Täna meenutame Anna klassi, kes koos kaheksa ansamblipartneri Bruno Luki ja oma õpilastega on eesti pianismi säravaid legende. 23. jaanuaril möödub Anna klassi sünnist 90 aastat. Saates räägivad Anna-klassi õpilased Valdur Roots ja Toivo Peäske ning poeg Eri Klas. Kõigepealt kuulakem arhiivilindilt Anna Klas jutustust oma muusikutee algusest. See on salvestatud 20 aastat tagasi tema 70. sünnipäeva puhul. Et meie majas oli palju muusikat ja ma olen kasvanud muusika sees eriti isa poolt. Ja siis õpetajat. Need ei olnud mul kinni, väga palju. Ma hakkasin muusikat, õpime Riias, sest ma olen seal selles linnas sündinud. Ja siis, kui ma tulin Tallinnas 24. aastal siis kolisid vanemad siia ja siis maastus tooriumit. Tol ajal olid väiksed lapsed ka konservatooriumis ja õppisin Sophia hänrissi juures tema juures lõpetasingi. Ja siis peale lõpetamist 31. aastal lõpetasin küll väga vara korral oli see võimalik, siis õppisin veel Berliinis kõrgemas muusikaakadeemias. Need ongi minu õpetajad, aga eks elu on ise mind õpetanud. Kõik, mis ma olen kuulnud kõik kokkupuutumisi muusikutega ja muusikaga. Eks need on mind ka õpetena, et noh, kõigepealt, Kuulasin tunde ja tundsin ka väga hästi, kõik need pianisti keelega ma otse kukub, kujutamine oli nii Emil keelels kadunud Jacob flyer Jacob saak. Ja mitte muidugi heliloojad, otsese kokkupuutumine niisuguste isikutega nagu Dmitri Šostakovitši ramp üleval ja nii edasi ja nii edasi. Eks see on ikka kõige parem tegelikult kõige parem aspirant luur. Mul on eriline vahekord moodsertik. Ma ei taha sugugi ütelda, ma armastan kõiki klassikat. Ma muidugi, mis ma räägin, Beethoveni suuruses, aga kui te küsite minu käest, kas see on teie lemmik, ma ei oska ütelda, musi on haruldane helilooja ja ma imetlen ja armastan muidugi teda ka. Aga lõppude lõpuks elus on teil ka väga palju inimesi, kes sihukestel meeldivad, kellega ta suurepäraselt suhtlete, aga on, keegi päriselt armastad. Ja vot niisugune on mul üks on see Mozart. Eakašuubast. Valdur Roots, kui kaugelt algavad teie mälestused, anna klassist. Kõige esimesed mälestused anna klassist on 1951.-st aastast siis ja siis ma tulin Pärnust, kus ma lõpetasin laste muusikakooli tulin Tallinnasse ja mind võeti siis vastu ja, ja anna klassi klassi. Ja siis oli peaaegu sarnane olukord, ainult ta ei olnud juriidiliselt sarnane sellega, mis oli muusikakeskkooli ajal. Et otsa koolis tol ajal teda nii ei nimetatud, aga ta oli siis Tallinna muusikakool ja seal töötasid siis ka konservatooriumi õppejõud. Ja. Ma ei tea, kui ulatuslikult nad töötasid, seal olid omad õpetajad ka seal muusikakoolis, aga no mina sattusin tema juurde ja siis hakkas Õppimine peale, eks ta alguses oli vaevaline, sest Pärnus oli ju juba kõik nii just nagu käes juba kõike. Enesetunne oli ka vist hea ja siis hakkas jälle otsast peale. Minult nõuti niisuguseid asju, millest midagi aru ei saanud. Sest ma pidin kuulama kõla ja ma pidin sellega midagi peale hakkama ja, ja see pidi midagi rääkima, hakkame see kõla ja see võimatult raske ikka. Tol ajal ma olen 14 aastane, siis tema oli õppejõud, kes kellel oli väga suur mõju tol ajal muusikaelus Bruno Lukil ja temal ja nad olid just niisugused, kes hakkasid nagu just professionaalset liini ajama klaverimuusikas. Ja siis tuli neid õige varsti juurde, ikka nendega kaudu hakkasid tulema juba uued laine mets õppis Joanna klasse juures. Kujunes üks juhtivad. Konservatooriumis ja Bruno Luki juurest õppis Heljo Sepp mõnda aega ta täiendas ennast veel Moskvas ja jälle teine juhtiv õppejõud meil. Ja niimoodi nad hakkasid tulema, nii et nad lõid aluse sellele. Tasemega koolitusele klaveriõpetuses. Ja kui nüüd vaadata, ütleme. Tagasi sellele õpetad töötamise ajale, mis Anna Klas töötas konservatooriumis, siis see kestis ju. Üsna üsna lühikest aega kui siit me räägime poolest sajandist praegu, aga tema õpetas vist üle 20 aasta, ainult 67. ta lõpetas Tallinna konservatooriumis õpetamise ja ka sellest ajast on järgi siiamaani tuntud pianist tema juures kõik õppisime Laine Mets, virve Lippus Ada Kuuseoks, Aino Merila, Heljo Agur viiva väinmaailma Mallene Therese raide Toivo peaske, Viive Pajuri, Ülle sisa. Ja siis on Maie Heinz, jah, Reinsalu ja Liana Maiken, tema tütar, kes ka jõudis teema juures õppida, siis kui ta oli juba juba pensionil. Diana jõudis õppida ja siis on veel tuntud nimed, Olga Rudneva, kes oli aastakümneid Eesti filharmoonia kunstiline juht. Olga Rudneva, Eva Potter, kes televisioonis muusikaosakonda juhtis. Joann Joshukes juhtis plaadifirmad, ma olen alati huvitatud nendest inimestest, kes ei, ei valivad mingi teise töö. Ja huvitaval kombel satuvad seal ka kuskile midagi juhtima või mingisugusele kõrgele positsioonile. Vot need on niisugused nimed. Need on kõik Hanna-klassi õpilased. Et see, et see minu meelest on nii klaveriõpetuse, on selles mõttes veel huvitav, et ta harib ikka väga-väga mitmes suunas. Sest nad said oma töödega kõik väga hästi hakkama. Pead olid üks seltskond, kes on muidugi väga teraselt mõistma kes on kes ja aga kui näiteks olid no niisugused suured kuulsused nagu Liilencia ois trahvi ja kes meil siin käisid esinemas ja ja kui nad siis anna klassi nägid, siis oli neil kõige tähtsam temalt välja pinnida, mis ta sellest kontserdist arvab. See oli äärmiselt tähtis neile. Tema arvamust Joosti arvamust respekteeriti igakülgselt. Kriitikud tahtsid ikka teada ka, mis tema arvab ja et selline inimene Taali temas oli mingisugune maagia? No või võib-olla, et see on ka seotud sellega, et ta. Ta kuulis hästi iseennast. Vaat see tuli välja kunagi ühest jutuajamisest, kui ma rääkisin midagi lindistamisest ja ja rääkisin, et, et kui ma käisin kuulamas oma linti ja siis, mis ma seal avastasin ja tema avaldas üllatust selle üle. Ja ma küsisin, et kanna, kui te kuulate oma linti, mis te olete parajasti lindistanud, lähete fooniks, kuulate ja siis te kindlasti avastate ju midagi, mis on teistmoodi, kui te kujutasite. Seetõttu ma ei ole niisugust asja enda juures kogenud, et ma tavaliselt ei kuula. Et kui me Brunoga lindistame, ta ütleb, siis ta rääkisime seda mehhanismi natukse tuli niimoodi jutust välja. Et siis me mängime nii, nagu me oleks kontserdil. Ja kui ma nüüd vahepeal kuulan, ma lähen välja sellest meeleolust, ma ei taha seda. Ma tahan vaja uuesti teha. Ja ma kuulen ju ise, kui on vaja uuesti teha, ma tean ise, mis toimub. Ta ütles, ta kuuleb, et teda ei üllata niisugune lint, see on ju see, mida ma kuulsin, ma mängisin. Aga see ei ole väga tavaline. Me kõik siin arvame enam-vähem siiski, et, et lint on hea õpetaja. Sealt kuuleme kõige parem õpetaja sealt, kuuled, mis on. Mis on alltulemus. Sest see kuulmine on nagu seotud ka ettekujutusega, osa on mingi osa, on ikka ettekujutus. Ta ei ole tegelikult. Aga temal oli väga reaalne kuulmine ja ja kui inimene kuulab ennast, siis ta kuulab teisi väga teraselt ka. Nii et see oli temal vist üks omapärane nähtus, maalne, küllap neid on teisigi. Aga siin jutu alguses te mainisite, et kui te tulite õppima Anna klassi juurde, et ta õpetas kuulama Peab ennast kuulma ja siis kuuleb teisi ja omakorda jälle teiste kuulamine õpetab ennast kuulma oma omamoodi. Ja siis teine asi on, et mida seal siis kuulata. Et see noot, mis on kirja pandud, on üks, üks, surnud märk üks tähis, mille järgi siis hakkab see jutt peale. Ja mõtlen, Anna Klas oli jah niisugune pianist, kes kui ta mängis, siis ta. Ta jutustas seda lugu. See oli, see on jutustus selles keeles, vot see ongi see, mille pärast ei saa sellest rääkida. See jutustus on juba ühes keeles, milles ta räägib. Ainult seda on raske tõlkida verbaalsest keelde. Kas ta tundides ka palju ette mängis? Mitte eriti aga kõike, mida vaja, ikkagi aga mitte tervikut. No võib-olla oli ka kunagi, aga, sest see tööprotsess oli niivõrd detailne ja üksikasjalik, et sellel aega ei raisanud millegi peale. Niisugune ettemängimine ei ole kasulik, sest Ma ei kuule ju seda kõike välja, seda tuleb õpetada. Femisel ettemängimisel võib olla. See kujuneb üheks üheks ettemängimiseks, lihtsalt ma kuulan ja naudin ja ega ma ei hakka kuulama detaile viima. Ma kuulan üldiselt muljet. Ma mäletan, kui ma olen õpilane. Et nüüd peab ikkagi teatud kohti rõhutama. Ta oli väga nõudlik, see oli väga intensiivne see, mida ta nõudis. Ta pidi saama selle kätte, mis, mis tarvis olija. Ja ta ei tunnistanud ühtegi ühtegi takistust kõigest pidi üle saama. Tal omal olid ju väga väikesed käed. Aga kui need salvestused kuulata, ega siis ei saa aru. Väikesed. Ja siis oli nagu piinlik oma suure kämblaga mitte hakkama saada. Ja siis ta kunagi mulle mängis ette, te andsite mulle ühe hea mälestuse jupi otsa kätte. Mängisin talle midagi, tema mängis mulle ette ühe koha. No fantastiliselt, hiilgavalt mängisid, siis mina mängin, üldse ei tule välja. Ja siis ma vaatasin, mina olin üks suur luup, vaatasin luubiga niimoodi, nagu, kuidas ta seda mängib. Ta mängib. Siis ma võtsin omale nõuks ennast välja vabandada, mõtlesin teie, teil on natuke väiksemad sõrmed, nendega saab, aga mina ei saa oma suurteks. Anna Klas puhkes naerma ja siis ta rääkis seda õige mitmele inimesele. Valdur Roots ütles, et ta ei saa klaverit mängida, on liiga suured käed. Et kas teda kardeti õpetajana? Aga samal ajal kui tal olid nüüd sünnipäevad ja siis oli seal hästi lõbus, sinna sõideti kokku, ma ei tea, kust maalt kunagi ei olnud nii et seal Gonsiori tänaval, et et olid ainult need, kes Tallinnas elavad. Eestis sõideti igalt poolt mujalt ka sest oli osa niisugusi õpilasi, kes kuskil nõukogude liidus elasid pärast lõpetamist tulid ka kohal. Nii et, ja välismaal, ja siis oli ju, ta töötas pärast Tallinna konservatooriumi Riias ja seal seal tema küsisid, et kes nüüd tema õpilased on, ta ütles, et ma töötan ekspordiks. Et enamus on neist sõitnud Riiast kuskile välismaale ja nendest oleks väga huvitav midagi teada saada. Sest keegi võitis Pariisis konkursiga meieni ulatunud need. Need täpsed andmed. Kui palju te arutasite tundides noh, et mida te kontserdile kuulsite koos? Oi, väga palju, väga palju, sest tema ei unustanud kunagi tähelepanu juhtimast. Et mis on tulemas. Ja tavaliselt ei, ei unustanud ta mitte midagi ära, midagi tähtsat, nii et see võis juhtuda, et ma ei näinud kuulutust või ta tuletas meelde, kuhu tuleb minna ja siis siis ta aitas, aitas seda mõtestada ja niimoodi rääkima rääkimist oli hiljem ikkagi. Ja tal oli hea informatsioon kaugele ette, sest Olga Rudnev oli siis kunstiline juht ja tema endine õpilane, siis ta sai sealt helistas, küsis, mis on tulemas, ta sai jälle paari kuu, need tulevad nad kirja panna, mis veel ei olnud ilmunud kuskil ajakirjanduses ja ainult varakult teada. Ja oli väga-väga hea selles suhtes. Ja arutlemise tulid. Seda oli väga palju. Me kuulasime plaate, kõike ja siis siis sai isegi rääkida mängu ajal ja juhtida tähelepanu mingitele detailidele. Milline ta isiksusena oli sel perioodil, kui ta intensiivselt õpetamisega tegeles? No seda ma tean, mina ei ole selles alas spetsialist, aga aga daamid püüdsid teda jäljendada selles oma riietuses ja hoiakus ja kõik, see oli nende jaoks huvitav, mingi eriline äriliselt eriliselt kõrge daam. Just oma olekuga ja ja riietusega maitsega. Ta oli igatepidi tore, et oli muidugi ta ei olnud mingisugune niisugune melu, kaugeia, kuskil Barnassile istuv inimene, ta oli väga-väga reaalne inimene ikkagi, aga aga niisugune päris lihtsurelik ta ei olnud ikkagi see oli temas oli midagi niisugust väärikat ja mida ta, mida ta ei pakkunud niimoodi välja, aga see see paistis lihtsalt ise niimoodi. Temast peeti väga lugu. Toivo Peäske oli Anna klassi õpilane, kuus aastat muusikakeskkooli esimeses lennus ja kaks aastat konservatooriumis. Ühest küljest oli ta väga range. No ikka oli vaja ära teha, siis oli vaja ära teha ja, ja, ja kui ei olnud tehtud ja kui, kui mitu tundi viisid õppimata lootusi slaidiga saunaga. Aga teisest küljest oli ta niisugune väga emalik, tal oli klassika, ta hoolitses meie eest ikka ema moodi ja ise ütles, et nagu teine ema meile siin minu isaga armastas öelda sinu teine ema. Ja mis tema niisugused printsiibid olid. Õpetamisel on muidugi kahe sõnaga väga raske öelda, aga üks põhiline oli see, et tema nõudis, et muusika liiguks kogu aeg. Et muusika, see on kunstajas ja nootide vahelised seosed, noodid omavahel peavad olema väga tihedas seoses ja muusika peab kogu aeg liikuma. Mina olen üldiselt niisugune toiline või, või niisugune liiga rahulik, alati natuke maas ja ja aeglane. Vaat tema seda ei kannatanud. Teine asi oli see, et iga noot muidugi pidi midagi väljendama, lihtsalt tühje noort ei tohtinud olla. Muidugi ka tehnilistele külgedele pööras palju tähelepanu, üsna palju pööras tähelepanu sõrmede tööle ja, ja käte liikumisele ja, ja kätte hoiule ja, aga seekord tuli kõik läbi muusika. Ainult sellega ta ei tegelenud, näiteks heliredeleid, ega me ei mänginud muusikakeskkoolis, oli küll seal tol ajal mõnikord heliredelid arvestused, no siis natuke mängisin ka, aga aga noh, niisugust puhttehnilist tööd nagu ei olnud. Duo Anna Klas Bruno lukk on olnud paljudele eeskujuks edaspidi. Teile ka. No meile ka, ma isegi ei oska öelda, see meie otsust luua hakata mängima. Loomulikult kui ei oleks Anna Klas, Bruno Luki, võib-olla poleks mõtegi peale tulnud, et hakata mängima Natosakusega. Ka see ei olnud nagu otseselt see ei olnud isegi nende ettepanek ega midagi, lihtsalt sattus kuidagi nii, et Peterburi sattusime ja hakkasime seal koos mängima ja siis kuidagi sattus ka veel, nii et sellel 75. aastal, kui meie tegime oma esimese esinemine, olin esinemise, oli nendel viimane esinemine. No ma ei räägi sellest, mis nad 10 aastat tagasi veel Schuberti mängisid, aga põhimõtteliselt oli see nende viimane esinemise aasta. Noh, kui rääkida nendest, kui tuua, no see on täiesti ajalugu. Me olime siin oktoobris Peterburis. Igor Taimaanov organiseeris niisuguse teaduslikku konverentsi just klaveri tuua, sest see oli kolmepäevane konverents, seal olid kontserdid ja see oli niisugune väga soliidne üritus ja ja seal mul paluti teha ettekanne just Anna Klas, Bruno Lukist. Põhiliselt pöörasin tähelepanu tookord Nende kujunemisele õppimisele ja nad olid ühe õpetaja juures Berliinis, kuigi nad ei tundnud teineteist sel ajal üldse. Bruno lukk oli seal nagu varem varem olnud ja juba kogenum ja andis kontserte, kanna klassoni üsna nooruke tütarlaps, ta ütles, teda ei huvitanud, aga see Tallinnast tulnud tütarlaps et ta oli kuulnud küll, et seal keegi oli. Aga isegi nad ei kohtunud seal. Mängima hakkasin hulk aastaid hiljem. 41. aastal. Tahtsid nad mängida Mozarti kahe klaverikontserti, Mozarti juubel tookord surmast 150 aastat. Aga seoses sõjaga see jäi ära ja, ja siis nad said uuesti kokku siis Jaroslavli kunstiansamblites ja seal oli siis seal nad said, tähendab, muretsesid omale noodid ja hakkasid siis mängima. Ja see oli nende jaoks nagu nagu väga raske öelda, et õnnelik aeg. Maailmas, aga, aga nende jaoks on mingil määral õnnelik kokkusattumus. Sest nemad hakkasid mängima ju kõigepealt küll Jaroslavlis, aga kohe hakkasid sõidud Moskvasse. Nad lindistasid raadios, nad mängisid seal heliloojate liidus, tutvustasid muusikat ja said tuttavaks kõigi tolleaegsete juhtivate nõukogude heliloojate ja muusikutega. Said kohe tuntuse selles tsentrumis pealinnas. Esimene kontsert oli 43. aastal oli Moskva konservatooriumi väikeses saalis ja sealt edasi algas siis. Kui nende tuua iseloomustada, siis ma ei ütleks, et nende report Saar oli kohutavalt suur seik aastate jooksul ikkagi kordus, aga see põhiline põhiline oli neil ikka ikka niisugune aastate jooksul omaseks saanud. Paljusid kaasaegseid asju ka ei tohtinud mängida. Ma mäletan, Bruno lukk rääkis kunagi neil Stravinski Kontsert näiteks jäigi mängimata, sest tol ajal ei tohtinud nad olidki noodid muretsenud ja kõik. No mis sellest ravinskist rääkida, isegi püsi oli nii üsna üsna ebasoovitav helilooja formanist. Aga ja nende tuua, kui nüüd vaadata neid vanu videoid või see oli kohutavalt elav musitseerimine jällegi isegi plaate kuulates näiteks ma ei saa öelda, et teil oleks absoluutselt kõik olnud sünkroon absoluutselt kõik koos. Aga see pani kõiki kuulama ja, ja see oli kohutavalt elav, huvitav, omanäoline noh, näiteks niisugune juhus, Šostakovitši oli neil üks huvitav kokkupuude Šostakovitši andis neile oma kontsertiino noodid mille ta oli kirjutanud oma pojale peale ja siis veel kellelegi. Ja mispärast seda ei olnud nagu mängitudki seda ja ja kui nemad siis esimest korda viisid selle Šostakovitši, nagu näitasid, nõudvat, täidab mängivad nii niiviisi, et kas, kas umbes kas sobib ja Šostakovitši tegi suured silmad, kas tõesti, mina olen selle muusika kirjutanud? Noh muidugi, neil oli eesti heliloojad, kirjutasid nendele Eugen Kapp ja Hugo Leppnurm ja liidi auster ja Ester Mägi. Paljusid neist lugudest oleme ka meie mänginud. Aga vaat huvitav, et hiljem nagu kas, kas meie heliloojad tundsid niisugust pieteeditunnet või need olid kõik kusagil nende tegevuse alguses kirjutatud lood pärast tuli neid nagu üsna vähe juurde nii palju, kui mina tean. Nende lavaline olek oli juba väga huvitav, see, kuidas nad lavale tulid. Anna Klas oli ikka väga aristokraat. Ma just tuletan meelde need mõned kontserdid, mida mina nägin. Nad tulid lavale, Anna Klas, tuli, kummardas publikule, istus klaveri taha, hakkas mängima teda nagu, nagu ei huvitanud, kas Bruno lukk ka üldse jõudis klaveri taha või mitte. No muidugi ta jõudis ja muidugi ta oli seal, aga ühtegi pilku heitnud partneri poole. Ja muide, kui me käisime temale ette mängimas Natoga, siis soovitustega NATO-le väga ära vaata teda, ära keera pead tema poole, tema asi on, et hakata koos mängima, sina oled esimene. No ja noh, seal ühest küljest daamile sobilik, eks ole, ja tõepoolest kui sa oled esimene, noh siis on teise asi sind jälgida, kuigi noh tegelikult ju partiid on võrdsed, eks ole. Partiides niisugust vahet ei ole. Nad ei mänginud Eestis väga palju, nad ei mänginud kaugeltki iga aasta, sest nad tahtsid, et nende esinemine oleks publikule värske. Venemaal mängisid nad palju rohkem, näiteks Peterburi selles filharmoonia väikeses saalis seal üldse nendele Mikk Saar. Ja ongi ilus saal, väga ilus. Seal nad mängisid iga aasta nadolid salabolementides, neil oli oma publik. Kui me 90. aastal jah, see oli 90., oli seal klaveritoode festival, käisime seal siis olid ju Anna Klas, Bruno lukk seal. Ja näiteks riietehoidjad, kui nad nägid, anna klassi, nad tundsid ära, ütles, et kas teie olete see Anna Klas, kes oli klaveriduo Anna Klas, Bruno lukk niimoodi, ühesõnaga ütles, et oli väga vaimustatud. Nad rääkisid, kuidas neile seal inimesed kirjutasid ise arvustusi ja tõid filharmooniasse sinna. Ja kui nad järgmine kord läksid kontsert kontserdile, siis nad neile anti terve patakas neid pabereid, kus oli siis kirjutatud Nende kohta need arvustused või hinnangud või niuksed isetegevuslikud. Nii et neil oli täiesti oma oma ringi. No muidugi nad käisid üldse palju Venemaal, Moskvas oli neil väga palju kontserte. No teistes Venemaa linnades Kaukaasias käisid nad palju ka Leedus ja Lätis aga kaugemale Nõukogude Liidust tol ajal ei saanud ka, nemad mitte. Ja sellest on muidugi väga kahju, nad oleksid võinud ikka maailmas olla täiesti juhtiv juhtivate tuuade hulgas, sest neid ju polegi tegelikult maailmas väga palju. Praegusel ajal nagu on hakanud juurde tulema, ikka on kuulda üht ja teist, aga aga tol ajal oli üsna. Ja ega siis tol ajal Nõukogude Liiduski oli neid noh, neli niisugust tuntumat, eks ole, olid nemad, siis olid pukk Taimanov, siis olid Vennad kott, libid natuke varem ja õeturkinawad ja praktiliselt rohkem nagu tol ajal ei olnudki vähemalt tuntud tuntud niisugusest kontsert pidevalt kontsepteerivatest tuumadest ei olnud. Ei tea praegu vähemalt midagi. See, et praegu on see tuuade buum, ütleme siin vähemalt endises Nõukogude liidus nii üsna lahti läinud, toimub üsna palju festivale ja ja toovad omavahel siin kohtuvad noh nagu see konderenski seal ja eks see ole ikka väga suurel määral nendest ju pärit. Näiteks üks, üks daam, Ljudmilla Ossipova hakkas just organiseerima seda tuuade ringi tookord aastalt 10 rohkem tagasi üks 15 aastat tagasi. Pidades silmas just nimelt neid vanu tuuasid Bructaymaanovit ja Anna Klas Bruno Luki. Ka tema käis neid väga palju küsitlema seanudki kirjutanud nendest. Ja ja nad on ikka olnud väga heaks eeskujuks meile kõigile. Eri Klas, teie ema oli pühendunud muusikale, õpilastele ja loomulikult oma pojale. Kuidas teie tunnetasite, tema energia ja armastuse jaotumist? No seda nii-öelda ei oska ma küll jagada pooleks kolmandik, eks, aga üks uus, sest see kõik oli üks, üks suur andumus, tunne, mõtlen armastus. On kas armastus muusika vastu või poolt, aga no tähendab, mis puudutab mind, siis see on hoopis omaette tunne, eks ole, tegemist on siiski ema ja poja kohe korraga, kusjuures minule vägagi õpetlik vahekord selles mõttes, et ma ei oleks iialgi võinud arvata kui palju ma temast puudust tunnen, kui teda enam ei ole. Teistpidi võttes on minu lohutuseks ainult see, et harva üks poeg saab vähemalt jälgida ja õppida oma ema käest, nii palju kui mina seda nägin, tänu tema elutööle ja olemisele. Ja noh, kui ta siit ilmast lahkus, ta oli kõrgelt üle 80 aasta vana kuid seda eneseohverdust, seda ma imestan, kuidas ta muusika ja minu nimel keeldus kõigest muust ja, ja pühendus nii-öelda minu kasvatamisele ja, ja muusikaõpetusele mitte ainult minu, vaid kõikide õpilaste suhtes. Sest õpilased, suuremalt jaolt ei õppinud ta käest mitte ainult klaverimängu, vaid ka riietumist, toidutegemist, käitumist, eetilisi norme. Need on kõik niisugused asjad, mis kosuda. Pedagoog üritab ehk anda õpilasele, aga seda enam minule. Ja ma pean ütlema, et need põhimõtted olla iseenese vastu kriitiline ja aus näha vaeva ja, ja võib-olla saada siis selle vaevatasuks siis teiste inimeste austust on midagi, midagi märksa suuremad, kui lihtsalt lihtsalt töö tegemine või või nagu ameeriklased ütlevad nilt Karieer, et ma ei ole oma karjääri ehitanud, vaid see on tulnud sellisena, nagu ta on ja seda mulle õpetanud. Ema ära jahi midagi sellist mis võib-olla tundub kauge ja virvendab, et see on kõik ilusad, aga peab reaalselt võtma seda nägema, nägema vaeva ja küll siis siis tulevad ka tagajärjed, nii et ühesõnaga, tegemist on väga nagu nad sidemega, mis ei ole nüüd katkenud ja ma arvan, ei katke iialgi, sest et ühesõnaga see kui, kui midagi me oleme õppinud head siiski esimese järgu just nimelt oma emalt seda ütleksin seda ausat suhet nii oma sõpradesse, töökaaslasse lähedastesse ja ja võimaluse korral. Väiksest poisist peale tegi ta kõik selleks, et ma käiksin kontserditel, kuulaksin muusikat ja kodus kõlas meil kogu aeg muusika, nii et ühesõnaga vaikuse nagu ei olnudki. Ja ma mõtlesin, et kui ma kellegile kõigi eest võlgu olen kõige eest emasisest, sest et ta õpetas mind ka. Aga seda, et ta ei olnud mingisugune hellita ema, sest ega meie elu nii väga roosiline küll ei olnud, sest et ega siis, mis üks klaverimängija oma 10 sõrmega, kes peab toitma oma isa, ema mind ja minu tädi juurid ikka võib väga lubada, nii et ma läksin tööle hooldaksis noorest peast nyyd 15 aastaselt ma olen teeninud raha selleks, et ennast üles töötada ja ja ma mõtlen ka seda, et ühesõnaga ka siin on ema õpetus olnud kalliks, et need, ma võlge olen võtnud oma elus tookord ema käest, kui selleks, et osta esimene trumme pool oli tema oma vanast peast, kus ma olen üle 60, siis ma võitsin ka võlge maja ehitamiseks. Ja muidugi need ema muusikutest tuttavad kõik teie ümbermaast madalast. Muusikalid olgu see siis lauljaid, pillimehi, kellega koos musitseeriti alati pärast kontserti. Kui siin oli külalist pianist, eriti just ma mõtlen, siin olid, käisid risteride kiilusid, sellised maailmanimed, rääkimata ois, trassist ja paljudest teistest, kes kellega Ühendus ema, täitsa isiklik sõprus ja nahku mõelda, et ühesõnaga selles tutvusringkonnas oli, olid heliloojad. Eugen Kapp. Ernesaks Ernesaks, Kapp ja minu isa ja ema õppisid kõik Tallinna konservatooriumis ühel ja samal kursusel. Kuid siia. Tallinnas alati pärast oma kontserti olid meil õhtul külas. Need oli vägagi selline musikaalne. Korter sest et kahes toas elas luk, kellel seisis kaks klaverit, meil seisis üks klaver ja kogu aeg kõlas siis kas plaadimuusika elav muusika, nii et et selles majas musid seltsi väga palju. Kas teie mäletate oma esimest sünnipäeva kingitust emale? Minu esimene siin? Ei, ma ei mäleta, aga ma olen talle kinkinud minu arvates. Aastate jooksul alati neid asju, mis, mis talle rõõmu valmistanud. Ma mõtlen, et ja või, minu ema sai kuuekümneaastaseks, siis mina kinkisin emale ühe võtmeema, ei saanud aru, mis asi, mis võttis, on, ei olnud seal mingi kuldvõtmeke, aga kinkisin talle Simo saun-suvila. Pille Me minu klassivend Tõnu lõpmatusega koos Laulasmaale helikülasse üles panime. Ja nii sai minu ema nautida 20. Aastad. Suve veetmist helikülas kõrval oli teiste muusikuid suvilad seal Austria Semperi, Tambergi, Harri Otsa, Ants, Sõbra ja paljude teiste suvilad. Ja mina tõtt-öelda suisa seal kaks kuni kolm ööd. Aga seal kassas üles minu tütar Diana, kes oli minu ema ainult silmatera. Kellele ta kogu aeg valmistas. Neid selliseid pohlamoosikooke ja. Jah, nüüd on aeg nii kaugel, et nüüd on minu Dianal omal tütar, kelle nimi on Anna Klas ja nüüd neid kooke siis Diana omasid. 1931. aastal lõpetas Anna Glasg konservatooriumi Beethoveni viienda klaverikontserdiga. Oma 70. sünnipäeval mängis tähtsama kontserti, seekord pojaga dirigendipuldis. Te olete emaga koos musitseerinud, olid need teile väga ülevad? Olid küll, sest et ma ütleksin, tagantjärgi mõeldes on nad eriti kuidagi kaalukad ja jumal tänatud, et mul oli see võimalus ja ja ka nii-öelda ema kõrges eas, kui ta on üle 70 venna, mängisime midagi koos. Ja muidugi tol ajal, kui ma olin oma dirigentide ja alul sai päris mitu korda koos mängitud isegi pro Lucia. Minu 50.-ks sünnipäevaks oli mulle kõige suuremaks kingituseks see, kui Eva mängis mulle Schuberti ja kõige kurvemaks oli. Schuberti fantaasia kuulamine lindilt, kui see toimus tema matuste matustel ja see meloodia, see, Meenutasime Anna klassi, kelle sünnist möödub 23. jaanuaril 90 aastat. Saates rääkisid Eri Klas, Toivo peaske ja Valdur Roots. Saate seadsid kokku raator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno. Kuulsime fragment Schuberti f-moll fantaasiast, Mozarti Estursonaadist, Myoscaramossi, süüdist, debiicii väikesest süüdist, Eugen Kapi, Kalevipoja ja saarepiiga tantsust balletist Kalevipoeg, Prokofjevi marsist ja Beethoveni Viiendast klaverikontserdist.