Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Ono, Tallinn. Rüütlite aeg imestusega segatud aukartusega vaatame me Eestimaal küllalt arvukalt säilinud vanu kindluste varemeid ja mõningaid kindlusi, mis on keskajast meieni säilinud vähemasti osaliselt kasutusväärsetena. Aga nendega seoses meil ei ole väga sooja südamlikku tunnet nagu maakirikute või vanade talude või veskitega seoses osalt võib-olla ka mõningate mõisate hulka kuulunud hoonetega seoses. Sest eks need linnused on olnud keskajal võõrvõimukeskused, kus on olnud maaisandad mujalt tulnud Liivi ordu piiskopid. Ja võib-olla üks niisugune kujukas suhtumis. Näide. Möödunud aasta suvel kutsus Põhja-Saksa televisioon ringhääling mind telekaamera ette. Tallinna Toompea lossiplatsile. Ja nooruke naisreporter küsis, milline tunne on teel, kui eestlasel seista saksa ordulossi ja vene katedraali vahel. Ja mina vastasin talle üsna ülbelt. Meie, eestlased, oleme oma vere ja higiga välja lunastanud kõik, mis on siin võõrast ja nüüd kuulub see meile. Ja mõistagi, eks see kasutusviis võib-olla kõige kujukamalt kõigi nende linnuste osas, väljendub selleski, et Toompea loss ja tema hilisemad keskajale järgnenud osad, mis on olnud alati võimu keskuseks on nüüd meie riigikogu ehk parlamendi käsutuses. Aga kui meie, eestlased, tahame nagu lähemalt teada, kuidas siis nende linnustega üle pea on nii hästi arhitektuuri vaatevinklist kui ka Nende kunagise kasutusviisi suhtes siis ei ole sugugi hõlbus. Veedan selle kohta eestikeelset kirjandust puhul, nimetaksin teile head kuulajad. Siiski mõned materjalid, kuhu te võite pilgu heita, kui minu tänane vestlusrüütlite aeg intrigeerib ja ei leia sellest vestlusest vastuseid mõningatele küsimustele, mis võiksid erutada. Juba tubli tükike aega tagasi on meil ilmunud Kalvi Alumäe restaureerimisarhitekti raamat, keskaegsed linnused Eestis. Üsna hiljuti nägi trükivalgust ka Virumaa muuseumide poolt välja antud Rakvere linnuse ajalugu. Esimesest aastatuhandest kuni 20. sajandini silmus kaks aastat tagasi, kusjuures autoriteks on tehnikas Rakvere muuseumi töötlevad ette kirss ja noor ajaloolane Oliver pagel. Selle linnuse käsitluses muidugi puudutatud ka palju orduga ja noorte elukorraldusega seotud üksikasju. Värvikalt aga kõverpeeglis esitab meie kunagine püha vaimu, kiriku pastor Balthasar Russof oma Liivimaa kroonikas seda elu nautivat fenonistliku elule, raadi mis valitses meil siin vanal Liivimaal enne hukatusliku Liivi sõda, mis teatavasti algas ju 1558 range moralist sinna ei jäta Balthasar Russow kapilkeid kive pildumatega ordurüütlite kapsaaeda. Aga mõned katked sellest Rostovi kroonikast, mis puudutavad orduvendade elukorraldust, ma siiski pärast loen teile ka ette. Ning äsja on Tallinna linnaarhiivi teadur Juhan Kreem osalenud raamatut 10 keskaegset Tallinnast väljaandmisel milles on autoriteks ka Tiina Kala ja Anu Mänd. Ja nemad kolmekesi on avaldanud raamatu milles on Juhan Kreem tutvustanud ka ühte Tallinna ordu komptuuri Paulfonstainenit kõigi nende säilinud dokumentide põhjal, mis on üsna katkendlikud, aga teatud kontuurjoonte, siis me saame ülevaate mitte nii hästi sellest isikust kui ka tema tegevusest ja ülepea sellise kõrge ordu ametniku volitustest mis mõnikord oli mitte küll Boursonstanieni poolt, vaid ühe teise, Tallinna ordukontuuri poolt nii kõrgeks hinnatud eta pidas vajalikuks oma edevus sel kombel rahuldada, et kui tema kuskil liikus, siis tema ees käisid kolm trummilööjad, kes lõid trummi. Et kõik pidid peatuma ja vaatama, milline tähtes siis ma ei saanud, on liikvel. Aga nüüd jah, selles 10. tallinlased on antud ülevaade kahest palgasõdurist, sest 15 sajandi keskel oli elu jõudnud juba nii kaugele, et kui ordu kasutasid vajaduse korral ka lihtsalt maksulist palgalist tööjõudu. Ja selleks olid sõjasulased ehk palgasõdurid. Ja meenutaksin teile, head kuulajad, et saksakeelne sõna soldat, mis on ka vene keelt tööle läinud, tuleneb sõnast Sold ehk tasu. Soldat on seega põhimõtteliselt isik, kes ei võitle mitte mingi aate pärast, vaid võtab tasu eest ja võitleb sellele isanda lipul, kes talle paremini maksab. Mis muidugi sõjapidamise seisukohalt on mugavam nendele valitsejatele, kelle rahakotid on toekamat. Aga üle, ja kui ma nüüd meenutan, kuidas rüütlite ajastu meil tekkis ja kuidas need rüütlid olid ennast korraldanud või organiseerunud siis tuleb meenutada, et Riia peapiiskop Albert aastal 1201 asutas mõõgavendade ordu. See oli sõjalises teenistuses olnud rüütlite ordu, kes olid andnud aga ka Mitmekordse karskuse vande nii hästi vaesuse, kuulekuse kuga, sugulise karskuse vande ja pidid siis Kristuse auks ja kristlaste kaitseks nii hästi võitlema taganatega kui ka kaitsma kristlasi. Eks ole, paganate rünnakute vastu. Jaa, mõõgavendade ordust sai peamine jõud lõunasuunalt, mis 1208. aastal alustas ka Eestimaa-ala. Muidugi võtame selle Liivima Sakalast peale Eestimaa vallutamist ja samas tuleb aga tunnistada, et see Liivima rajatud mõõgavendade ordu, mille patrooniks oli muide pühamoriidses, kelle juurde me veel pärast pöörduma sai 1236. aastal leedulastel, kes olid veel paganlikud, temalt lüüa. Et see tuli likvideerida. Mõõgavendade ordu, muide, nende mantlil oli ristija mõõk. Selle järgi on nad nimetatud mõõgavendade juurduks. Kuigi ametlik nimetus oli Kristuse sõjateenistuse rüütlid siis see läks lugu niimoodi, et kuivõrd muidugi vallutusretki itta tung ja Kristeniseerimini, et jätkusid ei olnud veel edukalt lõpule viidud. Siis otsustati nõnda, et need ellujäänud rüütlid astusid Saksa ordusse. Saksa orduga oli omakorda niisugune lugu, et Saksa ordu loodi 12 sajandi lõpul Palestiinas. Ja selle ordusüsteem oli alguses niisugune, et Saksa aladelt saksakeelset sõjamehed pidid kaitsma Jeruusalemma tulevaid palverändurid nende teedel ja muidugi, eks siis vajaduse korral jällegi võitlema saladini meeste ja teiste muhameedlaste. Kuivõrd aga Saladin osutus vägevamaks sõjapealikuks, kui olid kristlased siis tiim ristisõdijad ju teatavasti pühast linnast välja ning ka saksa ordu sealhulgas ning nad otsustasid kolida trankina Ostioni aladele Ida-Preisimaale, et jätkates seal seda Kristjani seerimise ekspansiooni juba ja slaavi hõimude seas. Ja niimoodi tekkis saksa ordukeskusega malm parkis praegusel Poola alal, kus on ka saksa ordu suur loss, üks, mis on üsna hästi säilinud ja restaureeritud ja seal tekkis niisugune kolmetine, kes seal oli suurmeister ja kolme maa meistrit. Preisimaa meister, Saksamaa meeste Liivimaa meister, kusjuures suurmeister ise võttis endale selle freesi, maa meistri ameti. Ja Liivimaa meister hakkas ennast mõne aja pärast nimetama ka Liivimaa ordumeistriks, kuid Liivimaa ordu see oli ikkagi saksa ordu tütar haru ja selle Liivimaa ordu alluvuse tõttu Saksa ordule. Oli keskaegne vana Liivimaa linnade ja piiskoppide ja ordu konföderatsioon teatud riik õiguslikus sõltuvuses Saksa Rahva Püha Rooma keesrist kuid keisrid kunagi meistrit ei hoolinud. Ja kui ordu mõnikord abi palus, siis öeldi, et te olete nii kaugel seal meist eemal, et püüdke ise hakkama saada. Ja vaata, seesinane esimene ordulinnuste väljaehitamine viis selleni, et meil olid 15-l sajandil praegusel Eesti alal tosinkond linnust, mida valitsemise järgi juhtisid Kunktuuritsioon siis kommendatoore komandör, meie mõistes teised auastmelt veidi väiksema kraadiga Lifoog. Kusjuures tegelikus elus mõnikord osutus, et mõni foogt osutus mõjukamaks rikkamaks ja tähtsamaks kui mõne teise piirkonna komtuur. Aga kui nüüd vaadata seda tabelit, mis on säilinud aastast 1451 mille ordu oli veel õitsengus ja mille üldse oli Vana-Liivimaal ei olnud olulisi sõdu. Meil oli majandusliku õitsengu ja kõrget tõusuaeg. Siis oli need järgmiselt meie alal. Pärnu komtuur, kond, Karksi foogt, kond, Lihula komtuur, kond, Tallinna komtuur, kond, Narva foogt, kand, Rakvere foogt, koond, Järva Põldsamaia Maasilinnafoogt kannad ning veel Viljandi komtuur kond, kus oli ordu rüütleid kõige rohkem parajasti ordu meeskonnas kokku 29, kellega liitusid viis preestrit ja kuus tavavenda ilmikud, kes ei pidanud kinni pidama nendest Nendest nõuetest, mis olid esitatud loobumist nõuetest. Ja peale selle ei ole kahjuks kirja pandud, kui palju oli toona palgasõdureid ja niisama ütleme teenijarahvast, sealt tallipoissi ja muid. Ja samuti võib-olla ka võis arvata, et mingeid ehitusmehi seal pidi olema. Aga näiteks meie Tallinna komtuur, kond toona oli nii et siin oli vaid üks preester. Kuigi muide üks sell Tallinna linnuse õuel asunud konvendihoone tiibadest nimelt põhjapoolne oli kasutusel sakraalruumina ehk nii-öelda ordu kiriku Vi või kabelina. Ja toona oli siin üksipäini ainult 11 rüütlit ja üksainus tavavend, nii et see garnisoni tuumik koosnes ainult 13-st inimesest, mis tundub meile olevat üsna üsna uskumatu, naeruväärne, aga meenutaksin need rüütlitele. Tavaliselt oli igalühel ikka kaks kannupoissi. Ja muidugi eks neid kaasajooksikuid ja palgasõdureid nende kohta kahjuks ei ole piisavat informatsiooni Taani, sest eks ole seal ordu tegevusest kajastavad dokumendid on ju suures osas hävinud. Meenutagem meil ainuüksi seda laastavat Liivi sõda ja järgnenud Poola, Rootsi sõdasid ja põhjasõda ja kõike muud jagi, sedagi akti, et kui Tallinnast 1710. aastal seoses kapituleerumiseks Vene vägedele Rootsi võim otsustes viia nüüd provintsivalitsuses arhiivi üle mere Stockholmi, siis kolmest nüüd dokumente vedanud laevast kaks uppusid, üks jõudis pärale ning kart toomkiriku arhiiv ju põles ja hävis 1684. aastal. Nii et see seetõttu on meil paiguti tõsiseid raskusi endale ettekujutust saada. Mis inimesed ja palju neid seal kas või ainuüksi meie Tallinna linnuses oli. Aga olgu siinpuhul teile head kuulajad nimetada, et seesinane Tallinna ja Eesti kõige tähtsam liputorn Tallinna linnuse, Pikk Hermann ei ole ju ainus omas laadis, sest Pika Hermanni torni meil praegugi nii hästi Narvas kui piiskopilinnuses Kuressaares ning taastada tuna ordulinnuses paidesse ning on olnud ja hävinud Viljandis, mille palgasõdurid Liivi sõja ajal õhku lassid. Ordulinnuses ja samuti ka Peeter Esimese käsul lasti õhku Pikk Hermann, mis oli tark too Toome kaitsetornide hulgas koos muidugi käkiga. Aga enne kui hakata nüüd meenutama, mis erialade inimesed olid seda tööjaotus korraldamas sellesse ühe suure linnuse koosseisus imepisikese muusikalise pausi Nõndaviisi üldiselt oli ju nõnda, et igas ordulinnuses oli ka selline hierarhiline süsteem ja rollijaotus, nii nagu ka kirikumeestel toomkapiitli Scus piiskoppi. Teenistus oli 12 liikmeline kapital mis jagas ülesandeid alates köögist kuni kella löömiseni ja kirjade kirjutamiseni. Niisamuti oli ka ordu linnustes, ütleme, kultuurifoogti järel oli oluliseks figuuriks tema asetäitja pan mis ju tähendaks nii saksa keeli, kaaslast või seltsimeeste, kes pidi hea seisma kogu värgi juhtimise eest, kui seda foogti parajasti kohal ei olnud. Ja siis pumpanist järgmine oli trost. See on sõna, mis on kasutuselt kadunud, see tähendab linnuse varustusülemat. Ja seda viimast on mõnikord nimetatud ka maa faktiks, sest see näitab kätte suuna, mis tema tegevuses viis linnusest välja. Ja tross pidi tegelema, aga et linnuse meeskond saaks toidu ja seda mõistagi tuli hankida nii hästi ütleme, linnusele, kuuluvatelt, mõisatest kui ka osta. Ja samuti oli lugu relvadega, milles osalt võib-olla valmistasid ka mõne suurema linnuse koosseisus olnud relvasepad. Aga osa, et ja telliti nii hästi lähematest linnadest, sealsetelt, suurematel keskustel, relvaseppadelt Tallinnasse tehtiga, turviseid ja mõõku ja suurtükipüsse toodi ka välismaalt sisse. Ja vot seesinane tross pidin siis foogti äraolekul asetäitjana, ütleme nagu korraldamaga seal linnuse eluigapäevast juhtimist ja samuti kontrollima ka reisi, vaid kaupmehi ja nende kauplemistegevusest omama ülevaadet, et ja jälgima ka seda, et ei liiguks salakaubamehi. Ja näiteks on olnud juhtum, et millalgi 1520 kaebas Tallinna linn Rakvere Fogtile Rakveretross, oli Tallinna kaupmehe Jürgen pistel Maakri kaubad ära võtnud ja linnusesse viinud. Ja ka seal trost kirjutas selle vastu tepistel maakleril lubatud Rakveres ainult sel tingimusel kaubelda, kui ta maksab linnusele kuuluvat maksud. Aga see maks ei maksnud, jättis kaupade Rakvere kodaniku juurde hoiule. Nii et see tross pidi tegelema ka tähendab majandus- ja kaubanduslikke asjadega. Ja siinjuures on muide üsna oluline tega hardu konktuurideofaktid tegelesid selles mõttes kaubandusega, et mitte ainult teostnud sisse müüsid välja eelkõige just põllumajandussaadusi teravilja muidugi eelkõige rukis, kaer, oder, mida tootsid ordu linnustele allunud mõisad. Vot, kuidas nende mõisatega oli mõisatega, oli näiteks niimoodi, et nende sinast ordurüütlite kõrval olid praktiliselt ju omalajal karne rüütlitegevusega hõivatud, et ka ordu vasallid need olid, eks ole, eraisikud, kes polnud ju andnud mingit vanneta mingisuguse karskuse kohta, kuid nendega oli niimoodi, et nende vasallid olid saanud maa isandalt siin puhul põhiliselt Taani kuningalt, Eesti põhjaosas ja osalt ka mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi Ortult banaanid, kust nad korjasid vakku Sande ja hiljem asusid sinna elama, rajades mõisad ja elatudesse. Sellest jaanist olid nad oma essees nöörileva sallidena kohustatud tegema ratsateenistest mõnel väiksemal, ütleme nagu vaba talupojamõõtu taluga ühe adramaalise kooli, võib-olla sant pool ratsateenistust aastas. Aga mõnel suuremal oli see kaks või kaks ratsateenistust Zenjöörile. See tähendas seda, et see vasallpidi selle lääni või mõisa arvel varustama ennast hobuserelvastuse, kannupoiste, toidu ja kõige muuga, turvisega, mõistagi ka hobusest rääkimata, et vajaduse korral olema valmis oma isandat teenima. Harjumaast oli umbes kaks kolmandikku, kui niimoodi maast ja mõisatest vasallide käes ja Virumaal koguni üheksa kümnendikku. Nii et need vasallid, kes kuulusid ka sellesse seisusesse, mida keskajal nimetati Bellat, toores ehku sõdijad kes jäid allapoole predikaat, toorest talvetajat ehk preestrite seisust ja neist Bellatoorstest poole sotsiaalsel hierarhilisi redeleid, jäid laboratoorse ehk TÖÖD, et kaupmehed, käsitöölised, talupojad, nii et praktilised neid vasalli võib võrdsustada rüütlitega ilmalike rüütlitega. Ja 1252 moodustasid nad juba oma ühenduse Harju-Virurüüsse tõlkonna ning nende hulgast valiti maanõunikud, neid oli 12 ning kohalik Taani asevalitseja ja samuti ka ordu komtuur pidid nendega maa valitsemise asjus nõu pidama. Ja seega omandasid nad sõnaõiguse moodustades teatud määral aadellik omavalitsuse, mis hiljem arenedes maapäevaks maanõukoguks ja ülemkohtuks. Mis meil siin kõik koolid Eestimaal andis 19 sajandil ka teatud omavalitsuse kogemusega meie talupoegadele kui pärast pärisorjuse kaotamist moodustada tiga valdade kihelkondade süsteemis ja ütleme, kihelkonnakohtud, kus oli ka eesti talupoegadel asja osaleda, mitte enam, sõltudes täielikult nendest mõistlikest või rüütlitest. Niiet sellele olen omavalitsusel on olnud ka oma positiivne külg, kuigi loomulikult need Harju-Viru vasallid rüütlid olid loomulikult huvitatud sellest, et need mõisad saaksid, mil, mis neile läänistatud teenistuses Est saaksid neile pärandatavateks ja neid oleks võimalik parandada ka kaugematele, sugulastele. Ja sel pinnal oli, oli maaisandate kala ilma probleem käime, kuigi jah, siin Eestimaal said need Harju-Viru rüütlikonna liikmed nii-öelda ordumeister Jungigeni armu 1397 mille tõttu nad said kõik toredad pärimisõigused ja võisid end tunda oma suguvõsa tuleviku turvatuna. Aga rüütliks saamisest ka võib meenutada seda tõika, et vaadake, nendel juba sallidel oli üldiselt niisugune komme, et kui peresse sündis mitmeid lapsi siis tavaliselt see mõis või Lään pärandati vanemale pojale. Aga teised pojad, kui neid oli ja tihtipeale need oli nendele tihtipeale anti isa vana lömmis turvis ja mõõk ja hobune, öeldi, mine otsi, kust sa saad. Ja nii praktilised, nüüd vasallide nüüd järgmised pojad. Hoolidki senise potentsiaalne kontingent, kes otsis endale, elasid diste põhiliselt ikkagi relvateenistuses osastes ordusse, osa aastast piiskoppide nii-öelda kaitsemeeskondadesse ja nii näiteks Osiilia ehk Saare-Lääne piiskopi kaitsemeeskond koosneski reeglina noortest vallalistest sõjas, sulastest kes olid ühinenud ka Mustpeade vennaskonnaga. Võib-olla kõlab see ja kuulaja sinu kõrvale veidi harjumatult, sest üldiselt ollakse kogenud seda, et Mustpeade vennaskonna Tallinnas ja tar, kes olid põhilised pest vallalistest kaupmeestest koosnevad kompaniid, kellel küll olid oma hobused ja kes voorusse, siis vajaduse korral ka sõjasalga võttes osani linna kaitsmises kõige paraadidesse lõbustuste korraldamisest, kuid ometi see ei olnud võrreldav nende mustpeadega, kes olid sõjasulased. Mustpeade kompanii oli ka muidu Rakveres. Aga selle kohta ma ei ole kirjandusest andmeid leitud, aga ma söandan oletada, et seal võis olla täpselt samuti nagu Saare-Läänemaal, Ki, kus noored elatiseta jäänud aadli noorukid astusid ordu teenistusse selle täiendava sõja salgana. Nüüd selles organiseerituses, kui ma alustasin nendest pealikutest, kes olid ordukontuuri või foogti linnustes, siis oli seal veel muidugi alamaid ametnikke kelle hulgas oli marssal. See oli talliülem, et hobuste, pealegi, nii et kui meie teame, et uuemal rajal on marssal väga kõrge sõjaväejuht, eks oleb siis toona oli see lihtsalt hobuste ja tallipoiste pealik, et võrdlemisi on muidugi vajalik hauast aga, aga mitte väga kõrge, siis oli ka köögimeisterkokk loomulikult väga vajalik tegelane. Siis oli veel seegi ehk haigemaja meister. Nii et ma ei tea, kas tal pidi olema ka mind mütsid, selline ettevalmistus või lihtsalt oli organisatsioonist loomulikult ju igal ajal inimesi haigeks, neid tuli ravitseda. See oli foogti kirjutaja ning oli kirja marssal. Muidugi kirja marssal on üks väga huvitav amet olnud ordusse. Tavaliselt see oli kõige vanem ordu rüütel, kes ei suutnud enam raskeid ülesandeid täita ja sõdide vehelda. No me ju teame ka, eks ole, et tavaliselt, eks ole, sõtta ei võeta meil vist kui 45.-st aastast peale, kuigi noh, mõni võib ju veel 70 aastaselt päris kõbus olla. Aga niisiis ütleksime võib-olla sõjalises võimekuse poolest nende pensioniealine ordu rüütel võis pälvida taolise kirja marssali au. Ja juba 1340. aastal oli Liivi ordu sisse seadnud linnuste vahel regulaarse kirjateenistuse. Ja post liikus relvastatud saatma meeskonna toel ordulinnusest ordulinnusesse, nii et võiks öelda, et see on Eesti Posti eelkäija ja 1600, mis see nüüd oligi, 30 vist neli või 39. Rootsi riik korraldas, ütleme, ilmalike postijaamade süsteemi militaarne kirja teenistuspost oli juba siis liikvel ja muidugi nendest kes olid kuskil ordulinnuses. Nagu ma mainisin, kannupoisid tavalist yhel Rüütlil kaks ja käsitöölised, kes olid palgal, sest et ju mida kõike läks vaja küll müüa hobusevarustust ja muidugi elamiseks oli vaja ju hooneid remontida ja ehitada ja parandada ja täiendada ja moderniseerida piiride ja siis muidugi mõistagi hiromant relvameistrid kes olid võimelised parandama ja mõnikord ka kohapeal valmistama nii hästi relvi kui ka kuule, mida suurtükkide puhul valetada, eks ole, rauast või tahuti Kiievist niisamuti tinast valmistati püssikuule, nii et see kõik oli väga mitmelaadiline tegevus selleks, et linnust saaks eksisteerida. Et oleks raha, mille arvel osta kõike vajalikku. Selleks ordulinnus mees oma saadusi mitmele poole. Kusjuures on näiteks teada, et Tallinna komtuur kond pidas Hardo mõisatena mitmed Ruila ja keelad näiteks peale selle Tallinna konktuurile kuulusid kapurdi ja vanamõisa Harku, Lohu, Sõrve, Laitse ja Valkla. Need olid Tallinna Concturi mõisad ja osa dokumente, mis on säilinud Tallinna konktuurilt, ongi kirjutatud Keilast viruilast ja mõistagi, milles oli kultuurihuvi. Kultuurihuvi oli selles, et saada kõik need sinised viljad ja saadused, mida need ordumõisad tootsid müüa need edukalt maha, osalt Tallinnaga, meestele, osalt aga nende vahendusel ka kaugemale, nii nagu see viljakaubandus meil oli. Mis mõnikord koguni viis selleni, et mõnel aastal see oli küll hiljem juba, aga see on siiski aukartust äratav hulk ka Rootsi aja lõpul, headel aastatel. Ainuüksi Tallinnas toimetati välismaale kuni 40000 tonni teravilja. Ja muidugi osalt läksid ju siin nüüd ka need teraviljad, tündrid, kotid ka üle lahe Soome. Ja mõnikord, kui Venemaal juhtus olema ikaldus, siis müüdi neid ka venesse. Kusjuures sinna ei tohtinud müüa ka relvi ja, ja sõjahobuseid. Aga nüüd, enne kui me loeme natukene sellist lõbustavate Balthasar Russowiste nende eks nende vaku pidustuste kohta, mille käisid nii hästi vasallid ehk ilmalikud rüütlid kuuliga, Matu rüütlid küladesse kogumas, Maxi andameid pärast saagi koristamist. Aga enne teeme veel ühe pisikese muusikalise pausi. Niisiis Russow kirjutab, aga ärge pöörake tähelepanu tema mõnevõrra õelale väljendusviisile. Kaliivima pakkustega on lugu nõnda, et kõigi isandate aadlikud, külad, Wakustesse on jaotatud suuria, rikkaid külasid on üks ehk kaks ühes vakkuses pisemaid ja kehvemaid, aga on rohkem ühte määratud. Nõnda igal isandal aadlikul tema külade arvu mööda. Mõned viisakused olid jäigad maguspidi oma härrale, ehkki Ukrule iga aasta toreda pidu valmistama. Kuhu siis ka kõik talupojad ja maapriid kes fakkusesse kuulusid kaaligi tulema härrale, ehkki Ukrule oma iga-aastast maksukohust tooma. Siis hakkasid ordu härrad mihklipäeva ajal akusid pidama, kuhu siis ka kõik nende mõisa pere ühes kõige ümberkaudse aadliga ja sakslast mitte sakslast maabridega hulgakaupa kokku tuli. Ja kui maksud olid makstud, siis hakati ilu ja lusti tegema kõigest jõust. Seal hakkas siis Liivimaa kunst, rüütlimäng ja tubliduse sel ajal alles õieti peale. Siis toodi need suured puukarikad välja, mida kaussides nimetatakse ja mis nii suured on, et lapsi sees pesta ja jõid neist kaks meest teisele kahele ja nõnda ikka edasi, mitte ainult ühekausiga, vaid mitme suure päikesega, kuni silmad kirjuks läksid ja 11 enam näha ei võinud. Aga kes viimaseks jäi ja teised kõik maha jõi, see oli teisel päeval vapper vägimees ja sai au ja kiitus just palju, nagu oleks mõne haara võitnud. Aga teised, kes selle kiituse peale kadedad olid, ütlesid, et tema ei ole õigesti joonud vaid ole valskust teinud, ehk ka temal olid head abimehed ja muidu tema küll ei oleks võinud võita. Kas evakuse pidu kestis tervel maal mihklipäevast jõuluni, kõigi orduhärrade valitseja Diaadlikude juures? Selle järel hakkasid pulmad peale, mida hea saanide pärast ikka jõulu ja vastlapäeva vahel armastati pidada, siis võis pika ja kauge tööd paremini edasi saada. Kui suvel. Suvel jälle käidi hoolega igal Kirmisel siis kirikupidu, kus üks naaber helimees ja sõber, truisti teise kirme seal käis. Ja kirmesi vastuvarusid kõik kihelkonna talupojad ja vabade talupojad naabrid, head õlut ja oli suur häbi. Kui ka kõige vaesem talupoeg kirmeliseks õlut oled teinud siis toodis seal ka talupoegade tulekuks mõni last õlut kiriku juurde müügile. Ja kui talupojad oma naiste tüdrukute sulastega laupäeval enne seda mõnegi penikoorma tagant suurtes hulkades pärale tulivad, hakkasid nad kohe kui meie Brassima ja oma suurte torupillidega mida õhtu ajada, pea enam kui penikoormamaa peale kuulda oli endale lõbu tegema ja see kestis öö otsa kuni hommiku valgenima. No vot, ja siis nendel kirikupidudel või kirmestele oli veel niisugune komme, et seal seati ka üles sinane linnupuu ESL, lähtudes linnadesse toimunut, endest, papagoi laskmisest ehk laskurite võistlustest ja selle linnupuu juures seal hästi ka kihlveo peale kes selle sinasse märklauas teiba otsast alla laseb. Ja muidugi need olid siis need sportlikud. Kas te seda ka olgu veel öeldud, et nii hästi mustvennad kui muidugi ilmselt ka ikkagi ordu rüütlid, kellel oli laialdane rahvusvahelise suhtluse, olgu öeldud, et Liivi ordusse tavaliselt mitte niivõrd kohalikke noori mehi, kui need tulid Saksamaalt seal treini aladelt ja Westwalist siia sest nad tõid endaga kaasa ka omad kombed, jaamad, laulud ja muusika ja lõbustused. Balthasar Russovo on omal ajal selle keskaegse levimuusika kohta niimoodi öelnud, et ja armulaulud olid Liivimaale kogu ilmast kokku lennanud. Ja nagu see on ka praegu, mil paistab niimoodi. Kerges muusikas on ülekaalus juba inglisekeelsed laulud ja kohalikud eestikeelsed laulud on jäänud kahanevasse vähemusse mille üle mina konservatiivi tunnen muidugi kahetsus tagasi. Olgu teile veel meenutatud, teete. Mis puutub nendesse ordu vendadesse, siis on nende kohta veel kirja pandud selline seik, et kui tapati mõnni Ortus sell, kes oli, olin naisterahvaga Hamelenud siis nagu kirjutab Russow, et üks karistus kasimata elu eest Olytalli vendade ehk orduhärrade teenrite juures siiski olemas. Kui nad kedagi oma keskel kasimata Dio Pealt tabasid siis viidisse kohe pillide ja trummidega lossist alla tervest linnast läbi üle turu kõikide talli vendale saatel kooni linnaväravast välja ja visati seal täies riides sukkis ja kingiskaevu ja tehti üsna märjaks ja kõige ilma häbiks siis viidi ta läbimärjana jällegi pillide trummidega neidsamu hoolitseid ja põiktänavaid kaudu lossid tagasi, kus siis tallivendade foogt, kes üks kõige vanemaid teenreid oli, temale andeksandmist jagas? Vaadake, eks nende orduvendadega oli muidugi niisugune lugu, et kui pikka aega oli rahulik keelu siis tikusse nisugune, hedonism võimust, Ta ja kui igav hakkas ja kuidas sa seda igavust täidad, siis selles suhtes kirjutab jällegi nõndaviisi Balthasar Russon nende pidutsemisest ja ka külalislahkusest. Muide, aga orduhärrade lossides, kus sissetulekud suuremad olid, käis asi palju vägevama jooga seal, kus ka lihttallivendade teenrid teest keldriust iialgi lukus ei peetud. Ja need päevad ja ööd läbi nõnda lakkusid, et iga kevade hulgakaupa maha surid. Aga kui keegi aadlist ehk mitteaadlist asja pärast pidi lossi tulema, see pidanud mitte arvama, et ta tühjalt ja ilma purjus peate jala alla saab. Siis see oli Liivimaaisandate au ja kiitus, et nad iga ühtama lossides kõrget ja madalat raske joogiga võõrustasid, nii hästi vastu võtsid. Mis eeskujuga kõik alamad järele tegid. Nõnda et lahkumist pessimist viimaks mitte enam pahaks batooriuseks peetud vadja ukse tubliduseks suurtsugu inimeste juures. Mis pärast seda siis ka suuresti harjutati nendega mujal maades igal pool liivimaalaste suurem au ja kiitus, see oli. Nad vägevad joojad on nõnda, kui seda ka mõnes siis teoorias nimetatakse. Ja ehk küll kõigevägevam jumal liivimaalasi mingis asjas ei ole unustanud ja neid ihu ja mõistuse poolest heade annetega hästi on ehtinud tarvitas ometi suurem hulk neid andisid sel ajal halvasti määratama söömise ja joomisega, teadmata meele ja vedelemisega. Ja ei kuuldud nende kogudus suurema hulga poolt midagi kaalukate ning tähtsate asjade üle räägitavat vaid aina Jaanestest, rebastest, koertest, jahurtadest ning muudest tühjadest asjadest. Ja mõned neist kiitsid endal nii palju koeri Horti olevat, et nende peale aastas kuus või seitse säilitist vilja kulus. Olgu veel öeldud muidugi hea, kui siin nendest loomadest juttu tuli, et jahipidamine oli ju Lääne-Euroopas reeglina aadli privileeg. Talupojad ei tohtinud oma maadelt ulukeid küttida, need pidid jääma rüütlitele, mõisnikele ja ka hilisemas balti mõisakultuuri kunagiste vasallide ja rüütlite järglaste juurde. Tekkis niisugune tava, et sügiseks tee käidi ühest mõisast teise peeti erinevaid jahtisid ja muidugi vahetati muljeid ja ja elukogemusi ja näidati oma poegadele ka, eks ole, naaber mõisnike tütreid, pruute oleks leida ja nauditi elu täie rinnaga muidugi musitseeriti sealjuures ja peeti kodukontserti ja mida kõike veel. Aga tõesti, balti mõisnike kunagiste rüütlite järglaste auks peab ütlema seda, et nemad armastasid hästi süüa ja kostitasid külalisi suurepäraselt, nagu me leiame veel 19 sajandi alguse saksa reisijate memo paaridest, kes Balti mõisates külalisteks on olnud. Kui rikkalikud on need postitused ja kui rikkalik on see maa nii hästi oma jõgede ja metsade andide poolest ja, ja ka põllud ei ole mitte kitsid olnud, kuna olgu kuidas, On, olgu võim või maaisand milline tahes, eks talu poetan ikka oma tööd teinud selleks, et toita ära ennast ja toita ära ka oma isandaid, olgu nad siis omakeelsed või võõrkeelsed. Selles mõttes peab tõesti ka meie eelkõige meie talupoegadele puu andma. Aga samas kui lähtuda vene vanasõnast, et kurat, pole nii hirmus kui dramaalitakse, eks nende ordurüütlitega on sama lugu. Et me teame küll, kõige õudsem, mis me teame, on see, et kui Jüriöö ülestõusu maha suruma Tiia-Sõjamäe rabas oli olnud lahing siis pärast seda kutsus Liivi ordumeister Preisimaalt siia piss saksa orduväed. Ja need olevat kirjade järgi on kroonika, ma ei tea, kui palju liialdab, kindlasti oletan Estonias 20000 ja nad olid siis aasta aega möllanud üles tõusnud Harju ja Liivimaal ning see on täiesti õudne, milline oli raport raportalini Harrija depopulaataest? Harjumaa On elanikest ilma jäetud, see tähendab, et kõik on maa tapetud. Nii hull see asi ka ei olnud. Aga see on kõige koledam mälestus meil ordurüütlitest, aga samas tuleb pidada ka vääriliseks meenutada, et ordurüütlitest võib-olla hakkab positiivseid elamusi. Mõningatel puhkudel on nad oma linnuseid hästi kaitsnud ja muide nende mitmete linnuste peatorn, mis on saanud nime Pikk Hermann, see ei tulene siiski mõnest pühakust või vaprast ordu rüütlist, vaid see on tulnud sellest, et saksakeelsed väljendasin, Errshnide mann, valiti mees või Eesti keelde peaks ütlema siis Faldus valdust Valdjas ja torni puhul muidugi valdustorn. Sellest on pikas Hermanni oma nime saanud ja me oleme nad oma eksale rahvuslikult tuurisse rahvusmälust tõesti puhtalt üle võtnud ja me ei mõtle enam sellele, et sealt on omal ajal ka fanfaarihüüde kostnud selleks, et koguneksid väed ja läheksid meie kallid esivanemaid mitte kaitsma, vaid tapma. Ja nendest ordurüütlitest vast ma nimetaksin teile ühte nime. Kaspar fon, Holden Pokum, kes väikese väesalgaga suutis Paide linna kaitsta linnust siis, kui suur vene vägi 1570. aastal Tallinna piires ja Paidet piirati, aga toona jäi Paide vallutamata. Aga kuivõrd need sinased ordu rüütlid olid ju püha Moriitsese jüngrid tema patronaaži all siis lubata, kus siin puhul meenutada seda sinast Mauritset kes on täiesti legendaarne, baarne pühak. Tema kohta puuduvad igast ajaloolised autentsed dokumendid, aga eks neid katoliku pühakuid on ju üsna mitmeid teisigi legendaarseid. Väidetavasti aastal 287 umbes olevate Kaljalased tõstnud mässu roomlaste vastu. Soomlased tahtsid seda ülestõusu maha suruda võõraste kätega ning santi käsk Egiptuses Niiluse äärde, et sealne tee pai leegion, tee Bay praegune kuningate org arupiirkondi ja teisel kaldal need kõige kuulsamat Luxury ja karnacki templite kompleksid. Et sealt aptee Bay leegion minema võitlema Kaljalastega. Ja kui see leegion oli juba jõudnud, ülem Niilust pidi alla ja laevadega üle Vahemere ja juba Apenniini poolsaare saabast põhja poole praeguse Šveitsi alale, mida nimetatakse sajand Moress. Olevat tulnud neid inspekteerima, keiser Maximenius. Aga tee pai leegion, mille eesotsas oli mustanahaline pealik, oli vastu võtnud kristlikku religiooni. Ja kui keiser andis käsu, et armee peab ohverdama, rümpasid jumalatele siis deebeligan keeldus. Ning keiser andis käsu, et iga 10. astugu ette. See oli detsi meerimine ja Mauritses. Kui leegioni primitsee jus tähendab, kõrgem ohvitser andis käsu, et hakata vastu, siis tema oli ka öelnud, et nad keelduvad kristlasi tapmast. Seepeale keiser andis käsu iga 10. leegiana hukatamis ka toimus, kuid seegi ei aidanud ning tulnud siis maha raiuda kogu leegion, millest mõned üksikud põgenesid. Ja muidugi legendide järgi muidugi oli see arv ühelt poolt ütleme, kuni 6660 meest. Aga nii või teisiti, üks selliseid, kui see ka kuus meest oli, kes hukati keelu pärast Kristust ei tapa. Igatahes see koht sai Šveitsis nimeks saanud Morris Jaanson Mooritsa nimelisi paiku tekkis palju ning sahmaritses saiust rüütlite sõjameeste kaitsepühakuks kristlike rüütlite kaitsepühakuks oma internatsionaalsesse tõttu. Sest idee on ju selles, et ole sa valge, must või kollane, peaasi, et sa oled kristlane. Vaat seda ideoloogiat pidi levitama Mauritiuse valimine kaitsepühakuks. Ja selle oli omaks võtnud liivi ordu. Ja selles sina siis Leedus on isegi säilinud Liivi ordulipp mille leedulased, poolakad said trofeedeks selles Grünwaldi lahingus 1410. aastal. Ja seal on ka selgelt näha, et ordu vappi hoidev patroon seal on siis mustrist. Erinevalt Tallinna Dane praagilististrusson, valge rist punasel Tessi kilbi hoidja on nimetanud mustanahaline mees moode, ehk nagu meie, ütleme, Moorlane ja sellele pühale Mauriidsusele on pühendatud ka Haljala kirik, muide mis omal ajal oli ordu kaitsesüsteemis ühtlasi vahendajaks mereäärsed Toolse linnuse ja Rakvere linnuse vahel. Toolse linnuses märgati, see oli kaardu linnas. Et laeval on vaenulikud laevad, on lähenemas siis antiselt reeglite või tulega märku ja Haljalas seda märgati, seal tornikiivrit veel ei olnud, lahtiselt kaitseplatvormilt anti omakorda märku ning see oli kohe märganud näha Rakvere linnuses. Ja olgu veel meenutatud, et lisaks, eks olles sellele Mauritsusele pühendatud Haljala kirikule on meil muidugi Tallinna-Tartu-Mustpeade vennaskonna osakonnad. Ja vendi liikus ka, kuhu võeti kodanikke ja kes saanud innustust rüütlikultuurist, korraldasid ka ratsaturniire. Nagu meid siiani teavitavad sellest Tallinna Mustpeade hoone fassaadil olevad ratsarüütlite kujutised mis tõesti viitavad, et meie kaupmehed tundsid ennast mõnikord olevat tõelised rüütlid ja meile tänapäeval muidugi oleme üle võtnud sellest rüütliajastust mõnevõrra selle sinna teadmise Rutlikkurtuaasiast, mille kohta meil kohapeal küll andmed puuduvad. Peale laulu ja muusika kurtuaasia daami teenistus ja luule, kuid kahjuks ei ole meie kohaliku rüütlikultuuripärandist teada Dropatuurega nende kauneid luuletusi, mida pakuvad aga läänepoolsemad maad. Aga ei tohiks olla kahtlust, et ka läänepoolsed testmaades siiani jõudnud rüütlikultuuri kõrgema õukondlikulaadi Heljastused hoolid kanda kinnitanud ka meil. Nii et ei maksa mõelda need Liivi ordu rüütlid ja Harju-Viru vasallkonnarüütlid olid ainult et nii-öelda toored ja harimatud pragmaatikud. Nende seas võis ka üksikuid väga rafineeritud ja haritud isikuid olla. Eetris oli viiest saade sarjast vana Tallinn ning klassikaraadio stuudios Jüri Kuuskemaa. Tänast saadet võib kuulda pühapäeval kell kaks ning kodulehelt teile sobival ajal. Järgmine Tallinna saade on aga eetris teisel juunil kell üheksa.