Nonii uudised kuulatud ja rahvateenrite oma tundi aega ära kasutada kaunist keskhommikut kõikidele meie kuulajatele. Täna siis rahvateenrite, kuidas Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetaja ja rahvusringhäälingust arvajad on Urmet Kook ja Aarne Rannamäe? No väljas on kuum, nagu äsja uudisest ka kuulsime, üks põleng ajab teist taga, eile olles kuulsime ühe saekaatri mahapõlemisest tänasest Kukruse prügila ja kahjuks kahjuks kindlasti saame veel neid neid uudiseid kuulda, niikaua kui need võiks Eesti kohta isegi öelda, et põrgu palavad päevad kestavad. Sääsed söövad, kolibakter möllab ja, ja kõik see, mis toreda suvega, mida me nii kaua oleme oodanud, on siiski lõpuks tulnud. Meie meie sekka, aga mul mõeldes selle saate alguse peale, tegelikult ma ei tea, miks, aga mul tuli meelde hoopis need seitse meie jalgrattamatkajad, kes istuvad praegu kusagile, kus on võrratult palavam ja võrratult kehvem kuskil me ei tea ju, kus nad istuvad kas keldris või, või Saraal. Ja mitte mitte pisarat ei taha ma välja nagu norida, aga, aga mõtlesin selle peale, et kui rutt too või kui järsku see teema tegelikult meie meie meediast ära kadunud praegu on siis teile ei tundu, et, et meil oli noh, tohutu tähelepanu selle peale. Ja praegu praktilist enam üldse ei räägita. No päris nõus, aga ei ole, et tõepoolest vist 23. juunil saab kolm kuud mööda sellest, kui nad rööviti seal? No eks põhjus oli väga lihtne ju, et, et ega sealt ei ole ju mingeid ju sõnumeid tulnud mis oleks andnud põhjust nagu põhjalikumalt rääkida, et, et need teemad, mis on siin viimastel nädalal kahel pärast seda viimast Youtube'i postitust räägitud, on kõik sellised noh, mõneti nagu pastakast välja imetud teemad, et keegi kuskil midagi teeb veidi ja nõnda edasi, aga aga nagu informatsiooni, millel on ka selline uudislik väärtusi tegelikult sealt tulnud ei ole. Oma julgen jälle sinuga mitte nõustuda selles mõttes, et kui me tuletame meelde kasvõi, no ütleme, ma ei oska ajaliselt öelda, esimest kuud pärast 23. märtsil või poolteist kuud siis imeti uudis välja ju absoluutselt igast sõnumist, mis ja mis Liibanoni press või, või siis uudisteportaalid tootsid. Ja muuseas, praegu on nad ka tootnud üht ja teist, aeg-ajalt, aga, aga, aga see meil nagu enam uudis uudisekünnist ja sellega ma ütlen ka, et, et mõneti on ka see hea, sest algul ju meie meedia sõltumata, kas ta oli kvaliteet, mitte kvaliteet välja anna ju avaldasid absoluutselt kõik need liibanoni meedias ilmunud uudised ära. Kõige jubedam uudis oli see, mida refereeriti, et need mehed on surma saanud ära tapetud. Et ilma igasuguse kriitikameeleta lükati see ka meie onlain-väljaandesse. Et selles mõttes noh ma ei oska öelda. Liibanoni meedia muidugi võib kirjutada seal, aga, aga mõneti nagu pole selles ka midagi halba, kui kõike seda ei, absoluutselt, ma tahaks selles suhtes oska nihelema stuudios olemas, olen. Survet võib toetada, et, et avalikkust ilmselgelt ei rahulda ka enam taolisel tasemel uudised, nagu sealt esialgu tulid, et tahetaks, kui tahetakse midagi teada, siis peab olema seal taga midagi tõsist. Eestis vähemalt nii palju kui mina tean selle kohta teavet, et ametkonnad ikkagi töötavad kogu aeg. Mingisugune mingisugune töö käib, aga, aga ilmselt need sõnumid ei ole niisugused mida saaks, saaks nii-öelda pressiteadetele avalikkuse ette paisata. Aga samal ajal on see muidugi ajakirjandus ei tohi siin suvel sääskede ja saabuvate parmudega unustada, et et aeg-ajalt tuleks. Küsida ei, ma just seda tahtsingi öelda, et te olete mõlemad räägite nagu paadunud ajakirjanikud, aga siis Neeme tõi nagu sellele rajale, mida mina mõtlesin, et, et asi on nagu avalikkuse windlust argiteadvusest ära kadunud, et et see nagu on natukene natukene paha. Loomulikult teiste ametkonnad töötavad ja välisminister on kinnitanud korduvalt, et meie diplomaadid ja muud muud tegelased on seal ja teevad tööd. Ma ei ütleks, et et kui sa vaatad kasvõi populaarset suhtlusvõrgustikku Facebook, siis minu sõprade seas on, ma ei tea, igal kolmandal sealse virtuaalne kollane lint, mis see tuletab neid röövitud pantvange nagu meelde, et et selles mõttes ma ei ütleks, et argiteadvusesse täiesti kadunud on ja pigem, et inimesi tuleb järjest juurde. Hea küll, talitame edasi põhimõttel külm ja kuum, vot võtame nagu, nagu tõsisemad ja kergemad teemad võib-olla vaheldumisi. Ma tean, et mul on. Mul on teie kahega tõsiseid raskusi, kui, kui me hakkame rääkima jahedaks jalgpallis te tahate seda ära kuluta terve tunni selle peale. Neeme neeme päris kindlasti, aga, aga miks mitte. Elagu Eesti, jalgpall, eesti jalgpallur, surnud Ma irriteerin natukene med. Eesti jalgpall ei ole, ei ole surnud, et eesti jalgpall on selline või kui kuulajad näeksid, mis särki sa kannad. Ja ma kannan, kannan maailmameistrite Euroopa meistrite hispaanlaste särki. Kusjuures aastast, kus nad veel ei olnud ei ühte ega teist Eesti jalgpall ei ole surnud ja, ja see on nii nagu meie väikses riigis ikka, et kui me oleme kuskil edetabelis, siis me oleme kas kuskil teravas tipus või kuskil madalal kuskil all jah. Ja Jaapanis toimuvad need asjad täpselt sama moodi, et eks ta on selline. Eks ta on üks selline selline mudeli ja jalgpall on üks selline pallimäng, kus ju tegelikult mitte kunagi päris täpselt ei tea seda, seda tulemust, et muudes mängudes on seda palju lihtsam ennustada. Ma tean küll null kaks ja null kolm, aga ma tean väga täpselt neid tulemusi, aga ma olen selles osas Neeme ka nõus, et jalgpall on oma olemuselt pallimängudest kõige kraatlikum mäng, et et seal ei ole vaja sul vähemalt kahemeetrist pikkust nagu korvpallis, seal ei ole sul vaja sellist infrastruktuuri kui, kui kõikides teistes pallimängudes sa võid seda palli mängida suvalisel heinamaal, panna kaks kivipostiks ja nõnda edasi. Aga see, mis juhtus Eesti jalgpallikoondisega, ilmselt Fääri saared, tegid Eestile seda, mida Eesti on teinud siin Serbiale ja Venemaale ja Türgile ja kellel iganes veel, et et, et korvpallis ei juhtu kunagi niimoodi, et või ikka võrkpallis, et mingi suvaline Aulis autsaider teeb mingile suhteliselt kõvale võistkonnale ära, onju nagu eesti tegi Serbiale on ju, ma ei kujuta ette, et Eesti korvpallikoondis fikservet võite, jalgpallis on sellised üllatused tänu selle mängu natukene teistsugusel olemusele sisse planeerida. Ajame selle asjaolud natuke spetsiifilisem välja sellest, kas raadiokuulajad, kes huvitav. Huvitav, et. Ma ma püüan võimalikult lihtsalt meie rahvuskoondise peatreener valis endale vääridel sellise taktika, et ta läks mängima mängima esimesel poolajal selgelt ründava koosseisuga, esimesel poolajal oleks tulnud need neli viis momenti, mis olid osad nendest väga-väga head oleks tulnud ära lüüa ja kõik ütleksid praegu. Tarmo Rüütli on, on absoluutselt tehtud mees, ta võinuks alustada. Võinuks panna Eesti liiga poisid mängima, proovid on nii-öelda nulli taga hoida. Mäng oleks kindlasti olnud hoopis teise pildiga siis teisel poolel oma trumbid lagedale lüüa, tema tahtis kohe ära. Neeme, meie saate kuulajad, see spetsiifika juhitav ikka läksid, räägime, räägime rahvuslikult kahest leinapäevast. Et jalgpall, kas ma küsin teie käest, kas, kas jalgpall on Eestis üles üle haibitud? Sellega ma olen küll nõus, et meil räägitakse jalgpallis, jalgpallis spordi kontekstis ebaproportsioone ilmselt palju, et me ei saa enam istuda. Neeme raputab pead, et meili räägib ta, ma ei tea hispaania või mis iganes korvpalliliigast või võrkpalliliigast muidu kui seal kuskil ei mängi mõnda eestlast, noh, räägitakse sellest Itaalia Itaalia korvpalliliigas, kuna seal kaks eestlast mängib jalgpallist, me saame absoluutselt kõikide liigade kõige väiksemadki asju. Nagu teada peensusteni detailideni, et selles mõttes on ebaproportsionaalselt minu meelest jalgpalli esindatud Eesti spordiajakirjandusest. Ei ole, jalgpall on maailma suurim sport ja, ja Eestis on ta kõige levinum pallimänguala ja see, et näiteks korvpall, kus on tõesti vaja vaja pikki mehi ja nii edasi põhiliselt viimastel aastatel on pidanud nüüd üks väike erand välja arvata, et on pidanud rääkima nõukogude aegsete Sest kes selle saavutuse taga ajatega jalgpall nõuab samasuguseid talente ainult natuke natuke natuke teistsugused Dalainteriga siis pikkus pole ainukene need mõõdupuu muidugi mitte. Tähendab see, et jalgpall on, on Euroopas maailmas, Ameerikas, Lõuna-Ameerikas eriti, eks ole, noh spordiala number üks, seal ei ole mingit kahtlust ja kas selle selle tuules Eestis, kus on 1,3 miljonit elanikku, kus, kus on, on, on pallimängu meeskonna mängu väga-väga raske leida nii-öelda talente, eks ole, kuigi kõik nii-öelda kõik eestimaalased on kaasatud kõik Eesti kodanikud, loomulikult, aga aga ei ole, ei ole sellist noh, ühe ülbalist koosseisu nagu, nagu mõnel teisel spordialal. Selles tuules ja, ja on nii-öelda ära räägitud, rohkem rahasid ja kõike muud, et räägitakse lihtsalt liiga palju, aga, aga nagu potentsiaali juba nii-öelda a priori või objektiivselt võttes ei ole Noh, näiteks sealsamas Fääri saartel on ju väga-väga vähe inimesi 50000 või kui palju neid seal oli ja kui ma tuletaks meelde näiteks sellist pallimänguala nagu näiteks käsipalli, kus meil on Eestis põhimõtteliselt üks pisikene pisikene keskus ja me suudame välja panna, ütleme no ja neid keskusi on tegelikult rohkem, aga ikkagi, kui me räägime käsipallis, siis me ei saa üle ega ümber Põlvasteks. Ja, ja kui me suudame selle olemasoleva pillalt nende inimeste pinnalt panna välja ikkagi Euroopast Täiesti arvestatava meeskonna, siis minu meelest on nagu rahvaarv ei ole nagu, nagu näitaja sellest võtame, võtame pallimängude puhul sellise riigi nagu Sloveenia, kes on nii korvpallis kui jalgpallis ikkagi maailma tipule ikkagi nagu päris lähedal. See on suhteliselt väike riik suhteliselt väikese elanikkonnaga või võtame Islandi, kes on käsipallis maailma võib-olla isegi absoluutne tipp. Et, et selles mõttes rahvaarv nagu ei mõjuta seda, et kui otseselt, et kui, kui edukas ning riik. No hea küll, aga null kaks Fääri saartele nagu see oli see mida sa Neeme tundsid sel hetkel, kui see vile kõlas lõpuks. Need sõnad ei kuulu eetrisse. Aga küll aga oli see, et minu selline masendustunne muutus väga kiiresti selliseks kergeks patriotismist, kui ma nägin seda, et mõned meie kaaskodanikest olid hakanud kirjutama arvamuskeskkondadesse selliseid mõtteid, et umbes see ongi see nõme Eesti ja nii edasi, et ma ei tea, noh alati on võimalik minna ju kuskile mingi umbes see ongi ju Eestis. Ja need on sellist Eestit, me tahtsimegi nii alati. Okei, aga stopp, stopp, jalgpallijuttude, ainult üks küsimus, kas see vastab tõele, et fääri saarte meeskond on amatöörid, et nad muul ajal nii-öelda teevad tisleri? Ma tea? Kellassepa poliitikud, jah, ta võib nii-öelda poolprofessionaalid. Oh, seda poleks pidanud küsima, siis on nõlgaks eriti eriti masendav. Kuulge, lähme tõsisemate teemadega edasi, mitte jalgpalli oleks piisavalt tõsine. Aga Eesti Rahva muuseum sai teada, õigemini eesti rahvas sai teada, et Eesti Rahva muuseumit sellise hinnaga nagu nagu on välja pakutud, ei, ei ole võimalik ehitada ja see küsimus ei ole mitte miljonis ega, ega kahes vaid, vaid peaaegu kahekordses summas. Ehk siis mida ollakse valmis välja käima ja, ja mida siis ehitajad ütlevad, et pärast riigihanget, et et nemad on valmis sellise sellise summaga nii-öelda maja püsti panema sellisel kujul, sellise arhitektuurse lahendusega, nagu ta on praegu olemas? No mina päris täpselt neid detaile ei tea, aga aga nii palju, kui ma nagu lugenud olen, kuulnud inimeste käest, siis need summad, mida ehitaja nagu välja pakkusid, et et kas siis see, mida nad ütlevad, selle ruutmeetri hinnaks on näiteks oluliselt kõrgemad kui Euroopas suhteliselt sarnaste muuseumite püstitamisel viimasel ajal, et et kui, kui Saksamaal saab sellise ruutmeetri hinnaga ehitatud muuseumi valmis kaasaegse muuseumi, siis siis mõneti kummaline on, et Eestis peaksid minema poolteist korda kallimalt, et vot see, see tekitab kõhklused. Et kuivõrd ratsionaalselt need pakkumised olid, mis esitati aga noh, oma kuulajate mälu värskendamiseks, ainult et siis 38 miljonit või peaaegu 38 oli see summa, mis eurodes EUR mis ollakse valmis nagu välja käima ja ehitajad ütlevad, et alla 51 ja poole, isegi kuni 72 miljoni euroni, nagu ei tule veel. Omavahel täpsustaks, et mõned ehitajad ju pärast seda kommenteerisid ka seda, et see 51 oli nagu selgelt vähempakkumine. Kas see on nüüd, kas, kas sa nüüd ERM'ile siis nagu matusekell ma ei oska öelda, sest tegelikult kirjutavad, et Krista Aru on väsinud ja, ja nii edasi, et et tegelikult kohe-kohe tulema ju Euroopast ju see teine otsus, et kas Euroopa rahastus tuleb Eesti Rahva muuseumile, et et siin on räägitud, et see kuupäev võib-olla ka juba või, või see tuleb ilmselt järgmisel nädalal. Et kas see, et see nüüd see ehitushange sai tagasilöögi kaasIda-Euroopa otseselt veel mõjutab või mitte, seda on nagu raske öelda. Et noh, selge, on see, et ega, ega, ega ta hästi ei mõjunud. Mul on seda muidugi ei oska öelda, kuidas nende ehitushindade ja pakkumiste ja asjadega on. Mul oli küll väga hea meel, kui jõuti. Ei, ma mõtlesin seda, et kui ma teen selle näidu, siis seda väitis arhitektide liidu juht, kes ütles, et, et Euroopas on saanud sarnased muuseumi ehitada umbes sellise suurusjärguga, mis on ERMi selles hankes kirjas, et tema jaoks on selles mõttes üllatav, et need pakkumised on kõik oluliselt kõrgemad. Samal ajal ju räägiti seda, et nendes konsortsiumites oli sees ka välistähendab välis, välisriikide firmasid. Nii et oh, see haare oli ju samas oleks pidanud olema olema nagu laiem mul oli iseenesest mäletan küll, väga hea meel selle üle, kui see pakkumine nii-öelda või halge lahti läks ja, ja, ja, ja neid pakkumisi oodati sellepärast, et, et alati on, on see moment selliste suurte projektide puhul, et siis kui algab nii-öelda see viimane faas, siis tegelikult pöördutakse tagasi kõige esimeste vaidluste juurde. Ehk siis kuluga oli täpselt samasugune lugu. Et veel viimasel hetkel väga palju vaieldi ja öeldi isegi seda, et seesama arhitektuuriline lahendus on allpool igasugust arvestust, koht ei ole õige ja nii edasi ja need olid autoriteetsed, arvajad, kes niimoodi ütlesid ka veel päris viimasel hetkel. Ja tänaseks ju teame, et, et asi on, on ju kenasti läinud ja lausa suuri auhindu olled. Jaa, aga samas arvatakse siiamaani, et kogusugune muuseum peab olema kesklinnas Tallinnas, mitte mitte kusagil, eks ole, Laagna tee ääres, nii et. Või noh, Kadriorus Laagna tee vahel, eks ole, nagu nagu ta on ka ütleme nii, et ta on ikkagi presidendilossi kõrval rohkem kui Laagna tee. See on maitse asi, kas tass on pooltäis või pool tühi. Aga, aga tõsi ta on, et, et oli ju taas suur rahvusvaheline arhitektuurikonkurss ja täpselt nii nagu näiteks oli ka nüüd Tallinnas nende muusika ja balletikoolide uue hoone konkurss ja taasvaliti välja üks üks projekt ja kunstiakadeemias oli, oli suur, võimas võimas konkust, nüüd on juba räägitud, et tegelikult see maja ikkagi ei tule. Võib-olla nii, nii uhke aatrium kui, kui ta algselt oli, oli, oli mõelda. Akadeemia maja üldse kerkinud, vot selles ma julgen küll kahelda. Edasi Kristo direktriss Krista Aru on tsiteeritud, et tema kardab kõige rohkem, et nüüd nagu nuditakse see projekt ära, et, et kuigi ta talle pole nagu algusest peale see projekt väga-väga istunud, aga et, et et põhimõte on ikkagi see, et, et teeme ta ükskord valmis, et jätame selle lõpmatu lõputu jahu jahumise selle asja üle, et et teeme ta ükskord ära, noh nagu ikka meil kombeks on, et asjad asjad venivad ja mõnikord ei tehta. No selge on ju see, et. Tiga on, on pärast nii-öelda selle seda konkurssi tohutult tööd ära tehtud ja mina küll ei tahaks uskuda, et see, et see töö on Kõik olnud mõttetu muidugi lisaks veel sellele, et kogu Eesti Rahva Muuseumi tegelikult töötanud ja viimased aastad selleni, mis sinna, mis sinna majja sisse tuleb, millised näitused, millised eksponaadid nõnda edasi. Et tegelikult on ju ka see töö läheb siis ju paljuski luhta, kui seda hoonet ei tule. Aga mis, miks endine kolleeg, kelle, keda ma muidu väga arvamust väga hindan ja kes on väga tore ja tark inimene, erudeeritud inimene. Ja sotsiaalmeedia võrgustikus avaldas arvamust, et ongi hea, et siin juhtus ja ja polegi vaja sinna Tartusse seda muuseumi ehitada. Mõtteton Tartusse sihukeste seid, kõik asjad peaksid olema Tallinnasse isegi. Vot sellise arvamus, aga ma kohe nõustuda kohe üldse nõustuda ei saa, et siis Tartuga seisu seis tohiks seda ehitada, et peaks nagu Tallinnas olema, et see, see loogika ei ole mu meelest nagu nagu päris nagu adekvaatne, et siis need samamoodi öelda, et vaatame korraks Riia poole, kisenemis linn, see Tallinn on üldse. Et et noh, see, see ei ole nagu päris nii et võtame aluseks mingi rahvaarvu, ütleme siis nagunii. No ma ei tea, ka tartu hakkaks meremuuseumi ehitama, siis võib-olla oleks küll asi natuke kahtlane. Aga, aga see rahvaarv pole kindlasti mitte küsimus, et aga teine asi on see, et see teine asi, mis on mind nagu häirib. Nagu kriitikute poolt on see, et nagu, et on nagu arvamused tänaval. Ma olen nagu muuseum, see ongi selline mingi nagu kooliajal nähtud mingi mingi mingi küla, tagane, külatagune, näigusesson, kapad ja pastlad viisud väljas, et jätta nagu mõtlemata selle, et kaasaegne muuseum on ikka väga niux intellektuaalne keskus, kus toimub ühelt poolt see näitusetegevus, kus toimub teadustegevus ja kus toimub ka selline noorte nagu hariduslik kasvatamine, et et kõik, see on palju nagu kesisem koht muuseumi tänapäeval ja Neeme võib rääkida hiljuti käinud maanteemuuseumis, et milline, kas tänapäeval uus on tegelikult välja näeb? Ei, no ma vast ei hakka, saateaeg jääb liiga lühikeseks, et ma ei suuda seda kirjeldada kõike seda, mis maanteemuuseumis on, aga tõepoolest, me siin enne saadet juba rääkisime ja ma tõin selle näite, et maanteemuuseum, mis asub Põlvamaal Kanepi vallas Varbuse külas, mis kus on, on ütleme, igasugustest linnadest kaugel on ju, on ju tegelikult üks Eesti võib-olla kõige tänapäevasemaid ja mõnusamaid muuseume üldse selles mõttes, et seal on olemas selge kontseptsioon, on olemas oma avalik tegevusürituste näol on olemas ka nii-öelda see jutumärkides kapad, eks ole, mingisuguste vanade dokumentide ja kaartide ja näol ja, ja see on, on selline pereajaveetmis koht, et ma soovitaks küll kõigil, kes ei ole käinud sinna minna ja alati on olnud seal olen seal käinud küll kaks korda, ainult, aga, aga, aga, aga mitte igas muuseumis, ma ei ole Eestis käinud kaks korda, seal on minu meelest alati rahvarohke. Kuigi ta asub nii-öelda suurest Magistralis kõrval, jah vana postiteed mööda hakata sõitma, siis juba ainuüksi sellele teele jõudmine on, on omaette omaette selline loob sellise sisemise tunde, et kuidas teie liigub üles-alla ja paremale vasakule ja juba tee ääres on ka vastavalt siis viidad meenutavad kunagiste postijaamade asukohta. Ja, ja nii edasi võib-olla olid Neeme, sina see ühes sotsiaalvõrgustikus eile või oli see keegi teine. Aga et ettepanek oli selline või retooriline küsimus, et äkki tõstame, räägime uuest järgmist, eks ole, et, et võib-olla tõstame käed püsti ja ütleme ära, et Eesti riigile täna ja praegu ja sellises seisus nagu ta on. Käib üle jõu ja ma kõigepealt täpsustan, et vist päris nii ei olnud, aga, aga ma ütlesin küll, et et mulle meenus kuulus tsipa lasteraamat, kus isand kõrvits sellel selleks, et omale maja ehitada, pani igal aastal kõrval ühe tellise. Seal on aga, aga ega siis kurvad kogemused on meil siin varnast võtta sedasama ERMi puhul ma ei mäleta enam, kas need neid konkursil viis või või oli isegi neid neid rohkem olnud läbi läbi aegade, et ei ole, ei ole nagu suudetud ellu viia. Ja vaene vaene Krista Aru püüdis, mis ta püüdis ja entusiastlik, nagu ta on, aga, aga noh lõpuks võib-olla tõesti Tajame käed püsti, ütleme, et kõik. Või on vara veel? Minu meelest oli ikka täitsa selgelt vara, et, et kindlasti on ju võimalik selle projektiga kallal tööd teha. Nii on vähemalt öelnud asjatundjad ja kindlasti, kui selline töö on võimalik, siis seda tuleb teha. Minna sellise mingi radikaalsema otsuse peale, et tõepoolest ehituse projekt kõrvale. Ma ei tea, ma ei tea, kas see on kokkuvõttes selline. Aga kas oleks, oleks parem sinu arvates Urmet ka, et, et ära nudi ta, see nii-öelda noh, teha küsimus. Asi mine tähendab, vaid oluline on see, et mis, mis mahus, naudime, võtame, võtame lennukuse ära. No ütleme niimoodi, et mingit käkki täieliku käki selle asemel, noh nagu noh, ma ei tea, kui hoiutingimused ei vasta mingitele nõuetele, mis tänapäeval muuseas, pead olema sihukest asja pole loomulikult mõtet ehitada, onju. Aga sellest eetilisest küljest, et kui näiteks ka, et kui arhitektid ise ütlevad, et kuulge, see ei ole enam minu looming, siis minu meelest see on ju ka jama. Sellega peab ise olema siis sellega nõus ja, ja ütlema, et jah, olgu, mulle see ei meeldi küll aga, aga teeme ära, eks ole, ka see on võimalik. Nii tundub, et kuumus tõesti saabus ootamatult, et poliitikud, kes pärast valimisi on, on siin kõvasti askeldanud ja väga usinalt hakanud kohe tegutsema ei saa nagu hoogu enam pidama, et, et poliitikute sellised teod nii valitsuskoalitsioonist kui opositsioonist olid siis lõppeva nädala ütleme sellised. Igal juhul meedias täiesti täiesti tooniandjad, sest et ajakirjandus ei või, või, või ka online meedia jõudnud hakata korralikult päikesevõtjatest, sääskedest ja kõigest muust sellest asjast, mida me siin meenutasime, saate alguses hakata korralikult rääkimagi uutest jookidest ja õllefestivalidest ja muust sellisest, kui poliitikud võtsid nii-öelda leiva käest ära. Ja üks sellistest oli siis. Meie kaitseminister Mart Laar, kes avaldas arvamusartikli Postimehes, täpselt nii oli, see oli nädala keskel. Ei, see oli neljapäeval. Ja, ja tema tema arvamusartikli sisu oli, oli väga lihtne, et tuleb hakata kärpima. Riigi valitsemiskulusid 10 protsenti või rohkemgi, nagu ütleb kaitseminister ja teeb ühtlasi ka ettepaneku ja ja käib välja, et noh, tema haldusalas ehk siis kaitseministeeriumis on neid kohti küll, kus, kus peaks hakkama nagu nüüd kuku hoidma. Mis teie sellest arvate? Mina ütlen, et see on ikkagi paljuski noh, vaadates sedaviisi, kuidas laarsele välja käis, on tegu ikka paljuski populismini. Väga populaarne on rääkida, et riigi ametnikkond paisunud nad ei tee tööd siin väga paha koondame ära 10 protsenti. Noh, siis ma küsiks esiteks, miks 10 protsenti eest, miks mitte viis 15 kuskil ta ütleski, et kas 10 või rohkem, et kus, kus see nagu 10 protsenti tuleb. Et teine asi on see, et ametnikkond on võrreldes aktuaalne. Kaamera näitas ära, et võrreldes 2007. aastaga Eestis vähenenud. Teine asi, mida mõeldakse ametnikkonna kass praegusel kas kas selle all mõeldakse näiteks ka meie lasteaiakasvatajad? Tohutud lasteaedade järjekorrad sõimasid, sisuliselt pole või, või kui need on, siis sinna nagu enamik ei saa, et et minu meelest see on selline nagu lahtisest uksest sissemurdmine, mida nagu Laar tegi, et nagu võiks nagu öelda, et miks Mart Laar võttis endale kaks poliitilist nõunikku kui ta ministriametisse asus, millest üks tegeleb avalike suhetega, on IRL-i endine pressiesindaja, kui kaitseministeeriumis on avalike suhete osakond olemas, statiskaks nõunikuga mõlemad noored poisid, mis nõu nad annavad talle? Võib-olla oleks olnud hea eeskuju näidata, vaat ütleb, et ma olen esimene minister, kes ei võta poliitilisi nõunikke endale. Miks need kaks nädalat, nii et selles mõttes. Mulle jätab sellise kampaania korras nagu, enne, kui me jätkame asja asja sisu kallal, nagu huvitav oli see, et seekord idee iseenesest ju nii-öelda pealtnäha kui niimoodi vaatad otsa korraks mõtled, optimeerimine, kärpimine, koondamine, super efektiivsem töö tõhustamine, kõik ilusad sõnad, eks ole. Ja, ja samas nii-nii laari enda erakonnakaaslased, teised ministrid kui lihtliikmed ja koprast, kogu ajakirjandus kõik tormasid Laari kallale. Ja pärast kellelegi see see ettepanek ei meeldi. Küsimus ongi selles, et see, see, see ettepanek oli sõnastatud sellises kus ma ütlen c5, mis mu sõnastatud ei olnud nagu adekvaatne, sellel puudus, selline analüüs. Annika Uudelepp oli, vikerraadios, kommenteeris seda ettepanekut see, kellel võimalik järelkuulata seda väga soovitan. Siis oli väga adekvaatne Juttav depresse saated. Jah, seda, et meil esmatasandil tundub, et muidugi tuleks riigi valitsemiskulusid kärpida. Aga, aga me nagu, nagu unustame nagu selle ära, et et tuleks natukene põhjalikumaks rääkida seda, et, et, et noh, mis saab näiteks mingite teenuste kvaliteedist või võtame kas või sellesama näitajad, millest Sulev Vedler kirjutas Ekspressis. Et meil on võib-olla hoopis kuskil mingeid inimesi väga-väga-väga palju puudu hoopis et mulle sellised kampaania korras välja öeldud asjad meeldiv, seda enam, et kui sellel mingid sellised nagu siuksed, loosunglikud keeles esitad. Noh, iseenesest on ju selles alas mida, mida Laar tahab kärpida ka väga palju sellist raha kulutamist seal päris selge, et, et on, on selliseid projektipõhiseid nagu sel nädalal oli kaitseministeerium ei, ma võtan, ma mõtlen üldse laiemalt, et et kui Tiina Kangro kirjutas nuustaga mõistliku arvamusloo sel teemal sedasama laste näitel, et meil on olemas juba aastat selline mudel, millest me siinsamas saates rääkisime, et mis võiks olla, aga see on lihtsalt kuskile ära kadunud, sest on tulnud uued inimesed ja siis leiutatakse uus jalgratas, jälle uued projektid ja nii edasi, et selle projekti projektipõhisusele. Et aga muidugi, eks selle Laari ettepanekud annab juust laiemalt paistab ikkagi välja see, et koostatakse uut eelarvet ja igaüks tahab avalikkuses olla oma saavutada teatud positsiooni ja ja kaitseministeeriumis paistab, et nagunii oli plaanis mingisuguseid inimesi ära saata, siis paistab, et tahetakse luua siis sellist kuidagi sellist sellist. Müra atmosfääri teiste konkreetseks selle juurde, mis kaitseministeeriumi puudutavat Laar ütles, tuleb vist need kaitseministeeriumi inimesi, kes välisesindustes on tuleksist nende aru ma ei tea, 20 protsenti nagu kärpida, et kokku on ja kaitseministeeriumis alluvuses välisesindajad iga viies tuleks ära, nagu, et see läheb nagu Tollu Eesti noh, ütleme viimase 10 aasta sellise julgeolekuparadigma ka, et Eesti julgeolekut tuleb kaitsta ennekõike väljapoole. Ehk tuleb olla aktiivne teatud ühendustes teatud riikides, mis määravad maailmas jõupositsioone. Et see läheb selle paradigmat ka täiesti vastuollu. Minu meelest lähevad vastuollu kõige rohkem Laari enda tegevusega seni, enne kui ta asus ministri portfellis on kast kinni hoidma. Ja kogu tema tegevus oli tegelikult osa tema tegevusest oli suunatud ju väljapoole ja, ja, ja Mart Laari nimi oli ja on väga-väga tuntud ju mitmes Euroopa riigis, tänu tänu sellele, et ta ise oli, oli väga aktiivne ja et ta oli nii-öelda kohapeal, mitte sellepärast, et ta oli, ta oli Mart Laar keegi, kes on olnud Eesti peaminister kaks korda, vaid vaid sellepärast, et, et, et ta käis kohal, et ta, et ta oli, noh meie meie esindaja suurepärane esindaja. Tõenäoliselt jaa jaa, nüüd nüüd nagu ta, nagu ta sööb iseenda sõnu, et, et, et needsamad inimesed, keda ta tahab tagasi tuua võivad siin mingit ametikohta täites olla, olla palju efektiivsemalt, nagu ta ütleb. Selle peale mõtlik vaikus, sama sama käib ka siis kaadriohvitseride kaadrikaitseväelaste kohta, jah, kes siis on ka? Meil on kavas vähendada seitse protsenti. Ei mulle jääb siin nüüd küll natukene selline laari kaitse roll, aga mina tahaks küll öelda, et, et see, et, et vaadata mingisugust, et vaadata natukene efektiivsema poole kogu seda aparaati, et see minu meelest on täiesti mõistlik, mõistlik tee, põhimõtteline põhimõttena absoluutselt. Ja kui palju on küll ja kui palju on vähe ja see Et nüüd me nimetame seda kampaania korras, see võib olla lihtsalt, kui, kui inimene kirjutab sellise sellise loo, siis ta võib-olla tõepoolest kasutab seal artiklis natukene võib-olla sellist natuke nagu ülevõimendatud meelega, et, et minu meelest see kampaania on nagu natukene talle külge kleebitud, et see võib olla päris ikkagi päris päris ei ole mõeldud, nii et nüüd võtame kirve jale. Aga me oleme siin oma pika elu jooksul mõnel meist pikem, kui teistel on, oleme, oleme, oleme näinud ju kümneid ja sadu juhte, kes, kes, kes tulevad, asuvad mingit ametkonda juhtima, olgu ta siis kultuurivallas või olgu ta majanduses või poliitikas võiks rikkus ja ajakirjanduses näiteks kaasa arvatud siinsamas rahvusringhäälingumajas või Eesti Televisioonis Eesti raadios kunagi asume kärpima. Ei tee seal nagunii mitte midagi, luuakse kohe juhil on olemas selline kuvand, et see on üks, üks pagana loodrite armee, kes nagunii midagi ei tee. Alati võib ju sealt otsast midagi ära ära hammustada, küll nad hakkama saavad. Et see, see, see idee, eriti just see jõhker nagu 10 protsenti rohkem, nagu kasutas Laar seda väljendit. Et see on nagu eriti niisugune noh, niisugune nagu nagu kämblaga löömine või kuvaldaga sääsetapmine, et et paneme, aga võib-olla ütleme protsenti ja võib-olla avalikkus on veel rohkem rahul. Selgub, et avalikkus ma ei tea, mis on selle kohta öelnud. See on väga vähe, mõtlesin Postimehe onlain, gallup näitas, et 86 protsenti ühist toetas Laari ideed, et okei, et seene onlain-küsitlus, mis pole representatiivne, aga stendis meeleolu näitab väga selgelt. Et, et see ei ole kindlasti selles mõttes selline põhjaliku uuringu muidugi, aga, aga midagi ta näitab ja ja ma arvan, et see näitab eeskätt näitab seda, et, et inimesed näevad tegelikult oma elus pidevalt selliseid kohti, kus ja, ja võib-olla ka selliseid ametnikke, kui nad mingit teatud teenust tarbivad, kes ei tee oma tööd piisavalt hästi. Või teine, teine variant, et nagu ei suudeta nagu päris, nagu seostada mida, mida, nagu seda avalikud teenused, nende kvaliteet nagu tähed Kui sa räägid, kui sa räägid nüüd sellest sellest kaitsepoliitikast ja nii edasi, see on juba hoopis hoopis sisulisem ja süsteemsem küsimus ja minu arvates see on täiesti õigustatud küsimus, mida, mida tuleks ka nüüd edasi küsida, sellest sellest teemast edasi minna, eks. Ja samas on tal olemas ka nii-öelda mitte sisepoliitiline, vaid siseerakondlik mõõde sellel kogu sellele üritusele, eks ole, et neid ministeeriume, mida praegu IRL-i poliitikud juhivad on need juhtinud ka eelmise tsükli jooksul, põllumajandusministeerium, sedasama kaitseministeerium ja haridusministeerium, haridusministeerium ja, ja siis jääb alati ju õigus ja täielik, täielik õigus küsida, et aga, aga mehed, kus te nagu varem siis olite? Ta oli ka enne ju erakonna esimees, mis siis, et sa konkreetselt mingit portfelli omanud, aga, aga kus sa varem olid öelnud, siis ei, ei korraldanud mingit sisekampaaniat oma oma erakonnas, et et kuulge, mehed, seal loodrite armee töötab, et hakake nüüd tööle ja läheme tõhusamaks. Et, et noh, sellel selles mõttes võib vist jah olla suhteliselt ühel meelel, et seal, selles selles ürituses on, on paras paras annus sellist populismi Olete nõus minuga urnati võitlusena? Aga räägime võib-olla ka IRL-i ministrist, et Jaak Aaviksoo astet kelle, kelle selle nädala sõnamit tehnikaülikooli arengukonverentsil tekitas ikka päris palju vastukaja, et et väga normaalne, et see tekitas, see on väga hea, tegelikult diskussioon tekkis üldse, et et Aaviksoo siis nagu Mao naine ta tegelikult rääkis muidugi oluliselt nagu paljudest rohkematest asjadest, aga, aga üks asi, mis nagu avalikkuse tähelepanu on pälvinud, on siis see, et et see taaskordse, IRL-i üks kolmest suurest valimislubadusest, et tasuta kõrghariduseta, et seda, see on siis nüüd modifitseeri teinud selleks, et tasuta kõrgharidust hakataks nagu võimaldama vaid neile, kes ülikooliõpingud. Ma saan aru, et on teatud silmas siis seda kolme esimesteks bakalaureuseaega läbiksid nominaalajaga siis kolme aastaga, et et noh, tegelikult see, mida, mida nagu Aaviksoo üritab teha, ega ta olemuslikult ju vale ei ole, et kuna minu abikaasa töötab ka ülikoolis õppejõuna sealsamas Tartus, siis siis noh, eks ma olen ka kuulnud aeg-ajalt, et, et need kui lohed need tudengid tänapäeval on ja taha ulmet alahinnata, meie kuulajaid, aga sa võita, kui sa hakkasid sellel teemal juba rääkima, siis öelda kolme lausega, mis on, mis on see nii-öelda idee sisu, idee sisu, on see, et, et kui sa läbi sa saad küll tasuta ülikooli, aga kui sa kolme aastaga p seda stuudiumit, siis saad sisseastumiseksamitega jah, et siis sa maksad oma õpingud ise kinni. Et noh praegustes ülikoolides on minu meelest natuke liiga palju akadeemilist loodevust tudengite poolt, ma olen nagu selles osas Aaviksoo nagu nõus. Aga mis selle ettepaneku puhul, nagu suurim kriitika on see, et, et on üks nagu oluline asi jäänud läbi mõtlemata on läbi märkamata jäänud sotsiaalsete tagatiste nagu küsimus, nagu lihtsa näite, et Need, noored, kes ei ela Tallinnas või Tartus ega nendele, kui nad pääsevad tasuta kohale, ega see ei tähenda, et nende õpingud on tasuta, ta tuleb esimesele kursusele kuskilt ma ei tea, Saaremaalt ütleme näiteks, kui te ütlete, ta peab. Aaviksoo on ainult korra segan vahele, Aaviksoo idee järgi enam ei ole olemas tasulisi või tasuta või siis riigieelarve Jaan, Raina ja et ega, ega ega see ta õpi, õpiõppimine on tasuta, ei tähenda, et tal ei kulu raha tabab leidma Tartust tõenäoliselt tal on väga keeruline, kui teil esimese kursuse selline ühikakohta ta peab Tartu üüriturult selle leidnud. Tartu üürituruhinnad on kohutavalt kõrged. Esimesel kursusel kohe algul pole ka sõpru, kellega kaasüürida. Ta tõttab maksma elamisest teiseks. Tal on suhteliselt suured spordikulud. Kolmandaks, tal on suhteliselt suured Toidu eest maksma tänapäeval tab ülikoolis üha enam nagu maksnud Maida mingite õpikute paljundus eest ise nõnda edasi, need kulud tulevad kõik juurde maapiirkonnast siis on selge, et tema vanemate palk ei ole nii kõrge, kui Tallinnas või Tartus olevate lastevanematele maapiirkonnas on ka töötas, väga suur siis kujutate ette, et, et ma kardan, võib juhtuda väga halb olukord paljudel andekatel noortelt, vaatamata sellele, et meil on nagu deklaratiivselt tasuta kõrgharidust muutub ülikoolides õppimine üsnagi raskeks. Või kui teine teine asi öeldakse, võta siis õppelaenu fain, väga tore. Võtab õppelaenu üks, 60000 kroonisele õpingustuudiumi jooksul, aga aga kui ta läheb näiteks tööle erialadeks, tahab õpetajaks saada kus on tööl asudesse palk 10000 bruto. Et siin on nagu see, see selline et ühelt poolt see idee tunnustan, et Aaviksoo võitjad nagu ideetasandil on see õige, mille eest nagu võitleb. Aga praktiliselt on mingid olulised asjad ennelikudesse, sotsiaalsete garantiide nagu läbimata. Aaviksoo rääkis muidugi õppetoetustest, mis, mis õppetoetused aastal 2015 vajadused põhised. Et selles ongi see probleem, et, et need ei rakendu kohe, kui see reform rakenduks. No kui Aaviksoo räägib sellest, et tuleks tudengeid kuulata, mis puudutab õppekavasid, siis tudengeid võiks ju kuulata kas või praegu, et mul on näiteks Urmeti juttu kuulasin, siis ma mõtlesin just paari tuttava perekonna peale, kus laps on viimastel aastatel lõpetanud gümnaasiumi ja läinud ülikooli ja kus on tehtud vägagi pragmaatiline otsus, et valik tuleb teha siis vastavalt need on siis olnud Tallinna või Tartu pered. Ja kuigi on olnud ka ideid, et mujale minna, on jäädud siiski oma kodulinna ja seal üks kaalutlus on ka see, et, et juba praeguse olukord näitab seda, et, et õppimine on väga kallis, kui sa kodus elad, siis on, see on seal kindlasti üks, aga see absurd. Et inimene ei lähe õppima seda eriala, mida ta tahaks, vaid ta läheb, valib eriala sellest kus ta elab, just see on, see on ju tegelikult ju pikas perspektiivis täielikult ju noh, ebaadekvaatne areng. Nii et et mina ütlen küll, et näiteks tudengitel ega, ega sellest kas see tööl käimine pigem nagu läheb, siis tõsisemalt, kui, kui see, kui see niimoodi saab olema, et sul on antud ette mingisugune väga Kõige nii-öelda piir sellel Aaviksoo reformi kaval on väga huvitavaid tahke veel kõigest rääkida loomulikult ei jõua, sest ta seal esines pika pikema ettekandega ja ja, ja kõik, kel huvi, on see, see leiab sellega meediast ilusti kergesti üles, aga aga noh oht selles, et me hakkame nii-öelda materdama kava ju, mida, mida tegelikult ei ole. Ja selles mõttes noh, me teame kõik Jaak Aaviksood kui niisuguste tegude inimest. Ei, Aaviksoo on kutsunud üles ju diskussioonile sel teemal ja haridusministeerium ja kõrghariduse osakonna juht Mart laines ta vikerraadiost selle välja öelnud, et oodatakse vist arvamusi, ma ei mäleta, kas oli 28, juuni, 29, juuni, mis ajaks oodatakse arvamusi, aga vaata kui konkreetne tähtaeg, kui lühikene tegelikult. Ütleme nii, et kui mina vaatan näiteks ajalehti, eriti mis ilmuvad siis minu meelest käib see kõrgharidus, diskussioon ikka juba tükk aega päris päris aktiivselt ja on ilmunud väga pikki ja põhjalikke intervjuusid ka praeguste rektoritega, kus on neid, kus on neid küsimusi vaadatud ja, ja ja selge on see, et, et ka seal, kui me siin rääkisime efektiivsusest teatud muutused noh, ilmselgelt on nagu vajalikud. Ja iseenesest mulle mulle meeldib see idee, et et näiteks, et ülikool hakkab nagu ise jälle või ütleme, erialad hakkavad iseendale valima neid tudengeid mitte mitte üldiste eksamite, vaid sisseastumiseksamitele. Mulle see mõte meeldib. Sellel on üks hästi positiivne tagajärg veel kui ülikoolid hakkavad sisseastumiseksameid tegema uuesti, et need tudengid valida, see võtab maha sedda gümnaasiumi lõpueksamite hullust ja nende põhjalt koolide pingeridade koostamist. Ehk et kui, kui see ülikooli pääsu kriteerium pole, see pole see, et kui hästi või halvasti sa tegid oma gümnaasiumi lõpueksamid vaid vaid kui hästi või halvasti sa teed ülikooli sissepääsu asju sellel erialaspetsiifilised siis minu meelest on see väga hea. Meie eriala, mida me kõik kolm oleme õpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast, siis on väga hea, et seal on loominguline test, seal on väga hea, et seal on vestlus. Sellega saab tegelikult päris palju nagu välja sõeluda selliseid inimesi, kes, kes kellele see eriala tegelikult noh, südamelähedane on, või kirjastatakse juurde, nagu see oli minu ajal. Kui mina astusin ülikooli, siis seriaal oli ka täpselt nii oli minule ka. Aga siis saab ju kas või nende sisseastumiseksamite tulemuste põhjal ka ju vaadata seda, et kui paljudest koolide test on saadud ülikooli näiteks ja ja see võib olla. Seda, selle statistika kokkupanemine on suhteliselt keeru oluliselt keerulisem, sest see on ju noh, ütleme stiilis on näiteks kas või kas ajakirjandust õppima lähed. Ehk siis seal, kus mu lause enne pooleli jäi, mul sõnaõigus ära võeti, ma tahtsin lihtsalt öelda, et Jaak Aaviksoo maine ja niisugune kuvand on, on see, et, et kui on midagi ette võtab, siis ta ka ära teeb ja see ei puuduta ainult kõrgharidusreformi, vaid peaasi, et ei lähe nii nagu selle sambaga täides. No sammas, sammas oli, ütleme, külge külge poogitud teema, see, sellest me oleme palju rääkinud, kaitseminister, kas need üldse oleks pidanud selle sambaga tegelema, aga, aga enam see selleks. Ja huvitav, huvitav, kas Laar on ennast näiteks kõigi muude praktiliste tegevustega viiluta kurssi samba. Lahendus ootan toota, sammas püsib ilusti praegu püsti ja soe aeg on ka temaga ei juhtu midagi, sammas jälle lagunema hakkab, siis hakkab ka Laar oma vitsad kätte saama, nii et sel suvel saab kaks aastat meie sambast. Ja üks, üks selline poliitiline triangel on veel, mis, mis on ka juba muutunud natukene tegelikult nagu piinlikuks. See on siis, miks sa naerad, mis, sa ei tea, mis, millest ma tahan rääkida, tean, ma arvan, seda ma maksaks, räägib absoluutselt, et et see ei ole ju tegelikult selle nädala teema, see ei ole ka, mis see kahe nädala teema sain juba, see on juba aastate teema. Ühesõnaga tähtis on ikkagi see, kes ka kes on ja kes on peale, eks ole, kas, kas Tallinna linn või Eesti vabariik ja vastupidi. Et kõik need nüansid, millest ta nüüd siin tohutu põhjalikult selle nädala jooksul ka ka vikerraadio saadetes reporteritunnis eestitelevisioon igal pool on räägitud, on, on tegelikult ju nii-öelda noh, see, see pealispindne kõmin. Tähtis on ikkagi ju see, et kumb jääb, kumb jääb alla ja, ja noh, minu meelest, Tallinn Tallinna linn tegi sel nädalal geniaalseks. Jah, ma arvan ka, et näed seda, IRL inimeste paanikat, mis, mis pärast Tallinna otseselt nagu tuli, et et kus, kus kõikvõimalikes kohtades sülitati, üritati öelda, et see oli ju meie idee, nemad kaaperdasid, et meie ei tee, et see oli päris nagu natuke isegi naljakas kõrvalt vaadata. Aga noh, nagu raske on öelda, et mis see nagu kokkuvõttes kaasa toob, et et jah, et inimeste, et need, kellel enamik Tallinna inimesi eraisikut, siis. Maamaksust kui nad avalduse esitavad. Aga noh, ütleme ettevõtetele kuni 1500 ruutmeetri ja ütleme niimoodi, et Tallinnas ikkagi noh, kui sa Nõmme ja mõned peetia krundid nagu kõrvale jätta, siis on ikka väga raske leida, kellel nii suures ulatuses Tallinnas puudutama, kas 180 tuhandet inimest või väga-väga-väga palju. Kuskilt jooksis mul sarv läbi tundub nagu natuke liiga suur sele haavata, noh aga vaata kõik Nõmme ja Pirita ja kõik. Muidugi keegi arvutas juba välja, et mitte majapidamist, vaid inimest, ehk see puudutab 180 tuhandeteni see, see, mis tal üle jääb. Kuna siis maksumäär, maksumäär, muu maksumäär tõuseb siis muu ala pealt ta maksab rohkem, kui ta maksis siiamaani. Mis on, nagu kaasa toob, on see, et, et need, kellel mitte, ma ei mõtle, need, kellel on nagu suuremad krundid kui 1500 eraisikuid, ainult ma mõtlen just nagu ettevõtetele toob see üsnagi kopsaka nagu lisakulud kaasa, kuna nende maksimummaa maksustamise määr tõuseb maksimumini koma viiele protsendile. Nagu tan enamikes muu Eesti valdades, aga lihtsalt Tallinnas on sedavõrd palju kallim. Ehk et, et, et see vastutus pannakse nüüd ettevõtjate kaela. Tallinna linn korjab teiste käest ära selle summa, mis tal tegelikult nüüd jääb nagu, nagu ütleme, eraisikutega väidetavalt paneb natukene kõrvale kuhja ka veel peale, et noh, ma ei tea, kas praegusel hetkel, kel kus, kus meie majandusel pole veel nii hästi taastunud, kus meil on ikkagi tööpuudus nii suur. Et veel ettevõtetele üle koormis juurde panek. Ma ei tea, kas see on nagu hea või mitte, aga ta kindlasti populaarne ja, ja poliittehnoloogiliselt Keskerakonna poolt ideaalne käik poliittehnoloogiliselt nagu idane jah, et, et ettevõtted võivad ju ka kolida mujale. See on ka oht, et, et kolivad mujale, et see loomulikult ja, ja see on, kindlasti oleks sellele linnale nagu väga halb sõnum. Aga aga Tallinna temaatikas on ju kõnepuldist ju ka eelnõu esitajad mitmel korral erinevatele küsimustele vastates ja ütlesid ju välja, et üks, et ongi Tallinna pärast tehtud eelnõuna. Nii et. Sellepärast on ennegi seadusi on tehtud ja, ja valimiskorda läbi taga seeni kogutud. Aga kui ma siin, kui me siin enne natuke itsitasime. Ma arvan seda, et, et see üks põhjus oli see, et me oleme tõenäoliselt kõike kas kuulnud või siis lugenud seda riigikogu stenogrammi, mis on nende lugemiste juurde käinud, et et siin Ühe sõbraga rääkides tekkis selline mõte, et see kogu see vägikaikavedu, et siin on nii, et meil on Tallinnas olemas üks kultuurikilomeeter. Et see kultuurikilomeeter vist on umbes samasuguses seisus nagu meie poolt poliitilise kultuurikilomeeter, et selle veskiga nii nimetada. Järjekordne näide sellest, kuidas asjad tunduvad tunduvatele, kuidas asjad nagu, nagu tegelikult on nagu me enne siin rääkisime sellest leppimisest ja et, et kärpimine on iseenesest tore, eks ole, aga kõik asusid nagu selle vastu praegu on ka väga palju kahtlejaid juba, et, et mäletame, missugune täna oli siis, kui Tallinn tõstis mitmekordselt seda maamaksu ja kuidas nõmmekad ja Pirita elanikud ja kuidas nad Jehoovat ja teisi appi kutsusid ja ütlesid, et nüüd nüüd me sureme ära nälga ja me tegelikult ütleme nii, et noh, minu meelest oleks olnud nagu mõistlik panna nagu maamaksule mingi nagu ülempiirmäär mitte asuda seda lahendama sellisel moel, nagu IRL asus nagu kaotame nüüd täiesti nagu ära, et. Minu meelest kogu sellest debatina tsirkuse juures on on jäetud rääkimata üldsusele asja sisustate maamaks kui, kui instrument, et selgelt nagu selline, nüüd on ta saanud selline poliitiline vägikaigas või, või instrument, aga, aga see miks, miks see maamaks üldse olemas on ja miks teda vaja on ja miks, miks teda, mida ta majanduses teeb ja sellest omal ajal räägiti, küll on nüüd on sellest tähendab nüüd on sellest palju, palju vähem räägitud, kuigi minu meelest on see üks selle asja siiski siiski ivani. Üks tuntud poliitik ütles tookord põhimõtteliselt, et maamaks on saatanast, sellepärast et kui, kui eraomanik on endale maa juba ära ostnud, eks ole, siis mille eest ta seda maksu maksab? Põhimõtteliselt ma ütlen ausalt, et selline mõttekäik on ka minule nagu meilt nii-öelda, et, et ma olen selle maa omanik, mille pealt ma veel see neid maksumaksjale, see on samamoodi, et ma olen ostnud, no mul on auto. Aga auto saastab keskkonda ja maksan, noh, automaks on, meil õnneks ei ole, kuigi sotsid seda tahtsid kehtestada mu meelest nagu saastamise puhul palju mõistlikum kütuseaktsiisile lisada ja sundida inimesi seeläbi nagu vähem nagu autoga sõitma. Et seal on palju toimivam asi, aga maa midagi lõppude lõpuks võidi maksustada kõike, eks ole, kinnisvarauks autot, habet, mootorrattaid, mis iganes ja, ja, ja, ja noh, õhku või ei või teid või kosmost, aga, aga siis lõpuks küsib, et aga kas me sellises riigis tahamegi elada? Põhimõtteliselt ma olen, ma olen nõus Urmetiga, aga samal ajal on samal ajal on ikkagi see, et minu meelest ka see opositsiooniküsimused on olnud suhteliselt osad küsimused vähemalt olnud suhteliselt õigustatud selle, selle, selle just, mis puudutab seda, seda konkreetset eelnõu ja seda sellel aken kindlasti edasi. Vaatame kui me vaatame, kas või seda, kuidas seal samades, et kuidas tekst muutus, eks ju, kuidas, kuidas tõepoolest. No kuulge, iroonia tipp, eks. Mihhail Stalnuhhin teeb ettekirjutusi eesti keele kasutamise kohta eelnõu tekstides. Kuhu, kuhu edasi, eks, et loomulikult filoloogia ja nii edasi. Kogu see mehhanism, et kuidas siis nagu kohalikele omavalitsustele kompenseerida seda raha, mis saamata jääb ja Tallinn on Tallinn, aga aga Eestis on, on ka teised omavalitsused ja kunagi ei maksa seda nagu ära ära unustada, et kõik see ja, ja ettekandja jõusestori teatas puldist, et veel ei ole, aga varsti tuleb. See on super. Super vastus muidugi, aga, aga see on noh, aga Ongi kui, kui tehakse asja mitte asja pärast, vaid sellepärast, et teisel ära teha. Mõtlengi, et loodetavasti need asjad ikkagi ei hakka niimoodi minema, et et on vaja mingi asi nii-öelda tahetakse ära teha ja siis minnakse mingisuguste selliste nagu selgelt poolikute materjalidega loomulikult parlamendis vaidlusi ka vaja ja nii edasi, aga, aga, aga võib-olla see parem ettevalmistus oleks küll selline asi, mida võiks oodata. Huvitav on see, et näedest IRL-il tänaseni IRL-i kaastik kirunud. Et IRL-il oli kolm suurt vaimset omadustelt kahega, neist on nüüd väga jõuliselt tegelenud, tuli maamaks, tasuta kõrgharidus ja kolmas oli siis kodukulud kontrolli alla, et et jääb siis nüüd oodata, et millal siis sellel teemal mingisugune suur aktsioon ette võetakse? Jah, noh, aga vahel võib meil olla ka IRL-i saada, nii et kuigi me rääkisime ka tegelikult ju paljust muust. Ta tasakaal, huvid jalgpallis, tavaliselt on siin Keskerakonna, kirjutad Nizza, IRL oma vitsad kätte. Seda ütlesid sina praegu, mina ei ole seda väitnud. Aga paneme siinkohas. Neeme Korv, Urmet Kook, Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja meie saates nagu ikka kordused ka. Ja ärge siis päiksega liialdada ja loodetavasti veel Eestimaa loodus saab siis ka uuel nädalal kastetud. Päriselt. Mängige jalgpalli. Kasvõi jalgpalli, aga sellega ettevaatlikud aitäh kuulamast. Vikerraadio.