Tänase saate peategelane on Cassandra Wilson eriline lauljatar, kelle ainulaadse madala tämbririkka imelise suitsuse tämbriga hääle võib ilmeksimatult ära tunda tuhandete seast. Artisti kirgas lavaline olek viib kuulaja tunnete süvakihtidest muusika võlumaailma, kus leiad end vahel Mississippi istandustes bluusi laulmas kord ebamaistes sfäärides või armastuse kuningriigis mille kuninganna ongi Cassandra Wilson. Oma esimese Cassandra Wilsoni heliplaadi tõin ma kaasa Ameerika reisilt oma esimeselt Ameerika reisilt. Ja ma mäletan, et Washingtonis tutvustati meile mitmeid edukaid kontserdikorraldajaid ja ja kontserdisaale ja kui me ühega sellistest aktiivsetest inimestest kohtusime, kellel oli ka käsutada suur kontserdisaal, kuhu ta siis ostis sisse artiste, siis näitas, et järgmisel nädalal tuleb mulle siia esinema Cassandra Wilson. Ja pange tähele, temast te kuulete veel õige palju. Ja nii ka läks siis tegelikult oli Cassandra Wilson juba omajagu tuntud. Aga Cassandra Wilson on Mississippi laps, ta on sündinud Mississippi kallastel tšaksonis ja muusikute peres kolmanda ehk noorima lapsena. Tema isa oli kitarrist, bassimängija, muusikaõpetaja ja ema Mary, oli samuti muusikaõpetaja ja pole siis ime, et nende kodus kõlas nii jazz kui ka Mauto muusika. Ja Cassandra. Ta õppis kuuendast kuni 13. eluaastani klassikalist klaverit koolibändis, Marsi bändides mängistaga hoopiski klarnetit. Ja siis veel edasi õppis ta ka kitarri mängima. Omal käel põhiliselt ja oma teadliku lauljakarjääri alustas ta Joni Mitchelli laulude esitamisega ja bluus bändis laulmisega. Ja kõik see juhtus siis seitsmekümnendatel aastatel kodulinnas Jaksonis ja sealsamas Arkansases, samuti. Sügavad pluusilik lugu siis sel Haund on maid, veel oli see ja need lood, mida praegu kuuleme, on pärit siis sellelt plaadilt, mille ma New Yorgist kaasa tõin, Cassandra Wilson sildloom ja välja antud on see Blu Note plaadifirma alt, sellel aastal sai ta ka Leonaudi lepingu ja hästi palju toredaid muusikuid on siin mängimas näiteks eelmises loos rändan rass siis kitarril ja olu taara Kornetil ja äraniseering oli teinud ka, bränd on rass. Aga siin kuuleme ka juba Cassandra Wilsoni oma lugusid. Ja üks nendest, kus võib kuulda aga mitmehäälset laulu ongi järgmine Stankov. Me kuuleme Ameerika džässitiivad Cassandra Wilsonit. Pärast kolledži lõpetamist läks ta õppima Jacksoni ülikooli, mille lõpetas siis kraadiga massikommunikatsiooni alal. Aga loomulikult ei unustanud ta muusikat. Õhtuti esines ta ikkagi klubides, laulis, souli, laulis, jazzi, laulis folklaule ja tema esimesed laulud ongi kirjutatud sellises folkstiilis. Aga 1981. aastal suundus ta elama New Orleansi, kus teatavasti on hoopis teistsugune ja väga elav muusikaelu. Ja seal oli tal au mängida paljude kohalike kuulsustega ja nende seas ka Marshliste isa hällis marsaalisega, mis loomulikult andis talle väga häid kogemusi. Ja juba 1982. aastal suundus ta New Yorki, kus ta töötas näiteks Hollandi ärevil Lincolniga enne kui temast sai saksa fonistsiv Kaulmanni embeiscallektivi põhisolist ja sealt edasi juba 80.-te teisel poolel alustas ta iseseisvat lauljakarjääri. Cassandra Wilsoni esimene debüütalbum ilmus 1986. aastal, point of you ja sestpeale saab läbi heliplaatide jälgida lauljatari arengute tegemisi. Aga Tal on ka üks ühine joon heliplaatidel. Džässilugude traditsiooniliste džässilugude ja bluusilugude kõrval on seal ka alati oma muusikat ja võiks öelda tema väga isikupära mõne helikeel ühendab väga loogiliselt ja loomulikult džässi, popi, kantri, folgi, bluusi, rokki, souli ja ei tea mida kõike siia võiks veel lisada. Lugu, mida me kuulsime, oli pluus kais aastast 1988, siis ilmus album. Aga aastal 1989 soojendas Cassandra Wilson mais Davist Chicago festivalil ja tegelikult armastas Mals Davise muusikat juba varemgi ja 10 aastat hiljem ilmus siis heliplaat, ehk siis 1999 Chaveling mais, kus me siis nüüd kuulamegi mõnda lugu. Ratchea ratt mao oli selline veidi kantri hõlg, hõnguline lugu siis Cassandra Wilsoni maistavisele pühendatud albumilt. Ja tänad oli ta kirjutanud ise, nagu ka palju teinud instrumentaallugudele on ta tõepoolest teinud sõnad ja järgmine lugu on Siemens teps ja ja siin on siis ka Cassandra Wilson ise teinud loolasena. Siin kuulsime suurepärast Regina khartari viiulisoolot ja passi on kaua aastaid mänginud Cassandra Wilsoni ansamblis Lonni pläksiku. Ja see heliplaat on siis ilmunud 1999. aastal. Travel Ling mais ja siit kuulame ka lõpuloo. Mis on siis puuduga tseremooniaga pistmist ja muusika maistavis Vennad Cassandra Wilson ja Enn Sellik you. Ja seda tseremooniat nägi ta New Orleansis koos Streetil ja see jättis talle väga sügava mulje ja siit siis vist ka väike inspiratsioon loo tegemiseks. Nende laulab meile siis džässidiiva Cassandra Wilson, kes on tegelikult ammutanud väga erinevate stiilide test ja teinud sellest oma terviku. Ja tema arengut võib väga hästi näha läbi tema heliplaatide ja nüüd me oleme jõudnud otsaga siis sellesse sajandisse aastasse 2003. Ja heliplaat Moord, ja valime sellelt esimese loo, mis on Stingi lugu teatavasti tunnet ära. Tõesti väga omapärane esitus, aga selle loo hing tuli väga hästi esile. Ja sellel heliplaadil ülemoor on hästi palju Cassandra enda lugusid, õigemini peale Stingi on siin veel, on siin veel näiteks Bob Dylan ja Willie Nelson ja ülejäänud ongi siis Cassandra enda lood ja kuulaksime siit ühe tema loo, on siis Chain. Selliseid mõnusaid pluusilikke lugusid on Cassandra Wilsoni hästi palju. Ja olen teda mitmeid kordi kontserdil ka kuulnud ja esialgu ta mulle väga ei meeldinud, et oli nagu jäi kuidagi nagu kauge. Aga viimane kord, kui ma teda kuulsin Oslo džässifestivalil läinud suvel siis läks mulle väga südamesse, sest et ta oli tõepoolest nagu üks tütarlaps puuvillaväljade keskel paljajalu ja väga, väga süvenenud sellesse, mis ta tegi tõepoolest bluusilikult lood ja kuskilt ühendatud põnevate Aafrika rütmidega. Ja, ja sellest kontserdist jäi selline järelmaik, et oleks tahtnud ikka ja veel kuulata, et see kuskile sügavale hinge. P. Nii et on lauljatar, kelle lugusid kuulata, kes see muusika läheb järjest nagu paremaks ja jõuab nagu paremini pärale. Aga kahtlemata on ta väga suur artist. Ega asjata pole ta võitnud kaks Grammy auhinda ja tohutult nominatsioone ja muid auhindu. Ta on kahtlemata seda väärt ja ta on nii endasse süvenenud, et kuidas sisenes sinna Oslo hotelli fuajeesse. Kasukas seljas ja varba vahel. Sellised tallad ainult ja laulis ja ta ei vaadanud, kui ei vasakule ega paremale, vaid kogu ta elu vist ongi laul. Aga viimane heliplaat ilmus 2010. aastal, silver phony on selle nimi. Ja siit kuulame siis Mitu korda on olnud mõte kutsuda Cassandra Wilson esinema ka jätskaarel, aga veel ei ole õnneks läinud. Ta tegelikult pelgab väikse lennukiga sõitmist ja siis peab vaatama, kas ta on tuurile möödunud. Suvel andis ta ainult kaks kontserti Euroopas, aga sellel suvel märksa rohkem ja 21. juunil võib Cassandra Wilsonit kuulda Jurmalas Sinteri kontserdisaalis. Sinna ei ole kaugel sõita, niiet kes tahab diiva kontserti kuulata, siis kahtlemata on see väga eriline aitäh kuulamast. Tänane õhtu Chess lõpeb siis veel ühe tuntud looga. Asjan Louis pamfaa ja Cassandra Wilsoni variandis kannab see nimetust teind life of huul.