Hea kuulaja, mina siin klassikaraadio stuudios on Tõnis kahu on kajamasina saatetunni aeg, aeg seista vastamisi järjekordse pop kultuurilise suursündmusega. Sellisega, mis kestab ja ei kaldu kaduma. Sellisega, millele pole põhjust tagasi vaadata, ainult tänavaid kahtlemata ka tulevikus. Meie jutuaineks on California rokkbänd Metallica ja saate avalauluks Foom Debel tals. Pole kuigi avastuslik väita üht nii meie saate tänase teema kui ka paljude teiste seniste edaspidiste suur nimede kohta populaarses muusikas. Nimelt on nende tõusja liikumine meie vaatevälja kõik seotud ühtaegu nii salgamatu, talendi kui totaalse juhusega. Kõigil juhtumitel peaksime märkama mingeid esmapilgul kõrvalisi detaile ja edenemisi, mis talendil üleüldse meie jaoks avaneda lubavad. Niisiis, Metallica on ehk eriti reljeefne näide selles mõttes. Kusagil 80.-te algul said lehekuulutuse kaudu kokku trumme klaar surres ja laulja Ringkitarrist James Hethild. Idee mängida hevi metalit võis tolle hetkeseisuga tagada parimal juhul vaid üht edu piiratud kommertsnäitajate kultuurilise mõjuga nišis. Hevi metal, kui nii võib öelda, oli aut kaheksakümnendad aastad olid muusikatööstuse konsolideerimise aeg uute globaalsete superstaaride ajastu ning polnud ette näha, et bändist, kes nimetas enese metallikaks võiks empty viia mainstream poppi kireva kõneviisi ajastul saada popkultuuriline norm. Tõsi, trummar Lars Ulrich ütles kunagi hiljem, et juba esimesest plaadist peale oli Metallica sihiks maailma vallutamine, aga see väide pidi tollal kõlama ikka väga julgelt. Selles suure popmuusika mõttes mitte, kuigi paljud ootavas õhustikus ilmusid Metallica kaks esimest albumit keldama ool aastal 1983 ja Raidele laid ning aasta hiljem just tollelt teiselt plaadilt, olgu öeldud, oli pärit ka meie saate avalugu Fohum Debel tools. Bändi reputatsioon oli metal žanrile kohaselt esialgu kontserdipõhine. Esimesed plaadid pidid just seda mainet Tsementeerima, kuid karmima rokianded raundis sai nii üks kui teine ikkagi ka iseseisvalt kultusobjektiks. Vaid kahte albumit ei pea tingimata koos vaatama, nad on erinevad stilistiliselt liikumised on teadlikud, hoolitsetud ja kalkuleeritud ning nende autoriks on bändi enesega koos suuresti produtsent Flemming Rasmussen. Kui lihtsustatult öelda, siis astuti just teise plaadiga samm teatava muusikalise grandioosse suunas. Metallica laulud venisid pikemaks ja suurejoonelisemaks, mis sest, et nende kõlade allikad olid needsamad 70.-te 80.-te vahetuse Haadrokia pank. See, mida metallik endast kujutas majas ühesõnaga lihvimist ning seda ka isikkoosseisu mõttes. Juba siis, kuid seda enam tagantjärele vaadates oli oluline see, et bändist lahkus sisuliselt veel enne teist plaati tüli ja sõnasõjaga kitarrist Teima Stein asutame ansamblit Megades ning et tema asemele tuli kämed. 400 seni veel nimetamata element ansamblis baskid, rist krispöördele. Metallica edasine saatus on mõnes mõttes raskesti seletatav nimelt just see, kuidas bänd astus sammu, mis eraldas teda massiivsest, rahvusvahelisest menust. Mõndagi selles, et taoline menubändi kolmanda albumiga maasteraphapits tõepoolest saabus, on seletatav ka teatava muusikalise küpsusega. Aga muidugi mitte ainult. Metallica ootamatu edu ei vajanud tõepoolest sisuliselt mingit tuge kommertsraadiote Emmdeeviilt kuid ikkagi sobitusitud ühe tendentsiga muusikatööstuses, mida oli juba vaikselt märkama hakatud. Ja nimelt rangete piiridega mainstreami asemel oli 80.-te keskel fikseerumas midagi mõnevõrra vähem. Konkreetselt mainstreami sai siseneda nüüd muusikaga nii-öelda äärealadelt. Kogu muusikatööstus mõistis ennast paindlikult fragmenteerituse kaudu ja ei kaugeltki mitte enam nii monoliitsed kui näiteks seitsmekümnendatel. Nii tuli ja jäi Metallica album number kolm Asterophapets ja ta ei seisnud mitte üksi. Esmakordselt hakati rääkima suurest nelikust nõndanimetatud trash metali vallas. Lisaks metallikale ja mega defile nimetati käändreks Sleieri nime. Kõigil neil oli omane bankist õpitud oskus tempot kruvida ning samas ränkraske tugevale põhjale toetuv rusikajõud. Kuulame muusikat, laulu Welcam, homsaniteeriumann päritsust, Metallica kolmandalt plaadilt maastrostaabets. Metallica tõus tippu oleks olnud päris sujuv, kui mitte albumi maasterov tapetud promotuuri aegu poleks liikluskatastroofis hukkunud baskitalistki pöördel. Uue plaadientusiastid Folool ilmumisajaks 1988. aastal oli bändis, ent tema asendajana kehtestanud Jantson, jõusted Faroole kummaline plaat ja seda kohe kindlasti ansambli kohta, kes oli oma eelmise tööga justkui ennast juba defineerinud. Seal oli kahtlaselt kliiniline pingutatud oma stuudio töös. Niikui plaadilt poleks olnud leida mitut esmaklassilist Metallica laulu ja kui selle menu poleks olnud veelgi muljetavaldavam eelmise plaadi omast oleks teda võinud arvata liialdatud riskide valda. Mõneti oli entusiastid Foraal Metallica, eksperimentaalsete impulsid Apatoos. Mitte kunagi varem ega hiljem pole bänd seisnud nõnda kaugel 70.-te hard rocki mudelist millest nad esialgu ehk inspireerisid. Ja ilmselt saame me väita, et Haadroki hevi metal trash metal sealhulgas on võrdlemisi erinevad asjad. Hard rock olgu Black Sabbath'i, Led Zeppelin oli traditsiooniliselt ikkagi bluusifaasiline muusika ja sealt olid pärit žanri algsed rütmitõuked. Harmooniline loogika ja vokaalstilistika. Samuti palju veel. Tõsi, see pluusilik element oli liialdatud ja kohati ebaloomulik, kui ta oli olemas. Hardroc oli siiski oma muusikaliselt koostiselt nii-öelda orgaaniline. 80.-te metal'i defineeris Metallica mitte lihtsalt teisiti, vaid paljus lausa vastupidi. Metallica muusika pole rangelt võttes agressiivsem kui näiteks Led Zeppelini oma aga tema agressiivsus on kurjem ja kontsentreeritum, tegelikult ka kramplikum. Just selle suuna arendas albumeid, parool äärmuseni. See plaat on vastukaal kõlalisele loomulikkusele. Pigem otsitakse siin teatavat masinlikust küll mitte masinlikku monotoonsus, vaid teatava punktuaalsuse mõttes. Veider küll, aga just see aspekt Metallica minu jaoks suuremal määral klassikalise muusika traditsiooniga, kui võiks arvata. See on bänd, mis vajab omaenese agressiivsuse avaldamiseks sümfoonilise haaret kui metafoori. Nende laulud, mis on iseenesest pikad, arenevad ja suurejoonelised on ka täis teravaid kontrasseid, pöördeid, täpselt ajastatud nihkeid paisutus ja taandumisi. Metallica toetumine klassikalisele väljendustraditsioonile on niisiis pigem leid üldstruktuuris ja mitte nüanssides, kui ta on olemas ja toimib. Agressiivsus iseenesest on veel omaette avar küsimus. Kui metal traditsioon oli alati olnud mingi sirgjoonelise ja natuke nüri ekstaasi sümbol, ühesõnaga muusika, mille sügavama tähenduse kohta näiteks kriitikud iial ei pidanud vajalikuks midagi täpsustavat küsida siis nüüd saavutas metal'i uus lainega kriitikute tähelepanu. Selle üks kõrvaltulemus oli see, et bändid nagu Metallica arvutiga midagi ütlevad ja mitte lihtsalt kuidagi kõlavat. Ehk siis Metallica justkui artikuleerida oma agressiooni ja vägivalda tõepoolest bändi laulude tekstide rangele lugemisele, isegi poliitiliselt hoiatavad sõja ja vägivalla eest hävingukatastroofide saabumise eest. Aga see on kahe otsaga asi. Metallica kogu toimejõud tuleneb ikkagi sellest, kuidas vägivald neid köidab, kuidas varemed ja hävingu stsenaariumid neid vapustavad ja vallutavad. Kuuleme Metallica ajaloo kaalukamatest lauludest sõnu vann albumilt ainult rool. Ja see illustreerib just bändi sümfoonilised pastaapsust, millest rääkisime. Kajamasin. Aju. Kõik see eelnev on väga huvitav ja õpetlik, aga võib-olla ei räägiks me siiski metallikast teda sel moel pjedestaalile asetades, kui poleks olnud 1991. aasta augustis ilmunud kauamängivat nimega Metallica kosmopustavate müügiarvude ja ühe hittsingliga teise järel. Küllap ise kõlanud laulu One selle edumudeli üheks arhitektiks, ehkki albumi Metallica salvestamise, milleks veel paar aastat ning esimene, mis kõrva torkas, oli bändi muutunud stiil paljuskadele uuele produtsendile Bobrakile. Igaüks märkis albumi ilmumise järel, et uus kõla oli kommertslikum kui eelmiste plaatide oma. Mõned viitasid sellele tunnustavalt, teised kahetsusega. Vähem täpsustati, milles kommertslikuks seisnes. Ma ise pakun, et asi on emotsionaalses täpsuses tunda rõhkude fikseerituses. Üks, kus see kohe silma torkab, on muidugi ballaadid. Metallica poleerib siin oma muusikasse taas rohkem sisse bluusiformaati ja hoiab kohati üsna häbitult maskuliinsus sentimentaalse suunas. Teisalt on ka nende jõudemonstratsioonid tugevama ja üldama läikega, täpsemalt ning liigseid riske võtmata sihitud. Suur osa Metallica kaasaegsetest märgijatest on neist ehk põhjalikumalt kahes mõttes. Ühest küljest ollakse lapsikumat, sest metal-muusika on tegelikult teatav keeldumine täiskasvanuks saamisest. Kiindumus kangelasfantaasiates küll vanade muinaslugude, küll Hollywoodi filmide stiilis. Metallica pilk on olnud aga alati rangema kainem ning album Metallica olisele suunapatoos. Teine moment, mis tollel lapsikusega koos võiks käia, Nextreensus metal otsib tihti, piisab pinna jalge alt kaotamiseks. Komistab olgu või naeruväärsuse piirile. Metallikat huvitavad väljenduslikest ekstreensustest rohkem absoluudid, selged ja täpsed vormistused. Kaua mängib Metallica oli omamoodi täiuslik plaat muusikaliselt järiliselt. Kui laul vann oli olnud bändi esimene muusikavideo nende debüütdiviis siis nüüd uue plaadiga mängiti kaasa kogu kommertsstruktuuride nõutud mäng. Kui too album ei olnud kompromiss, pigem konsolideerumine. Metallica vaja seejärel pikka pausi ning tuli 1996. oli 97. aastal välja albumitega lõud Jerry lõud. Ühest küljest viitasid nad plaadid 90.-te alguse Ühendriikide roki uuele suunale, nõndanimetatud Crash muusika räpasematele kõladele. Teisalt oli Metallica neil plaatidel küllap suuremal määral 70.-te stiilist tavarokk, kui nad olid olnud millalgi varem. Fännid vajasid selle kõige juures natuke veenmist, aga mitte siiski nii, et see mingis müügiarvude trastilises vähenemises oleks silma paistnud. Keerulisem oli lugu Metallica kaheksanda stuudioalbumiga Sant Angelo 2003. aastal, milles paljudenam bändi essentsi avastada ei mõistnudki. Ansambli reputatsiooni ei aidanud fännide seas üleval hoida kalal Surrey rünnakud ansambli muusika internetis levitamise vastu. Ja kui 2004. aastal sai maailm dokumentaalfilmist samm kandub monster Metallica sisemusse piiluda tundus see vaatepilt paljudele ebameeldiv ja lootusetu. Album. Defmägeneetik aitas bändi staatust kohendada ja ehk teeb seda ka nende 10. stuudioplaat, mille ilmumist oodatakse veel selle aastanumbri sees. Aga igal juhul on Metallica pigem eelmise kui selle sajandi bänd. Nad on ehk siiani tolle metal žanri populaarseim publikumagnet kuid mitte enam selle loomejõuallikas. Bändi tõusutrajektoori tundus väga kaua väga kindel ning on iseenesest hinnata nende suhteliselt ebaõnnestumised on paljuski eksperimenteerimist ja mitte lõdva paigalseisu tulemus. Kuid nagu Depme geneetik, näitas Metallica praegu veel hea ikkagi just siis kui nad lähevad targalt ja valivalt tagasi sinna, kus olid nende paremad ajad. Külastame nende kõrgaegu meiegi plaadilt. Metallica kõlavad kaks laulu esmalt endale järelballaad naf, Engels mädaks. Hea kuulaja meile teiega eraldatud kaja masina saate, tundsin, klassikaraadios hakkab läbi saama. Jutuks oli Ameerika rokkansambel Metallica ja nagu alati, saime ammendamise asemel ehk ainult aimu saada ja pilku heita, veidi kaasa mõelda ja muidugi ka kuulata. Kuulata jääb veel üks lugulaul liiding, Vii leidus esialgses versioonis Metallica 96. aasta albumil lõud. Meie saate lõpuks kõlapsega kontsertversioonis ning Metallica ja San Francisco sümfooniaorkestri ühistöös. Mina olin Tõnis kahu, head õhtut. Kohtumiseni. Kaja Masina vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarsemaks ikka ajaloost koos teiega laupäeval kell 21.