Tere hommikust, stuudios on Terje Soots ja tänases maailmapildis tuleb juttu balletist ja kahest fenomenist. Balletimaailmas. Vene luuletaja Andrei Orgnessenski ütles kunagi, et me oleme endas tapnud palju sellist, mis ei ole sündidagi jõudnud. Õnneks on maailmas nii reegleid kui erandeid. On erakordsus, mis julgustab uskuma inimese jumalikku sesse. Tänases saates puutuvat hetkeks kokku kahe fenomenaalse naise ootused. Nende mõlema elu on tantsus ja tants on nende mõlema elu. Vene balletilegend Maia Plyssetskaja ja meie priimabaleriin Kaie Kõrbigasugune pühendumine tähendab kompromissitu võitlust oma isiksuse eest. Igasugune pühendumine on ülemlaul ülimale, inimlikkusele ja vabadusele. Ballett on maailm, kus nõrkadele ots peale tehakse. On öelnud klissetskaja Plyssetskaja, kes pärineb vanade kultuuritraditsioonidega perekonnast kelle onu ja tädi olid omal ajal suure teatri silmapaistvad tantsijad. Nii nagu ka venda, Saariblistatiski. Maiablisekskaja ise on laval ka täna, 73 aastasena. Selge on see, et suurt kunsti ei saa teha väikesed inimesed. Baleriini elu on täis vastuolusid, mis jäävad vaatajale alati poolenisti varjatuks ja nii püütaksegi mõistatada fenomeni saladust. Aga saladused. Need püsivad. Majovliseks ka ise on öelnud, et kunstniku ülesanne on külvata headust ja äratada südametunnistus. Kultuurse on kollektiivse mälu sümbol, tunnistus selle kohta, kes me olime ja kelleks saime. Kaie Kõrb on aga öelnud. Ma olen väga õnnelik, et minu teie on kohtunud nii targa sügava fantastilise naise nägu Maia Mihhailova omaga. Ma mäletan veel, kui ma koolis olin, siis majakesi oli minu jaoks nagu etalon või nagu noh, just see nagu, mis peab olema, et see on õige baleriin ja tõeline baleriin ja ja mina, sest tähendab, mulle just meeldis temasse, et ta oli väga eriline, väga suur isiksus ja eriliselt emotsionaalne selles mõttes, et tantsijaid on väga palju ja väga hästi tantsinud. Paljud tehniliselt on, maailm on kubiseb tehnilistest tantsijatest aga majakesed ka selles suhtes erineb, on, ma ütleksin tõestilist kõikidest, kuna ta on tõeliselt eriline, on andekas ja, ja väga suur isiksus. Tähendab, Mul oli õnn temaga tõesti kohtuda. Ma olin koos temaga hispaania turneel ja ma pean ütlema, et noh, nagu esimene kohtumine, ma väga kartsin, et noh, et ta on selline. Ma ütlen, võib-olla niuke, mingi julm või seal Te näete, väga-väga tugev naine ja väga selline range ja ma kujutasin ette, et ta kindlasti ei räägi ühtegi sõna, aja, et noh, et nagu ei julgegi üldse suhelda. Aga vastupidi, oli väga meeldiv see, et et see kohtumine toimus nii lihtsalt ja ma nagu pärast isegi unustasin. Ta ta suutis teha selle nii, et nagu oleks täiesti tavaline minu sõbranna, kes tuleb, räägib minuga tavalist tänapäevast juttu ja võib küsida, et noh, umbes, et mis seal lõunal sõida midagi. Ma olin niivõrd lihtne ja nii loogiline ja, ja, ja meeldiv naisterahvas ja muidugi tõeliselt tark selles mõttes, et paljudes paljudel kohtumistel nagu ka mitmete inimestega, ta suutis rääkida praktiliselt kõikidel teemadel ja arutleda väga paljusid maailma probleeme ja noh, vaatasin teda täiesti suu lahti selles mõttes, et ma tantsisin veel selle esietendust Hispaanias. Ja peale etendust ma mäletan, maja kulistis vaatas pealt seda etendust. Ja peale etendust ta tuli garderoobi minu juurde ja ja Eestis niimoodi minu kõrvale ütles, et kuule, et noh, et sa oled tõesti minu moodi, et vaatame nüüd tuli, kõver pani pea minu kõrvale, aated ütleb mulle niimoodi, et jah, praegu sarnane, ainult et sul on natuke ilusam ninaga minul. Nii et jah, kui see turnee lõppes ja lennukiga tagasi Moskvasse lendasime, oli väga halb ilm Moskvas ja maandusime Riias. Ja veetsime seal praktiliselt 24 tundi seal lennujaamas. Ja praegu terve selle ajame, mängisime kaarte koos majaga ja suure kampaania, need fantastiline Haus köidan peetud sarnaseks. Kasvõi juba selle sünnimärgi tõttu, millest te olete rääkinud, ainult et ühel on ühel pool ja teisele jää teisel, teisel poole peal. Aga kas on ka sisemist sarnasust märgatud teil kahel? No mina ei saa sellest nagu eriti rääkida, sellest võivad rääkida teised inimesed, aga no no ma kujutan ette, et ma minu lähenemine vähemalt tantsule on siiski ka nagu rohkem emotsionaalne kui tehniline. Ja võib-olla noh, mingil määral vaevalt küll, sest noh siin ei saa üldse mingisugust sarnasest nagu noh, ma ei kujuta ette, ma ei tunne nii hästi, näiteks majad ja ja sellest võib rääkida keegi inimene, kes tunneb väga hästi mindagi väga hästi teda. Nii et no mina ei saa siin küll mingisugust paralleeli tõmmata, aga mingi füüsiline sarnasus kindlasti on, sest näojoontest ma olen ise una, mul on mõni foto tema noorusest ja, ja oma foto täiesti ikka küllaltki sarnane just Krimmis ja laval, niimoodi aga suhtumises tantsusse kui nähtusesse. Te ütlesite, et teiegi olete emotsionaalne tantsija ennekõike ja no mina suhtumine on kindlasti teistsugune, kui on temal ja ja ma kujutan ette, et maja püsiks, Kaja on palju, palju tugevam ja palju. Läbi löövam selles elus ja tal on küllaltki palju nahaalsust ja küllaltki palju sellist enesekindlust, mida kindlasti me enam nii palju ei ole. Ja noh, ma kujutan ette, et esiteks tema, ta on hoopis teisest rahvusest ja, ja ta on, erineb selles mõttes väga palju minu arust. Nii et noh, siin ei saa üldse nagu võrrelda. Mul on täiesti teistmoodi iseloom. Mööbli sihvka on ise öelnud, et balletimaailm ei armasta nõrku, et need tallatakse jalgade. Alla ja ja tema kehastab kõik oma osad kastid tugevateks naisteks. Isegi Tšehhovi Niina kajakas on tema käsitluses aga tugev naine. Kui me olime sõidus, siis me tegime koos treeningtundi, seal oli muidugi paar momenti, mis mulle kolleegid ütlesid ja millest ma muidugi välja ei teinud, aga võib-olla see ka mängisin mingisugust rolli. Tulevikus. Mulle öeldi, et ma ei lase mingil juhul väga kõrgele jalgu tõsta ja ära eriti püüa, sellepärast et järgmisesse sõitu ta lihtsalt sind ei võta, sa liiga hea oled. Ma ei, ei saanud seda võib-olla nii hästi aru, aga kindlasti mingi mingi moment on, tal on ikkagi selles suhtes eriline iseloom ja, ja ma ei tea, võib-olla aga mängis mingit rolli see sarnasus, et noh, see oli võib-olla näilik etta noh, niimoodi käitus väga lihtsalt ja väga loomulikult tõesti, ma ei oska siin midagi öelda, aga fakt on loomulikult ka see, et Maroko temaga ei sõitnud. Ja oligi ammu paar sellist momenti, mis võib-olla ei olnud eriti meeldivad. Et. Meil oli kontsertosa, kus ma tantsisin Viktor barrekiniga suurest teatrist ühe tantsijaga koos sellist, et numbrid nagu Viilal loobus. See oli selline number. Mul oli nagu punane roos peas ja selline noh, ma ütleksin ispaanianlik ja kuna peale seda kontsertosa oli tema Karmen kohe majakeseks Carmen, siis see number meie number võeti väga hästi vastu ja me tantsisime kaks kontserti selle numbri maha. Kuna see ei meeldinud ette, see on väga hästi vastu võeti, tekkis võrdlusmoment jahil, et noh, ilmselt plaanis isegi tal õigust, sest ta oli noh, natuke sarnanev karmanile see number ja et noh, ei ole vaja enne karmanid neid midagi taolist. Nii et mul tuli tantsida, korstaari pole tööd, mis oli, pole raske number aga nii kahjuks oli. Ta on ise tunnistanud, et Carmen on tema roll. Mis on teie roll? No seda on väga raske öelda, mis on nüüd minu roll on kla mitmeid rolle, mis mulle väga lähedased on. Carmen kindlasti on üks nendest, mis mulle väga ja väga meeldib. Ma ütleksin, et noh, ma olen nagu on ligilähedasemad sellised rollid, mis on nagu dramaatilisemalt või, või nagu on rohkem nagu milles, millises rollis on rohkem näitlejad, kus saab nagu mingit osa mingisugust? Sisu arengut, et ei ole lihtsalt tavaline Mingi armastust kõik lõpeb hästi ja see on alati rohkem ebahuvitavam, kui on mingi osa nagu prilliseli näiteks koolbergi lavastuses Steinbergi järgi ja nad on väga tugevad naised, nagu läidin, Mac pätt ja noh, mul on küllaltki palju olnud selliseid rolle nagu praegu. Kullast tule hingel, mis meil teatris läheb, on ta väga tugev naise roll. Brüssel on, meil on väga tugev romaan, selles mõttes on väga huvitav hõlmuna. Ma ei ole nagu kunagi välja toonud ühte, nimelt ühte osa, mis mul on tõenäoliselt noh, mõtlen, ma tooks välja, et Carmeni ja grillise liin, mis on olnud tõesti ja ilmselt ka jäävad väga-väga lähedasteks osadeks aga klassikalisest võib-olla nii palju, et see sell on mul nagu lemmikroll. Kas te kujutate ette, et te olete ka 73 aasta vanuses veel laval? Kindlasti mitte, ja ma tegelikult ma mis puudutab majabliseks käed, siis noh, teda kindlasti temast räägitakse, et miks ta nii teeb ja et kuidas on see võimalik ja ta näeb väga halb välja ja ja milleks on vaja tantsida sellises vanuses. Aga samas näiteks no minu ettekujutuses müts maha, et sellises vanuses nii hästi välja näha, nagu näeb, tema teine küsimus on, kas on vaja tantsida, see on muidugi Ma arvan ikkagi tema otsustada ja ja kui teda kutsutakse ja kui talle pakutakse lavasid ja ta tantsib, siis järelikult rahvale meeldib ja no minu meelest on see eriline on sellises vanuses ennast pidada vormis, sest me kõik teame, kui raske on teatud vanuses hoida ennast ideaalses vormis. Nii et selles mõttes on ta tõeliselt tõeliselt fenomen, et ta niimoodi ennast hoiab sellises vanuses. Ma olen kindel, et ma ei tantsi sellises annuses. Mõelnud, et võib-olla jumala armust, helilooja ja võib-olla ka jumala armust, poeet. Kas baleriin saab olla jumala armust? No miks mitte kindlasti saab? See on küllaltki peen teema, ma läksin, aga no. Loomulikult saab et juba see plastika on inimeste sisse sündinud, kaela, pea, sea, no tähendab no minul on küll jumalanna, tõesti sellised looduslikud eeldused, et noh Ma ütleksin, et, et noh ma teatud määral naudin seda, et ma saan üht kui teist ja kolmandat ja ja ma ei ütleks, et sellises vanuses nagu mina praegu olen, et mul on raske tantsida, mul on bla kergem tantsida, kui oli 10 aastat tagasi, sest on saavutatud teatud tase mis nagu noh kergendab seda laval olemist. Ma on paljud etendused, et ma tõesti olen laval ja ma naudin sajaprotsendiliselt, mida ma teen. Nii et eeldused mängivad tõelist rolli, sest kui ikka eeldused ei ole, kui mul on raske jalga tõsta või raske painutada või mul ei ole hüpet, siis nõuab kõrvalist pingutust, mida ka ma kardan, et võib publik näha. Minu ballett on Karmen, Carmen on minu elu, mina ise. Mul on hingelähedane Carmeni loomulikus, sest ka mina olen impulsiivne. Aga päris oma osa. Se Karmen tuli Plizetskajale alles tema 24. lavaaastal siis aastal 1967. Aga aastal 1983 tantsis Plizetskaja Carmenit Hispaanias. Sellega lõppesid 16 aastat kestnud vaidlused Moskvas algul Carmenit ei tunnustatud. Kuigi Plised skaja võitles Carmeni eest nagu lõvi. Alati, et see Karmen on sügav eksitus, halb tallet. Temaga lepiti vastutahtsi hiljem harjuti. Aga nüüd öeldakse, et Carmen on vaieldamatu. Selleks kulus 16 aastat kuni külalisetendust eni Hispaanias Carmeni kodumaal, kus Carmen võeti vastu tormiliselt. Bliss Edgar on pälvinud menu paljudel maailma lavadel. Ta on tegutsenud koreograafina, juhtinud balletitrupi Itaalias, Hispaanias. Kui Plifitskaja oma 70. sünnipäeval lavale tuli, maksid piletid üle 500 dollari Venemaal. Venemaa kosmoseuurijad on tema nime järgi nimetanud planeedi. Bliss seisab ühes reas balleti ajalooliste maailmanimedega, nagu tal jooni Elsler pavlova Ulanova Plizetskajaga algas palitis. Midagi uut on õeldud loominguliselt Oliblissatskaja ajast ees aga sattus ometi õigesse oma hinda. Aega. Kontrast eelnenud põlvkonna tantsijatega olevat olnud nagu kuristik. Kui pikad on teie treeningpäevad on väga erinevad. Hommikuti on nagu igapäevane treeningtund, tund 10 minutit pärast seda on siis proovid on väga erinevad, on kolm tundi, on, neli tundi, on vahel, kaks tundi, päeval, kaks tundi õhtul on, vahest on ainult poolteist tundi peale seda, nii et noh, kui erinevalt ja kui on etendust, siis tavaliselt on ainult treeningtund ja õhtul etendus. Kuidas te selle vastumeelsuse, mis ilmsed ikka tekib, rutiini vastu ületate? Kas ainult tahtejõuga? No ilmselt küll, sellepärast et ikka tekib küll neid momente üpris tihti ja ja sellistel pimedatel talvehommikutel ja on, meil ei ole eriliselt hea kliima ja kui ikka on meil sügis seal mingi niiske ja pime ka selline tunne on küll hommikul, et mitte midagi ei taha teha ja no täiesti võimatu ennast sundida on ka olnud mul hommikut, kus ma lihtsalt ei lähe, ma otsustan, et ma ei lähe, mul on tõesti halb olla ja ma ei suuda ennast ületada. Aga tavaliselt mäletan ennast ikkagi tahtejõuga ja see on huvitav moment, kui juba nagu Ennast korra sundida ja tööle minna ja, ja töö juba peale hakkab, siis soov tuleb tagasi ja, ja nagu noh eks neid stress ikka on, aga ma püüan nendest üle, saad balletitantsija elukutse on ju üldiselt. Väga eriline ja ma ütleksin, et ikka imelik on, tavainimene satub saali siis ma kujutan ette, et see on väga imelik vaadata, hakkavad seal tegema midagi täiesti imelikke liigutusi, et milleks seda vaja, väänavad ennast ja ja milleks? No see on üks kunstiliike ja, ja tähendab see stiimul, mis minul on, see, et hoida oma keha ideaalvormis ja ma ma saan sellest tõelise naudingu, ma saan, see on töös, on füüsiline töö ja, ja sellest tuleb tervis ja, ja see on üks suur terviketenduse tervisvorm. Ja elutahe tuleb sellest. Asjatundjad on öelnud, et ballett on nii kaugele arenenud tänu sellele, nagu ta praegu on. Et sport on väga tugevalt kandadele astunud, kas teile see suund sobib, kuhu ballett on arenenud? No mul on mitmeid vastu vastu tõrkeid ja ma näen, mis, mis toimub ja tehakse täielikke trikke laval ja ja nagu jääb, testis soiku see emotsionaalne külg. Ja ikkagi ma jään selle juurde, et noh, ei tohiks kin tulla nii lähedale balletile ja ei tohi tsirkus tulla lähedale, sellepärast et et siis kaob see ilus kunst, kuna inimene tuleb ikkagi vaatama seda emotsionaalset külge, ega tavainimene ei näe, kas need kannad on need väljapoole ja kas jalg on neid päriselt selja taga või kus ta peab olema. Inimene ikkagi vaatab, kuidas baleriin või tantsija välja näeb, kuidas ta seda väljendab oma kätega, kuidas ta väljendab seda silmadega ja kehaga. See on ju üks väljendusviis emotsionaalne. Me räägime oma kehaga. Ja kui me ei räägi, hakkame tegema ainult mingit õhu tuurja pirueti siis hakkab igav ja noh, ballett kaob ära, lihtsalt selline kunstiliik kaob ära, kui, kui nii sport peale astub. Ma loodan, et seda ei tule ja minu meelest ikkagi hoitakse seda teist külge veel ja, ja on tantsijaid ikka väga häid. Aga tantsuesteetika on muutunud. No kindlasti ta muutub ja ka erinevates maades on ta ikkagi erinev ja see kool on küllaltki erinev, kuigi räägitakse, et klassikaline kool on paganama kool ja, ja vene kool on ikkagi kõikide kõige alus. Ma leian, et ikkagi on niivõrd palju läänes see kool edasi arenenud ja ma isegi ütleksin, rubla, vabam ja palju plastilisem ja pehmem, vene kool on veidi veidi jäik ja ma ütleksin Plappinges liiga ja ei, ei osata nagunii. Võib-olla kehaga läheneda, nagu seda tehakse momendil võib-olla tõesti mulle väga meeldib prantsuse kool, näiteks minule isiklikult ei meeldi see lähenemine, mis toimub praegu Venemaal, Moskvas ja Peterburis. Tõesti, see, millest me rääkisime, see tehniline sportlik baas on täiesti kohutav, ma ütleksin. Ja kui vaadata näiteks meestantsu, siis maailmas on võitmas väikesed korealased ja Hiinalased, hinnakad ja jaapanlased, tähendab sellised väikesed poisid, kes ei ole üldse mehed laval, tähendab ikkagi prints peab olema mees, aga mitte mingi väike poisike, kes teeb mingeid erilisi hüppeid, aga mitte midagi ei ütle seda. Nii et noh, see on väga, väga vastandlik ja, ja noh, ma julgeksin küll mingisuguseid erilisi paralleele tõmmata ja öelda, et kuidas on, kas nii on ja kus on nii, ma ei ole ka väga palju praegu näinud ja seda peab ikkagi nägema ja käima ja mitte ainult video pealt, aga ikkagi otse olema kursis, mis toimub. Kui te arengut silmas peate, siis kas teil nagu terendab midagi ees, mis suunas või kelle suunas te tahaksite liikuda? No see on ikka see, millest ma juba rääkisin, et hoida seda seda külge, mis on sellel samal maja keskajal, et hoida seda, mis oli vanasti Ulanoval ja et hoida seda liini, et balleti muutuks spordiksid, balletis jääks imeline kunst, see imeline emotsioon, see kätte plastika, et mitte mingil juhul ei balleti muutukse mingi kaasaegse tehnikarobotiteks, et me läheme lavale ja kõik on nagu kompuutris, et täpselt viiendast positsioonist viiendasse, et kõik et siiski jääks sellist improvisatsiooni ja oleks emotsioon ikkagi see esiplaanil. Bliss eskaja on tantsinud isa Toorat traagilise saatusega geniaalset artisti. Isa Doro Dancani Annet peab ta jäljendamatuks. Mitte keegi ei ole enam tantsinud nii nagu tema. Esimesena hakkas ta tantsima tõsist muusikat Tšaikovski kuuendat sümfooniat näiteks. See kestab tunni. Niisama kaua oli ka laval isa toora ja üksinda. Ta tantsis ka Beethovenit, vahetevahel improviseerides. Teist isa toora Dancanit ei ole sündinud. Nähtavasti oli tema ande aluseks emotsioonid. Neid aga õpetada ei saa. Arvaplissetskaja. Balletis saab muusika ja plastika sünteesina väljendada absoluutselt kõike. Plastikat kasutab ju ka draamanäitleja. Tšehhovi näidendite võlu ei ole ju mitte sõnades, vaid sõnade taga. Tantsu kaudu saab öelda. Kuulake, kuidas heliseb harf. Samas võib ennast tantsida orkestriks. Tähtis ongi mitte tantsida muusika järgi vaid tantsida muusikat. Kas teie esimene kohtumine? Balletiga oli kohtumine tõelise imemaailmaga vä? Mäletate ja oli küll, ma mäletan, ma olin umbes viieaastane, ma elasin maal ja ema viis mind Estonia teatrisse vaatama pähklipurejat. Ja minu jaoks sellise selline maailm, et ma mäletan, et ma olin ise seal laval nende laste keskel ja noh, ma elasin sellega kohe, mitu aastat mul oli, ma nägin unes pärast seda ja minu meelest oli see nii eriline ja niivõrd ilus, et mulle tundub, et praegu on küll nii ilus, ei ole. Vähemalt nii, mulle tundus tol ajal. Aga päriselt ei ole see maailm ikka petnud ju? Ei loomulikult, mitte. Kindlasti mitte sellepärast, et esiteks ma ei saaks siis olla olla selline, nagu ma olen ja ja loomulikult ma ikkagi pürgin selle selle poole, mida ma nagu olen tahtnud ja püüdnud ja ei lase endale seda stressi või sellist kardinat ette, et see nüüd on nagu, et enam ei ole nii nagu oli ja noh, kindlasti ei ole see nii. Ja maailm muutub ja kõik muutub ka balletis veidi muutub. Aga ma ikkagi püüan hoida seda väikest tulukest, mis mul on nagu olnud. Ja kindlasti ka jääb see see emotsioon on mul ikkagi täht seda kutsumiseks nimetada küll. Kas loobumine kuulub ka teie elu juurde? Teatud määral kindlasti kuigi no loodus on mulle selles mõttes väga palju andnud, et näiteks Mul on selline figuur, et ma eriti paljudest asjadest ei pea loobuma ja küllaltki normaalselt võid näiteks toituda, ma tean, et balletitantsijad peavad väga paljudest asjadest loobuma ja mõni võib näiteks ainult porgandit siia. Mina olen eluaeg söönud kooke ja, ja mul ei ole nagu on olnud muidugi perioodid, kui on teatud etapp, teatrisse tulin, ma olin noorem, veidi tüsedamad, aga no probleemi sellega ei ole olnud. Ja loobumist loomulikult on loobutud mitmetest asjadest, nii ma olen, olen tantsinud 17 aastat teatris ja kõik need 17 aastat olen olnud vormis, nii et noh, praktiliselt ma ei ole kunagi jätnud aastat, vahel ei ole olnud, dekreedis, olen loobunud siiamaale, nii et. No mõned ütlevad, et ilma kannatuseta ikka tõelist kunsti ei ole, aga seesama Maievlyssetskaja kellest me täna räägime, on jälle öelnud, et see ei ole õige. Kannatus, ei ole ainus tee tõelise kunstini. Mis teie arvate, Kaia? Ainult kannatusest kindlasti mitte, kuigi ma. Ma ütleksin, et noh, minul on, neid kannatasid, seal on tõesti niipalju, et rohkem ei tahaks. Aga samas ma ikkagi tunnetan, et, et need kannatused annavad väga palju, minule isiklikult annavad aga kindlasti mitte ainult kannatused, sest nende kannatustega on kaasnenud ka väga palju rõõmuhetked ja väga palju sellist. Võib-olla selliseid hetked, mis nagu teistel inimestel ei ole olnud ja mul on tõesti olnud imelisi hetked ja ja need Kaanavad kunstile ja minu loomingule väga palju juurde, nii et need on väga kõikuvad. See on nagu elus ikka on väga hästi ja väga halvasti. Ma kujutan ette, et kõige ebahuvitavam oleks elada täiesti sellise tasase nivoo peal ja kui elu on nii ühtlane, midagi juhtunud, midagi ei ole ja ei kannata inveneerumustena. Aga kuigi on ka selliseid inimesi, ma tean, et on inimene, inimesi, kes ei võta näiteks mingeid pisiasju väga südamesse ja vastupidi mina näiteks võtan, võin niimoodi, et igast väiksest asjast enne selle teha väga suure probleemi. Nii et noh, see on väga erinev, nii et minul annab küll väga palju juurde. Kunstis ma ei kujuta ette, et kui oleks üldse kannatusi, siis ma ei oskaks teatud osi võib olla absoluutselt. Laval. Esile tuua Ma ei, ma ei kujuta ette. Ma ei tea, kuidas majablised saab, ma ei usu, see on tema raamatut lugedes, kui palju on tema kannatanud ja kui palju on ta võidelnud selle nimel, et ta on suures teatris etendusi saanud ja tema nooruspõlve olnud mitte sugugi kerge, nii et noh, see on, kuidas ta saab üldse nii-öelda. No üldiselt laval olles ja etendust tantsides ja mingisugust osa tehes Ma küll Eesti eks ma kunagi kõrvalistele asjadele ei mõtleja, ma täiesti olen sellel momendil teises maailmas, mul ei ole mingeid probleeme laval ja. Ma naudin seda hetke ja ma olen täielikult selle osa sees, nii et noh, on harva loomulikult on olnud ka selliseid hetki, kus on mingi turne ja ütleme, 25 korda järjest on vaja tantsida ühtesid ja samu asja siis ja on ka hetki, kus laval hakkad mõtlema, ma ei tea, millest ja partneriga räägib, mingit juttu on olla, et noh, loomulikult, aga see ei ole etendusse, on ma ütleksin bla niuke nagu tükitöö, et testiturneele iga päev ühte sedasama tantsida. Aga etendus kui selline, see on minu jaoks alati sündmus, on see esietendus, söanda reaetendus minu jaoks on nad kõik ühesugused. Minu elu valgus on Rodion trenn, abikaasa, sõber, helilooja. Armastan eredat rohelist pidulikku erepunast, elegantset musta lilledest, kollaseid, tulpe, roose. Minu lemmikkirjanik, Angoogol, tema müstikasse kalduva elutunnetuse pärast. Ma olen eluahne. Minu ümber on mitme aja inimesi tormakas ja uhke Karmen, kaitsetu ja suursugune, ummikusse aetud. Anna Ma tantsin oma kaasaegseid. Muutuvad vaid dekoratsioonid. Olemas on alati üks inimlik. Mitte kellestki ei tohi mööda kõndida, isegi kui ta on teile harjumata. Milleks otsida Sabloone seeriatootmine on tööstuse jaoks maid, Antsi minevikku ega tulevikku. Mina tantsin oleviku. Kes on teie lemmikkirjanik? Noh, raske öelda, praegu mõtlen viimane, mis ma lugesin, oli brüsseli, tule inglit ja ma sain sellise elamuse, et noh, täiesti uskumatu, ma isegi mõtlesin, et ma võtan trüssovi, hakkan lugema kõiki tema teoseid. Eestlastest. Mul on väga lähedane, võib-olla Tammsaare. Mulle väga meeldis. Ma olen teda isegi mitu korda, olen nagu üle lugenud. Kui on väga raske hetk, siis mul on selline plaan mingi eestlase, selline. Kuidas öelda, ma olen ju tegelikult nagu maal sündinud ja maal elanud ja ja vahel on mul väga suur nostalgia sellise taluelu järgi või ma ei oska öelda, see linnaelu hakkab nii nagu vahel vajutama või, või nagu tahaks nagu, täiesti ära tunne isegi, et läheks maale elama ja sünnitaks lapsi. Kes siin selline täiesti, kuidas, kuidas empla elu, elumomente elu, et parajasti on. Aga olete te sedalaadi inimene, kes sobitab ennast aega noh, ütleme aasta aegadesse või sobitab ennast värvidesse? Et on oluline see, mis ümber parasjagu on see kindlasti, kes ümber on oluline, aga kas ka nii-öelda see väline keskkond võib-olla teie jaoks äärmiselt oluline, mis mõjutab enesetunnet ja ja mul on alati probleem leppinud sellega, et kui ma olen tükk aega nagu kodus ja tükk aega Eestis ja Estonia teatris tähendab, tekib selline rutiin ja tahaks kohe kindlasti mingisuguseid muudatusi. Ja ma tean täpselt, et kui ma kuhugile nagu ära sõidan või olen teises keskkonnas, siis tekib selline eriline energia, mis pole kunagi aru saanud, millest see tekib, aga no ilmselt see on hoopis teine keskkond, teine ümbrus, teised inimesed. Teine maailmajagu, nii et noh, kliima, teine mulle väga hästi mõjub selline teistsugune keskkond ja mul on üldse ka vast selline iseloomet, et mulle meeldib teha ka kodus muudatusi, kas see tähendab kapi teise kohta ja mul on juba parem olla. Eelmine aasta tegin nagu väikese remondi, tehti mulle teised värvitoonid ja teine keskkond tekkis kodus ja hoopis teine tunne ja bla. Isegi ma ütleksin, kui on teatud Ühed, värvitoonid kodus, siis tekivad mingid tervisehäired, kohe ma tundsin, et kui värvid muutusid, muutus ka minu tervis ja, ja meeleolu, ja noh siis me ka väga tähtis on muuta, kui ei saa muuta, et ära sõita, siis tuleb muuta midagi kodus. Nii et. Mulle meeldivad muudatused ja mu iseloomus on lihtsalt seal olemas. Vajadide harmooniat, pastelsust enda ümber. See on nagu raamatute ikkagi, et ei tähendab see on jälle, oleneb sellisest eluperioodist eluetapist. Erki, muutlik inimene. Ja on teatud hetk, kui mul on vaja sellist harmooniat, on teatud, et kui mul on täiesti vastupidist vaja. Et no kuna ma olen jäära tähtkujus sündinud, siis litsalt pidevaid muutusi aja Tõsutad nendel asjadel võib-olla tõepõhi all kuuluvusel tähtede järgi ja kui see on kohe kindlasti on teie elus midagi sellist juhtunud, mis kinnitab, et. Ma arvan, et ma olen täiesti õige elukutse valinud, see on juba üks märk sellest mis on nagu jäära tähtkujus ka olemas. Ja see märkuga on kindlasti, et ma ikkagi võin minna kas või läbi seina, aga ma lähen ja teen seda, mida ma olen endale pähe võtnud. Et kui ikkagi mul on eesmärk olemas, siis ma kindlasti ka selle eesmärgini lähen. Tähendab raudselt mul ei ole nagu selles mõttes probleemi, neid raskusi ja probleeme on, aga lõppkokkuvõttes tuleb välja, et ikkagi maja selle tegi. Kuigi takistusi ja kahtlusi ja. Läksin nõrkushetk heidan pidevalt ja väga palju. Aga lõppkokkuvõttes ma ikkagi jõuan sinna, kuhu ma tahtsin minna. Kaie Kõrb ja majablifitskaja ei tantsi nii nagu kõik teised teevad kõike omamoodi. Fenomen jääb sama mõistatuslikuks kui Mona lisa, naeratus on öeldud. Aga Kaie Kõrbi jaama jääb lihtsalt viskaja on sarnased. Võib-olla just tänu oma erilisusele. Ja võib-olla sellepärast kinkis Giblissetskaja Kõrbile oma musta luige peaehte, mida ta oli laval kandnud. Tohib olla? Tänases maailmapildis vestles Kaie Kõrbiga, Terje Soots.