Hea kuulaja saade kajamasin, on seegi kord teinud oma valiku ja seisab vastamisi järjekordse popmuusika aja lasuur nimega. Seekord pöördume pärast mitut Ameerika muusika seltsis veedetud saatetundi tagasi Suurbritanniasse. Ja kohtume seal Manchesteri rokkansambli igatahes müts. Mina stuudios olen Tõnis kahu avalaulu nimi on dist Charming Man. Laul, mida me äsja kuulasime, männ polnud ansambli esimene singel, kuid siiski esimene, mis tõi kaasa läbilöögi. Vähe sellest, see polnud läbilöök tavalises mõttes, kus bänd lihtsalt oma tulevikupotentsiaali näitab ja olemasolevasse popkonteksti sulandub. Šveits oli tõepoolest ansambel, kelle edu andis alust uskuda neisse kui briti popmuusika tulevikku. Üldiselt. Institutsioon, mis Šveitsi sellisena esile tõstis, oli briti muusikapress ja selle juhtivad esindajad Melody Meikari Express. Ansambli puhul oli kohe märgatav üks kuni nende lõpuni kestma jäänud erijoon. Ja nimelt ümbritsesid spitsi alati sõnad, mitte lihtsalt kõmu ja spekulatsioonid, vaid pigem just innustunud katsed neid ära seletada. Mõista nende muusika varjatud sõnumeid ja tunde loogikat ning saada koos sellega aru kogu briti popkultuuri arengutendentsidest. Müts saabus areenile keset popmuusika kriisi Suurbritannias. Pank energia oli pisendanud 80.-tesse aastatesse väga mitmekesistest vormides ning peaasjalikult koondas tähelepanu klemm. Rokiaegu taaselustab stiliseeritud lavastatud elektropop, kuid aastaks 1983 oli see suund juba maha käinud ning kaheksakümnendat tervikuna ei tõotanud midagi head oodata. Jah, midagi suurte raputavad midagi, mis kümnendile tema kaalukuse annaks. Müts paigutati just sellisesse rolli. Selles mõttes oli neljaliikmeline bänd, aga kujutas endast põhimõtteliselt kahe mehe lugu. Lauljast Tywin Patrick Morris, kitarrist Johnny mar täiendasid isegi ehk vajasid teineteist. Morris ei ole imagoloogiliselt eneseteadlik rokkmuusika ikonograafiat tundev poeetilist ambitsioonidega loomult karismaatiline. Marjalegi oskas mõelda rohkem kõlalistes kategooriates. Ülejäänud kaks bändiliiget baskitaristandi Rolk ja trummar Mike Joyce moodustasid võrdlemisi inertsi, kuid põhiosas funktsionaalse rütmi. Trupi võrrandi viimane element oli sõltumatu plaadifirma Rahtreid, eeskätt selle vaimne juht johtreilis. Just sõltumatute firmade teke oli üks pankrocki vahetuid tulemusi nüüd kogusse jõudu ja laienes edasi briti popmuusikasse, kui mitte just kommertslikult, siis ideeliselt keskse jõuna ameti. Ja müts oli nendegi muutuste sümbolbändiks. Ansambli edu taga oli paljus just Morris sai valmisolek võtta enesele keskset positsiooni briti rockis. Seda, mida muusikaajakirjandustalleke pakkus. Just Morrisoni, andis teada, miks on selles mõttes teistsugune. Miks kujutavad nad alternatiivi pop muusikalisele normile kaheksakümnendatel ja mis eriti oluline, miks peavad ennast erilisena tundma ka nende fännid? Kuulame nüüd kaht lauludes mütsi algusaegadest nende esimeselt albumilt aastast 1984, millel samuti nimeks Schmitz esmalt difrentslased meik, seejärel hõil äranda Fadel. Milline siis olides mütsi idee, kuidas nad artlikuleerisid ise oma kultuurilist tähendust võib öelda, et mütsi loominguline trajektoor nägi välja nagu omamoodi välja arendatud SEE popmuusika olemusest ja bändi kommentaaris sellele kui lihtsustatult vaadata olides ideelise konfliktis 20.-te aastate üldise pea voolulise vaimulaadiga. Me oleme juba saanud jälgida, kuidas ta mainstream just USA popmuusika kaudu ennast kehtestas, seda siis eelmistes saadetes. Kuidas muusikatööstus oma positsioone tugevdas ja kuidas kujunesid välja uued mõjuvõimsad institutsioonid, nagu MTV. Popmuusika oli majanduslikus mõttes kaheksakümnendatel edukam kui iial varem ja mis pole vähem tähtis popmuusika nägiga edukas välja oli ekstaatiline lõbujahule kirev ja värviline. Popmuusikast oli niidist saanud universaalne tarbimisnorm ja muidugi vastandus selles mõttes teadlikult sellisele normile. Aga me ei tohiks ka tavapäraste lihtsustustega piirduda, sest mitte anti kommertslikuks, polnundas mütsi kogu sisu. Morris sei ja Marri lähenemine oli analüütilisem ja kandlus otseselt üle ansambli kõlapilti. Siin on olulised kaks momenti. Kõigepealt toonitas mitte seda, et 80.-te peavoolu pop, millega nad vastamisi seisid, oli rõhutatud kehaline, füüsiline ja tantsuline. Tolle muusika pakutav tarbimiseks. Taas oli ikkagi just rütmiline ekstaas aga samas ka selgelt seksualiseeritud ekstaas. Seks oli 80.-te reeglipärasus ning järelikult oli radikaalsem olla A seksuaalne. Just sellist seksuaalset popstaari Morris endast kujutas tema idee ja tema laulude teemaks oli süütuseni, seksuaalsust lapselik poisilik puhtus, mida seksuaalne iha võib ehk vaid rikkuda. Teine moment, mis paljudes ka segadust tekitas, tulenes just eelöeldust ja puududes Smitzi suhet afroameerika muusikasse. Kuna seksuaalsust kodeeris rahvusvahelises popkultuuris kaheksakümnendatel aastatel ja tegelikult varemgi ikka just afroameerika muusika, siis on mõistetav, miks Schmitz katsus oma poeetilises süütuse otsingus kõlada nii valgelt kui võimalik. Tõsi, siin on hetketi märkimisväärseid erandeid ja peaasjalikult on nende taga just Johnny Marri kitarrimängustiil. Kuitahes mütsi üldiselt hoidis tõepoolest kinni 60.-te aastate folkroki meenutavast suhteliselt konservatiivsest kõneviisist oli Marri loodus märgata ka kohati isegi fancy elemente ning loos, mida me alljärgnevalt kuuleme, võib ära tunda pluusi. Laul ise on aga üksnes mütsi muusikaliselt paremaid ja suurejoonelisemalt pärit aastast 1984 ja kannab nimi ausuunis, nagu kuulame selle loo pika ligi seitsme minuti pikkust versiooni. Äsja kõlanud laul Houssulis nagu pole hektes mütsi tüüpiliste seast kuid kuitahes mütsile midagi juba õige varsti pärast edukat starti ette heitma hakati, siis oli see just nende kalduvus tüüpilise kõla poole. Jah, teatav olemuslik konservatiivsus. Tõsi, lähemal kuulamisel pole nende muusika hoopiski nii väga lihtsakoeline. Morris sai on lauljana ehk omade piirangutega, kuid tegelikult on see, kuidas ta muusika sees ruumi võtab, üsna muljetavaldav. Muljetavaldav just selle poolest, et tema laulmist iseloomustab kõrvatorkav passiivsus, mitte tema ei näi juhtivat laulude meloodiajoonist, vaid vastupidi, need juhivad justkui pigem teda. See passiivsus oli osa kogudes mütsi melanhoolselt karakterist, samuti teatavast monatoonsusest, mis iseloomustas bändi kõlapilt. Seesama monotoonsus. Melanhoolia segu on mõnes mõttes iseloomulik ka mitmele teisele Manchesterist pärit bändile eeskätt selles meiegi sarjas nädalaid tagasi tutvustatud ansamblile Joy Division. Ka Morrisoni andis kogu oma olekuga mõista nii plaadil kui laval. Ta ei sobitu hästi sellesse, mida popkultuurinorm temalt nõuab. Teisisõnu öeldes asutas Morris sai justkui sellele, et popmuusika on väärtuslikku mitte avaliku ja ülevalgustatud suursündmusena vaid millegi priviaatsena ja salapärasena. Tema lauldud laulud ei ole otseselt depressiivsed, mida tollesama Joy Division omad kahtlemata olid. Aga kui me ei saagi nende laulude puhul rääkida tumedusest Sis teatavast salapärasest poeetilises püüdlusest varjus oleku suunas kindlasti. Ja kui päris palju on arutletud selle üle, kas Morrisoni laulutekstid olid ikkagi päriselt head siis Jahk ehk oli nende toon tihti üle pingutatud ja pretensioonikas, aga samas oskastega triviaalsus tõepoolest poeetilise Maiesteetlikkusena lavastada. Pärast 1984. aasta buumi sarnast esiletõusu satustes müts löögi alla siis, kui ilmus nende album number kaks pealkirjaga miitis mööda. Pärast kõike seda, mida bändi kohta kirjutada oli jõutud, sai tegemist olla vaid tagasilöögiga. Midagi sellist ehk tõesti ka tuli, kuigi tagantjärele leidub ka neid, kes seda iseenesest Crumplikumati vähem meloodilist plaatidest mütsi suursaavutuseks arvavad. Kuid sedaaegu võis juba arutleda selle külje kastades. Mütsi keskseks meediumiks on üldse LP formaat. Bänd andis ajaloo jooksul välja hulga laule Singlitel ning alles hiljem jõudsid nad kogumikele. Ühte sellist kuulame nüüd lühike napilt üle kaheminutiline Williamit. Fosfelinafing on küllap üks nende paremaid singleid üleüldse. Teiseks kõlab aga nende küll mitte eriti edukaks osutunud singli laul albumilt niitis Mölder selle nimeks Joukis. Fanijani moor. Üldise arvamuse kohaselt saabustades mütsi loominguline kõrghetk aastal 1986 juunis albumiga ta kliinilise teed. Kui varem oli põhjust arutada selle üle, kas ta Smitzan pelgalt üks perfektne kultuuriline deklaratsioon vastandus pop- vaimsuse globaalsetele normidele siis uuel plaadil olid lihtsalt laulud paremad. Samas olid kusagil seal varjus ka probleemid. Mõned neist said avalikuks kiiresti ja proosalisel viisil. Näiteks tüli plaadifirmaga. Rahtreid lükkas albumite kunsteed ilmumise pool aastat edasi ning samuti muutusid umbes sedaaegu pingelisemaks suhted Morris Johnny Marri vahel. Kuid mitte vähem tähtis polnud see, et mütsi muusika ise muutus tasapisi rutiinsemaks poleeritumaksi üha enam konventsionaalseks. Laulud uuel plaadil olid küll paremad, kuid võib-olla polnud see paremus tingimata mütsi juures kõige olulisem. Mis sest, et kui teed on muusikaajaloo jaoks isenesest ansambli absoluutne klassika bändi neljas ja viimane originaalmaterjaliga stuudioplaat, Stranger või kamm, oli see vastudes mütsi ammendumise märk ja seda mitte ainult seetõttu, et avalikkusele ansambli lagunemine selleks ajaks juba teada. Kuidas mütsi mõõtmine Realo skaalal ei ole lihtne ühene nende mõju kaheksakümnendatel aastatel oli briti popkultuuris tohutu kuid ei saaks öelda, et pärast neid tuli ette väga palju bände, kes oleksid kõlanud väga ansamblites, mismoodi? Jah, nende muusikaliväliselt lihtne konservatiivne kuid Morris Marri pitser bändi umbes kolmveerand seal laulul oli siiski niivõrd tugev, et muutis ansambli kõla eriliseks. Võib muidugi öelda ja seejuures mitte kuigivõrd eksida endas müts mõjutas hulka järgnevaid bände, briti rockis Stongruusis reisis ja veel mõned tulevad meelde kuid on raske just muusikaliselt osutada, milles täpselt see mõju seisab. Mütsi arengukäik oli minu meelest järgmine. Nende varane muusika oli kantud ambitsioonidest, mida bänd alati välja ei kandnudki. Just see tegi nad huvitavaks, pingeliseks ja omal moel asendamatuks. Hilisem faas 80.-te teisel poolel oli professionaalsem ja orgaanilise midagi tegelikult ka vähem veider. Sest miks see mõjujõud ei tulnud müüginumbritest? Politsei soolokarjäär on selles mõttes olnud sootuks edukam, aga tabasid alternatiivsus rokkmuusikas uued võimalused. Isegi kui rocki tehtud Britannias pärast neid radikaalselt teistmoodi, siis sellest mõeldi ja räägiti teistmoodi küll. Nüüd kolm lauludes mütsilt väärisel aitad never knows out, albumendite kunsteed serv, Sheila tekib auplaadilt streinh, kamm ja kolmandaks esialgu ainult singlina ilmunud Köff imega oma samuti aastast 1987. Hea kuulaja, lõppemas on klassikaraadios kaja, masina seekordne saade, mis sai pühendatud briti alternatiivrokimentaliteedi liidrile ansamblitele spets Manchesterist. Mina siin stuudios olin Tõnis kahu ja soovin teile head õhtut ühegades mütsi parematest lauludest. AinuIt shower aastast 1986 albumilt tunnistajaid. Kohtumiseni. Kaja Masina vaata peredamatele sündmus. Leia nimedele populaarsemaks ajaloost koos teiega laupäeval kell 21.