Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tin luterile püstitatud mälestussambast ja Keila pastoraadist Eesti luteri kiriku suurimast pastor raadist räägivad Keila omaaegse kirikuõpetaja Ado kögardali päevaraamatule ja tohi soo mõisahärra Karl motta Underi loomingule toetudes. Aado köögardali lapselaps Anu Saluäär, tõlkija ja Loomingu Raamatukogu peatoimetaja ja lapselapselaps Ulla Kadakas arheoloog, muinsuskaitseamet. 1862. aastal püstitati Martin Lutheri mälestusmärk kummnasse Keila kirikumõisa. Ja kui me seda mälestussamba lugu hakkame lahti arutama, siis kõigepealt katsume tegevuskoha ära määrata, kuhu püstitati Martin Lutheri mälestusmärk, kui me keila poolt vaatame, kui me täna Keila keskseks. Olen Martin Luther ausammas asus siis 1949. aastani Keila kirikumõisa ees Paldiski maantee ääres nii-öelda Keila kirikumõisast üle tee. Praegu on ausamba koht hästi näha. Paar aastat tagasi juba korrastati sära ja eelmine aasta siis juunikuus püstitati sinna ka mälestustahvel sellele ausamba olemasolu tähistuseks. See praegune aulu samba mälestustahvel püstitati tutterma külaseltsi poolt ning kavandi lõi Tarmo Pungas, kes siis oma töös toetus Mati Karmini nägemusele ning mälestustahvli valmistas sepaga Peterson. Aga luteri ausamba enda, mis siis 49. aastal maha võeti, sellest me räägime ka natuke hiljem. Selle ausamba valas pronksist hoopis Peterburi kunstnik, fon klot. Praegu eesti keeles saadaolevatest, kirjeldustest, kummna mõisa ja luteri ausamba kohta on kõige kõige laialdasemalt kasutusel Karl mutanderi kirjeldus raamatust parunid eestlased ja enamlased mis ilmus eesti keeles 1009 97 ja seda klassikalist kirjeldus tasuks siinkohal tsiteerida. Kummna mõis jääb tallinlasest paarkümmend kilomeetrit edela poole paari kilomeetri kaugusele Keila alevist ja raudteesõlmest. Tohi soolt oli sinna maanteed mööda 35 kilomeetrit ja me tegime seal tavaliselt pikema vahepeatuse, kui sõitsime kesksuve kuumalt nõmmelt paariks päevaks mereranda, kus mõnel vanal mõisniku perekonnal olid veel alles rannaäärsed suvilad. Kummnasse viisime ka oma Rootsi sõpru, kes tahtsid elada paar nädalat Balti maaelu ja samal ajal harjutada vene keelt. Kummna meiendurfid olid põlised toom pealased, kes juba mitmendat põlve Venemaa õukonna või riigiteenistuses olid venestunud. Paljud baltlased olid astunud tsaariteenistusse ning teinud seal suurt ja eriti suurt karjääri. Aga see oli nõndanimetatud nooremate poegade tee omamoodi hädaväljapääs ühiskonnas, mis rajanes maa omandil ja kus iga hinna eest püüti vältida pärandi tükeldamist. Aga iseäranis pärast Panslabismi esilekerkimist. Eelmise aastasaja keskpaiku muutus vene teenistusse astumine eriti koos õigeusku üleminekuga väikeseks iluveaks tolmud äraks vapikilbil. Nii et kui vana parun Georg Maiendurf kummna pärusmõisas tundis lõpu lähenevat, tegi talle muret teadmine, et ta on oma suguvõsa viimane luterlane. Tema pojad olid esiisade raskete ohvritega kaitstud kodumaast ja usust lahti töödelnud. Protestiks poegade usutaganemise vastu ja vanast traditsioonist kinni hoidmise märgiks laskis Parun valada luteri elusuuruses pronkskuju, et püstitada seda Tallinna Toompeale väikesele platsile, kuhu peatselt keiserliku käsul rajati vene kirik kui püha Venemaa võimu ja suuruse ning tsaari poolt Rootsi kuningriigi ja Eesti kangekaelselt ketserlikke parunite üle saavutatud võidu sümbol. Tsaariasehaldur Tallinna lossis viskas temperament käega energilise tagasi lükata põiki üle paberi, kus kummna vana parun alandlikult palub luba tohtida oma pronks luterit Toompea mäele püstitada. Et see oleks nähtav linnale ja kogu rahvale. Ehkki Vene kuberner tsaari nimel despootlikku valitses kogu avaliku elu üle, ei olnud tal siiski võimu takistada visa balti parunite püstitamast ükskõik kelle monumenti omaenda maa peale. Nii juhtuski, et turiste, kes sõitsid autoga Tallinnast Haapsallu üllatas äkki teeservas kerkiv ilus vasepaatidega kaetud Lutter, kes tuntud Wittenbergi poosis oma usku tunnistas. Enne kui kummna meie dorfid 39. aasta sügisel koos suure hoovusega Saksamaale kandasid, andsid nad oma luteri monumendi üle Keila kirikunõukogule. Vene vägede sisse marssimisel kaevati kuju maa sisse ja peideti ära, et kohe, kui venelased 41. aasta suvel taas Eestist kadunud, olid kuju jälle kõrgele graniitalusele püsti panna. Nüüd ma tahaksin siinkohal muidugi õiendama autori väikest faktiviga, õigemini üsna suurt faktivigasest, see monument oli küllaltki suur kuus meetrit kõrge. Seda maasse kaevamist ja väljakaevamist ei toimunud tegelikult mina selle raamatu tõlkijana. Omal ajal varustasin tõlke siis joonealuse märkuse ja seletusega autor eksib. Tegelikult püsis kuju oma metallalusel puutumatuna kuni 49. aasta kolmanda detsembri õhtuni, kui Nõukogude okupatsioonivõimud selle ära koristasid ja hävitasid. See fakt pärineb, miks, miks ema seda raamatu tõlke märkusesse oskas hästi panna, pärineb meie vanavanaisa päevaraamatust kus siis 49. aasta neljandal detsembril on selline märkus. Martin Lutheri mälestuskuju, mis seisis Keila kirikumõisa ees 1862. aast aastast saadik on nädala sees ära viidud üksnes kividest alus on veel alles. Teada on, et partei suhtub luterisse eitavalt. Vahest kuuleb edaspidi, kes olid luteriviijad ja kuhunemata viisid, rahvas on ärevuses ja küsib, mis Lutter neile kurja tegi. Kuuendal detsembril, paar päeva hiljem, siis teisipäevasel päeval, kirjutab Aado kögadel oma päevaraamatus. Edasi Martin Lutheri mälestussamba juures on laupäeva õhtul, seega siis kolmandal detsembril seisnud kolm veo ja üks sõiduauto. Kunnas oli vennastekoguduse liikmete omavaheline palvetund ja need, kes Keilast palvetundi läksid, nägid neid autosid. Kui nad öösel tunnist tagasi tulid, ei olnud enam autosid ega luteri. Nõnda siis tehti see tegu pimeduses muidugi kahesuguses. Viidates siis lisaks ööpimedusele vaimupimedusele ja seesama luteri ausamba äravedamine, siis on Keila ümbruse rahvast pannud rääkima, et äkki tuleb uus küüditamise laine. Et nii palju siis 49. aastapäevaraamatute märkmetest. Detsembrikuu jooksul ta veel paaril korral mainib Luteri kuju ka seda, et tehti usukultusasjade nõukogu volinikule ja peapiiskopile tehti siis avaldus, et luteri ausammas on ära viidud. Kuid noh, mis sellest edasi sai, pole teada. Nii et keegi siin inimestest veel ütleb, et, et ta on näinud Puhkija poegade hoovis siis Luteri kuju maas kaheksandal detsembril, siis 49 on veel selline info tulnud siia päevaraamatusse. Aga kui meie arstide juurde tagasi minna Kuju tellijad, kuju, tellijad, Maiendorfid kuju tellijatest, meie dorfidest on siis karmutanderi raamatus veel üht kui teist huvitavat eriti nende siis revolutsiooni järgsest eksiilis Eestis, kus nad Scumla mõisas elasid oma väikeses mõisasüdames üsna vaeselt üsna üsna viletsalt, üsna isegi võiks öelda natuke nagu allakäinud. Aga rootsesele armutanderile oli see ääretult huvitav miljöö. Ma loen veel väikese katkendi sellestsamast meie dorfide kummna kirjeldusest, see on siis sealsamas nii-öelda selle endise kuju juurest umbes paari pooleteise kilomeetri kaugusel, võib-olla venestunud Maiendurfid olid mingi suur verstliku abieluga puudu suguluses Romanovite dünastia. Ka Nad tõusid tsaari õukonnas kõrgetele võimupositsioonidele kuid ei unustanud kunagi kodukohta, suviselt kaunist Kumlat. Pärast suurt revolutsiooni põgenesid nad Eestisse, jäid kummnesse paremaid aegu, tema siis tuli maareform ning kummna toredus kadus perekonna kätte jäi ainult mõisasüda koos paarikümne hektari maaga. Jah, majadki olid üpris halvas seisukorras, tänapäevalgi võib näha moonutavaid arme, mis on jäänud halvasti parandatud tule kahjutest. Kummna põlises häärberis ja kahes hiljem ehitatud suures villas elas kolm põlvkonda meie Torphe koos kõrvalharudega. Maiendofi oli mitmekülgselt andekad inimesed, nende talent kandis neid sageli laia maailma. Meie vanas Toompea sellas sillaehitaja, kelle sildu leidub mitmel pool Euroopas ja Aasias. Suur näitlejanna kunstnikunimega Stella armeenina oli saanud kuulsaks Bremodonnaks Londoni Heime maaketi teatris. Peterburi õukonnas oli ta olnud kõrgelt hinnatud jõud asjaarmastajate näitemängudes. Kuu aega pärast rõhutuid aastaid jah, koguni kuni Eesti vabaduse aja lõpuni tilkus Venemaalt koju tagasi Dante. Mitmed puupaljaks jäänud perekonnad said esimese peavarju kummnas. Olid nad siis, kumb Te olete või ei olnud. Tundus, nagu oleksid need hooned olnud kummist. Alati leidus mõni kööginurgaga kamber, mis oli valmis palju kannatanud immigrante vastu võtma. Alati leidus neile linnas või maal mingi peavari võluti välja hädapärane mööbel, nähtamatud käed täitsid sahvri toiduainetega. Riided leidsid tee uude kodusse. Raha oli äkki laua peal ja peagi ilmus kuskilt mingi tööpakkumine. Oli auasi, hoolitseda selle eest, et keegi ei peaks kodumas pettuma. Külalisi võttis siis esiema imposantne kuninganna ema tüüp valgete juustega teraste silmadega vastu istudes drooni, sarnases laias rokokoo tugitoolis keset suurt salongi. Elevandiluukollase kondise rauga käega panid aegamööda oma raamatut Marii Anto netti buduaarist pärinevalt väiksele madalale lugemislauale. Tõstis pikkamööda kuldse varrega pärlitega kaunistatud Lorniet sisseastuja poole. Manas kortsus kulmu ja põrnitseb ilme asemel näole päikeselise tervituse naeratuse ja hüüdis volamonserku siin. No see on siis nii-öelda see, see aadliperekonna kadunud hiilgus ja samal ajal kummna meiendorfid ei olnud korra ja puhtuse suhtes pedantset, nad töötasid palehigis kuni kella neljani, kuid seejärel lasid nad end lõdvaks. Nende arusaam sündsest riietusest oli enam kui vabameelne nadolid puheemlikku hoiakuga individualistid võeti. Ta juhtus lauanuga, sobis suurepäraselt raamatu järjehoidjaks ja kui neid ka tosinkond niimodi ära unustati, raamatut tagasi riiulisse pannes või kuskile nurka visates, siis polnud sellest suurt lugu. Perekonna hõbedat, mida kunagi oli jätkunud 120 lauakoha jaoks, oli hoolimata revolutsioonist, pagulusest ja maareformist ikka veel rohkem kui küllalt. Milleks näha vaeva paberossi tuha marmortoosi raputamisega, kui istuti toas, kus selleks oli 100 ruutmeetrit meelitavat põrandapinda? Alati oli seina äärde kokku rullitud mõni luksuslik vaip mille võis kiiruga lahti rullida, kui põrand liiga tungivalt luua järele kisendas. Selles elama sellesama õhkkonna kohta on siis minu vanaisa päevaraamatutes mingid märkused ka vanaisal, kes käis meie dorfide perekonda pildistamas nende nende soovil kuna ta oli ka suur fotograaf ja päevapildihuviline. Nii. Kõrge lennulise kirjeldusega muidugi vanavanaisa mutanderile ei sekundeerin, küll küll, aga väga sellise maalähedase ütlemisega. Kaheksandal augustil 1925 kirjutab Ado kögordel päevaraamatus järgmist. Võtsin täna meiendoff, kuna üles elab siin Kumne mõisas. Vana lesk, kindraliproua meiendav mees oli kindraladjutant, seega suuvees Vene keisrile lähemast ringkonnast. Peale Kumne mõisa oli tal muidugi ka teisi varandusi küllalt. Proua on sündinud krahvi tütar, suvalova, seega Vene vanast tähtsast aadliperekonnast. Nüüd on kõmla mõis riigistatud, meiendorfidele on aga normaaltalu ja viljapuuaed kasutada antud muidugi kliendi eest. Kindral meiendoffil oli 13 last, üks tütar elab alaliselt vanaproua juures ja on vanatüdruk. Teisi tuli paar tükki Venemaalt oma lastega. Ta on ühe poja lapsed, nende laste ema on kuulus näitleja armeenina. Siin Kumuna mõisas. Lapsed käivad Tallinnas koolis, teised kindralipojad, tütred on tervet Euroopat mööda laiali. 20 aasta eest on selles kõva meiendav oma mehega kindraliga keila sõitnud ja nende auks oli põrandavaip rongi juurest jaamahoonesse maha pandud. Olevat meie preili oma silmaga näinud. Nüüd aga elata, elatavad meiendroofid ennast sellest, mida saavad maast ja aiast. Ka peavad nad kuumne mõisas vürtspoodi. Muist lapsi on vanaproual, nagu ütlesin, väljamaal need toetavate taga. Vana prillima viie meiendav käib aga iga nädal Kloogarannas suvitajatele oma aiasaadusi müümas. Igatahes on nende seisukohad niisugune, et nad mitte ei päevapiltniku juurde minna, et ennast fotografeerida lasta. Sellepärast paluvannad vahetevahel mind seda teha. Nõnda kaob maailma au ja toredus ana. Proua aitas täna meil kurke tünni laduda ja istud ühe kummuli pandud korvi otsas. Nad tänavad jumalat, et neil veel niisugunegi elu võib olla, sest Venemaal oleks ju palju parem. See on tõesti nagu dialoog nüüd adjöö kartulipäev raamatute ja karmutanud raamatu vahel sest ma võin siit täpselt sama samast kohast jätkata nii-öelda mutandri sõnadega, kes on selle kirja pannud küll, eks ole, mitte 20 see oli nüüd hiljem, 24. aastal ja tema pani selle kirja hiljem juba Rootsis, olles pärast eksiilis, olles Rootsi Rootsi tagasi minnes. Siin on täpselt sama lugu proua Maiendorfi aiandusest ja turukauplemisest igas vanuses külaliste üks hinnata, tuntumaid lõbusid oli koos mõne aednikust tädiga müügireisidele kaasa sõita. Iga päev suundus üks vanker Tallinna Vene turule. Kell pool neli hommikul alustati kummnas teed, et jõudelaadungit liiga palju raputamata kohale. Aegsasti enne kella seitset, kui keskpäevani kestev turukauplemine algas. Küllap peitus minugi loomuses turueit, sest selgus, et juba esimesel korral täitsime ajutise abilise ülesandeid otse hiilgavalt. Isegi keskealisele soliidsele mehele oli see lihtsalt tore töö. Müügikäru ümber kogunes hulgaliselt tuttavaid, kes olid kohale tõtanud kuulduste peale. Benita rootslane, see tähendab siis Karl mutander, kes oli Benito rangeli abikaasa seisab Vene turul ja aitab majja Maiendurfil aedvilja ja lilli müütada. Toompea maailmas võeti seda huumoriga. Seesugustes asjades määrab igaüks ise, mis kuulub hea tooni juurde. Aga ükskord märkasid mind paar Stockholmi daami, kes olid Eestisse kuurorti tulnud ja noorpõlves minu tutvuskonda kuulunud. Esiteks mõtlesin, et loomulikult ütlemata jätta ja ma nägin oma silmaga, kuidas nad teineteist küünarnukiga togiside vastamisi sosistasid. Mõtle, kuidas on alla käinud. Kui me hiljem ise tohi Soolt kolm korda nädalas oma vankri mitmesuguste saadustega turule saatsime, asendasin vahel proua Hernat härra pakki mõisavalitseja abikaasat, et ta jõuaks käia Vabaduse platsil kultesse kohvikus kohvi joomas. Oma kaup oli müüa veel toredam kui meie dorfi teest kaubelda. Nojaa, samas vaimus, aga me vist oleme nüüd jõudnud nii-öelda sellesse teise ajajärku ja teise ajajärku, kui oli juba see monumendi püstitamise ja meie dorfide hiilgeaeg nagu seljataha jäänud. Peaksime korraks tagasi minema aega nüüd 1862, Me oleme praegu aastast 925, ütleme aga 1862, kui monument püstitati ja monumendi püstitamine oli omal ajal suur sündmus. See kihelkond oli suur Keila kirikumõis oli suur. Kihelkond hõlmas ühtlasi seal saue valda Harku valda Saku valda. See oli väga suur kihelkond ja kirik oli nii-öelda tähtis keskus. Sellele kõigele. Kuna kuna selle monumendi avamine ei olnud ka mitte igapäevane sündmus siis me saame lugeda 1862. aasta Perno postimehest kuju avamise kirjeldust. Me saame seda lugeda tänu Kaia usi uurimusele Eesti kadunud monumentidest kus ta käsitleb, sealhulgas ka siis Luteri kuju püstitamist ja selle sele kaotamist ja taastamist. Aga Pärnu Postimees kirjutab 1862. See kuju on peale kolme sülda kõrge pahema, käega hoiab ta piibliraamatut ja parema käega näitab taeva poole, kust kõik need head annid tulevad. Kuju jalgealuse nelja külje peale on maa keelekiri tehtud. Õigeusu ülesvõtmise pühal see on 21. oktoobril sai kate pealt ära võetud ja kuju pühitsetud. See sündis pärast kirikut ligi 5000 inimese, nähes, kes paroon Mäiendorfi ja oma õpetaja järel summas sinna läksivad, kus kuju seisis. Inimlikust uudishimust veel rääkides, kuidas Pärnu postimehest, eks ole, on öeldud. Maa keelekiri tehtud keelsed kirjad on siis külgede peal ja et siis luterlane käes. Piibel. 1009 24. aastal, kuuendal juunil, kui toimus meie või siis minu vanaema vennakese ristimise pidu on ristimisseltskond siis läinud keele kirikumõisast Keila vesist, luteri ausamba juurde paati perekondlikult käidi siis külalistega pilti tegemas alati nii et meil on vana vana raamatutele, lisaks on ka hulgaliselt päeva pilte, mis siis vanavanaisa erinevatest kohtadest teinud on, aga hästi, palju nende nende piltide seas on siis erinevate seltskondadega pilte luteri juurest. Kella kahe paiku läksime Sammerid, kuusikud Victor leib luteruse juude kuhugi edel toodi luteruse piibli kirja näha taheti. Õpetaja Sommer ronis luteruse otsa ja leidis käesolevas piiblis mitte midagi ei seisa. On küll seal üleval jalgade juures kaks venekeelset pealkirja. Üks pealkiri on Pill, professor Sankt-Peterburg, skoi Akadeemi Hudusestus, Parun klot 1861, teine Pealkiri Otlito Izmronsai Sankt-Peterburg, com Vannatlast, Idiaskum iiliti hein on seal ei teeni Faprilie 1862. Huvitava detailina nüüd klot fon Jürgen spordi kohta, kes oli siis tuntud akadeemik ja professor ja kuulus skulptor internetist leidub väga huvitav informatsioon sedasama luteri kohta, õigemini ei leidu informatsiooni Keila luteri kohta, küll aga venekeelses internetis leidub teade selle kohta. Parun klot püstitas oma Soome valduses, kus ta tegelikult omandas ühe mõisa Viiburi kubermangus 1850. See on muide varem varem on püstitanud sinna mingi luteri ausamba, mis on tänaseks samuti hävinud. Nii et ühesõnaga venekeelses internetis me selle Keila luteri kohta ei leia ühtegi teadet. Küll aga selle kohta, et ta on ühe luteri ausamba püstitanud oma Soome maa-alale uusi kirju kiriku juurde. Ja see on nüüd see huvitav oleks välja selgitada, et kuidas üldse kaks luteri omavahel seoses või, või on see mingi ajaloomüra või noh, arusaamatus, et nagu see informatsioon Eesti, Eesti luteri ja selle soomes olnud luteri kohta on praeguseks. Küsimus on õhus. Aga ma tahaksin ütelda, et me võiksime nüüd selle vanaisa tehtud päevapiltide juurest saadud kaardile tehtud päevapiltide juures, mis ta luttelist on teinud. Pöördume korraks reformatsiooni ajaloo juurde tagasi või noh, kas tagasi või edasi, kuidas me ütleme seda vaatlema nimelt 1924, just selsamal aastal, kui on peetud need päevaraamatud, millest me siin katkendeid lugesime. 1924 pühitseti Eestis küllaltki suurelt reformatsiooni neljasajandat aastapäeva Eestis. Selle kohaselt toimusid jumalateenistused ja mälestusüritused ja nõnda edasi. Ja üks nendest oli siis ka ühe albumi väljaandmine eesti reformatsiooniajaloost mille eeslehel Helve paluti just õpetaja kögordalilt luteri ausamba fotot. Et üks tema fotodest on siis nii-öelda saanud sellesse sellesse mälestusteose unistuseks ja sellest selle raamatu, raamatu, enda seen huvitava sisu korraga raamat iseenesest üldse sellise nagu võib-olla oleks isegi tasuks võib-olla tutvustada sellele raamatu sisu mingil moel, sest sest meil on üks teine tagamõte selle aastaga 1924 meil läheneb nüüd mitte nii väga lähedal, siiski läheneb aastal 2024, see tähendab reformatsiooniajaloos siis 500 aastat reformatsiooni Eestis ja kui me siia saatesse tulime, siis me mõtlesime nii-öelda tagasihoidliku ettepaneku õhku visata, et kas äkki selleks 500.-ks Lutheri ja reformatsiooniaastapäevaks Eestis oleks mõelda Lutheri ausamba tegelik taastamine, see idee võiks õhku jääda. Kui nüüd rääkida veel kui või millises tähtsuses või rollis oli Keila kirikumõis nii-öelda Eesti Evangeelse luterliku kiriku kui terviku jaoks siis on väga ilmekas näide sellest vana naise päevaraamatust. Seitsmeteistkümnendast juunist 1924 vanavanaisa Ado kögadal kirjutab järgmist. Reedel Telefoneeris mulle piiskop Kukk, et eelolevaks luteruse usupuhastuse meie maa 400. aasta juubeliks ja kirikupäevaks, mida täna Tartus avatakse ka Soome piiskop doktor Jaakko kummelus siia sõidab ja mõnda Eestimaa vastavad kogudust näha sooviv kukk küsis, kas teda mitte ei võiks keila saata. Piiskop kukk oli teadupärast olnud ka enne siis Keila kirikuõpetaja, enne kui ta piiskopiks sai ta iganes. Esimene eestlasest kirikuõpetaja Keilasse aastast 1906 kuni 1000 921921 alustas Aadu töö pardal, siis tema järglasena. Seega küsis, kas teda mitte ei võiks keila saata. Ma olin nõus, laupäeva õhtupoolikul defineeris meie piiskop uuesti, et kummerus pärale on jõudnud. Rääkisime kokku, et kummelus pühapäeva hommikuse Paldiskisse minema rongiga Keila jõuaks selsamal rajal Telefoneeris ka Hilda õde Aliide et temagi siia sõidab. Juhtumisi sellesama rongiga. Sõitsin siis pühapäeva hommikul mõlemale külalisele Vaksolisse vastu. Oli vihmane päev, üksnes vahetevahel oli kuiv, parajasti rongi tulekul hakkas lainetama ja vihmavarjude peale vaatamata saime üsna märjaks, enne kui koju jõudsime. Kodus sõime, ajasime juttu ja siis sõitsime Soome piiskopiga kirikusse. Kahjuks ei oska nutta nii palju eesti keelt, et ta kirikus kogudusele midagi ütelda oleks võinud. Soome piiskop vaatas pealt, kui mina jumalateenistust pidasin, et paremini tähele panna, oli tal kirikus eestikeelne agenda ja lauluraamat käes. Ta vaatas jumalateenistuse lõpuni, siis laste ristimise, juhuslikku konservatooriumi, õpilaste kontserdi ja lihtlaulatused. Siis saatsin ta koju, kus ta seni maja ümbrust silmitses Kunima kirikus veel kaks eralaulatus, täna toimetasin. Olgugi et ilm vihmane, oli rahvas siiski kaunis hulk kirikus ja jäi soomlasele meie rahvast hea mulje. Kodus sõime lõunat tegime ühe ülesvõtte luteruse juures. Siis küsis kummerus põhjalikult üht ja teist minu koguduse tööst meie maa kirikuoludest, usuõpetusest ja nii edasi. Rääkis ta ka Soome kirikuoludest, mis igatpidi paremas seisukorras riiklikes suhetes, olgu meil mõni õpetaja, saavad seal kuni miljon ja enamgi eesti markadesse arvutatud palka keskmine palku 1400 kuni 500000 Eesti marka. Niisugust suurt kuusiku mõisat aga ei leia. Teie Soomes mitte, meil on vähemalt puuehitused. Pärast õhtusööki sõitis kummerus vangiga Tallinna tagasi ma andsin, tema on umbes 20 ülesvõtet Keilast kaasa, et Eesti ilu näidata. Eesti on ilus maa, ütles ütlesin mina. Ta kummardas, vastas, kui teie oma piltidega seda mulle tahtsite täiendada, siis olete oma eesmärgi täielikult saavutanud. Rääkisime saksa keelt, kummegos esivanemad, vanaema poolt on sakslased ja Saaremaalt pärit, elab piiskop Tamperes. Soomes on neli piiskoppi ja üks peapiiskop. Kahju, et ilm saduna oli koguni üles võttegi luteri juures tegin ma vihmaga, muidu oleks võinud soomlasele veel mõndagi näidata. Meie köster küll ütles, et päris hea olevat olnud, et ilm vihmane oli, sest muidu oleks soomlane siit väga paha mulje saanud, sest palju inimesi olevat nüüd meilgi kihelkonnas pühapäeval põllutööl. Täna juubeldatakse Tartus, mina pean, aga eraleeri on 20 leerilast seitse poissi. Tüdrukud noh, nii see oli aasta 1924. Teeme ootamatu hüpe 100 aastat tagasi aastasse 1824, kui nüüd järele mõelda, siis oli reformatsiooni usupuhastuse 300. aastapäev, sel aastal. Aga aastal 1824 astus üks noormees Keila kirikumõisa poole. See oli 21 aastane Friedrich Reinhold Kreutzwald kes läks külla pastor Holtsile Otto Reinhold von Holtsile. Reinhold Halds noorem on teatavasti Eesti kirjakeele ajaloos tähtsal kohal oma kuulsa eestikeelse kirjavaraga ja seaduste tõlkimisega. Tema kõige tuntumate teoste hulka kuulub jutt, on see kooruke õpetusse iva. Aga see on nüüd antud juhul ei puutu asjasse, me räägime hoopis teises kirjanikust Jaan Krossist, Jaan Kross oma novellis kahe kaotsiläinud paberi lugu jutustab sellest, kuidas noor Kreutzwald Läks külla Keila kirikumõisa sellesse samasse vanasse suurde 18. sajandi kivihoonesse. Et tänada pastor Holtsi oma eesti keele õpetuse eest. Kuna eesti pastor Holts olevat Kreutzwaldi lõpetanud eesti keelt siis sakslane õpetas eestlasele eesti keelt. Aga see on omamoodi ajaloo paradoks. Ja krossinovell on üks lõpmata võluv teos. Ja siin on palju liine muidugi mida me praegu ei hakka siin ümber jutustama, ahvaga ta, seda tasub võib-olla igalühel üle lugeda selle, selle ajaloolise ajaloolise, üsna vaimuka kombineeritud sisu pärast. Miks läks Kreutzwald tänama Oldsi ja temaga nagu jumalaga, jätma selleks minna ära Peterburi õppima arstiteadust ja mitte usuteadust? Ses Kreutzwaldi noormehe mõte oli, et Eesti rahvas vajab oma füüsilist tervendamist võib-olla rohkem kui, kui seda vaimset tervendamist. Novell on kirjutatud aastal 1000 1966 ja puudutab siis aastat 1824. Ma loen ühe kohaga, mis puutub Keila kirikumõisa? Kreutzwald on asunud Tallinnas Raatuse platsil postitõlda ja sõitnud sellega siis Keila poole Harku järvest mööda. Ja nüüd palub ennast sealsamas teeotsal, kus siis hiljem peaaegu 40 aastat hiljem püstitati Lutheri ausammas sellel samal teeotsal, kus siis ühele poole jääb siis see nõndanimetatud Reausama koht ja, ja teisele poole kirikumõis. Ja noormees ronib seal mahapostidel last. Tõll sõitis edasi ja noorsand sammus mööda paarikümne aastastest saartest puiesteed kirikumõisa poole. Tuul puhus jõe poolt üle lageda luha ja hakkas ta pleekinud kübarasse nagu peaks ta juba siit maalt pea paljaks võtma ja tal oli korraga üpris kõhe astuda. Mis ta siis õieti oli tahtnud sellele paavstile öelda. Kiriku mõistuli iga sammuga lähemale. Raske paekivist hoonemürakas oli nii suur, et teda küll võis kaheksa aastat ehitatud olla sellest aastast, kui Prantsusmaal see suur mässamine lahti läks. Kuni selle aastani, kui Venemaal õnnis keiser Paul troonile tuli. Hämaras võõruses tuli keegi pälvija hing talle vastu. Ah, praostihärra jutule, jah, täna on jutule saama päev küll, aga praosti härrat ei ole kuidas ei ole, aga nii, et surm jututundidest ei küsi, vaid teeb oma tööd siis, kui ise tahab. Ah et egas ometi praostihärra hull inimene, ei, üks talu peremees kuskil Harku pool just just ja praostihärra kutsuti jumalaarmu andma. Ei enne õhtut teda küll pole oodata. Kodukoolmeister siis see noormees Kreutzwald tundis, kuidas teda haaras suur kergenduse laine, kuidas Ta seda põrandast vaatelt lahti tõstis ja pettumuse karile istuma pani, ta seisis koridori hämaras ja seadis oma tagasihoidliku keharaskust nutul moel ühelt jalalt teisele. Ja äkitselt tuli talle idee, kui tohiks, ma kirjutaksin praosti härrale väikese kirja, ikkagi Tallinnast tuldud ja olge head. Ta läks teenijapiiga kannul Nurklikust tammepuutrepist üles juhatati praosti kirjutustuppa. Kui on Tallinnast tuldud, siis on ikka tegu tõsisema asjaga. Praosti suurelt kirjutuslaualt tõi piiga talle väikesele sohva lauale tindipoti sule ja paberi. Kodukoolmeister toetas istmikunuki Sofablüüsile ja kastis hanesuletinti. Ta tundis, et piiga pidas teda selja tagant igaks juhuks silmas ja eestpoolt kahe kõrge akna vahel asetsevat õli. Maalilt silmitses teda peremees ise ja lihvitud klaasiga kappides olid ümberringi nahka köidetud raamatut paksemad ja õhemad, suuremad ja vähemad kuldkirjadega ja ilma küllap mitusada tükki. Piiblid ja katekismuse, lauluraamatut ja jutluse raamatut, Kreutzwaldi tüübingeni dialoogide tarkused Stahl ja Thor Helle ja Hupel ja Eestimaa Talurahva seadmised ja peremehe enda lugemised südamejuhatuseks ja väikese punasest puust vitriini klaaskaane all oma kuldses jai Mailses päris olemises, tema ordenid, needsamad, mis seal pildi peal rinnase kaelas olid. No niipalju siis, Otto Reinhold fon, Holts nooremast, kes oli Keilas õpetajaks, see oli 53 aastat või midagi sellist. Seal see oli, see oli väga pikk aeg, nii et ühesõnaga see Jaan Krossi novell on ühe peatüki sellest Keila kirikumõisast tema füüsilisest olemusest nagu ajaloole jäädvustanud. Praegusel hetkel on seesama Keila kirikumõis tühi, seisab nonii, pool varemetes ja ootab, mis temaga peale hakatakse. Keelekirikumõis on nüüd uuesti Keila kogudusele lagastatud kümmekond aastat, aga senimaani on siis kasutanud Harku vald, kuna Keila kirikumõis jääb kurioossel kombel hoopis Harku valda, mitte Keila linna piiresse, võin öelda, et Keila kiriku oleks ühes omavalitsuses, et et Harku vallas on teda siiani kasutatud, siis sotsiaalpinnana, kus siis juhuslikud inimesed elanud kirikuõpetaja koos perekonnaga tõsteti välja kohe 40. ja aasta. Kas 16. seitsmeteistkümnenda juuni enam-vähem niiviisi tankid juba Tallinna poole läksid, siis juba kirikuõpetaja tõsteti kirikumõisast välja kui nii-öelda piltlikult krossilikult öelda. Aga nüüd, eksju, läbi nõukogude aja on ta sellises kehvas seisus olnud ja juhuslikke elanikke virvarris suhteliselt rääma jäänud. Kuid nüüd õnneks on siis Keila kogudus mõelnud uue kirikuõpetaja Marek otsu eestvõttel, et Keila kirikumõis tuleks oma sellisesse endisesse mittevälisesse hiilgusesse kuigi seda korda teha aga just nimelt sellisesse sisemisse keskuseks uuesti Keila kihelkonna mõttes tagasi luua, et teha temast uuesti pastalaat, kus siis kirikuõpetaja elaks ning samasse juurde, siis on plaan teha Keila kihelkonna rahvahariduskoda, kus siis saaks sellist Ühest küljest kristliku rahvaharidust õpetada, aga teisest küljest perekonna väärtusi ja ja muud sellist sotsiaalselt vajalikke tegevusi, mis meile kristlikke väärtusi paremini aitaks mõista ja, ja meeles hoida. Ado köögordal oli Keila koguduse õpetaja. 36 aastat alates 1921 kuni oma surmani 1957 kõik need rasked aastad ka, kui kaua ta kirjutas päevaraamat. Aga päevaraamatuid alustas juba vist oma üliõpilaspõlves ja, ja neid on täiesti perekonna valduses. Väga suured hulgad, suure formaadilisi, nii-öelda käsitsi tindiga kirjutatud väga põhjalikke, igapäevaseid ülestähendusi. Ma olen ikka öelnud, et seda võiks võrrelda Balthasar Russowiga. Aga esialgu on praegu nendest vähe publitseeritud, nii et. Ulal plaanis võib-olla mõnede aastate publikatsioonid veel Harjumaa muuseumi kaudu välja anda. Päevaraamatud on siis säilinud, on 1910.-st ja 1911.-st aastast, siis on pikk paus, kuhu jääb vabadussõda, aga need olevat, need olid olemas, sest hilisematest rabaraamatutes mängib, et meil olid külalised ja ma lugesin neile oma siis vabadussõjaaegset päevaraamatut ette, ta oli vabadussõja ajal oli Oudova teisel pool peitsid kirikuõpetaja aga säilinud on siis lisaks sellele noorpõlve päevaraamatule raamatut aastast 24 kuni 50, aga vahepeal on siis 33. ja neljas aasta on väga katkendlikult või peaaegu puudulikkusest, ta hävitas siis teatud osa raamatutest ise ära igaks juhuks. No need on need kriitilised aastates vapsuse aastad ja siis muidugi need nõukogude võimu tuleku aastad ja, ja kõik need ohtlikud aastat lihtsalt sellekteeris välja ja hirmuga sai vist osa õhalt hävitatud sealt vahelt. Küll aga on sõja-aastatest tal kokkuvõtted säilinud ja teatud perioodidest ka siis originaal päevaraamat ja originaalpäevaraamat algab uuesti siis, mis ei ole tema hilisemat kokkuvõtted 44. aasta üheksandast märtsist, kuidas ta siis kirjeldab Tallinna pommitamist, mida ta siis Keilast oli ka näinud ning siis seda põgenikevoogu voori, mis 44. aastal siis alates üheksandast märtsist saadik Keilast möödus ja väga nutma puhkevalt võib lugeda tema tema siis just nimelt kroonikalike, vaid ka 49. aasta küüditamisest, kus ta loetleb üles kõik inimesed, kes Keilast ära viidi. Väga täpselt ja mõeldud kiretult, kuigi ta neid omadussõnu nii-öelda väga palju ei kasuta. Et aga kõik see loetelu kokku on selline väga kurvameelne, mis, mis sündmus loomulikult oligi, aga Aado kögordal vanaisana. Ahnii lausa isiklikuks minnes, mina olin ju ainult siis üheksaaastane, kui ta suri. Aga tema oli minu absoluutne iidol, võiks ütelda praegu senise, võib ütelda, et inimene, kellel oli minu jaoks aega, ta oli just parajasti üle elanud, need kohutavad rasked sõjajärgsed aastad ja ta oli nagu tervise poolest viletsaks jäänud ja nii edasi. Aga ta jalutas lapsega ja ta jalutas lapsega ja näitas mulle nii-öelda alates sinililledest kuni kuni sügise lõpuni seenteni ja kõiksugu asju metsa all, see oli tema, tema pea, tema rahustus oli lapsega jalutada ja sellepärast on kogu aeg mu emaga seda nagu alati öelnud, et tema on nagu minu kaitseingel siiamaani olnud. Nagu, et inimene, kes minust kõige rohkem hoolis sel ajal. Aga kuna ta suri siis 57. aastal juba muide, tänavu jaanuaris möödus tema sünnist 120 aastat, just siis nüüd on ta puhkab siis seal keila kirikumüüri ääres, pastor Holtsija, pastor Figi kõrval ja juba surmastki on, eks ole, rohkem kui 50 aastat möödas. Aga noh, ta on nagu meie perekonnale väga tähtis olnud kuhu, nagu juba selle oma oma selle mitte mitte-l nii palju elukutse pärast, vaid ka inimesena, et ta oli nagu lõpmata vaata, leebe ja kena inimene ja väga-väga põdes kõige selle pärast, mis Eesti rahvaga ja riigiga juhtus Kui siin ema räägib vanaisast, kes oli väga leebe ja rahuliku olemisega inimene, siis päevaraamatus on ta siiski ka kohati päris mahlaka ütlemisega. Oskab näha ka elu pahupooli, kus ta kirjeldab tavaliselt näiteks Keila kiriku platsil toimunud laatadest. Kui, siis väga enne seda, kui inimesed väga palju jõid, räägib sellest, kuidas alkoholiprobleemiga peaks rohkem tegelema. Ning on ta ka ühe väga sellise meeleoluka sotsioon lobi jutu kirjutanud üles 24. aastal, 14. aprillil kirjutab Ado Kügada nõnda. Kodus olles nägin üht inimest, meile tulevad, oli üks hulgus, ütles enese olevat Kadrinast ja tahtis oma häda mulle ette veeretama hakata. Seda ma ei lubanud teha, käskisin temale süüa anda ja teda siis otsekohe minema hakata. Rahama hulgustele enam põhimõtteliselt ei anna, andsin seni igaühele ikka vähemalt 50 marka, kuid hulgusid hakkas palju käima. See hulgus muud kurja teha ei saanud, kui varastas ühe minu peetud kalossi. Millise paari olin teenija luisele laudas käimiseks andnud taga ajama, meie teda ei läinud, muidugi läks hulgus ja valetas siis mõnes kohas, et teda kirikumõisas halvasti vastu võetud. Meie luise olid emale piima, leiba ja heeringat ette pannud. Hulgus, kes pealegi õige tugevasti oli viinastanud, ütelnud, et tema niisugust toitu koduski saavad lõpeks kui luise. Ta oli läbi huvitanud, hakanud ometigi sööma ja siis tarvitas ta söömisselleks, et laua alt kalossi õngitseda ja sellega edasi reisida. Siin linna lähedal käib hulguseid väga sagedasti. Fik andnud Ühele 10 kopikat ja hulgu sõidu olnud palju mõne kohaga oodatud luteruse algoguni järge. Kukk andnud aga kõigest kaks kopikat juhulgused käinud vähe, mina nüüd Yannal kulgustel enam pennigi, vaid lasen süüa anda ja edasi reisida. Martin Lutheri mälestussambast ja Keila pastoraadist Keila koguduse kauaaegsest, õpetajast Ado kögardalist rääkisid Anu Saluäär ja Ulla Kadakas. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate koduleht. Eesti lugu. Punkt vikerraadiopunkt. E-Keila kandiga on tänasel päeval tuntud helilooja Arvo Pärt. Üks tema teostest, kui Bach luterlik egoraalide meister oleks mesilasi pidanud, on ette kantud mitmel pool maailmas. Katkend 1993. aastal Londonis salvestatud tööst Arvo Pärt, kui Bach oleks mesilasi pidanud. Filharmooniaorkester, dirigent Neeme Järvi.