Hea meelega läheks sellest teksti jutust, kuna me siia oleme nüüd juba jõudnud natukene detailsemaks. Et noh, tekstis on, kuidas ma ütlen nüüd, terminal Loogia on liiga ränk sõna, aga mingi sõnavara, mingid mingid sisemised reeglid. No ma ei tea, ma ei ole küsija rollis, aga, aga mind mind huvitaks, et kuidas, kuna ma siin esindan nagu sellist klassikalist konservatooriumis muusika tead teaduseks teadlaseks õppinud inimest, et kuidas siis teie mõistate, popmuusika aga tegelevad inimesed ja mitte õppinud inimesed näiteks seda teksti teksti loomise vahendid või sõnastust või, või kasvõi, kas teil on mingid põhimõtted, kriitika, kriitilise teksti ja aga netijutt käib? Ma küsiksin nagu just arvustuse teksti kohta. Et mul oleks huvitav seda lihtsalt teada saada. Et see on nüüd vastus küsimusele, tuleb vastus küsimusele, miks suurem osa meist enam vetikate kirjutatakse. Võib-olla, ega ma täna võib-olla huvitav muidu avastad, et kuidas, kuidas tekst kujuneb või kuidas teda ehitanud, nagu igasugune tekst kujuneb mind võtab nagu sõnavara ette. Vaat ütleme see klassikalise muusikakriitikas on mingid kategooriad ajalooliselt ja, ja praktiliselt mingit kindlat kategooriat muusika kirjeldamiseks, eks ju. Ja on ka mingisugused, võib-olla stiililiselt normid, mis on noh, sihuke kahtlane asi seepärast, et need, need sageli intuitiivselt tajutavad ja ja tõlgendatavad, et nagu ma nüüd riskin, riielda saada, aga, aga minule näib nüüd siin seda vastast poolt või esindades, et et popmuusikakriitikas on väga palju sellist emotsionaalset argumentatsiooni aga puudub nagu selline sõnavara, mis otseselt räägib muusikast, muusika, väljendusvahenditest. Keegi riidleb, tõsi, näiteks on popmuusika sõnavaras imbunud viimasel ajal tõesti märkamatult teatava helikoe popmuusika just nimelt helikoja kirjeldamiseks nagu Pärt. Nagu persetki inglisekeelses meedias, kui teatavat meditatiivsed niisugust helikangast kirjeldatakse, Öeldakse nagu Pärte, kõik teavad sama ja see on hea. Saabki sellest üheselt aru, täpselt nii aha, selge nagu Pärt oleme kuulnud, team. Eevi tegelikult tõstatab probleemi. Siin Tiit rääkis võõraste sulgedega ehki ehtimisest ja tsitaatidest ja mina olen siia kutsutud toffeile, tuisu jutu pärast ja mulle väga eriti on meelde jäänud üks tema ütlemine, millest ma ei rääkinud. See oli muusika, kellest nimelt harjutakse, teate, kõik teate seda muusika ohta räägib ise enda eest, kõik teavad seda, et ta ei vaja mingit lisaselgitust, tuisk ütles, ei, see ei ole nii, et vaadake mõnda väga kõrgelt haritud, kitsa valdkonna muusikaspetsialisti. Kohe, kui ta oma valdkonnast välja läheb, siis ta ütleb. Oi, ma ei tea sellest midagi. Ja nagu ei puutu minusse, ma ei tea seda. Järelikult see keel enam ei kõnetada. Järgmise muusika mingisuguseid barjääri taga oleva muusikaga ja tuisu idee oli selles, et noh, ütleme mööndustega muusika keel muidugi natukene kõnetab inimest ka. Aga et ikkagi see on keel, mida on vaja õppida ja inimestele õpetada. Ja Ma arvan, et moletan eri lükka ümber või kinnitamin, aga küsimus on ka sellesse kirjutamise keeles sõna varase terminoloogias, millest saadakse aru. Need sümbolid, need märksõnad, et popmuusikas on tõesti meelelisem ja demokraatlikum laiale laiemale lihtsamale publikule mõeldud. Sest see lähtubki sellest popmuusika traditsioonist, et popmuusika saime, Tõnis teab saim Frit on defineerinud, seda kõik need parameetrid, kuidas ühesõnaga, põhimõtteliselt on popmuusika publik niisugune, mida saab manipuleerida. Kui väga lühidalt öeldakse oma seisukohta. Ta oli niisugune muusikaga, muusika ma ei ole. Priit ütles, et näiteks klassika, jazzi ja etnopublikuga eriti leerida ei saa tema maid igasuguse piirimail palju vähem kui popmuusikaga, sest tema maitse on palju väljakujunenud, rohkem siia, selge piirilisem. Sa võid nagu rääkida mingitest, kuidas saab ja nii edasi, aga selge on see, et 14 aastase vestasi fänniga võimalik rohkem poleerida, aga see pigem asi 14. Ma räägin, saime feti määratud 80.-te aru, aga, aga tahaksin Airi küsimuse juurde tagasi tulla. Kee, vabandust. Kuidas midagi veel öeldes, keel keele juurde, aga et teil oli mingisugune sõnastus, et üks asi on see, mida, mis kirjeldaks siis mingeid emotsionaalseid. Ja teine räägitakse vähem muusikast endast? Oli kuidagi nagu väike, hästi väikene probleem ja probleem on tõesti olemas. Ainus probleem minu jaoks on see, et et räägitakse sellest, mida, kuidas muusika mõjub siis minu arust ei saa öelda, et see ei oleks see, mis muusika on. Et see muusika mõju on ja see, mis muusika on, kui sulle kukub kivi jala peale. Ja sa ütled, et näe, mulle kukkus kivi jala peale, ma sain haiget, siis ei, ei ole mõtet inimesele öelda, et ära räägi kogu agendast, räägi sellest kivist. Et põhimõtteliselt vot ja uhkahe ma sain aru, aga ma kommenteeriks kohe, et vaata, kui sulle kivi kukub jala peale. Siis üks tasand on see, sa ütled aia, sul on tunded, eks ju, ja kõik saavad sellest aru. Aga teine tasand on juba see, kui hakatakse rääkima sellest, et aga miks see kivi kukkus. Seda hakatakse kindlasti heas, vaid see on trees, räägitakse mingi emotsioon, nõks nagu edasi selle siis ma ei väida, et popmuusikast kirjutatakse reeglina hästi nagu seda klassika kohta. Ei, ma üldse ei rääkinud halvasti kategooriaga. Ma saan aru, et siin on omad ohud, aga et, et tervikuna tervikuna ma väidan lihtsalt lihtsalt, et siin on tõesti traditsioonide erinevus, mida on, mida on ka paljud lahti kirjutanud ja, ja on olemas siis teatud muusikateoreetikud, kes on seisnud sellele sellele vastu, aga loogika on see, et klassikalise muusika väärtus on, on selles, mis on muusikas eneses peidus, samal ajal kui populaarse muusika väärtus on tema funktsioon meerimises. Et tegelikult muidugi ka funktsioneerimine on see osa, mis Popular seega sisemine väärtus on. Jah, sellega ma olen nõus. Aga on, on olemas kriitikud Arno näiteks või, või kes, kes ilmselgelt uurisid ka muusika funktsioneerimist. Et topp populaarmuusikal on väga, tunduvalt tugevam selline sotsiaalne Nonii funktsioon. Ja kuigi see, mis muusika sotsiaalne funktsioon on, on ka muusika sisemine omadus, arvan ma, et ma ei arva, et see on midagi, mis on muusikavälist. Tõnise looma teise sõnad sai natukene seda kriitikat. Räägi seal ju üldse tegelikult muusikast või räägi nendest lugudest, vaid ei räägi, mis seal toimub, vaid ta, tal on mingisugused oma mulje. Seda raamatut lugedes ma saan aru, et mida, mida Ta räägib mingisugusest konkreetsest artistist või konkreetses loos muusikaliselt toimuvast, seda rohkem see tekst mulle kohta läheb. Ma ei tea, miks nad on, võib-olla ma olin manipuleeritav ja pealiskaudne, aga. Ja see ei tähenda, et ma oleks alati taga nõus olnud, ammugi see, et mul oleks ühe või teise loo peal olnud samad reaktsioonid, mulje, et mida iganes. Aga aga miskipärast mida rohkem Ta omas tekstis läks mingisugustesse oma mõttemaailmadesse või poeetilistesse maailmadesse, seda rohkem see ütles mulle selle muusika kohta. Sellest tekstist kadus ära selline puhas müümeetiline funktsioon üritada sõnadega siis ikkagi öelda, mis seal loos juhtub. Ja, ja tekkis asemele mingisugune ka otse hoopis teiste vahenditega keeleliste vahenditega, poeetiliste vahenditega edasi anda seda, et mis seal juhtub ja minu meelest see teine variant mulle kui kirjandusinimesele töötas tunduvalt rohkem. Oota, ma tuleks. Me läksime jälle kusagile kõrvale, minu arust küsimus oli nägu ikkagi, noh, ma sain aru terminoloogia ja sellest selle olemasolust ja kasutamisest ja siis lihtsalt emotsionaalsetest siseemotsionaalsetest laiali siia ise juurde öelda, et ühe sellise positiivse järelduse, et et kriitika, sellises isik xuslikus ja emotsionaalses tähenduses ja ütleme väljapool sellist ranget terminali loogiat ja on tegelikult just see, mida, mida igasugune muusika vajab, etataloog, nagu seda lugu muusik ka ümber ja konteksti ja, ja et see on nagu see sellise kriitika positiivne ja hea külg. Aga aga kriitikal ju olla, ta on selline loov kriitikaga, kriitikal võib ju olla ka. Peaks olema üks külg, nagu ikkagi selline. Seletav, või ja, ja see vajaks juba ja seletav ja argumenteerin, et see vajaks natukene ka. Üldiselt mina arvan, et kriitikat võib olla väga erinevad. Et, et ma ei aja siin taga mingit mingit ühte normi, aga, aga teatud seletav kriitika või teatud tasandi kriitika nõuab rangemate, natukene mõistete süsteemi, kes sulle ranguse paika paneb. Kes paneb paika või kus on paika pandud näiteks minu jaoks, kuna näiteks ma isegi ei tea seda, nad oletame, et on need reeglid, kus neid lugeda saab, kes need no aeg aeg, praktika, ütleme, muusikapraktika osa osa nendest normidest ju kirjutatakse nagu üle kusagil viimase ütleme 200 aasta, 300 immo immo paarisaja aasta jooksul on, meil on nagu teistsugune, võib-olla praktid, aga osa on siiski intuitiivne ja ta eksisteerib hoolimata sellest, et et kelle keegi ei ole nagu seda kirja pannud, vaata, kui sa kirjutad. No ma vist ei ole eriti nagu ei ole lugenud popmuusikakriitikud, nii et vabandust, kui rumalusi rääkinud. Aga aga, et kui sa kirjutad näiteks mingisugusest esitusest ja klassikalises muusikas on intonatsioon, on või see kõla Baund või seal igasugused muud kõla, kõla muutumisega, karakteristikud, mida kriitik nagu kuulates seda hindab mingi vorm vaja mingi, mida ta püüab kirjeldada, et kuidas, kuidas on hästi ja kuidas on ilusti ja kuidas, kuidas ei ole. Et kui sina nagu kirjutad muusikast kui sa hindad kõla, sul on ju mingi mõtteline norm ikkagi, et kas see nüüd on, sulle meeldib või ei meeldi. Kirjutad sellest kujundlikult ja annad hinnangu mitte niimoodi mustvalgelt, vaid vaid kujundi läbi, aga ikkagi sul on mingisugune karm ju kuskil peas olemas? Eks ju, et sa küsid, et kust see norm on olemas. Minu meelest on võimatu nagu mingisugust hinnangut anda muusikas ja kriitika peaks olema ikkagi otse suhteliselt, ta on hinnanguline, muidu ta ei ole kriitika, aga ja, ja kui sa hinnangut annad, siis on võimatu on hinnangut anda, ilma et sul see mõtteline norm oleks ühes või teises aspektis olev, nõus, aga ma mõtlen, et miks sa arvad, et seda kõike popmuusikas ei ole? Sina ütlesid, et nagu, et ei ole, ma küsin kusse, norm tulevad, kas see norm on midagi, mis on nagu mingisuguse aru saama, poolt ette kirjutatud, kuidas muusikast rääkima? Ei no aga sa mulle täitsa norm on olemas, järelikult sina pead tema, kust ta tuleb, muutub kõigepealt muusika, mida ma kuulan. No näiteks kõige tüüpilisem, see, mis seostub selle minu ettekandega mida ma lihtsalt ei jõudnud mainida, sest mul hakkas ühel hetkel pimedas üksi rääkides tundub, et ma olen ajada, et et see on populaarmuusika, on muutunud, kunagi oli ta arusaam, et selle aluseks on teatud laulutekstid, teatud kirjanduslikus, teatud komponeerimise põhimõtted, aga tänapäeval läheb kogu see, mis kommertspopmuusikas toimub, läheb tämbritesse kõlalistesse nüanssides, mis, mis ei ole. Mis võivad olla opositsioonilised harmooniliselt täiesti magedad. Aga kui sa ei tunne ära, et see trummibiit kõlab spetsiifilise tämbriga üldse, kõlab isegi avangard-selt, kohati minu poolest, kui nii võib öelda, kui sa ei tunne ära, mis detail on selles Harri, selles efektis, kui sa ei saa aru, mis asi on autod ju siis siis senistes elementides, mikrodetailides on tänapäeva muusika võlub seal pilt on tõesti muutunud, kunagi sai, kunagi sai näiteks Bob Dylanit kirjutati artikleid ainult tema laulutekstide põhjal, ainult ma olen lugenud selliseid. See kõik on mõttetu, kui, kui sa kohtud näiteks Vanilla Ninja kellegi sellisega, et läheb, see energia läheb lihtsalt mujale, täpselt sama on juhtunud filmikunstis, mis kunagi oli filmikunstianalüüsi loogikale. Müüsime seda platy, analüüsime seda, kuidas kirjandusteos edeneb. Aga tänapäeval tasuks filmi analüüsida selle järgi, kuidas, kui oranzid on plahvatused. Võib-olla et, et ma arvan, et see rõhuasetus muutub järelikult sellisena, noh need normid ka muutuvad. Ma loodan, et heal juhul pab muusikakriitika nagu ka klassikalise muusika oma, suudab neile kaasa mõelda ja üks huvitav jah, mõte, mis sa enne ütlesid olijaid. Et kuidas see hinnang kujuneb, ma loodan, et mul jäi õieti meelde õigesti meelde, et et võrdluses ühe teose võrdluses teised ja et nüüd mingisse klassikalise muusikatraditsioonist minu arvates on, on nagu need ajavahemikud ja need mingid võrdlusskaalad on võib-olla ajaliselt ulatuslikumad olnud või stabiilsemad, aga et võib-olla see papp, muusika, tänane muusikamaailm ongi nii, et et suhtestub mingite väiksemate ja plahvatas Duste või üksiksündmuste klassikalise muusika puhul see ei pruugi nii olla, et klassikalisel muusikal laatorlik ideaal on olemas, et on olemas mingisugune ideaaltekst, eks ole. Kogu klassikalise muusika printsuure, partituuri pandi siile selle kaudu, partituur ise, aga ka seal on näiteks vormi vormikäsitlus on ju ikka väga-väga oluliselt muutunud. Jaa, ei, muidugi, aga lihtsalt, et, et see, see, mida mina, väidan, et ei ma ei taha öelda seda, et see peab olema kõigile ühtemoodi. Et ma näen teda klassikalise muusika traditsiooni, kus sedasama Platherlik mudel on toiminud, toitnud kriitikat jumala pärast. Aga lihtsalt kuna siin paluti olla subjektiivne asi või mida muud saakski olla, siis ma seda olin. Aga see ei tähenda, et, et teistmoodi oleks võimalik vaadata ja ei oleks võimalik toota head kriitilise silmaga. Tegelikult läks sujuvalt üle risk küsitleks, mis seal on. Suurepärane, eks on ju fantastiline show, et me võime teha aplausi. Mul oli tegelikult küsimus töisele, tähendab, et kui ma mõtlesin, et mis nüüd edasi hakkab saama, et sa ikkagi väga osavalt libiseb nagu mööda sellest hea muusika ja hea esituse definitsioonist sinu jaoks. Kas sa võiksid seda siiski noh, avada seda katet sellelt potikesed või nendelt kahelt potikeselt püsivalt ühendatud potikesed, mis siis sinu jaoks ikkagi on? Oleme stiilide, oleme žanrite, oleme nii-öelda selle ärme lahterdama, et mis laadi muusikaga, mis muusika sinu jaoks on hea on ta siis esitus unda, teos? Aluseks on see, et, et mingisugused asjad mõjuvad, et, et mingisugused asjad mõjuvad sulle. Dopamiin vallandab ja ka seda, aga, aga et mingisugused asjad mõjuvad sulle kuidagi motiveerivalt liikumapanevat et rakendub mingisugune jõud, no ilmselt niimoodi võib seda kuidagi öelda, aga taaskord mida ma tahan lisada, on see, et see võib-olla ainult ajutine, see võib jääda seisma. See võib-olla siis sõltub kontekstist parasjagu ootan seda, kas ma saan järgmise loo järgi tantsida või ei saa. Kas ma ootan, et istun Erkki-Sven Tüüri kontserdile, loodan, et tema uus teos on parem kui eelmine. Need kõik mõjutavad seda asetuvad nagu mõtlesin millegi kõrvale ei ole olemas, sellist minu jaoks ei eksisteeri sellist ideaali, mille lahutaks kapistel, ütlesin. Ahaa. See on see nüüd, sellega võrreldes peame võrdlema tüüria, seda panillal endiselt korraga. Mõlemad võivad olla head, nad võivad ka omavahel saada, võrreldi, sest minu arvates mulle ei meeldigi kunagisele ilmselt need on erinevad asjad, neid ei saa võrrelda ainult kahte identset asja ei saa võrrelda, võrrelda saab alati kahte erinevat asja. Et et põhimõtteliselt siis siis midagi sellist, et ta peab mulle mõjumata, peab andma mingisuguse tõuke. Ta peab muutma mu paremaks kui halvemaks inimeseks, mõlemad on lubatavad, sest et muusika ei ole paremini harvem kui inimene ise. Nii nagu inimesed ise on paremad ja halvemad ning mina ise paremini halvem minuga saab, millesse teha. Aga seda, et ma saaksin näidata muusikas mingile kvaliteedile ja öelda, et see on see noh, sidemeid hulga leida neid kvaliteete, neid kõiki tuleb panna mingisuguses seoses, ma arvan. Et ma arvan, et me saaks jutule, istuksime mingi muusikaga koos ja siis vaataks, ei tähenda, aga et noh, et need abstraktsioonid eraldi. Ei, ei ole nii. Noh, ei ole sellest kasu, siin on üks väga huvitav nüanss, ma jälle pöördun selle juurde, mille, mida ma olen lugenud, see on selline tänapäevane lugemistark, tarbimine, tükike siit, tükike sealt, need on kokkuvõtted teadusajakirjadest ja kõik, mis muusikasse puutub, inimestele pannakse elektroodi pähe, uuritakse, kuidas siin ajus midagi toimub ja huvitav ja üllatav on see see, mis ajus toimub muusikaelamus mingit olulist erinev mitte üldse mingit erinevust ei ole. Kas elamus saadakse nüüd klassikalisest muusikateosesse pungist? See on seesama, mis siin toimub ja mõõdetav osa küll jah, see, mida osatakse mõõtes on seesama. Aga palju seda, mis, mida ei osata mõtlevat võib-olla, kui, kui seesama küsimus kriitika peale laiendatud, siis kriitika võiks toota seda osa, mis ei ole mõõdetav, ehk siis vastuolusid ja neid segab minu arust kas või kata klisime aga mitte seda, et, et saadakse asjast õigesti aru või isegi nagu et asjad oleksid nauditavad. Meil on naudingu ja mõnuerinevus, millele ei jõua eraldi peatuda, see, mida muusik võib tekitada. Nauding on, on, on üks ja mõlemal midagi muud. Aga aga jah, põhimõtteliselt on, on olemas. Samal ajal kui jumalaga nagu dokinsi, geeniet on olemas ka põhimõtteliselt inimesel geen, mine, millega saab seletada tema religioosse ja siis ma veel mingeid asju veel üks aspekt, millega kriitik peab tegelema kirjutaja ja viimasel ajal on sagenenud need jutud, et ka igasugune tõsine muusika, meelelahutuseksju ega Et kuidas te vahetajate, eks ole, et, et on ju meelelahutuseks? On, ei ole, minu jaoks ei ole see kommertsmuusika, millest ma räägin, meelelahutust. Jah, aga, aga te ju teate kõike seda retoorikat, hoiaku küsimus, minu meelest on see immo, sinu seisukoht? Ei ole. Ma olen inimestel korduvalt, ma arvan, et viis-kuus korda on mul tulnud selgitada seda erinevuste vahet, et okei, sa ütled, et see ka igasugune muusika on meelelahutus, see nauding, tarbimine ja kõik see meeleline elamus, mida sa muusikast saad ühesugune. Ja olen küsinud, et kas sa usud, et et inimene läheb kirikusse meelelahutust saama meelelahutuse pärast? Mõtleb natuke, ütleb, et ei ole vist see ikka nii ei ole. Aga sa oled nõus, et on niisugust muusikat mis mõjub umbes sarnaselt, nagu sa kirikus käimine inimese jaoks. Ja kõigil kordadel on olnud vastus samasugune, et jah, tõenäoliselt vist on küll. Vot vastandused, millega meelelahutuslik osaluses täpselt võrdluses niimoodi see selgub. Kastan, vastandudes sellega, et et on muusikat, mida sa saad, vaat niimoodi tundide kaupa teorite, see vastandada sellega, et muusika, millest sa saad müstilise kogemuse ja müstilise kogemuse võib tõepoolest saada, aga noh, mingisugusest lühikesest täiesti banaalsest poplaulust mida võib ka muidugi tundide kaupa prioritiseerida, aga, aga kui sai, kui sa valitseda, mitte teha, see ei tähenda, et see on automaatselt meelelahutus. Võib-olla see, mis sa saad, sealt, on mingisugune kolmas asi võib-olla midagi tõepoolest müstikaga. See on laule ja plaati, millest on kirjutatud raamatuid ja väga huvitavaid raamatuid. Mitte kriitikat, aga ikka ei meeldinud. Ei, aga lahterdas, et või noh, taban teatud lahterduse. Mulle meeldiksid siuksed. Noh, kui me läheme kitsamaks ja konkreetsemaks. Ma ütlen, vaata siin on midagi mingisugune asi, mille kohta ma võin öelda A, B või C, eks ole, aga kui ma panen suure lahtri meelelahutus, siis on kast. Ja kui ma hakkan sinna sisse panema mingeid asju, siis selle kastina teatud katused, noh, tal on negatiivne hinnang küljes. Hakkab kohese noh, niisugune asi hääle, eks ole, ja, ja see, see suur, Bastiab lahtrit kaased, ma eelistaksin alustada väikestest tükkidest väikestest tükkidest ja vaadata nende pääle ja mõelda nendest, mis ma saan nende kohta öelda. See võib olla ka üks noot, millest ma võin saada mingisuguse elamuse selle asja sees. Ma võin öelda, et kogu see ülejäänud noh, laul või terve pikk helitöö on minu jaoks. Aga, aga vaadake, siin siin oli see üks noot, mida ma nautisin. Igor, häirinud see, selle kastiga käiakse järel ja püütakse sinna sisse toppida, aga see on kõige hullem kui muusika, mida mina lopsime neid igale poole pääle. Et ma alustaksin, kui alustada ikkagi väikesteks osades ja mingitest pisikestest asjadest ja tulles sinna sisse paljusid selliseid tükke üles, mis võivad tekitada ükskõik emotsioone, tundeid, hoiakuid ja nii edasi või asju. Ja, ja noh, filosofeerida saab ikkagi minu arust ka väga väikeste asjade üle Tiit ja võib-olla seal taustal see, et, et me oleme mõelnud filosoofilise, tähendab tuuri noh, niisuguseid kategooriaid, eks ole, kui toimetaja annab sulle selleks võimaluse tellitasinud selle, kas ta tellib Inno tai tellimult kuidagi täpselt sisuda tellimus mingisuguse loo ja see on minu asi, kui ma leian, kui ma mõtlen omaenesekirjutamise peale näiteks siis kui ma kirjutan teksti, ma kirjutan väga täpselt terminites ja neid asju, eks ole, teatud juhtudel ma võin kirjutada teksti manööverdamise teaduseks, mitte kriitikaks Ena sel juhul, aga, aga kui ma kirjutan kriitikat, siis ma otsin pigem mingisugust metafoori, mingit kujundit, asja, mis minu jaoks lööks täpselt, ma püüan selle nii ära puhastada, et minu jaoks on siis see täpne. Siis, siis tuleb lugeja üks luge võib seda mõista ühtemoodi ja teine võib seda mõista teistmoodi. Ja, ja lõpuks võib juhtuda, et kahe kuu pärast ma ei mäleta enam ise milline see oli, see asi, aga on hetki, kus ma tajun mõnikord mul on kahju, kui ma olen rääkinud teksti. On inspireerivad kuulajad olemas minu jaoks inimesed, kelle, kes panevad mul nagu ajud sedaviisi liikuma ja mõtte liikuma, tajun, et ma olen ühel hetkel jõudnud lähedale sellele mingisugusel sõnal absoluutsele sõnal see on nüüd see, mis ütleb asja olemuse ära, aga see ei tähenda absoluutselt, et see kellelegi teisele midagi peaks ütlema. Selle kohta keegi teine võib seda ma, mul on mingi lootus, jah, võib-olla, et see sõnastaga see minu enda jaoks on täpne ja vot siis see on, see on nagu kuidagi asi, mida nimetataksegi kriiti. Kaks võib-olla ma tahaks öelda seda, et et kui me saame vist õieti aru, et kriitika impulsiks on see isiklik vastuvõtt ja need tunded ja meeleseisundit, millest siin juttu oli, siis mis on kriitika väljund ikkagi ma tahaks jõuda ikkagi sinna, no selle juurde, et et need tunded ja need meeleseisundid ja need, selle energiaenergeetika, see, see, see mõju, kõik tuleks ikkagi tõlkida mingisse vormi, mis annaks mingi uue kvaliteedi, mis ei oleks ainult tundeseisundite kirjeldus. Et minu arusaamine kriitikast on selline. Minu arust annab tundeseisundite kirjandus kvaliteedi, kui mängib muusika ja kaks inimest räägivad selle saatel ja liiguvad selle muusika rütmis. Siis nad tantsivad nad reagi, sisuliselt nad reageerivad sellele muusikale, samal ajal nende juttu mõjutab samamoodi see, mis kõlab. Kui osata seda kuulata ja lugeda ja mitte ignoreerida seda sisu, on see muusika kohta millegi ütlemine minuarvates Ma ei näe põhjust, miks ei võiks, kindlasti on, aga see ei ole muidugi kriitiline artikkel, millel ei ole jah krid nelja saanud täpselt, aga kriitiline artikkel ei ole ainus koht, kus kriitika võiks ilmuda, ilmutada ennast ja mandri ja ma arvan, et seda enamasti kriitika, millel on mõju või ütleme siis kriitiline mõtlemine, millel on, on on, mõjujõud ilmutab ennast enamasti ma olen märganud vähemalt minu muusika valdkonnas, mida mina arvan tundvat väljaspool neid leheraam. Aga lehe raamides ilmunud kriitika, võib-olla osa sellest protsessist, no ideaalis ega muusikakogemus tekitab mingisuguse oma terminoloogia vähemalt mingisuguseid kujundeid, mida sa, Lenna ei olnud. Ma lõpetasin sellise aktiivse meediasse muusikakriitika kirjutamise siis, kui ma tundsin, et ma ütlen, koguvad, aga mina olen juba öelnud. Rasastan mingisuguseid klišeesid tordi soovituse koha pealt täiesti OK, võrrelda millegagi, mis, mida inimene teab juba. Aga minu enese jaoks tundus see vägivald muusika suhtes ja, ja ka selle suhtes, mida ma tegelikult võib-olla tahan öelda. Jällegi see, eks ole, et sa pakid, pakid oma kogemuse automaatselt juba mingiteks niimoodi tähemärkideks kokku, seal on teatud formaadid, vaata, sa toodad seda formaati, selle asemel, et võib-olla teha seda, mida sa selle kogemusega tahaksid teha või see norm, eks ole, mees et pigem pigem annab selle muusikakogemusega liikuda siis kuhugi diaboeesiasse, ilukirjandusse, kuhu iganes. Vähemalt heitika kriitika ei ole võib-olla vähemasti mitte alati kõige adekvaatsem muusikasõnalise kajastuse vorm. Gerhard ütles alguses, et neil on probleemiks see, et muusikakriitika on lehe tagumises otsas. Ütleme ilmselt see nii on ja, ja paljud inimesed, kes meist kriitikute, mitte muusikast kirjutamisega raha teenivad, võivad selle pärast nagu selles probleemi näha. Aga arvestades selle hulgaga, mis probleemid meil on, see suhteliselt tühine Lääne-Eestis ja minu minu jaoks tegelikult tähtsam probleem on see, et et muusikast mõtlemine toimiks funktsioneeriks ja selleks ei ole vaja muusikakriitikat kui institutsionaalset kategooriat üldse. Selleks on vaja, et inimesed oleksid võimelised muusikat kuulama, tunneksid sellepärast huvi, oskaksid sellega sellega suhestuda, omavahel suhelda. Et see ei tähenda, et muusika kriitikali oleks tohutu roll, seda sõnavara ja väljendusliku väljendusliku terminoloogiat kõike kuidagi valitseda suunata samamoodi nagu muusikal endalgenduse võimet. Aga ma ei tea, ma tõesti usun, et et kohata kuskil bussis kahte, okei, selle neljateistaastase tüdruku juurde rääkimas mingisugusest bändist on, on minu jaoks Itaalsem informatiivsem kultuuriliselt jõulisem kui mingisugune tohutu hulk tühjalt kirjutatud ja isegi kohati hästi kirjutatud tekste sellega. Ma, ma olen seda ise kogenud, olen valmis selle nimel nagu seisma ja isegi kui see nende vaheline vestlus koosneb sellest, et nõme isegi siis on võimalik, noh, ta ei koosne, mis nõme ta ei koosne sellest, ta koosneb võib-olla sellest, kas neil on mingi mingi selle selle artisti, T-särk või sellesama kogu nende käitumus, käitumine on, käitumine on seotud sellega. See on, mida ma, mida ma tahan, on see, et, et suur hulk kriitikast nimelt võib-olla sellest sõnast on sellel nagu kriitikast seisab sotsiaalsest interaktsioonist väljaspool samal ajal suur osa inimestest, kes muusikast räägivad sotsiaalse interaktsiooni sees ja nad peavad oma oma väiteid kaitsma sedasama internetikeskkond, mida Berk presenteeris on selline koht kahjuks kohati anonüümselt, aga ikkagi sa pead seisma oma ideede kõrval, sa pead nende nimel kannatama, sa võid nende nimel kas verbaalselt või otse vastu hambaid saada. Sa võid, sa pead kõige sellega riskima, kuna selle, kuna ta on kuhugi maani anonüümne, sa ütled üldse välja asju, mida sa oled sunnitud kaitsma. Jajah, sa pead kaitsma seda, mis sa ütlesid, aga suur hulk nii-öelda muusikakriitikast ja see nii-öelda näiteks kommertsi, vaenulikkus on üks, üks kindel, viis tagada endale mõnus kultuuriline kapitalile äraolemine kriitikast üldse käitub nii, ta loob endale turvalise keskkonna teda loetlema, toimetaja parandatakse vead, siis ilmub see tekst ja sellega kõik lõpebki. Aga seda keegi ja siis ei loe seda ka ikkagi, isegi kui loeb, siis, siis, siis ei võeta seda tõsiselt, sest et see on osa sellest raamistikust kriitika peavitsioonistana asjast, nagu ta on osa, noh ja siis tulevad sellised väited, nagu, et me oleme kõik üks muusikute ja kriitikute ühine ringkond ja me peame teineteist hoolitsema. Ja, ja iga kriitiku kohus on aidata muusikul areneda. Huvitav, miks ühegi muusika kohustusi aidata kriitikul areneda või tagada tema karjääri edenemine? Ma ei ole mitte iial kohanud sellist väidet. Sina oled seda viimast ja ta karjäär ja, aga miskipärast arvatakse, et kui meil on noor andekas muusik, siis on kriitika kohustus hoida tema karjäärile Pole sellistele. Kuna ma tajun korraldajatega raadiotransaktsioonikeskuse nihenemist juba siis ma tegelikult hea meelega annaks saalile võimaluse ikkagi küsida neid kibelevad küsimusi, võib-olla mõned veel sellelt seltskonnalt, kas saali tühjaks räägime? Kas on kiirelt mõni kibelev küsimus? Edastasin tuisu kokkuvõtet. Ja. Ja. Ja. Ja. Ja võib ka olla kahtlema, paneb ikkagi väga huvitav. Parandage mind, kui ma eksin, muusikaajalooliselt, aga on mõned hiilgavad näited sellest, kuidas teos on paarsada aastat eksisteerinud ilmad seda heaks peetud. Võtad viibe aldi, aastaajad või Bachi Goldbergi variatsioonid, parimad näited, et mõlemad on alles viimase aastakümnete jooksul nii-öelda kuulutatud nendesse heade kaanonisse. Miks neid varem ei märgatud ka eesti muusikast ühtegi näidet tuua, aga ma tean, et on olemas mõned teosed, mida kõrgesti õpetatud, haritud suur mass, inimesi pole pidanud millekski pikka aega. Ja siis on äkki leida leitud, et see on hea. Sloveenia on huvitav, sest et näiteks klassikalise muusika esteetikat kõvasti mõjutanud Hansliki arvates sellist sõna ei saaks kasutada seal eelmine traditsioon, mis, mis pidi Kuulat veenma. Anslik jaoks oli tähtis, et muusikal oleks oma terviklik sisemine struktuur, sellest tagatud sügavus ja mitte meie veenmine ei olnud tähtis, vaid meie võimekus seda sügavust muinstaarde meiega. Kuule, ma mõtlen nii, et see kuulub ütleme, klassikalise muusikavälisesse tehnikasse, see on nende, mitte päris Glasgises muukeelses, aga selge selge struktuur on üks veenvuse halu, jah, aga, aga muusikat ei tõstetud selle kaudu või väärtustatud selle kaudu, et ta avaldaks inimesele nii-öelda veenvat mõju. Muusikastruktuur oli eraldi väärtus. See asi on nagu selline kontseptuaalne, reaalne veid, terminoloogiline külget tähendab teadlik hindamine, aga, aga see asi on see, kuidas muusika toimib. Kuidas ta mõjub, ilma et me seda nimetaks selliseid, eks ju, et ja, ja seal on see veenvus, see oli mul siin paberi peal ka, aga see jäi mul endal ütlemata, et see on, see on nii nii, nii esituse kui ka no ütleme, kriitilise teksti üks oluline tundemärk minu jaoks veenvus. No mis, millest see veenvus siis omakorda koosneb võib-olla mingisugusest sidususest ja, ja ühtlasi ka võimest üllatada, seal sees aga, aga, aga ikkagi mingi sidusus tekstiga ja ärgem unustagem, et need esituse headuse võrdluspunktidena oleks tekkinud salvestuse ajastul. Et varem olid olnud folkloor sellest, kui mõni muusika oli erakordselt hea, et seda folkloori, see võis olla ka mingi muinasjutt, see pruukinud üldse vastata tõele. Milline, et tegelikult need esituste erinevused ja inimesed, konkreetsed inimesed, esitajad on need võrrelda saame ikka selles umbes 100 aasta ulatuses, mis on meil need salvestatud võrdluspunktid, et see ja internet sinna juurde kõikjal, see kõik läheb nii keeruliseks. No võib-olla võibki öelda, et mingi teatud periood nagu muutus kõik väga detailseks ja kontrollituks muusikas nii, nii ana mingi mingi analüütiline lähenemine modernismi ka seoses ja juba enne seda võib-olla siis, kui see muusikateadus arenes ja et nüüd ma tulen ikka selle juurde tagasi seoses. Nii kriitika, muusika, hindamise, demo kratiseerumisega kui ka kui ka ja üldse selle muusikapildiga, eksju, kus on väga palju tagasi mindud pärimusmuusika juurde ja, ja selline ma ei tea tänava tänavamuusikakultuuri juurde, et, et ongi mingisugune, ma ei tea, kõver on läbitud ja oleme mingis mõttes samas punktis tagasi, et kus, kus me ei kus ana, analüütilisus või, ja hinnanguliselt on teatud mõttes nagu taandunud ja mina ei ole selle nagu järeldusega nõus. Minu arust Evi Aru kirjutab hästi seda protsessi, aga, aga see, mis, mis juhtub see siis, kui nii-öelda klassikalise muusika, see terminoloogiliselt täpne kõneviisi ei ole mingisugune anarhia, kus kõik loobivad teineteisele oma arvamusi see, kui ma inimesele esitan oma arvamusi, see tähendab, ma tahan teda veenda, ma katsun luua argumendid. Ma katsun teda mõjutada, tema omakorda selleks et minuga mitte nõustuda, toob välja oma argumendid, vitaalne protsess ja see ei ole mingisugune kaos. Me peame mõlemad. Ma ei, ma ei rääkinud midagi ka, sest kas see ei ole mingi asi, kus inimesed loobivad arvamus ja mitte miski ei jää kinni seal, need, need arvamustevahetused on väga-väga loovad ja, ja huvitavad arengud. Ja võib juhtuda ka, et aga võib juhtuda ka, et on, et ja tihtipeale jõutakse miljonini välja, see need ei põhine. Nad ei saa öelda, et need põhinesid. Ei, millelgi põhinevad sellel, mida inimesed muusikas kuulevad. Kuulased, narr, kuula seda, kuidas see trummikäik on, sul on vaja tõepoolest veenda teiste inimeste, jah, sul on vaja, et seda enda poole saaksid. Ja sa pead, sa pead kogu aeg millestki rääkima, aga see, see, et, et need ei ole sõnastatud, ütleme sellisest hakkama tavapäraselt äratuntavast kriitilises keeles. Ei nüüd on põhjust arvata, et et sellel protsessil ei oleks tulemusi, mida mina lihtsalt arvan, on see, et ei ole olemas kriitilist keeld enne, kui inimesed seda rääkima hakkavad. Alles kriitiline keel sünnib vestluse käigus ja inimesed siis leiavad mingisugused järeldused, teevad kindlaks, mis asi on hea muusika. Aga see ei ole olemas mingisuguse hea muusika kontseptsiooni enne, kui see inimeste kätte see suur asi nimega muusika antakse. Tähendab muidugi eelnevat osa muusikast ei tooda ju. Või huvitavast muusikast, ei tooda ju valmis? Osa on, sellistes muusika kogemustes pole tõesti korda, lähevad, on mingisuguse kumastest. Under, eks ma ise ka ei saa aru, mis temaga tee. Mis asi see on, see on, sa tõid selle näide sellest Ofelia Tuisu, et esimene reaktsioon võib olla negatiivne. Mis jura see on? Hakkab nagu noh, sa kuuled teda jälle jälle, et kui sul on see häälestas Louisa, püüad aru saada sellest, et kas ta nüüd, mis nendest, milline tema loogika on, jah, aga, aga see võib olla protsess, kus ma kus ma pidevalt omaenda arvamusi, reaktsioone seal on kahtluse all päeva lõpuks ikkagi noh, ei saa öelda, lõpuks, eks see protsess käib. Ma üritan lahti kodeerida seda, et aga miks ta mulle niimoodi mõjub, aga miks ma tahan teda uuesti üle kuulata? Miks ta kummitab mind peksma, ei saa teda jätta sinnapaika öelda, et okei, ei meeldinud, unustame ära. Miks ta mulle Mikk ja mina teen, miks ongi oluline, kui sa sellele vastad, siis, siis mul on huvitav ilmselt ja mina pean ütlema, et isiklikult minule on olnud kõige huvitavamad just igavad kontserdid sest see jätab pea vabaks kõikvõimalike huvitavate detailide nüansside, kõige mõjus muusika häiri. Ütleme, kui muusika on huvitav, siis, nagu ta tõmbab nii endasse et selle mõttekonstruktsioonide jaoks aega enam jala üks kriitik ütles, et kõige, et halbu filme vaadata hea selle poolest, et sa saad neile vahele rääkida headele filmidele, sa pead lihtsalt vaikselt istuma, et sa ei saa neid emotsioone seal solvata, videot näide sellest, kuidas on väga raske öelda niimoodi, et ka see esitus oli, oli hea või halb, et kui Vaiko Eplik oma bändiga esinesid Otepää raamatumessil ühel üritusel, enne seda ma olin näinud mitut lõtva minu jaoks igavad Epliku kontserte, kus kõik oli justkui professionaalselt paigas, ta tegi sedasama, mis ta plaadigi peal teeb ja mulle pigem ei meeldi, kui tehakse täpselt sedasama lava peal, mis plaadi peal on. Aga seal tal olid tõsised heliprobleemid seal ökonis ja kogu pandiloyd heliprobleemid. Ja siis olid näha, kuidas nad hakkavad selle helise konditsiooniga võitlema või püüavad ikkagi leida mingisugust viise, kuidas oma oma vähk niimoodi ära teha, sellest midagi välja tuleb. Ja see pani mind suhtuma Eplikusse või mitte see, et ta suutis teha lava peal sedasama, mida ta plaadi pealt. Kuidas ta sellise helisentroopiaga üritad toime tulla, kuidas ta suudab tegelikult mingisugusest ette antud mallist kõrvale kalduda selleks et see kuidagi ikkagi ära esitada, minu meelest lõpptulemus oli palju huvitavam kui mitmed sellised helilises mõttes õnnestunud kontserdi. Ma tahaks korrast tagasi tulla sinna abstraktsem tasandil. Ma ei ole päris kindel, et veenev ja veenmine on nagunii omavahel seotud nii pärises, et veenmine noh ja selle veenmise tulemusel. Ja veenev muusikas mu jaoks on need nagu pisut erinevad asjad, aga aga kui ma mõtlen muusikast. Ma võtan kõigepealt veenmisest kui mingisugust protsessist. Siis selles on ikkagi klassikaliselt olemas paatos eetosioloogos, antiigist peale, ehk siis noh, argumenteerimine siis minu kui, kui veenia kuvand selle sees ja, ja siis eetos ehk kõikvõimalikud eetika sellisel pooled. Aga mind huvitaks ausalt öeldes muusikapoes rohkem see, mis ei, ma ütlesin, et mõistmise küsimus, selleni jõudmine mingisugune. Ja, ja see ei ole päris sama ja kui ma räägin dialoogis, siis maid mõtle alati, mitte sellest, et ma veenan kedagi, et, et teise, teine tuleks minu positsiooni üle vaid ma pigem eeldan, et need kaks, et ma saan midagi juurde, et ma muutun ise selle käigus, mitte mitte ei ole veenmise veenmisega seal tegemist, siis võib-olla teadlik tõrjumine. Ta ei pea olema ka tõrjumine, veenmine, ta võib lihtsalt olla mingit pidi, et ma sain sinu jutust nagu aru, et see või teine aga võtsid nagu rääkida, mina mõtlesin veenvuse all üldsegi, et mingisugust loogilist noh, selles mõttes verbaalset külge vaid. Usume igav, usutav ei, aga kant on seotud kuidagi ruumiline või, või ikkagi mingi sisemise loogika ühtsuse ja loomulikkuse tajumine tervik no see ikka seesama abstraktne terviklikkuse mõiste, millega nagu ei oska midagi peale peale hakatagi, aga, aga kas siin on veel üks keele nii-öelda keeleprobleem? Eesti nõukogude heliloojate liidus oli korduvalt arutlusel niisugune kriitikateemaline punkt, et tuleks muuta kohustuslikuks. Seda esitasid heliloojate liidu liikmed, et viiuldajatest saaksid kirjutada ainult viiuldajad ja ühesõnaga asjatundjad, et see oleks väga asjatundlik kriitika. Aga see probleem selle asjatundlikkuse juures, et need inimesed, kes on õppinud seda muusikat 20 aastat, võib-olla rohkemgi, võib-olla terve elu ja rohkem nad ei suuda tõlkida oma oskuste kogemusi sellesse keelde mille kaudu meedia kaudu see teine pool selle vastu võtab. Ühesõnaga kommunikatsiooni ei toimu, sellepärast et üks osa sellest keelest tõlkimisest jääb puudu. See oleks väga valdav probleem, see on üks minu arust kõik tõlke tõsisemalt probleem üldse, et muusikud tihtipeale ei saa aru, et siin tuleb mängaks täiesti teine keele ja mõistetav ja, ja muu ruum, see, mis tegelikult on hea kirjanduse juurde kuulub pigem eks ole verbaalse väljenduse kirjaliku verbaalse väljenduse probleem, kuidas seda tõlkeprotsessi läbida ei suuda, siis ei toimu midagi. Kuigi see sõnavara point, mida mina silmas pidasin ja selle sa võid minu meelest meie lõppjäreldustes kirja panna. Mina olen küll selle poolt, et tõlkeprobleem ja et, et tõlkida oma elamused oma muljed sellesse keelde, mis oleks vastuvõtjale nagu mõistetav, et tekiks mingi mingisugune hüppe siis et mitte ei räägi ainult tunnetest, slaidid, paned ka laiemasse konteksti ja nii ainult muusikalisest kogemusest, oskustest ja andest, vaid siin on üks teine anne veel vajalik. Lisaks. Ma ei räägiks ainult tunnetest, ma ei ole sellist asja kohanud. On ka muusikud, kes on vaimustatud kirja kirjutajad, näiteks siia postreid kirjutavad väga vahvaid raamat, arvestades muusika, raamatuarvustusi, selliseid huvitavaid pikemat artiklit. Aga ta ei ole ka muusik, tal ei ole vist muusikadiplomit minu teada ta hoopis Oxfordis filosoofiale. Nonii kas on veel? Jah, palun. Mitte mina ei mäleta, sest mina olen, ma ei tea, ahistab sind, Agreenikovi pani Stalin isiklikult 48. aastal pukki ja oli kuni 91. aastani seal pukis ääretult osav intrigant, meeletult hea laveeria läbi kõikide poliitiliste tuultega. Kas on veel mõni küsimus saalist, nüüd on viimane hetk, sest kohe kõlavad lõpukongid. Minu esimene väide on see, et kui inimene mängib kodus plaati, siis on seal vaid ma arvan, et, et spekuleerida pikalt selle üle, kuhu muusika sele läheb. Ma ei tea, aga ma arvan, et igasugune kui sa tuleksid mulle külla, mängiksin sulle plaati, siis on see lai. See on kaheinimese vahetu kehaline interaktsioon kindlas ruumis, kus kõlab muusika. Jah, oluline on see kogemus meile talu. Ja oluline on see, mis ta siis peale hakkab, kui vool ära läheb. Kas see kogemus siis jätkub kuidagi teisel moel või katkeb. Aga noh, see see ja mõista, mis, mis tulevikus pigem adapteeruda nende olukordadega. Võimalik, et on tulemas nagu ikka tehnoloogilistele murrangutele teatavad contra käigud, kus, kus hakatakse väga rangelt kodeerima seda, mismoodi kontserdi kontsert peab olema lai. Võib-olla elektrit ei tohi enam kaasa tuua, ma ei tea. Kui see peaks võimalik olema, äkki ei olegi enam elektrit? Mati regulatsioone juba on ellips ringi nii-öelda, et suurtes staadioni kontserditel nii-öelda fonogrammi järgi laulmine ei ole teatavatel puhkudel lubatav. Tarbijakaitse teevad mõlemat, et meil on nagu fono, Tarmo probleeme on tõstetud, et need regulatsioonid juba liiguvad tänu tehnoloogiale, nii et mõnda aega. Mul on veel mõni kaalukas lõppjäreldus. Kell üheksanda Tartu buss on väga kaalukas sepp ehedust. Et kui asjasse puutuvaid lõppjäreldusi praegu ei ole, ma kujutan ette, et see diskussioon kolib edasi logos Harry ja, ja praegu meil on tutvustatud mitmeid-mitmeid, huvitavaid platvorme, kus seda võib jätkata. Ma usun, et ka selline teatud formalisatsioon on võimalik ka veel nendele lisaks siin koorusel väga mitmeid põnevaid. Kuidas öelda noppeid, et ma täiendan seda paberit. Et täna jäi meil küll hääletamata, aga ma usun, et seda on võimalik siis blogossarist teha täiesti võimatu. Igaühele nendest kategooriatest ma saan taha kirjutada loo, mis vastab vastavale kriteeriumile ja samas ka loo oma kodusest fonoteegist, mis sellega vastuollu läheb, nii et minu puhul on hääletus täiesti võimatu. Et seal oma valik ja mõeldakse edasi, kuidas selle kuidagi, kuidas sellega edasi toimeta, et ühesõnaga ma tänan kõiki vestlusringist osavõtjaid. Tänan korraldajaid, tänan publikut. Aitäh kõigile.