Helga ja. Tere, head klassikaraadiokuulajad. Kuni esimese mai heligaja algab arvustustega kahelt hooaja lõppkontserdilt. Igor Karsnek räägib kontserdist ja Virge Joamets käis Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõpetamisel. Edasi tuleb juttu meie kolme professionaal kuulsaid muusikuid ettevalmistava haridusasutuse esindajatega. Kõne all noorte muusikute osalemine rahvusvahelistel konkurssidel räägivad Marja Jürisson, Lembit Orgse ja Marje Lohuaru. Saate viimane lõik on pühendatud Richard Wagneri-le ja tema ooperile valküür, mille ülekanne linastus Forum Cinema kinodes Tallinnas, Tartus ja Narvas, kommenteerib kultuuriloolane Loone Ots. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile. Kuulamist. Kaja. Kõigepealt Igor Karsnek arvamus Eesti riikliku sümfooniaorkestri lõppkontserdist. Eelmisel reedel sai ERSO hooajale pidulik joon alla tõmmatud. Estonia kontserdisaalis tuli siis Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel ettekandele Gustav Mahleri kolmas sümfoonia. Kaastegevad olid metsas Bron, Hermine, Hasa peak Austriast ning Eesti kontsertkoor koos Tallinna poistekooriga. Peab ütlema, et Mahleri kolmas sümfoonia paistab olevat nii meie kui ERSO külalisdirigentide üks lemmikuid. Viimasel kümnendil on seda suurteost saanud meil kuulda koguni kolmel korral. Nüüdne oli siis arvult juba neljas ettekanne. Väga hea. Ta, et maakleri kolmas on tema sümfonietta kõige pikem ja esituslikult kahtlemata üks komplitseeritumaid. Kui juba see suurteos ERSO kavasse võetakse, siis võib juba ette kindel olla, et Klooga tehakse proovida eelnevalt väga tõsist tööd ning mütsiga lööma. Ma ei tule kontserdile ka viimase puldi viimane Orgstrant. Kui jutt juba Mahleri kolmanda sümfooniapikkusele siis nüüdne ettekanne vältas tervelt tund ja 40 minutit. Kusjuures Nikolai Aleksejevi kui dirigendi valikuks oli, et kõik kuus osa kõlasid järjest ilma vaheajata. Üldjuhul oleks selline lahendus võinud ka veidi riskantseks osutuda. Ajapikku väsivad juunikuule, kui orgestrandid tähelepanu- ja keskendumisvõime kipuvad hajuma. Kuid kolmanda seekordne ettekanne näitas veenvalt, et antud juhul, kui silmas pidada sümfoonia esitus tervikut, oli see küll parim lahendus. Esitus tervikust rääkides peab muidugi arvestama sellega, et iga Mahleri sümfoonia on sisuliselt üks suur muusikaline draama. Ja et dirigendil tuleb orkestri ees olla nagunii dramaturgi kui lavastajana näha välja tuua igat detaili, kuid seda kõike ikka suure terviku kontekstis. Ning need kuldaväärt omadused on Nikolai Aleksejevi õnneks kõik olemas. Juba sümfoonia esimeses osas kujundasid hästi mitmetasandilise muusika dramaturgiliselt arengujoone. Ühelt poolt Ta oskas kõiki muusikalisi pingekeskmeid dramaatiliselt survestada, teisalt aga välja tuua näiteks esimese viiuli. Siin peabki muidugi Arvo leiburit hingestatud soolosid ja rõhutada kontrapasside täpset motoorikat ja mis eriti hinnatav artistlikult mängida ka esimese osa kõrvalpartii joviaalse karakteriga. Mis puudutab Aleksejevi karakteri kujundust, siis selles mõttes oli esinduslikud ehk kõige eredamad sümfoonia kolmas osa, Komodo, Scertzando ja viies lustik, imp, tempo Manderis Kertso on siin polüfoonilise tekstuuriga ja kogu see häältejuhtimine kõlas orkestris väga reljeefselt. Aga kuidas ta selle reljeefsus siis ikkagi saavutas ära lihtsalt? Iga pillirühma polüfoonilise niine sisseastumine oli esile toodud väikese markaadu rõhuga pluss hästi täpne dünaamika, režii muidugi. Sümfoonia viienda osa, karakteri kujunduse trumbiks või muidugi koorid. Nende kõla mõjus lausa uskumatult värskelt haavatu. Kui nüüd vokaalist rääkida, siis metsosopran Hermine hase Petk oli oma eriliselt lopsakas selle materjaliga muidugi tõeline leid. Võimis leid, solist, kes on teinud koostööd näiteks Nicolaus annab kuuriga ja on igapäevane esineja niisugustes kontserdipaikades nagu kaarnegi hool Salzburgi mother, teom, amsterdami, kontserdi Pauja vini music Ferang. Sellise solisti on muusikamaailma juba ammu leidnud. Nüüdismeiega Estonia kontserdisaalis jättis, peab igatahes hästi dominantse mulje. Ma pean selle all silmas eeskätt tema võimsa häälematerjali absoluutselt tähendab reaalset kontrolli kõikides registrites. Ja muidugi ka absoluutselt tempode valitsemist. Paistis muuseas, et ta dikteeris temposid ette isegi Aleksejevile endale. Kui nüüd iseloomustada Mahleri kolmanda sümfoonia esitus tervikuna, siis rõhutaksin vähemalt kahte hästi olulist asja. Esiteks olid kõik ERSO pillirühmade orkestri solistid selleks hiilgeetteasteks väga hästi ette valmistunud. Eelnevalt oli tehtud ikka tõsist tööd ja seda esitusliku kvaliteeti oli saalis muidugi nauditav kuulda. Alates keelbile õulistes peanudest ning lõpetades vaskpillide väljendusjõulise kõlaga. Teiseks oli Nikolai Aleksejevi Malleri tõlgenduses tunda nii suurt kirge, muusikalist draamat kui ka teatud filosoofilist presentatsiooni. Selline visioon on teadupärast jõuguna vaid kunstnike tõeliselt küpsetele dirigentide. Nii et ERSO kontserdihooaeg sai nüüd selleks korraks kenasti läbi. Kuid see hooaeg ise oli hiljutiste katastroofiliste juhtimisvigade valguses küll kõike muud kui kena. Nüüd, kus maestro järvi on tagasi ja võimekas, Kadri Tali ERSO direktoriks ollakse ehk kohatugi vana asja meelde tuletada. Kuid kes vana asja ei meenuta, see vigadest ei õpi. Seda enam, et rahalised probleemid pole ERSO majandamisest kuhugi kadunud. Kuid eks elu näitab, kui tulemuslikult uued tuuled puhuvad. Nii et jäme, aga lootusrikkalt. Ootame ERSO uut hooaega. 14. mail lõpetas Mozarti klaverikontserdiga Victoria voonu, Williamsi meresümfoonia aga hooaja Vanemuise sümfooniaorkester Mihkel Kütsoni juhatusel, millest jagab muljeid muusikateadlane Virge Joamets. Möödunud laupäeval Vanemuise kontserdisaalis kõlanud kontsert kuulub minu hinnangul Tartu muusikaelu tähtsündmuste hulka läbi aegade. Tegu oli Vanemuise hooaja lõppkontserdiga, dirigeeris Mihkel Kütson, kes pani sellega punkti oma teisele ametiajale. Vanemuise teatri muusikajuhina. Kontsert esimeses pooles kõlas Mozarti klaverikontsert number 9777. aastal kirjutatud lugu. Solistiks oli Jaan Kapp. See Mozarti väga tore kontsert. Siin on palju ootamatusi, kummalisi harmoonia, järgnevusi, romantilisi meeleolusid, isegi süngeid. Leice. Dirigent näitas algusest peale üles hästi ergast kõrva ning tahet teosesse kätketud värve esile tuua ja välja joonistada. Solisti ettekujutus teosest oli siledam poleeritum. Nõnda kujunesid minu meelest solisti poolt parimaiks kolmanda osa alguse ja lõpu kiire väljendav lõik kus väle sõrmejooksja sädelus olid täitsa omal kohal. Ent näiteks ulatuslik aeglane lõik kolmanda osa sees, kus orkester on pelgalt saar, et ja kandev roll on klaveril, ei vedanud minu meelest küll välja. Mul tekkis tunne, et võib-olla peab Mozarti sünguse tõsiduse tabamiseks olema rohkem elukogemust kui noorel pianistidel. Tänaseks on klaveripartii Ligil üldiselt igati korrektne, aga minule jäi sellest väheks. Orkestripartii oli mängitud tunduvalt huvitavamalt ja nüansirikkamalt. Orkestrist oli kohe esimestest nootidest tunda väga aktiivset mängu ning orkester läks kohe kenasti Vanemuise, mitte kõige paremaks akustikast särama. Mitte alati ei hakka selle saali seinad esinejaid toetama. Kontserdi teise poole täitis Inglise helilooja Ralph Williamsi meresümfoonia. Seda teost kuulates hakkasin mõtlema kummalistel paralleelidel meie Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähedal aitamine. Need on ajas lähestikused teosed, esiettekanded vastavalt 1909, Tobiazel 1910, Von Williamsil. Mõlemas teoses on suur orkester, orel, solistid, koor, tõsi, tobi ja seal tervelt kolm koori. Aga sarnasused tulid ilmsiks just kõlanud muusikas, kus terve rida lõike oleksid olnud oma meloodilise, armoonilistelt ja isegi faktuurilistelt ning orkestreerinud võtetelt justkui võinud pärineda meie suurmeistri sulest. Ehkki, tõsi, niisugust meeletut konfliktsus nagu Tobiase Opuses selles teoses ei olnud. Teksti jutustavam laad andis siiski võimaluse heliloojal maalida suurejoonelisi hoogsa sulega tõmmatud võimsaid merepilte. Selle teose esituse puhul oli minu meelest tegu mitme asjaolu õnnelikku kokkulangemisega. Kõigepealt muusika ise on väga laululine, nagu üldse voon. Williamsi stiil on ta tegelenud inglise rahvalaulude uurimisega, samuti inglise traditsiooniliste lauludega. Ja laululisus kannab nõndaga tema heliloomingut. Meresümfoonia on justkui teede ristumiskohas olev teos, olles arusaadav meeldiv laiemale kuulajaskonnale kuid minu meelest on see väga köitev ka neile, kes tingimata ei vaja muusikas meloodia olemasolu. Oli tunda, kuidas kogu esitajaskond oli sellest muusikast hästi kaasa viidud, elas ja hingas selle meloodia Nende kaudu. Vanemuise ooperikoor on väga ilusa kõlaga kollektiiv. Teine osalenud koor, Tartu noortekoor pole ju professionaalne ning nende kaasamisel oluline, et muusika, mida nad peavad esitama, hakkaks neid kõnetama ega olekski keerukas. Olles ise kunagi ammusel laulnud, mäletan ma neid õppimisi hästi. Seda enam imestan, et kuidas, sest nemad nii mahuka partituuri üldse selgeks said ja veelgi enam nii selgeks, et kogu koor kõlas nagu täisprofessionaalne kollektiiv ilusa kõlaga plastiliselt ja tegemas mida iganes. Dirigent ees, nõudis Need kiidusõnad nii noortekoori, dirigentide, kadri ja Riho leppojale kui ka Vanemuise koormeistrile Piret taltsile. Nii andunudki hästi musitseerimas pole ma kuulnud ka Vanemuise orkestrit. Selles loos olid ka solistid bariton Atlan Karp Vanemuises ning soprani Irina vassinud ka Venemaalt. Aga siin polnudki nad minu meelest niivõrd solistid kui osa suurest muusika koost üks värv helikangas. Tegemist on suure koosseisu ja merelikult muutliku väga dünaamilise kortiine, siis jälle tormise vastu kaldaid peksleva, kohati isegi möllava meremaaliga. Teos on ka ajaliselt pikk, üle 60 minuti nõudes esitajatelt suurt füüsilist vastupidamist. Ning tõeliselt köikese vaimustus, kuidas Mihkel Kütsan vormis seda lugu ühest küljest peenelt Netkelt detaile jälgides välja joonistades. Samas oli saavutatud ka monumentaalne võimas pannoo. Efektse alguse järel isegi kartsin, et alguses on selge, aga kas nad ka vastu peavad? Pidasid küll. Ja see oli vapustavalt terviklik, suurejooneline, äärmiselt emotsionaalne ettekanne. Eks vaimustava meid kontserti, mida olen elus kogenud. Meie muusikakollektiividele valmistavad professionaalseid muusikuid ette mitmed õppeasutused. Õppetöö üks osa on ka konkurssidel osalemine ja enda arendamine väljas Pole Eestit. Sõna saavad Tallinna muusikakeskkooli asedirektor muusika alal Marja Jürisson otsa kooli klaveriõpetaja Lembit Orgse ja Eesti muusika ja teatriakadeemia välissuhete prorektor Marje Lohuaru. Eesti suurim professionaalseid muusikuid ettevalmistav kool on Tallinna muusikakeskkool, kust on tuule tiibadesse saanud suur enamik eesti muusikuid. Tallinna muusikakeskkooli asedirektor muusika alal Marja Jürisson on meil nüüd stuudios, tere. Tere. Muusikuks kasvamise ja muusikuks kasvatamise lahutamatuks osaks on kindlasti esinemised, jaga konkursid. Kas teie kooliõpilaste konkurssidel osalemine on pigem norm kui erand, kui tähtis see üldse on? Nii seda võib tõesti öelda, et see on pigem norm, et me näeme seda õppetöö osana. Ja nüüd, kes ühel või teisel viisil konkurssidel paastu jooksul osalevad on tõesti vist tubli pool õpilastest. Nii et, et see on üsna tavapärane nähtus meie koolis ja selge on ka see, et noor inimene areneb ja saab just uut motivatsiooni, tõuget läbi selliste intensiivsemat ülesannete, kui seda niisugune tavaõpe võiks pakkuda. Kui vanalt või kui noorelt lapsed konkursitel juba osalevad. Tegelikult korraldatakse konkurss päris juba sellistele esimese teise klassi õpilastele Ki aga no rohkem nad käivad muidugi võib-olla juba gümnaasiumiastmes ja ka vanuses 15 16 see on niisugune põhikooli lõpu üheksas klass. Aga tegelikult võib siiski neid osalemise leiti päris kõikidest vanuseastmetest, ka meie põhimõte on olnud see leida igale õpilasele just temale sobiv konkurss ja, ja seetõttu me osaleme ka Tallinna konkurssi tellija Eesti-sisestel ja rahvusvahelistel, nii et et kõike, millest me infot saame, me võtame päris tõsiselt ja vaatame, kuhu Õpilasi saaks saata. Aga kuidas see otsustatakse, kes läheb ja millisele konkursile juht? No eelkõige, see on ikkagi eriala õpetaja, lapse ja lapsevanema ja perekonna ühisotsus just osaleda ja valmistuda selleks, sest tihtipeale see tähendab kuudepikkust palju intensiivsemalt tööd ja tihtipeale loobumisi. Nii et see on nagu kõige tavapärasem. Loomulikult siiski erialaosakond on selle asjaga kursis ja nagu annab oma aktsepti ja on ka selliseid konkursse, millele toimub tõesti ka eelvoor mängimise näol. Aga kõik hakkab siiski peale just selle lapse ja õpetaja tasandilt, mis on kõige olulisem, et see oleks nende ühisotsus seda pingutust teha ja selleks valmistuda. Kindlasti on tegemist ka sellise materiaalse väljaminekuga, et kuidas koolis need asjad otsustatud on, kuidas üldse pääseb konkursile? See on päris keeruline küsimus ja viimastel aegadel me muidugi eriti ka kooli poolt just puht majanduslikel põhjustel soosime selliseid konkursse, mis tulevad meile nii-öelda koju kätte. Õnneks päris head toetust oleme saanud Eesti kultuurkapitalilt. Taotlused lastele, konkurstidele, minemisele tõesti noh, vähemal või suuremal määral enamuses on siiski abiselt saanud. Aga see on loomulikult üks raske punktseid kooli eelarve paraku selleks ei anna mingit võimalust, et lasteminekut konkursile toetada, aga selline võimalus võiks olla koolil siiski materiaalsel? No kindlasti see oleks väga palju abiks, aga selleks meile eraldi summasid ette nähtud ei ole ja see eelarve paraku on niivõrd pingeline, et sealt me tõesti õpilastele sõitusid toetanud ei ole kooli eelarvest. Nii et kultuurkapital on ainus selline abi andja, sel puhul päris nii ei saaks öelda, kultuurkapital on nüüd kõige suurem, aga meid on toetanud ka kultuuriministeerium oma projektidega Eesti muusika rahvusvahelisel areenil ka hasartmängumaksu nõukogu, sest konkursside hulka me arvestame, ka suured kollektiivide osalemised, näiteks meie noortekoor on olnud viimastel aastatel väga aktiivne. Ja nende sõitusid on küll ka mitmed sponsorid, mitmed fondid toetanud, aga Kultuurkapitali jääb tõepoolest lõviosa. Kuidas teil sel aastal konkursidel läinud on? See aasta on päris hea aasta olnud, et niisuguseid suuri konkursse võib-olla Eestis on olnud vähe, mis annaks meile nagu öelda, et see on väga tugev konkursi aasta olnud, aga see häid saavutusi siiski on päris hea hulk päris raske nüüd otsustada suurest hulgast, aga, aga võib-olla ma tooksin isegi välja mõned uuemad saavutused. On rõõm, et meie puhkpilliõpilased on ka sellisel rahvusvahelisel areenil hakanud aktiivsemalt esinema ja just mai alguses käidi Lätis Rujeenas, kus me fagotiõpilane Jakob Peäske ja oboemängija ingeli laiv said esikohad. Ja samas aprilli lõpus buss toimus ka siin, aias on Rumeenias üks väga kõrgetasemeline viiuldajate konkurss, kus meie õpilane Kaari Leemets pääses finaalvooru. Et ma tooksin ka seda sündmust siin esile suure saavutusena, sest et tegu oli tõesti väga suure ulatuse ja äärmiselt kõrgetasemelise ja pika traditsiooniga rahvusvahelise konkursiga. Sel õppeaastal on sattunud väga palju üritusi klaveri erialale. Et kui siin meenutada meie vabariiklikke asju, siis juba traditsiooniline koolidevaheline konkurss siis oli meil rõõm ja au korraldada ka ise koolis vabariikliku konkursi Robert Soomanile pühendatud konkurssi siis meie lapsed käisid Narvas Vabariiklikul instrumentaalkontserdikonkursil ja samuti on käidud ka Leedus Kaunases, kus Rasmus raide ka väga rohkearvuliselt konkursil saavutas teise koha. Konkursi teel käimine on üks õppetöö osa, kindlasti annab see õpilastele väga palju kogemust ja esinemisjulgust aga alles äsja oli vastu võtta Teie kool. Just kuidas teil läks? Meil läks rõõmustavalt selles mõttes, et me näeme seda tendentsi, huvi kooli vastu on märgatavalt tõusnud ja teistpidi see teeb meile muidugi olukorra keerulisemaks otsustada, kes siis on need kõige paremad, keda me oma kooli vastu saame. Et selles mõttes on meil seal palju vaakimist ja eriti esimese klassi vastuvõtu juures on see päris raske otsus. Nii väikeste laste puhul just neid pikemaid välja valida, aga ma loodan, et me tegime õigeid valikud. Kui palju neid väikesi muusika õppureid siis teie koolis uuest õppeaastast õppima hakkab? Me oleme praegu vastu võtnud ühe klassitäie lapsi, see on siis 26 last. Peab kindlasti mainima tendentsi, et see erialade valik just ka algastmes on meil tunduvalt rikastanud ja näiteks praeguses esimeses klassis, kes nüüd siis selle kevade lõpetab, on meil trompeti eriala harfi mängijad. Niisugused, juba väga huvitavad pillid esimese klassi lapse jaoks. Millised on teie suurimad ootused ja lootused seoses oma kooliga? No tegelikult ma arvan, et see kõige pikaajalisem ootus, mis meil on, peab meie kooli terve eluloo jooksul meiega kaasas käinud, on see oma maja küsimus, mis tundub, et nüüd on päris lähedal ja päris aktiivses faasis, et me selleni tõesti omaenda uue majani välja jõuame siis aastal 2015. Aga selline suur mõte, mis meil nüüd käesolevaks sügiseks on meie kooli 50. juubel, milleks me tõsiselt valmistuma? Edu teile selleks ja palju jõudu ja jaksu noorte muusikute kasvatamiseks, loodame, et siis neile jätkub ka tööd siin, Eesti vabariigis muusikuna. Selles ma olen päris kindel, et meie koot võiks varemgi olla, et Eesti muusika vajab neid haritud jõudusid. Suur aitäh stuudiosse tulemast ja, ja kõike head ei roolile. See on imelise asja Tallinna muusikakoolis on osavõtt konkurssidest, õppetöö osa sellele küsimusele vastab klaveriõppejõud Lembit Orgse. See osa ei ole võib-olla meil nii suur, kui ta võiks olla, aga, ja see osa kasvab kogu aeg ja just viimastel aastatel on ka meie kooli õpilastel olnud võimalik lisaks Eestis toimuvatele konkurssidel osaleda ka mitmetel rahvusvahelistel noorte pianistide jäänult õitsmentalistide võistlustel. Eks see konkursidel käimine on ka üks selline motivatsioon ennast proovile panna, Ennast maksimaalselt arendada, ennast maksimaalselt ette valmistada testimiserinevates maailma paikades või ennast võrrelda ja neistki õppust võtta. Kuidas sulle tundub, milline on Eesti noorte muusikute tase võrreldes teiste maade muusikutega? Meil ei ole millegi üle häbeneda, et meie muusikakultuur ja pillimängukultuur on maailmatasemel ja üsna sageli tuleme sealt võitude ja küllaltki edukate kohtadega. Sinu enda õpilane Daniil Grecznev võitis hiljuti mainekal rahvusvahelisel konkursil tsitaadi Varlet ta esimese koha. Miks üldse selline mõte tekkis just sellele konkursile minna? Nende konkursidega peab muidugi kursis olema. Ja see parveta konkurss tundus selline sobilike, just nagu Danieli arenguks vast praegusel hetkel kõige vajalikum. Nii oma kava, nõudmiste ja kõige muu poolest. Selles vanusegrupis osalesid õpilased, kes olid vanuses 16 kuni 18 aastat. Konkurendid olid pärit üle maailma, võib niimoodi öelda võib-olla paar sõna sellest konkursist pikematest Parleta linnast seal toimuvaid konkursse vaadates tundub, et aprilli ja maikuu ongi seal sisustatud noorte instrumentalistina võistlustega. Seal toimuvad järjestikku kolm konkurssi, aprillis on üle Itaalia line instrumentalistina konkurss, mis on siis nagu Itaalia riigisisene. Ja Mai alguses on siis juba mainitud tsitaadi Parleta noorte muusikute konkurss. Seal oli nüüd kokku osavõtjaid 442-st riigist, muidugi nad jagunesid need erinevate vanusegruppide jaga erinevate pillide vahel. Ja tegelikult veel mai kolmandal nädalal on siis konkurss juba tudengitele ja väljakujunenud muusikutele siis kuni vanuseni 35 aastat nagu tavaliselt kombeks, nii et kusagil kuu aja jooksul vähemalt kolm sellist väga ulatusliku konkursi korraga ja mida Daniil mängis seal, Daniil mängis nii-öelda läbilõikekava, kus oli siis Eesti muusikat nimelt Raimo Kangro klaverisviit, mis leidis väga sooja vastuvõtuhuvi. Siis olid kavas vöödeetowanysonaadistest uruks 31, esimene osa. Mis oli selline klassikaline valdkond. Listi trantsandentsadeste tüüdidest, tüüderoika ning väga populaarne klaverimuusika kullafondi kuuluv pala, Rahmaninovi prelüüd, g-moll. Žürii oli viieliikmeline, seal olid esindajad erinevatest Itaalia muusikaakadeemiates konservatooriumitist. Konkursi selgituseks peab ütlema, et nagu noorte muusikute konkursidel tavaks preemiaid jagatakse siiski rohkem kui üks ja ka esimest kohta jagas ta nii näiteks Hiinast pärit pianisti liid Chaniga ja samuti Slovakkia esindaja Kristiinast metanovaga Bratislavas. Ja tegelikult konkursil oli ka veel Grand Prix või selline absoluutne võitja, kes oli ka Hiinast. Nii et see Kagu-Aasia regioon oli seal väga tugevalt esindatud, aga Daniil oli tõesti väga esinduslikkuse kõrgel tasemel sellises seltskonnas väga väljapaistval kohal. Daniil õpib alles esimesel kursusel, kustkohast see otsa kooli tuli? Daniil on pärit Narva linnast, kus väga tugeva tasemega muusikakool. Tema õpetaja oli siiani Ljudmilla Homjakova, kelle käe alt on ka teisi väga häid pianiste tulnud. Ja Meie kontakt on saanud alguse juba mitmetelt klaverimängijate suvekoolidelt ja ka muudelt meistri kursustelt. Danielil oli plaan tulla Tallinnasse ka gümnaasiumisse õppima, nii et ta õpib otsa kooli kõrvalt ka Kesklinna gümnaasiumis. Konkurssidel käimine tegelikult ei ole sugugi lihtne ettevõtmine, sellepärast et see nõuab nii suurt aega, pühendumist kui ka raha. Tõsi see on, et ega konkursi ette valmistades tunde lugeda ei ole võimalik tulepike tööd teha, niikaua kuni asjad on nii head kui vähegi võimalik. Mis puudutab rahalisse poolde, siis tänu eesti kultuuriga Vitali toele on nüüd olnud võimalik neil paaril konkursil käia, nii et üsna tugev on olnud Kultuurkapitali osa ja loomulikult kool on ka siis lisanud omalt poolt aga siin on omad piirid ja ilmselt üle ühe kuningaga rahvusvahelise konkursil käigu meie õpilased endale aastas vähemalt nende finantside toel lubada ei saa. Kas oleks normaalne ja loomulik, kui haridusministeerium näiteks näeks ette ka mingid summad muusikakoolide nii muusikakeskkooli kui ka Georg Otsa nimelise muusikakooli jaoks, et õpilaseks saaksid käia konkurssidel ennast arendamas? Arvan küll, et see oleks täiesti mõistlik ja vajalik. Ma oletan, et muudes gümnaasiumiainetes, kus käiakse ülemaailmsetel võistlustel, on kindlasti olemas teatud ressurside fondid, kust selliseid käike toetatakse. Samuti kui me räägime sportlastest, kelle elu ja võistlustegevusest nabani toimubki ju väljaspool Eesti riigi piire siis seal on ka omad finantseerimisallikad. Leian, et muusikute käikude finantseerimine peaks toimuma täpselt samadel alustel. Loomulikult kultuurkapital on ju ka riiklik asutus, aga no selgelt tema võimalused ei ole suunatud need spetsiaalselt seda tüüpi käikude finantseerimiseks ainult. Ja seal arvestatakse ju kõike, muusikaelus toimuvat. Praegu lihtsalt on olnud paar õnnelikku juhust, et need vahendid on eraldatud, aga selle peale ei saa lootma jääda. See oli tegelikult väga pikas perspektiivis aitäh, Lembit, Orgse ja palju õnne, sellepärast et õpilase võike kordaminekud on ka õpetaja võitja kordaminekud ja edu edaspidiseks. Klassikaraadio stuudios on nüüd Eesti muusika ja teatriakadeemia välissuhete prorektor Marje Lohuaru, tere, tere. Ja nii Tallinna muusikakeskkool kui ka Tallinna otsa kool tegeleb võimaluste piires rahvusvahelistel konkurssidel osalemisega ja on saavutanud häid tulemusi eesti muusika. Teatriakadeemia välissuhtlus on ilmselt veelgi aktiivsem. Millised on ühe kõrgkooli üliõpilaste võimalused? Üliõpilaste võimalused on väga mitmekesised. Konkursid, võistlused kuuluvad loomulikult haridusse ossa ja ka meie üli villased on selles osas olnud väga aktiivsed. Muidugi aastate jooksul on konkursside ja kohtumiste formaadid väga palju muutunud, nad ei ole puhtalt enam jõukatsumised, tehakse konkurss festivale, siis on sisemised konkursid, asutusesisesed, konkursid ja loomulikult suured rahvusvahelised konkursid. Ja meie üliõpilased on olnud siin edukad. Mul tuleb praegu meelde arrete teemets, lauljanna, samuti on meie pianistid olnud jätkuvalt edukad, siin võid nimetada Johan Randvere Maria aru, siis võiks nimetada konkureerimist orkestrites, mis on ka päris pingeline protsess. Siin on olnud eriti suur konkurss Euroopa Liidu noorteorkestrisse, kus meie viiuldajad on olnud väga edukas kat. Toon siin nimeliselt välja Mari-Helen rannatit, kes on aastaid olnud seal viiulirühma kontsertmeister ja samuti ka meie sisemised konkursid, meil on omad pendiumid ja macho stipendium. Valdmanni stipendium, nüüd ka Lilian Semperi stipendium, kus meie noored on ikkagi väga varmad konkureerima. Eks se konkurssidel osalemine ja see võistlusmoment on tegelikult juba neil ju lapsest peale sees, nad konkureerivad ju igasugustes vanus astmetes. Nii et üliõpilased kasutavad neid võimalusi, mis ju praegu on ja mida on palju aktiivselt? Jah, võib öelda küll, nii et igaühele on midagi nii Tallinna muusikakeskkooli kui ka otsa kooli esindaja toonitas, et seda, et suures osas toetab Eesti kultuurkapital just konkurssidel osalemist. Kas see süsteem toimib ja kas see on piisav toetus? See ei ole piisav toetus, kui mõelda üldse, mida tähendab ühele rahvusvahelisele konkursile minek, see ettevalmistus, see võiks öelda, et on aastatepikkune ja ta esindab siin kogu Eestit rahvusvahelisel areenil. See õppejõu manustamine sinna on ka väga-väga suur ja sellisel juhul, kui tõesti seda toetust ka vahest ei tule. Valdavalt siiski Kultuurkapital toetab noori, aga kui seda toetust ikkagi ei tule, siis tõesti ma leian, et see on natukene ebaõiglane selle tööpanuse ja siis toetuse suuruse vahel tihtipeale kas ei oleks normaalne, et selliseid ettevõtmisi toetab riik või haridusministeerium? Kindlasti võiks ka seda teha, sellepärast et see on tõesti väga vastutusrikas rahvusvaheline, taastada esindab kogu Eesti riiki, ta esindab Eesti muusikaharidust ja kõiki neid traditsioone, mis meil siin on. Ta viib Eestit tegelikult välja kogu maailma, nii et seda kindlasti peaks rohkem toetama. Kui me räägime nüüd konkreetselt niisugustel konkurssidel osaleb olemisest, siis tuleks selgitada neid süsteeme, mis moodi see toimib. Ma arvan, et haridusministeerium oma rahaliste vahenditega on olnud ju alati ikkagi väga vastutulelik ja väga mõistev, nii et see on pigem selline asjaajamise teema praegu. Aga mis puudutab konkursse, siis ma pean ka väga oluliseks, et Eestis toimuksid suured rahvusvahelised konkursid. Ja siin on heaks näiteks olnud Elleri viiuldajat konkurss samuti Tallinna pianistide konkurss, mis ka nüüd sel ajal seal aset leiab. Ja nüüd nende konkursite rahastamise osas on olnud küll väga suured raskused. Tähendab, need konkursid on kallid tegelikult ja kui me tahame tuua siia ka tipptasemel žüriiliikmeid, siis ikkagi see maksab teatud rahvusvaheliselt aktsepteeritavad summad. Ja need standardid on rahvusvaheliselt paika pandud. Nii et siin on tõesti Eesti riigil on raske samas kategooriates nagu välja minna, aga siiski see on olnud ka võimalik ja ma loodan, et ka selleaastane pianistide konkurss õnnestub. See toimub Tallinnas. See on teine rahvusvaheline pianistide konkurss ja see toimub novembris. No loodame, et siis materiaalsed raskused ületatakse, Eesti riik on ju väike ka vaene vist oleks vale öelda, pigem on tegemist selle jaotussüsteemiga. Jah, eks need süsteemid ikka aeg-ajalt vajavad natuke ülevaatamist ja uuendamist ja see on loomulik protsess. Järgmisel nädalal toimub Tallinnas Euroopa Muusikakoolide Liidu peaassamblee konverents. Konverentsi teemaks on seekord muusikahariduse tulevik Euroopas muusikakoolide edasine areng ja alateemaks muusikahariduskvaliteedi ja sotsiaalse vastutuse vahelises pingeväljas. Need on teemad, mis otseselt puudutavad kõiki meie muusikaõppeasutusi, teie esinete seal samuti ettekandega, millest juttu tuleb? Jah, mul paluti teha ettekanne ja kui ma nägin seda pealkirja seda ennem, siis pealkiri on ikkagi väga intrigeeriv. Aga ta siiski kajastab neid probleeme, mis praegu muusikahariduses on. Ja minu positsioon selles ettekandes on võib-olla pigem kõrghariduse keskne, aga kuna muusikaharidus on püramiidharidus, siis ma tahan ikkagi seda toonitada, et me kõik oleme ühes paadis. Ja see on niisugune väga tõsine küsimus, mis puudutab sotsiaalset vastutust ja kvaliteeti. Tähendab, minu seisukoht on selline, et ma ei tahaks seda vastandada. Tähendab loomulikult see on koolidel, eriti nendel endistel laste muusikakoolis, muusikakoolidesse on probleem, kindlasti nõutakse neilt väga palju on niisugust sotsiaalset dimensiooni, et nad arendaksid ja samaaegselt. Paraku peame ikkagi endale tunnistama, et pillimängu pida ja professionaalne nõudlikkus on selleks määrav. Kui lapsed ka viie-kuueaastaselt klaverit õppima, siis on nende karjäär juba ütleme rahvusvaheliselt kõige kõrgemal tasandil mitte arvestatav, see on selline elukutse ja seda tuleb pidevalt selgitada otsustajatele. Nii et selles suhtes peab leidma ka see väike muusikakool enda maakonnas. Kallas peab leidma ka sellise tasakaalu, et kuidas ta saaks täita oma sotsiaalset rolli, mis on äärmiselt oluline. Ja samaaegselt ikkagi jätkata seda kõrget professionaalset ettevalmistust. Et meil ikkagi need andekad lapsed peavad saama haritud selles valdkonnas ja muidu me ei saa rääkida enam eesti muusika õitsengus ja eesti muusika tippudest, paraku hakkab ikkagi väga rohujuure tasandilt peale. Mis on see sotsiaalne roll, kas ühelt poolt võiks olla kultuurse inimese kasvatanud mõtlemine ja teiselt poolt professionaalse muusiku kasvatamine? Jah, seda võib mõista väga erinevalt ja seda ilmselt ka erinevates Euroopa maades mõistetakse väga erinevalt aga Eestis ja ütleme endistes Nõukogude Liidu endistes idabloki maades on see muusikaharidus ikkagi väga professionaalselt üles ehitatud, nii et meile on võib-olla see natukene uudne, mida kõik tuleb veel teha niukse sotsiaalse funktsiooni täitmiseks, noh, need on kõik, mis toimuvad väljaspool seda koolimaja, eks ole, teine roll, et kuidas need minna kaasa nende uute arengutega, mis on muusikahariduses nende uute erialadega. Ja siin ma siis kavatsen oma ettekandes tõesti tuua näite Euroopa rahastatud projektidest, mis tõesti on Muusikaakadeemia puhul kujunenud siiski arengut tagavateks. Tihtipeale ka see projekti mõiste käsitletakse, et projekt tuleb, projekt läheb, mis saab edasi. Aga kui projekt on ikkagi niimoodi üles ehitatud ja ka hästi integreeritud, kas siis arengustrateegiates siis on igal juhul projekt jätkusuutlik. Nii et siis ma toon näite meie majas toimunud projektist Klosin poolel, mis on juba aastaid käinud ja mis on ka Euroopa Liidu edulooks tunnistatud. Ja edasi me juba sellel aastal jätkame magistri Ta kavaga sellesama projekti teenusena, nii et tahaks just ka julgustada ikkagi inimesi projekte tegema ja nägema tõesti nendel oma rolli, eriti just uute erialade arendamises ja üldse kogu muusikakoolide ja kogu muusikahariduse arengus. Kindlasti on sellest Muusikakoolide Liidu peaassamblees konverentsist väga palju kasu, sest on esinejaid 26-st riigist. Mida te loodate sellelt konverentsilt? Ühesõnaga üks rahvusvahelistumise vorme on ju kindlasti nende rahvusvaheliste konverentside ja kogunemistega suuremate või väiksemate toomine Eestisse. Siin on meil ju see aasta ette näha ka suur maailma muusikafoorum, mis tuleb septembris ja Eesti riik ka igasuguste muude vahendite kaudu toetada konverents, nii et ma võin öelda, et praegugi EAS toetas meie maalima muusikafoorumi organiseerimist eelkõige just turismi lähtekohast. Ja paraku on ikkagi nii, et kui see muusikakooli tegi konverents tuleb siia, siis kindlasti pooled nendest inimestest pole Eestis käinudki. Nii et siin on üldse see esimene kokkupuude Eestiga, siis on meil võimalus ennast tutvustada nende haridussüsteemi, mis on väga hea ja kindlasti ka selle tulemusena tuleb meilegi mõnigi välisüliõpilane tulevikus õppima. Ja ikkagi see teemade käsitlus, tähendab, muusikaharidus on ikkagi väga rahvusvaheline ja ta on terviklik igal pool, tihtipeale ka meil siin Eestis ei ole mõtet jalgratast leiutada, mis on tehtud juba mujal. Nii et see on niisugune kogemuste vahetus, ma pean seda üldse isiklikult ka väga oluliseks, kuna minu kaas ettekandja on Hollandi amsterdami kontserte Pau haridusprogrammide juht. Nii et ka siin on kindlasti palju õppida ja kuidas just niisuguste sotsiaalsete partneritega suhelda ka ülikoolidel ja ka neilt õppida, ma arvan, see vastastikuse õppimise moment on ikkagi väga tugev nendel konverentsidel ja tegelikult on tegemist riiklikult olulise ja tähtsa üritusega. Seda kindlasti. Ja loodame, et siis järgnevalt, kui sa juba toimunud on, kuule, aga lähemalt, mis siis õigupoolest toimus ja mis otsuseid seal vastu võeti ja millised tulemid on sellel meie väiksele Eesti riigile ja meie muusikaharidusele. Aitäh, Marje Lohuaru, aitäh teile. Ja sel hooajal on olnud kõigil Wagneri muusikasõpradel võimalus näha Metropolitan Opera uuslavastust Wagneri ooperi tütreoloogiast nii palungi sõrmus. Oktoobris linastus Forum Cinemas kinodes Reini kuld ja nüüd 14. mail ooper valküür. Pagneriaanidele on see olnud väga magus suutäis. Eesti Richard Wagneri ühingu liige ja kultuuriloolane Loone Ots. Sa oled kindlasti näinud erinevaid Valküüri lavastusi. Kuidas sulle meeldis siis ameeriklaste uuslavastus lavastajaks onu Robert lepaaž, lõpashing, prantslased selles mõttes põnev ja väga huvitav valik. Ma olin üllatunud, kui sünge oli tema arusaam Valküürist. Minu jaoks on valküür üks lemmiku ja ta on alati olnud väga helge. Et selline ilu ja armastuse ja hea tahte triumf halbade mõtete ja konventsioonide üle on minu jaoks ilus ja positiivne. Siin ooperis me nägime küllalt palju just sellist asja, mis võiks ennustada jumalate hämarik ka, et oli üsna palju hämarust, oli üsna palju süngust ja oli surma rõhutatud päris palju ka rohkem, kui seda tavaliselt on tehtud. Ta oli üldiselt ka selline Metropolitan Opera heas stiilis muinasjutt, ooper, nemad väga armastavad. Et kui on ikkagi asi laval, oleks asja ümber võimalikult palju sellist asiastiku, mis siis seda asja toetakse. Nad ei ole väga sümbol, lavastuste sõbrad ja mõned detailid olid minu jaoks päris kummalised, et ütleme, sellisest sümbolist rääkides väga hea sümbol oli näiteks teises vaatuses footoni jutustuse ajal tuua lava alusesse suur silm, kus siis kangastusid mitmed asjad, millest rääkis, kes teab, vanemate ja teab seda, et uudin ooperis siis ootan, andis silma, et saada täielikku tarkust, tunnetust ja tuleviku nägemist, siis see silm oli väga omal kohal, aga ma näiteks ei kujuta ette, et niisuguses realistlikkus stiilis lahendada tud lavastuses võiks süüa nugade ja kahvlite viisak, et sellest sümbolist, mis nagu hästi aru ei saanud, kuigi näiteks videoprojektsioonid ja kõik need ideed olid suurepärased ja valguskunstnik tegi väga head tööd, ütleme moondades mingisugused raudpostid, puutüved, eks kui vaja oli ja see kõik oli väga andekas ja väga elegantne. No ja ütleme, esimeses vaatuses needsamad Wagneri pikad jutustused, toetada Sigmund pikka-pikka jutustust ka videoprojektsiooniga. Kui te panite tähele, siis näiteks figuurid olid välja venitanud teatud ja väga hüplik ja väga kiire, nagu oli see tegevus seal videos. Et ta väga meenutas mulle tõesti neid vanur Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Taani ruunikive, kus umbes niimoodi ongi kujutatud inimfiguure ja seesama persungite saaga, mis on ühel ruunikivil väga kenasti välja toodud, et siis enam-vähem sellised figuurid seal tõepoolest ka on, et hästi hästi toredad nagu sellised ajaloolised mütoloogilised seosed olid leitud. Me räägime siin juttu, millest võib-olla saavad aru ainult need, kes külastasid seda etendust, aga millest see siis räägib ooper, valküür, mis on siin põhiteema ja kuhu see teema meid lõpuks viima peaks. Valküür on niivõrd mitmeplaaniga, ooperit, seal ei saa tegelikult öelda, millest ta räägib nagu iga hea tekst suhteliselt täiusliku teksti lähedane tekst annab võimalusi väga mitmeks eri tõlgendusteks. Ma kunagi huvi pärast lugesin, et me saaks kuus täiesti erinevat lahendust ja siis sealt edasi me saaks veel, mis oleks võib-olla pisut kunstlik omad. See võiks olla ooper, armastuse, kõike võitvast juust, see võib olla ooper eneseohverduse suurusest ja ülemusest, see võib-olla isa ja tütre erinevate põlvkondade isa ja tema laste suhe, vastandlikud põlvkonnad, see võib ka olla käsutäitja Me ise ja vaba tahte ooper. Ja loomulikult võib seda ka siis lugeda tõesti esimeselt tasandilt lihtsalt sellise jutuna, et õde ja vend üksteisesse armuvad, tegelikult nad võivad seda endale lubada, kuivõrd nad on peajumal footoni lapsed. Aga osadele osapooltele see ei meeldi, mistõttu nad kuvad ja selle hammasratta vahele jääb palk, küür Brunhilde, kes otsustab toetada just seda noort armunud paari oma isa võimsa peajumala tahte vastu ja Sigmund hukkub, tema armastatu, isi klinde põgeneb ja Brunhilde häält võetakse, tema surematus võetakse tema Valküüri seisus ja temast tehakse tavaline naine. Edasi me siis peame nägema, kas see on halb või hea. Võib-olla see ei olegi läbinisti kole. Ja väga ilus oli ka seal ooperi visuaalselt kolmanda vaatuse lõpplahendus, kus Brunhilde pandi kaljule magama. Tavaliselt ta ikkagi magab horisontaalis, aga siin oli rakendatud minu meelest dublante oli ta pandud pea alaspidi rippuma. Kui projektsioon, siis tehnika abil tõusis pea alaspidi puumaja tema ümber moodustus suur nool keset leeke metsanool näitas siis nagu maa peale, et tõesti see taevast välja visatud ingli imago nagu, nagu oli väga ilusasti sisse kirjutatud lavastusse. Selles lavastuses vist ei olnud lauljaid väga keerulistesse olukordadesse pandud peale selle viimase vaatuse. Ja isegi viimases vaatuses val küürid istusid suhteliselt kaitstud. Nad rääkisid ka veel vaheajal, väga palju turvameetmed oli võetud mängu, et need Valküürid tõesti ei oleks kuskilt pidi selle tehnika peal istudes ja lauldes ohus, et esietendusel oli vist juhtunud see, et üx valküür jäi kleiti pidi tarindi vahele kinni ja kleit oli lõhki lõigata ja kõik see kokku oli päris karm, aga aga jah, nüüd oli, oli kõik nagu lihtne rahulikke, mingeid turvavööd, mis neid kleite koos hoidsid, kuni neid enam vaja ei olnud. Peajumal Vootan ohverdab siis oma poja ehki tal seda esialgselt plaanis ei olnud teha oma naise frika soovil. Ehkki puhta neil olid nagu hoopis omad plaanid, ta kujutaks ette sekundist saab kangelane, kellel just oleks selline vaba tahe trotsida jumalata konventsioon ja selle läbi päästa maailm, et loomulikult kogused Hetroloogia on väga sügava kosmilise mõõtmega. Wagner on väga hoolikalt uurinud vanemate Edati on väga hoolikalt vaadanud selle vanema Eda maailmale puukirjeldust ja siis seda sinna sisse põiminud igasse ooperisse natukene. Ja tõepoolest Sigmund dist siis loodeti sellist maailmapäästjat, heerost või kangelast tegelikult siis maailma lunastajast. Aga tore on see Wagneri puhul, et tema on väga naistelemm, mitte selles tähenduses nagu Don Jon, aga ta tõesti austab ja respekteerib naisi kõikides tema ooperites peale loengrini, naine on kangelanna ja naine üldiselt suuna ooperis lootust ja siis tegelikult selleks õigeks maailma lunastajaks saab ju Brunhilde, kes läbi kahe järgmise ooperi jõuab jumalate huku finaali, kus tõesti tema kätest visatud tõrvik süütab Valhalla ja põlevad ära kõik vanad jumalad, kes on tegelikult footoni väitel juba ammu rahu ja uinumist ihaldanud. Et kogu vana maailmakord saab tuhaks, et teha siis pind valmis sellele järgmisele maailmale, mida Wagner nähtavasti kirjeldab oma järgmises ja viimases ooperis, Parciferni Sis, kristluse ajastule, et nagu versungitegaja Valhalla aasidest jumalatega siis hukkub nagu sa vana paganlus. Nii et Vootonist, kes on ju peajumal, on palju suurem jõud olemas ja eksisteerib, mis siis tegelikult maailma ja nii jumalate kui inimeste saatuse ära määrab. Jah, vanema Eda järg on see täpselt nii ja ka maailma kuunimi on ju vanemas edasi Ragnarok, mis tähendab jumalate saatus, et ükski jumal ei ole surematu ja selles viimases võitluses siis kõik vanad jumalad hukkuvad, mõned noorema põlvkonna omad jäävad alles, et siis uut maailma luua, kus on rohkem headust ja armastust ja see headuse, armastuse vajalikkuse sõnu, ma arvan, on ka Wagneri Detroloogias väga täpselt olemas ja kõige nähtavamalt on ta just, ma arvan, Valküüris, siin tegid kaasa ju suurepärased lauljad, tegelasi on ju siin vähe, kui nüüd need kaheksa val küüri välja arvata. Ta jah, neid on kaheksa ja meenutan veel kord. Tal kõride lend on kirjutatud siis üheksa kaheksandiku väga haruldasest taktimõõdus ja kujutaks ette tõesti vanema sedasi Annedval küürid ka nimepidi nimetatud, neil on küll seal pisut vähem atraktiivsed nimed. Ragnar neile pani, et siis tõepoolest ongi laval kaheksa valt küüri pluss Brunhilde, et see üheksa kaheksandiku, et see üks erinev on seal ilusti olemas ka siin on vähe tegelasi, aga selle eest on nad kõik äärmiselt tugevad, atraktiivsed nii tegelaskuju poolest kui ka laulja isiksuste omaduste poolest. Kes sulle kõige rohkem tegelaste seast imponeeris? Ma kõigepealt teeksin tõesti isikliku aplausi Debora Feutile, kes pärast kolme kirurgilist operatsiooni on jõudnud suuruseni 14 tagasi pärast tema suurt skandaalset väljaviskamist, kommend kaadonist külaruste kilode pärast aastal 2004, et see on kohutavalt tore, et ta tõesti näeb hea ja ilus välja ja suured plaanid lubasid ka näha tema ilusaid ja suuri siniseid silmi, et ta oli väga-väga meeldiv vaadata. Ja mina isiklikult annaksin kõik suured punktid härrasmehele nimega printervel. Tema on siis meil kõmrist, ootan veel see bassbariton ja tema laulis, nii et tema hääl minu jaoks andis küll sellist näitlemist ja värvija, dramaatikat ja kõike väga palju. Võib-olla oleks tahtnud seda isa-tütre suhet natukene südamlikumalt näha laval? Kogu kangelasteo, selline suurus oleks veel suurem. Praegu jäi asi väga juhi ja alluva ja pealiku ja sõduri nagu selliseks suhteks. Aga võib-olla oli sel aastal nii ette nähtud, siis oleks võinud seda võib-olla pisut veelgi rohkem rõhutada, aga igatahes tervel tõesti minu jaoks laulis väga hästi ja disanda just seal jõudu, kus tarvis ja suutis olla seal vaoshoitud, kus tarvis, et väga-väga hea esitus. Ja loomulikult kangelanna Debora väga kenasti laulis välja ka võib-olla mänguliselt talle lavastaja ei olnud väga palju mängida jätnud, et suhteliselt liikus ja tegutses selle skeemiga nagu Wagner seda aastal 1852 oli kirja pannud, niipalju kui ooperis ja on näha, et midagi väga uuenduslikku ei olnud ja võib-olla siit oleks see koht, kus ma heidaks lavastajale natuke. Et minu jaoks jäi ooper, välja arvatud kõik tehnika ja kaasaegne võimaluste maailm, aga ooperilavastuse sisuline lahendus jäi nagu rohkem Wagneri illustratsiooniks. Meelsasti oleks tahtnud näha mingit lavastaja endapoolset põnevat panust. No võib-olla see panused, kui me teame, mees, kes Valküüri näeb, peab lahingus langema ja surema, et siis lavastaja tahtel Sigmund hoiab silmad kinni, kuni ta val küüriga räägib ja avab nad alles sellisel kulminatsiooni ja pöördehetkel, et võtab nagu vabatahtlikult selle surma siis vastu tema pilgust. Et see oli huvitav, seda ma ei ole enne näinud. Ja tõesti äärmiselt hea oli ka frika ja frika osas. Stephane oli tõesti suurepärane, et kui ma teda plaadilt kuuleks, ta oleks lihtsalt jumalik, tõesti nüansid, kõik väga hästi paigas. Kuju on tal muidugi selline nagu ütleme olide porofoitel enne operatsioone, aga frika ossa see võis ju sobida trikka osas polnud viga midagi, et väga kaunis tõlgendus. Ja kui ma vaatan Jonas Kaufmann nii toredat spindo tenorit, kes meil laulis liikmonti, siis tema pole enne metis olnud, aga temaga pärilaule tugevusest peaks andma märku tõik, et taolised Kaagosmotalides seega koos kaks viimast aastat laulis Manonis. Ja tõesti ta oli pigem baritonilaadne, aga väga hea ja tõesti väga väga hästi laulis. Ja kuna operon ühendkunstis muidugi ka tema sile ja sale figuur ja olemas oli ta tõesti oli noor ja ilus mees, kena oli vaadata kah. Ja tema õdesid Lindet laulis Eva-Maria Vesdrek. Ta jääb ka ooperis pisut, võib-olla kahvatumaksed, selle esimese vaatuse laulis ta ära hoogsalt ja suure aplombiga, nagu peab, et on ka nagu, nagu siis teine liikumapanev jõud, tema on see, kes oma üsna aimamatule vennale juhatab kätte mõõga, millega ta võiks võitluses võita. Tema on see, kes rõhutab vennale. Tegelikult nad on siiski õde ja vend, vend ise, nagu selle peale ei tule. Ja tema särab esimeses vaatuses. Ma ütleksin, mõnes kohas, võib-olla ma vaatasin, et ta laulis kõik väga ilusasti ära, aga tõesti, see on väga raske partii ja ta tõesti mõnes kohas minu meelest pingutas, nii et ta laulis noodid ära. Aga seda sära või niisugust naudingut oma laulust ta lihtsalt ei jaksanud panna. Aga ta oli väga kena ja vennaga tehtud väga sarnaseks, nii et kena noorpaar. Ja üks tegelane oli veel Hans Peter Köönik, tema on vist Viini riigiooperilaulja, tegelikult laulis hundingit ka olnud Bayroitist 2019 ta oli Haagen. Ta seal väga tunnustust ei pälvinud ja tema kohta saab samamoodi öelda, et tal on liiga väike roll, et nagu väga-väga midagi eriti esile tuua, et kõik oli kenasti lauldud. Aga näiteks omal ajal salmine näiteks on olnud võib-olla sellise huvitavama hääle balletiga, et on nagu rohkem sära või niisugust ilu olnud asjas. Aga kuna ta ongi väga-väga paha ja negatiivne ümber ka ei kasva, siis ta võibki täpselt niisugune olla, nagu ta häälelt kõlas. Jah, ja selle ettekande superstaar Chams, Lewain kogu Detroloogiat juhatab ja tema dirigendi tegevus kestab juba 40 hooaega, ta on juhatanud 2400 millegiga etendust üldse Metropolitan ja see on uskumatu töövõime uskumatul puhtfüüsiline jõud ka, et tema vanuses härrale olla niisuguse ooperi pidev dirigent, et ei kujutaks ette, ta oli suurepärane muidugi vain tuntud headuses. Mul on hästi palju erinevaid valke, küüri salvestusi ja olen ka üht-teist näinud. Tema kaubamärk on just see, et ta on suhteliselt õrn ja niisugune nagu heatahtlikult ümmargune ja ta natukene aeglasem, kui on mõnigi teine. Minu isiklik lemmik on muidugi Bergulees Valküüri dirigendina ja ma väga väärtustan Wilhelm Hurt vänglerit, nii palju kui me dolla ja plaadistustelt on võimalik kuulda, et Hurt ainult minu meelest lööb nagu väga huvitavalt ja täpselt ja samas tal on olemas nagu see tume värv, mis nagu Wagneri peab sees olema natuke salapäraga ja Clivansisse ja nagu õrnem, leebem aga härra tema peal mõnikord peatus, siis ma vaatasin, kui palju ta ise nautis seda, mida ta tegi, kui palju ta ise oli õnnelik, et ta saab jälle seda ooperit terrigeerida, kui rõõmsalt ta elas kaasa omaenda dirigeerimisel seal vaikselt, niimoodi isegi minu meelest kaasa laulis, et see oli lihtsalt suurepärane. Maestro vain on muidugi selle asja hingetelg ja liikumapanev jõud. Väga tore, sellepärast et meil on põhjust kõigil, kes Wagneri muusikat armastavad, oodata järgmist hooaega. Jah, me näeme siis järgmisel hooajal novembris siig friiti mis on erakordselt põnev ooper, sest seal on veel vähem tegelasi kui Valküüris ja pole isegi kaheksat Valküüri. Ja siis me näeme jumalate huku 2012 veebruaris kõige krooniks. Ja seni ma sooviksin kõikidele, palju õnne, Richard Wagneri sünnipäevaks, 22. mail, pühapäeval, maestro, siis on sündinud 1813, varsti tuleb juubel, varsti tuleb juubel ja sel puhul saab siin Eestis näha ka Wagneri viimast ooperit tegelikult juba üsna pea augustikuus, kui Parcifal lavastub, siis Noblessneri valukojas siinsamas Tallinnas. Ootame suure huviga ja palju jaksu ja jõudu kõikidele tegijatele. Suur tänu, Loone Ots. Aitäh. Esmaspäeval, 23. mail kell seitse õhtul esitletakse Estonia talveaias Wagneri ooperit Parcifar. Meie ajalooliskirjanduslikust taustast teeb ettekande kirjandusteadlasest kultuuriloolane Loone Ots. Noblessneri valukojas etenduva Parcifani kontseptsiooni tutvustab lavastaja Nicole Raap Saksamaalt. 30. mail räägib ettekandes. Aeg muutub ruumiks Parcifari muusikalised ideed muusikateadlane ja Wagneri uurija Kristel Bel Parcifoli muusikalisest ainestikust. Samuti kuulutab Eesti Richard Wagneri Ühing välja Bayroiti ooperipidustuste stipendiaadid. Selline saigi selle nädala heligaja, millele tegid kaastööd Igor Karsnek ja Virge Joamets. Saate toimetas Tiina kuningas, operaator oli Katrin maadik. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetu Dust. Sülgaja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis ei sobi vanaemal teile sobival ajal. Heligaja.