See eraldub salaja suurest teest ja läheb põlenud puu juurest mööda südamaade poole. Sõitjad ei hoolidastega märkagi teda ja mitmed, kes jala käivad, valivad meelsamini suure maantee. Kuid minule on metsarada näidanud ilusaim maid väljavaateid ja viinud looduse kõige nõiutumaisse pühamusse. Ja seepärast käin ma seda rada. Ei ta ole mulle näidanud linnu ega toredaid kiriku külasid, vaid ta on mind saatnud üles salapärast soode, läbipõliste laante üle küngaste mööda metsajärvede randu on minuga metsaonni värava ette seisatanud ja sealtki veel mööda viinud. Ta on mulle tubli juht ja truu sõber olnud. Ja küll sageli olen teda unustanud, mäletan teda siiski iga kord, kui tahan oma vaimusilma ette tervikpilti maast. Sest see rada ei ole harilik tee ebateadlik endast, vaid see on elav olend, kes teab, kuhu viib ja näitab. Näib, nagu teaks ta, kust tuleb ja kuhu läheb. Ja sellest võib näha, miks ta on niisugune, aga mitte teistsugune. Teda ei ole teha püütud, vaid tants sündinud iseendast sündinud, ise iseenda käinud. Ta ei käi nagu kinnisilmi, kaante, kuhu inimesed teda talutavad, ega nii kui raudtee, kes oma pea lööb vastu kaljut ja enesesellest läbi puurib. Kes omili jalul kõnnib nagu metsarada, see kõnnib ümber vaadates ettevaatlikult ja oma jõudu säästes. Seepärast on ta ikka otse ehk ta küll pealtnäha kõverus ideed. Seepärast ei väsita oma sõpradest teda kaudu, käib vaid hoiab teda ja hõlbustab ta vaev. Taia sohu lühemat teed otsides üle laiema koha, vaid aimab juba kaugelt kitsaima üleminekukoha ja juhib sinna. Ta katsub alati kõva maad su jalge alla saada, otsib künkaid ja väldib vedelaid ja poriseid paiku. Metsarada ongi see, kes on loonud vanasõna parem verst valesti, kui kaks vaevaga. Ja kui osavasti ta mäe otsa tõuseb, ei kunagi ronida otse mäeküljest üles, aga leiab siiski ikka lühima ja kergeima tee saab nagu vargsi vastu mäe üle võidu. Võid ta kõverdusi mööda minnes arvata, et oma eesmärgi on unustanud oma sihi muutnud, tagasi alla pöördunud, võid selle üle vihastuda, eakad omi päi üles minema, põlkad vastu järsku kaljut või satud läbi pääsematusse rägastikku ja leiad oma raja. Mis küll kaare on teinud, aga siiski enne sind sinna jõudnud, kuhu püüdsid. Mine seda rada mööda ära kahtle. Ja sa võid kindel olla, et ta sind mäeharjale viib ja sealt sulle ilusaima väljavaate näitab. Sealsamas laieneb ta natuke, ruuneb nagu oleks ta isegi veidi seisnud ja maailma vaadelnud. Ja kui ta küllalt on vaadelnud, lähed rahulikult loogialdes alla nagu metsaoja puude vahelt läbi. Ta ei armasta ühe toonilisi maid ja väldib igavaid kohti nii palju kui võib. Aga kui vähegi sobib, põikab ta lehtmetsi nii küünejärvi vaatama. Kui on, küttis maa või põld metsas, tervitab ta neid. Kui on allik, läheb ta sealt mööda ja lagedalgi ei muutuda jooneks, vaid lookleb ja teeb kaari. Mets on täis maamõõtjate liine, kuid neil ei teki iialgi jalgrada. Aga ta oskab ka kange olla ja enda eest seista, kus vaja. Kui ta kusagilt peab läbi minema, siis ei või miski teda takistada oma tahtmist täitmast. Parimast niidustki peab ta põiki läbi pääsema, üle külvatud põldu tegi ei Ühegi vägivallaga saad teda tagasi tõrjuda, kui ta kord oma õigust on aimanud. Ja see, keda ta teenib, ei tahagi teda häirida. Metsamees laante elanik on õrnatundeline oma sõbra selle juhi vastu keda juba ta esivanemad jälgisid ja kes oli osa nende elust. Kui ta peabki metsaraja kohale põllumaa tegema ja aia ehitama teeb ta nägusad väravad ja üleastumise lauad ega põleta ega külva tee kohale. Ja kui rada on sohu sattunud või märga kohta uppunud viskab ta pikad puud üle lombi ja aitab nende abil ta jälle üles. Ja kui rada iseendast on ära eksinud, nagu seda temalegi võib juhtuda, kui ta liig kaua on pidanud üksi olema ja onu unustusse sattunud lõikab ta täkke puudesse ja aitab ta jälle uuesti sündima. Võiksidki mõtelda metsaraja alati üksinda olevat ERA, kuna elavat sest harva metsarajal vastutulijaid ja alati on seal vaikne. Ja kui keegi käibki, ei sa teda kaua näe, ega kaua, kuule, pea kaob ta raja käänaku taha. Ja ometi kuuled metsarada, palju asju näeb mõnesugust. Kõigi saladused saab ta teada ja võtab kõigi usaldused vastu. Kui alandlikult ta tallu tuleb metsarada, kui peenetundeliselt ta kusagilt aianurgast peenart mööda sisse hiilib. Suurtesse taludesse sakste Torre taisse mõisudesse julgeb ta vaevalt minna kaob äkki ja ilmub alles teispool talu metsas, kuhu ta on jõudnud ei tea, kuidas, kas keerdu tehes või maa alt minnes. Ennem põikab ta kõrvale, kui oma iseseisvuse kaotaks ja kruusatatud maanteks muutuks. Kuid vabadiku hurtsikus läheta, kuid koju astub tuttavlikku ja kartmata toa ukse ette ja teeb end perenaisele aida teekski üle muruse õue. Siin viibib ta meeleldi ja siit läheb niisama rikkumata ära, kui tuligi. Kas meilegi korda? Aeg tuleb, kus kõik metsarajad maanteedeks on muutunud. Kas koidab päev, mil sisemaa looklevad varjused, jalgrajad on sirged, tolmused vankriteed? Siis ei kõnni inimesed enam nõtke jalu ja püstipäi vaid rändavad selg, küürus ja ajud väsinud ühe toonilistest kaugustest laia sirget liini mööda kus verst tundub penikoorma pikkusena. Lõike on pikima metsarajaga käia sest raja käänakul ärkab uus lootus päralejõudmisest. Pikk on maanteereis, kus eesmärk küll paista, kuid alati kaugemal on, kui näib olevat. Äärde matsid vanad roomlased, oma surnud. Neil üksi igav ei oleks. Mina sooviksin seal igavest und puhata, kus kaks metsarada ristled, kus jänes mööda käpsutab ja orav käbi suus hüpleb ja linnuparv joosta typerdab. Ja inimesed õnnelikult käsikäes kõnnivad ega aima, et seal on see kes nende õnnest rõõmustab.