Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin teile tänasest ajaloo raamatust. Iseenesest on tegu väga ladusalt, kohati lausa kirjanduslikult kirjutatud ajalooraamatuga. See on raamat, millest on ajakirjanduses tegelikult juba omajagu juttu tehtud, aga et tegu on piisavalt põneva ja tõepoolest hea teosega, siis ei taha minagi sellest mööda minna. Raamatu nimi on lihtne. Brežnev ja seal on kirjutanud vene ajakirjanik ja ajaloolane Leonid Letšin. Letšinile ei ole teema isenesest võõras. Ta on enne Brežnevi eluloo kirjutamist uurinud KGB ajalugu, millest on ka eesti keeles kaheköiteline teos ilmunud ja samuti on tema sulest pärit mahukas uurimus NSV Liidu välisministritest, mis samuti eesti keeles kättesaadav. Ja nüüd siis Brežnev. Pean tunnistama, et mees, kelle valitsusele rajal möödusid ka minu enda elu esimesed neli aastat oli mulle kuni antud raamatu läbi lugemiseni täiesti võõras. Olin küll näinud 1993. aasta vene filmihallid hundid mis räägib sellest, kuidas kõik teostus. Kui laenata Hjalmar Mäe elulooraamatu pealkirja ehk siis mis räägib sellest, kuidas Brežnev, popkorni ja teised kambajõmmid 1964. aasta 12. oktoobril Hruštšovi kukutasid. Ja sellest filmist sain ma aru, et mees, kellest on jutustatud niivõrd palju anekdoote ja keda on kujutatud niivõrd anekdootlike naeruväärse haledana ei ole seda teps mitte. Aga mis mees ta ikkagi täpselt oli, seda ei öelnud ära ka film, hallid hundid? Ta ütles jah, seda, et Brežnev oli kaval, nutikas ja selline hakkaja, kui olukord seda nõudis. Aga film on ikkagi film ja eriti kui see keskendub ühele nii lühikesele ajaperioodile ei räägi ta kindlasti kõike ära. Raske on öelda, kas üks raamat saab ühe inimese elu kõiki tahke avada. Muidugi ei saa. Ja mõningaid ikka eriti raamat on sedavõrd mahukas. Leczini Brežnev on siis 502 lehekülge paks. Raamat on sedavõrd mahukas ja katsub siis tõesti inimese eluloo edasi anda, rääkida selle elu nii intiimsematest kui avalikumatest külgedest siis midagi saame me selle inimese kohta ikka teada küll. Ja mis on samuti oluline siis käesoleva raamatu puhul nimelt toetab autor paljuski vestlustele inimestega, kes teose peategelast hästi tundsid, kes temaga tihedalt kokku puutusid. Olgu nendeks siis Brežnevi lähikondlased, kremlist või ka tema varasematest töökohtadest Moldaavias, Kasahstanis või ka tema turvamehed, autojuhid, teenijad ja kõikidest nendest mälestuskildudest, samuti ka arhiividokumentidest. Saame siis teada, et Brežnev oli mees, kes oskas inimestega suhelda. Nii-öelda oskas seda oskust ära kasutada. Ta ei unustanud näiteks kunagi inimeste nimesid. Raamatus räägitakse sellest, kuidas ta näiteks aastaid hiljem oma endiseid töökohti külastades olgu siis Haavia, Nõukogude sotsialistlikus vabariigis või kasahhi, Nõukogude sotsialistlikus vabariigis oskas nimepidi nimetada näiteks sekretäre ja tervitada koristaja tädisid. Ja samas oli Brežnev kui inimene, kes oskas end alati ümbritseda õigete inimestega. Nii räägitakse raamatus, et kuidas keegi tegelane, kes kutsuti Leningradist Moskvasse tööle. Avastus hävinguga seda, kui vähe töötab ladvikus tõelisi moskvalasi. Kui suure hulga moodustavad Tempropetrovskist pärit inimesed. Nimelt asi oli siis selles, et pärast teist maailmasõda Brežnevi esimene töökoht Temprop Petrovskis ja seal pani ta oma tulevase gängi kui ja toetas neid alati tulevikuski räägitaksegi, et Brežnev võis suruda täiesti ebaprofessionaalseid tüüpe mingisugustel ametikohtadele ainult põhjusel, et nad olid tallel, lojaalsed sest nagu Legion ütleb. Kirjaoskajaid inimesi on küllaga, aga tõeliselt ustavaid märksa vähem. Kuid ometi ei takistanud selline hoiak ja selline nii-öelda omade toetamine ja läbisurumine Brežnevit olemast armastus oleme ka nende suhtes kes ei olnud justkui olulised või keda te isegi ei sallinud. Nii kirjeldamine, kuidas Brežnev oli suurepärane peoperemees oskas olla seltskonna hing. Eriti kui ta noorem oli, panin ta naised endasse armuma ja ka vanas eas suutis ta kõiki mehi, kellele ta viisakalt tähelepanu osutas, panna tundma end kõrvust tõstetuna. Ja võib-olla tundub tõesti see naiste asi imelik, aga rõhutan veelkord. Me võime Enda arvata mäletavat Brežnevit, aga enamasti mäletame tema viimaseid aastaid, millal ta oli iseenese hale vari. Olid täiesti muljetavaldav mees, keda paljud naised pidasid lausa kauniks ja vastupandamatuks. Niisiis avaneb Leonid Leczini raamatust üsna inimlik Brežnev oma pahede ja voorustega mis teevad tema teod ja tegematajätmised mõistetavamateks ja vaieldamatult emistifitseerivad Nõukogude aega ja viisi, kuidas seda hiidriiki valitseti. Kui midagi raamatule ette heita. Natuke seda, et Leczini jutust kõlab läbi mõningane nostalgia, mitte nostalgia Brežnevi suhtes. Seda, et Brežnev vaatamata sellele, et ta kuidagi selline nagu mõnus mehike võis olla tegelikult ikkagi juhtis maailma suurimat totalitaarne riik ja maailma kõige võimsamat repressiivset süsteemi. Selles suhtes ei ole Letšinil ka mingisugust kahetsust, aga kohati nagu lööb läbi see, kus ta justkui ohkab, jahetab, et kui võimas ikka Nõukogude liit oli ja mis sellest kõigest järele. See on üks asi ja see on autori maitse küsimus. Kindlasti ei varjuta tema üsnagi selget pilku ajaloole. Aga teine asi väga oluline asi. Raamaturegistri puudumine kahandab vaieldamatult antud raamatu kasutusvõimalusi. Ja kohati käib ka natukene närvidele autori liigne kaldumine lobisemissesse. Selline lobiseb liigselt kirjanduslik jutustamismaneer on teinekord veidi koormav. Võiks randa veidi rohkem selgitusi selle kohta, kes on, kes pidevalt toob mängu mingeid nimesid, ütleb, et see ütles tolle kohta nii, too ka selle kohta naa. Andmata seejuures selgitusi, kes need inimesed siis olid, kes kelle kohta arvamust avaldasid ja miks see üldse lugejale tähtis peaks olema. Tervikuna võttes on autori ajakirjanduslik taust ainult kasuks, ei lase raamatul minna kuivaks ega tüütuks. Ja, ja niin Leczini Brežnevit tasub ikka lugeda küll. Nalja saab kõvasti, targemaks saab ka head lugemist.