Täna pakume teile kuulata järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord tuleb juttu Lõuna-Prantsusmaal elavatest prantslastest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Me hiljuti veel eesti keeles nimetasime neid provonsaalideks. Aga õigupoolest see termin ei ole väga hea selle terminiga. Me tegelikult haarame sellest rahvast, kellest me täna räägime, ainult väikese osa. Me räägime täna rahvast, kes räägib oksitani keelt ja see oksid koosneb erinevatest Yalektidest ja oksid taani keele üheks väga oluliseks dialektiks on tõesti Browaansi dialekt see, mida räägitakse Provaasis selle ajaloolise piirkonna, millel on eesti keeles ka täiesti nimi olemas oksitaania selle oksitaania, teised suured tuntud osad on näiteks Akvitaania eaka Skoonia, nii et räägime täna siis tegelikult ka näiteks kaskoonlastest. Nendel erinevatel Oxittoni keele rääkijatele ei ole täna eesti keeles tegelikult olemas sellist ühtset korralikku termineid, et me nimetamegi neid tõesti rootslasteks. Sel terminina muidugi oma ajalugu ka omal ajal tegelikult Prantsusmaal neid Lõuna-Prantsusmaa elanikke sageli nimetati promantslasteks. Aga neid võiks nagu nimetada oksitaanideks, sest nad elavad piirkonnas, mida siis jah, nimetatakse oksitaaniaks ja räägivad siis oksitani keelt. Lõuna-Prantsusmaad kutsutakse ju ka maapealseks paradiisiks. Ta on muidugi paradiis oma imekauni loodusega oma väga hea kliimaga oma väga huvitavate vaatamisväärsustega, kõige sellega ta, jah, tõepoolest võiksime meenutada paradiisi. Aga rahvuslikus mõttes ta siiski paradiis ei ole. Prantsusmaa on kogu Lääne-Euroopas riik, kes oma põlistas vähemusrahvustesse suhtub kõige karmimini. Kui me näiteks võrdleme Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigiga, siis vahe on tohutu Suurbritannia, Põhja-Iirimaa ühendkuningriik, kus ka veel kolm 40 aastat tagasi suhtuti oma maa põlistas väikerahvastesse küllaltki halvustavalt, siis tänaseks päevaks on seal situatsioon absoluutselt muutunud. Täiesti teine Suurbritannia keskvõim püüab igati nende rahvaste säilimisele kaasa aidata. Prantsusmaal jah, on olukord paraku täiesti vastupidine ja seda kaugeltki mitte ainult promantslaste osas, seda tegelikult kõikide Prantsusmaal elavate põhiste väikerahvaste osas. Me oleme oma saates rääkinud Bretoonidest. Me oleme oma saates rääkinud Korsik lastest aga ka ju näiteks baskid ja katalaanid, kellest me oleme oma saates rääkinud ka nemad osaliselt elavad Prantsusmaal. Miks siis Prantsusmaal see olukord nii hull on? Võiks öelda nii, et Prantsusmaa on Euroopas kõige tsentraliseeritud riik. Kogu see riigivalitsemissüsteem on seal hästi tsentraliseeritud võib-olla mõnes mõttes oma tsentraliseeritus, aga meenutab natukene NSV liitu või Venemaad mis ju ka oli väga tsentraliseeritud ja kus vägagi selgelt näiteks ka arengu mõttes täheldati just nimelt pealinna arendati riigi pealinna, arendati liiduvabariikide pealinnak, kõik muu oli nagu perifeeria Prantsusmaal natukene samasugune. Et see riik on vägagi Pariisi keskne ja igas mõttes Pariisi keskne. Ja juba mitu sajandit valitseb Prantsusmaal selline arusaam, et Prantsusmaa, see peab olema igas mõttes ühtne, seal ei tohi olla kümneid erinevaid keeli, seal ei tohi olla kümneid erinevaid rahvuseid. Prantsusmaa, see on üks ja ühtne tervik ja pole siis ime, et tänase päevani Prantsusmaa ei ole oma põliseid väikerahvaid eraldi rahvustena üldse tunnustanud. Need Kolsiklased Bretoonid, jaga Provantslased on Prantsusmaa keskvõimu jaoks, prantslased. Jah, prantslased, nad ei ole omaette rahvas ja kui ma siin täna hiljem räägime ajaloost, siis etteruttavalt võib öelda Prantsusmaal on olnud korduvalt selliseid aegu, kus näiteks koolides tehti õpilastele selgeks, et kui nad räägivad seda oksitani keelt, et siis sellisel juhul nad räägivad lihtsalt prantsuse keelt halvasti ja valesti. Oksid taani keel, et see on tegelikult see vale prantsuse keel, mida räägivad ainult matsid, mida räägivad harimatud inimesed ja vaesed inimesed. Need erinevad kultuurid ja on olnud prantsuse keskvõimu jaoks või tõesti mingisugused kolkakülakultuurid ja kahjuks ega see olukord täna, 21. sajandil ei ole väga palju muutunud Prantsusmaa poliitikute seas, just ma mõtlen, tipp-poliitikute seas on ka täna küllalt palju selliseid inimesi, kes suhtuvad ikkagi nii, et Prantsusmaas on üks ühtne tervik ja prantsuse keel ja prantsuse meel seal ei ole kohta nende erinevate rahvaste jaoks. 150 aastat tagasi terve Prantsusmaa elanikkonnast oksid taani keele rääkijaid oli rohkem kui prantsuse keele rääkijaid. Ja täna hinnanguliselt oksid taani keele kasutajaid umbes üks miljon inimest ja kusagil suurusjärgus viis miljonit inimest saabuksid taani keelest aru. Ja kui me arvestame, et selles piirkonnas seal väga ulatuslikul alal Lõuna-Prantsusmaal alal, mille suurus on umbes 190000 ruutkilomeetrit sellel alal elab 15 miljonit või natukene enam inimest, siis tegelikult neid, kes räägivad seal seda oksid, taani keelt on protsentuaalselt ikka väga vähe. Oksitaani keel, nii nagu ka prantsuse keel kuulub romaani keelte hulka. Milline keel on oksitani keelele kõige lähedasem? Oksid Taani keelele lähim sugulaskeel ei ole mitte prantsuse keel, vaid katalaani keel, näiteks hispaania keel onuksid taani keelele lähem keel kui prantsuse keel. Nii et me räägime tegelikult rahvast, kes oma keele mõttes ei olegi väga lähedased prantslastega. Aga prantslased peavad neid prantslastega. No sama hästi võiks prantslased hispaanlasi prantslastega sellisel juhul pidada. See olukord on seal selles mõttes kurb, et omaaegne suur rahvas on tänaseks päevaks tõesti sulanud väga-väga väikeseks ja see protsess jätkub. Sest et oksid taani keele kõnelejad on, on täna inimesed, kelle seas tegelikult see rahvuslik identiteet ei ole väga tugev. Needsamad prantslased ega nad oma emakeelt tänaval võõraste juuresolekul naljalt ei räägi. Nad räägivad seda isekeskis, nad räägivad seda kodudes maapiirkondades rohkem ja, ja tõesti väikestes kohtades. Aga näiteks, kui neil on juures võõraid, kelle kohta nad rahvust ei tea, siis nad üldjuhul räägivad prantsuse keelt sesse, prantslaste, selline, mõnes mõttes halvustav suhtumine oksid taani keele rääkijatesse ei ole tänaseks päevaks väga ära kadunud. Uurimused näitavad seda, et toksid taani keele kõnelejate hulk, selline kõnelejate hulk, kes seda igapäevaselt oma kodus kasutavad et see just väheneb. Et kuigi viimastel aastatel on need Oxittoni rahvuslased selles mõttes suutnud väga palju ära teha, et see keel meediakeelena on järjest enam kasutusel, aga negatiivne on see, et igapäevaelu tasandil Nende rootslaste omavahelises suhtlemises selle keele kasutamine järjest ja järjest väheneb ja, ja siin ei aita jah ka see, et see keel meediakeelena on kasutusel ja ei aita, aga see, et Prantsusmaal on ikkagi täna juba võimalik oksid taani keeles koolis õppida ja on võimalik lausa lastele Sallo, sellistes rühmades, kus on igapäevane keel, oksid taani keel ja esimestes klassides on võimalik võtta oksid taani keele tunde mõnedes koolides? Jah, neid koole on vähe ja, ja tegelikult on nii nendestki koolides põhiõppeained on prantsuse keeles. Aga on siis võimalik, noh, jah, saada neid oksid taani keele tunde. Paraku jah, sellist noort põlvkonda, kes nagu igapäevaselt kasutaks oksid taani keelt väga peale tulemas ei ole. Aga omal ajal oli jooksi taani keel väga laialdaselt kasutusel. Esimesi kirjalikke hästi sellest keelest sellest oksid taani keele eelkäija keelest pärit juba 10.-st sajandist, aga näiteks 11. kuni 13. sajandil oksid taani keel oli ju Truva tuuride keel ja Truva tuurid, need on siis need kuulsad keskaegsed luuletajad, rändlaulikud, kes rändasid ringi ja enamasti luuletasid ja laulsid rüüterlikkusest ja armastusest ja üldse laiemalt suurtest ja pühadest, tunnetest ja trubaduuriks saavutasid Euroopas ju küllalt suure populaarsuse truba tuure oli palju ka näiteks katalaanide seas ja, ja druga tuurid vägagi valdavalt, just nimelt siis tasid oksid taani keeles ja tegelikult omal ajal oksid taani keel oli üldse selline keel, mida basse küllalt mitmetes piirkondades haritlased oskasid. Ja näiteks oksid, taani keel oli populaarne isegi Inglismaavalitsejate seas ja näiteks ka Saksamaal mitmel pool Itaalias, Hispaanias ja nii edasi, nii et toksid taani keel oli jah, kultuurilises mõttes teatav Lingo Franca isegi omal ajal. Aga asjaolu, et see keel kunagi laialdaselt kasutusel oli. Me ei päästnud sellest, et sa keel ühel hetkel küllaltki kiiresti hakkas allamäge veerema. Kui nüüd rääkida veel toksid taani keele kujunemisest, siis me juba siin korra mainisime, toksid taani keel on romaani keel ja nii nagu teisedki romaani keeled on, siis kaoksid taani keel kujunenud välja seeläbi et piirkond oli Rooma impeeriumi all ja Rooma impeerium surus piirkonnale peale oma rahvaladina keelt ja siis piirkonna kohalikud rahvad, kes siis roomlaste vallutusajaks olid ida pool keldid ja, ja lääne pool baskid. Et siis need kohalike rahvaste keeled ja siis rahvaladina keel nende segunemise tulemusena siis tekkiski ise oksid taani keel ja selle keele tekkeprotsessis on, on selles mõttes oluline asjaolu et selle ajaloolise oksitaalia edelaosas elasid baskid ja selle tänapäeva oksid taani keele puhul see edelaosa see piirkond, mida nimetatakse kas kooniaks seega Skoonias räägitav keel, oksitaani keele, Kasconi dialekt, see ongi küllalt palju erinev tooksid taani keele teistest dialektidest ja just seetõttu, et selles piirkonnas siis jah, omal ajal elas palju vaske on täna olemas juba selline ajaloolaste koolkond, kes ütleb, et baskid elasid üldse omal ajal küllaltki laialdasel territooriumil Euroopas. Aga nii või teisiti, tänapäeva Prantsusmaa edelaosas elasid baskid kunagi kindlasti ja ja isegi kui me mõtleme sellele terminile Kasgooniaga skoonlased, siis seegi tud ju baskide nimega, sest ka näiteks tänapäeva hispaania keeles baskide nimi on Vascoones vaskhoones ja kas kool ei ole mitte ainult et sarnase kõlaga, aga nad ongi ühiste juurtega terminid. Oksid taani keele allakäik algas juba 14. sajandil. Et kui veel 13. sajandil oli see keel olnud tõesti küllaltki laialt kasutusel, siis keel olla kõik algas juba 14. sajandil ja selle keele allakäik on tihedasti seotud prantsuse keskvõimupositsiooni tugevnemise ka. Mida enam prantslased oma vallutusi lõuna poole laiendasid, seda siis halvemaks muutus oksid Taani keele olukord ja juba 1539. aastal kuulutati Prantsusmaal ainsaks legaalseks ametikeeleks prantsuse keel ja kuigi akt oli peamiselt suunatud ladina keele vastu siis reaalselt tegelikkuses kannatasid seeläbi kõik kohalikud keeled peale prantsuse keel. Nendesse kohalikesse keeltesse suhtuti siis samamoodi kui näiteks ladina keelde ja neid kohalikke keeli siis ameti keeltena enam kasutada ei tohtinud. Prantsuse revolutsiooni ajal püüti anda oksid taani keelel õigusi juurde aga peale prantsuse revolutsioonile puu see protsess väga kiiresti pöördus ümber ja mitte ainult ei pöördunud ümber, vaid hakati oksid taani keelt ka väga selgelt alla suruma. Näiteks 1794. aastal keelati Prantsusmaal, ametiasutustes ja koolides kõik keeled peale prantsuse keele. Prantsusmaa pidi olema keeleliselt ühtne riik. Ja seda kõike tehti vaatamata olukorrale tolleaegsel Prantsusmaal, ainult kusagil 15 protsenti elanikkonnast rääkis seda keelt, mida me täna nimetame prantsuse keelaks. 19. sajandi viimasel veerandil hakati Prantsusmaa koolides. Aga rakendama küllalt karme karistusi nende õpilaste vastu, kes rääkisid koolis muid keeli peale prantsuse keele. See kõik toimis, gaasis oksid taani keelealadel seal natukene sarnane sellele, mida Tsaari-Venemaa 19. sajandi lõpus püüdis ka näiteks Eestis rakendada kus ju ka koolides rääkida ainult vene keelt ja Prantsusmaal siis samamoodi. Kusjuures õpetajatel oli siis kohustus karistada lapsi, kes julgesid koolis rääkida mitte prantsuse keelt, näiteks siis oksid taani keelt. Ja noh, neid karistus oli väga mitmesuguseid, näiteks riputati neile kaela häbistavaid silte. Näiteks löödi neile vastu käsi, pandi põlvili nurka seisma või näiteks kästi kirjutada mingisuguseid konkreetseid lauseid hästi palju kordi. Ja kõige selle juures siis häbistati neid lapsi, kes oksid taani keelt, ehk kõnelesid ja muuhulgas siis tehti ka selgeks nii nendele lastele kui nende klassikaaslastele. Et need lapsed on siis harimatud, Nad ju räägivad siis justkui keelt, mis ei ole mitte omaette keel, aga lihtsalt, mis on halb ja inetu ja selline harimatute inimeste keelevariant prantsuse keelest. Selline suhtumine kestis üsna pikka aega ka 20. sajandi algul. Ja ei ole siis jah, midagi väga imestada 20. sajandi alguses. Kas oksid taani keele kõnelejad arv väga kiiresti kahanema, samaaegselt olukorraga, kus koolides oksid taani keel ära, keelati Elasoksid taani keel tegelikult läbi teatavad taassündi ja, ja see taassünd kestis kuni esimese maailmasõjani välja ja sellel taassünniperioodil On oksid taani keele kõnelejatele ette näidata ka, eks, vägagi tõsine saavutus. Nimelt 1904. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia Frederick mistral. Ta jagas seda preemiat tol aastal. Tema oli siis see, kes kõneles, oksid taani keeles keske osaliselt kirjutas oksid taani keeles ja kes eeskätt populariseeris oksid taani keelt ja näiteks selle auhinnaraha, mis ta Nobeli kirjanduspreemia kaasvõitmises sai. Selle preemia annetas prantslaste kultuurimuuseumile kultuurimuuseum, siis kogus prantslaste rahvakunstirahvarõivaid käsitööd, mitmesuguseid tarbeesemeid, folkloori ja muud sellist. Kui 20. sajandi alguses Lõuna-Prantsusmaa maaelanikkond rääkis valdavalt oksitaani keeltega, linnades oli neid kõneleja küllalt paljud, siis Prantsusmaa keskvõimudele see jah ei meeldinud ja seda oksid taani keelt püüti neid igapäevaelust igas mõttes välja juurida. Muuhulgas näiteks siis oli Lõuna-Prantsusmaal ka olukord, et avalikes kohtades reaalselt tohtis rääkida vaid prantsuse keeles. Ma nüüd küll ei tea, et oksid taani keeles lähenemise eest avalikus kohas oleks kedagi nüüd päris trellide taha saadetud. Aga üldiselt jah, see avalikus kohas mitte prantsuse keele kõnelemine sisulises mõttes oli keelatud peale teist maailmasõda, 1945. aastal loodi kirjanike poolt poksi taani keelega instituut. Ja selle instituudi loojate hulgas ei olnud siis mitte neid ainult poksi taani keele kasutajaid, aga seal instituudi loojate hulgas oli näiteks ka prantsuse kirjanik, kes kirjutasidki prantsuse keeles. Ja sellel organisatsioonil oli eesmärgiks korrastada oksid taani keelt ja arendada seda keelt. Ja nad sellega suuresti soikunud hakkama. Kuigi standardiseeritud variantide väljatöötamisele jõuti tegelikult alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel ja ega standardiseeritud keelte räägin selles mõttes keelte, töötati välja tegelikult kaks standardiseeritud mudelit. Aga paraku ega jah, nendega standardiseeritud keelte kasutajaid igapäevaelus väga palju ei ole. Paljud inimesed, kes oksid taani keelt, räägivad, räägivad oma piirkonna kohalikku keelt ja isegi kui nad kirjutavad oksid taani keeles, siis ikkagi oma sellest ja Lätis. On see siis romansi dialekt või, või on see Kasconi dialekt või midagi muud, aga standardiseeritud keel meediakeelena on küll hästi kasutusse jõudnud ja noh, mõistagi kui keelel on nii vähe kõnelejaid nagu oksid, taani keelel on ja see räägitakse õige mitut erinevat dialekti. Ega sa selle keele hoidmisele, ega sa selle keele säilitamisele muidugi hästi kasuks ei tule, sest neid väiksed dialekte on veelgi raskem ja alles hoida, kui oleks selle ühe suure keele olles hoidmine oksite. Keele tähestikus puuduvad mõned meile hästi tuttavad tähed. Ja üldiselt on see tähestik vägagi sarnane meie eesti keeles kasutatav Ottavale tähestikule, aga jah, puudub sealt ka ja w ja, ja y ja ja mõistagi puuduvad sead täpitähed. Samas näiteks need k ja w y on võõrsõnades täiesti olemas. Aga jah, nende oma tähestikus ei ole ja, ja mille poolest muidugi see oksitaani kirjakeel erineb nüüd meie Eestis harjumuspärasest tähestikust, on see, et seal keeles on küllalt palju selliseid tähemärke, kõige, millel on peal mitmesuguseid eristusmärke ja see teeb selle kirjapildi nagu visuaalselt küllaltki keeruliseks. Ja kui rääkida sellest oksid taani keelest võrdluses näiteks prantsuse keelega siis uksid taani keeles on ladina keelest laene rohkem kui prantsuse keeles. Samas näiteks germaani keeltest on laene prantsuse keeles rohkem kui oksid taani keeles. No eks see on mõnes mõttes ka mõistetav, prantsuse keel on ikkagi oma asendilt põhjapoolsem ja puutus germaanlaste rohkem kokku ja samas oksitaanide asuala on jällegi lähemal Rooma impeeriumi südamele. Nii et see Prantsusmaa lõunaosa sai Rooma impeeriumi all olla pikemat aega ja pole siis jah, ime et selles oksid taani keeles neid. Ladina keelest pärit laensõnu on rohkem kui prantsuse keeles. Samas muidugi see tänapäeval kasutatav oksid, taani keel, oma reeglid, sest küllalt palju ikkagi juba kasutab prantsuse keelereegleid või need reeglid on saanud eeskuju prantsuse keeles. Nii et kuigi prantsuse keelega ei olda just mitte väga lähedaselt suguluses. Aga siis asjaolu, et igapäevaselt puututakse väga tihedasti kokku prantsuse keelega on toonud kaasa olukorra, kus tegelikult ka see õigekiri lähtub täna küllaltki palju prantsuse keelereeglitest. Lõuna-Prantsusmaal on tehtud oksid taanikeelseid filme ja seal töötavad ka oksitaani keelsed rahvateatrid. Ja noh, muidugi see on, see on positiivne, et isegi filmideni on jõutud, on olemas raadiojaamad isegi mõneti tooksid taanikeelsed programmid, kuigi mitte palju, aga siiski tehakse oksid taanikeelsed saated, raadiosaated on muidugi rohkem, ilmuvad mõned ajalehed, ilmuvad mõned ajakirjad ja boksid, taani keel on näiteks noh, küllaltki arvestatav keel muusika valdkonnas. On olemas vägagi mitmesugustes erinevates žanrites tegutsevaid üksikesinejaid ja ansambleid kes laulavadki, mitte prantsuse keeles, aga kes laulavad, oksid taani keeles. Muusika keeles no on, on, saaksid taani keel täna täiesti kasutusel ja iga selline väike fakt, et keelt kasutatakse mingis valdkonnas aitab keelel paremini ellu jääda. Ussi taani keel on täna täiesti olemas, ka internetikeelena on olemas mitmesuguseid oksid taanikeelset port, Taale oksid Taani rahvuslikele organisatsioonidele on olemas koduleheküljed, mis on muuhulgas kaoksid taani keeles. Näiteks oksid Taani partei koduleheküljele. On terve rida videosid, selliseid uudistetüüpi, videod või siis ka videot, kus nad selgitavad oma põhimõtteid, selgitavad oma eesmärke ja need videod samamoodi onuksid taani keeles. Ja kui me oleme siin harjunud vaatama, et kas ja kui palju on mingis keeles artikleid Vikipeedias siis selles internetientsüklopeedias on täna ka jooksitaani keelsed artiklid olemas. Neid on seal umbes 25000 ja see 25000 ei olegi väga väike number et neid Euroopa riigita rahvaid, kes on jõudnud 25000-ni, neid ei ole just väga palju. Jah, muidugi me ei saa võrrelda baskidega. Kui eesti keeles on täna umbes 84000 artiklit siis baskid on viimastel päevadel jõudnud 100000-ni. Eestlastel läheb pisut aega sinnani jõuda. Üks maailmakuulsatest prantslastest esile tuua. Võiksime võib-olla rääkida kahest isikust, üks neist on Tartannion Tartonion, kes ei ole ju tegelikult sugugi mitte ainult raamatukangelane, vaid Tartu, kes oli ka täiesti tegelikkuses olemas lihtsalt et kirjanik Aleksandr Dima mõtles sinna palju juurde, jättis palju ära kohandas seda karakterit nii-öelda talle vajalikud. Aga nii see tegelik Tartannion, kui siis raamatukangelane tortannion olid, kas Koonlased ja me teame, et see raamatukangelane on ikka ju armastan seda ise öelda, et ta on, kas koondamine ja tõepoolest kas koolane see tähendas seda, et tänapäeva mõistes ta oli siis selle rahva esindaja, kes kuulub nende oksid taani keelt kõnelevate inimeste hulka. Tardanjon siis jah, ajaloos tuntud isik, kes kõneles Kasgowni keelt ja, ja keda siis võib nimetada eestikeelne mõistes promantslaseks. Aga teine peaaegu sama tuntud isik oli Akvid, Tanja, Eleanor ja vot see oli naine, kes omal ajal oli väga tugeva mõjuvõimuga ja kes oli ka väga rikas ja mis siin on võib-olla huvitav, et see oli naine, kes oli, abiellus kahe suure maa kuningaga. Esmalt oli ta prantsuse kuninga naine, hiljem oli ta Inglismaa kuninga naine, täpsemalt sel ajal, kui ta oli abielus, sel ajal sai siis tema mehest Inglismaa kuningas muidugi tol ajal sellesse hästi suhtutud. Et olid enne ühe valitseja naine, nüüd olete isevalitseja naine, kusjuures kõige hullem oli veel see, et tegelikult selle kahe abieluvaheline aeg oli küllaltki lühike. Aga nii või teisiti, Akvitaania Eleanor sai sellega hakkama ja tema isa oli prantslane. Ja tema näiteks rääkis romansi keeles. Ja tema oli näiteks üks nendest, kes Inglismaale provonzi keelt viis. Ja selle naise puhul muidugi on oluline veel ka asjaolu, et tema ühest pojast sai Inglismaa kuningas. Ja mitte ainult, et Inglismaa kuningas, vaid selline väga tuntud Inglismaa kuningas nagu Richard Lõvisüdanii, et Richard Lõvisüda vanaisa oli prantslane Richard libiseda ema rääkis, oksid taani keeles. Kas Richard Lõvisüda ise seda keelt oskas, selle kohta ma ei oska siin midagi öelda, aga täitsa võimalik, et oskaks. Oksitali keele ajaloost me rääkisime, aga milline on olnud oksitaania, piirkonna ajalugu? Piirkonna idaosa ühed Nemad asukad olid liguurid aga see loksite Haanja lääneosas elasid baskid. Kaheksandal sajandil enne Kristust saabusid piirkonda keldid ja keldid olid oluliselt arenenumad. Kui liiguurid muuhulgas keldid kasutasid siis ka näiteks metallist sõjariistu ja tellid, siis suutsid need figuurid ahistada, aga suutsid nad alistada niiviisi, et nad mitte ei tapnud neid, vaid keldid siis Jaliguurid elasid seal käsikäes, lihtsalt keldid olid siis rohkem nagu ülemklassiks ja, ja need liguurid olid siis rohkem alamklassiks. Kuuendal sajandil enne Kristust hakkasid oksitaania rannikule püsivaid kolooniaid rajama kreeklased ja kreeklaste rajatud massaalia linn siis, mis tänapäeval on tuntud Marssey nime all. See muutus kiiresti Vahemere väga oluliseks kaubasadamaks. Selle linna kõrgaeg oli neljandal sajandil enne Kristust. Ja sellest massaaliast on pärit ka vähemasti üks väga tuntud elanik. Ja see tuntud elanikke oli siis matemaatika, astronoomia, meresõitja püüdjas. Nüüd teisel sajandil enne Kristust tungisid oksitaania aladele roomlased rajasid sinna oma tugipunktid ja ühel hetkel saigi sisse tänapäeva oksitaania kaguosa Rooma impeeriumi osaks. Tasapisi Rooma impeerium oma mõjuala laiendas ja ühel hetkel kuulus kogu tänapäeva mõistes oksitaania Rooma impeeriumi koosseisu. Ja see rooma impeeriumi reaalne võim püsis oksitaanias kolmanda sajandi keskpaigani. Viiendal sajandil muutusid piirkonnas sagedaseks germaanlaste rünnakud ja sellest ajast alates kuulusid tänapäeva oksitaania erinevad piirkonnad väga erinevate riikide võimu olla kusjuures mõned nendest piirkondadest olid ka pidevalt pool iseseisvad aga selle tänapäeva mõistes oksid taani keelt kõneleva rahva jaoks on tähtis asjaolu, et sageli selle piirkonna erinevad osad kuulusid just nimelt erinevate riikide võimu all. Et sellel rahval, kes räägib tänapäeval oksid taani keelt, nende esiisadel ei õnnestunud kuigivõrd elada pikka aega niimoodi mingis ühtses riigis mingis ühtses suuremas riigis vaid ikka ja jälle nende valitsesid erinevad valitsejad ja nad kuulusid siis erinevate riikide võimu olla. Nüüd Verduni lepingu alusel 843. aastal jagunes oksitaania kahe suure riikliku moodustise vahel. Nendeks olid siis Lääne-Frangi riik ja Kesk-Frangi riik ja sellest ajast alates siis oligi see oksitaania tõesti mitme sajandi jooksul erinevate riikide alluvuses. Nüüd üks piirkond, mis sellest tänapäeva oksitaanias keskajal pidevalt oli küllaltki iseseisev, oli Provaats just nimelt Browaans, millest on tulnud see nimi Provantslast ja promonsoli siis ka piirkond, mis ühendati Prantsusmaaga oluliselt hiljem, kui muu oksitaania provons asuksis oksitaania kaguosas ja oksitaania idapoolsemad alad ja ka see kagunurk, need ühendati siis jaht prantsuse riigiga hiljem kui selle oksitaania läänepoolsed alad nüüd, hiljemalt 13.-st sajandist on pärit termin oksid Tanja ja sellest ajast on ka pärit termin oksid taani keel kusjuures selle oksitaania kohaliku nime kuul, lengodo. See nimi tulenes selle keele jah-sõnast. Et see oksitaania ongi saanud oma nime tegelikult sellest oksid taani keeles öeldavast jah-sõnast. Nii nagu tegelikult tol ajal ka prantsuse keelt nimetati prantsuse keele jah-sõna järgi. Nii et selline jah, huvitav siis asjaolu, kuidas tegelikult piirkond ja keel on saanud omale nime. Nüüd 14. sajandi alguses, 1309. aastal viis Prantsusmaa kuningas paavstide asukoha tänapäeva oksitaania kagualadele ja paavstid olid sunnitud seal viibima kuni aastani 1377. Prantsusmaa rünnakud oksitaania aladele tasapisi sagenesid ja 14. 15. sajandil näiteks olid nad enamasti küllaltki jõhkrad suur osa vallutatud alade elanikkonnast orjastada ja, ja küllalt sageli Sis vallutatud aladel ka tõesti tehti väga ulatuslikku hävitustööd, hävitades siis ka vallutatud alade elanike vara. Hilisemal ajal, kui oksitaania kuuluski juba Prantsusmaa alla ei olnud piirkond samuti mitte sõdadest vaba ka Prantsusmaa võimu all olles, näiteks 16. sajandil toimusid piirkonnas mitmed sõjad, sealhulgas ususõjad ja kohati need sõjad tõesti laastasid piirkonda küllaltki tugevasti. Kusjuures seitsmeteistkümnendal sajandil näiteks toimus Lõuna-Prantsusmaal ka mitmeid ülestõuse Prantsusmaa keskvõimu vastu. Nii et rahuta oli selles piirkonnas pidevalt ja, ja veel vähemasti seitsmeteistkümnendal sajandil seal oksitaania elanikud väga selgelt eristasid ennast Prantsusmaa keskvõimust. Nad eristasid ennast prantslastest Nad ei tahtnud olla Prantsusmaa keskvõimu alamad ja seetõttu siis jah, korduvalt ja korduvalt astuti prantsuse keskvõimu vastu üles. Ka midagi ei olnud teha, prantsuse keskvõim oli tugevam ja oksistania Prantsusmaa alla jäi. Ja 18. sajandi algusest on oluline, et aastatel 1720 kuni 1000 sisse 22 suri Lõuna-Prantsusmaal vähemasti 40000 inimest katku. Just seal Marssey piirkonnas väga ulatuslikult. Katk vähendas elanike arvu. 18. sajandi lõpus muudeti oluliselt Prantsusmaa administratiivset jaotust, ajaloolised provintsid, kaotati, nende asemele loodi suuremal hulgal departemang ja nende departemangus loomisega siis tegelikult keskvõim lõhkus Nende kohalike piirkondade ühtsust. Oksid taani keelealad olid olnud vägagi suured. Asjaolu, et seal oksitaani keele alal tekkis üksjagu paljud departemang. See jah, sellele oksitaanid rahvuslikule olemisele kahtlemata positiivselt ei mõjunud. Ja negatiivne on asja juures ka see, et mõned oksid taani keele ajaloolised alad ühendati aladega, kus ajalooliselt oksid taani keelt ei olnud kasutatud. Niiet nende piiride muutmisega toimus selline teatav rahvaste segamine. Ja 20. sajandi algul grupeeriti departemangu Tregioonideks Prantsusmaal, aga ka regioonide piirid ei ühtinud paljudes kohtades ajalooliste provintside piiridega ja näiteks oksitaania, rahvuslikud organisatsioonid. Täna on mõneti seadnud eesmärgiks ka selle, et muuta regioonide piire, et need regioonide piirid vastaksid rohkem ajalooliste provintside piiridele. Kahtlemata ajalugu on oma töö teinud ja kõikjal ei ole see võimalik, aga nii palju, kui see on võimalik, jah, soovitakse siis taastada regioone ajalooliste provintside piiride ees. Lõuna-Prantsusmaal on väga palju migrante. Möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel hakati sinna tulema põhiliselt Põhja-Aafrikast. Tulid eeskätt Alžeeriast, Alžeeria teadagi oli kunagi Prantsusmaa koloonia ja ja, ja siis jah, Alžeerias tuli küllalt palju inimesi, siis araablased eeskätt aga hiljem on tulnud veel mitmelt poolt Põhja-Aafrikast ja, ja tõesti migrant, et on, on küllaltki palju ja noh, mis seal imestada, kui piirkonnas on tõesti väga hea kliima ja ja imeline loodus, siis selge see, et paljud seal elada tahavad ja ja, ja muidugi põhja-aafriklased, kes on harjunud ju tegelikult oma kodumaal sellise sooja kliimaga. No ega nad väga sinna Prantsusmaa põhjaosas ei tahagi minna, kus kliima nende jaoks ei ole harjumuspärane. Selge see, et nad tahavadki elada Vahemere ääres ja tahavad elada kliimas, mis on enam-vähem neile. Ent loomulikult arvestades seda, et mõnelgi pool eeskätt linnades, eeskätt suuremates linnades on see migrantide osatähtsus muutunud väga kõrgeks. Pingeid on selles piirkonnas üksjagu. Kui vaadelda selliseid pingeid või vastasseisu prantslaste ja prantslaste vahel, siis seda nagu väga selgelt siiski tunda ei ole. Loomulikult on ilminguid, on küllalt prantslase, kes tunneb, tahad seda, prantslased suhtuvad nendesse liiga halvasti ja prantsuse keskvõim ei ole nende heaks midagi ära teinud. Aga selliseid väga tõsiseid pingeid igapäevaelus nende prantslaste prantslaste vahel väga välja ei paista ja mul ei tule küll meelde, et oleks jõutud siin viimastel aastakümnetel pommi panemisteni, mis näiteks Korsika saarel on ju olnud küllaltki tavalised oma Korsiklaste saates oleme nendest rääkinud, seal oksid taani keele alal, sellist vastasseisu ei ole ja ja, ja ilmselt. Ta on üheks põhjuseks ka asjaolu, et, et see rahvas on tänaseks päevaks siiski juba suuresti nii-öelda tasalülitatud. Et nagu ma enne ütlesin, et ega nende rahvuslik identiteet väga tugev ei ole ja ka need prantslaste rahvuslased, kes seal olemas on ja need organisatsioonid, mis neil on olemas rahvuslikult, neil on ju lausa olemas ka rahvuslik partei oksitaani, partei ega nende eesmärk ei ole Prantsusmaast lahku lüüa. Et nende rahvuslaste eesmärk on saavutada siis ajaloolisel oksitaani keele alal autonoomia, saavutada nende keelekaitse, saavutada selle oksitaani keele ulatuslikum kasutamine, mitte ainult haridussüsteemis, aga saavutada selle kasutamisega ministratiiv aparaadis. Nii et eesmärgiks on autonoomia eesmärgiks on selle oksitaani alade küsimuse poliitiline tõstatamine Prantsusmaal riigivõimuorganites. Aga eesmärgiks ei ole Prantsusmaast eraldumine. Ajalugu on siiski siin oma töö teinud ja Nad jah, ei tunne täna, et nad peaksid elama Prantsusmaast lahus. Küll aga tahavad nad saada õigusi, oma asju ise otsustada. Ja üldiselt need prantslaste sellised rahvuslikud organisatsioonid nii nagu paljude riigita rahvaste puhul eeskätt Euroopas, on keskkonnakaitsesuunitlusega ja, ja seesama oksitaani parteigi. Muuhulgas näiteks on nad vastu tuumaelektrijaamadele tuumaenergia kasutamisel ja, ja siis võitlevad ka selle eest näiteks et nendel Lõuna-Prantsusmaa aladel turism ei vohaks kontrollimatult, see turismi areng on seal kohati nagu selles mõttes kontrollimatu ja need tohutud turistide hulgad kohati kahjustavad piirkonna loodust. Rahvuslikud organisatsioonid võitlevad selle eest, et turismikommertsialiseerimine ei toimuks nagu iga hinna eest ja vahendeid valimata. Turism loomulikult on tähtis, turism peab arenema, aga turism peab arvestama piirkonna looduslikke olusid ja seda, et noh, juba praeguse turistide hulga juures loodus on tehtud küllalt hellaks ja on vägagi palju selliseid loodusobjekte, mis on juba hävinud või mis on hävinemist oksitani. Rahvuslik partei on korduvalt osa võtnud kohalikest valimistest. Seni sellel parteil sellist väga suurt populaarsust valijate seas ei ole. Nende kandidaadid on küll saanud mõnesse kohalikku omavalitsusse, aga üldiselt on see häältesaak olnud jah, suhteliselt kesine. Ilmselt see näitab seda, et Lõuna-Prantsusmaa kohalik elanikkond ei tunne siis enam nii väga, et nad on prantslased ja et see prantsuse keskvõim neile kuidagi liiga teeb. Ühest küljest on see muidugi selles mõttes hea, et seda vastasseisu ei ole seal väga olnud aga teisest küljest on muidugi kahju, kui rahvas on oma rahvusliku identiteedi juba nii tugevalt ära kaotanud, et noh, nad ei püüagi väga enam oma rahvust välja näidata. Samas teisest küljest Lõuna-Prantsusmaal selles oksitaanias on viimastel aastatel mitmesugused rahvuslikult kultuurifestivalid saanud populaarsust juurde. Kahtlemata see on selline positiivne märk, nii et rahvuslik eneseteadvus täiesti kindlasti kustunud ei ole. Aga selline tõsisem ülesäratamine eeldaks loomulikult ka prantsuse keskvõimu poolset tuge, sest isegi näiteks, kui me räägime sellest oksid taanikeelsest haridusest, siis tänasel päeval see valdavalt tugineb eraalgatusele. See tugineb era organisatsioonidele. Riiklikul tasemel finantseerimist oksid taanikeelsele haridusele väga vähe. Selleks et saaksid taani keel oleks olemas ka tulevikus, et see rahvas, et see kultuur säiliks selleks oleks muidugi vaja ka prantsuse keskvõimupoolseid toetavaid samme. Tänasel päeval neid Prantsusmaal veel näha ei ole. Aga mine tea, võib-olla need lähitulevikus siiski tekivad. Seda enam, et, et Euroopa paljudes riikides, kus veel võib-olla 10 20 aastat tagasi suhtumine kohalikesse väikerahvastesse ei olnud väga positiivne on see viimastel aastatel kuidagi järsult nagu positiivsemaks läinud ja võib-olla see selline positiivne eeskuju nakatab järjest enam ka prantsuse keskvõimu ja võib-olla need prantsuse poliitikud ühel hetkel saavad ka aru, et tegelikult need Prantsusmaa erinevad põlised kultuurid, erinevad põlised rahvad, need erinevalt põlised keeled, et need kõik tegelikult rikastavad Prantsusmaad, mitte ei nõrgestada seda suurt. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.