Kino kinosaade filmidest filmikunstis. Algamas on 19. mai saada kino, kino ja täna kõneleva pikemalt järgmistel teemadel. Londonis elava eesti filmi režissööri Kersti Uibo 11 aastane filmi teekond Kosovos saanud lõppenud ja alates 24.-st maist saab vaadata tema uut dokumentaalfilmis see on see päev ning klassikaraadio stuudios ongi Kersti Uibo, briti kunstniku, fotograaf Taylor-Woodi debüütfilmi John Lennon nooruspõlvest. Nagu väär. Käis kaemas immo Mihkelson, kes jagab kommentaare tutvustama kino sõpruses käimasolevat Hispaania filmide kuud ning eepose tõlkija mütoloogia spetsialist Rein Sepa. 90. juubelisünnipäeva puhul linastus 27. aprillil Helle Karise film Teejuht mütoloogiasse. Sel teemal tegi loo Elis Vesik ning Ateena kunsti. Kino korraldas 27. aprillil Jaan Toominga portree et tutvustada kinokülastajatele TEMA filmiloomingut ning reportaažid tõi Liina Vainumetsa. Sellised on 19. mai saate kino kinoteemad. 24. mail esilinastus Kinos Sõprus Kersti Uibo dokumentaalfilm, see on see päev kest Uudan dokumentaalfilmide režissöör-operaator, kes elab Londonis ning veedab suved metsa poole kodu külastanud pean inglise ja saksa keelt Moskvas. Ajalugu Londoni ülikoolis ning dokumentaalfilmirežiid National film and televisioon skulis. Inglismaal ja Eesti publikule on tuttavad tema eemaldi maa kitsas Downing vaikelunaisega ning nüüd siis esilinastub tema uus dokumentaalfilm. See on see päev, mille peategelane munk Niron Kosva kloostris. Kõneleb Kersti Uibo. 2000. aastal ma sõitsin esimest korda sinna ja sõitsin kuus nädalat mööda Kosovot ringi, otsisin endale tegelast, selle perioodi lõpul leidsin ülesse tuli minu juurde see munk, munk meral, siis ma aasta otsa otsisin raha, sõitsin tagasi 2001 filmima, meil on, ütles, et ta sureb ära, et liiga hilja on ja siis tegin filmi, kitsas on värav, minu minu kaamera ette tuli üks vana non, aga munk, Miranali kõrvaltegelane selles filmis. Siis ma sõitsin muidugi palju mööda Balkanimaid ringi, ma olen peaaegu kõikides kohtades näidanud seda filmi ja, ja toimus väga, väga elav arutelu ja tekkis kaks leeri, olid inimesed, kes olid selle filmi poolt ja inimesed, kes olid filmi vastu asi läks vahel nii kaugele, et öeldi selle filmi, peab ära keelama. Tegelikult film on nunnakloostris, toimub Wana Non, räägib oma elust, kes elab seal väravas kired ja see vihkamine on seal nii suur, et isegi selline väga rahulik ja rahumeelne film äratas nii palju tugevaid emotsioone. Siis mulle heideti ette, et miks ma tegin serblastest ja miks ma filminendal paanlastest ilmselt serblaste poolel ja mõtlesin maja kellelegi kellelegi poolel. Ja siis need läbivaatusel muidugi kestis aastaid ja tegelikult isegi praegu ikka vahel näitan seda kitsas väravat. Selle tulemusena tekkiski küsimus Sloveenias üks ajakirjanik küsis, et aga miks te siis tegite selle filmi, ma läheksin filmi tegema ühest inimesest, kes saab aru, et vihkamine ei vii mitte kuskile välja, et see teeb nad haigeks, et ma tahtsin tegelikult filmi teha, nõngaste oli 2007 aasta Janar siis muidugi ma kirjutasin isa meranile, no et sa elad ja et kas ma võin tulla lihtsalt minule midagi selle vastu, et aga et sa pead piiskopid saama õnnistuse ja siis hakkas filmimine tegelikult 2007, niimoodi korda oli mul õnnistus, kord võeti see mult ära, kord anti mulle raha lubati raha, siis ma ei saanud seda raha. Lõpuks tegelikult, mis on kõige toredam asi, et siis ma sain Eesti kultuurkapitalilt ja Eesti filmi sihtasutuselt sain selle raha, hakkasin filmima rahulikult 2009 2010. Nii et see on väga pikk protsess, kuigi see ei paista, võib välja. No tavaliselt, kui sa teed dokfilm, mis tähendab on mingisugune asi, mis sind nagu lükkab mõnda asja tegema, minul on see, mis mind tegelikult lükkas seda filmi tegema, oli meil on nii palju sõdu ja et Euroopa sõjad käisid muidugi Balkanimaadel sõjad käivad kogu aeg juhtu praegu, eks araabiamaades ja Afganistan, Liibüa, Iraak ja, ja kui sa siis mõtled selle peale, et kui palju inimesi kannatab pidevalt maailmas ja kuidas inimesed elavad selles situatsioonis ja milliseid valikuid sa pead tegema, sellepärast ma võib-olla sõitsin, kuna ma elan euroopas, sõitsin Kosovosse, sest seal on Balkanimaade sõjad ja otsisin nagu inimest, kes saaks sellest aru või kes on selle üle sügavalt järele mõelnud, et kuidas elada sellises kohas, kus on kogu aeg ainult kättemaks Kardobiga 20 30 aasta tagant noh, imekombel või on see täiesti seaduspärane, et ma leidsin sellise inimese kloostrist ja siis oli, ma hakkasin nagu jälgima teda, ütleme, ma olen inimvaatleja, ega ma ei teadnud täpselt, millesse filon tuleb, ma leidsin inimese, ma leidsin ja läksin selle inimese pärast sinna kohale, kui ma jõudsin kohale esimest korda tema kloostrisse, kus ta oli kloostriülem, siis ma jõudsin sinna südaöösel NATO sõdurit, eesti poisid, tõid mind sinna kohale ja oli pime, aga hommikul tõusin ülesse pool viis ja siis nägin, et see klooster asub mäe otsas ja ma ronisin sinna üles treppidest üles ja siis korraga sain aru, et see on filmi jaoks muidugi ideaalne paik. Kui sul on all on see vaikne küla ja tee, mis läheb ümber selle kloostrimäe ja üleval siis on mõned üksikud kloostrielanikud, mõned mungad seas oli kõik nagu väga pisikene see klooster ja hakkasin neid film, ega ma ei teadnud täpselt, millesse film tuleb, lihtsalt püüad olla niivõrd avatud sellele, mis toimub, olla erapooletu, palvetasin nendega, ma olin nendega seal koos, ma elasin külas loomulikult. Naisena on raske olla, muidugi mungakloostrisse sa nendel on oma elu üldse on ju, ega kloostrites ei lubata filmida, aga see, kuna sõja ajal see tutvus sai sõlminud, et siis selle tõttu ma sinna tagasi sain ja see usaldus oli tekkinud ja ma ei teadnud, millesse film tuleb, ausalt öeldes montaaži käigus ja lõppedes, nüüd ma tean, millest see film tuli, see film tuli sisemisest rahust. Sest kui ma esimese filmi kitsas on, värav tegin nagu kloostris, kus ühel pool väravat olid sõdurid ja teised poolelisse kloostra oma rahuga ja need inimesed, sõjapõgenikud ja sõdurid ja ajakirjanikud ja ministrid ja välisministrid käisid kogu aeg sealt väravast läbi siis sa nägid nagu elu kloostri sõja ajal ja nüüd ma nägin siis elu kloostris peale sõda. Just nimelt filmisin seda inimest, kes oma kloostri sõjast üldse ei rääkinud ja konfliktist ja selle tõttu see film tulebki, nagu siis sõjale vastu tuli film rahust, nüüd on see loogiline. Aga see asi nii selge ei olnud selle tegemise ajal. Nüüd on kõik selge, vähemalt minule. Mind huvitab filmida inimeste sisemist elu ja seda on, seda on kõige raskem näidata, aga mulle meeldivad sellised rasked asjad. Kui sa tahad niisugusi asju näidata, mis on sees ja see sisemisi protsessi on peaaegu võimatu näha siis siis võib-olla, kui sul on olemas väga suur konflik, et siis tegelikult sisemine maailm muutub nähtavaks ja võib-olla sellepärast ma ei saaks seda filmi teha ei Eestis ega Inglismaal vaid selle konflikti peegeldus tuleb tegelikult sinna, kuigi ma ei näita sõda, aga, aga see on seal olemas kogu aeg, see konflikt ja tähendab sisemised väärtused, sisemised pinged ja sisemine see elu muutub ainult konfliktikoldes muutub nähtavaks ja sellepärast ma läksin sinna. Üks asi on see, et ma tegin ühe filmi valmis ja siis ma nägin, kuidas inimesed sellesse suhtusid, isegi kui seal oli väga, oli ka palved ja inimese võib-olla monoloog. Et kui palju see inimesi ärritab see sõna. Ja samas ma tundsin, et ma tahan nagu väga selgelt öelda, et ma ei ole ei selle ega teise pool, et mina olen seal inimene, kes vaatab seda tegelikult tunneb kaasa mõlemale poolele, aga samal ajal olen nagu neutraalne selles suhtes, et lihtsalt sa jälgid seda elu. Sul ei tohi olla tunde filmimise ajal, ma arvan, see on kõik, inimesed tunnevad seda valu, kui sa näed, niisugust suurt kannab ost. Minu õnn on muidugi, et ma ei ole seda üle elanud, aga ma nägin seda, mis toimub pärast sõda, isegi see on kohutavad. Ühelt poolt ma siis püüdsin seda sõna mitte kasutada just nimelt sellepärast, et mind nagu süüdistama hakata, ütleme, see oli võib-olla ajendiks. Aga samas selle peale ma tulin ka kuskilt juba ka mitu-mitu korda käinud, no tavaliselt käisin selliste nelja-viie nädalaste plokkidega. Tuli mulle korraga meelde oma lapsepõlve, sest ma ise kasvasin tee ääres ja mulle väga mind nagu tõmbas sinna mere kaldale ja ma vaatasin alati neid väikseid kive ja korjasin neid ja ja ma tundsin väga selgelt, et ma olen ise ka see kivis mere kõrval, et ma olen nagu, et noh, et see inimene on tõesti nagu mingi pisikene kivikene ja see tunne seal, kui ma filmisin, kuna ma olin mäe otsas ja nägin, kuidas seal all olid need inimesed, kes seal liikusid, olid täpid ja mungad, eriti talvel ka selle valge lume peal mustad täpid liiguvad, et siis näed, et see inimelu on, noh, loodus on, muutub loodus vaheldub, aastaajad vahelduvad sajandeid aastatuhandeid vahelduvad ja inimesed ka tegelevad ühtede samade asjadega, teevad tööd. Neil on rituaalid munkade puhul, miks nad huvitasid mind ka, et nad on ebaisikulise, et nad on mustad. Ja keegi ei erista üldse ka, sest sa lähed kloostrisse, kõik mustades riietes võtab tükk aega aega, kuni sa tunned ära, et see on see ainuke asi, mis võib-olla võib mõelda, et üks on aeglane ja üks on laisk ja eks vana ja noor, aga noh, nad selles suhtes nad muutuvad nagu lihtsalt sümboliks. Ja siis hakkasidki nägema seda maailma, nagu minu jaoks hakkas, ma nägin seda maailmapilti sealt inimene tegutseb Räpina ja kuidas siis selle täpina selle siit ära läheme, mis me maha jätame. Kas me jätame mingisuguse sellise suure vihkamise või, või on seal mingi ahastus või on seal selline meeleheide või on või on see rahu? Sellepärast? Mäletan, Myron ükskord ütles mulle ilusti sealsamas, kui me kohtusime, esimene kord vaatasime seal kalmistul ja ütles, et küll on kurb, et inimesed panevad kalmistule neid suuri kive ja, ja suured monumendid on, vaata kui ilus on, kui on puu, mis mädaneb ära ja siis ei jää mitte midagi. Mul on niisugune tunne, et kui inimene läheb ära, et mida vaiksemalt ja mida vähem ta jätab müra endast järele, seda parem on, et see inimene lõpuks hääbubki ära peabki, vaikselt kaob ära. Aga need on niisugused tunded ja siis ma tegin selle filmi selle, et, et inimene tunneks neid asju, et äkki äkki püüdsin luua sellise ruumi, kuhu sisse sa lähed, et vaataja läheb sinna sisse, sinna ruumi, läheb selle rütmi sisse ja hakkab ise võib-olla mõtlema, paralleelsed näeb neil täppe seal töötamas ja palvet, samas. Ja siis tekib äkki dialoog iseendaga, et miks ma siin olen ja mis ma teen ja kas sellel on mõtet ja kas ma pean jooksma või, või pean rahulikult, olen, ma arvan, et see on selline filmi dialoog vaatajaga. Loodame ka äkki mõnel inimesel tekib mingi dialoog ja ta hakkab otsima midagi iseenda sees, sest filmis ma ju mingit vastust ei anna, see on, selles suhtes on seal tühjus. Aga, aga ainult tühja koha peale saab midagi sisse panna, et öeldakse, et ainult tühja anumasse saab valada vett. Kui see anum on täis, siis ei ole sinna midagi valada. Minu ülesanne oli teha selline tühi janu, et vaataja paneb ise ennast sinna sisse ja hakkab seal selles anumas elama. Kõneles Kersti Uibo oma uuest dokumentaalfilmist, see on see päev, mis esilinastub 24. mail Kinos Sõprus. 25. mail Hispaania filmide nädal, ehkki kinokava võiks hetkel iseloomustada ka kui Hispaania filmide kuud, sest samal ajal jooksevad veel ka keelatud vihm ning Innar riidu film Beautiful aga Hispaania filmide nädala kava tutvustab need klassikaraadio stuudios. Tiina Savi. Hispaania filmide nädal toimub tegelikult seitsmendat korda juba Kinos Sõprus ja esimest korda on programmi valitud mitte ainult Hispaanias tehtud filme vaid ka Ladina-Ameerikas, ehk siis meil on kavastasin Peruu film Mehhiko koostööfilmid, et lähenetakse seekord siis mitte maania riigipõhiselt, vaid keelepõhiselt. Ja need filmid, mis programmis on tõesti hästi ja väga erinevad ja kõik on väga head ja üks minu lemmikuid, mida kindlasti tasub vaatama minna, on kurbusepiim, mis möödunud aastal festivalidel kannise, Veneetsias ja Berliinis hästi palju laineid lõi. Suhteliselt maagiline, tõsine imeilusa kaameratööga. Täiesti uskumatu lugu siis kurbuse, piima nimelist haigust, põdevast naisterahvast. Hispaania Maja, Hispaania saatkond on need suurepärased filmid meile kinno toonud, on see aasta esimest korda kõikidel filmidel ka põnevad sissejuhatused näiteks lõunaekspress juhatab sisse Liisi Koikson, siis postkaardid Leningradist. Mis on hästi populaarne mänguline film juhatab sisse Iir Hermeliin siis Carlosaura, Hispaania vanameistri filmi Kooja bordoos juhatab sisse Mikk Rand, kes on kinobussi kinotalgute üks eestvedaja ja tegelikult Carlos Saura film on üks, kui ülejäänud programm koosneb sellistest uuematest filmidest. Sis, Carlas, Saura Kooja film on aastast 99 ja tegemist on tõelise Haanja mõistes nagu kultusfilmiga, mis loomulikult räägib siis Hispaania kunstnikust Francisco dekojast, et seda tasub kindlasti vaatama tulla siis lõunaekspress, mis Liisi Koikson sisse juhatab. Äärmiselt tore filme. Mis jutustab sellest kuulsast ekspressist, mis sõidab siis Pariisist Lissaboni ja kuidas seal inimeste elud ristuvad ja mida kõike jõuab juhtuda siis ühe pika rongisõidu jooksul. Hästi kaunis armastusfilm on fiktsioon, mis linastub järgmisel reedel. Tasub jälle vaatama tulla. Põhimõtteliselt tasub kõike vaatama tulla ja kinokinno tulek on veel eriti lihtsaks tehtud, sellepärast et kõik filmid linastuvad tasuta. Nii et kõik hispaania filmide sõbradega, ladinaameerika filmide sõbrad on kutsutud külla ja tõesti seal huvitavat juhatatakse sisse, kas nad räägivad need filmid taustast või oma suhtes sellesse filmi? Olete te seda ka oma valguga? Ausalt öeldes ma ei tea, millest nad räägivad, sellepärast et me oleme alati andnud sissejuhatajatele 100 protsenti vabad käed. Ma üldse ei üllatuks, kui Liisi Koikson hoopis laulab. Järgmine sündmus, millega kino Sõprus ka omalt poolt kaasa aitab, on siis see kirjandussündmus head read. Ja mil moel te olete selle kirjandussündmusega? Meile tuleb kinno külla kaks suurepärast kirjaniku Philip Klaudell ja Borissov kuunin mõlema kirjaniku teoste põhjal valminud filmid linastuvad siis flip Klaudelli. Ma olen siin nii kaua armastanud. Claudius So Long on selle originaalpealkiri. Peaosas on Kristin Scott, samas väga tuntud briti näitlejanna ja Boriss akuuninil riiginõunik Nikita Michalkovi teostuses. Mõlemad filmid linastuvad kaks korda ja kirjanikud on mõlemal linastusel kohal. Parissakuuniniga veab vestlust Juku-Kalle Raid ja Filipp Klaudelliga. Ma hetkel ei teagi, kes seda modereerib. Kirjalik on ise kindlasti kohal, jah, nii et olen, on huvitav tutvuda Filipp Klodele endaga, kes raamatuid loetakse näiteks. Ja mõlemad filmid linastuvad siis eestikeelsete subtiitritega. Lisaks sellele veel mõnda päeva käib teel ka just silmsari. Siin Tallinna noortenädala raames on just film toonud meile kinno valiku Tuusi muusikafilme täiesti fantastilised teosed, siin. Teisipäeval linastus suliend templi uus film siis on veel näitamata üks kord marks mõni lugu ehk kultusbändi morfiin eest vedajast jutustav suhteliselt kurb, aga emotsionaalne, aga aga suurepärane teos ja siis täna-homme-ülehomme saab näha veel erinevaid muusika tantsufilme kell kuus õhtul odava piletihinnaga. Ja te jätkate ema kinoklassika sarja, kuidas sellel kinoklassika sarja on läinud? Pühapäeva filmiklassika on selline suhteliselt uus sari, mis on poolteist kuud meil kestnud igal pühapäeva õhtul. Me näitame ühte maailma filmiklassikasse kuuluvat teost. Esialgu oleme põhiliselt keskendunud prantslastele. Francois Trufooja son lukkudaaria Luim all on olnud nagu põhinimed. Üllatavalt hästi on läinud, aga võiks veel paremini minna. Klassikasari on on see, mille me jätame sisse, see ei kao mitte kuhugi igal püha päeval kell seitse praegu. Et tasub silma peal hoida näiteks sel pühapäeval, Me näitame Francois tro filmi Sull, Simm, mida on nimetatud maailma kõigi aegade üheks parimaks filmiks sellisest emotsionaalsest armukolmnurgast. Suhteliselt haruldane on ikkagi selliseid vanu teoseid, et nagu oma elus korragi suurelt ekraanilt näha saada, see on hoopis midagi muud, kui telekast seda vaadata. Mitte et need telekas ka iga päev näidatakse. Seda ka muidugi. Kinos Artis jookseb, uuri silme noverbaimis linastub Bretti Briti sarjas ja tegemist on briti kunstiga photography debüütfilmiga, mis kajastab John Lennoni nooruspõlve muusikuks kujunemist aastail 1955 kuni 60. John Lennon mängib selles filmis äärand Johansson, tema tädi Mimid, Kristin Scott Thomas ja tasakaalutu. Tema ämmariid ja dressimist kõneleb nüüd lähemalt. Immo Mihkelson. No kindlasti on see film kuulsusest ühest väga kuulsast inimesest, kes tänu ansamblile The Beatles, mis on popmuusika kõige kõige kõige kuulsam ansambel, selline mega edulugu kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja kentsakas, et 40 aastat pärast laialiminekut on ansambel ikkagi palju edukam kui paljud tegutsevad ansamblid oma müüginumbrite ja muu poolest. Nii et tegemist on ühe erakordse nähtusega ja kui nad John Lennon on selle erakordse nähtuseks erakordsemaid esindajaid ansambli peaaegu et vaimne liider, siis film tema nooruspõlvest on loomulikult huvitav juba sellepärast, et mida siis nagu meile näidatakse niisugust, mis selle suure eduloo ehk viis, mis on see võti? See film tegelikult näitab viit aastat noore John Lennon elust 55.-st kuni 60. aastani siis kui tuli rock n roll, kui Lennon võttis kätte kitarri, hakkas ansamblit tegema ja kui kõik see algas, et see on nüüd eluloofilm selles mõttes ja kui me räägime kuulsuste eluloofilmidest, siis on need igavad sele pärast, et me juba teame, mis juhtus pärast, eks ole, et nad said kuulsaks edulugu ja nii edasi ja nii edasi. Ja ainukene, mida me sellest filmist teada ehk saame, on mõni uus tahk sellest, miks see juhtus, miks ta sai kuulsaks ja kui tegemist on muusikuga nagu John Lennoni puhul väga kuulsa muusikuga, siis vähemalt mina vaatasin seda uudishimust muusikaajalisest uudishimust, seda filmi ja mind huvitas see, kuivõrd selle eduloo võtme käsitlemisel on seost muusikaga selles filmis. Ma pean, ütleme ette kohe, et üsnagi vähe, režissöör, see oli tema debüütfilm pika filmina. Tegemist on fotograafiga, kes on teinud avangardsed, lühifilme ja juba selline neljakümnendates daam ja debüütfilm, kui arvestada seda, kirjutatakse tema kohta ja internetist, mida ma vaatasin ja nägin, et tegemist on suhteliselt avang artisti kalduvustega, kreatiivse persooniga. Film oli üsna tavapärane, selline noh, ütleme lahendatud sellises suhteliselt nagu melodraama võtmes mitte ava Gardne, selliste ootamatute pööretega tavaline jutustamine, lugu lugu ühest noorest mehest, kes on ülemeelik, kes on selline Raplal meikar taltsutama rahutu hing, kes on natukene lõhkise lapse põlevi saatusega ja üllatav küll, selle filmi keskmes on tegelikult noored John Lennoni suhted kahe naisega. Kaks naist on tema ema ja tema tädi tädi, kes teda kasvatas ja ema, kellega tal olid keerulised suhted. Aga ema, kes teda õhutas kitarri kätte võtma, mängima musitseerima rock n rolli vastu huvi tundma. Ja see suhtekolmnurk selles filmis on põhiline kõik ülejäänud tegelased ka sealjuures tulevased tiitliga ansamblikaaslased nagu poolme kaarti ja George Harrison on selles filmis täiesti skemaatiliselt kõrvaltegelased. Sellised tühised kujud kui nii võtta kellelegi pühendate erilist tähelepanu. Ja tegelikult kahju on minul sellest, et selles filmis ei ole pööratud erilist tähelepanu ka muusikale või selle John Lennoni tegelikule seosele muusikaga. See film lähtub sellest punktist, et kogu John Lennoni järgnev loominguline impulss tuli tema lapsepõlvetraumast sisuliselt katkistest suhetest emaga siis tädi nimi, kelle kohta filmi lõpus märge, et kuni elu lõpuni sull Lennon igal nädalal helistas tädi miile, rääkis temaga pikalt ja see oli, see rõhutas, et oli tegemist väga tähtsa suhtega. Inimene, kes kuulas Bachi kodus, luges raamatut, tõid oli selline range, vaoshoitud inglise madaam. Aga et ta siis nagu mõjutas ja sellest on nagu kahju vaatajast on kahju, sest inimene, kes teab biitleid, kes teab John Lennoni teab tõenäoselt teda kui suure unistajana huvitava sellise intellektuaalse kallakuga musitseerijana huvitavate laulude tegijana. Ja väga vähe teab inimene sellest, et John Lennoni oli mingeid isiklikke probleeme või mingisugune selline lõhkekistus, mida psühhoanalüütikud pidid uurima ja mis kõike ta ei valanud seda nii-öelda oma tee kuulajale kaela, vähemalt kuulajale seda niimoodi tunnetanud. John Lennon on paljude jaoks olnud viitade kaudu, seisab positiivse idealistliku maailmapildikandja, seda muusikas ka. Ja kahju on see, et filmis see unistuslikus, see idealism ja see muusika kiindumus, see tegelikult ei tule esile. Siin püütakse näidata seda traumat, mille ta sai ja eeldatakse, et see trauma oligi tema kreatiivsuse põhiline, tore ka järgnevatel aastatel. Omamoodi võib-olla isegi kõnekas on ma netist lahti ja lugesin küllaltki pikki põhjalikku huvitav analisele ajakirjas see taim Ameerika ajakiri ja selle ajakirja lõpus oli selline hinnanguline kõrvalepõige seltskonnaajakirjanduse valda. Juhtus nii. Ma ütlen veel seda, et selle filmi peaosaline John Lennoni osatäitja on väga hea. Sellepärast minge filmi vaatama, sest see, see peaosa siin on väga hea, ta on väga energiline, väga huvitav. Ja seda, mida taim kirjutas, oli see, et see neljakümnendates aastates režissöör sai pärast filmi lõppemist selle üheksateistaastase peaosalisega lapse, et sellest oleks võinud palju huvitavama loo saada, kirjutas Times. Maailma algusest, kes saamiste hämaras selgitan menu. Üheksat ilma üheksate igipuu, juurt, puut targasti mõelda, et uut, tugevalt mullas. Eepose tõlkija ja mütoloogiaspetsialist Rein Sepa 90. juubelisünnipäeva puhul linastus 27. aprillil Tallinna kinomajas Helle Karise film Teejuht mitoloogiasse. Stuudios on filmirežissöör Helle Karis, keda Eesti publik tunneb ära kindlasti armsaks saanud filmida nukitsamees Karoliine hõbelõng ja Metsluiged autorina. Hetkel on vast põhjust rääkida just äsja uuesti linastunud filmist, mis on pühendatud Rein Sepale ja mida esmakordselt oli võimalik näha 1996. aastal. Inglastel on hästi vahva ütlemine, mida mina ei oska tõlkida, see Vaismann, vaata, see on see elutark, kui tark inimene tema oli jõudnud nagu sellesse moondestaadium või sellesse arenguritta, kus tema jaoks oli kõige olulisem see, mida tema elu jooksul on nagu ise läbi tunnetanud, läbi mõelnud ka võib-olla siis läbi tõlkinud ja lavastanud või ükskõik, kuidas me seda nimetame, tema tahtis nagu seda jagada teistele. Ma tahtsin hirmsasti, ühesõnaga, et teistel oleks samamoodi rõõm sellest osa saada ja sellega ta nagu kergendab siis nende elu või annab neile mõista, mis on elus õige, mis on hea, kus tuli. Esimene impulss või mõte teha film Reinson. Asi oli nimelt selles, et see oli siis 90.-te aastate lõpus, kui me hakkasime siin rõõmsalt minema, siis sellesse vabanenud kapitalistlikku ühiskonda, siis oli minul üks niisugune tore mõte, et ma teen filmi klassi oli Westholmi gümnaasiumi juures ja eesmärk oli, et selle filmi klassi õpilastele ma pakun võimalust läbi isiksust iseennast arendada. Et eesmärk ei olnud mitte filmi teha, vaid eesmärk oli see, et ma tutvustan endale lapsukestele isiksusi ja üks nendest oli Rein Sepp sihuke väga erandliku maailmavaatega, väga huvitavate sõnumitega ja teda kuuldes raadiost, siis oli kohe esimene niisugune reaktsioon, et vot selle juurde tahaks minna ja kui õpilastega seal hakkasime tema juures käima, siis sellest said nagu niuksed, väiksed palverännakud, et lihtsalt jäädvustada teda, mismoodi ta seletab ja mismoodi räägib, et ise ka pärast vaadata. See oli üks aspekt ja teine oli siis see, et lapsed ise võiksid õppida kaameraga kember käima. Stuudios on ka Peeter murdma. Õnneks oli mul suurepärane võimalus selle filmi tegemise ja, ja selle kinoklassi tegemise juures olla ja sellega kaasa kulgeda. Hellet on alati huvitavad selline meie Eesti asi, et kust see meie oma on peidus on, millised olid meie ürgsed tavad, märgid, kõik see, milline rahvas meil siin kunagi oli ja kõik see, mis on nagu kauges minevikus, mille kohta eriti sihukseid märke, kui ei ole maha jäänud, aga, ja siis selleks sai loodud selline asi nagu ida ja põhja võrdleva uurimuse ja loovuse stuudio oriest. Kuna kõikides vanades kultuurides, kui me vaatame neid märke käia ja tähendusi ja sümbolid, nad kipuvad korduma ja on väga sarnased kuskil ida pool on võib-olla sellised ümmargused kuskil seal teistel mandritel veidike nurgelisemaks ja teistmoodi, aga paistavad väga sarnased olevat, siis me otsustasime, et et äkki me uurides Neid teisi leiame midagi või astume sammu lähemale selle enda omal ja üheks selleks võrdlusmomendiks oligi siis läbi Rein Sepa, just see muinaspõhja mütoloogia. Nii palju, kui mina sepast aru saan või miks me tema juurde läksime, ei olnud üldse tähtis, mida ta tegi, vaid ta tundus tohutult üüratult huvitav inimene olema. See, mida ta rääkis, mitte tuhkagi sellest aru ei saanud, mis ta rääkis ja see oli kohutavalt põnev, et mida see kõik tähendab, tõmbas enda poole kõigepealt tema niisugune isikupärane Sharm ta oli kohutavalt huvitav. Nii et selles mõttes ei saa üldse ütelda, lähtuda ei kirjandusest, ei sellest, mis ta tegi, vaid tema ise oli põnevus kui niisugune. Me tahtsime temaga kokku saada, tahtsin teda näha, kuulda, mis asja ta räägib. Omavahel öeldes segame need esimesed nädalad ja esimesed, võib-olla isegi esimene aasta tuhkagi arusaam, mida ta rääkis, ta istus, eks ole, siin vahetavad pool, öeldakse voodiserval ja rääkis ja rääkis ja rääkis, et pea oli paks, aga oligi selles, et tema isik andis edasi mingisugust niisugust põhjatud teadmist. Ja Sa tundsid ja tajusid seda, et see on midagi niisugust, mida tahaks ka kätte saada ja ilmselt tema seda oli kogunud kättesaadavat ist nende vanade mütoloogiliste ürikute kaudu. Me küsisime, kuidas sa siis tõlgid, et mis sa pead kõige olulisemaks. Tema ütles alati selle peale kõige olulisemaks pean hääle kõla, ega ma siis neid kõiki tekste veel asju ei tunne, aga ma ei ole nii põhjalikult seda keelt ei oska, aga ma lihtsalt kuulan, kuidas ta originaalis on ja ma üritan sedasama hääle kõla nüüd eesti keeles kõlama panna ja see oli küla, siis ta ütles, mis järgmine on järgmine on üritanud selle kõla kuidagi rütmidesse panna. Kui ta rütmidesse on ka pandud, et siis mul hakkab kujunema sellest rütmist, sellest külast mingisugune pilt, mingi kujutelm ja siin ma selle kujutelma. Selle pildi üritan ka sõnadesse panna ja nii tuleb tekst. Ise ütles, et mis on nagu kõige, mis on ka filmis sulaselgelt võinud nüüd otseselt välja öeldud ja tema enda sõnul läbi, et mis on siin ilmas kõige tähtsam, see on otsusekindlus, et see on ainus asi, mida meil siit ja ilmast kaasa võtta, silm annab nagu veidikene, võib-olla rohkem ja seal on filmis on ka autori oma nägemust asjast, et selleks, et teda ennast säilitada, siis tuleks võtta see filmimaterjal, mis meil on see kuidagi ära dokumenteerida, et minu ema, kes õpetas minust operaatorit, valusid, filmiksin, jääksin Reinu sinna jälgima ja siis sai seal kaks suve seal istutud kaameraga ja me olime kahekesi. Loomulikult ei saanud seal ainult teda jälgida, pidi ka võtma tema tegemistest veidikene osa ja teda aitama ja mis kõige tähtsam aitamine oli teda kuulama, aga teisalt jälle on midagi, mis on säilinud ka minu arust väga hästi. Nii sepa tõlketöödes kui ka nüüd selles filmis tunda on just see tunnetus, et kui sa kuulad, kuidas ta räägib, siis tegelikult see, kuidas ta sinuga niisama räägib, seda oma sõnumit annab siis, kui sa hoolega tajud, siis sa saad aru, et seesama rütm, millesse tõlge hiljem avaldub, on sama sõnaga veidikene nagu siuksed vestluse kujul, aga põhimõtteliselt see tema tunnetus ongi selles tema tõlkes asjas sees ja nii seal teda filmides ja jälgida see, mis seal salata, tuli ka lugeda. Et kui me filmi vaatame, siis sepp pöördub seal nii mõnelgi korral minu poole. Nii, Peter, hakkame lugema. Aga siinkohal tänan teid tulemast klassikaraadio eetrisse ja rääkimast meile sellisest mehest. 1000 teena kino korraldas 27. aprillil koostöös mittetulundusühinguga Tartu film Jaan Toominga autoriõhtu tutvustamaks kinokülastajatele TEMA filmiloomingut. Kuigi toomingas tuntakse rohkem kui lavastajad, näitlejad on ta andnud uuendusliku panusega eesti filmiloomingusse. Ettevõtmine kuulus autoriõhtute sarja, millega Ateena kunsti kino toob publikuni vanema põlvkonna eesti režissööride loomingut. Juba toimunud Andres Söödi dokumentaalfilmide õhtul mõistsid tegijad, et taolisel üritusel on kaks sihtgruppi. Ühelt poolt vanemad inimesed, kellel on suur huvi üle vaadata nende jaoks olulised tähtsusega autorite loomingut. Teisalt on filmiõhtutel ka palju noori, kellel on küll austus Eesti filmiajaloo suhtes, aga pole olnud kokkupuudet konkreetsete autoritega. Jaan Toominga filmiõhtut oli palutud juhtima Jaak Lõhmus. Tartu on Eesti kino ja Eesti filmi sünnilinn. Eesti esimene kino praegusel Eesti territooriumil avati 1908 Tartus siit mitte kaugel heinaturul. Kino nimi oli illusioon, see asub selle koha peal, kus on praegu see enam-vähem seal, kus 100000 number on. Sellest on rohkem kui 100 aastat möödas. Üsna täpselt 99 aastat tagasi. Selles samas kinos Illusioon näidati Johannes Pääsukese esimest filmi. Järgmisel aastal saab siis Eesti film 100 aastaseks ja seda sündis jällegi Tartus ja hiljem tegi siin filme Theodor Luts ja veel mitmed filmitegijad. Need järgmisel aastal tähistame Eesti filmi sajandat sünnipäeva. Täna on meil rõõm vaadata eesti filmiloole natuke teisest, uuemast ajast läbi Jaan Toominga loomingu. Umbes kuupäevad tagasi oli Jaan Toominga 65. sünnipäev. Aga meil on kasutada siin tema filmide kohta mõned temagi lühikesed kirjad, mida ta saatis, et me loeme neid ette. Tänane õhtu näeb välja selline või vaatame selliseid filme. Kõigepealt Peeter Toominga, Jaan Toominga vanema venna portree, Jaan Tooming Ast aastast 1981 10 minutit. Teekond mäe südamesse järel lõppematu päev Paul-Eerik Rummo stsenaariumi järgi tehtud lühifilm 71.-st aastast, siis Jaani kõige tuntum film, arvatavasti värvilised unenäod, Tallinn film 1975 ja mees ja mänd, teine pikk mängufilm Eesti telefilmis 1976. Näitasin eksperimentaalset mustvalget filmi Põrgupõhja uus vanapagan, mis on võib-olla kõige tuntum televaatajate hulgas seda vist sel aastal Gildi ETV2s näidatud ja me lõpetame väikse maiuspalaga noorusaegadest 1966 väntasid Peeter Tooming, Kalju Komissarovi, Enn Säde filmi sentimentaalne novell, kus Jaan Toominga kursusekaaslased esinevad, tantsivad risti ja hulguvad Tallinna tänavatel. Lavakunstikooli tudengid tollal veel. Ma olen kindel, et mitte keegi ei ole seda filmi näinud seal Peeter Toominga isiklikust arhiivist leitud 11 minutiline lühilugu. Siin on saalis inimesi, kes on filmides kaasa löönud. Raina loo istub seal värvilistest unenägudest ema Mikk Sarv ja Anne Maasik, kes on löönud kaasa muusikalises kujunduses ja Mikk Sarv, käinud ka koos kaugel Siberimaal koos koos Jaaniga tegemas dokumentaalfilmi taevapõdra rahvaste laulud. Nii juhatas Jaan Toominga filmiõhtu sisse Jaak Lõhmus, kes kinnitas, et kindlasti tuleks edaspidi Jaan Toominga filme restaureerida. Loodetavalt saab kunagi restaureeritud vaadata ka Peeter Toominga filmi oma vennast, seekord kinoseansil läks heli kaduma, kuid mustvalge pilt oli põnev. Näidati katkendit Paul-Eerik Rummo stsenaariumi järgi tehtud Jaan Toominga filmist lõppematu päev, milles on jäädvustatud ehe 70.-te aastate olustik näiteks omaaegsed õllepudelid, taarapunkt peategelane, karvamütsiga, mees ütles mitmesuguseid reaalseid olukordi ja ajastu loomingulist karakterit markeeris Tõnu Tepandi laul. Jaan Toominga film lõppematu päev, mida ta virve aruoja koos 71. aastal Eesti telefilmis tegema hakkas ja, ja mille suhtes olid stuudioametnikel suured ootused ja lootused, kui lugeda selle filmi toimikuid Eesti telefilmiarhiivis, aga siis järsku pandise film seisma kuulutati täielikuks kunstiliseks ebaõnnestumiseks ja alles mitukümmend aastat hiljem leiti operaatori kuurist selle filmi koopia ja Vello Aruoja ja, ja siis tehti sellest filmist niuke esituskoopia, mis ei ole, ei ole kõige kvaliteetsem. Ilmselt ootab ka moodsate vahenditega paremini nähtavaks muutmist. See film on teeveedeedel kõigis mine poodidest saadaval unustatud eesti lühifilmide plaadil seal Paul-Eerik Rummo stsenaarium, ma olen seda stsenaariumit käinud, käes hoidnud ja lugenud seal Eesti stsenaristika ajaloos väga oluline ja väga huvitav tekst oleks väärt võib olla filmiga koos väljaandmist ja filmikoolis õpetamise vahendina kindlasti väga huvitav tekst. Ateena kunsti kino üks juhte Leene Corp. Lugesite Paul-Eerik Rummo kirja selle filmi tegemisest. Lõppematu päeva filmi oli lõbus teha vaatamata kõigile jaamadele, mis selle ümber käisid. Kaugeltki kõiki kavandatud episoode ei õnnestunud teostuda. Muidugi ideoloogiliste põhjustel meenub näiteks ilmselt tolle aja kohta täiesti opiline kavatsus, et ühes episoodis sõidaks peategelane jaan tankiga vabaõhumuuseumi, kusjuures see polnudki mõeldud vene okupatsiooni metafoorina, vaid pigem futuristlik raevuka tüdimuseni tardunud minevikust või midagi taolist. Igatahes keeldus stuudio juhtkond kategooriliselt võimaldamast Matrossovi polgust tanki laenata. Vaevalt, et see õnnestunud olekski, ajasin aga peale, et see oleks terviku seisukohast väga vajalik episood leplik virve aruoja siis lahendas asjad nii, et filmiti lumel, muuseumi värava poole roomavad ja laste mängutanki enda ees lükkavad jaani seejuures sellisest rakursist, et tank mõjus üsnagi ähvardavalt suurena, aga sellisel kujul võeti stseen filmist välja ära jäiga stseen matuselt, õigemini kadunukese ära saatiliselt, kus Jaan oma poolkasukas sasitud karvamütsi paks rääbakas portfell käes, seisis koos soliidselt seltsimeestega kirstu juures auvalves. Väljajätmise põhjus oli, et surma üle ei ole sünnis lõõpida tegelik põhjus muidugi sarnasus ametlikel riiklike matuste pildiga. Samas tekkis filmimise käigus uusi episoodikesi juurde loogiliselt süütuid, aga taotletud kirevale üldpildile kaasa aitavaid filmil ka selle lõplikul kujul oliga tiitrite eelne proloog, mis aga kahjuks ilmselt pöördumatult on hävinud. Üldkompositsiooni seisukohast on sellest kahju, see kujutas elektrirongijaama viimase jõuga jooksvat meest, keda mängis üks telefilmistuudio tehniline või organisatsiooniline töötaja suhteliselt vanem mees, kelle nime olen unustanud. Kui õigesti mäletan, oli ta ühtlasi mingi rahvateatriveteran, kes endale pidevalt hingeldades kordab. Jõuame, jõuan küll, küll me jõuame. Need olid ainukesed sõnad, mis filmis räägiti, kõik muu heli on muusika, jõuabki viimasel hetkel enne uste sulgemist vagunisse. Kontrastina järgneb pikk igav seismine, rong millegipärast ei sõida välja. Kaamera uitab loiult mööda vagunis istujate nägusid, kelle hulgas on ka Jaan, kuid kaamera peatud emal kauemaks kui teistel. Järsku nõksetab rong liikuma, samal ajal algavad tiitrid vaguni aknast paistva räämas maastiku taustal. Aga üldiselt on see minu arust üks maailma parimaid filme. Tervitades Paul-Eerik Rummo 26. aprill 2011. Peeter rinnapon kirjutanud Jaan Toominga st praegusaegset kriitikut üllatab Toominga filmide juures ilmselt kõige enam nende vormikeele, dünaamilisuse ja ekspressiivsus, meenutades sellega prantsuse uue laine filme, mida kirjutas Jaan Tooming. Filmi lõppematu päev sünnist Jaak Lõhmusele. Loen etega lühikese kommentaari Jaanilt lugupeetud vaatajad, suur tänu, et tulite vaatama neid ammu tehtud filme. Kõigepealt pean ütlema, pean loobuma aust, olla ühes reas prantsuse lainega 60.-te omaga, sest polnud siis ainsatki nende filmi näinud. Lõppematu on enam-vähem täpselt jälginud stsenaariumit, kus olid märksõnana olemas peaaegu kõik filmis olevad episoodid kuid nende lahtimängimine elavdamine oli muidugi omaette töö. Kuid film valimisikkagi montaažilaual koos virve aruojaga Monteerisime filmi ja aina avastasime uusi montaaživõimalusi, et kiirga kadrid üllatasid meid endidki. Nüüdsel ajal on videofilmidest niisugust võtet sagedasti kasutatud ja kasutatakse, kuid filmi valmimise ajal oli see uudne ja elu eluolu oli masendav ja seda me ka tahtsime kujutada, kuigi natuke läbi huumoriprisma. Kokkuvõttes aga kujunes isegi natuke filosoofiline film ühes taevas üldistatuna kogu inimese elu rabeleva inimese elu. Eks see kõlab ka tänapäeval, mil inimesel on veelgi kiirem kui tollal. Muidugi oli äärmine totrus film ära keelata, kuid jäägu see Võimude südametunnistusele. Nii palju siis Jaan Toominga filmist lõppematu päev tervikuna vaadati Ateena kinoõhtul Jaan Toominga kuulsaimat filmi värvilised unenäod, Tallinn film 1975. Prantsuse uus laine oli selleks hetkeks juba tardunud ja muganenud. Nad tegid väga häid ja andekaid filme jätkuvalt, aga kuhu see uuendus vaibus 60.-te aastate keskel filmikeeleuuendus sallukkuda Harri tuules. Jaan Tooming. Ale vaevalt Euroopas suuri lavastusi oleks pakutud. Aga kuulsaks oleks ta võinud Euroopast saada küll. Aga see on fantaasia, kui me ja fantaseeriksime, et mis oleks saanud siis, kui Jaan oleks selle filmiga kuskil festivalil üles astuda? Kindlasti oleks tähelepanu äratanud järgmine film, värvilised unenäod. Operaator oli Rein Maran. Helimees oli Enn Säde operaatori assistent Arvo iho ja ma kujutan ette, milline tore seltskond see oli. Veel enne seansi algust näidati Ateena kinos slaidishowd, mis tehtud toominga filmi värvilised unenäod võtetel ning kõlas ka üks rariteetne laulu improvisatsioon, mis sealsamas salvestatud ja mida Jaak Lõhmus omakorda tutvustas nii. Lauluimprovisatsiooni, mis seal taustal kossid, seal lõid kaasa Nende tegemisel Vanemuises näitlejad lavakunstikateedri üliõpilased Peeter Volkonski, Jüri Krjukov, Lembit Peterson ja kes kõik seal veel olid, Arvo Pärti ja Jaan Tooming kindlasti nägite, tundsite neid Äravusel? Peeter Volkonski erinevates hõlstidesse ilmus aeg-ajalt et see oli selline tõeline elustiilipidu seal selle filmi tegema. Leene korp. Luges Jaan Toominga kaaskirja filmi vaatajatele. Tundub, et ilm on lihtne lastefilm kuid ikkagi on sinna kodeeritud sügavam sõnum. See lapsuke on nimelt väikerahvaste hind. Taustaks on kasutatud erinevate väikerahvaste muusikat, indiaanlaste Polun, eestlaste juudi sünagoogi ja muud. Tol ajal seda ei märgatud, sest siis polnud veel pärimusmuusika moes. Stsenaarium oli väga vilets ja sellest on kasutatud ainult kahte episoodi. Kõik ülejäänu on improviseeritud. Reali kogunes väga palju. Moskva muidugi lõi palju episoode praagiks, kuna kasutasin erinevaid objektiive ja ka ebateravust, mis oli kunstfilmis lubamatu. Operaator Rein Maran. Selle filmi jaoks erinevate objektiivide komplekti filmis karjutakse vene mene teekel Ufarsiin. See on piiblist. See lause on kirjutatud kuningalossi seinale ja tähendab, et kuningakoda variseb kokku. Ega sellest keegi ei saanud aru peale Uku Masingu Endalegi vapustuseks oli episood, kui toas mängib laps sulgudest linnas tormab uksest välja ning kohe edasi anda jooksmas metsas. Sellist episoodi saab kujutada ainult filmis. Ka see film valmis lõplikult montaažilaual. Materjali oli kohutavalt palju, kuid see oli mu peas ning tasapisi kujuneski seephil. Värvilised unenäod, seinal selline huvitav omaaegne nõukogude aegne filmi termin Moskvas löödi läbi, Odeegaa vaatas filmi läbi ja kui oli pilt udune, lõi augu kohe sisse. Filmilinti löödi auk kolm auku. Et seda ei saaks enam kasutada. Ja siis see oli, nõudis pärast seda, kui see Ottekaalida perforeeritud selle filmi siis Tallinnfilmistuudio nõudis suurt julgust, et ikkagi laborist läbi lasta. Sest see oli märked, labor ei tohi seda materjali läbi laskma, et väike ajalooline seletus läbi lööma. Jah, silm jooksis tookord mõned päevad ainult Tallinnas ja Tartus ma käisin läbi edasi, mis oli tol ajal väga vabameelne leht, et kas on arvustust, ei ole Edasis arvustust, arvustused ilmusid isegi kuu või poolteist pärast filmi kadumist ekraanilt Tatjana Elmanovitsilt ja nii et tolleaegne brokat nagu filmilevi nimetada. Brokat oli väga kommertsiaalne filmile mindud, eriti vaatamas, võeti ta kohe maha ja siis edasi esiküljel ilmus aju, Lõhmus on niisugune järele, nii et et ma tahtsin sellest filmist kirjutada ja ma tahtsin seda teist korda vaadata. Aga kui ma läksin kinno, seda enam ei olnud, see oli edasilehest iseenesest väga ilus tegu, et ta pani sellise kirjutise esiküljel tookord, et film ei jäänud selles mõttes tähelepanuta. Nii rääkis Jaan Toominga filmi värvilised unenäod sünniajast Jaak Lõhmus. Film oli pikk ja tõi vaatajate unenägudesse juurde lapsepõlvevärve ja päikest. Kinosaali oli tulnud ka üks filmis osalenud lastest, nüüd siis muidugi täiskasvanuna ja rääkis, et filmi oli ta sattunud juhuslikult elades võttekoha kõrval. Ja siinkohal laul filmist värvilised unenäod. Selline oli Väike-helireportaaž 27.-st aprillist Jaan Toominga filmide õhtust Tartus Ateena kinos. Õhtut juhtis Jaak Lõhmus, Jaan Toominga ja Paul-Eerik Rummo Kommentaare, vahendas. Selliseks kujuneski 19. mai saade kino kino ja saata mängis kokku ning siin stuudios oli Mirje Mändla.