Tark mees taskus. Muinasjutu pealkiri kipub iseenesest mõelda. Kui võtad taskust välja 25 kroonise ja jääd seda vaatama Mõlemal küljel esiküljel kirjanik Anton Hansen rohkem tuntud kui Tammsaare ja tagaküljel tema sünnitalu Tammsaare Põhja-taluvetepere külas Albu vallas Järva-Madise kihelkonnas. Enamik meist ütleks Vargamäe. Koole. Algab saade sarjast Eesti rahatähed. Anton Hansen Tammsaarest. Kõnelevad kirjandusteadlane Toomas Haug ja ajaloolane Ott Sandraku. Ontul homsel tuli ilmale 1878. aastal. Eestlaste rahvuslik ärkamine. Võttis toona aina hoogu sisse. Mäletatavasti samal aastal hakkas ilmuma Sakala. Tema kooliaastad langevad üsna sünges aega venestamisaeg ja jagunevad need põhiliselt kahe koha vahel. Väike-Maarja ja Tartu. Just Väike-Maarjas õppides sai Alton kirjanduslikku äratust ja julgustust oma õpetajalt. Luuletaja Jakob Tammelt. Väike-Maarjas õppis Anton viiulit mängima. Oma musikaalsust rakendas ta edaspidi küllap ikka oma sõnaloomes. Kõikide Antoni kuulis, käikude puhul peab kindlasti meeles pidama seda, et need on toimunud justkui ajalise nihkega algkool, põhikool, keskkool kui ka ülikool. Kõik need õpiaastad langevad tema puhul tunduvalt hilisemasse aega, kui see üldjuhul tavaline olnuks. Seda seoses majanduslike võimaluste puudumisega ehk noppis kooliraha. Keskkooli ja ülikooliaastate vahele mahuvad ajakirjaniku ostad Antoni esimene Tallinna periood, seal õige tormiline ajajärk. Esimese vene revolutsiooni sündmused, mõlemad revolutsioonid mõjutasid teda kõige vahetumal kujul. Esimese revolutsiooni tegi ta kaasa otse sündmuste keerisesse, pöörises teistaga vaatles metsast. Ülikoolis õppis Anton Hansen jurisprudentsi. Temast võikski rääkida kui diplomeerimata juristist sest vahetult enne riigieksameid ütlus tervise üles. Aga see oli kõike muud kui mahavisatud aeg. Ehk lihvitud mõtlemine, tugev tunne kirjanikuna ja head sõbrad eluks ajaks. Tammsaare vabatahtlikud sisepagulusaastad koitjärvel on mingis mõttes tema elus ja loomingus otsustava tähtsusega. Metsast tuleb ta välja küpse kirjanikuna kolib Tallinna ja avaldab üksteise järel oma kõige olulisemad teosed. Teise Tallinna ergo viimased 12 aastat möödusid Tammsaarel Kadriorus. Kui tema elu vahepealsed peatuse kodupaigad on enamjaolt paraku haihtunud, siis õnnekombel kolmel olles tema esimene ja tema viimane kodu ja mõlemas muuseum. Need muuseumid mitte ainult lihtsalt ei säilita suurmehe mälestust. Mõlemas keeb ülielav kirjandus- ja teatrielu. Ja loomulikult tema pärandi uurimine. Kui hakata järele mõtlen, siis mulle tundub, et Tammsaare on vist kõige rohkem uuritud ja käsitletud eesti klassik. Tema kohta on tegelikult olemas ju lausa mitu monograafilist laadi käsitlust. Ja palju mälestusi on kogutud ja igasuguseid dokumente on avaldatud ja tema kogutud teosed on avaldatud. Ja võiks arvata, et sellega on nüüd lõpp, aga kummalisel kombel ikkagi ei ole. Aeg-ajalt tuleb ikkagi veel uusi avastusi. Nii tuli hiljuti perekonnaarhiivist välja veel Tammsaare kirju tütrele 30.-te aastate lõpust mis olid varem meile teadmata ja mis nüüd publitseeritud raamatuna ilmunud. Ja sealtsamast arhiivist tulid välja veel mõned väga huvitavad kirjad, mis on Antonile saadetud kodutalust Tammsaare väljamäelt aastal 1000 902903. Need on veel publitseerimata kama, siiski räägiksin paar nendest kirjadest. Asi on selles, et Tammsaaret me ju tunneme ikkagi üldjoontes üsna hästi, aga me alati ei teadvusta endale, et ta oli väga suurest perekonnast 10 last. Ja kõik need, tema õed ja vennad on meie jaoks niisugused enam-vähem teadmata isikud tõepoolest, ka nende saatused olid väga erinevad. Mõned kaovad ajahämarusse, mõned tulevad peaaegu meie aega välja. Need kirjad on saadetud isa poolt ja õdede poolt või ütleme, perekonna poolt. Ja nende kirjade teemaks on ema haigus. Tammsaare või Antoni ema on kodus suremas ja poeg õpib Tartus, eks ole, Treffneri gümnaasiumis, kirjades siis perekond, räägib Tammsaarele, missugune olukord Tammsaare väljamäe põhja, Tammsaare talus valitseb, kuidas nad seal elavad ja väga diskreetselt ja taktitundeliselt annab ka mõista, et temaga on asjad halvasti, et oleks aeg kodutalu külastada. Et kirjade ütlesid mulle väga sügava mulje, sellepärast ma korraga tajusin, et hoolimata sellest, et nad olid maainimesed, kes on meie jaoks jäänud noh, peaaegu nimetuks valitses Anserite perekonnas mingisugune tabamatu intelligentsus ja inimlik taktitunne. Kirjad on väga ilusti kirjutatud. Me teame ka seda, et Anton Hansen ei läinud too korda oma kodutallu. Ja siit edasi läheb ju mõte otsejoones tõe ja õiguse peale, eks ole, see ema surma episood. See Antoni niisugune veidi kummaline käitumine, küllap selleks olid omad põhjendused. Inimestel võivad olla hetki, kus nad tunnevad, et nad ei saa tundeliselt üle ühest või teisest asjast ei saa ühte või teist sammu astuda. See episood on igatahes kasvanud tões ja õiguses suureks ema ja poja draamaks, eks ole, Maria ja Indreku draamaks kus siis Indrek esineb nii-öelda ema tapjana või mis on ühelt poolt tapmine, teiselt poolt ka ema päästmine tema enda soovil mäletab, et niiviisi lõpeb tõe ja õiguse kolmas osa. Kui Indrek annab siis surmani haigele ja kannatavale emale suure annuse rohtu. See on selles mõttes huvitav, et me näeme, kuidas elu kasvab ülekirjanduseks selle näite najal. Aga mul on tunne, et me siin näeme ka veel isegi midagi muud. Me näeme võib-olla siin seda, kuidas Anton Hansen lunastab selle teoga selle romaani kirjutamisega selle motiivi sissetoomisega romaani lunastab mingil moel oma osa võtmatuse seoses oma pärisema surmaga või esitab mingisuguse suure metafoorilise kahetsuse. Ja ma ei, ei räägigi sellest kõigest päris ilma tagamõtteta. Praegu tahtsingi jõuda tegelikult mingil moel selle lunastuse teema juurde lunastuse sõna juurde mis oli Tammsaarele väga oluline tanu lunastusest kirjutanud esseid, käsitlenud seda teemat ühe ja teise nurga alt ja see motiiv esineb tema loomingus. Ja tegelikult mingil palju tipneb, eks ole, põrgupõhja uues vanapaganas, kus siis mängitakse nii-öelda grotesse läbi võimalus, kas on võimalik maa peal, saad õndsaks, kas on võimalik saada lunastust. Skeptilised on need järeldused, mis tulevad. Et see justkui ei ole võimalik, mäletate, seal romaani lõpus on suurem tulemöll maja põleb maha. Jumal ilmselt löönud Jürkale, kellel kõik on ebaõnnestunud, rusikaga pähetanud, seal surnud ja kummalisel kombel märgatakse, kuigi ta on surnud põlevas majas on, on ta kuidagi märg. Kuidagimoodi mina tõlgendasin seda küll niiviisi, et Tammsaare lõplik järeldus on siis see, et niisugust inimlikku lunastust ei ole, on ainult kosmose algelementide lõputu kordumine. Vesi, maa tuli kõige selle lõputu ringkäik, kus sees siis inimene üritab mingisuguse lunastuse või selguse poole saada lootust ju Tammsaare meilt päriselt kunagi võtta. Selleks lootuse tähiseks ta on aeg-ajalt tema teostes ilmub üks väikene laps mis siis näitab vähemalt seda, et noh, ringkäik jätkub siis tähendab ka, et lootus ei ole surnud. Indrek astub ju aeg-ajalt eesõigusest täpselt samamoodi nagu niisuguse lunastaja või ütleme siis lausa Jeesus rolli, eks ole, kõige markantsem näide on muidugi siis väikese Tiina jalgadele panemine, kes jalutuna nurgas istub talle nii-öelda lunastust või usku sisendades. Aga ka mingites muudes episoodides võib Indrekut näha teatud määral sihukeses Jeesuslikus rollis. Ja noh, siit läheb mõte muidugi jällegi ikka edasi meil sest mis me muidu ikka räägime, kui me mõtte kuhugi edasi tahaks minna ja ja mõte läheb edasi selle küsimuse juurde, et aga Tammsaar ise, mida tema ise on, on õieti selles samas plaanis teinud või selles lunastuse võtmes. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et milles õieti ikkagi see Tammsaare fenomen seisneb, me oleme sellega nii harjunud, et ta on väga populaarne, et on nagu pidevalt olnud aktuaalne, et ta pole kunagi ära vajunud, eks ole. Eriti teatris. Me näeme üha uusi laineid, mis tulevad, teda, lavastatakse ikka jälle uuesti. Janan tohutu publikumenu, huvid, lavastused hingega tehtud, tema tähtsus on suur. Austus Tammsaare vastu on ilmselt väljaspool kahtlust laiades hulkades. Mis on ikkagi selle põhjuseks? See küsimus on võib-olla kuidagi nagu lihtsameelne, tundub, et see on nagu vastatud või noh, seda me oleme kõik ju koolis õppinud ja ja et kas seda küsimust on üldse mõtet küsida, aga ma arvan, et seda tuleks ikkagi jälle küsida. Tõde ja õigus ilmus aastal 1926 sügisel aastal 1927, s tähendab, järgmise aasta kevadel ilmusid esimesed inimesed Tammsaare väljamäele ja küsisid, et kus siin on Andres, kus siin, kus mari, kus on Pearu. Ja sellest ajast saadik katkematult me nüüd oleme seal käinud. Ühesõnaga see koht, kui selline muutus väga kiiresti tähenduslikuks ja no ütleme otse välja, et on ikkagi muutunud omamoodi nagu pühaks kohaks. Ja ta on omal moel muutunud pühaks kohaks ju samal viisil, nii nagu On pühadeks kohtadeks muutunud need paigad, kus päris lunastaja Jeesus Kristus, eks ole, on omal ajal käinud ja, ja tegutsenud, ega muidu see maa ei oleks nii püha ja need kohad nii tähtsad käiakse seal vaatamas täpselt samamoodi nagu meie käime vargamäel, ma isegi ütlen praegu vargamäel, ma ei ütlegi Tammsaare väljamäel sellepärast. Korrektne oleks muidugi öelda Tammsaare väljamäel, sest vargamäe on on nagu kirjanduslik kohanimi. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et pagan küll, et Meil on terve rida kohanimesid Eestis, mida on pannud meile saksa mõisnikud. Seesama vetepere küla, kus see Tammsaare väljamägi asub, on tegelikult ka mõisniku nime järgi saanud oma nime, et miks meil ei võiks olla sisus kohanimi, mille on pannud ikkagi eesti kirjanik. Ma eriti nagu protesteerikski kuidagi selle vastu, et mida võib-olla mõned keeri inimesed siiski teeksid, et me seda kohta täiesti vabalt vargamäeks nimetamegi. Nojaa, aga ikkagi, mis on seal vargamäel siis sündinud või miks muutus ta nii kiiresti pühaks paigaks? Üks võimalik vastus minu arust oleks selline et kõige suurem üldistus, mille ma suudaksin anda ütleme, Tammsaare loomingule või tema missioonile või sellele, mida ta on teinud. Ma ütleksin, et Tammsaare oma loominguga või eriti muidugi siis tõe ja õigusega. Lunastas eesti rahva välja seitsmesajaaastase orjaöö, müüdist. Sellest hetkest alates, kui toimub see pööre seal vargamäel, kui see koht sai pühaks, siis aastatel 1926 27. Sellest hetkest alates ei olnud eesti rahval enam kuidagimoodi alaväärtuslik tunne olla talupojarahvas kes on pikka aega sadu aastaid kuidagimoodi tõrjutud ja, ja survestatud ja ja kelle areng on olnud pikka aega pidurdatud. Et sellest hetkest sai see oleks talupoja, väikerahva talupoja rahvaolek, mingisuguse erilise õilistuse, üldinimliku väärtustuse. Ja see ilmselt paratamatu teatav alaväärsustunne, mis ikkagi raske saatusega väikerahval on sai oluliselt vähendatud või koguni välja lunastatud. See on võib-olla see kõige sügavam hoovus, mis on tegelikult selle Tammsaare populaarsuse ja tema püsiva aktuaalsuse taga. Et me läheme pühasse paikame, kohtume tema loominguga lavastama, teda vaatame etendust loeme selleks, et taas kord veenduda, et me oleme. Me oleme midagi väärt, me oleme ka inimesed võrdväärsed kõigi teistega ja ja me oleme seotud nii Euroopa kui ka maailma kui ka kosmilise kultuurinähtustega, kui nii võiks öelda, sest üsna kiiresti hakati ju Vargamäe seostama ka niisuguse kosmilise lavaga, kus toimuvad niisugust üldinimlikud raamad. Piibliga on siin paralleele toodud palju, aga huvitav paralleel oli seemne, Jaan Kross tõi Göte paavstiga, eks ole, et Pearu kui epistoffeles ja Andres kui Faust ja nii edasi. No vot niisuguse mõttekeseni ma olen jõudnud, mõeldes vargamäel jalutades. Ja vaadates enda ümber voogavaid inimmass, kes seal ikka jälle sinna teatrisse tulevad ja lihtsalt kogu seda paika vaatama tulevad. Tammsaare eriline talupojakäsitlus saab ju meil eriti ilmseks veel siis, kui me võrdleme teda Vildega. Sest enne Tammsaaret oli, ütle meesterahval oli Vilde. Ja Vilde kujutab meile eesti talupoega ikkagi selgelt kui niisugust mässavat orja. Tema suurim saavutus on see, et hakkab mõisnikule vastu või püssiga ja siis kannatab, põhiliselt saab ta peksa ja teda saadetakse Siberisse ja nii edasi ja nii edasi. Et see kõik on muidugi ka ajalooline reaalsus, aga niisugune kõrgem mõõde sellel Vilde proosal selles mõttes puudub Tammsaare tegelikult nagu üldse lähedalt ei, ei käsitle ju suguseid majanduslikke probleeme või poliitilisi probleeme või isegi suhteid mõisaga, näiteks mõis oli ju täiesti olemas ja ja seal käid ja mõisale tehti tööd veel ka Tammsaare lapsepõlves. Ja see kõik ei ole tema kui kirjaniku jaoks oluline, ta kujutleb siis seda niinimetatud igavest inimest. Ja sellega seoses võib-olla tuleks rääkida veel ühest teisest paigast, mis ilmselt on siis selle vargamäe või selle Tammsaare väljamäe tema sünnikodulapsepõlvekodu kõrval olnud loominguliselt väga oluline ja see koht on siis koitjärve. Küla. Koitjärve asub Põhja-Kõrvemaal kuskil metsade mägede taga, nii nagu eestlased ilusti ütlevad oma oma maastiku silmas pidades ja koitjärvel elas Tammsaarevanem vend Jüri Hansen. Ta oli seal metsavahiks metsavahi talus ja Hansenit. Lapsed käisid tihti tema juures suvitamas. Anton sattus ka sinna juba aastal 1903 ja hiljem elas seal siis nagu pidevamalt aastatel 1914 kuni 1919. Koitjärvel on enam-vähem samasugune maastik, nii nagu Tammsaare välja Mäelgi samasugused probleemid. Praegu on ta selles mõttes huvitav koht, et vargamäe on ju tegelikult maastikul sead muudetud, maa on seal nii-öelda ära parandatud ja praegu me näeme seal nihukest ilusat mäge, kuiva ja selget ja ilusate teedega ja nii edasi. Aga Koitjärvel on veel tänini säilinud see omaaegne niisugune metsikum maastikupilt. Me näeme seal nagu soid ja rabasid ja näeme, mis jõgi teeb ja kuidas ta üle ujutab ja seal jalutades võime ette kujutada, kui raske see elu talumeestele ikkagi sellises maastikus omal ajal oli. See pidev võitlus selle maaga saab seal koitjärvel praegugi meile veel kuidagi hästi selgeks. Ja mul on küll tunne, et need tõsised, kus öelda maaparandusprobleemid, mis tões ja õiguses esinevad, said ka Antonile lõplikult selgeks ikkagi seal koitjärvel olles. Sest seal oli see kraavide kaevamine ja, ja maastiku kuivendamine ülitähtis õige paljudele see pidanud kirjanikuna jällegi teinud, eks ole, ta on võtnud selle tavalise eluliselt vajaliku kraavi, mida taluperemehed maasse kaevasid ja tõstnud selle oma loomingus nii-öelda eksistentsiaal selle tasemele, teinud sellest miskisuguse, inimelu ja inimsuhete suure sümboli. Ta ise on öelnud, et kui ta koitjärvelt lahkus 1919, et siis oli tegelikult tõe ja õiguse viis osa juba tema nii-öelda vaimusilmas kristalliseerunud meil on üldse nagu vähe andmeid tegelikult tõe ja õiguse loomiskäigu kohta ja ega Tammsaare eriti noh, jälgendast ka oma tegevust eriti maha jätnud, ta ju isegi hävitas oma käsikirju ja, ja ilmselt ka oma kirjavahetust. Ta on ta osaliselt likvideerinud ja ja ta ei pidanud nagu seda kirjaniku köögipoolt eriti oluliseks, aga kui me nüüd tahame seda köögipoolt natuke ette kujutada, siis me peame tänapäeval sõitma koitjärvele minema sinna Soodla jõe kallastele. Ja vaatama, mismoodi see elu võis seal omal ajal välja näha. Meil on võib-olla oluline see Tammsaare mulle tundub järgis tegelikult kogu oma loomekäigu jooksul mingisugust missiooni, mida ta ehk nii väga selgelt ei ole kusagil otseselt meile meile rõhutanud, aga mis tegelikult oli olemas. Siin intrigeerib üks väikene mälestuskild, mis pärineb Karl Mihkla sulest. Mihkla on omal ajal Tom, sa oled uurinud ja teda ja tema kaasaegsed küsitlenud ja 38. aastal isegi väikene monograafia ilmus Mihklalt ja Mihkla on siis jäädvustanud meile sellise episoodi, et kaks noort meest koolipoissi Anton Hansen, Gustav suits, jalutavad Tartus aastal 1902 üle Kivisilla ja mõtlevad, mida nemad saaksid eesti rahva heaks teha. Ja vot seal on Anton juba öelnud midagi sellist, et ta tahaks käsitleda eestlast kui inimest või või noh, kui üldinimlikku nähtust ka. Ja ma arvan, et see mõte oli tal juba noh, üsna niisugune varajane peas, aga enne kui ta selleni jõudis, siis oma põhiteostes sellele eelnes niisugune üsna pikk küpsemisaeg küllalt palju kirjutanud enne tõde ja õigust, need on rohkem nüüd tagantjärgi vaadates niisugused katsetused proovid pakuvad meile niisugust teatud osalist huvi. Aga oluline minu meelest see, et see missioon oli ikkagi varakult olemas. Ma märkasin näiteks aastast 1915 hoopis seoses mingi muu teemaga Kitzbergi juubeliks kirjutatud artiklis ütleb Tammsaare järgmist. Eestlane, soomlane või kreeklane on kõigepealt inimene ja alles pärast seda kristlane võis toitlane, otsige siis inimest, sest see on kõige raskem töö. Siin on nagu väga selgelt see Tammsaare põhiline missioon välja öeldud ja paneme ikkagi jällegi tähele seda loetelu, ta ütleb roomlane ja kreeklane, mis kõlab ju väga uhke selgelt, eks ole, antiiksed, suured rahvat, Euroopa kultuuripärandi alustalad kandjad ja kolmandaks, selles loetelus ongi juba eestlane, eestlane, roomlane või kreeklane, on kõige päält inimene. Ja selles plaanis sellise filosoofilise süvenemisega. Ta jätkab seal artiklis ja ütleb veel lausa poeetiliselt. Kui ma kuskiltki tahaksin välja tuua mingeid Tammsaare manifesti, siis ma kasutataksegi just neid tsitaate ja seda artiklit. Ta jätkab siis poeetiliselt Looge minevikku, tumedatest segastest joontest, tihe elukude, tõstke üksikud laiali pillatud mõttelaiud kõrgele filosoofia valda ja laske ainsama pilguga näha meie ilma meie Eesti ilma nagu kehavad sipelgapesa. No need on need küllaltki niisugused prohvetlikud osa, kuulutajalikud read, et siin on niisugust, ma ütleksin omamoodi religioossed elevust on, on nende sõdades laske ainsa pilguga näha, siin on mingi inspiratsioon, eks ole, ainsa pilguga näha kõike raske kogu ilma ainsa pilguga raha ja ta täpsustab siis ka meie Eesti ilma eesti, kui siis selle kogu ilma niisugune täiesti võrdväärne osa nagu kehavad sipelgapesa, sipelgapesa vaatlemine tekitab temas natukene siukseid. Filosoofilisemalt tõid ja võib-olla on selles sipelgapesavaatamises aga selles tsitaadis midagi niisugust noh, natukene ikkagi Lulastajaliku mingisugune kõrgem vaade, me võiksime öelda, et isegi võib-olla natuke üleolevaks ta vaatab sealt meid kuskilt kõrgelt, mitte meid, vaatab kogu ilma, vaatab kõike kusagilt kõrgelt nagu sipelgapesa ja näeb ainsa hetkega järsku kõike. Selline inspiratsiooniküllane hetk ei ole eesti kirjandusloos just tihti korduv nähtus. Aga Tammsaare on juba suhteliselt noore mehena ilmselt neid hetki läbi elanud. Ja see aitab meil paremini mõista ka siis tema tõsist tööd prosaistina, mis ei saanud loomulikult kogu aeg toimuda mingi meeletu inspiratsiooni vallas. Suurte romaanide loomine niimoodi käi. Kuid selle aluseks on kahtlemata niisugused väga tõsised nägemuslikud hetked ja, ja tundmused looja peas. On täitsa loomulik küsimus, et missugune inimene Tammsaare ise oli, missugune oli niisugune mees, kellel siis nii vägevad inspiratsioonid käisid ja, ja mõtted ja missioonid. Ja siin oleks tegemist kummalise paradoksi ka, et vist ei ole ühtegi teist eesti kirjanikku, keda inimesena oleks nii palju uuritud ja käsitletud kui Tammsaaret, kelle kohta oleks nii palju mälestusi kokku kogutud kelle kohta on tegelikult ju ilmunud täiesti huvitav niisugune perekondlik monograafia. Ma ütleksin, Elem Treieri sulest. Meil on nagu väga palju andmeid tema eraelu kohta ja me kõik teame tema taskuraamatuid ja tema rahalisi arveid ja mida kõike. Ja samal ajal kui tabamatuks ta meile kogu selle asja juures jääb. Et me nagu ei, ei saa ikkagi päris lõplikult aru, kellega meil on tegemist. Pealtnäha on ta ju täiesti niisugune tavaline ja lihtne inimene. Mul oli hiljaaegu meeldiv vestlus Tammsaare tütretütre Riia Hanseniga ja siis läks jutt noh ikkagi muidugi vanaisa peale ja ja mina ütlesin, et hea, et ikka imelik on ikka ette kujutada teda seal suvel, kui perekond Narva-Jõesuus puhkab, põrandat värvimas, seal põlvili maas ja siis kõik see vaev või mis selle põranda värvimise juurde käib ja ja samal ajal on laua peal mingisugune kirjadega pooleli. Aga Riia ütles selle peale küll täiesti rahulikult, et kuulge, et ta oli tegelikult ju maamees, selles ei ole mitte midagi imelikult, ta tundis igasuguseid töid ja tegi neid täiesti loomulikult hea meelega. Ja sellisena tundub mulle ei saanud Tammsaare nagu hästi kontakti ka teiste kirjanikega ta tegelikult ei käinud ju kirjanik ega otseselt läbi üldse. August Gailiti olid seal mõned kokkupuuted ja võib-olla mõnega veel, aga need sõbrad, kellega ta läbi käis, oli tema ülikooliaegsed juristid põhiliselt. Neidki polnud eriti palju see tahtmatus kaasa mängida mingite konventsioonidega mingisuguste linnakultuuris, paratamatult sugenevate, käitumismallide ja kõige muuga. Minu meelest lööb sealt üsna hästi välja, see on niisugune põhimõtteline nagu iseendaks jäämine lihtsalt. Ja Tammsaarest ei saanud, eks ole, linna tõusikute nii nagu paljudest, eks ole, sest sel ajal olid ju paljud linnaelanikud on olnud olles maainimesed. Ta põhimõtteks näib olevat olnud see, et looming peab kõnelema ja et isik. Mul endal ei ole siin mingit olulist rolli. Aga ma ei saaks siiski öelda, et ta nüüd väga järjekindlalt oleks ka sellest kinni pidanud. Sellepärast me ju teame, et oleme pikka aega õppinud koolis Tammsaare tõe ja õiguse põhilist tõlgendust Tammsaare enda näpunäidete järgi. Vaikselt poetas ta neid mõtteid oma kirja vahetustesse ja sinna-tänna. Ja kõik need võitlused maaga ja ühiskonnaga ja jumalaga, mida me oleme õppinud ja mida on teatrites sama skeemi järgi lavastatud ja nii edasi. Selle tõlgenduse lähtekoht on tegelikult ta ise. Korraliku maamehena ei jätnud ta siiski midagi täiesti nagu teiste hooleks, vaid muretses siiski selle eest, et selle tema tõlgendus püsiks, teeb enam-vähem õigel rajal. Tammsaare taipas väga hästi oma tähtteoste väärtust. Vaevalt et ükski teine eesti kirjanik vähemalt tema ajani võttis nii tõsiselt oma teoste tõlkimist teistesse keeltesse esiotsa see tõotanud mingit tulu, vastupidi, selle kaasnesid üksnes kulud. Aga tõlkimine edenes juba tema eluajal ja see on jätkunud ja jätkub täie hooga ka praegu omaaegse lootuse läbi rahvusvahelise tuntuse tuua ka eesti rahvale Nobeli preemia. Selle lõikasid läbi sõda, surm. Tunnuslikun, ET Tammsaaret avastavad enda jaoks järjest erinevate maade keelte kirjandushuvilised tõlkijad. Tõlkeid tuleb aina juurde. Viimase kuu uudis, et selle koha pealt põrgupõhja uus vanapagan inglise keeles tõe ja õiguse esimene köide leedu keeles seda juba teist korda, sedapuhku mitte enam kaugtõlke Navaid otse eesti keelest. Ja eriti uhke mõelda, et lähiajal saavad kenasti kaante vahele tõe ja õiguse kõik viis köidet prantsuse keeles ja soome keeles. Kõneleb tõlkija Juhani Salokannel. Nii et kui palju teatakse Tammsaarest Soomes? Tema tõlgete lugu on selline väga pikk, aga hõredavõitu selles mõttes, et minu mälu järgi, kui ma ei eksi, Kõrboja peremees tõlgiti juba aastal 19 28 siis tuli põrgupõhja uus vanapagan aastal 19 63. Tõe ja õiguse lugu on kummaline lause selles mõttes, et enne sõda kolmekümnendatel avaldati Soomes esimene ja viimane osa mitte enamat. Aga siis pärast näiteks on selline huvitav asi, et Jyväskylä linnateater mängis, kuningal on külm seitsmekümnendatel nõnda et siis meie Kekkose ajal, kus meie kuningas elas ja valitses täies hoos, aga et need, mina tõlgin seda tõde ja õigust. Hetkel töölaual andmine on neljas osa peaks tuleval aastal ilmuma ja siis on viies osa alles olemas. Nõnda et siis saab see terve sari valmis. Tammsaaret tuntakse saamas, soomlased teavad teda enamasti nagu nimepidi vanasti, aga nüüd tutvuvad inimesed tema suure romaanisarjaga ja tal on mitte nüüd väga suur, aga väga kindel ja innukas lugejaskond. Kuidas ma võrdleksin Tammsaar, et näiteks meie Väino linnaga ja teiste soome kirjanikega seal on oluline erinevus just nimelt, kui me mõtleme väina, linn loomingut, maa suur romaan, meie rahvusromaan siin põhjatähe all on ajaloolis ühiskondlik käsitlus. Jälle tõde ja õigus on filosoofiline, nõnda et teema maadika minu arust on selline nagu sügavam inimlikum, lausa iga vikulisem, kui on väina linn. See romaanisari. Aga ikkagi, milles Tammsaare fenomen peitub? Mina arvaksin, et Tammsaarel on täiesti oma maailmamaad tale jeru Tiit hästi kursis oma ajastu maailmakirjandusega ja selle põhisuunale. Tal oli lisada väga iseseisev ja omanäoline panus. Tema teostes on alati realistlik põhi ja kindel struktuur aga sellele lisandus midagi, mida mina nimetaksin improvisatsiooni kunstiks. Tema improviseerib seal eesti kriidikut alati on öelnud ka tema targutab seal inimeste pikates sõnavahetustes niimoodi. Ja improvisatsioon tähendab kirjelduste, sellist sujuvat jätkuvust ja gaaside mõttelendu, assotsiatsioonide võimast arenemist, mis on Tammsaarele väga omane nõnda kindel põhistruktuur ja siis improviseerimine. Minu arust see on võti sellele, mis Tammsaare teostes ja tema mõttemaailmas lugejad võlub. Tammsaare loomingus on palju surma, väga dramaatilisi traagilisi surmasid on enesetapp, on õnnetusjuhtumeid. No surm on põhimõtteliselt muidugi väga filosoofiline teema ja kuulub niisugusse filosoofilise kirjaniku juurde, aga mulle tundub, et siin on taustalt ka siiski Anton Hanseni enda niisugune väga tugev surma kogemus ja isegi korduv. Esiteks oli tal ju diisikus, seda ta seal koitjärvel ja vahepeal ka Kaukaasias ravis ja see oli sel ajal ikkagi niisugune, noh, küllaltki surmahaigused ei olnud, et see kuidagi iseenesest tagasi läks, siis ravida ju ei osatud. Ja surm oli, istus su sees, oli sul lähedal, kui sul oli diisikus? Tamsar ise ütleb kusagil, et on seal koitjärvel diisikusega võideldes on ta oma kõige raskemad võitlused elus üldse võidelnud, mingid sisemised. Ja kui ta diisikusest siiski imekombel üle sai, siis tabas teda ju veel raske kõhuhaigus. Niiet ta 1914. aastal oli Tartus operatsioonil, kus arst oli tal enne operatsiooni öelnud, et sellest operatsioonist pääseb eluga kaks protsenti. Surm ei saanud olla kuigi kaugel sel hetkel antaansenist, kui ta operatsioonilaual läks. Aga õnne oli nii tal kui ka meil, nii et pärast operatsiooni pöörduda, kuid tervena tagasi ja paraneb ilmselt ikkagi üsna jõudsalt seal need surmakogemused või surma läheduse kogemused, mis tal ikkagi enda elus olid selles pealtnäha niisuguses tavalises allis väheste sündmustega elus olid tegelikult väga rasked ja tõsised sündmused nii-öelda sisemiselt. See ilmselt peegeldub ka tema romaanides. Alati võib muidugi küsida, et kes on nüüd uuemas eesti kirjanduses Tammsaarele lähedane kirjanik või kuidagimoodi sarnane? Ega seda nii väga kerge loomulikult leida ei ole, aga mulle tundub, et üks niisugune kandidaat sinna Tammsaare kõrvale võiks olla Mati Unt. Mis oleks see, mis neid ühendab? Sest väliselt on ju siin tegemist ikkagi ikkagi üsna erinevate nähtustega. Ja mulle tundub, et üks ühendav lüli oleks niisugune erakordne võime intuitiivselt tabada elunähtuste olemust. Nad teevad seda erinevalt erinevas stiilis, aga see põhiline võime või see suhe eluga on sageli sarnane. Ja sealt edasi teatud määral niisugune kosmiline elutunnetus, et inimene kui kuskil kosmilise näitelaval olev olend, see motiiv on hundiloomingus täiesti olemas ja ka Tammsaare on ilmselt sinnapoole püüdnud või teda elu lõpus hakkas ta ju tundma huvi igasuguste konkreetsete kosmiliste nähtuste vastu ja teiste võimalike tsivilisatsioonide ja kosmoseelanike vastu ka. Nii et see tahtmine üha rohkem tunnetada hõlmata kogu kosmost nii-öelda inimese kaudu on minu meelest Tammsaarel ja hundil üks niisugune ühine joon. Nii et pealtnäha see üsna erinev paar on tegelikult lähedane ja seda muide tõestab ju noh, kõige ilmekamalt muidugi see, et hunt on tamm, sa oled lavastanud, tõlgendanud ja pidanud ka endale lähedaseks täiesti selgelt. Viimase viie aasta jooksul on Tallinna Linnateater välja toonud neli Tammsaare lavastust milles on osalenud kokku 93 näitlejat ja need on lavastanud Elmo Nüganen. Minu käest on vahel küsitud, et kas ma lavastades olen Tammsaare truu või miks need lood vahel ehmatavalt kaasaegset lausa väga tänased on, et millest see asi ja, ja mõned on uurinud ka seda, et, et kui palju ma olen ise juurde kirjutanud ja ma pean ütlema, et ega ma midagi juurde kirjutanud ei ole küll mõningaid asju pole ümber tõstnud ja ma julgeksin öelda, et ega ma ei ole ka päris Tammsaare sõna truu olnud. Küll, aga ma olen märganud seda enam sellest Tammsaare sõnast huvitav mind, see, mida Tammsaare on tahtnud öelda. Ehk Tammsaare mõttetruudus on vast küll niisugune asi, millest ma olen püüdnud kinni hoida ja püüdnud edasi anda Tammsaare mõtet. Esimesel kokkupuutel Tammsaare lavastamisega ja selleks oli tõeks teine osa, märkasin ma ühte niisugust väljendit, mida Tamsar tihti kasutas selles romaanis. Selleks väljendiks kaksipidi mõtlemine. Seda kasutas Ramilda, küsides Indreku käest, kas teiega niimoodi kaksipidi mõtlete, Indrek ei osanud midagi vastata, küsis, et kuidas kaksipidi ravil ta püüdis seletada ja ausalt öeldes ei mõistnud ka mina seda kaksipidi mõtlemise tähendust. Nüüd hiljem olen ma hakanud aru saama, et see on väga lihtne. Kaksipidi mõtlemine on lihtsalt see, et igal kepingaks otsa igal medalil on kaks külge. Ja see vist ongi see Tammsaare suurus või Tammsaare eripära. Et ta on võimeline nägema ja käsitlema üheaegselt pealtnäha kahte väga erinevat mõistet, mis asuvad ühel ja sellel samal joonel näiteks mõiste väike- ja suur tamm. Saar on võimeline nägema väikeses suurt ja suures väikest ja tema jaoks on ühtsus väikese ja suure ühtsus. Tammsaare näeb igas alguses näeb lõppu ja samamoodi on ta välja käinud mõtte, et kellelegi õnn on samas kellegi õnnetus. Ta võib näha armastuses surma ja surmas armastust. Realikus võib ta näha ajatust ja ajatuses ajalikust ja sellega ta muutub jälle omakorda ajatuks. Kirjanikuks konkreetses võib ta näha üldist ja üldises konkreetset ja muutudes seega siis väga üldistusvõimeliseks kirjanikuks. Kõige lihtsam näide on vast see, kui Tammsaare kirjutab armastusest või kui ta kirjutab truudusest, siis ta kirjutab selle sõna või selle mõiste kõikvõimalikest aspektidest. Ta läheneb sellele mõistele mitte ainult ühelt poolt ja mitte ainult teiselt poolt, vaid sellelt poolt, kus see sõna kõige paremini kogu oma täiuses muutub arusaadavaks. No praegusel hetkel võiks näiteks rääkida Ühest Tammsaare artiklist, mis kannab pealkirja truudus. See artikkel on Tammsaare poolt viimane avaldatud artikkel. See avaldati 1000 939. aasta detsembris, mõned kuud enne tema surma hiljem on hakatud pidama seda artiklit, no Tammsaare Testamendiks eesti rahvale võib-olla on see liiga suureline, oleks tema enese arvates niisugune alapealkiri. Aga kui hoolikalt kuulata ja püüda aru saada, mida Tammsaare tahtis Eesti rahvale või eesti lugejale öelda 39. aasta detsembris siis võib seda pidada testamendis küll ja täiesti liialdamata. Mõned ääremärkused enne seda artiklit, 39. aasta detsembris olid Eestis juba Nõukogude väed, tähendab, baasi lepingud olid juba sõlmitud ja Vene väed olid oma kohad sisse võtnud. Talvesõda see on siis Soome ja Nõukogude Venemaa vahel olev sõda, see talvesõda oli juba alanud ja kestis kuu aega. Detsembrikuus see oli see aeg, kui eestist tõusid üles viisnurkadega lennukid ja pommitasid Helsingi linna. Sellel teemal ei tohtinud üldse sõna võtta, ma mõtlen ajalehe veergudele sellepärast, et sellega nii-öelda ametlik valitsus, Pätsi valitsus keelustas selle, sest see võis vihastada Nõukogude Venemaad ja too inimesed Eestis seda teadsid, aga sellest avalikult ei räägitud. Avalikult ei saanud sellest kirjutada ka Tammsaare. Ja võib-olla veel üks tähelepanek, et see, millest meil enne juttu oli, et näha väikeses suurt ja suures väikest konkreetses näha üldist ja üldises konkreetset et selles kontekstis võiks korra seda artiklit tähelepanelikumad kuulata ja ehk siis mõistame ka seda, mida Tammsaare öelda tahtis. Truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraaliõpetajad. Üteldakse, mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprusika, truud sõprust ja suur armastus ikka truud armastust. Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövjõuku. Niipea kui kakski kokku heidavad, et ühiselt midagi toimetada on esimeseks eelduseks, et nad teatud määralgi teineteist usaldavad. Et nad oma lubadustele ja kohustustele truud on. Muidu pole vähimgi koostöö kooselu võimalik. Eriti tähtis on usaldus ja truudus rahvaste riikide elus, ajaloo rasketel, silma pilkudel. Õnnelikud on need maad ja rahvad, kes jäävad iseendale truuks sisemisest veendumusest. Sest ruudust võib nõuda ka hirmuga. Pole vaja, arvavad mõned, et inimene oleks truuduse tarvilikkuses veendunud, aitab sellestki, kui ta kardab karistust, mis teda tabab, kui ta murrab truudust. Ometi on sageli nõnda, et truuduse murdmine ei mingit karistust, ei riiklikus, rahvuslikus ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid mis on nende karistus. Ehk ainult mahajääjate põlgus? Ei midagi muud. Hirmutab see, kedagi, pole sellest kuulda olnud. Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub siis ei võimeid keegi aidata. Sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab. Või nagu suits, mis hajub ilmaruumis. Lugemissoovitus. Kindlasti tahaks kõikidele soovitada lugeda Tammsaare ilukirjanduslike teoste kõrval TEMA publitsistikat. Ta oli tõeline ajakirjanik. Tema tekstid on hämmastavalt kaasaegsed, ehk saage osa selle mehe tarkusest, see kulub tänavi ära. Mida ka lugeda Tammsaarest. Avaldatud raamatutele artiklitele uuemast otsast kahtlemata Toomas Haug. Mälestusi on ilmunud lausa köideta kaupa aastas. 78 Erik Tedre koostatud mälestusi Anton Hansen Tammsaarest. See on jäänud seni kõige kopsakamaks. Tahaks esile tõsta Loomingu Raamatukogu esimest numbrit 1998.-st aastast põhiautoriks Leonid Tret ja pealkiri Anton Hansen Tammsaare, nagu teda tundsin ning paari aasta eest ilmus raamat pealkirjaga Tammsaare oma elu tões ja õiguses. Autor Bernhard Linde, Tammsaaret üks kõige ustavamad lähemaid sõpru. Niisiis lugege, lugege, lugege, lugege, nagu hullud, parafraseerides Tammsaaret. Temal kui suurel lugejal oleks sellest ainult hea meel. Kõnelesid kirjandusteadlane Toomas Haug, ajaloolane Ott Sandrak, Kirjanike tõlkija Juhani Salokannel ja lavastaja Elmo Nüganen. Kevadises metsas laulsid väike- ja salu-lehelind. Ö-ülikooli jääb lõpetama Ester Mägi, Anton Hansen Tammsaare tsükkel, mõtisklused. Saate valmistasid de Külli tüli, Riina Roose koostöös Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Raadioteater 2009.