ehkki ma olen kriitik, minu jaoks on ka muusikateos, on eelkõige meeleline, meeleline nähtus ja emotsionaalne nähtus. Ja noh, sellest on ju räägitud ka palju, et ta on ju kõikide kunstiliikide hulgast tungida nagu kõige vahetum ja kõige intuitiivse Talsi sõnaline sõnalisus. Loogiline. Nagu külg puudub mõisteline. Nüüd hea esitus. On sellest oli ka siin juba juttu ja see on energeetika või teatud. Ütleme niimoodi on väga-väga laialt on kasutatud muusikakriitikas mõistet terviklikkus. Mina, see on nagu teatud mõttes ka selline null väide. Ja, ja arvesse võttes seda, et praeguse praeguses noh, muusikaelu pildis ja muusikas on ju väga palju selliste erinevatest mate realidest koosse seisvat muusikat erinevates muusikaliikides ja noh, sellist asja, mida vanasti veel nimetati klektikaks, aga praegu enam nagu hästi ei saa, sest see on negatiivne hinnang. Aga sellele vaatamata arvan, et mingisugune terviklikkus, mingisugune energeetiline terviklikkus ja et on hea esituse tundemärki, käsitlen täpselt samuti siis teost ja esituste koos. Nüüd kriitika oli jah, viimane siis. Muusika puhul on eriti minu jaoks kriitika mõte selles, et ta on selle meelelise ja intuitiivse tõlkimine ikkagi loogilisse, mingisugusesse, mõistelisse, loogilisse keelt, ehkki see võib toimuda ka muidugi täitsa vabalt kujundi kaudu ta, ta ei pea olema mingi range range aparatuur, aga no püüdes jääda, nagu Andrus palus positiivse juurde, aga ikkagi ka päriselt ei saa jääda, sest mis mind praeguses kriitikas või ka mõnes sõnavõtus siin natukene häiris, on see Kriitika käsitlus on kuidagi väga laiali valguvaks muutunud et iga hüüatus, iga iga tundeline eneseväljendus ja juba ongi kriitika, et mina siin tahaks nagu kriitikale jätta sellise noh, ütleme täpsemad piirid siis, kus need piirid on seal nagu arutelu koht. Aga, aga et selleks, et kriitika täidaks mingisuguseid funktsioone. Ja nüüd see on see koht. Andrus, sa ütlesid, et ei, ei tohiks nagu funktsioonidest rääkida. Mina ilma kriitika eesmärgita ilma sihtmärgita ja punkt joonid, et ta nagu, nagu on ka raske seda käsitleda. Et selles mõttes ma jään nagu vist Tiit Hennoste seisukohta ka pean tähtsaks, et kriitika määratluse puhul on ikkagi väga tähtis see, kellele see on suunatud. Kas on kuidagi võimalik takistada inimesi kriitikat lugemast? Kuidas see tähtis on, kellele see on suunatud, kui seda võib põhimõtteliselt lugeda igaüks? Seal tegija seisukohalt tähtis. On see ongi probleem, jah. Et see nagu ei ole mehhanisme inimestel takistada kriitika lugemist on olemas ainult üks publik ja see on see, kes on, oskab lugeda ülejäänud takistit. Aga aga kas ta on ikka ka üks publik, ütleme niimoodi, interneti ruumiski on ju sellised väikesed kogukonnad ja millest teatud seltskond näiteks ei tea mitte midagi. Muidugi teoga, kui ma, kui ma kirjutan, et kui sa kirjutad juba sellesse konkreetsesse ruumi või sektorisse, siis sa arvestad nagu teatud inimestega. Jah, paratamatult see nii juhtub, aga sinna võiks tulla ka võõrkeha ja sel juhul palun väga, võib juhtuda kõike, et see on huvitav, kui juhtub jah, nii et kriitika ülesanne ei ole määratleda seda, kellele ta kirjutab. Sestap ongi see, et eitinud sellel viimasel ajal, kus see seltskond, kes sinna kehtib, on tohutult laienenud, ongi see, et ühelt poolt nagu lisanduvad, püüavad tabada kuskilt mingisugust koodi, mida nad justkui eeldavad olemasolevat seal, et kuidas sinna kirjutada või mis, mis see tonaalsus peaks olema. Paratamatult nad muudavad seda koodi ja siis tekib see, et oma kohta vanad olijad tunnevad ennast teatud määral häirituna sellest, et mingisugune kood on muutunud või mingisugused asjad ei ole enam enesestmõistetavad. Ja see muudabki selle debati seal huvitavaks ja põnevaks, et ühelt poolt justkui valgub kõik laiali teiselt poolt see, et, et millised kriitika, piirid, millist stiili siis ikkagi hoida lubatud ja mis ei ole, on ikka ja jälle jutuks. See on läbirääkimiste küsimus, siis koodi ette anda ei saa, et tuleb rääkida, alles sellest hakatakse hiljem rääkima. Samamoodi on kriitika piiridega, et kui, kui, kui tundub, et ma selgitasin seda avaralt, siis siis see on minutes ainus võimalik viis kui jääda ausaks. Sest et see ei tähenda, et see avaraks peab ka jääma. Pärast seda, kui mõned piirid panen, hakkavad inimesed alles vaidlema selle üle, kas see või teine akt on kriitika või ei ole. Minu arvates on kriitik aktsee, kui heliteos, auhinna või heliteost ostetakse palju sellist kriitilist teksti nagu müüginumbrid tuleb lihtsalt osata lugeda. See ei ole, see on samamoodi kriitilisest leitnant et seda ei saa ignoreerida lihtsalt publiku arvamuseks ja siis kriitiku arvamuseks. Me võime muidugi institutsionaliseerinud seda protsessi uskuda sellesse. Ja sel juhul me jäämegi rääkima sellesse, kuid sellest, kuidas me oleme kriitikud ja vahetama visiitkaarte, aga, aga küsimus on selles, et, et toimiks mingi nii-öelda diskursus mingid ideed muusika kohta, mingid ideed muusika kohta ei ole küll antud selle kaudu. Kasse ilmub lehes. Sellises punktis reavahega või. Ühesõnaga on kaks asja, on olemas tõesti kriitika, mida teevad kriitikud ja millest siis mida siis mõned loevad ja siis arutavad seda kui kriitilist nähtust. Kui toimub kriitiline arutelu ja see huvitab mind rohkem muusika üle, siis see toimub igal pool ja see toimub. Muide, lugeda nojah, aga see, kui sa ütled, et peab oskama mõista ja lugeda sellega, sa juba eeldad, et on määratud mingisugused noh, selliseid koodi Ei, ma ei eelda seda, ma eeldan, et seda võib mõista ja osata lugeda väga vastuolulisele erineval viisil. Ikka see ikkagi on osata lugeda ja tunda tähti, minu arvates koosneb see nagu kahest poolest ikkagi üks pool. Pevkur juba enne ütles, et dialoogi käigus luuakse ühine maailm kogu aeg, iga kord uuesti, aga samal ajal see maailm ei koosne nagu nullist ja kõik ei ole semiootika minna, see ei ole kõik nagu tühja tühjad, alguse muidugi me kõik alustame millestki. Kui ma ütlen, et ma kirjutan teatud publikule, siis ma siis ma arvestan seda, ma otsin neid midagi, mis on enne olemas ja selle, selle järel algab see redel mida sa kirjeldasid see protsess, mis võib jõuda hoopis teise otsa välja ja siin on nagu need kaks poolt nagu kaks poolt olemas, kui ilma ühe poole, ilma teise poole, et on tegemist seal monoloogiga sisuliselt ilma esimese pooled on tegemist täieliku dialoogi puudumisega, lihtsalt me ei mõista monoloog, siis on seal võib-olla vahendites tõesti vältida seda, et sa dialoogiks ei muutu. Kui sa esitad mingi monoloog, sest heitmed ja siis sa võid takistada mind seda lugemast kuidagi, kuidas ja loe. Juba loen, siis on tegemist dialoog, kui, kui see ei ole. Et ilmub, ütleme Postimehes plussis tasulises osas, kus keegi kommenteerida ei saa, siis on mul tegelikult ei ole õrna aimugi sellest, kas tabas seda publikut, keda ma ette kujutasin või mitte. Võib-olla keegi saadab mulle mingisuguse arvustuse peale mingisuguse kirja. Kunagi kui ma veel tõesti aktiivselt muusikakriitikat kihutasin ja andsin poistebändile vestlejaid Postimehes ühe ühe punkti suurest südame härdaks, sest et neile midagi anda, siis mulle tulid tütarlapsed 14 aastaselt, eks ole, keda Tõnis tinglikult kiheldas konkreetselt 14 aastaselt tuli kiri, kus ta üritas mind ümber veenda. Ja siis ma sain aru, et noh, tegelikult samast asjast rääkis, et, et ma olin suunanud oma jutu teatavale publikule, aga seda luges ka keegi teine, seda luges mitte minu publik, vaid vestleb publik. Aga, aga tegelikult selline tagasiside on ikkagi üsna haruldane trükimeedia puhul, ma mõtlen, kui, kui ei ole mingisugust kommentaariumi, aga tegelikult trükimeedia plaadi ahvustustel praktiliselt ei ole, seda nad ilmuvad kas, kas sinna netitükk aega hiljem või ilmus üldse. Et tegelikult ma, ma ei, ma ei saa kindlat tagasisidet selle kohta, et see publik, keda ma ette kujutanud on tõesti see publik, kes loeb seda asja. No mina ütleksin selle vabandust ütleksin selle peale, et need, seda sihtrühma võiks ehk pidada mõtteliseks, et selle peale ei pea tulema ju konkreetseid retseid reageeringuid isegi, et noh, mingisugune mõtet ja seisukohtade ring, eks ju. Suhtlesin nagu teraapiline viis kirjutamiseks, et sa kujutad ette, endal nagu efektiivset publikut ja mõtled temale. Aga sa pead kogu aeg arvestama, et seda võidakse lugeda ka nende poolt, kes ei kuulu sellesse. No aga ma arvan, et selles ei ole midagi hullu, sest sellest tulebki ju see dialoog. Maailma kõige vanem asi, mida ma kunagi märkasin muusikas, kus sama sama küsimus tekib, on see pumpan, psühhoterror, kes kirjutas plaadile, et minge perse, kõik, kes te olete, kellegi rääkida ei taha, ma räägin nendega. Tähendab kui sa oled punkbänd rääkima just nimelt nendega, kellega, kes sind kuulata ei taha, sa pead alustama sellest, sa räägid valede inimestega. Rääkisin ja rääkisin. Ja loomulikult rääkisid sina, sotsiaalne mõjujõud tuleneb sellest, mida sa saavutanud vastupidiselt sellele, mida sa kavandad. Et ma olen võib-olla mõnele seda näidet juba toonud, aga kunagi toimuseks. Bänd ei saa öelda musi kõigile, kellega rääkida. Ei, aga ta ütles, et need on valed, minge ära, ma ei räägi teiega, tähendab ka esiteks ma kõik, kes ostavad, võivad temaga rääkida. Aga üks näide, et mingi toimus mingi kunstifoorum, kus näidati kahte pilti, üks oli ollagi avangardkunstiteose, teine oli mingi lillepilt, mis oli tõsta sarnased ja öeldi, et olge head. Et siin on nüüd üks on üks ja teine on teine ja kõige tähtsam on, mida me peame tegema, on see, et mitte neid segamini ajama. Et, et ikkagi Polot maksab mingisugune 500000 dollarit ja siis mingisugune lillepilt maksab, maksab 10 senti, siis. Sellega kustutatakse kogu selle kultuurilise ilmingu toime. Efektne oleks segi ajada, viia pollaki nime all turule see, nii nagu mister Beani filmis, kus plakat läheb Whistleri emana sinna galeriis, sest see on see, mida, mida kultuur võiks teha. Aga mitte mitte see, et hoida asjad kindlates sektorites suunatuna, õigetele sihtgruppidele, tähendab, seda võib ka teha, ärge siis lootke, et see kunst kuidagi mõjub, muidugi ei mõju, kui tal etteantud sellesse sektorisse, kus, kus ta, kus ta ainult mõjuda saab, ärge siis arvake, ta ületab piire, loob mingeid sotsiaalseid kataklüsmina täpselt samamoodi. Ärge arvake sedasama oma kriitiliste tekstide kohta. Siis kriitikud kirjutavad teistele kriitikutele kirjutavad muusikutele, kes neid loevad või nagu sa oled täiesti teha, ma, ma üldse ei põlastased irooniata. Aga me peame siis neist piiridest ausalt aru saama. Mul on ka üks väike repliik, siin olid üleskutsed aususele ja võimalikele siirusele ma peangi üles tunnistama, miks ma moderaatorid alustuseks ründasin. Nimelt aus ülestunnistus kergendab karistust, eks ole? Kõigepealt need kolm küsimust, nende asetus oli niisugune nagu kogu see teos, muusika, kõik see, nagu oleks ruumis meditatsioon, puuduta hõljuks, sellises tõesti omaette mingisugusest mullikeses, ehk siis milline ideaalne muusikates, milline ideaalne esitus, milline ideaalne tekst, mis ei sõltu nendest lõhnadest, mürades ümberringi kõik sellest, kas seal, kus me oleme ja tulles selle juurde, et me oleme ju ja me kõik seda, et kui meil on auto müriseb, liigub viibeid suurel kiirusel ühest kohast teise ja see auto on süsteem, ta mehhanism ja see süüteküünal seal silindrisse pritsitud sele kütteainel läidab ühe sädemega selleks plahvatuseks, mis sellel masinal tibakese edasi viib. Küllaltki väikene tähtsusetu detail, ilma selleta masin võib-olla nagu ei liiguks, aga ta on ikkagi iseenesest võttes tõstame ta välja sinna tühja õhku, ta on üsna mõttetu ja samamoodi see kriitiku roll vaadatuna väljaspool seda süsteemi, milles ta eksisteerib. Meedia, muusikatööstus. Pean ütlema, et tööstus sellepärast, et see tööstus on tegelikult eksisteerinud ju ikkagi tuhandeid aastaid, tegelikult see suhe inimeste vahel see muusik saaks muusika esituse eest ära elatud, need inimesed, kes seda kuulavad ja naudivad, selles imet, maagiat näevad, nad ju annavad diskavatele mündi ja see inimene saaks ära elatud. See on seesama suhe kogu aeg ja seal tuhandeid aastaid eksisteerinud just sellisena. Et kui me vaatame kriitikut muusikatööstuse süsteemist ja meediasüsteemist väljaspool, siis on see pilt kuidagi väga kentsakas ja iga katse üritada näha kriitikud väljaspool seda süsteemi on minu arust üsna viljatu, et see võib kriitiku enda ka mõttes on väga hea, et ma olen tähtis, on see süüteküünal ka, ma ei tea, mis kõik veel, aga see tegelikult ei tee teda tähtsamaks kahjuks. Seda tegevust, mida ta täidab. Meedias, on tihtipeale niimoodi, et selle kriitiku valiku ja teemavaliku määrab mitte kriitik ise, vaid toimetaja ja toimetaja määrab see meediaväljaande profiil. Ühesõnaga, see, kes tellib selle muusika, kuidas see meediavaldkond teenib, kuidas see muusikatööstus oma raha genereerib, kõik seedeetrimineerib ära selle, milliste meetoditega valitakse, kuhu, mida ja taga pelgavad kõik need kriitikud, seda sõnastatud tarbimissoovitus, mis on siiski üsna valdav mainstream meediakriitika vorm. Palju sellest on taandatav tarbimissoovitusele isegi teatriarvustus ajalehes Postimees või Päevaleht. Kas ta loob inimest saali või too, eks ole, teater väga vaatab seda ja ta isegi taandub mingil moel vähemalt osa sellest. Nii et ma kutsun üles nägema suuremat pilti jalgadega maa peale tulema, õhus hõljumine muuta selliseks teoreetiliseks, aga praktikas ka elama. Absoluutselt õige väide, seda tegelikult mina ka mõtlesin, et aga noh, ma püüdsin teema juurde jääda, aga, aga see ühtlasi nagu tekitab küsimuse kogu see kontekst, millest me ei rääkinud, et mis siis kriitika funktsioon üldse olla saabki praegu, et kuivõrd siin Tõnis kahu vihjas sotsi selle revolutsioonile ja sellistele revolutsioon sotsiaalsete kata kataclismile, see sõna oli nagu nagu, nagu mingi, kui seda soovitakse nagu mingit mingit, väga aktiivset ja märgatavat mõju publikule, sain ma õieti aru Slovakkia nii-öelda jah, niimoodi, et te minu mõte liigub sinna poole, et et kuivõrd selline mõju on üldse mõjutamine, on selline vaba, spontaanne Anne ja siis nagu kriitiku isiksusest ja tema sõltumatusest tuled tulenev mõjutamine on üldse võimalik sellises noh, ütleme meedia ja muusikatööstuse olukorras. Kas see ei ole illusioon? Ja miks, miks peaks kriitik sõltumatuna siin saalitäis inimesi, kes ei ole sõltumatud, mina ei ole. Kas keegi on? Tähendab küsimus on, küsimus on mingi mingi iseseisva mõju avaldamine väljapool neid muusikatööstuse trende või ütleme, suure masinavärgi on eri asjad tegelikult, et kas see on võimalik. Muidugi on see võimalik. Sa pead lihtsalt dialoogi astuma, realism on see, et see on piiratud ulatuses võimalik. Ma arvan ka, et see seal on ikka piirid arvesse võttes juba seda, et mis laadi tekstid, mis, kui palju ja, ja no vot see kontekst oleks tegelikult huvitav, kui nüüd Gerhardt oleks natukene pikemalt sellel peatunud, et kui palju õieti, mis teemal paadi nagu arvustusi ilmunud, siis ma, see on ikkagi päris, päris kõvasti on, on kõik need asjad alla läinud. Mina elan tugeva enesetsensuuri tingimustes, mille toimetas investor ei ole mind iialgi toimetanud Kajar Pruul. Vikerkaares ei ole mind iial toimetanud midagi sisulist välja. Mitte iial. Ja ei hakka seda kunagi tegema nii palju, kui neid ainult seal suur on, minu enda oma, sellest vastutan ise, mitte mitte keegi, mitte mingisuguseid piiranguid. Ma ei taju rohkem kui need, mis tulenevad inimlikust surelikkuse piirangust. Formaat on. Siim Nestor ütleb, et sa kirjutad nädala plaadiarvustuse Ekspressi, sul on mahupiirang? Jah, mahupiirang on küll, aga nagu kui, kui suur see maht rekon. Nädalaplaadil kaks ja pool 1000 tähemärki, teistel siis 1200. Pigem sa minu meelest mingisuguse Taktikaliste valikute küsimus või kui me juba siin lastest rääkima hakkasime, siis mõni aeg tagasi oli, oli sealsamas häda, seitsmes arutelu selle üle, et et mis alusel ikkagi need kriitikud või toimetajad teatud bände üles tõstavad või, või mis alusel nad kiidavad mingisuguseid tegelasi, kes, kes võib-olla nüüd nii üks meelsete suurt kiitust ka ei vääri. Ja, ja ma mäletan, kui, kui kohutavalt solvunud Siimu vihjete peale oli ta võiks olla oma väljaütlemistes hinnangutes kuidagi mingisugustel põhjustel ebaaus või toetada mingisugust hipsteri agendat ainult sellepärast, et noh ühesõnaga ta oli kuidagi solvunud selle peale, et ma eeldasin, nagu ta võiks oma väljaütlemistes olla ka midagi muud kui täiesti aus. Ja, ja siis ta just juhtus kiitma seal Ekspressis Chalice'i viimast plaati. Ja siis ma küsisin talt niimoodi omavahel, saatsin talle kirja, ütle nüüd, Siim ausalt tõsiselt arvad, et see oli nii hea plaate? Samas ei olnud, aga noh, tegelikult tuletada ikka esile tõsta tublid tegijatena. Ikkagi teevad inimesed neid taktikalisi valikuid. Aga ega see ei muuda valeks seda, mida ta ütles. Sel juhul tuleb jah, noh, me ei pea küsima esmajärjekorras inimeste motiivide kohta, miks nad mingi teksti avaldasid, me võime, noh, see on. Lugege siis seda teksti, leidke, leidke sellest Siimu tekstist sisse, vale üles. Ärge ütelge, kuidas, kuidas see mehhanism, ärge minge inimeste motiivide kallal, ta teeb seda sellepärast, et ta võib-olla teebki seda sellepärast et Dostojevski kirjutas lihtsalt kõik oma romaanid, mida ta pakkus erinevatele kirjandusväljaannetel, kes hoidsid erinevaid poliitilisi seisukohta lihtsalt seepärast, et ta mängis raha maha ja tal on uut raha vajastel läks uude lehtedest võlguda, läks igasse uude lehe toimetusse, kus ta varem ei olnud käinud, võttis sealt ka võlgu ja kohustus nii sotsialistidele kui ka mingisugustele muudele tegema. Ajakirja jaoks teose. Kartsin et motiivid ei ole, motiividega võib muidugi minna, mõlemale võib minna, aga see mind ei huvita seda, kas siin mängis oma vett, need motiivid ei ütle midagi selle kohta, mis teksti Dostojevski taotles, aga need ei, need ei ole piisav argument selleks, et öelda, et ahaa, ta teeb seda ainult raha pärast, vaid ta teeb seda ainult sellepärast, et Chaliitsile meeldib. Võib-olla ta tegigi, aga, aga. Lugege siiski vaadake, mis siis saab. Motiivid ja ei ole olulised, aga oluline on see suur plaan, mis moodustub. Ütleme, et pannes suhtesse tekstid ja, ja siis muusikaelu üldpilt. Et, et nende, nende valikute suhe hakkab midagi rääkima. Halb on see, kui kriitikud, kes seda tööd teevad, tunnevad ennast surutises olevad, see on psühholoogiliselt all, seal on muidugi selge. Aga see asi Tõnis, mille, mille üle me oleme sinuga ennegi vaielnud, et kas näiteks ühe või teise eesti artisti kohta on mõistlik või, või hea teha mööndusi, kas oleks eelistatud teha plaadi suhtes mingeid mööndusi, sellepärast et sellist inimest on meie muusikapildis ikkagi väga vaja iga teinekord oled sa ka ei öelnud. Ja las ma las ma iseotsustamismöödus loba teha, ära sina mulle. No kus sa sellega, et mul on selline, räägime nagu kuidagi üksteisest natuke mööda või liigabstraktil tasemel, okei, aga jätkame siis sellel tasemel konkreetsel ei siis võin jälle puusas vilkumine, seal on minu arvates ma ei, ma ei kirjuta muusika, küüdkedagoogita, muud kriitikat, siis mul on täpselt samad kogemused nagu Tõnisson, et mind võidakse toimetada, aga see on toimetamine, mis on nagu ikka, toimetamine, et mul mul ei ole mitte mingit tsensuuri, keegi ei ole mulle kunagi öelnud, mida ma pean kirjutama, jah, minu käest võidakse tellida, kirjutas sellest raamatust või kirjutas sellest nähtusest ja mina otsustan, kas ma tahan või ei taha sellest kirjutad, eks ole. Ja ja seal selles mõttes ma ei, ma ei oska nagu näha mingisugust probleemi, teine asi nüüd, mis puudutab seda mahtu, see on hästi oluline küsimus, tegelikult sellepärast et on asju, millest väikese mahuga kirjutada ei saa, enam lihtsalt ei saa põhimõtteliselt ta ei mahu selle asja sisse ära ja, ja selle tõttu määrab ette teatud piirid, samal ajal jällegi minu see nüüd ma lähen jälle puhtalt niisuguse õppejõukogemus ja minu arvates on ma olen alati olnud, ma võin kaks kolmandikku mõnikord poole kindlasti mõnest pikemast tekstist välja toimetada, nii et kogu iva jääb alles. Sest see koosneb suures osas vahust või oskamatusest. Ja see, noh siis ma olen toimetaja, ma ei kaota ära selle inimese ühtegi väidet, ma ei muuda tema seisukohti. Ma ei tee tema argumentatsiooni halvemaks, ma korjan sealt lihtsalt sodi välja. Et selles mõttes siin tuleb, noh, ajalehel on sellised vahud, siis tal on sellised mahukad, eks ole, ja kui tervishoiu öeldakse, mis olid 2000, eks ole, siis sa kirjutad 2000 ja kui sa ei taha kirjutada sellest, siis sa ütled, pardon ma ei kirjuta. Ja kogu moos. Nüüd, mis puutub nendesse mu arvates siin, ma olen ka 100 protsenti nõus sellega, et see, mis on tekstis, see on tekstis, see jõuab lugejani, kui ma hakkan arutlema selle üle, mis on motiivid, siis need motiivid võivad olla ühes otsas ja raha, mis võib-olla ei puuduta üleüldse selle asja sisu, eks ole. Siiski ma teeksin selles osas motiividest väga selget vahet, üks ots on raha, okei, ma kirjutan raha pärast selle asja. Aga see ei muuda minu seisukohti, aga teine asi on see, kui ma võtan näiteks sellesama muusikaelu ja hakkan otsustama, et jess meie muusikaelu seisukoha pealt oleks vaja ikkagi teha seda, seda, seda. Need on minu arvates erinevad asjad. Aga selles osas on absoluutne tekst on tekst. 99 protsenti inimestest, kes teksti loevad, ei saa mitte iialgi, aga mitte mingitest motiividest. Ka Dostojevski motiividest saadi teada 100 aastat hiljem, kui uurijad need üles leidsid. Ja Berk rääkis meile grusiin mõnedest motiividest, aga suuremas osas need jäävad iialgi jäävad igaveseks teadmata ja dialoogis oleme me ikkagi ainult selle tekstiga ja oleme tema autoriga ja sealtkaudu tema teiste tekstide kaudu. Me võime leida veel neid motiive. Me võime aru saada neist motiividest, võib-olla kui üks hekt varjab seda, siis võib-olla teine tekst näitab mulle seda motiiv ja ma võin, võtad, oot, äkki on siin sama motiiv? Ma võin hakata mängima selles mõttes noh, tekstidele üksik, ta elab ikkagi suures selles tekstide universumis, sellesama inimesed teiste tekstide seas ja okei, mõnikord tuleb sinna ka juurde eraelulisi seiku ja nii edasi ja nii edasi, aga siiski suurema osa asjade jaoks on need nagu, nagu suurem osa inimeste jaoks on need need kanalid nagu, nagu suletud. Ma ütlen motiivi järele vaid küsida, aga motiiv ei tohi kasutada põhjusena teksti lugeda jumala eest mitte anima tehakse see selle teeb seda ainult raha pärast, on täpselt selline? Ei ole see ei no aga see ei tähenda seda, et ma teksti lugemata jätta teha nagu okei, võibolla. Ja ma loodan, et seesama asi, mis oli see, kellele sa keset seda, et kui sind juba loetaks, sa pead olema valmis selleks, et sinu motiive pannakse kahtluse all. Loomulikult loomulikult ja ma olen oma tekstidest leidnud, et mulle omistatakse jumal teab mis imet, ice motiive, kui ma sealt tagasi ja mõtlen, et kuidas nad üldse selle peale tulevad. Ühest inimesel on kalduvus hakata otsima sealt tagant mingisuguseid motiive, aga samal ajal nad ei loe teksti. Kui ma, kui ma avastan, et lugupeetud kirjanikud ei ole enam võimelised terviklikku teksti lugema vaid on võimelised lugemaid, lauset minu tekstist siis on nagu midagi viltu.