Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Onu Tallinn. Kui kirikukunsti allegooriaid mitte tundev inimene satub Tallinna vanalinnas Katariina käiku ja astub kunagisest vägevas kloostrist alles jäänud kiriku vareme lääneseina ette ja silmitseb seal tähelepanelikult kahte portaali mille iga on nii ligikaudu 700 aastat või natukene enam siis tähelepanelikult silmitsemisel, mis tegelikult on kõige efektsem, talvist härmatist dist aegu. Sest imetlusväärsel kombel Härmat disjoonistab välja osaga väga kolonud madalatest reljeefidest ja kujutistest mis muidu tikuvad paljale silmale märk ootamatuks jääma. Kuid sellel väiksemal portaalil lähemalt silmitsema hakates võib näha mitmesuguseid taimi ja lehti ja samas ka roosikujutist, mis manitseb Kristlikult Vagatusele ja vaikusele Joanssesele. Aga imet küll, otse sealt paremal oleva roosi kohal on üks Moiteksin kole liustik. Ja natukene kõrgemal portaali mõlemal küljel veel kaks samasugust, aga suuremat, kelle puhul tuleb nüüd küll öelda, et siin peaks olema tegemist vanapagana endaga. Aga kuidas nüüd küll mõista, et kurat ise on vagadusse kehastuse jumala koja ehk kirik, kuhu juurde endale pesa pununud? Otse peasissepääsul? See on kummastav, kuid kui me järele mõtleme, võrdleme, siis on ju Niguliste kiriku tea ukse talumil kujutatud mingit sealaadset deemonit ja Pilistvere kirikus on luks palendil lohe. Ja kurat, kes ründavad meest, kes tahab kirikusse minna. Ja endiselt neid kuradi palgeid ka meie Katariina kiriku ukseava piirdel tuleb, et mõista kui vihjet sellele, et meie tee võib olla ohustatud, tuntud ja ka õigel teel, valitsevad mitmesugused kiusatused, mis võivad meid kõrvale kiskuda. Nii et me ei jõuagi mitte kirikusse, vaid näiteks kõrtsi või naljamajja või kasiinosse või mõnda muud niisugusse kohta, mis kirikueetikaga kuidagi kokku ei lähe. Ja see on kummastav, et tollel Katariina kiriku väiksel port Stahlil on vasakul veel üks kummaline olevus. Oleks nagu linnu keha, aga tal ankroosis kalasaba ja siis inimpea, mille näojooned on küll üsna ümaraks kulunud. Aga ma usun, et see peaks olema sireen. Seesinane Muinas-Kreekast mütoloogiast pärinev olevus kellesarnaseid mehi on hukatesse viimase, kes on loodudki selleks, et mehi hukatusse viia ja kellest on ainsana pääsenud, kui me usume Vana-Kreeka epost üks päinis Odüsseus sest lasknud oma meeskonna kõrvad vaha täis valada, et need midagi ei kuuleks. Ja iseennast laeva masti külge lahtiste kõrvadega siduda, olevat Ta Siryledi laulust küll nii haaratud olnud, et püüdnud ennast lahti rabeleda ja nende juurde tõtata. Kuigi ta teadis, et see on teie hukatusse. Nii et niisugused hoiatused on Katariina kiriku ukse kõrval. Aga teise suurema portaali juures on meil näha ornamendist ühel pool viinamarjaväädid, mis muidugi seostuvad mitte lõbujoogist veiniga, vaid armule, sloveeni, osasaamise võimalusega, ühest sakramendid, seega Kristuse verest. Ja teisel pool on tammelehed, oksad ja tammetõrud, mida tuleb käsitleda kui usukindluse sümbolid. Ja muidugi selle suure portaali juures üllatab meid Te keskaegne kiviraidur kestaga oli, on suutnud väga elavalt kujutleda nii jooksu hos, koera, kes isegi rassiliselt on nagu äratuntav, peaks olema tegemist hagijaga ja ta on sööstmast teiste loomade järele, kellest aga on säilinud ainult osaliselt jalad sest teame 1531. aasta, kui mungad olid juba Tallinnast välja aetud, siis keegi neist panid kättemaksuks kiriku põlema ning selle tulekahju käigus põles lubaks ka osa kirikuportaalide kaunistasin. Nii et selle tõttu me ei saa peale selle hagija koera teisi seal kunagi portaalil olnud loomi ära tunda. Aga seest on meil ju analoogiaid olemas, näiteks Kaarma, kus Saaremaal ja Antoniuse kabelipark Stahlil Nigulistel kus on kujutatud tervet rida võitlus poosides loomi ja koormas isegi jahimeest jahisarvega. Ja sellise kompositsiooni nimi kristlikus kunstis on metsik jaht ja see peab väljendama maailma dualismi hea ja kurja võitlus just siin ilmas taevariigi ja maise riigi kui jumalariigi ja kuradi riigi võitlust, mis pidavat enne ära lõppema, kui ükskord maailma lõpp kätte jõuab. Mida mõned lihtsameelsed jootasid sai äsja 23. mail, eks ole, kui siis 2000 aastat taisse ja 1500 täis sai ka sajandi täis saamisel on selliseid alati leidunud, aga nad on maailma lõpp, ei tule ega tule kätte. Ja kujust, kui ta astronoome, siis päike veel põlema neli miljardit aastat ja seejärel ei suuda tema enam koos hoida oma gravitatsioonijõuga päikesesüsteemi kuuluvaid planeete mitte nii et siis on kindel lõpp, aga, aga praegu veel nautigem elu veel niikaua kui võimalusi on ja need võimalused võivad olla õige pikad. Aga tulles tagasi selle kummalise kirikliku sümboolika juurde, vast kõige kummalisem on seal teine külg, kus usukindluse sümbolite tammelehtede tõrude kohal on kolm lind lohet ehk Basiliski kes oma sabad on suguvenna londi ümber keeranud ja kiriku poole vantsivad. Kusjuures nende ees on nagu kulunud aga äratuntavalt lõvi kes neid lohesid kirikusse pigem öeldes sikutab küsimata ilmselt nende tahtest, kas neile meeldib see või mitte. Aitäh. Ja kõige kummastav on asja juures on see lohed, draakonid on üldiselt juga, paganluse sümbolid, et mis asioneelsed sinna kirikusse jälle trügida on. Aga järelemõtlemine peaks selgeks tegema, et seesinane lõvi on antud juhul see õige kristlik loom, kes need paganlikud koletised kirikusse sikutab. Nii et nad ka kristlusest osa saaksid ümber sünniksid ja metamorfoos toimuks ja koletistest saaksid tõelised Kristuse teenrid. Ja kui selle üle järele mõelda, siis tuleks öelda vist nii, et see lohede kirikusse viimine väljendab dominiiklaste ordu missiooni. Sest nende nimetus olid ju, eks ole, dominikaanlaste ordu kõrval jutlustaja vendade ordu ortopredicatoorium ja selle ordu oli ju teatavasti rajanud juba 1215-l aastal üks Hispaanias tegutsenud dominikus kelle järgi nagu nendele vendadele teistele vendadele tekkiski nimi Dominikaanis. Kuid teisalt on see ühtlasi jällegi laiema tähendusega, sest dominikaanus on ju issand, Koeru issanda peni issand teeneri, mis viitab, et dominikaani mungad peaksid issandat teenima niisama truult meelsasti usinasti, nagu seda teevad koerad oma isandat teenides. Ja nagu me ju ka teame, vanemast ajaloost ongi see dominikaani muuga Hispaanias silma paistnud oma erilise innukusega, sest seal nad otsisid ketsereid usus algajaid ja nõidasid ning toimetasid neid inkvisitsiooni kätte. Aga Eestis midagi taolist ei olnud. Minu ta teistegi nõidade põletamist polnud keskajal, vaid see tuli alles luterliku Rootsi ajastuga kaasa. Millest siis selline erinevus Hispaania ja Tallinna dominiiklaste vahel. Üldiselt tuli see sellest, et siinset dominikaarid mõistsid väga hästi, et kui hakata siin Eestis ketserid nüüd otsima, siis tuleks terve rahvas ära praadida ära hävitada, sest kõik vastristitud eestlased jätkasid ju mitmet, loodususku, mõistlike kommete järgimist, ohvrite toomist ja nii edasi. Ning rahvakommetes, väga palju oli selliseid nõiduslik ja maagilisi rituaale mis ei tuginenud kristlikele, vaid varasematele traditsioonidele. Ja muidugi veel üks asjaolu, mis muutis dominiikluse siin Eestis tunduvalt leebemaks. Kui Hispaanias oli see, et kui dominikaani ordusse ükskõik kes kaastus, siis pidi ta selgeks õppima rahva keele ning pidi käima jutlustamas ja pidi vaidlema inimestega. Ja sellelt too. Nad puutusid ju rahvaga kokku ja said aru tolleaegsete eestlaste maailmapildist ja sellest, kui raske oli neid ümber veenda. Ja kui kuidas veenmine toimus nagu osaliselt ilma et ta oleks võib-olla mõnigi kord jõudnud hingeni, aga see hui saavutati väliste kommete täitmine ja kirikumaksude tasumine siis paljudel puhkudel kirikumeeste arvates sellest ka piisas, et oli ikkagi saavutatud progress, kui maksti kümnist ja käidi kirikus, armulaual ja täidet tiga neid muid nõudeid nagu selle kiriklik matus ja, ja nii edasi. Ja teisalt oli meil siinsete dominiiklaste hulgas ka üllataval kombel väga palju eestlasi, nii et on isegi arvatud, et üks nendest kloostrikooli lektorid, sest kõrgharitud oli eestlane ning iidsete munkade hulgast sai üks hiljem maisseni peapiiskopiks tehes seega vägevat karjääri. Ja muidugi juba kolmeristel sajandil oli siinsete domini laste hulgas need, kes käisid stažeerimas näiteks sor Bonni ülikoolis. Kuid enne, kui nüüd puudutada nende kloostrivendade munkade haridust, teeksime pisikese muusikalise pausi. Mis puutub mustade munkade haridustasemesse ja nõuetesse, mida neile esitati, siis konventi ei võetud kedagi, kellel polnud algharidust, et niinimetatud grammatikale traktaatus, see tähendab, pidi oskama juba lugeda ja kirjutada ja omama aimust ka teatud liturgiast. Ja kui ta kloostrisse vastu võeti, ükskõik mis rahvusest oled, muide esimene konvent, kes meile Tallinna tuli, oli Riibest. Nemad tulid juba koos Valdemar teisega, eks ole, koos Taani, Saksa ja Rügeni Slaavi malevaga 1219 ja hakkasid siin siis ristiusku levitama, kuninada div välja Toompealt, kus nad esialgu oli 1229 saga toomkiriku kohal oma kirikut ehitama ja siis tulid nad uuesti tagasi 1246 jällegi ribast. Ja muide, seda tähendab praegu vene tänava ja apteegi tänava nurgale avatud restoran triipe, niisamuti nagu Vene tänav 10 restoran Dominic meenutab siis dominiiklaste ordut rajanud hispanimukad. Aga nüüd, kui Noviitse kloostrisse tuli, siis ta pidi läbima kõigepealt kloostrikoolis ühe aasta ja, ja ka kõikide pidid õppima veel kolm aastat teoloogiat. Nii et võiks öelda, et oli kloostri algkool oli nelja aastane kõigile kohustuslik. Ja nüüd need mungad, kes ei olnud väga intellektuaalselt arenenud, nendele sellest ka piisas. Aga kes olid andekamad ja intelligentsemad, need pildid seejärel õppima kloostrikoolis kuus aastat filosoofiat millele järgnes kolm aastat stuudio markiumi ehk vabade kunstide õppimist ja nende vabade kunstidega, oli niimoodi, et see koosnes, eks ole, kahest osast triivimist sekkuadriivimiste, mille too sellele ka ilmalikes koolides nimetati, triviaal koolideks. Niisuguseid koole, kus tegeldi põhiliselt sõna- ja kirjaga ja sellest riivime ja kolmeks aineks vabad kunstid olidki grammatikasale, pidin kirjutama retoorika, kõnekunsti ja samuti ka dialektika vaidluskunst. Niiet see kolmik oli selles sinasesse kunstide õpetuses esmane. Ja sellele järgnes kuvadriivium, ehk siis nelik mis koosnes matemaatikast, geomeetriast, muusikast ja astronoomiast. Ja muide toona arvati, et muusika, astronoomia, matemaatika, Metro on kõik omavahel väga seotud, sest kõik nad aitavad selgitada universumi ehitust ja toimimist. Ja seda osa muidugi võib-olla nüüd hilisemal ajal muusikaga enam nii väga tõsimeelselt ei ole seotud, kuid samas osa heliloojaid on tänini seda hoiakut meeles pidanud ja sellest ka nagu juhindanud. Kuid seegi ei olnud mitte kogu õpetatud muuga haridusse, mida võis läbida. Ma meenutaksin teele, et eks ole, et kes seega senise rehkenduse järgi üks pluss kolm, neli, kuus 10, kui see oli juba 13 aastat, et mille eel kahtlemata oli mingi aeg kulunud ja ülepeakirjaoskaja eks saamiseks enne mungaks astumist ja kogusel kloosterliku dominikaani, hariduse, diskokku kolmeaastane stuudium generaale. See on siis pea õppusse, mis oli tud stažeerimisega mingi ülikooli juures ja tõesti, see nii hämmastav, kui see ka ei ole. Selle sinase Tallinna dominiiklaste kloostri üliõpilasi saadeti mõnikord stažeerima juba Sharp on juba 13-l sajandil ning siin oli meil ka üks kloostri prioriks saanud mauriidsuse nimeline Tallinnas sündinud mees kelle puhul ei ole teada täpselt, mis rahvusest ta oli, kui kirikumehed olid ju kõik Ladinlased, eks ole. Ladina keel oli suhtluskeeleks sema oriidsesse sai stažeerima Kölni ülikoolis ja hiljem veel Pariisis toimetada, ütles enne kui ja vahepeal oli temaga niisugune lugu, et ta kutsuti dominiiklaste pea kapiitlisse Kölnis Tallinnast kuna tal oli tekkinud mõjukaid sidemeid. Ja muidu arvatakse, et need mõjukad sidemed olid tal tekkinud seoses tutvusega dominiiklaste ordu juhtivama ideoloogia filosoofial, partus, suureval pardus, Magnus, aga ja kui me nüüd läheme praegu Katariina käiku mööda tema ja siis kõige linnamüüripoolsema väikese majakese ukseava kõrval on Tallinna kõige väiksem monument. See on sepisrauast ja seal on sellele raudplaadile sisse löödud kirja taatomaal Bertus Magnus 1255. Ja selle väikese monumendikese laskis sinna paigutada selle maja hiljutine omanik Andres hotenson, kes need küll paar aastat tagasi selle maja maha müüs ja koos abikaasaga Hispaaniasse kolis. Aga ma ei tea, kust hotenson selle võttis, aga temal oli igatahes niisugune väide et aastal 1255 olevat seoses kloostrikoolide külastamisega inspekteerimisega Tallinnas käinud seal Tartus magus ja ta olevat pärale jõudnud veebruarikuus. Ning kui ta saabus, siis olevat kloostri aiast nii vaga meest nähes kirsid õide puhkenud. Ja sellest see too idee mälestusmärk Albertus Magnus Tallinnas 1255. Nüüd mina olen mõningase sideelises segaduses pärast seda, kui ma lugesin ajakirjast Akadeemia Marek Tammelt tiklid Tallinna dominiiklaste, kus oli väidetud, et all in asusid dominiiklased alles kuninganna Margareta toad. Ta on 262, kes eraldas neile sinna krundi ja kinnitas ka nende varasemaid õigusi karjaaia rohumaadele, mis olid neile ilmselt antud juba kuningas Voldemar teise poolt, kui nad tulid siia 1219. aastal ja enne nende väljaajamist 1233 mõõgavendade putši ajal. Nii et 1255 ei saanud olla sellel alal mere ääres, praeguses vene toonases munga tänavas veelsedasin osta, kirsiaeda. No võib-olla see kirsiaed oli ka kuskil Toompeal, aga mine sa võta kinni. Igatahes lugu on põnev, vällja, liigutav ja ka maa omal ajal ei taibanud Andres, ma ütlen seal kysida. Kuule, kus sa selle loo võtsid, et näita mulle seda kirjakohta. Aga nüüd kahjuks ma vist ei saa teha. Aga samas on muidugi huvitav mainida selle sinase Tallinna dominikaani kloostri priori mauriidsuse kohta, et ta oli tõesti päris selgelt üks oma aja väljapaistev intellektuaal ja on teada, et ta on kirjutanud näiteks traktaadi malemängu kohta mis on ju ka puhas intellektuaalia ning on säilinud ka tema, mõned kirjad, ta pidanud kirjavahetust trummel Kristiinaga, kes hiljem pühakuks kuulutatud ja kellel olid samasugused haavad ihul, nagu seda olid Jeesus Kristusel ja nagu neid nimetatakse stigmadeks. Ja me teame, et nii hästi Assisi Franciscuse kui ka mõnel eriti entusiastliku usklikuna tekkinud kehale samasugused haavad nagu Kristuse naela jooda haavad. Nii et see on nüüd sellise erakordse religioossese märgiks. Aga need kirjad, mis on avaldatud Eesti katoliiklaste ajalehes 1900 kolmekümnendatel aastatel veel valmistasid mulle lugemisel pettumuse. Nad olid osalt küllaltki proosalised, saadeti terviseid ühele teisele, kirjeldati oma tervisehädadest peaaegu kuni kõhu tuuleni välja. Nii et niisugust sellist huvitavat intellektuaalset diskussiooni või arvamuste vahel, sest ma sellest siiski kirjavahetusest ei leidnud. Kuidas samuti on probleemiks? Jah, selle sinasema varitsuse kontaktid sel ajal Bertus maakonnas, aga et kas ta ikka õppis tema juures, et sel ajal, kui Mauritses 1272. aastal Kölni siirdus polevate Albert Magnus, sest seal olnud vaid Pariisis ja nii edasi, aga lõppude lõpuks need pole nii olulised üksikasjad. Aga oluline on vast see jah, et dominiiklaste kloostrist suudeti rajada tõesti üks niisugune haridus ja Kultuurik, Holla mis kandis kristliku kultuuri ja muidugi ka mõnevõrra vanemat antiikset, sest kui selle kloostri juurest sinna tekkis ka raamatukogu Jes gripp, toorium, kus Muugad kirjutasid ümber käsikirju ja ka köitsid ise raamatuid. Nagu näitavad arheoloogilised leiud dominiiklaste kloostri õuelt, kus 1900 kuuekümnendatel aastatel eemaldati arheoloogiliste kaevamiste käigus kaks meetrit rusukihti kokku varisenud müüridest ja ka olmejäätmetest, millest osa olid sinna pinnasesse trambitud tõesti sel ajal kui seal tegutses klooster. Ja kui me nüüd meenutame seda intellektuaalset pärandit, mis on kloostrist tänini säilinud siis mõistagi on mõttekas Tallinna ajaloo arhiivis teada, et seal säilitatakse jääk, kes sellest linasest raamatukogust, kusjuures järele ja nüüd pole enam nii väga palju. On vist midagi 16 käsikirjalist koodeksit, jänkonaableid ehk esmatrükiseid esimesest sajandist on 25, aga need konfiskeeriti 25. mail 1525. aastal, kui klooster suleti. Kuid tolleaegsete, nende dokumentide järgi me teame, et tegelikult kloostri Terolli oma Terepressioone kartest toona sulgemiseel viinud Usaldusväärsete isikute juurde kaks väiksemat tünniraamatutega, ühe suure tünni veel ühe korvitäie. Et neid raamatuid muidugi on rohkemgi olnud, aga on nii, nagu see veenab meid keskast, raamatute arulduses ja kalliduses on asjaolu, et mõned neist on kitt, raamatud sõnaga puidust kaaned nahaga kaetud ja nende külge on pandud, et need raamat oleks võimalik pidada lukus riiuli või lugemispuldi küljes neid ära ei saaks varastada, nii et isegi kloostri oludes oli mõnikord kartus, et kõik ei ole mitte puhaste kätega, kõik ei ole ja auväärsed kodanikud. Ja samas muidugi, mis puutub nendesse kirjatöödesse ja kalligraphisse ja raamatute ümberkirjutamist, siis kõige, kui oleks niisugune hambaga omapärane märge on ühes raamatus käsikirjalisest. Ja see kõlab niimoodi. Kirjutaja väärib oma töö eest ilusat tüdrukut, kott viitab sellele, et sel ajal oldi juba nii kaugel, et kloostri nisugune Maal oli varisenud ja sellise kasina seaskeesi asemel tegelikult igatsed ilmalikku elu nautimist, söömist, joomist ja toredust. Aga muidugi oli ka aeg, mil Tallinna dominiiklaste klooster oli tõesti meie olulisim haridus, kolle, millel on põhjust tänulik olla. Kuid kui nüüd veidikene meenutada seda, mis oli sellest kirikust alles jäänud ja on meie päevini jõudnud, mis puudutas kunstivarasid siis sellest pärast pisikest muusikapausi. Nüüd tänapäevase seisuga me võime öelda niimoodi, et kloostrist on jäänud järele kaks altarit mis on mõlemad sattunud Niguliste kirikusse. Keskaja kunstimuuseumi ja üks nendest on püha hõim, konnaaltar mis on valmistatud Brüsselisse 16 sajandi päris alguses, hilisgootika, millel on väga rikkalik gooti ornamentika ja kus on kujutatud tud altari keskosas kuidas kullatud pingil istuvad Neitsi Maarja Kristus lapsega kolm annad ja nende taga on nende abikaasat, niiet püha hõimkond ja ülal on kapis on ristilöömise grupp. Tuleb aga tunnistada, et see altar on saanud pildirüüsteaegu, mis oli Tallinnas 14-l septembril 1524. aastal väga tugevasti kannatada mille tõttu osas tuure ei ole algsed, sealhulgas ristilemise grupis on kõik skulptorid uuendatud. Ja seda tunnistab ka altarikapi taastamise ajal lisatud Tod skulptuuri raamatul olev maalitud kiri. Et see altar omandati 150 riigitaari eest 1652. aastal Püha Jüri kirikujaks Harjumaal ja renoveeriti. Nii et renoveerimise daatum on seal antud. Aga muidugi Skulpturaalse osa mõjub siiski valdavalt kootilisena väga palju kullatist, mis annab sellele pidulikkuse, näod on polükroosed. Aga mis puutub nüüd maalitud tiibu, siis need algsest maalingust on Nende tiibade sisekülgedel osalt vaevu aimatavad kompositsioonid kus maalikihist on säilinud, no ütleme umbes pool või allapoole ühel koon kujutatud näiteks Neitsi Maarja sündi ja teisel on kujutatud, võtad Jesse poode, mis tähendab seitse põlvkonda kuningas Saalomonist kuni Taavet. Nii, ja sealjuures on kujutatud ka põlvitavaid dominiiklasi kes sellel maalingul vähemasti ei paista silma sellise intellektuaalsete askeetidenavaid, pigem oma natuke pruntis põskedega meenutavad meile pigem sellised hedonistlik olevusi, kes ei ütle ära heast söögist ega heast joogist. Aga teine altar, mis on säilinud tervikuna, on ju Maarja altar, Tallinna must Te olete vennaskonna annetus, millel on Q5 tahvlit, see on kokkupandav niisugune tiibaltar nagu raamat ja keskel, kui kõik on avatud, siis me näeme, kuidas troonil maine taevane kuninganna, Neitsi Maarja, tema paremal käel on Franciscus omast Sigma tegija vasakul on Püha Gertrud. Ja nendel altari tiibadel on näha ka, kuidas viimse koht lubavast stseenis. Jumalaema ja Ristija Johannes paluvad eeskostet põlvitavad tale Mustpeade vendadele. Sellest vähemasti üks või kaks on kujutatud kaportreeliselt. Ja samas kui alter on suletud, siis me näeme vaid Maarja kuulutuse kompositsiooni, mis on maalitud hallide värvidega, nagu kri sai tehnikast, niiet tõeline madal maalik maalikunst ja seal on ka juba näha, et kuigi kloostri vennaskond pidi olema paljasjalgsed jutlustajad nii-öelda kerjusmungad on sellel altaril taustaks kuld, brokaat, kangad ja sellest kiirgab luksust ja toreda osta. Nii et võiks öelda spetsialist Luksesse toredus kiirgab ka meile nendest vanadest andmetest kloostri inventari kohta, kus on mainitud, et kui nüüd raad 1524. aastal hakkas vastu tegutsema dominiiklaste kloostri toretsemisele ja siis konfiskeeris neilt ka hõbedased kujud mis olid kujutasid pühakatarinat, dominikust ja pühassiimioni ja need olid veel omakorda kaunistatud rikkalikult koralli keedega ja võeti ja ära ka 15 kullatud hõbekarikad, Tarmo laua jaoks viis paari hõbedasi pokaale. 10 hõberisti reliikviad vääriskividega hõbenõu annetuste kogumiseks, laevakujuline üheksa kullaga tikitud preestrirüüd, veel mitmesugust hõbedasi, nööp, biograafia, plaate ja mõndagi muud, mis viidi kin linnavaralaekasse. Ja siis hiljem moodustati kirikute katoliiklikest osadest, mis olid tarbetuks muutunud nii-öelda jumala laegas ja metallfermid Timontideks. Ja muuhulgas saadiga domineklastel hiljem veel üks monstrans, mis oli täiesti lauskullast valmistatud ja jumala laeka ettevõtmisel ehitega 1531. 32. aastal uus seek Rüütli tänavale, kus praegu asub Rootsi-Mihkli kirik. Nii et võimalik, et nende, selliste kunstiväärtuslike väärismetallesemete konfiskeerimine, mis sai osaks dominikaani kloostrile vähemasti aitas mõnevõrra selle sinna sõue seegi ehitamiseks täiendavaid rahalisi vahendeid saada. Aga Need esemed, mis on alles jäänud kloostrist, nende hulgas on kaheksaga seiklusliku looga karikas armulauakarikas, mille alusel on pärlitega lõppeva krutsifiksi reljeefne Kristuse figuur mis on annetatud dominiiklaste kloostrile, kui ma õieti mäletan 1513. aastal rikk Maakri nimelise mehe poolt Rigmagarse tähendus toona keskajal ametinimetust. See oli linnapiiride haldaja, kes igal aastal koos sellidega kontrollis, kas linnapiirikivid on õigetel kohtadel ja kas mõni ümbruskonna mõisnik või rüütel pole võta lasknud või salakaval moel lastel need piri kivi nihutada. Muidugi, nii, et see temale kasulikum oleks. Ja see gootikari Ilmselt rööviti siis 14 septembri 1524, kui kirikuid rüüstati ära tus mingi annetusel läheb tee Haapsalu piiskopliku toomkirikusse, sealt sattus ta Vormsile Vormsi kirikusse, kus rannarootslaste juurde. Ja sellega seoses on üks niisugune legend. Kunagi üks jaaniööl või millalgi sellel ajal öösel olevat üks Vormsi andurss ratsut tänud ja näinud korraga tuld ühel künkal ja kui ta sinna Ligil tulnud, siis ta näinud, et seal nihukest saatanliku olevuste pidu oli ja keegi neist oli talle ka ulatanud kari kaija sõbralikult öelnud. Joo aga see andurs olevat selle karikad tühjaks kallanud, ristimärgi ette löönud ja plagama pistnud ja pääsenudki nende saatanlike tega jõudude käest ning pärast selle karika annetanud Vormsi kirikule. Nii et selles legendis kuidagi ähmaselt kajab vastu veel see kunagine röömine, mis on võib-olla taimele isegi mitu korda nii Tallinnas kui Haapsalus, aga võiks öelda, et ehtsaid gooti karikaid Eestis on Jaanus järele ainult umbes pool tosinat. Nii et selles mõttes on see üks tõeline rarid, teed ja kuin 1009 44. aastal. Vormsi rootslased päästeti Rootsi valitsuse poolt, Jakule asusid ümber Rootsis, nad võtsid selle karitseja mõningaid muid kirikuliistu Vormsilt ja mujalgi kaasa mis anti hoiule Stockholmi ajaloomuuseumi. Ja nüüd on need asjad pärast Rootsi-Mihkli kiriku taassaamist Tallinna tagasi toodud ning ilusasti sellessinases kirikumuuseumis, nii et G1 arenguliin, dominiiklaste kloostri pärandi osas jõuab välja praegu hoopiski Rootsi-Mihkli kirikuni. Kui teeme veel ühe väikese pausi, enne kui ma räägiksin mõne sõnaga sellest, kuidas dominikaani aitasid kaasa Tallinna kodanike kooliharidusele. Vaadake, vanasti oli ju lugu niimoodi, et teatud erialadel oli lihtsalt olla vajalik kirjaoskaja osata nii arvutada kui kirjutada eelkõige just kaupmehed ja eks osa käsitöölisi muidugi ka. Ja alailma oli probleemiks, et kuidas siis oma järeltulevale põlvkonnale seda kirjatarkust anda. Osalt oli see muidugi kodukooli laadis, nii nagu hiljem veel püsis küllalt kaua aega maal mõisates, et oli lihtsalt koduõpetaja. No kui keegi perekonnaliikmetest ise võib-olla mõni vanaisa näiteks õpetas oma lapselastele lugemist ja kirjutamist ja korralikku käitumist ja, ja siis mõningaid need kirikus ülalpidamise, kombed ja laule, palved ja seda, mis omal ajal nii-öelda elementaarse hariduse juurde kuulus. Ja nii tekkisidki vanas Tallinnas mõned niuksed rehkendamis koolid kus muidugi arvestades nüüd kaubandusliku tulevikuga noori õpetaja, et jälgi korralikult arutama, eks ole, mitte pügada saadud edasises erialases tegevuses. Ja oli ka nimelt nurgakoole, kus need siin ased, noh, jah, mõni nutikam kirjaoskaja võttis peale oma laste või lastelaste veel kedagi juurde ja ja niimoodi õpetas aga kristliku piiskopkonna korra järk. See oli niisugune tava, et igas piiskopkonnas võis ilmalikku haridust anda ainult toom kapitel. Ja toomkapiitli koosseisus oli selleks üks 12-st liikmest skolastikus ehk koolimees kes muide ühtlasi pidi ka disko panna kirjavahetust pidama, seal sekretäri eest ka olema, aga samal ajal tegelema ka kooli. Ühesõnaga jah, ilmselt meel, see esimene kool, niisugune avalik kool Tallinnas oligi toomkapiitli poolt rajatud peatselt pärast 1200 neljakümnendat aastat, mille kohta pole aga dokumente säilinud. Sest mitmed tulekahjud Toompeal on need üldiselt ära hävitanud. Ja selle tõttu praegu me, kui me räägime toomkoolist, siis kõik teavad ja seda aastaarvu, eks ole, 1319, et siis sai toomkool privileegi, et ainult seal tohib vaat Tallinna rüütlite ja kodanike lapsed õpetust saada. Aga selle privileegi andmine aastal 1319 tunnistab seda, et kool oli varem olemas ja et tollal saida privileegi, selle tõttu olid tekkimas ka teised alternatiivsed koolid. Ja väga tõenäoline, et üks selline kõige olulisem alternatiivne kool, mis oli tekkimas, oligi just dominiiklaste juures. Sest need olid ju kõik kirjaoskajad, eks ole, ja asi siis neil ei olnud mõnes kloostriruumis lasta lapsukestel aeg-ajalt koguneda ja ja nendel lapsukest vanematelt sellest ka mõni killing v serding siis honorar välja nõuda, eks ole. Sest eks see oli nagu ju ikka nii eraettevõtmise tasemel ja küll ta kloostrile ka teatud tulu. No järgmine igatahes dokument piltide rida, mis tõesti kinnitab, et just nimelt Tallinn dominiiklased püüdsid seda Tallinna kodanike pojuke staariumisele alust panna on aastast 1365 ja sellest ajast on kaebekirjad nendelt samustelt toomkapiitli liikmetelt, mis olid isegi nii mõjukad, kaevati koguni Rooma paavstile, et vaat kui nurjatud mungad, mis nad teevad, ei austa meie privileege, meie eesõigusi mitte. Ja siis oli niimoodi, et toomkapiitli otsis endale veel toeks peale piiskopi kaebamisega Liivi ordumeistrit kelmifanteppenud Brooke, kes leidis, et see on ka korralagedus. Aga lõpuks leiti siiski niimoodi, et dominiiklased peavad selle kooli kinni panema. Pead leppima sellega, et toomkapiitli juures on ainuke õige kool. Aga nüüd assi tuuri sedasi. Ja 1421. aastal tahtis Tallinna raad, et ikka linn saaks oma kooli asutada. Ta ka Tallinna piiskop omakorda oli selle vastu ja ta pöördus siis mapi palvega Tartu piiskop ja Liivi ordumeistri poole, kes saatsid kaebekirjad Rooma paavstile, jällegi Tallinna munkade vastu. Ja Tallinna raad jällegi leidis, et oleks kasulik, kui linnal oleks alllinnas oma kool ja ei peaks üles sinna toompeale minema. Mille kohta? Padise kloostri abt Kondratiidemand. See kloostriõu on Tallinnas praeguse linnamuuseumi vastas Vene tänavas. Sealt arvatavasti kirjutaski ühe niisugusse liialdatud kirjelduse nendest hädadest, mis koolipoiss ähvardasid teel Toompeal alllinnast. See oli tekst niisugune et siinsetele poissidele, kes külastavad kooli Toompeal katedraali juures, on vaja teda takistusi enamal osal teest, eriti talvekuudel, kui kõrge järsk tõus on kaetud jää ja lumega. Laste kingad rebenevad koolilapsed vigastavad oma käsi ja jalgu. Tuleb läbida koldla äravateesimist väravate Järgi suurel Toompeateel. Petialas on konarlik tee, mis on kitsas ja paremal on 104 teistkümne jala kõrgune mägi, aga vasakul järsad, mis sügavusega üle 30 jala. Siis ei olnud veel seda pika ja lühikese jalavahelist müüri. Sellel teel juhtuvad sageli eriti talvel õõnes, tõsised, hobuste ja koormatega madalast ja kergest lätteaiast. Järsaku kõrval on vähe kasu. Mais ja sügiskuudel veši ulatub jalakäijat tere Luubeks kondine ja kõrgemale ja tekitab teele Uhte vagusid. Keskmiste väravate juurde. Mõeldud lühikesele väravaid viib lühem töö, kuid ka see ei ole vähem ohtlik ja raske. Kolmas. Ka torni tagant see on mõeldud Kiek in de köki kuid seal on portjeest paremal pool kanal sügavusega 24 jalga. Nimelt sellel teel juhtub eriti palju hädasid. Lapsed mõnikord kukuvad alla, jäävad kogu eluks küürakateks ja mõned isegi kukuvad ennast surnuks, aga mõned upuvad jällegi tiigis. Seal õnnestub lõpuks jõuda õnnelikult Toompeale, siis ka seal ei ole neil lihtne, sest igal pool on selline pori, et koolini jõuda jalgu märjaks tegemata on võimalik ainult kass kuumal suvepäeval või hirmsa külmaga. Nende raskuste ebamugavust. Lapsed sageli jätavad koolis käimata ja üldse seda koolikülastajad vähesed. Vaat niisugune oli siis Kondrattidemanni kindlasti mõnevõrra liialdatud demagoogiline üle väljaastumine selle nimel, et Tallinna linn saaks omaette kooli linnakooli, mis võiks asuda dominiiklaste kloostris. Aga paavst, kes tallinlaste soovi tahtis täita, aga Tallinna piiskopi tahtnud kavake vihastele, leidis lõpuks niisuguse diplomaatilise lahenduse. Ta andis ta, Martin, viies paavst. Seitsmeteistkümnendal juunil 1424. aastal andis välja bulla sinkarodioatsioonis afekto, milles ta lubas Tallinna linnal haavada kooli ühe linna kiriku juures. Sellisel kombel linn sai oma kooliõiguse millega toomkirik kapital ikka veel ei leppinud, nii et tegelikult kool avati alles 1428. aastal Oleviste kiriku juures, ilmselt sealsetes köstrimajades. Aga Tallinna piiskop või selle kahjurõõmsalt käsi hõõruda, et Tallinna dominiiklaste, et ei saanud seda õigust kooli enda juurde rajada ning saatuse niiskuse mõru iroonia vahendusel või tõttu alles siis, kui jaanuaris 1525 olid viimased Muugard kloostrist välja aetud, läinud ära Tallinna piiskopi Bornholmi mõisa või Porkuni mõisa siis toodi linna kool Oleviste juurest sinna Katariina kloostri ruumidesse ja tegutses seal kuni 19. sajandi alguseni, mil kooli jaoks kasutada, võtad vana refektoorium, lammutati, seda hakati kasutama, eks ole, katoliku kirikuna uuesti. Ja niimoodi siis need uperpallid Tallinna kooli ajaloos on viisid aga selleni, et hiljem rajat selles koolis ka terve rida nii-öelda stipendiaadid, kohti ning vaesed eesti soost koolipoisid võisid saada kunagise Katariina kiriku. Jaa, kloostriruumidest edasi minna õppima välismaa ülikoolidesse, nii et kuidas me ka ei vaata seda. Katariina kloostrit on tema osa nii hästi meie arhitektuuriajaloos, kunstiajaloos, üldises hariduse ajaloos ikkagi üpris suur. Tähelepanuväärne ning on, mida sellega seoses meenutada jaga tänulikult uuesti jutuks võtta seoses meie oma armsa linna arenguloo. Te kuulsite saadet sarjast vana Tallinn. Saatesarja autor on Jüri Kuuskemaa. Järgmine vana Tallinn on eetris septembrikuus.