Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna ühest raamatust, mis võib-olla polegi eelkõige ilukirjandus, eks ta selline ilukirjandus on samal ajal üsna ilusti kirjutatud. See raamat on tuntud muusiku ja helilooja Allan Vainola mälestusteraamat, inventuur. Natukene naljakas on nii noore mehe raamatu kohta öelda mälestusteraamat, aga mälestus nendel on, et Vainola on kirja pannud siis oma meenutused aastatest 1980 kuni 2001 siis 20 aastat, mille sisse jäi tema kasvamine selliseks tõsiseltvõetavaks muusikuks, koolibändidest, välje katsetustest välja ja mille sisse jäi ka väga oluline periood mitte ainult Eesti ühiskondlikus elus vaid ka muusikaelus. Ja Vainola vaatleb, kes selle muusika poolt. Ta räägib peamiselt muidugi sellest, kus ta ise oli, mida ta ise nägi, mille tunnistajad oli, mida te ise kaasa tegi. Aga kaasa tegi ta niivõrd palju ja niivõrd olulisi asju, et tema enda loo kaudu saab lugeja tegelikult üsna hea pildi kogu sellisest eesti muusikalisest kujunemisest siis punkmuusikast sellise post-pungi kaudu India ja siis moodsa elektroonilise bimaailma. Nii et see on selline subkultuuride lugu, aga siiski mitte ainult, sest et Vainola oli üsna sellise ärksa pilguga tegi kõikvõimalikke lollusi kaasa elus ja sattus loomulikult olukordadesse ja kohtadesse mis mõjuvad tänapäeval kuidagi krestomaatilised iseloomulikult tollele ajastule. Noh, esiteks ei ole üldse kogu pungi punkarite suhe nõukogude võimuga. See juba annab ühe huvitava vaate ühiskonnale ja elule tol ajal. Nii kirjeldab ta seal Moskvat ja varblast pegasust ja neid tüüpe, kes seal käisid ja kuidas sa seal käimine ikka oli, kuidas võis riides käia, kuidas ei võinud ja kuidas miilitsat eest põgenesid ja kuidas oli suhe siis disco noortega ja kõik need on väga sellised värvikad ja muhedad kirjeldused. Sellised sissevaated, välgatused, peatükid on selles 240 leheküljelises raamatus üsna lühikesed. Nii et näemegi sellist justkui fotode rida. Ahjaa, ja raamatus on ka rikkalikult fotosid, mis kogu seda aega veelgi paremini illustreerivad ja veelgi elavamaks teevad. Nii et tegu on sellised Põneva kogumikuga, et neil on tõesti sellised mälupildid ja Vainola ei kirjelda mitte siis ainult muusikaelu, vaid üldse, mida ta tol ajal tegi. Et tõesti väga kummalisi episoode jääb siia sisse, noh näiteks lugu sellest, kuidas sai suvel Sahhalinil tööl käidud ja kuidas puuduti kokku seal elavate Korea lastega või siis üleüldse seiklused Nõukogude liidus, kuidas satuti Gruusiasse? Ma ei mäletagi, kas õunu, ploome korjama ja kuidas seal kõik need asjad olid. Siis ühes episoodis satub Vainola lastekodusse katlakütja, eks, ja kirjeldab oma suhteid lastega. Ja seda, kuidas siis, kui ta otsustas sealt ametist lahkuda, sai antud lastekodu lastele vägev kontsert ja kui sügava mulje see lastele jättis. Hiljem satub Vainola hullumajja, sest et tema põgenemiskatsed Vene sõjaväest muutuvad niimoodi järjest meeleheitlikumaks, eks, aga ta on otsustanud, Vene kroonus teda ei lähe ja siis ideede hullumajja kirjeldab sealseid olusid, sealseid inimesi. Ja päris lõpus veel põgeneb ta koos mõndade sõpradega Soome, kus istutakse siis pagulaskeskuses mõnda aega kuni Eesti iseseisvus ja siis tullakse tagasi. Ja kõige selle vahele jääb siis väga palju muusikaelu. Vainola on olnud, ma ei tea, tosinas kui mitte paarikümnes erinevas Eesti bändis. Ja noh, oma väga olulise jälje on ta jätnud siis eelkõige vast vennaskonna, aga ka Metro luminali ja sellise bändi nagu alumiinium, sinu sädelev ümberkaudu Eesti muusikasse tal ju paljude tuntud lugude autor. Samuti on ta hiljem kirjutanud muusikat teatrietendustele ja muusikali telenäiteks rooniale. Nii et tema jälg eesti muusikas on väga tugev ja ta jutustab teda oma kujunemise lugu kuidagi väga inimlikult ja soojalt. Et siin ei ole tegu kindlasti mingisuguse enesekergitamise looga, vaid kõik need asjad, mis temaga juhtuvad. Noh, need juhtuvadki selline ongi inimese elu. Ega kogu aeg ei juhtu siis selliseid loomingulise balangu hetki juhtub ka kõike muud, näiteks juhtub, et vahepeal üritab ta äri ja ta vanade vene mootorrataste üles putitamisega ja seda ka põnev lugeda. See on üks selline väga põnev episood, mis annab ka sissevaate ühele hetkele Eesti ajaloost, nimelt sellele 90.-te alguse perioodile, kui tundus, et kõik on võimalik ja inimesed üritasid kõige kummalisem mõttes nišivaldkondades läbi lüüa. Kui nüüd võib-olla mõnel raadiokuulajale on tekkinud kahtlus või tunne nagu Allan Vainola inventuur võiks olla kuidagi sarnane Mihkel Raua palju laineid löönud mälestusteraamatule Musta pori näkku, kui siis pean kohe hoiatama või juunima alla, et see üldse nii ei ole. See on üks hoopis teistsugune raamat, see raamat, mille eesmärk on skandaale edasi jutustada või meeleheitlikult ponnistada värvikaid episoode paberile või tuua tänapäeva tuntud inimeste nooruspõlvest kummalisi või piinlikke seike lagedale. Ei üldse mitte Vainola väga pieteeditundeline ja seejuures sugugi mitte igavam, Mihkel rauast ja ta lase nii pieteeditundeline, et väga paljud tegelased seal raamatus ei esine enda nime all. Sest et nagu Vainola ütleb, et nii mõnegi raamatus esineva tegelase saatus on olnud traagiline ja ta ei taha kellelegi ei ela lavale ega meie seast lahkunud haiget teha ega kellelegi lähedastele haiget teha. Nii et tegu on sellise hästi elegantselt õrnalt kirjutatud raamatuga. Kindlasti on see raamat eelkõige põnev just muusikasõpradele eelkõige just siis vennaskonna Metro luminali, sõpruse puiestee või alumiiniumi fännidele. Aga mitte ainult. Sest esiteks, ma usun, selle muusika tähtsus ja tähendus Eesti ühiskonnas on mõnevõrra laiem sest on ju tegu bändidega, kes on kuidagi mingisuguse ajastu tunnismärkideks jäänud ja sellisena ilmselt kõnetab nende muusika laiemaid hulki kui vahetut fännide ringi. Ja nõnda pigem ongi Vainule inventuur siis ühe inimese ja ütleme, ühe subkultuurivaade sündmustele, mis leidsid aset aastatel 1980 kuni 2001 ajalooraamat. Ajaloolised sündmused ei ole siin sugugi alati keskmes aga seal on väga paljuski siiski selline olustikuraamat, kus me näeme, kuidas selline üks elu toimib siis suurema ajaloo taustal. Ja see üks elu toimib, testib väga muheda kirjeldusena, nii et see on hästi soe ja mõnus lugeda. Ega muud kui head lugemist.