Tänane saade on mehest, kelle elu tundub kõrvaltvaatajale otsekui üks värviliste piltidega suur ja mahukas muinasjuturaamat. Nii kirev ja sündmusterohke on see keeramegi siis teiega, head klassikaraadio kuulajad selle raamatu kaane lahti ja vaatame kõigepealt pealkirju. Neid on mitu. Ants Üleoja uskumatud seiklused. Karjapoiss on kuningas. Juubilari juttu ja nii edasi. Valida võib ise aga kohe järgmisel lehel on traditsiooniline muinasjutu algus. Oli kord, et ühes väikses külas nimega Aunurme sündis ühel novembrikuu päeval 65 aastat tagasi poisslaps, kellele anti nimeks Ants oli sellel väiksel maapoisil võimalus karjas käia, talutööd teha. Ometi kiskusid muusatada tegelema kaunite kunstidega. Looduse poolt kaasa pandud Anne oli nii ülevoolav, et poole sajandi jooksul kujunes laiade laante vahel ilmale tulnud poisist Eesti koorimuusika üks kõrgemaid mastimände. Ants Üleoja on mees, kelle nimi on aastate jooksul olnud seotud mitmete nimekate kooridega. Mees, kes ise nakatavalt on ikka kütkestanud nii Tallinna lauluväljaku laulukaare alla kogunenud lauljaid kui tillukeste külapidude muusikat, kuid mees, kes oma oskusi ja teadmisi annab edasi Eesti kõrgemas muusikaõppeasutuses. Täna tõuseb laul tervituseks Ants Üleojale. Kuulame nii päeva, lapse enda mõtteid ja mälestusi, mis jäid helilindile mõned päevad tagasi Estonia talveaias toimunud koorijuhi. Kolmapäeval kuulame ehk inseneride meeskoorilauljate arvamust oma peadirigendist ning loeme koos ühe tema õpilasega viimase kooli päevikut. Stuudios on Marge-Ly Rookäär. Noh, see oli üks kummaline metsaküla ja üldse üks kummaline kant selles mõttes, et talud olid kõik laiali mööda mööda metsi ja mööda jõe äärt ja igas talus peaaegu igas talus oli kodus klaver mis on ka siiamaani nendes taludes praktiliselt olemas, mis veel säilinud on. Ja eks see oli võib-olla üks põhjusi, miks ikkagi oli võimalik natuke nakata, klaverit, Limberdama ja ja kuna kodus oli üks akordion, siis tekkis hirmus tahtmine õppida seda mängima, olgugi et see pill oli kõvasti suurem kui mina. Et ma maadlesin taga, ma mäletan ükskord voodi peal niimoodi ikka panin voodi peale selle pilli ja siis üritasin seal peal mängida. Ja eks ta ole paljudel niimoodi alanud, et kuidagi märkamatult, et hakkad mingit pilli mängima ja lõpuks selgub, et sa muud enam ei oskagi teha nagu ma seal hoonum algkoolis käisin ja mul oli seal üks õigemini juba teine muusikaõpetaja oli Ilmar kallip, kes praegu elab Rakveres ja laulab ka Rakvere meeskooris, on ise ka dirigent olnud? Oli selle kooli muusikaõpetaja ja õpetas, muide viiuliga käis laulmise tunnid, nii et see on mul hästi meeles. Ja. Ma elasin siis kooli internaadis, mis oli maja teisel korrusel ja ta tegi seal mingit küla naisansamblit või midagi taolist. Ma mäletan, et ühel õhtul, kui poisid olid juba teki all ja need naised harjutasid seal saalis ja kõik kostis läbi lae. Ja see tundus mulle nii kohutavalt ilus olema, ma ei teadnud, mis lugu see on, aga nüüd ma tean, see oli n-võrgulaul, ärge unustage laulu. Ma arvan, et midagi ilusamat, ma pole maailmas kuulnudki. Sel hetkel tundus nii. Teadlik valik oli aga muusikutee algus Tartu muusikakoolis Roland Laasmäe juures. Liikumisvõimalused teatavasti olid sel ajal väga nigelad ja ma läksin Tartu muusikakooli aastal 1952. Oli juba õitsev kolhoosiaeg Eestimaal ja vähem liiklusvahend, mis mind Tartusse viis, selle lõpp-peatus oli kodunt 30 kilomeetri kaugusel. Käis üks niisugune buss, Tartu Lohusuulohus on teatavasti Peipsi järve ääres üks küla. Sõitis üks selline buss, tõsiselt eestiaegne pikk punane buss, millel olid puupingid sees. Nii et siis isa või ema viis mind hobusega bussi peale 30 kilomeetri kaugusele, kui ma sügisel kooli läksin, vahepeal koju ei saanud, ennem kui tuli talvevaheaeg, siis sa jälle koju ja siis jälle kooli. Kevadel jälle koju. Ükskord hakkasin tulema suure vihaga, millegipärast sai koolist villand, mõtlesin, et lähen koju. Keset talve. Hakkasin sealt Tartust tulema, selle bussiga hirmsasti 100. lund ja lõpuks Peipsi ääres tuiskas, nii et kui me oleme mustesse jõudnud, siis bussijuht ütles, et enam edasi ei sõida. Aga mustust oli mul koju 45 kilomeetrit, aga sel ajal käis veel kitsarööpmeline raudtee, need olid või Eestis alles kõik ja oli üks niukene liin Sonda Mustla. Ja jooksin kiiresti raudteejaama, vaatasin, et õhtune rong läheb mustlast Sondas mingisugusel kellaajal. Sain selle rongi peale. Ja mõtlesin, et lähen siis kuskil seal ühes teivasjaamas maha, kus tuli koju umbes 20 kilomeetrit kõndida. Jala läksin rongi pealt maha lumi oli poole põlvini, aga minul vaikselt kingad ainult jalas ja vistivad villaseid sokke. Nii et kui ma siis ükskord koju jõudsin, siis ma olin surmani väsinud ja mõtlesin, et no ega ma nüüd ikka järgmistele aastatel enam talvel ei hakka sealt Tartust koju tulema, ootan ilusa kevade ära ja siis tuleb. See oli niivõrd õudne, ma polnud elus kahekorruselist maja näinud, kui ma Tartusse läksin, isa käekõrval, Läksin eksamitele ja, ja kui ta mind siis ühiselamusse maha jättis. Ma nutsin kõva häälega, sest ma kartsin nii meeletult. See oli päris õudne. Ma kolm nädalat ei julgenud minna ühtegi kõrvaltänavasse, sest kartsin, et ma ei oska enam ühikasse tagasi minna. Sest ma kõndisin ühte pikka sirget mööda raekoja platsi äärt ja siis muusikakooli ennast üles. Sest muusikakooli ühikas oli Emajõe ääres selles viltuses majas, mida te ilmselt kõik teate. Sellel kolmandal korrusel oli Tartu kuusk, oli ühiselamu. Nii et ma kolm nädalat kõndisin seda ühte sirget ja julgenud vasakule paremale vaadata, et võib-olla läheb sisse kõndimine puhta viltu. See oli üks päris päris masendav värk selles mõttes, et polnud ikka sisuliselt mitte midagi õppinud, aga õnneks kõik üle jäänud. Sõbrad, kes koorijuhtimissellel aastal astusid, olid täpselt samasugused. Et kõik me olime jumala nullist algajad. Nende hulgas oli Venno Laul, kes tuli Saaremaalt põlvpükstes pikk ja peenike, nii et tuule käes pidi pooleks murduma, siis oli seal Ta kõrge mägi, keda Aulis oli sel ajal, kes oli ka maatüdruk, nii et kõik olid jumala algajad ja seetõttu rügasime ühiselt nagu praegu nisukesed hullukeselt üritaks kuskile sisse astuda, siis keegi neid ei tahaks näha ka. Aga see oli niisugune aeg, kus ei olnud mingeid laste muusikakoolivõrku ega midagi, inimesed polnud midagi õppinud ja tulid, kust keegi tuli oma loomuliku loomulikult selle, mida tal oli pähe sadanud kusagilt ja nii läksin minagi. Esimene kord koori eest seista oli ka just Tartu muusikakooli ajal. Ma nüüd ei mäleta seda praktikat nii täpselt, et ju ju mingisugune väike kooripraktika oli ka, aga kui ma hakkasin ükskord lõpetamas, oli 1956. aasta kevadel. Ja selleks rajajaks oli Roland Laasma, kes sai minu õpetajaks alates kolmandalt kursuselt jõudnud tolleaegses EPAs asutada segakoori. See oli tore suur koor ja ta tegi mulle sellise meeldiva pakkumised osa oma riigieksamist võiksin ma epa segakooriga teha? Lase esimene soov on mul siiamaani meeles, see oli niivõrd õudne, sest ma kartsin, kõik olid. Mina olin nende jaoks jumala poja. Ja kõige hullem oli see, et üks sugulane laulis seal ka. See oli minu arust kõige hirmuäratavam sadama, kartsin nagu tuld. See oli mu isa vennatütar kes õppis EPAs sel ajal ja. Raha sai tehtud, see esimene proov ja teine ja lõpuks veel riigieksam ka, nii et kõige huvitavam oli see, et et riigieksamis toimus ülikooli aulas. Ja üks lugu, mida praegu siin olevad enam-vähem kõik teavad oli kriigi kantaat uus Isamaa segakooriversioon millel laulis solisti Eke, praeguse praeguse koori hääleseadja ennierik kes sel ajal oli EPA tudeng ja laulis nagu lõoke. Pärast Tartu muusikakooli viis õppide Ants Üleoja Tallinna, kus tarkust hakati taga nõudma riiklikus konservatooriumis Tuudur vetiku koorijuhtimisklassis. Ei olnud nagu Tartus nagu midagi peale hakata, sest noh kõigepealt noor lapsekene sõna otseses mõttes ei oskagi veel oma tulevikku seadest praegu kaheksateistaastased on juba täiskasvanud inimesed ja perekonnaisad ja emad. Sel ajal olid kaheksateistaastased inimesed väga noored ja väga saamatud ja ei olnud kindlat elusihti ega midagi. Lihtsalt oli niisugune tunne, et tuleb nii kaua õppida, kui vähegi võimalik on ja, ja sellepärast ei tekkinud seda mõtet kordagi, et, et võiks tööle jääda Tartusse kas õpitud erialale või üldse millegi muu alale, nii et ei, ei. Mäletan, et oleks siin mingit erilist võitlemist iseendaga olnud. Ja kui eriala õppejõud Ronald Aasmäe nagu võttis mu ükskord käekõrval, ütles, et poiss, et sa peaksid minema edasi õppima, et 56. aasta veel pääsesid pagenduses tagasi niuksed nimekad mehed nagu Tuudur, Vettik, Alfred Karindi ja Riho Päts ja ta ütles, et mul on andmeid, et vetika võetakse konservatooriumi õppejõuks, et ma soovitan sul tema klassi kuidagi sattuda. Ja kõik läkski nii, nagu tema soovitus, ma ei tea, kas oli eelnevalt midagi kokku lepitud igast sattusinovjettingu klassi, mitte mitte omal initsiatiivil sest siis ei olnud seda võimalust, et võis kirjutada oma soovi paberile, et ma tahan õppida selle või selle õppejõu juures, praegu on see igapäevane nähtus, erinevus, et, et esimesed kaks aastat jäi mul selline mulje, et ma pole eluski dirigeerimist õppinud, rätik tegime oma tasa, kõigepealt esimestesse tundidesse, läksin. Ta oli karm mees, muidugi tema õpetamismeetod oli, oli ülilihtne, ta näitas midagi ette, kuidas seda tuleks juhatada seda või teist asja. Ja, ja siis tuli treenida seni, kuni sa suutsid neid liigutusi väga täpselt matkida, et kui see ei õnnestunud, siis sa said ikka ikka ka ta veel mitu aastat tagantjärele. Nii et me kartsime teda tõsiselt. Selle ja selle nimel tegime ka enda kallal kõvasti tööd, et siiski noh, minna ükskord tundi niimoodi, et enne ukse taga ei ole juba läbimärg hirmust aasta edasi seda, seda sõbralikumaks need suhted muutusid, nii et kui me ükskord lõpetasime kõik ära, siis ta oli meile ikka tõeline papa. Tollel ajal niimoodi, et koorijuhid, kes õppisid koorijuhtimist, need said ka nii-öelda muusikapedagoogi kutse tänu sellele, et olid vastavad ained, metoodikad ja ka kooli praktikatunnid, mida tuli anda, aga ega seda praktikat nüüd liiga palju ei olnud. Ja seetõttu Sattumine kooli õpetajaks oli noh, niisugune väga vägisi ja vastu tahtmist, ega ma sinna minna ei tahtnud, ma kirjutanud selle suunamisele alla, aga see midagi ei tähendanud. Ma väga naiivse poisikesena arvasin, et kui ma alla pole kirjutanud, et ega nad ikka mind vägisi sinna nõuda ei saa ja kui 61. aasta sügisel koolid pihta hakkasid, ma mõtlesin, et et ma lähen ära sina Virumaa metsa, olen seal üks paar kuud vaikselt ja siis tulen Tallinnasse tagasi, vaatan, mis saab. Vanim paar nädalat kodus olnud ja üks sõber saadab kirja, et kuule, tule, kähku linnad, sind otsitakse, miilits aga taga. Oh taevas, mõistusin hommikujärgmine, hommik, bussi, sõitsin Tallinnasse ja ja nagu ma sealt Suvorovi puiestee kangi alt sisse keerasin, et majja siseneda, tuli sealt välja üks maksukateedri õppejõud. Ütles, et Üleoja ja siin just eile oli Sindi keskkooli direktor siin majas ja käis ministeeriumis ja otsib taga, nendel läks muusikaõpetaja ära ja sa pead Sintiminema muusikaõpetajaks. Ma hoolitsen selle eest, et kui sa kavatsed Tallinnasse jääda, redutamad, et siis ma hoolitsen selle eest, et sa siin tööd ei leia. No ma ütlesin, et hea küll, järgmine päev istusin bussi, sõitsin Pärnu ja satud jah, Sinti tuleks minna. Läksin siis lihtsalt sinna, vaata, mis, mis seal toimub ja selle kooli direktor oli hilisem Pedagoogilise Instituudi rektor Rein Virkus. Tema oli aktiivne mees ja tema tõepoolest oma aktiivsuses ajas mu üles sealt metsast välja. Nii et läksin sinna Sintia. Olite viiendast klassist alates kuni lõpuni, aga, aga see ei olnud suur kool, nii et kõikidel klassidel olnud isegi paralleeli, nii et ma sain sealt niukse poole koormust. Ja kuna parasjagu ei olnud mind kusagil elama panna, siis pandi koolimajja pioneeride tuppa, kus olid need fanfaari, idia, lipud ja kõik see atribuutika, mis pioneeri koonduste juurde kuulus. Ja siis leiti ka üks kokkukäiv välimust, voodi. Kuna mul endal voodit ei olnud ta siis ma saan lippude vahel, jääb asulate vahel, niimoodi viibisin. Aga see meid tegelikult päästis, sest ma olin aasta otsa seal tööl. Ja kuna oli vaja ikkagi raha teenida, siis ma läksin kultuurimajja, seal ma tegin kõik, mis ühes kultuurimajas tehakse, mul oli seal segakoor ja mul oli seal meesansambel ja naisansambel ja solistide ringe, mängisin tantsuorkestris väärit ja vahest ka trompetit. See tähendas iga laupäev, pühapäev sõitsin kuskile välja, tantsuõhtutele mängima. Nii et niisugune kirev ja kirju elu oli. Kuna mind oli suunatud ikkagi koolitööle ja, ja kool andis mulle ainult pool koormust ja elamistingimusi mingeid ei olnud, siis ma mõtlesin, et ma tulen siia Tallinnasse ministeeriumi uurina, et kuidas niisugusel puhul tuleks käituda. Tulen siia Tallinnasse ja sattusin nihukeste toredate daamide ette seal seisma. Seda ka muidugi, et kui nad pole teile korterit andnud, et me teeme ümbersuunamise, kas Tallinnas on kusagil elada? Must jah, on küll. Ja tehtigi naksti ära. Nii et kui ma sealt ükskord kevadel lõpetasin oma asjad, On üks kohvritäis träni kokku ja bussi ja Tallinnasse ja sellega lõppes mu Sindi koolmeistri elu. Alati Tallinnas 16. keskkooli õpetajaks. Lasnamäe koolis oli väga tore. Tüdrukute kvartett oli üheksanda ja 10. klassi tüdrukud ja selle selle kvartetiga ma võitsin siin päris mitu-mitusada õpilaste ülevaatust ära, nii et need olid vahvad tüdrukud, aga kahjuks muusika peale nendest jäänud keegi Nad hajusid kõik laiali ja ma olen paari nendest hiljem ikka linna peal kohanud, et ma tunnen nad vähemalt nägupidi ära. Palju muutunud ei ole. Pärast mitu aastat kestnud keerutusi jätkus pedagoogitöö nii Tallinna muusikakoolis kui hiljem üle Vabaduse platsi Tallinna riiklikus konservatooriumis. 46 välja koolitatud koorijuhi seas on ka hetkel ehk küll rohkem lauljana tuntud Mati Turi kes minu telefoni teel tehtud pakkumisest räägime sülle, ojast kohe õhinal kinni hakkas. Vaatake mantsust hakkame rääkima, siis mul läheb alati nägu naerule selles mõttes, et ta on niisugune minu jaoks, ta on niisugune väga positiivne tüüp. Ta oskab inimesesse süstida elu rammu kuidagi õige kandi pealt või. Ma ei tea, seda, peab nagu ise tunnetama oli päris huvitav läbi saanud ja selles mõttes, et Ants ütleb suhteliselt otse, ta ütleb seda, mida ta arvab. Ja kui on näha, et, et õpilane tuleb tundi ma ei oska öelda siukest tekst muda ajama või Niukest hommiku häguse silmaga siis siis ei ole nagu sellist olukorda olnud, kus ta selle märkimata jäid. Ta alati lähtus hetkesituatsioonist, et kas on mõtet või ei ole mõtet. Ja kui ei olnud mõtet, siis me rääkisime muudest asjadest. Mis sa arvad, kas Ants Üleoja inimesena tõmbas nagu kriipsu sinna vahele, et kes ta inimesena kestan pedagoogina? Pigem mitte kuigi võib-olla teatud situatsioonides mulle tundus, et ta oli pisut suletud teatud kohtade pealt, aga kes meist ei oleks, et ei saa ju olla kõikidega sõber ja kõikidega ühtemoodi käituda, seda ei saa kellegi käest nõuda. Aga see, mis oli tema võimuses, seda kindlasti, tegi ta ta ta ikkagi pigem pigem oli selline õpetajana nagu tal inimesena mulle tundub, nii, Ansule käisid kuivikud närvidele, sellest ma sain küll aru. Ja, ja juba selle väitega ma nagu tõstan esile tema sellist. Tahet jõuda inimeses kohtadeni, mis elus maksavad, selles mõttes, et kuivikuid sa ju ka olla, aga siis tüdinevad inimesed sinust suhteliselt kiiresti ära, eriti siis, kui sa oled tegev sellise tööga, nagu seda on dirigeerimine. No mida teeb inimene siis, kui ta on pühendanud ühele asjale? Ta ikka ju otsib võimalusi seda hetkesituatsiooni kuidagi laiendada, et mis see muusika on, muusika on ju oma emotsioonide vahendamine sellisena nagu sa oled. Et või on ta üks partituur ühele inimesele, teine partituur teisenemisel, need on täpselt ühesugused asjad. Erinevad asjad tulevad välja. Et et ikkagi ma jõuan sinna, kus ma näen antsu, sellist suurt positiivset olekut ja ja üldsegi mitte rabelevad selles mõttes, et ta ta on väga südamlik ja temast tuli välja ka see inimese niukene sisemisem, pool, mis mõnikord on vajalik selleks, et kellelgi kusagil sees midagi liigutada. Minul oli seal põhimõtteliselt väga segane aeg, ma, ma tegelesin absoluutselt igasuguste asjadega, tihtipeale üldse sellega, millega ei oleks pidanud tegelema. Aga Ants oli selles mõttes hea õpetaja. Mitte selles mõttes, et ma peaksin minema tund ja ma tunnen, et nii nüüd ma olen õpetaja juures vaid ta oli just nimelt kogu aeg, ma räägin, millega minevikus on on õudselt hea õpetaja selles mõttes, et ta õpetab inimest ka olema mitte ainult juhatama käte liigutamine, see on kukepea tegelikult, selle õpib väga kiiresti ära. Aga, aga liigutada midagi muud, see on juba hoopis teine asi. Mida andis Ants sulle sellist ütleme muusikuteele kaasa, milles sa tunned, et sul on? Sul on palju kasu olnud. Pigem ikkagi ikkagi seda, et ei ole mõtet põdeda. Igasuguse jama pärast vaid igas asjas tuleb leida üles see külg, mis elu edasi viib ja ma arvan, et on ka ise seda päris palju praktiseerinud. Ja mulle tundub, et et tal on ka hästi läinud. Mida sina Antsile, ajane sünnipäevaks soovid? Ma sooviksin talle kindlasti seda, et ta kunagi ei mõtleks. Loobuda õpetamisest, sest see tuleb tal hästi välja. Ants Üleoja On juhatanud mitmeid koore, olgu siin nimetatud praegu taustaks laule Tallinna kammerkoor, millega ta oli seotud 25 aastat. Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor, umbes 20 aasta ringi. Eesti rahvusmeeskoor, kuus aastat. Eesti raadio segakoor, 24 aastat. Eesti koorijuhtide segakoor, kamaluga 20 aastat EKE inseneride meeskoor. 15 aastat. Oo nurme segakoor, kuus aastat. Mitmeid laulikuid koostanud mees Ants Üleoja on laulupidudel juhatanud alates 1975.-st aastast. Raadioarhiiviriiulitel on dirigent Ants Üleoja nime taga pea 1000 ühikut. 1960.-te algul Eesti heliloojate liidu juurde loodud Tallinna kammerkoori peamine idee oli eelkõige Eesti uue muusika ettekandmine. Aga kuna sinna kogunes kokku selline seltskond, kus oli palju kergemuusikamehi nagu Eri Klas ja Uno Loop ja ja õige mitmed veel Uno Naissoo ise ja kui mina Tallinnasse tulin, ma läksin mulgi kohe sinna laulma. Need, laulsime päris palju selliseid kergemuusika asju, aga ka igasugust muud värki, nii et esialgu oli seal kooril, noh, niisugune niisugune ülesanne. Ma mäletan, et üks lugu, mille pealkiri on öine ekspress, mis oli esimese aasta lugu, tuleb praegugi mõnikord raadiostel. Öine ekspress müriseb. Iga on hea, seade oli ja me laulsime niisugust muusikat. Aga hiljem selle koori repertuaar nagu hakkas muutuma mõne aasta pärast, kui kui need kergemuusikamehed seal Kalju Terasmaa, Eri Klas nagu kadusid ja ja nagu ohjad läksid nagu päris koorimeeste kätte. Need olid kõigepealt Kuno areng ja, ja siis oli Arvo Ratassepp ja seal oli Heino Kaljuste ja ja siis hakkas selle koori repertuaar väga kiiresti muutuma, nii et varsti me jõudsime selleni, et, et me hakkasime avasta, kuidas Madrigale laulda ja kuidas, sest me polnud neid ju praktiliselt siin Eestimaal keegi eriti laulnud Polnudki materjali kusagilt hankida hakkas toimuma üks suur avastamine, vanamuusika laulmise avastamine. Ja see arenes, läks sellel kooril väga suure eduga, nii et tegelikult tolleaegne Tallinna kammerkoor kujundus meile kõigile niisuguseks noh, ausalt öeldes nagu pooleli jäänud hariduse jätkamiseks, sest ega, ega konservatooriumis õppides keegi ei rääkinud eriti palju, mis asi on motet ja mis on see Madrigal ja millal need kõik loodud ja kuidas need maailmakuulsad nimed. Et mina lõpetasin nagu kammerkooris oma eksisteerimise siis, kui tekkis Eke meeskoor ja vaatasin, et lihtsalt ei saa, koori asjad, ei saa inimest ka päris hulluks ajada. Et seal tekkis omamoodi ka selline tsunftivaim nagu iga igas kooris, minu arvates peaks tekkima ja see tekib siis, kui siis kui kooris on suhteliselt palju samaealisi lauljaid ja selle selle Tallinna kammerkoori nii-öelda esimene kuldne koosseis olid enam-vähem kõik üheealised inimesed, kes olid tuttavat konservatooriumi aegadest läbi ja lõhki ja seetõttu see koor eksisteeris ja seal oli äärmiselt tore õhkkond. Eesti rahvusmeeskoori etteotsa juhatas dirigendikarjäär Ants Üleoja just ühel sellisel valu ajal mil koorijuht saab aru, et tema pill vajab korralikku häälestust. No see aeg, kui mina rammi juures töötasin sattusin sinna küllaltki keerulisel ajal. Kui koosseis oli võib-olla veidi amortiseerunud ja veidi väsinud ja ja seetõttu võtsin endale Õigemini hakkasime seal Antsootsiga kahekesi nagu tööle, hiljem tuli ka Hirvo Surva mõneks ajaks. Tähendab, leidsime, et meeskonda tuleb natukene uuendada ja värskendada. Ja see oli väga valuline probleem, kogu koor tuli üle kuulata ja päris mitu meest. Hulgaliselt mehi tuli saata ära koori koosseisust ja hakata leidma uusi inimesi. Niiet Ma arvan, et ma olin selle koori juures põhiliselt selle aja, kui see koor nagu uuenes ja muutus muutus tema kõlapilt, muutus tema tema töösse suhtumine muutusele kooriv professionaalsus, tramm on. Praeguseks hetkeks juba saavutanud niisuguse taseme, et on tõsine kunstikollektiiv ja teeb väga head tööd. Nii et see, see aeg, kui, kui mina seal olin siis oli niuke võitlemise Veriood just võitlemine selle eest, kas olla või mitte olla. Ja kui jäi kõlama see mõte, et olla, siis ongi. Eesti Raadio kooritööga on Ants Üleoja olnud seotud pea veerand sajandit. Koori peadirigent oli ta ei rohkem ega vähem kui 22 aastat. Vaevalt, et maailma raadio koorita oleks olnud võimeline nii palju muusikat endale selgeks tegema kui, kui see töö ja see aeg minult nõudis. Nii et siin on kusagil 100 suurvormi lähedal, mis on koorile ära õpetatud, et siin on siis ka kantaadid, igasugused väga palju eesti autorite kantaat ja siis muidugi kõik tuntud reekviemi ja missad ja, ja nii edasi ja nii edasi. Selles mõttes oli see töö ja see aeg minule suureks kooliks. Et ma õppisin väga palju muusikat tundma. Aga, aga muidugi nõudis ka palju tööd. Sest sest ega koori koosseis ei olnud selles mõttes väga ideaalne, et kui naispere oli enam-vähem selline professionaalne, kõik olid muusikat õppinud lauljat põhiliselt. Siis meeste osa oli, oli selles mõttes noh, suhteliselt tagasihoidlikum, et et neid väga hästi õppinud mehi ei olnud liiga palju ja, ja seetõttu tuli meeslauljaid otsida nagu taidlejate hulgast ja see tegi muidugi töö pisut raskemaks ja aeganõudvamaks ja see tööprotsess oli nagu pikem kui võib-olla noh, näiteks Tallinna kammerkooris või, või noh, mõnes sellises seltskonnas, kus on läbi-lõhki kõik õppinud muusikud. Aga põhiline oli see, et et sellises tavalises töörütmis töötades oli iga hooaeg kolm kuni neli klassikalist suurune, mida mida tänu tolleaegsele riiklikule filharmoonia Ale ja, ja raadio sümfooniaorkestrile töötas raadiomaja juures, sel ajal oli võimalik ikkagi meie filharmoonia Otsar Diafizzi ikka väga tõsiselt rikastada just vokaalsümfoonilise suurvormidega see, see, mille järele praegu lihtsalt on meeletu tühjus. Endise Tallinna Polütehnilise Instituudi, praeguse Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori juures alustas Ants Üleoja 1960.-te aastate algupoole kõigepealt Haarald Uibo kõrvalabidirigendi rollis. Esimene proov on tänase päevani selgelt meeles. Tüüpi meeskoor tegi proove sel ajal Tõnismäel mäetehnikumi saalis. Ja, ja proov oli pühapäeval hommikul minu arust kell 10 või nii et kui ma läksin sinna, vist koor oli juba alustanud, aga koorivanem või mingi funktsionäär oli üks mees, kes laulab praegu Eke meeskonnas esimest tenorit ja tema nimi on toiduSaave. Et üks niisugune nublu tuli mulle ukse peal vastu nagu mina isegi olin samasugune nublu niimoodi lühikeseks pöetud juustega ja viisid mu sinna voori ette, nii et ma valetan, seal on rahvast täis, sest tipikoor oli sel ajal sajaliikmeline ja rohkemgi, võib-olla veel nagu seal koolis on ikka olnud suur meeskoor kogu aeg. Et omapärane kogemus oli see nende ette sattumine ja Harald Uibo oli teatavasti sel ajal juba ammuilma väljakujunenud nimekas meeskooride dirigent eelkõige ja tal oli. Tal oli hea maine meeskoorilauljate hulgas. Nii et ma nägin seda, kuidas tema proovi tegi, mismoodi ta kontserdil juhatas, nägin ka seda. Ja panin tähele, kuidas ta repertuaari valis. Ja võib-olla kõik kokku, see ehk viiski mind selleni, et, et ma seal nagu üle nelja aasta ei saanud olla. Muidugi põhjus oli esimene põhjus oli see, et 68 ma olin sunnitud raadios hakkama raadio koori peadirigendiks ja leidsin, et lihtsalt seda tööd on nii palju, et ma pean meeskory maha jätma. Aga teiseks mulle väga hästi sobinud repertuaaripoliitika, mida Harald Uibo ajas ja tema maneerlik suhtumine muusikasse võib olla paljud asjad jäävad noorel inimesel väga hästi külge ja ma tundsin, et ma lülitan siit jalga laskma. Et muidu jääb mulle väga palju külge niisugust, mida ma tegelikult ei taha. On eestlastel on üks selline ütlemine, et veri on paksem kui vesi. Ja veel üks, et inimene kipub ikka tagasi oma juurte juurde. Hoonurmest pärit Ants Üleoja on viimased aastad hoidnud silma peal oma kodutalul ja ühtlasi võtnud oma tiiva alla ka kohaliku segakoori. Suuremaid muusikalisi väljakutseid esitab ta aga ehk EKE inseneride meeskoori ees seistes. Selles kollektiivist on hetkel stuudios kaks meest Hillar Ruben ja Indrek Tiidemann. Ning au ja uhkust Eke meeskoori tutvustavad nad ise. Meid on täna ligikaudu 60 meest igapäevastel harjutustel mida me teostame kaks korda nädalas. Nii palju küll mehi praegu väljas ei ole, sest et mehed on seotud oma tööülesannetega. Aga harjutus ei toimu alla 32 me kunagi. See koosseis on püsinud viimased neli-viis aastat stabiilsena. Olid ajad 10 ja rohkem aastat tagasi, kui koor moodustati, siis meid oli rohkem ligi 70 meest. Aga aeg on teinud oma töö ja inimeste huvid on muutunud. No ütleme niimoodi see tuumik, millega me alustasime 14 aastat tagasi, see tuumik raudselt paigas ja see on kusagil üks 35 meest, 30 35 meest, aga aastate jooksul on, on mehi juurde tulnud, on ära läinud. Aga, aga küllaltki stabiilne koosseis, kes on juba korra tulnud, seni lihtsalt ei lahku. Kui palju on EKE inseneride meeskoori puudutanud selline probleem, et lauljaskond vananeb ja uusi eriti palju juurde ei tule? Põhikirjaline punkt on meil olemas, kus on ära piiritletud kooris osalemise vanusetsensus. Ja see küsimus on kooris olnud päevakorras juba viis aastat. Ja lähiaastatel ta ilmselt hakkab rohkem mõjuma. Kui tõepoolest ei lahene võib-olla meie kooli jaoks see, et meie kooli tase või võimaluse kooris laulmiseks noh, pöörduksid võib-olla nende meeste poole, kes kuskil teistes koolides lõpetavad nooremate, näiteks polütehnilise instituudi või tehnikaülikooli meeskoor. Üldiselt koor, loodaks, et me ei tuleks kuskilt juurde, aga minu isiklik arvamus on meie kooli suhtes see, et meie koori kardetakse tulla. Ma arvan, et see on. Üks Tallinna linna, võib-olla ka vabariigi üks parimaid taidlusmeeskonnale ja mehed lihtsalt häbenevad tulla oma häält pakkuma, arvestades dirigendi väga kõrget taset ja üldist meestelaulutaset kooris, sest iga mees võib-olla, et omab head lauluhäält, aga aga muud probleemid meeste sees võib-olla panevad tõkke ette, et nad lihtsalt ei julge üle koolilävepaku tulla. Alles möödunud laupäeval oli meil Tallinna tehnikaülikooli ruumes Põhja-Eesti meeskooride laulupäev kust võttis osa päris mitusada meest. Vanad head koorid, siin Teaduste Akadeemia ja, ja tipi meeskoor ja meie oma tuntud headuses. Aga, ja mis tegi head meelt? Head meelt tegi see eriti Pedagoogikaülikooli meeskoor, keda me kuulsime alguses, kui noorte meeste paar aastat tegutsenud meeskoor jättis fantastilise mulje. Samamoodi jättis väga hea mulje Revalia meeskoor. Ja siit on näha, et On mehi peale tulemas kasvu üleüldises mõttes eesti meeste laulul ja siin on väga suure töö teinud ära Eesti meestelauluselts. Aga, aga meie konkreetse teki insenerimeeskoor? Noh, eks me peame ise olema aktiivsemad, tõmbama oma vanu lauluvendasid kes on näiteks tipi meeskoorist saanud 50 aastat vanaks ja meie meeskooris saavad nad põhikirja järgi laulda kuni 63. eluaastani. Laululises mõttes, ma mõtlen, on meil võib-olla aastatetagune kõige meeldejäävam reisis muidugi üle suure lombi Ameerikasse ja Kanadasse. Siis samuti osalemine laulukonkursil Itaalias, Viinis. Aga aga üksikud kontserdid, reisid veel teistesse paikadesse ja ja koos pereliikmetega muidugi, need on fantastilised asjad, mis meie seovad ja ja on teinud meie meeskoori. Ütleme see sisekliima selliseks, et ega me tunneme juba üksteise pereliikmed juba juba nende 14 koosoldud aastate jooksul päris hästi, nii et oleme nagu üks suur pere. Mehed on sellised asjapulgad, kes väga lihtsalt endale ikka ei lase öelda. Ei midagi, tegelikult täiskasvanud mees on iseseisev, teadlik, tunnetab oma väärtust ja temal sellesama sama soost tegelane nii väga kergelt enda mõtteid peale ei suru. Ants Üleoja seisab väga vägevate meeste ees. Kuidas temal see korda läheb, et oma oma arvamus siiski läbi suruda ja kas ta surub seda? Ants ei suru kunagi oma arvamust peale. Antson ääretult delikaatne mees. Aga kui tema seisab koori ees, siis on ta nagu leegitsev tuli või nagu mäslev meri. Ja tal on niisugune eriline võime kõik, mis ta tegelikult tahab, ta viib läbi ilma ühegi käsuta. Ta viib läbi seda naljatoonis. Kuid vahel on ta loomulikult nõudlik, nagu dirigent peabki olema, aga me oleme niivõrd palju aastakümneid koos töötanud, et mis on minu arutes antsu niisugune fantastiline omadus, kui mõni dirigent teeb tohutult tööd, nii et higi lendab. Ants teeb ka loomulikult väga palju tööd, kuid siis ta lihtsalt võtab selle asja kokku väikese sõrmeliigutusega, ta paneb selle iile täpi nii elegantselt peale mida väga paljud dirigendid ei suuda teha ja ta teeb seda nii peenelt ja nii delikaatselt ja koor tuleb nii hästi järgi, et noh, ma arvan, meil endil on, on väga hea, me ei kujuta ühtegi teist peadirigenti peale vette ja oleme koor ja Ants on omavahel kokkukasvamiseks öelda. Otse üle on ikkagi fantastiline mees. Ülo on ikkagi? No ütleme, niimoodi Eesti laulu elu teeb ta, on ikkagi niisugune mees, kes tõepoolest valdab oma mälus kõikide meeste üksikuid hääli, ta on, seisab kuskil autotooriumi nurgas ja ütleb ära niisugune mees, 60-st mehest, kui me oleme või 55 meest ütleb, et vot see mees pani seal mööda, ta ei ütle küll otseselt noh, niimoodi talvega pehme suhtleja ei ütle selle mehele otse näkku, nii mad, aga ta kuidagi suunab seda asja niimoodi. Näed, see mees saab juba ise arvata. Järgmisel korral kordamisel seda fraasi võtab aga ettevaatlikud või? Mina ütleksin, et see on kordumatu mees. Eesti koorilaulu viljelemisega täna. Ants Üleoja on väga emotsionaalne dirigent, on üks hulk dirigente, kes teevad ühest laulust iga kord erineva variandi. Täiesti õige, sest et see meeleolu, mida Ants koories loob, see kandub koorile üle ja noh, mõnikord on koor ka oma rutiinis kinni. Noh, ütleme me püüame oma tempot nagu võtta ja Ants on kuskil juba nii oma mõtetes, aga ees ja ta tahaks, et me tuleme järgi ja siis on tõesti ääretult piinlikud, ütlevad poisid. Kas te jäite siis tõesti magama, kas töölini raske, et ei tule järgi nüüd minu tempoga. Ja samal ajal on ka tal need naljad varrukast võtta. Ma mäletan, tipi mees, Korajal üks mees veel kirjutas tema neid ütlusi ja nalju üleda sai paksu glade täis, mida Ants on aastakümneid nagu ütelnud koorile niuksed, head sõnad ja nüüd üks viimase aja, mõni proov tagasi tulles ütles. Noboisid kuulake nüüd selle lõõtspill laua alt välja ja tehke ikka mehe häält ja eks me püüame anda oma parimat. Dirigendi ja koorisuhe on üks väga eriline nähtus, see on üks selline vastastikune andmine, sest tegelikult sünnib ju kunst. Kas on olnud selliseid hetki, kus kooriliikmetena te olete tunnetanud, et vaat nüüd me olime just see, mis ta tahtis ja teil on nagu sellest hea meel, et dirigent sai selle kätte, mida ta on võib-olla just oodanud ja kas Anson seda pärast kontserti siis ka öelnud, bot, poisid, vot see. Vaat see koht. Vot see oli see, mida ma tahan. On küll neid on üsna mitmeid olnud ja muidugi üldiselt tavaliselt ikka on niimoodi, et andnud, kui kontsert on läinud enam-vähem nii, kui dirigent on soovinud, siis ta andmeid alati tänanud ja öelnud. Tublid mehed. Ma isiklikult ma tean paari uus kindlasti, kus me oleme suutnud niimoodi laulda, et meie peadirigendile pisar silmas on. See on fantastiline tunne. Kisub ausalt öelda, vahel endale natukese niukse pisara silma, kui sa vaatad Antsu emotsionaalsust ja näed, kuidas tema elab seda läbi. Ja see kandub lihtsalt koori. Ja ma mäletan veel seda, et ükskord on, meil oli üks konkurss pikal tänaval Mustpeade majas selle tipi meeskooriga ja ja, ja me, me võitsime selle konkursi ja, ja Ants oli ennem ennem lubas, et poisid, kui me selle ära teeme, siis ma lasen oma juuksed maha ajada. Me tassisime juuksuri kohale peale selle ja, ja Ants oli fakti ees, et kas nüüd saab kiilakas Ants Üleoja või kuidas juuksur hakkas oma oma härra seal vaikselt klõbistama, aga muidugi küllaltki delikaatselt, sellepärast et et niisugust mõnusat koorijuhi parukat nagu Antsul on seda lihtsalt ei tohtinud väga palju puudutada, kuid ta oli valmis oma sõnade eest vastust kandma. Kas on mingi selline teos? Mida te võiksite une pealt laulda niimoodi, et te teatetants tahan seda nii on kindlasti, üks üks teos on, tähendab mida, mida meie tunnetan une pealt ja Ants on on Tuudur Vettik kuu. Ja, ja ta tuleb muidugi iga kord erinevalt, tal on niivõrd palju sadu tuhandeid nüansse ja, ja kui ta tuleb, niimoodi hõbedaselt heliseb ja ta tuleb jälle uutmoodi välja. Kuidas on Ants tahtnud ja kuidas meil koostöös tuleb seal midagi, midagi nihukest fantastilist, mida te tahaksite ja kas te tahaksite Anzori soovida? No kõigepealt, et selle mehe töövõime säiluks sellisena, nagu ta täna on koorimuusika osas koori ees ja ma julgen isegi öelda niimoodi, et kui Anssinaga Eke meeskoori eest ära läheb, siis siis väga paljud mehed vaevalt et enam selles kooris laulda üldse võib-olla sooviksidki. Ja mina omalt poolt sooviksin talle kõigepealt tugevat tervist, lennukad, kätt, lehvivaid, lokke loomulikult ja seda fantastilist huumorimeelt ja seda kooritunnetust ja lihtsalt Virumaa lihtsa poisi inimlikkust, mis ta sealt metsad sügavusest toonud kaasa jaganud meile kõigile. Sedaviisi mõtlevad EKE inseneride meeskoorilauljad, mehed, kes on kõrvuti Ants Üleojaga läbi elanud nii päikest kui äikest kes on võib-olla üheskoos söönud ära mitu vaka soola. Aga laval unustavad nad ometi oma keeruka hingeeluga eesti meheks olemise ja järgivad oma juhti innustudes viimase Grabedast silmapaarist ja emotsionaalsest viipest tõusku tervituseks laul, andmaks edasi parimaid soove Eesti koorimuusikat. Tänane saade valmis koos Eesti naislauluseltsiga. Saates kõlanud muusika katkendid olid järgmistest Ants Üleoja juhatatud lauludest Tuudur Vettik. See oli siis EKE inseneride meeskoor, Lembit Veevo kadakad, Tallinna kammerkoor, Veljo Tormis Hamleti laul number kaks praeguse rammi ja Ants Üleoja õpilase Ants Soots esituses ja Robert praht veinide maailm. EKE inseneride meeskoor saate Monteeris Helle baasia toimetas Marge-Ly Rookäär.