Tere, mina olen Peeter Helme ja ma ei jäta ikka veel Kivisildniku kirjastamistegevuse tutvustamist. Midagi pole lihtsalt parata, tema jumalikud ilmutused ongi täpselt seda nagu nimi, ütleb jumalikud. Täna võtan siis vaatluse alla noori, 1980. aastal sündinud luuletaja Priit Salumaa debüütkogu viimased 15 aastat. Meenutuseks siis nõnda palju, et kuu aega tagasi sai sind räägitud Kivisildniku enda luulekogust liivlased ja saurused. Ning kaks nädalat tagasi võtsin siis vaatluse alla siin Pauklini haikuraamatu aheldatud Jõgeva. Nüüd on siis järg Priit Saluma vaba värsilised kogumikku käes. Täpselt see, mis kehtis Kivisildniku kui Pauklini kohta, kehtib siingi. Tegu on ühtlaselt tugev ilmselt põhjalikult läbi kirjutatud ja põhjalikult läbi toimetatud luulekoguga. Tekstid on siin väga puhtad, mõttetihedad ja keelelt ning oma sisemiselt loogikalt selged. On näha, et autor teab väga hästi, mida ta tahab öelda ja samuti on ka kogu raamat üles ehitatud loogiliselt arenevalt sellise ühtse narratiivi. Noh mõnes mõttes võib siis seda võrrelda Kivisildniku liivlaste saurustega, mis samuti ei ole poeem, mida läbib punase joonena siis üks idee. Kuid põhimõtteliselt siin ja luuletuste kõrge kvaliteedi juures sarnasused ka lõpevad. Salumaa on ikkagi iseseisev luuletaja hääl. Tõsi, kindlasti ei ole ta oma otsingutega veel lõpule jõudnud. Noh, muidugi võib küsida, milline luulet ei oleks ja kas me üldse tahaksimegi lugeda sellist luuletajat, kes on oma otsingutega kuskile päris lõppu välja jõudnud, aga noh, mis ma sellega öelda tahan, on see, et ilmselgelt Saluma peab oma oskusi veel lihvima. Praegu mõjub ta nimelt eelkõige oma põlvkonna oma miljöö, oma keskkonnahäälena. See on iseenesest jõuline, veenev ja parimas mõttes meelelahutuslik. Kuid nii mõnegi Saluma luuletuse puhul oli mul lugedes see tunne, et et seal oleks võinud kirjutada ka ükskõik kes, teine oleks halb, aga eks see ongi nii, et iga noor autor, kirjutagu ta kas luulet või proosat peab kõigepealt selle igiomase üles leidma. Väga lihtne on peegeldada üldist, aga kuidas seda teha nii et lisada sinna mingi oma komponent? Salumäe on see olemas, aga Ma olen kindel, et tema tulevastes luulekogudes on see veel tugevamalt olemas. Igatahes on ta oma luuleraamatuga viimased 15 aastat selgelt õigel teel. Mulle isiklikult istub väga hästi ka see, et raamat on üles ehitatud ühtse narratiivina ja Saluma narratiiviks on siis tema enda elu, tema enda elu viimased 15 aastat nagu pealkirigi ütleb, ta kirjeldab siis oma elu oma igapäevaoma kokkupuuteid ja kokkupõrkeid naistega, igapäevaelu veidrusi, samuti on päris lõbus ka tema kirjeldus solvumisest panga peale, sest et ta sai küll panga kuldkliendiks, aga pank reageeris narrivalt hilja. Ma olen teinud viimased 15 aastat oma rahaasjadega usaldanud, nii et pistke, see pisku võit panga seest, kanded tasuta sinna, kus päike ei paista. Ja nii edasi. Täpselt selline episood, milles ilmselt üks võib ennast ära tunda. Ja kohati tundub seda lugedes siis, et elu on üks õudne valu ja vaev mida autor oskab samas väga humoorikalt ja mõnusa vahetu kõne keelsusega, mis kohati isegi mõjugist kui, nii nagu autor pingutaks üle selliste parasiitsõnana ja roppustega. Aga ta mõjub väga humoorikalt ja väga veenvalt teistele, kui inimene tänavalt võtaks, et hakkaks isegi mitte liimima, aga ütleme mõtet tihendama, sest see ju luule ongi. Aga jah, kogu see valu ja vaev areneb ikka mingis suunas ja raamatu keskel olukord natukene muutub. Nimelt kurdab siis luuletaja, et õppida uuesti iseendaga olema, mina vist ei õppinudki ära. Olin kaks aastat üksi, kui suur masendus oli, otsisin kepi, lootsin, et leian ka naise ei leidnud, tõmblesin kogu ajavahepeal leppisin ja see tundus nagu allaandmisena ja all anda. Mulle ei meeldi viima elasingi. Kuni tuli naine, kes otsis keppi, leidis aga mehe. Nii, et kuskil raamatu keskel siis olukord muutub. Peategelase ellu astub naine ja raamatu teine pool kirjeldabki ikkagi veel töiseid raskusi ilmselt algab pereelu, nõuab varasemast suuremaid sissetulekuid, aga see kirjeldab ka kooselunaisega armastust ja armastuse raskusi. Milles ometi on olemas oma selline ükskõik mille muuga võrreldamatu ilu ja päris raamatu lõpus siis saadakse ka koos laps ning autori jõuabki välja tunneteni, mis lapsega seostuvad. Luulekogu lõpeb siis rahulolevalt viimase lühikese luuletusega, mis on ära trükitud ka raamatu tagakaanel. Ja see kõlab nii. Me armastus on suur, seda on selgesti näha. Nii et väga kaunis, omamoodi, justkui ümmargune lugu, mis jõuab kuskile välja. Ja tundub, et see olekski justkui lõpp, kust polegi enam kuskile edasi minna. Aga mina usun siiski, et Saluma ütleb tulevikus veel üht-teist, et ta ei ole jõudnud kuskile lõpppuhkus enam pole millestki luuletada, sest alati ei ole võimalik luuletada enda elukohta. Ja juba ühe inimese elu on ja terve avastamist härne kosmos, kus alati tuleb midagi uut ette. Ja kui midagi veel lisada selle raamatu kohta, siis luuletuste juurde käivad ka väga nutikad illustratsioonid, need on ühtaegu siis abstraktset ja samas väga konkreetsed. Millised täpselt, et seda siis peaks iga lugeja juba ise vaata nende illustratsioonide eest tuleb siis ilmselt tänada ühte või mõlemat raamatu kahest kujundajast, kas on nende autor siis ande ravila või Siim Sokk või mõlemad. Igatahes aitäh. Ja aitäh muidugi ka Priit Salumaale toredate luuletuste eest, mis näitavad seda, et eesti luule mitte lihtsalt ei ela, vaid elab väga hästi head lugemist.