Kuidas õpetada inimesele ristiusku näiteks siis, kui ta ei oska lugeda või kui kirjutatu ei ole õpetatava emakeeles? Appi tulevad pildid pildi ideoloogiast, jutumärkidega ja ilma 16. sajandil reformatsiooni ajal räägib kunstiakadeemia professor Krista Kodres. Võib-olla peabki alustama, et mis veel kord ykskord küll rääkisime ühes saates, et mis see pildi dioloogia on ja, ja kuidas siis Martin Lutter sellega käitub, tuletame need põhitõed jälle meelde. Ja et pildid Nokia on, on tegelikult niisugune metafoor, ma ütleksin, mida, mida me siis võime tolleaegsete evangeelsed või mitte ainult loomulikult, sest pildi ideoloogia on olemas ka jällegi jutumärkides, on olemas ka katoliiklastel. Et aga päris otseselt dioloogiaks nimetada ei saa, sellepärast et see ei ole doktriini küsimus ja siin tegelikult ka siis see iva isenesest peitub. Et jällegi seda juttu natukene laiemale tõmmata, siis, siis tulebki öelda, et kohe alustuseks, et ega, ega küsimus ei olnud olnud ju selles, kas Lutter armastas kunsti või mitte, vaid luteri jaoks olid pildid ikkagi algusest peale probleemiks, siis selles mõttes küll dioloogiliseks teemiksid ta nägi. Ja katoliku kiriku praktika seda tõestas, et, et inimesed kummardavad pilte ja see piltide kummardamine iseenesest oli kindlasti patt, sellepärast et juba teine käsk ütleb, et sa ei tohi endale ebajumalaid püstitada. See, mida see nii-öelda jällegi see praktika, mida siis katoliku kirik oli harrastanud, kus ta ei takistanud seda, et inimesed pühakutele annestasid, pühakutega rääkisid, ühesõnaga kes käsitlesid siis tegelikult pühakuid tõepoolest juba eba jumalata Ena samastades pildi ja sellel kujutatu isiku. Ühesõnaga käsitlesid neid tegelikult niisuguse teovõimeliste täiesti teovõimeliste tegelastena, kes siis olid kirikus üles pandud, kellele viidi, raha annetati ja nii edasi ja nii edasi. See oli see, mida, mida ja siis Lutter väga selgelt taunis ja mida ta, mis oli ka üks tema teesidest, mida ta siis katoliku kiriku vastusuunas. Ja on loomulik, et, et, et ta pidi siis nagu ühel hetkel ka hakkama sõnastama seda, mis siis pildid on, on selle tema nii-öelda propageeritud usutunnistuse jaoks. Aga ta tegelikult seda alguses üldse ei tee, sellepärast et, et otsest vajadust ei ole, aga otsene vajadus tekib kohe, kui tekib pildirüüste. Ja kui inimesed siis tõepoolest lähevad nii nagu luteri ka paljud tema tema mõttekaaslased, kui nad lähevad neid pilte hävitama ja siis ärkab luteris, Lutter on väga selle vastu, Lutter on pildirüüste vastu, ta püüab seda igal igal moel siis takistada, manitseb avalikult, et seda teha ei tohi. Järgi on, on tal vaja muidugi siis öelda ka, kuidas tema seda asja edasi näeb. Nii nagu väga paljude küsimustega, mis puudutavad usku, on Lutter tegelikult väga konservatiivne siin ka ja väga niisugune traditsiooni hoida. Ehk siis rõhutab seda, et pildid iseenesest ei ole sugugi halvad asjad, pildid on, on iseenesest täitsa head asjad, ainult et oleneb sellest, kuidas me neid käsitleme, millena, mida me pildis näeme ja selle vastu siis astub või pakub välja Lutter niisuguse. Noh, nagu konstruktsiooni pildid on ka edaspidi kirikutes vajalikud. Me võime kasutada ka neid olemasolevaid pilte. Ah, me ei tohi neid kummardada, vaid me peame neid võtma kui, kui teatud abivahendeid mis ai meid usku paremini mõista, aga usual usku ja, ja nii-öelda pühakiri on luteri jaoks ju ükse sama kogu usk, usume leiamegi usutunnistused. Me leiamegi mõlemast siis testamendist ja, ja sellepärast et pildid saavad ka ka usumõistmiseks siis nii-öelda kasulikud olla kui õppevahendid, kui ja muide ka kui memoriaaltehnilised vahendid, sellepärast et vaadates pilti on kergem meelde jätta, neid piiblilugusid või storientsis ajalugusid tegelikult mida seal kujutatud on? Noh, peenemalt öeldes on siis Lutter, instrumentalistina keerib pildid, ta tema jaksan, pildid, vahend, instrument millega siis, nagu ta ütleb usku kirjaoskamatutele ja ka vaestele või nõrga nõrga mõistuslikele lähemale tuua. Iseenesest ei ole siin muidugi see ei ole ka väga originaalne luteri poolt, sellepärast et sama sama niisugust see nii-öelda piibli laikoorum, vaeste piibli fenomeni näoli pilte käsitletud juba ka varem näiteks Gregorius Suur või Nikaia kirikukogu kaheksandal sajandil väljendavad sedasama mõtet, eks ole, ja tookord oli see muide seotud ikonoplastide vastu ehk siis nende vastu, kes, kes leidsid, et sellel samale teisele käsule toetudes, et et ei tohiks kirikutes pilte olla. Nii ühesõnaga siis pildid on tegelikult usu välised asjad, nad ei ole doktriini osa ja selles mõttes ei ole ka teoloogiline küsimus, vaid nad on mitel vinge niuksed, keskasjad, vahepealsed asjad, mis on, võivad olla usule kasulikud, aga võivad ka olla kahjulikud. Nii nagu katoliga praksis, seda siis näitas ja tuleb öelda, et luteri kirikus oli isegi niinimetatud adjafooriline tüli. Jällegi tähendab sedasama nii-öelda keskasju või ükskõik seid asju, kus siis dialoogid selle asja omavahel nagu selgeks vaidlesid ja lõpliku õnnistuse tegelikult piltidele annabki. Seesama protsess ise, et alles 1570.-ks aastaks on, on siis, kui see Concordia vormelid või need koosnevale vormelit ilmuvad, et seal sellega seoses on siis nagu see pildiküsimus lahendatud ja aktsepteeritud. Aga sinna juurde tuleb veel öelda, et, et et ei oleks õige siis vaadata ka seda Luteri usu, vee, evangeeliumi, usu pildi käsitlust lahus tolleaegsest reaalsest maailmast, ehk siis see pildi arusaam, nagu ma ütlesin, kujuneb teatud protsess siis ka teatud nii-öelda konkreetsete sammudena nome näiteks luteri isiklikult tegeleb oma sõbra Lukas kraanat vanemaga esimeste altarite niuksed evangeelsed altarite kujundamisel. Ja siis on kirikutesse, eks ole vaja, kuna liturgia muutub, on näiteks pingistiku tulevad väärid seal kõige juures, eks ole, tuleb lahendada see, missugused pildid tuleb, nii et selles mõttes ta kujuneb nagu ka praktika käigus näiteks Martin Kremlis on see, kes, kes väga selgelt juba ka seda Concordia paragrahvi öelda ettevalmistusest tegeleb 1500 kuuekümnendatel aastatel pildi küsimusega jällegi toimuvad mingisugused arutanud, et see on nagu väga pikk protsess, mis siis omakorda realiseerub teatud kirikute suuremate tähtsamate kirikuobjektideks. Kust siis võtavad eeskuju järgmised hakatakse tegema, jälle graafilisi, tehti, mille järgi saab jällegi teha neid pilte siis kirikutes ja nii edasi. Aga see, mida ma ennist öelda tahtsin, on see, et me peame seda protsessi nägema niisuguses üle üleeuroopalise protsessi osa, mille vastaspoolus läks, on, on seesama katoliku reform, reformatsioon, katoliku kirik pärast luterlikku reformatsiooni hakkab ka ennast reformima ja võtab ka vastu oma positsiooni pildi küsimuses ja sama teevad Calvinistid. Ja kui, kui Calvinistide jaoks siis on pilt, et üldse väga paha, sellepärast et pilt on tegelikult, kisub inimese eemale. Ta on väga, kuidas nüüd öelda, ta on, ta on väga võrgu tav, ta kisub inimese mõtiski elust eemale. Ta segab teda seal Calvinist ide arvamus. Ja sellepärast kalvinistlikuks kirikutest pilte ei ole üldse. Seal on küll olemas altar, kaun, olemas, altarilaud, olemas kantsel, need kõik on ilmapiltidega. Mida on siis tänapäeva Hollandis näiteks on, on seda väga palju ja väga selgelt hästi näha. Mis ei tähendanud muide seda, et kallinistid kodudes ei oleks võinud neid pilte omada. Aga see on juba teine lugu. Aga siis katoliku kiriku jaoks on, on pilte, Tähedab jälle midagi muud. Ja siin ilmneb väga selgelt jällegi, kuidas ka sellise pildi probleem on siis üks, millega ennast ideid, mille, mille kaudu ennast nagu piiritleda või määratleda, eks ole, meie arvamus on niisugune ja me oleme teistest erinevad. Ja eelkõige see erinevus muidugi täiesti see piir tõmmatakse siis kõigepealt katoliiklaste tega. Katolik Q7 Trento kirikukogu, mis kestab siis 1000 1540.-st 60.-te aastateni, väga pikalt ka arutleb piltide üle, kuivõrd see oli olnud, eks ole, üks väga suur etteheide ja nad on, on tegelikult samasugusel arvamusel nagu selge pilt ei tohi kummardada, see on väga halb, see ei ole nagu doktriini järgi lubatud. Küll aga aga sõnastavad katoliiklased, seal on niisugused mehed nagu Bellar miinipale, Oti kirjutatakse, jällegi jälle arutletakse, konsiisidel jällegi vaadatakse pikki traktaat mis mõtestavad seda, mis pilt on katoliku usu jaoks just nimelt usu jaoks, et mitte mitte lihtsalt pilt, vaid mida talu soojaks ja tuleb öelda, et ka nemad instrumentaliseerivad kunstiga. Kunst on nende jaoks loomulikult tähtis, usuvahend aga, aga erinevalt katoliiklasest on erinevatelt luterlasest on katoliiklastel pilt palju tähtsam. Sellepärast et pilt aitab luua teatud emotsionaalset seisundit selleks, et usule lähemale jõuda. Ühesõnaga, ja selles mõttes on on pilt katoliiklaste jaoks ikkagi usu jaoks väga oluline. Erinevalt luterlasest, kelle jaoks on ikkagi pigem illustratsioon või niisugune abivahend, aga katoliiklaste jaoks on pilt miski, mis, mis viib inimesed teatud afektiivsesse seisundisse ja see aitab teda jumalale lähemale, nii et siin on see, selles mõttes on suur vahe. Eelmises saates te rääkisite tepitaafidel, on tekstid ja siis pildid, nii et see on päris luterlik lähenemine asjale, seal väga luterlik lähenemine. Lutter nimetan Lutheri pildi, arusaamu on väga palju uuritud ja tema tekstidest tuleb välja, et Lutter tegelikult täiesti tunnistab ja, ja, ja sugugi mitte halvustavalt vaid tunnistab seda, seda piltide võrgutavat mõju. Ja sellepärast on ta väga, väga selgelt seda meelt, et kirikus olemas pildid ei tohi, neid ei tohiks lasta vabaks nii-öelda, et ei tohiks lasta inimest pildi ette, kus ta ise nagu saab mõelda, mis seal pildil on ise ära tunda ja teha omi nii-öelda järeldusi. Võib liiga tööle fantaasia, et fantaasia võib liigad tööle hakata ja, ja tema jaoks tavalisem, mis on ka arusaadav, sest ta nagu ehitab üles, eks ole, uut doktriini ikkagi on palju parem see ja otstarbekas see, et varustada siis pildid kohega saatva tekstiga, mis ütleb ära, mida. Mida sa sealt pildilt nii-öelda siis lugema pead või kuidas, mida see pilt sulle ütleb ja see see pilditoe ongi, pildi ja teksti suhe on, on siis niisugune, et sa peaksid jusku enne lugema selle teksti läbi ja siis vaatama pilti, mitte vastupidi nagu meie näiteks tänapäeval näitusel teemet, vaatame, piltis, lähme lähedale, loeme seda pealkirja, aga, aga seal peaks olema pigem vastupidi, et sa lähed loed selle teksti. Tekstid muidugi enamasti on, on pühakirja tekstid, mida luterlik kunst kasutab, aga on ka väga palju nii siukseid kodunenud vanu vanasõnu või, või mingeid siukseid, õpetlikke titaktilisi lauseid, eks ole, kuidas olla näiteks vooruslik või, või, või midagi taolist. Aga need enamasti muidugi on, on ikkagi pühakirjast ja oleme seda Eesti praktikast küll küll on väga üksikuid, et andmeid selle kohta, kuidas pilte õpetusest, näiteks katekismuse õpetuses on kasutatud, seda me teame. 1600 kaheksakümnendaist aastatest on üks, üks Keila pastori lugu teada, kuidas ta etapp piltide abil lastele kategistumust aitab, pilk ja siis loeb teksti ja ühesõnaga, et see on niisugune. Selleks, et paremini seda asja aru saada ja meeles pidada, selle kohta on kirjeldusi olema, selle kohta on olemas ja Aivar Põlda on sellest ka kirjutanud kunagi, et niisugune fakt on meil teada ja muideks kaks konkureerivat pastorid kaebasid siis selle, selle pastor Herlini konsistooriumi nii-öelda kohtusse nimetades teda pildisõltlaseks ja, ja üldse hulluks, kes nende arvates liialdatult selle pildikultusega tegeleda. Aga mujalt on, on neid, on seda praktikat tõepoolest teada ja et, et kui me siis me võiksime seda asja umbes nii ette kujutada, et vastoron, siis kantslis Kaldsel on piltidega, altar on piltidega ja et kui ta, kui ta oma jutlust peab, siis ta saab, võib-olla, eks ole, teatud kohtadesse jõudes ta viitab ja näitab sellele pildile. Et kujutage ette, et see on umbes nii ja selle pildi tähendus on niisugune. Et, et see on, on üks asi, mida võib, eks ole oletada sellel sellisel moel, nagu praktikas siis kasutati, tõenäoliselt pilt, eks ju. Aga mis on veel nagu sellel luterliku kirikukunsti juures väga huvitav on, on siis see, kuidas luteri arvates ja sellest tekib pikk traditsioon, on pildil kujutatu seoses selle objekti enda funktsiooniga. Mida see tähendab, no näiteks altaril kujutatakse püha õhtusöömaaega mis otseselt siis tegelikult on see kordustegevus, mida, mida korratakse seal altari ees, mis on, on selle metafoor, eks ole, või selle nii-öelda eeskuju uues testamendis näiteks ristimisnõul kirjutatakse näiteks Tagemine, laske lapsukesed minu juurde tulla. Sageli kujutatakse näiteks pildina seda, kuidas Jordani jõest siis Ristija Johannes risti Kristust, eks ole. Ja nii edasi, et ühesõnaga, nii nagu me ka epitaažide puhul rääkisime, eks ole, seal on ka surmaga seotud stseenid nagu sageli kõige enam kasutatud, nii on ka, aga teistel kiriku objektidel kasutatud näiteks kantsler on väga sageli kasutatud kas evangelist või apostlid, neid, kes nii nagu pastor seal kantslis, eks ole, edastab, jäid edastama Kristuse sõnumit, et siin kogu aeg töötab, niisugune paralleelsüsteem, et analoogia, eks ole, ja see sakslased nimetavad seda seal, keegi on väärt. Seda see, see pildi kasutamine või selle pildikeele kasutamine ka selleks, et, et pilt on ju kogu aeg kohal, eks ole. Kuigi ega siis luterlased ka tajuvad loomulikult seda, et tegemist on ühtepidi ka ajalooga, eks ole, et see on kunagine ajalugu, aga see, et Kristus on kogu aeg kohal ja kõik see kogu see nii-öelda pühakirja tegelaskond on kogu aeg kohal, see on väga oluline, sellepärast see, see näitab, et et nad on, nad on, siin, nad on, on noh, võtke peenemalt sotsiaalne kontroll, eks ole, mingis mõttes ka meie jaoks sotsiaalne kontroll, kamara manuaalne kontroll, eks ole sellena, et nad on kohal ja nad on, nad on õiged, on nad, nende teod on õiged ja nii edasi. Kui keskaegne kunstnik 16. sajandil Liivimaal maalis ühte pilti, kas ta mõtles ka, kes seda pilti vaatab ja kuidas ta sellest pildist võib aru saada? Jälle oleneb, kui me räägime kirikukunstist, siis siin. Ma olen üsna kindel, et, et kunstnik ei ei olnud päris vaba oma valikutes vaid ikkagi selle, me räägime programmidest, eks ole, et me räägime altariprogrammist, kantsli programmist, vääride programmidest siin reeglina esiteks ei ole kunagi tegemist ühe pildiga, kuigi neid näiteks ka portree epita. Ahvid, nagu me näiteks näeme praegu pühavaimu kirikus näeme, mõningaid portree pidas või kus on tõesti seitsmeist 10.-na tondi, teisel poolel on, on maalitudki ainult inimese portree ja siis need epita fini olla tunnused on antud kirjas. Et aga, aga et reeglina me näeme ikkagi nii-öelda piltide kooslusi ja selle programmi ma olen päris veendunud teevad ikkagi vaimulikud, kes siis oskavad selle niimoodi kokku panna, et ta, et ta oleks, eks ole, täidaks seda rolli, mida, mida siis Lutter ütles. Muideks seesama Martin Hernits, keda ma mainisin ennist, kes, kes siis selle Concordia koosmele vormelite sisuga tegeles tema väljendav veelgi selgemini, et et see on siis jällegi sellel on ka oma pikk traditsioon, et pildid on kirikute kaunistuseks siis mälestamise vahendid ja õpetamise vahendid, niuksed didaktiliselt vahendid. Et vaimulikud olid need, kes need programmid kokku panid selleks, selleks et see objekt, mida siis kalli raha eest lõppude lõpuks tellitakse, kuigi tavaliselt kirik ise kunagi üksinda neid asju rahastada, et enamasti on ikkagi olemas seal tonaatorid. Et, et nemad, nemad annavad raha, aga nemad usaldavad selle programmi ikkagi spetsialisti kätte ja see spetsialist omakorda siis ütleb kunstnikule ette, kuhu ta midagi paneb ja, ja kunstnik esitab tavaliselt eskiisi. Muideks, mulle tuleb praegu meelde, et on väga huvi. Ta neid Eestis on jällegi väga vähe alles neid eskiisi. Aga üks mul tuleb ikkagi meelde, see on Niguliste kiriku pink mis, mille tellis Tallinna maad, aga mis, mis on noh, kuigi ütleme raepink kirikus, aga, aga selle sisu on täiesti ideoloogiline. Et sealgi on kujutatud siis pühakirja stseene, jällegi tipneb see kõik, see on siis ühesõnaga niisugune ees on pinke taga on pikk, hästi kõrge ehissein, mitmeid meetreid kõrgemis jällegi tsoonideks piltideks jaotatud kus on siis pühakirjas stseenid. Ühesõnaga, raehärrad istuvad seal, nad on siis turvatud ja, ja see on ühtlasi ka nende usutunnistus, mis viitab, eks ole, sellele, millesse nad usuvad ja mida, mille eest nad siin seisavad, tobias? Haintse ja see on 1630.-st aastast. Kas kõik tollel ajal maalitud Jeesus Kristuse tulid ühte nägu üle Euroopa? Vaat päris ühte nägu kindlasti ei olnud, aga, aga niisugune tüpaaži ja siis nad kindlasti olid. Üldiselt on see see risti löödu Tübas jällegi see on tegelikult varasem, ta on ikkagi keskajast pärit ja see traditsioon ei. No ja see on ka päris selge, miks see nii on, sellepärast et usk. Kuigi eks ole reformaator, ütleme, Martin Luther, antud juhul ta tahtis teda reformida, aga ta tahtis teda viia ikkagi just nimelt sinna algnii-öelda kristluse juurde tagasi teda puhastada, eks ole, mitte teda muuta. Siis see, see on päris loomulik, et ka see, see ikonograafia väga palju ei muutu küll aga no näiteks seitsmeteistkümnendal sajandil nüüd kahjuks küll mitte ei puuduta luterlust, kuigi selle selle mõju ulatub ka luterlastel luterliku kirikukunsti hiljem näiteks Paul Rubens teeb oma kristluse küll erineva ja see on kristus, mis on risti löödud mitte käed kõrval, vaid vaid käed üleval, mis, mis muudab selle figuuri muidugi palju traagilisemad motiivi see motiiv, seda korratakse siis jällegi lõigatakse vaske. See motiiv levib ja seda see jõuab siis 18-l sajandil ka eesti altaritele. Et siinkohal muide võib-olla võib ka mainida seda just, et, et kui 16-st sajand ja veel ka seitsmeteistkümnenda sajandi algus on Euroopas ikkagi niisugused väga selgelt määratletud usuküsimuste poolt, eks ole, nendest sõditakse toimub selle sõdi, selle sõdimise käigus jaotatakse Euroopa, vaata et tervikuna ümber, eks ole, toimub kolmekümneaastane sõda, see on, see on tohutult kannatusrikas ja inimesed tõesti võitlevad nii usu, aga loomulikult ka oma poliitilise mõjuvõimu ja, ja nii-öelda majandusliku tulu eest, ma mõtlen siin eelkõige siis neid valitsejaid. Et siis seitsmeteistkümnendal sajandil see see probleem tegelikult festivali rahuga mingil moel laheneb, piirid pannakse, määratakse selgeks ja edaspidi niisuguseid väga suuri kataklesime tegelikult ei ole. No on natukene, aga, aga nendest pole siin praegu rääkida, see tähendab seda, et usu küsimus taandub mingil moel ka inimeste teadvuses. See kõik konfessioonid on ennast määratlenud ja kokku leppinud. Ja kunstis avaldub see näiteks niimoodi, et, et üsna üsna vabalt kaubeldakse näiteks katoliiklikus Madalmaade eks ole osas katoliku maades näiteks Hispaanias või Itaalias tehtud graafikaga ja täiesti vabalt seda graafikat kasutatakse siis ka luterlikes maades piltide tegemisel. Et selles mõttes Siitnud konfessiooni seda ei jälgita, see, seda ei peeta tähtsaks, pilt on pilt ja kunstnik kasutab siis seda ühesõnaga seda oma lahendust, ta kasutab pildilist mingi motiivi lahendust, ta võib kasutada täiesti vabalt, aga selle pildid koosluse terviku paneb endiselt kokku ikkagi see vaimulik. Te nimetasite Niguliste koguduse pinkide juures kord ja põhimõtet. Nii oluline on see Concordia põhimõte, tähendab siis konkordantsi põhimõte, õigemini konkordantsi see tähendab siis seda, et pühakirja tõlgendamisel lähtutakse sellest, et et vanas testamendis ennustatakse ette nii-öelda Kristuse tulek ja et on olemas teatud sündmused, mis teda teevad ja selles mõttes need isikud on, nagu ma näiteks nimetasin taavetit, eks ole. Et Ta on nii-öelda Kristuse analoog, ta innustab teda ette, nende saatused on sarnased, nad on nende nii-öelda nende väärtused, nende teod on, on sarnased. Seda tähendab see konkordantsi põhimõte, see, see on see, mida, mida ka luterlik kunst väga palju siis seda nii-öelda paralleeliseerimist kasutab. Ja see on seal koguduse pinkidel näha, see on näha seal jah, koguduse pinkidel, mis, kus on siis kus ei ole näiteks kujutatud Kristust ennast Kontaveit kujutatud, aga see Taavet tegelikult viitab ühtlasi ka Kristusele kuningas Taavet vanast testamendist, mida räägib näiteks pühavaimu kiriku kantsel vaatajale, mis on pühavaimu kiriku kantsel, on vanim protestantlik Eestimaal? Jah, vani protestantlik Eestimaal, sealsamases Rannu kirikus on veel üks, üks veel vanem kantselt, aga debast püha vaimu kiriku oma on siis dateeritakse 1597. See on muide juua Mil Baltas russo oli, oli kirikus õpetaja ja see on ühtlasi ka aeg, muide kus kirik oli ju antud eesti kogudusele, eks ole, pärast reformatsiooni juba, aga seda eestlust ja kohe tuleb ka pastor Müller, eks ole, kes hakkab kirjutama eestikeelseid kelleltki seal on avaldatud ja teada, eks ole, eestikeelset jutlused. Aga see selleks, et, et eestikeelseid tekste ma pean kõigi kurvastuseks ütlema, seal ka sellel kantslil ei ole ja üldse need eestikeelsed tekstid ilmuvad ilmselt kirikukunsti peale või siis reaalselt alles 18. sajandil. Et 16 17, sajand on ikkagi saksakeelsed. Kus neid on, sest et reeglina ongi tekste suhteliselt vähe, kantslitel altarit Talle ja nad on, on sellisel juhul ikkagi saksa keeles, aga, aga kuna meie programmid ei ole ka väga keerulised, siis ma mõtlen siis pildikooslused, siis siis väga sageli on, on tegemist ainult isikute nimetamisega ja nii on see näiteks ka selle samal siis püha vaimualtarit, kus me näeme Kristust siis altarikorpusena peame kujutamises nimetet olemisega altari nagu korv, eks ole, see kuhu sisse pastor ronib, siis on olemas trepp ja siis selle altari kohal on olemas kõla rääst, eks ole, mis on siis funktsionaalne selles mõttes, et see peab võimendama seda, seda audio Performance'i, mida seal toimetatakse, et kogudus seda paremini kuuleks, peegeldab siis seda häält tagasi. See püha vaimukorpuse ikonograafia on siis selline, et seal kõige keskel sellel kohal, kus pastor oma jutluste seal seal tema all siis nii-öelda seal korpusel on, on kristlus, Salvador mundiga hundina kristus, kelle käes on siis see maailma nii-öelda või, või see valitsus, niisugune õun, mis on, on sarnane, eks ole ja kust ta muidugi tulnud ongi, on sistest valitseja ikonograafiast Salvador mundis ja siis maailma päästja Kristuse lunastaja ja tema ümber on siis evangelistid, neljangalisti, kõik oma tributidega ja, ja, ja on ka veel seal apostel Paulus, kes, kes on kuulub siis nende apostel üks apostel vorstidest. Need on siis figuurid ja nende kõikide figuuride longagi kirjutatud, kes nad on sinna alla. Et oleks kõigile selge ja et nad saaks selle hästi pähe pidanud. Aga siis püha vaimu, kirikul on väga huvitav trepi rinnatisel ja trepiportaal trepiportaali peale on siis seal küll otseselt need figuurid Peetrus ja Paulus on, on tõenäoliselt alles 19.-st sajandist, aga sinna on peale on kirjutatud, et ta saksa keeles, et jumal kaitse minu sisseminekut, siis ei olda kantslisse minekut ja välja sealt ära tulekut igavesti. Ja siis on seal ka Ühe raehärra, kelle nimi oli vist loon vapp, mis näitab jällegi seda, et tema on ilmselt siis selle annetanud. Ja selles mõttes me võime rääkida ka nii-öelda epitav kantslist lausa selles mõttes, et see niisugune enesemärgistamine kiriku objektidel oli muidugi väga auväärne tegevus, aga näete, et inimene sai siis selle selle eest nii-öelda sinna ka oma märgi ehk siis panna. Nii et jällegi sekulaarse ja, ja siis kirikliku võimu segunemine on siin ka esile, aga rinnatisel väga huvitav jah, et rinnatise peale siis kolm nikerdatud päris stseeni ja need stseenid on siis uuest testamendist ja kujutad on Kristuse sündi Võkarjaste karjaste kummardamist siis täpsemalt siis on. Ja, ja igatahes viimane on püha vaimu väljavalamine. Ehk siis jällegi see niisugune Kristuse enda, eks ole, lugu ja kõige üleval kõlalist all on, on see on väga tüüpiline, et õlg õlarästa all, ehk siis seal otse õpetaja nii-öelda pea kohal on, on tuvi, mis tähistab siis püha vaimu. Muidugi, see on see, mis vaim on ju sõna, eks ole, see, mida, mida pasta sealt ka meile räägib ja Püha Vaimu kantsli kalarästa rinnatisel on, on inglid. Aga kõige üleval, et siis troonib jumal isa, mis on muide väga haruldane, aga, aga niimoodi me vähemalt siis näeme sellel, sellel kantsli programmis on antud kõik kolm, eks ole kristus. Püha vaim, jumal, isa, ehk siis see kolmainsus on, on, on, on, siin ongi väga see, see idee on siis väga selgelt siin esil. Aga aga mis puutub teistesse Eesti kantslerite, siis kantsli kalograafion, ta on tõesti väga huvitav ja seal on ka oma oma täiesti selged reeglid, et enamasti seal kujutataksegi ka neid just nimelt standard on funktsionaalselt siis seotud selle kant kantsli nii-öelda otstarbega, et sealt jutustatakse jumala sõna ja, ja selle tõttu on seal sisust evangelistid apostlid alati ja kõige tavapärasemalt ja väga sageli on jalaks siin püha vaimus, jalga ei ole, ta on nii-öelda konsoolne see korpus, aga, aga tavaliselt on, on siis Mooses käsula autodega seal siis see seaduseesindaja ja Kristus on siis selle armu ehk siis evangeeliumid, esindaja ja väga sageli siis kõla, Rädal on ka veel Kristuse kannatuse isad näiteks või siis triumfeeriv võidu lipuga kristus, mis jällegi viitab sellele nagu, nagu sellele lõbule või mis, mis, mis on siis kõige olulisem. Nagu ma ütlesin, need programmid on, on kindlasti sügavalt läbi mõtestatud ja, ja tõepoolest siis orienteeritud sellele, et, et näidata ja, ja ütleme, olgugi, et seda bioloogiliselt ei tohiks nii-öelda kehastada, sellepärast et see kehastamine on ohtlik mõiste, aga ikkagi nad näitlikustavad ja seda, neid ideesid, mida siis kristlus inimestele lohutuseks pakub. Püha Vaimu kantsel nimetasite Balthasar Russorit õmblatasite meelde, kas temal oli ka mingi roll selle kantsli Falmimises, tema ideed on sealkandis. Sest tema mõtted, aga vot kui ei tea, aga kahjuks ei tea, aga, aga muideks see kummanid jällegi õigesti mäletan, siis minu arvates seesama bürgermeister loon oli näiteks Ussovi tütre mees või olid nad igatahes nad olid kuidagi sugulased, et noh, seal mingisugune seos selle annetuse selle vahel vast ikkagi on. Aga paraku jah, ei ole meil niisuguseid pastorite päevikuid ühendanud kirjalikke allikaid on väga vähe meilitsi ja selle seetõttu Eesti kunstiajaloolane, mida Culture all olema, peab väga sageli tegema neid järeldusi lihtsalt analoogiate põhjal, et me saame need ei, need ei ole ju tee ääres, et nad testid, eks ole, mida me saame, saame kinni dokumentaalselt haruharva, et meie arhiivid on siiski siiski suhteliselt läbi uuritud, kuigi neil arhiividesse peab alati ja uuesti minema ja ikka uuesti, sellepärast me esitame oma objektidele kogu aeg uusi küsimusi ja seetõttu tuleks nagu arhiivid aeg-ajalt jälle üle käia, et näha kas, kas seal nende küsimuste kohta konkreetselt huvipakkuvaid vastuseid on. Aga praeguse seisuga jah, võib öelda, et me meil tegelikult seda andmestikku on väga vähe. Ilmselt sellepärast, et need praktikad olid kõik niivõrd loomulikud, et noh, keegi ei võtnud neid lihtsalt üles kirjutada, et nüüd ma teen seda, nii kontakte ka ei ole, lepinguid on ka siiski suhteliselt vähe. Ühesõnaga asjaolu, et pühavaimu kirik oli eesti koguduse kirik, ei mänginud pildiprogrammide koostamisel mitte mingit rolli, päris kindlasti mitte. Et lihtsalt kogudus oli, oli, oli kogudus ja ja noh, jällegi me võime ju oletada, et hea küll, see Russovi päritolu küsimus, ma ei võtaks sõna ei tea, pastor Müller, eks ole, on, on selge, et all tal on olemas need eestikeelset juttu, et selge on see, et seal seda, seda kõike tehti ja, ja see, et Lutter räägib sellest, et, et luterlik ka see, see lugema õppimine ja, ja keeleprobleem tuleneb ju eelkõige ikkagi sellest, et et seesama inimene ise peab uskuma. Ja kui ta aru ei saa, mis uskonna siis, kui kui sa oled sellest ainult ladina keeles räägitakse sisse, siis ei toimi ja sellepärast on on vaja, eks ole aru saada usust ja, ja selle sellepärast tuleb emakeelset jutlust pidada ja pühakirja tõlke, eks. Et aga see protsess on muidugi ilmselt märksa pikem, kui me seda teame ja linnades on, on muidugi tõenäoline, et inimesed ikkagi väga palju juba oskasid lugeda. Aga mis puutub siis maaelanikkonda, siis sealse protsess kindlasti oli, oli väga-väga palju aeglasem ja, ja kuigi meil on ka teada seda, et institutsioonidest näiteks maakirikute institutsioonidest pastoritele justkui soovitati, et nad peaksid pidama eraldi jutlusi eraldi jumalateenistusi sakslastele ja siis eestlastele, aga no kes ei viitsi? Üldiselt üldiselt võib olla toimiti siis nagu ka nagu midagi seletati ühtedele pärast või käis kuidagi paralleelselt. Ja lõppude lõpuks terve Rootsi aja vältel kogu aeg kurdetakse selle üle, et pastorid ei oska piisavalt eesti keelt ja et kogudus ei saa nendest aru, siis siis mine võta kinni ja tõenäoliselt on nii, et, et me peaksime nagu üldistusi teha, ongi väga raske, et tõenäoliselt oli see ka väga erinev täiesti kirikut ja olenes väga palju ikkagi konkreetsest õpetajast. Pildid ideoloogiast, reformatsiooni ajal, mida piltidel kujutati ja mida piltidega vaatajale öelda taheti, rääkis kunstiakadeemia professor Krista Kodres. Saate toimetaja ja küsija on Piret Kriivan kujutava kunsti kõrvale ka muusikast ja teatritegemisest reformatsiooni ajal. Nimelt on esimene teadaolev teatrietendus Eestis rateeritav Just reformatsiooni algusaega 1529.-sse aastasse Tallinna, kus kooliõpilased etendasid terentiuse komöödiat. See muidugi ei olnud eesti keeles ja õpilased ei olnud tõenäoliselt eestlased, mitte tulevane rooma kirjanik oli pärit Aafrikast ja sattus Rooma orjaks. Rooma senaator terentius märkas teda ja otsustas talle anda hea hariduse ja lõpuks ka vabaduse. Terentijus kirjutas ja lavastas kuus komöödiat, mis kõik on tänapäevani säilinud. Andrea ehk anroslanna ehk tütarlaps Andruse saarelt oli see tükk, mida 1529. aastal Tallinnas mängiti. Eesti keelde seda minu teada tõlgitud ei ole. Küll aga On olemas katkend terentiiuse teisest komöödiast. Vennaksed Ülo Dorpati tõlk, kes, mis pakkus mõtlemisainet nii teisel sajandil enne Kristust kui ka 16. sajandil, kui ka ilmselt pakub mõtlemisainet veel tänaselgi päeval, 21. sajandil räägib lapsevanem. Ta polegi tulnud öösel oma peolt ega pole tulnud ka ühtki vastu läinud orjadest. On tõesti õige jutt, et kui sa kuskile ära jääma peaksid kauemaks, siis ennem küllas juhtub see, mida naine räägib, mõtleb sust oma vihas kui see, mida vanemad head sul soovides. Kui viibid, mõtleb naine, et pead armukest, kes sindki ootab, jood või muidu lusti lööd. Ja üksi sul on hea, kui temal on kehvasti. Ent mis mina mõtlen, kui pole tulnud poeg, mis kõik teeb meele rahutuks, äkki külma sai või kukkus kuskil nii, et murdis endal luud. Kas siis keegi võtab südames hoolida millestki, mis tast endast talle armsam on? Ta polegi minust, vaid on mu venna laps ja Tollon noorest peale hoopis teised püüdlused. Olen linnaelu ja jõudepõlve mõistlikuks ma pidanud ning mis nende teiste meelest õnn Pole eales võtnud naist. Enton vastandiks elab maal on ikka kokkuhoidlik, loomult karm ka enda vastu. Naise võttis lapsed, sai kaks poega. Vanema neist olengi lapsendanud, kui enda oma ma väiksest peale hoidnud teist temast tunnen rõõmu, üksnes tema on armas mul. Et ta samuti suhtuks minusse, püüan hoolega raha, annan, lepin, ei ole tarvis mulle, et kõik mu tahtmist mööda sünniks lõpeks harjutanud olen poega, et ta mu eest ei varjaks tempegi, mida teised noored teevad isade teadmata. Eks see, kes isa on harjunud petma, tüssama, veel jultunum on teiste vastu, kindlasti ma arvan, sündsustunne, üllas meelelaad peab ennem lapsi vaos kui hirm. Ent see, mu seisukoht ei sobi ega meeldi vennale. Ta tihti meile tuleb ja kärgib, vend, mis sa teed, miks paned sa poisi nahka mul. Miks daamelebjoob, miks annad raha selle jaoks? Oled lausa narr ja rõhutad liialt riietust. Ta ise on liiga karm ega tunne õigeid piirisid. Ma arvan rängalt, eksib see, kes uskuma peaks, et see võim, mis jõuga saadud kindlam on ja püsivam sellest, mille toonud poolehoid. Minu plaan käib nii ja see on mu kindel seisukoht, kes kurja sunnil täidab kohustust, hoiab end nii kaua vait kui teadasaamist. Karta on salajääda lootes anda loomus, endine keda headus võitnud, see teeb kõike hingega ning püüab tasuda eemal sama, mis silma all. Isa asjaks on, et poeg tal toimiks õigesti just enda tahtel, mitte võõrahirmu all sessongi isa ja isanda vahe, kes hakkama ei saa, see öelgu, et ei tunne kasvatust. Kuid on ju seal see, kellest räägin, tema, see on, näib üsna sünge ning nagu ikka sõimama mind hakkab, arvan ma. See oli siis kategend, terentiuse, komöödiast, vennaksed ja kes soovib teada saada, kuidas isa ja poja kohtumine läks, siis tuleb edasi lugeda Rooma kirjanduse antoloogia. Aga saate lõpuks ka lubatud muusikat, muusikat harrastati hoolsasti. Nii näiteks on kultuuriloolase Ilmar Talve Eesti kultuuriloos kirjas. Tallinna raepalgal oli 16. sajandil linnakapell, kes lisaks esines ka linnakodanike pidudel ja isegi teistes linnades Narvas ja Pärnus. Sama sajandi lõpust on kindlad andmed linnamuusikute kohta ka Tartust. Ansambel Linnamuusikud on Eestis tegutsenud ligi kolm aastakümmet ja kuulame eesti vaimuliku rahvalaulu. Issand, keda taevas seal kiidab inglilauluhääl koos Püha Miikaeli poistekooriga.