Tänane kirikuelu on pidulik sest mõned päevad tagasi siis, 11. märtsil tähistas oma 70 viiendat sünnipäeva Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop emeritus Kuno Pajula kirikuelu poolt eile ka palju õnne. See oli aasta 1987 kui teid valiti Kuno Pajula Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopiks. Kas te mäletate neid tundeid, millise teotahtega või vastupidi, milliste kartuste kade sellele ametipostile astusid? Aitäh no minu isik on niisugune, et rohkem onu loonud kartusi, kui on olnud seda võib-olla niisugust parav bravuurselt pealehakkamist. Sest kuivõrd ma olin olnud enne Tallinna praostkonna praosti yksia tegelenud nüüd probleemidega praostkonna ulatuses, olin hullud ka kirikuvalitsuse liige, siis mul oli juba ettekujutus sellest, mida peapiiskopi ülesanne tähendab nii et südamevärinaga nagu kirikus armastatakse öelda. Kartuse ja värinaga, mõtlesime selle peale, mis ees tule. Teiselt poolt oli muidugi minule kui kirikus kaua aega töötanud inimesele see ka nagu kohustus ja endastmõistetav. Et kui oli ülesanne peale pandud, siis tuleb see ülesanne vastu võtta ja püüda seda võimalikult hästi täita. Te ütlesite, et te olite olnud aimulikul teil juba selleks ajaks väga pikka aega. Kuidas teistel see vaimulik sai, mäletate, tee oli kodus väga palju usust jumalast, pühakirjast. No ma pean ütlema, et mul oli suurepärane Nagu mitmed mõjud olid sest nii isa kui ema ei olnud päris põllupidajad aga kuna isa tuli vabadussõjas ohvitserina siis anti talle valida mõisasüdamest asundustalu. Ema oli olnud kaupmees, oli noor neiu müüa olnud ja nõnda nad siis hakkasid talupidajateks ja olid muidugi head talupidajad ja, ja nagu ma võiksin öelda, et ees linde kui mõttega tolle aja kohta meie küla esimene jalgratas osteti meie peres ja mõnedki asjad sündisid, nagu öelda sellel initsiatiivil, mis meie perest nähtus. Meie pere oli, isa oli ka selles mõttes tuntud inimene. Et kui nüüd 41. aastal korjati ära Eesti ajusid või neid inimesi, kes oleksid juhtivad figuurid olnud Eesti ühiskonnas siis oli muidugi minu isa ka selles nimekirjas, keda taheti ära viia ja see ebaõnnestus lihtsalt sellepärast, et tollel ajal mehed armastasid metsa minna, lihtsalt võtsid ettevaatusabinõud tarvitusele. Aga kodu oli tõepoolest suurepärane kodu. See oli niisugune tore aeg, kus Eestit tõesti vaimustusega ja, ja rahvustundega üles ehitati, kus oldi uhke selle peale, et me, eestlased oleme, et mendid vabad oleme ja ise saame otsustada ja ise tööd teha. Nii et seal ei ei peljatud vaeva ja tehti tööd hommikust õhtuni ja, ja muidugi pandiga lapsed tööd tegema, see oli endastmõistetav. Samas needsamad inimesed, kes tegid pikad tööpäevad, Need käsid koolimajas, mäng näitemängu tegemas, seal oli kirikukoor. Ja mõned haridused peeti ka meie kodus, kui seal see maja oli valmis saanud. Nii et see õhkkond oli meil tollel ajal niisugune. Aga muidugi. Sellele ilusale ajale tuli küllaltki järsk lõpp, nagu me seda vanemad inimesed teame. Need ilusat kolmekümnendat lõppesid ju sellega, et algas teine maailmasõda ja varju muidugi heitis ka Ivo baaside tulek, ütleme siia Eestimaale venelastest sissetulek. Ja siis muidugi täielik see ühiskonna puruks löömine toimus ju 41. aastal, nii et need, need asjad tegurid olid, kõik olid seal olemas. Ja pärast seda muidugi sündis ka niisuguseid asju, kus, nagu see kurjategemise ja kättemaksmise laine hakkas tegema oma tööd. Noh, kui venelased võtsid kinni oma vastaseid ja nendega käidi ümber nõndamoodi, et last ja võib-olla mõni kohtuta maha või, või viidi vanglasse. Muide, minu ema viidi 141. aastal isad kätte ei saadud, siis tee pealt võeti ema kinni ja sai oma 10 aastat juba enne kui teised üheksandal aastal Siberisse viidi, sai olla seal Venemaal. Nii et see niisugune olukord oli meil kus tõepoolest need, kes olid kannatada saanud, nende süda ei andnud ka rahu ja minu isa ohvitser läks siis ka muidugi Saksa sõjaväkke ja ja siis ma ema oli Venemaal, jäin vanaemaga ja õega jäime koju. Nii et oli niisugune aeg, kus kodurahust ja nõnda öelda kaitstud olekust ja nagu nagu öelda, ema sülest, visatakse sind sinna uude olukorda, kus inimene pidi enda eest väljas seisma, nii et see niisugune muudatus sündis. Ja see, need muudatused tähendasid muidugi ka seda, et seal, kus oli nüüd edasiõppimisega tegemist või küsimus selles siis noh, minna ülikooli oli tollel ajal võimatu, kui ma seal tellime teisel aastal gümnaasiumi lõpetasin, siis oli lihtsalt vaja koju jääda ja, ja talutööd teha. Ja siis jällegi edasi, kui 44. tuli, siis oli vaja käia eestimaad kaitsmas saksa poole pääl vale poole peal ja ja selle eest tuli istuda ka natukene aega laagris paar aastat laagris istuda. Ja siis see tähendas ka seda, et minu kodu kui nõnda öelda selle riigi vaenlase kodu või ütleme, Nõukogude vaenuliku inimeste kodu, see võeti kord-korralt, toodi meile inimest sisse ja see kodu lihtsalt läks ka kadu maa. Ja kui ma 49. aastal sain 25 aastat vanaks siis ma olin natukene aega olnud. Ühe aasta koolmeister olin olnud kooliõpetaja ja ja säält muidugi tuli jällegi selle sotsiaalse päritolu kohta tuli jällegi ütlemine Rakverest ja siis tuli see see töö jätta ja siis oli nagu jumala sõrm selles, et et üks minu sõpradest, kes on praegu näitleja kes oli pastori sõber ja, ja noh, oli tuttav pastori tütrega. Seevastu rääkis temale oma murest, et tal on hädasti õpetajaid, vajajat, kas sul on kena noort meest võtta sinna ja siis juhtuski nõndamoodi, et mina olin kena noormees kes tegi suuruse. Ja, ja noh, me arutasime umbes niimoodi, tähendab, et kui me oleme kooliõpetaja juba olnut ja ja kui meil on natukene kogemust, et võib-olla me saame siis hakkama ka, saan hakkama ka siis selle kirikuõpetaja koha pääl. Meil olid lohh, kirik oli küll kaugel, aga me hindasime oma kohalikku õpetajat ja ja seal nõnda öelda. Kirik oli südamelähedane, nagu ma ütlesin, et lauldi seda vaimulikke, laulusid isa, ema vahel laulsid kahekesi seal duetti mõnda laulu. Nii et see kiriku asi ei olnud mitte nõnda ette kujutamata. Minu lapsepõlvest räägitakse säärast juttu, et et oli kaks, kaks nagu erinevat ütlemist elu kohta. Et ema tegi mulle palitu, millel oli sametkrae peal ja naabripoiss ütles, vaata tattnina, see on juba ohvitser sametpea ja siis jällegi teine ütles, et ei, tal on käsi püsti, et ta kirikut lõpetaja saab temast. Ja, ja niimoodi tuligi, tähendab, et võib-olla oma nooruse mõtetega oleks võib-olla kooliõpetaja või ohvitser, tahavad ka mina olla, eks ole, tähendab noored mehed sporti tegema ja teisi kamandama, eks ole, seal. Aga siis nagu öeldakse, elu lükkas mind sinna selle teise poole pääle kus nüüd tuli hakata kirikuga tegelema otseses mõttes olema siis nende inimestele toeks, kes sellel ka pöördelisele ajal olid eluraskustes. Noh, loest oleme suured idealistid ja unistame ja mõtlema selle peale, kuidas, kuidas selle kõiki tiime ja, ja, ja kuidas me saame nüüd inimesi aidata ja noh, siis me läksime ja, ja nagu öeldud hirmuga mitte kerge südamega, aga, aga siiski läksime sellele, võtsime vastu selle ülesanded. Ja võis öelda, võib öelda ka seda, et näiteks noh, siis oli ju. Ainuke võimalus saada endale ka nüüd professionaalset ettevalmistusi, kegi tähendab tulla siia konsistooriumi juurde kirikuvalitsusse. Seal kursused seal oli hiljem ümber mudida, instituudiks, teoloodis, instituudiks või usuteaduse instituudis. Ja seal oli siis hakata vaja õppima, nii et Niukest keegi küsis, et kuidas sina läksid. Et palju sul õpetus siis olin vaatset, palju õpetust oled kohalik õpetaja, kuljus, tegi kaks päeva minuga intensiivselt tööd ja siis ütles, et noh, nüüd proovi ise edasi. Kuidas sa ise hakkama saad, antakse sulle mingi käsiraamat pihku, kus on näidised ees, eks ole. Ja sellest võid juhenduda ja sellega võid selle kallal või nagu esimest abi saada. Teie esimene kogudus oli Illuka kogudus on nii. Oli küll ja sellega oli ka veel niisugune asi, tähendab, et kui ma sinna läksin, elukohta vahetada tahtsin siis selle tõttu ma jäin ka Siberisse viimata, sellepärast et just minu siirdumine oma vanast kodus säält Simuna kihelkonnast käru külast sinna Illukale või Kuremäe kloostri juurde seal, kus mul oli üüritud üks tuba, see sündis just sellel ajal, kui toimus küüditamine, niiet oli imestamist, et mis siin lahti on, mis siin Eestimaal sünnib, kui oli, oli kümned autod, olid vallamaja juurde kokku kogutud ja ja siis saame ka teada, mis siin sünnib, siis olid nutt ja perede äraviimine ja, ja niisugused asjad olid seal need. Aga kui see möödas oli, noh, siis oli bass ka päike jällegi Eestimaal ja siis siis võisime nagu öelda oma esimesi sammusid siis astuda ja köstriga nõu pidada ja ja tollel ajal oli ju ka niisugune asi, et õpetaja oli nagu üksikul saarel, ta oli ära lõigatud teistest inimestest noh, temasugused üksainus kirikuõpetaja, eks ole, seal 20 kilomeetri peale võib-olla seal apteeker, võib-olla seal velsker või oli tohter, eks ole, seal need intelligentsi kohaliku intelligentsi esindajad või metsaülem seal aga, aga oma inimesena oma alainimesena solid üksinda ja need Eskuma Lillukas siis jõhvis oli õpetaja kull oli tollel õpe, tema oli suur härra, nagu öelda, vaatan, et tema oli nagu öelda talle haridus, tal oli suur koht ja ja ta võis seal istuda nagu isand, eks ole, oma selle õpetajatooli peal. Ja no mina pidin iga sammu täpselt ette valmistama ja tegema seda tööd nõndamoodi. Et see noh, kuidagimoodi. Et noh, seal tundsime rõõmu, kui näiteks inimesed tulid kirikusse ja kui noor inimene seal vastu võeti ja talle kodu pakuti ja ütleme, seal kurja ilmast kaitsti ka teatud määral, eks ole. Aga teiselt poolt olid need ju ikkagi kitsad olud, milles tuli peale hakata ja sinna juurde käis siis see, et iga kuu tulid Tallinnasse sõita kolm päeva. Kulla, siis selles õppetööst osa võtta oli vaja seda ka muidugi teha, tähendab, et kas saksa keelt, kui ma õppisin saksa juttu inglise keelt, saksa keelt õppisin keskkoolis siis oli vaja nüüd õppida seda ühte keelt juurde vähemalt, et sa saad kirjandust lugeda ja need luters mutter sprage oli siis mida tuli saksa keelt tuli õppida ja seal. Nii et niisugune pingeline, pingeline aeg oli. Ega tegelikult ei olnud vähem pingeline see aeg, kui te olite peapiiskop 1987 kuni 1994. Millega teil seda kõige rohkem rahule on jäänud? Oma peapiiskopiks olemise ajal tehtuga. No rahul võib ajada võib-olla sellega, see tähendab, et Eesti kirik jäi ühtetail lagunenud grupeeringuteks ja rahul võib hädas, sellega tähendab, et kui me nõukogude ajal olime pidevalt hädas sellega, et piibli raamatut ei olnud ja ja inimesed usulist kirjandust ei saanud siis minu aega kuulub ikkagi see tõsiasi, et me saime samm-sammult 25000 ja 50000 ja 200000 piiblit või niimoodi, tähendab me saime nende aastate jooksul ikkagi Eestimaa varustada Piibliraamatuga ja saime pildi piiblit ja, ja saime samas tegime tööd, meil oli ühiskomisjon ka eksiil kirikuga, kes töötasid välja uue palve ja lauluraamatu. Nii et siis nendel aastatel siis 90 aastat, eks ole, kui esimene eelnev palvelauluraamat oli 90 aastat vanaks juba saanud minu ajas me saame siiski selle, selle uue versiooni nüüd valmis töötatud ja välja antud ja ja rõõmustas muidugi, seda tähendab, et meie partnerid näiteks Soome kirik, evangeelne luterlik kirik Soomest nende välisabi võimul kui vabu, see aitas meid väga tublisti. Rõõmustas kindlasti ka, tähendab see, et Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa, kel on, oli partnersuhted Eestiga kiil ja Tallinn jälgi partnerid. Et need tulid meile appi ja ma võin öelda, tähendab, et minu sõpradest nüüdse sõprus on 20 aastat. No kui ma nüüd 75 vanaks ainult siis tähendab see see sõprust Kiiliga seal Põhja-Elbe kirikuga. See on siis nüüd 20 aastat vana. Muidugi olid mured ka ehitustega ja ka seal saime ühte-teist korda saata, nii et minu ameti lõpuks me saime konsistooriumi hoone valmis siis jooksis ka, juba tähendab diakooniakeskuse ehitamise töö, mis enam minu aeg veel valmis ei olnud, siis oli usudes instituudi hoonekompleksi väljaehitamine püha vaimu kiriku juures. Nii et kõik need asjad olid nagu sai käima pandud ja neid said tehtud. Ja muidugi suureks raskuseks oli meile kindlasti see, et omandiküsimustega oli igavene tegemine, tähendab see praegune omandireform, mille kohta me ütleme, et ta venib ja ta ei no 10 aastat tagasi või 15 aastat tagasi, tähendab, kui oli ka valmisolek olemas kirikule see konsistooriumi maja tagasi anda siis ei olnud seda juriidiliselt niisama lihtne läbi viia, eks ole, tähendab hea tahe oli olemas, aga, aga oli vaja mõelda, kuidas seda teha. Need sele juurde muidugi kuulus killasega, mis palju rahuldust pakkus, oli see, et koguduse elu elavnes, et paljud inimesed tulid tagasi kiriku juurde ja ja noh nii palju lapsi sai ristitud ja nii palju noolise konfirmeeritut ja ja noh, niisugune noh, Rõõmus ülesehitamise tunne kooli tollel ajal meie taasiseseisvuse alguses, mis on nüüd natukene nagu tuhmunud sära ja, ja on asendanud igapäevamuredega ja, ja ja ütleme, selle raha kummardamine on läinud ju küllaltki sest raha iseenesest ei tee ju mitte midagi, eks ole, raha raha. Aga kui ma teda ikka väga hakkame tahtma, siis, siis ta saab ebajumalaks inimesele ja, ja siis ta sugereerib inimesele, et kui mind palju, eks siis siis on taevas on seal, kus on palju raha, eks ole, õnn on seal, kus on palju raha. Ja kui me vaatame jällegi teiselt poolt Ameerika filme, siis näeme, et ka nendel miljonäridele on on piisavalt probleeme ja see on illusioon, kui me mõtleme sellega, tähendab, et, et kui mul hunnik raha, et siis, siis mul on kõik asjad korras. Niiet väga sagedasti oleme küsimuse ees, et enda, mina kõige suurem vaev on vaenlane, see peaksime selle ära salgama või tähendab, nagu seda kogu ristiusk õpetab, tähendab, et me peaksime selle enda mina ära salgama ja niisuguse vaimuga sõnast laskma teid, kus me teame, et neid on armastatud jumala poolt ja me võime ka teisi inimesi armastada. Nii et sellega, kui saame sellest sellest enda mina sellest vangistusest välja, siis on meil käed lahti teha sead ja midagi korda saata ja, ja ka oma nime kuulsaks teha selle läbi tähendab, et et, et sa oled armastanud ja need inimesed, kes seda armastust tunda saanud, need võivad öelda jah, tõepoolest ma austan seda inimested tai ustavaks ka sellele oma sellele kutsumuseni. Te ei ole praegugi aktiivsest tegevusest kõrvale astunud. Kas teil on vahel selline tunne, et tahaks õla ise alla panna, kui näete kusagil midagi lonkamas või või logisemas? Mitte ainult mulle tahe, vaid ühtegi teist jõudumööda on saadud võinud võinud maga ära teha. Möödunud aastal ma olin siin Toomkirikus üle 40 korra, 47 korda. Võtsin osa jumalateenistusest ja minu jaoks oli see endastmõistetav, et et mul oli võimalus pühapäeval kirikusse tulla ja, ja. Ma käin seda kasutasin sellega ja samuti siin kõrval väike Viimsi kogudus, kus on õpetaja veel? Ei ole saanud täieliku õpetajakraadi kus on vaja Blairi lapsi õnnistada, austerlased kutsutakse mind sinna sagedaste ja ja samuti võime muidugi mõelda ka selle peale, et et vanemas põlves on pensionärina inimesel aega kuulata raadiot, lugeda ajalehti, täpsemalt ja uurida neid saateid ja vaidlusi ja, ja mõelda selle peale ahhaat. Siin see mees ütles niimoodi, siin ei olnud eetikat, siin oli omakasu. Ja noh, siin tulevad need küsimused esile. Ma olen mul on olnud, tähendab olla nüüd kirikute maailma nõukogu juhatuses, tähendab selle keskkomitee liikmeks olla ja seal on õppinud teisi kirikujuhtide tundma ja ja mul on olnud võimalus, tähendab, välismaa kas suhteid pidada, need seal, see annab meile palju, eriti kui me mõtleme siin Eestimaa pääle, kus alustati, nõnda et noh, olid asjaarmastajad, kes saaksid poliitikat tegema ja ja, ja nüüd me võime öelda, et meil on professionaal rohkem. Aga ikkagi seal, kus meie õigussüsteemi üles ehitame, seal peame arvestama seda, et kui meil Muraal midagi ei maksa, siis õigussüsteem ei toimi, ta ei toimi, lihtsalt, tähendab ta ei hakka funktsioneerima, kui inimesel mingit põhimõtteid ei ole, kui ainult enda mina omakasu oma ahnus on see, mis inimest taga ajab. Või teine asi. Jällegi, kui me mõtleme selle peale, et kui inimene midagi saab, siis ta peab olema selleks ettevalmistatud. Meie saime kuue raha, me ei olnud selleks ettevalmistus, meil ei olnud seda pehmendada maandumisnagu, sakslased ütlevad, eks ole. Kui nende Ida-Saksamaa sai vabaks, eks ole, neil oli rohkem raha, seda nagu inimeste võid maanduda selle raha peal, eks ole, lihtsalt rohnsed või kui võtame vabaduse. No meil jällegi ei ole seda Nõukogude tulles säärast nüüd noh, arusaamast moraalist või eetikast. Ja, ja me näeme seda, et niisugusel korral ju seal, kus inimene piiritult oma vabadust kasutab, see rikub ära ühiskondliku korra. See piiritu vabaduse kasutamine võib viia kaoseni lõpuks. Ja muidugi, Ta Se piirdu vabadusega, austrite inimesed jumala patusteks, eks oleme, oleme süüdlased jumala ees ja peame mõtlema ka nende asjade peale, kus öeldakse, et jumal nuhtleb inimestel tema süü ja patu mitmest põlvest saadik. Nii et kui kirik räägib armust ja armastusest siis peame mõtlema ka selle peale, et kui me õigeks tahame saada, siis peame mõistma seda, et oleme süüdi olnud, süüdi olnud inimene mõistetakse õigeks. Ja ta on siis kaks võimalust, kas ta saadab õigeks võid, sa jep karistuse alla, eks ole, nagu meil siin ikkagi alguses kohtust läbi käid. Kaks ujulast. Kilteolnutkiti jah, tähendab sul on võimalus kegi, kas sa oled, mõistetakse sind õigeks või ei? Siin tuleb ka, muidugi, kirikus on ju see, et meid mõistetakse õigeks võõraõigusega selle õigusega, mida jumal omistab inimesele tähendab Kristusele pärast. Nii nagu vahel ja advokaat, eks ole, räägib inimesega lisaks kohtus ja, ja ütleme, öeldakse, sa oled õige mees ja mine nüüd. Sa ei ole süüdi see raha, mis sealt ära kulunud, sa ei olegi ära kulutanud või see tegu, mis sa oled teinud, ei see, sa ei olegi seda teinud. Nii et. Meie peame mõtlema seda aspekti, tähendab, et selles peab inimene tegema järeldused, kui ta on jumala ees õigeks mõistetud nagu radikaalsed muudatused tulema inimesel, et ta enam meelega, eks ole, sihilikult halba ei teeks sihilikult kuri, ei oleks teise vastu või õel või ei rikuks neid käskusid, mida meie kirikus tunnen. Loomulik, et elu areneb ja areneb ka kirik, milles näete teie kiriku rolli praeguses ühiskonnas praeguses Eestis, kas see juhtub või eelnevast jutust, millele kirik peaks praegu rõhku panema? Kurvaks muidugi see, et see kiriku praktiline mõju on küllaltki tagasihoidlik. Nii et mina näeksin seda, et kiriku mõju peaks olema suurem. Kui me mõtleme näiteks selle asja peale, et me armastame sagedasti rääkida sellest, et me kuulume Euroopasse, Me kuulume kristlikku Õhtumaa kultuuriringi siis ega see jutt ei asenda meile kiriklikud tõekspidamiste järgi elamist vaid see on paradoks, selles mõttes tähendab, et me räägime ühelt poolt kena juttu sellest, et me kuulume kristlikku õhtuma juurde. Ja teiselt poolt me käitume nii nagu paganat. Niiet vaat selles on minu minu mure, tähendab, et, et et kapaganutel oma mängureeglid ja, ja siis me peaksime käituma ikkagi ka, kui need õhtumaalased. Selle, selles kirik tahaks rohkem ära tegema. Ja, ja muidugi kiriku osa peaks olema ka suurem sotsiaalse õigluse jalule seadmisel. Sellepärast et kui inimene vabatahtlikult oma ligemist ei aita, võis hätta sattunud ei aita siis peaks olema seaduslikult nõndamoodi reguleeritud, et riigikassasse mingi summa ikkagi laekub, et riik saaks neid. Et said, ütleme, üksi jäänud või tähendab neid peresid, kus ema kasvatab üksi oma last või, või tähendab üksikperesid või või vana vanurid, Põduled inimesi, et need saaksid aidata. Et ma lugesin hiljuti seda, mida sakslased kirjutasid, nendel olid ka valimised aastal Poolas tagasi, sügisel. Nad kirjutasid, et kiriku ülesanne peaks olema see et säiliks inimeste väärikus, tähendab, et mina ja sina, et me, kas me midagi, kui palju me anname, et see ei ole tähtis, kui panime ühiskonna, anname vaid inimväärikust, ka sellele inimesel säiliks, kes vähe annab või kes ei ole suuteline andma või teine asi tähendab, et õiglus sotsiaalõiglus ühiskonnas. Et mitte, selle järgi me ei hinda, et v olema õiglane ühiskond, kui meil on keskmine palk, on nii suur või tähendab Meil on luksus nii palju vaid ikkagi, kuidas needsamad Need, lesed ja orvud ja, ja kuidas need väiksemad inimesed, kes on võib-olla ka elurataste vahele jäänud, kuidas nemad elavad. Nii et sellest nähti seda ülesannet, et mitte midagi, et noh, aitab jamast või midagi niisugust ei olnud kõne all, küsimus või ausalt, saab ka nagu Kristikud siinse uus partei ütles, tead ausalt, saab vaid ikkagi midagi konkreetsemat oli sakslaste poolt välja pakutud. Muidugi, sakslased teavad väga hästi, et seda sotsiaalset õiglust saab teostada see riik, kes on küllalt rikas. Need meil on veel palju võitlemist ja vaeva, enne kui saame nii kaugele, et et Eesti riik nõnda rikkaks saada, aga siht on vähemalt, kuhu poole me peame püüdma, sest vael Eestis näeme seda, et me ütleme, utoopia ja me ei tegele sellega nõnda nagu isaks sihtis seade samm-sammult sinnapoole minna, nii et selles mõttes olen mina, ütleme noh, selle pooltesse sotsiaalne õiglus ikkagi rohkem tuleks nähtavale meie elus ja ühiskonnas, sest paraku on jah niimoodi, et iga rahvakiht tahaks omale paremat osa saada. Pensionid tahaksid omale nii palju saada, eks ole, et nende elu oleks inimväärikalt võimalik elada. Õpetajad tahaksid nii palju saada. Võib-olla laeva meestele koguni Soome ametiühing ütleb, kui palju nemad peavad teenima ja niimoodi edasi, et võib olla veel võõralt tulevad meile õpetama, kui palju me peame palka tõstma. Võib-olla tulevad bussijuhid ütlevad, et ma tahan nii palju saada. Haiglaõed tahavad nii palju saada, eks ole, ähvardavad streigiga kui ei saa. Nii et selles olukorras, kus on tähendab pinget ühiskonnakihtide vahel peaks kirik olema see pingete leevendaja või täitma seda osa kus me nõnda nagu oleme nagu iga selle selle erineva elukutse poolt. Ametiühingud võivad seda teha, eks ole, kaitsta nende ühe või teise rahvagruppi või. Elu ja neid, aga seda, seda vaimsust ja mõtet, et me kuulume ühte ja et me peame ka olema valmis teatud ohvreid tooma ja ligemist aitama ja ja et me ei saa mitte nõnda öelda kaarega mööda minna sellest alalisest, seda peaks kirik kulutama ja tegema selles mõttes tööd. Kui neil oleks koonu Pajula võimalus lisada sinna käsulaudadele peeleks käsk, 11. milline see võiks olla? Pühakiri ütleb niimoodi, tähendab, et kõik käsk on võetud kokku ühte käsu sõnasse armasta issandat jumalat kõigest oma südamest meelest istuma, vähest ja ligemist kui iseendast suuremat ei ole. Ja ega minagi saa midagi öelda, tähendab, suuremat ei ole, kui me armastame seda ligemist kui iseennast. Et me sellega võidame selle enda, mina ja, ja egoismi ja näeme teist inimest jumala loodud olendina ja tahame temale head. Ja arvestama seda, et kui temal läheb hästi, läheb ka mulle hästi ja minul läheb ässitaja temalasti. Mida teie praeguses elus kõige rohkem naudite mille üle headmeil tunnet? Põhjad metsa tunda sellest et sa võitsid eestlase kõndida oma oma isade maal. Et ajalugu tundes teame, mis on olnud, eks ole. Et nüüd võime olla lühikest aega vaba rahva liikmed. Ma tunnen head meelt sellest, et piirid on lahti, näiteks ka viisavabaduse koha pealt avanevad võimalused käia väljas. Ja muidugi soovida jätab see, et see eestlane võiks ikkagi jõuda ka nii kaugele, et keskmine eestlane võiks omale ühe välismaareisi lubada aastas, nii et see, mis on mujal maailmas nagu võimalik, endastmõistetav, et teatud positsiooniga inimene saab seda teha. Meil paljud teevad ja, ja minu tuttavate hulgas on palju neid inimesi, kes on olnud käinud, aga need ei ole kõige vaesemad inimesed, kes seda saad lubada. Praegu on meil kuulamas väga suur kogudus, kui nii võib nimetada vikerraadio kuulajad, kirikuelu, kuulajad. Mida te sellele kogudusele ütleksite? Noh, siin on nõnda improstseenides on raske midagi küll ta, mida, võib-olla nad ei ole kuulnud. Küll me isegi tuletame seda meelde, et hoiame ühte ja usaldame oma jumalat, usaldame tähendab, et hea võidab. Et headuse ja iluga ja armastusega meloome midagi püsivat jäävat ja, ja kõik see, see inetu ja halb, et see on midagi mööda minevat, et et me selle külge, sest siis viib see halb meid ennast ka minema ja siis me läheme ise ka selle sedasama teed. Aitäh teile, Kuno Pajula ja pikki sisukaid aastaid veel. No see on meie lootus ja soov. Ma olen tänulik, et ma võin kolm korda 25 aastat juba olla ära elanud selles maailmas ja nüüd hakkab siis viimane, 25. aasta peale, nii et tahame loota, et midagi head ootab meid kõiki ees. Täna ehk kiriku ilusa vaate ajalehe ilma Eesti Evangeelse luterliku kiriku emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus käis Kuuno Pajulaga vestlemas Terje Soots. Ilusat pühapäeva.