Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme nüüd juba mitu nädalavahetust ehk pühapäeva pühendanud küllaltki raskele teemale kollektiviseerimisele natukene rääkisime ka nendest ohvritest, kuigi tegemist on ju tõesti küsimuste ringiga, mis nõuaks hoopis põhjalikumat analüüsi, aga mõtlesin, et me võiksime teha väikese pausi arvestades tõest pühapäevast päeva, et ei tahaks nii pikalt peatuda nendel sünglatel asjaoludel inimeste saatustel, et vahelduseks ja vast kuulajad annavad meile andeks selle ülemineku, võtaks mõne kergema nii-öelda teema. Aga peaks meeles ka seda, mida me nägime diviseerimise puhul ja üldse kogu selle nõukogudelikku perioodi puhul. Et teooria ja praktika kaugeltki mitte alati ei ole omavahel seotud. Ja isegi esmapilgul selline tegelane kulak pole ju alati olnud miinusmärgiga tegelane, rääkimata siis keskmikust, kellesse suhtuti, olukord nii kord naa. Nii et veel kord, teooria ja praktika on küllaltki erinevad asjad ning see teema, mida me võiksime ju natukene veel puudutada, just nimelt, et kuna tegemist on kergema, võib-olla küsimuste ringiga, aga täpselt sama see näitab, kuivõrd erinevad on need teoreetilised arusaamad ja praktiline elu. See on kogu valdkond, mis puudutab inimeste rõivastumist, soenguid kogu seda välist külge ehk maailma, mida ühendab sõna mood. Ei jäänud ju ka see valdkond seitsmeteistkümnendast aastast alates, jättes puutumata nendest uuendustest arusaadavalt ju kõik vana kodanlik ei kõlba mitte kuskile. Ka need kleidid, mida kanti need soengud, need välised Assessuaarid, kõik olid ju märgid tolle aja elust prolatarlane kandis ju hoopis midagi muud. Räägitakse radikaalsetest muutustest, nende vajadusest kogu endise kõrvale heita Misest. Ja kui vaadata seda pilti, mis on ju meile tuttav ka mõningatelt, fotodelt või filmidest on ju näha kangelased, kes seal on jäädvustatud, kannavad teistsuguseid rõivaid, ei ole ja need enam kaadrid tsaari, perekonna ja nende rõivastus stiilis need on nagu hoopis teisiti riietatud inimesed. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et ka need revolutsioonilised kas jutumärkides või mitte, meil on ju sageli nisukesed, ebamäärased jutumärgid. Need muudatused puudutasid ju elanikkonna suhteliselt tühist osa. Enamus maa avarustel elavatest inimestest elavad ju maal. Need on ju needsamad inimesed, keda kümnekonna aasta pärast hakatakse kollektiviseerima. Nende elulaad pole ju sisuliselt muuta tulnud, nad kannavad neid traditsioonilisi rõivaid, mida nendes piirkondades on kantud võib-olla juba sadu aastaid. Ja sellepärast ka kogu see võitlus nii-öelda uue nimel ja vana vastu ju praktiliselt seda elanikkonna osa ei puuduta. Kui aga vaadata suhtumist moodi, kuigi seda sõna eriti ei eksisteeri siis see puudutab väga paljusid inimesi. Ja konkreetselt oleme käsitlenud väljapaistvaid naisrevolutsionääre näiteks, nad on ju meil olnud suures enamuses. Nad ei ole kaugeltki mitte ükskõiksed selle suhtes, mida nad kannavad ja kuidas nad välja näevad. Üks nimi, keda tasuks kindlasti selles seoses ka meenutada ja siin on isegi mingisugune võrdlusmoment. See on ju Lenini sümpaatia, Inessa Armand, tasub ainult vaadata fotosi, mis tal seljas on, kuidas ta välja näeb. Ja kes tahab võrrelda neid näiteks Krõmskaja piltidega, siis on arusaadav, kellel vähemalt on see väline eelis, kes näeb ilusam välja. Teine nimi, teda kindlasti tasub selles aspektis mainida, on korki elukaaslane, naine, Andrejeva kes oli tuntud moekunstniku Nadežda lamaanova igakülgne taia, kes õmbles oma rõivad lamaanova juures tänasel päeval. See nimi ei ütle meile eriti midagi, aga tol ajal polnud vist ühtegi moeteadlikku inimest, kes poleks tundnud Nadežda lamanova nime. Andrei aasta oli meil ka päris palju juttu. Väga põnev, huvitav inimene. Ja peamiselt kui nüüd mälu. Ta rääkisime me temast seoses Zawamorozoviga tema rahadega. Ja kuidas tema kaasa Pill, need hiiglaslikud rahasummad läksid bolševikele tuntud näitlejanna. Kuid Nadežda lamaanova pole mitte vähem tuntud veel kord seda nimeks kõik, tol ajal teavad moeteadlikud inimesed loomulikult. Jällegi need miljonid miljonid vene ja teiste merealade elanikud, kes elasid kuskil kaugel maal, neil polnud muidugi lamanost mingit aimu. Aga kuna tegemist on niivõrd märgilise tähendusega inimesega, siis võiks ju temal natukene Duda. Vaatasin, kas kuskil õnnestub leida ka tema kollektsioone, jah, osaliselt, nad on säilinud revolutsioonieelset aega peadma silmis. Mõned tema kleitidest on ka Ermitaažis, neid võib siin ja seal üles leida, Nad on publitseeritud, ära trükitud. Nii et tegemist on inimesega, kelle juures õmmeldi juba enne revolutsiooni tegid seda väljapaistvad kultuuritegelased eliiti kuuluvad inimesed. Ja teeb ta nagu tallu, seal oli üldse kombeks ja tänase päevani ilmselt väga tihedat koostööd ka teatriga. Näiteks mitmed Stanislavski lavastuste kostüümid on modelleeritud tema poolt. Ja neid selle valdkonna inimesi, kes jäid pärast seitsmeteistkümnendat aastat Venemaale ega ju neid väga palju. Enamus emigreerus temaga, jäi Venemaale. Ja 1009. 19. aastal on üks kaasaegse kostüümitöökoja. Nii seda asutust nimetati rajaja. Ja selle eesmärk oli luua rõivaid töötavad telemassidele, nii et see ongi institutsioon mis oli loodud selleks, et kujundada uutmoodi. Nagu paljude tol ajal intelligentsi esindajatega ka teda arreteeritakse, on mõned kuud vangistuses. Otseselt mingit süüdistust ei jõutagi talle esitada. Aga arvestades Ta seostanree vaja korkiga, nii et korki on see tegelane, kes otseselt tema eest kostab, ta vabastatakse. Ja kui vaadata tema edasist tegutsemist, ei hakka sellel väga pikalt peatuma, aga välja käes nagu väga sageli ilmselt selles maailmas, kui ju mingit tõelise moega tegeleda eriti ei saa siis pöördutakse rahvariiete poole, nii et väga palju on ta tegelenud just nimelt rahvariiete motiivide toomisega moodi. Neid elemente on ta kasutanud tänud ja selle eest. Taolise suuna arendamise eest saab Ta ühel suurel rahvusvahelisel näitusel 25. aastal Pariisis Grand Prix peaauhind. Ja pärast ka Euroopas järjekordne laine maa maailmas. Kõik kannavad rõivaid stiilis ala ris. Need lained on tuttavad juba ka varasemast ja hilisemast pärast varasemast ajast seoses vene balleti, kas trollidega Pariisis ja hilisemast ajast täpselt samuti. Nii et taolised lained on moemaailmas file käinud, kui kantakse venepäraseid rõivaid. Ja kuivõrd tegemist on ikkagi olulise figuuriga selles maailmas veel üks näide. Samal 25. aastal ilmut ema ja Veera muhhina, aga veerand linna on ju väga suur nimi ka temast oli meil juttu. Aga paljud meie kuulajad teavad, tema kõige tuntumat teos on kolhoosid Tarja, tõeline Nõukogude paviljonil maailmanäitusel ja Veera muu hinnaga koos avaldavad nad Albumi kunst olmes, nii et see olekski niisugune uus arusaam Nõukogude likuste elust, olmest moest ja etnograafiast pärinevaid motiive ning mis on veel üks huvitav moment, rääkisime kunagise, kõlas päris pikalt, kuidas välismaale müüdi pilte, kuidas müüdi kirikust röövitud vara. Tõiks muudeti kõvaks valuutaks, et selle eest osta vajalikke sisseseadmeid tööstusettevõtete jaoks näiteks siis suhteliselt vähetuntud fakt, et ka taolised kuulsat moeloojat nagu Haanova ka nende looming läks müüki, ehkki osaliselt vähemalt välismaale. Just nimelt need kostüümid, mis olid kaunistatud põhjarahvaste stiilis nahkadega ja maksid päris suurt raha, need müüdi ja üritati maha müüa mingisugustel, oksjonitel või näitustel, mis toimusid läänes. Kes tahab meie kuulajatest tema loominguga tutvuda, siis selleks on veel üks võimalus. Ka pärast revolutsiooni tegi ta koostööd teatritega. Need kostüümid on muidugi ka osaliselt leiab neid ülesse reprodutsioonidena raamatutes. Aga ta on olnud kostüümikunstnikuks vast tolle perioodi kuulsamate filmide juures. Nii et kõik need filmid liita võitjate põlvkond, mis seal kõik olid, sirkus, Ivan Julm, seal on tema kostüümid, nii et nendega on võimalik tutvuda, tutvuda nende filmide vahendusel. Aga muidugi, kas kogu tema loometöö ei olnud pilvitu, üks näide puudutas ka taolisi inimesi. Kui lõpeb nepp ja algab kruvide kinnikeeramine siis k lamanova 1928. aasta märtsis otsusega võetakse ilma valimisõigusest ei tohi tema osaleda valimistel, kui eks Plartaatorliku klassi esindaja. Ja mis siis on tema see või mis talle pannakse süüks, miks talt võetakse see üks olulisem kodanikuõigus ära nimelt ta ekspluateerib tööjõudu, tema ateljees oli kaks õmblejad, kes seal tegid tööd ja kellele ta maksis palka ja seega oli ta eks Plartaator ja tulijat Ta valimisõigusest ilma. Ning lõpetuseks on tegemist ju väga huvitava inimesega ja huvitava loominguga, aga ei ole meil praegu võimalust temalt pikemalt peatuda ja kirjeldada kleite raadios on ka üsna-üsna raske aga ta 1941. aastal, kuid miks ma tahtsin temal natukene peatuda? Sellepärast et tema kaudu me näeme tema abil. Et mood ja moelooja pole kaugeltki mitte teisejärgulised tegijad ka tollel 20. lõpu 30.-te aastate alguses veel üks nimi, keda kindlasti seoses selle temaatikaga tasub mainida ja kes meil ka oli, rääkisime muidugi Nende inimeste hoopis teistest tegutsemisvaldkondadest on Larissa Reisner polnud kaugeltki ükskõikne moe suhtes ja miks tasub teda kindlasti mainida, sellepärast et tema kuju on ju paljudele tuttav tänu Višnierski optimistlikule tragöödiale kus ta on ajalukku läinud, üleni nahka rõivastatud, naisKomissarina, revolver käes niisugune koju, kes on jah, tolle aja moe järgi rõivastatud, aga laiemalt mood ei peaks pakkuma talle mitte mingisugust huvi. Tegemist on praktilise komissari rõiva ka. Aga tegelikult on ju emist väga naiseliku inimesega kõikide nende huvidega, mis puudutavad valdkonda. Ja näiteks tema puhul on kirjeldatud, kuidas koos oma abikaasa Raskolnikov iga kes määrati ja mõni aeg oli Volga laevastiku eesotsas. Nii nad purjetavad mööda Volgat, et abikaasa on ka laeval. Ja kui teekonnal jääb ette mõni mahajäetud mõis, siis seda külastatakse. Ja Reisner tunneb erilist huvi, kas sinna ei ole jäänud ka mõned rõivad, moodsad rõivad ja kui ta olevat midagi huvitavat leidnud, siis proovis seda kõike ka selga arusaadavalt. Ja öeldakse, Wyatt korraldas madrustele suisa moedemonstratsioone nende nende rõivastega, mis ta siis oli seal leidnud, nii et huvi selle vastu tal oli. Ja muidugi veel üks nimi, kui juba need naisrevolutsionäär, käärid meil tulevad järgi mööda. Keda seoses selle teemaga tasub kindlasti mainida saani Alexandra kallantajaid, kellest oli meil ka päris pikalt juttu tema kui kuulus vabaarmastuse ideoloogia esimene naissaadik. Nii et köik see, mis puudutab rõivaid, soengut, parfümeeriat, polnud talle kaugeltki ükskõikne. Aga meid ei huvita mitte konkreetselt need inimesed, vaid lihtsalt nende kaudu. Me näeme, et kogu see valdkond, mis esmapilgul teoreetiliselt oli saadetud prügikasti, polnud kuskile kadunud. Aga tippu kuuluvatest naistest vast kindlalt kõige otsesemalt oli moega seotud ja vot tema pole meil veel figureerinud. See on Molotovi abikaasa bõliina shempsušina väga huvitava perekonnanimega ja kaugeltki mitte tüüpilise perekonnanimega naine. Tegemist ei olegi tema õige pärisnimega, eesnimi oli Pearl. Nii et siit kase Tšušina päral pärl shemptšušina vene keeles ja sündinud oli ta 1897. aastal juuditar, abiellus Molotoviga 21. aastal. Ja miks ta on veel väga oluline ja väga huvitav tegelane ja kuskil mõõda minnes ta sai meil isegi mainitud ja nimelt ta oli Stalini naise Nadja, seda allelluujeva vast lähim sõbranna. Nii et seega hästi informeeritud ilmselt sellest, mis Stalini peres toimus. Milline oli tegelik Nadežda läbisaamine oma mehega. Nii et ka sellest aspektist vaadatuna on Ta huvitav persoon ka peatuma tema varasematelt kohtadel, need on kõik seotud revolutsiooniga, kui nii võib öelda, aga otseselt moevaldkonda hakkab ta juba kureerima 30.-te algusest jällegi, olles erinevatel ameti postidel ja üks neist aastatel 32 36, ta juhib parfümeeria trusti, nii et kõik need lõhnaasjad on ju selle trusti kureerida. Veelgi olulisem, mis määrab tema positsiooni, on just see, et pärast alli loeva enesetapusurma on ta kuidagi väga paljude jaoks esimene leedi, kuivõrd seda väljendit saab nõukogude süsteemi puhul üldse kasutada vähemalt selles Nõukogude likkusi hierarhias mille väga paljus panevad paika need mehed, on ta mehe järgi kõige kõrgemal positsioonil olev naine. Ja üsna pea hakkavad ju ka need ametipostid, kuhu ta määratakse, vastama tema positsioonile mitteametlikule positsioonile, seal hierarhias. Ja vast kõige kõrgemale Buy jõuab ta 39. aastal. 19. jaanuaril. Kui toimub üks järjekordne Rahvakomissariaat ide jagunemine kus siis ta määrab, tahaks uue, vastloodud rahvakomissariaadi, see on kalatööstuse rahvakomissariaadi etteotsa. Nii et meie terminoloogias saab tast minister ja on ainus naisrahvakomissar, kes kureerib majandusvaldkonda kuuluvat lõikust. Molotov Fungaa oma mälestustes sellest määramisest rääkinud. Enam-vähem nii, tema küll olevat olnud igati selle vastu. Aga see oli Stalini nõudmine. Siin on küll üks niisugune segane moment väidetavalt ja kui hiljem tulema ka selle juurde ta hiljem represseeritud, siis sageli räägitakse, tegelikult Stalin teda ei salli. Algusest alates sellest hetkest alates, kui nad saavad tema naisega sõbrannadega lähedasteks ja võib ka aru saada, miks ta ei salli või oletada, et see väide ette ei salli, võib olla üsna tõepärane, sest tõesti teades kogu seda pingelist vahekorda, vaevalt nüüd Stalin võition patiseerida inimesele, kes nende detailidega võis olla väga hästi kursis. Aga samas tekib küsimus, miks oli tal siis vaja just nimelt Baliinašümbdžuus Määrata rahvakomissariaadi etteotsa. Kas neid kandidaate oli vähe, aga Stalini mõttekäigud on ju salapärased ja ega sealt otseselt kunagi midagi yks üheselt pole nii lihtne ka välja lugeda. Las ta seal olla. Kuid ega ilmselt algamindeid bõliina Journal mingeid juhi otsese või suure juhi omadusi polnud, nii et üsna pea võetakse ta sellelt kohalt ka maha. See on niisugune soliidne mahavõtmine ja määrata taks kergetööstuse, rahvakomissariaadi, tekstiil, kalanteri, tööstuse peavalitsuse juhiks, nii et jälle valdkond, mis otseselt on seotud moega. Ja mis veel puudutab seda naist, siis ta ei ole varjanud, et mitte kunagi ilmselt seda võib lugeda ju välja tema elulookäigust oma rahvust, sõja ajal oli ta väga aktiivselt tegev ka juudi antifašistliku komitees aga ka enne seda tema õde vist oli see nii. Igatahes keegi väga lähedastest sugulastest oli lahkunud kuskil aastal umbes 19 18 brittide valduses olevasse Palestiinasse. Ja neil oli õega ka kirjavahetus, nii et kogu see kirjavahetus, ta ei salganud oma õde maha. Nii et see köik toimub. Ja ka hiljem ja väidetavalt need ongi kolm peamist põhjust, mis viivad tema arreteerimiseni, vähemalt nii on kirjutatud, et need on nüüd välja toodud peamised momendid. Miks Stalin selle otsuse vastu võttis ja need on järgmised. 45. aastal oli ta avalikult molotovi naisena külastanud, et Moskva peasünagoogi. No mitte kuidagi ei sobi taoline samme esimesele leedile siis kui toimuvad Michaelsi matused, aga tema oli just selle antifašistliku juudi komitee eesotsas, on omaette põnev teema. Kuidas kommid sõja ajal leidis kasutamist ja kuidas üsna pea pärast seda kõik see likvideeritakse, peategelased arreteeritakse, lastakse maha. Michaels siga lavastati õnnetus. Veel kord selle teema juurde võib hiljem tulla natukene põhjalikumalt. Aga väidetavalt matuste ajal kõigepealt võtab linnašungdžuus, majaosa on seal. Ja selle käigus olevat ka õelnud mõnele inimesele et tema kahtleb selles ametlikus versioonis. Ja jällegi meil pole mitte mingisugust kahtlust, et need laused jõudsid üsna peaga Stalini ja kolmas sündmus mis olevat otseselt aga õigem tegelikult kaheksa öelda, kaudselt viinud tema arreteerimiseni. See oli kokkusaamine Iisraeli esimese saadikuga NSV Liidus. Nõukogude liit oli ju üks algne Iisraeli peamine toetaja, just nimelt kontra lääneriigid jällegi, see on omaette teema. Kaldameer oli määratud esimeseks saadikuks, nad kohtuvad ja vestlevad omavahel iides siis. Nii et kõik need sündmused Ta on andnud ajendi, vähemalt nii on see formuleeritud, sest kui ta arreteeriti takse 49. aasta 29. jaanuaril siis süüdistuses on otseselt kirjas, et aastate jooksul olnud ja olnud kuritegelikus sidemes juudi natsionalistide ka nii, et see on otsena tema süüdistamise põhjus. Ja kahe kuu mõõdudes pärast tema arreteerimist talle määratakse viis aastat asumist kaotab Molotov oma välisministri ametiposti ja sisuliselt ka kogu mõjujõu. Ning tema saatus oleks võinud kujuneda hoopis teistsuguseks kui mitte Stalini surm. Sellepärast et jaanuaris 1953 asumisel ta uuesti arreteeritakse. Ja tuuakse Moskvasse sellepärast et Moskvas käib täie hooga ettevalmistus uueks suureks protsessiks. Juba on arreteeritud esimesed arstid, räägitakse juudi vandenõust ja võiks arvata, millega see kõik oleks. Ainult. Kuid pärast Stalini surma saab ju Molotov oma ametipostid tagasi. Ja loomulikult naine vabastatakse. Kuid mis on huvitav, aga ka üsna tüüpiline ja sellest kirjutab Svetlana alli loojava oma mälestustes. Ta kohtus Molotovi perekonnaga kuuekümnendatel aastatel. Molotov elas ju päris pikalt pärast Stalini surma. Ja nad vestlevad omavahel ning sellest vestlusest palli luueva järelduse, et Palinashim džuusmäe jäi lõpuni veendunud Stalinistiks ja suri ta esimesel aprillil 1970. Kuid loomulikult täna ei hakka sellel temaatikale peatuma, see viib meid ajas natukene kaugele edasi. Loomulikult ei olnud mitte põhjuseks polinnašenkoursne läbisaamine või läbikäimine mingisuguste tegelastega ka Iisraeli saadikuga. Et see oli parteisisene, võitlus seal üleval hierarhia tipus. Ja sellel seltskonnal, kellel oli vaja tõugata Molotov sisuliselt teiselt positsioonilt minema oli see lihtsalt yks kaar, et tema vastu mängimiseks ja see kaart löödi ka lauale. Aga meie jaoks antud juhul pole. See on oluline, lihtsalt Palinashem Tšursnajast oli vaja kida natukene põhjalikumalt, sellepärast et ta on näide nendest tippu kuuluvatest naistest, kes olid otseselt seotud selle valdkonnaga, mida võtab kokku sõna mood. Kusjuures, ega ju mehed, maailm on küll rohkem nagu naiste omaga, mehe pole ju ka kaugeltki mitte ükskõiksed selle suhtes, vähemalt suures enamuses, mida nad kandsid. Revolutsioon kujundab ka siin oma moekunagi, kirjeldasime, kuidas nägi välja seltsimees otski selles naksas palitus ja mida tol ajal kanti. Ka küllalt palju nendest bolševikest, kes olid harjunud enne revolutsiooni suhteliselt mugava eluga, polnud nad ju kaugeltki mitte kõik suures kitsikuses, nagu hiljem seda maalida ette kujutada elati suhteliselt normaalselt hästi, kaugeltki mitte askeetlikult ja väga paljud neist jätkasid seda elustiili ka pärast revolutsiooni, lihtsalt ei jätkanud samal tasandil, vaid pigem ikkagi jõukuse suunas arenes kogu nende kolme. Ja on säilinud üks päris huvitav kirjeldus. Nimelt see pärineb luuletajalt Vladislav Kodoševičilt kes 20.-te alguses oli sagedane külaline. Mitmete tallajuhtide kodudes sai nendega hästi läbi. Seega teadis suurepäraselt, kuidas eliit elab. Ja tema mälestustes on suur üllatus, kui ta külastab kaamenjovi ja muna charskit nimetab just nimelt neid et kui kalikult olid sisustatud nende kodud ja räägib taga daamidest nendest Nõukogude daamidest ja just nimelt mainib ära ka lamanova nime, et nad kõik õmblesid tema juures, niiet lamaanawa kõrgmood tippmudeliäär on ikka alles ja enne õmblesid seal tippnäitlejannad ja suurvürst hinnad algavad, neid kasutavad tema teeneid Nõukogude eliiti kuuluvat daamid. Ja ta räägibki sellest, et tegelikult kõik see, mis nüüd aset leiab, on mingi segu kirjeldamatu segu uue omavahel nagu tulevad mingid uued elemendid sisse. Aga vana pole põhimõtteliselt ka kuskile kadunud. Ja mis puudutab seda vahe tippu eliidi ja laiade rahvamasside vahel siis ju 30.-te aastate alguses 20.-te lõpus suureneb veelgi. Sest need rõivad, mis on kättesaadavad tipus, pärinevad ju valdavalt välismaalt. Need ei ole ju tavainimestele isegi mitte unistuste objektid, neid lihtsalt pole kuskil võimalik saada. Ta on ilmunud päris huvitavad materjalid, nad on ära trükitud, kättesaadavad, need on NKVD poolt koostatud tuut läbiotsimisaktid ja antud juhul läbi otsima ja antud juhul, mis meid huvitab. Ta on läbiotsimisaktid, kui arreteeritakse tippu kuuluvaid tegelasi. Ja näiteks üks, mis kätte sattus ja mis on koopiana mul ka kodus olemas. See puudutab 37. aastal natukene, hilisemal ajal aga on ta kogunud juba varasemast ajast. On akt, kui arreteeritaks endine julgeolekujuht Jaagoda. Ja seal on kirjeldatud köik, mis konfiskeeritakse või mis leitakse, nagu ikka, kui keeritakse koguse vara. Ja selle vara garderoobi kirjelduses on ainuüksi triiksärke loendamatu hulk. Ta on lihtsalt mõned näited. Palituid on 21 ülikondi on kaks külge, kas enamus suur enamus, valdav enamus neist on välismaised kustuks tavaline nõukogude inimene võis saada endale 22 välismaa ülikonda, ei tule kõne allagi. Siis seal on väga pikk kirjeldus või loetelu kollektsioonidest, mis olid Jaagodal ka kasvõi mõned näited ainuüksi haruldasi veine, nii et haruldaste veinide kollektsioon sisaldas 1230 pudelit. Lisaks müntide kollektsioon relvadega kollektsioon piipude kallektsioon, haruldaste lauanõude kollektsioon. No kuidas need kollektsioonid moodustusid julgeoleku ees oleva tegelase variandis on ju ka arusaadav, kuidas neid hangiti. Aga see on muljetavaldav ja need Laek talud ja enam-vähem selline pilt, kui nüüd kiigata mõne eliiti kuuluva seltsimehe garderoobi on ju neil kõigil. Kuid üks erinevus võib olla võrreldes tänase päevaga seisnes selles, ega ju avalikult seda jõukust eriti ei demonstreeritud. Nii et vahetevahel ka tänase päevani võib kohata mõningaid võrdluse mõningat nisukest nostalgiat, et kuidas tallajuhid või juhtivad inimesed, kuivõrd tagasihoidlikud nad olid, võrreldes siis selle tänase päevaga. Et ei olnud ju kaugeltki, see on väga tinglik keskkomitee liikmete, ütleme, palgad võrdsed, riigikogulaste palgad aga suhteliselt vähe. On teada, et lisaks ametlikele palkadele olid ümbrikupalgad ja kui igapäevaselt ja inimeste juuresolekul inimeste nii-öelda laiade masside ees käidi suhteliselt tagasihoidlikult siis olid kohad omavahel. See puudutab ka näiteks noori eliit kuuluvate tegelaste lapsi omavaheliste ja oma seltskonnapidudel kanti hoopis midagi muud, kui võib-olla sel hetkel, kui ilmuti kuskilt tänavale ja väga sageli ju ka vanemad muretsevad ja hoiavad silma peal noored inimesed, noortele on see ju nii omane, tahaksime natukene kelkida, natukene näidata, siis seal vajutati kindlalt pidureid, pole mitte mingisugust kahtlust. Ja kus sai siis tavainimene enesele midagi lubada, kui täpselt nagu leib ja muud toiduaineid jagati ju väga sageli tol ajal ka riideid ja jalatseid kaart talongide alusel. Nii et inimestel oli hea meel, kui nad üldse midagi said, rääkimata sellest, et see oleks moodne või mitte moodne. Ja üks mure, mis väga-väga paljudel nõukoda inimestel tol ajal oli. Tavainimestel mure tekib 30. aasta seadusest tulenevalt. Ja esmapilgul on isegi raske seda seost tänapäeva variandis mõista. Aga 30. aastal muudetaks kohustuslikuks halg haridus. Ja see puudutab just nimelt maapiirkondi. Ja tuletame meelde eelmisi, meie mõtteid, milline see olukord maal oli 20.-te lõpus 30.-te aastate alguses. Need tuleb saata kõik lapsed kohustuslikus korras kooli. Ja väga paljude inimeste jaoks on probleem, et mida lastele selga panna, mitte variandis, kas need riided on ilusad, vaid, kui peres on kolm neli, viis kuus last aga jalanõude arv on väiksem laste jalgade arvust, siis kuidas lapsi kooli saata? Ja eriti loomulikult on see küsimus terav talvel. Ja muidugi, mis veel puudutab 20.-te lõpu 30.-te algust, millele ka kindlasti tasub tähelepanu pöörata see haakub ja selle suure murrangu ja Stalini revolutsiooniga, millest meil oli juttu. Kui oluline eesmärk on kollektiivne pingutus, tus kui isegi lööktöö pole ju midagi individuaalset, vaid see on massiline. See on mingi ajajärk, kus võiks kasutada sõna asketis, meil olid suured töölisühiselamut, millisest Maest saab seal rääkida ja lisaks on likvideeritud kõik need juuksurid, salongid, ateljeed, mis olid nii iseloomulikud lepile. Nii et ühest küljest ja sellega võikski praegu lõpetada mood, nagu elab inimeste soov kanda midagi ilusat pole ju kuskile kadunud. Aga 20.-te lõpus kolmekümnendad alguses mingeid võimalusi seda soovi realiseerida vähemalt laiade rahvamasside jaoks polnud.