Päevatee suvekülaline päevadel on külas Uno Kaupmees, tere. Tere. Tere. Meie kuulajad teavad Uno kaupmeest kui diktorit, kes mingil hetkel hakkas laulma. Kuidas sul praegu läheb, onu? Praegu läheb mul hästi, aga ma ise olen selle koha pealt alati imestanud, et et kui seitsmeteistkümnendal jaanuaril ma vaatan mõnikord lehes, on mingisugune selline ribakene, kuhu on kirjutatud, et kui vanaks sa saad sünnipäevaks, kui vanaks ma nüüd sain. Et sinna on kirjutatud Uno Kaupmeeslaulja. Ma ei osanudki nimede, keegi pole kunagi kirjutanud, et on üle 20 aasta diktor olnud. Niimoodi võiks ju mõne teise inimese puhul öelda ka, et, et sai aasta vanemaks inimene, kes on tegelikult õppinud kokaks või midagi niisugust, eks ole, nende pärast noh, lauljana kuulsamaks, aga, aga jah, diktoriaega ei meenuta enam mitte keegi, mina isegi. No näed, sellepärast siia kutsusimegi kohe hakkame meenutama. Sa oled pärit väga ilusast kohast Aegviidus. Ma olin vist üheksa kuud vanakuma, Aegviidu jõudsin, nii et teatakse ainult seda, et ma mitusetti auto kastist välja ja ma olin kohe selle koha ära märgistanud, niimoodi on uueks lapsed ikka teevad seda. Aga sündisin ma Kolgal Kuusalu kandis vist, või mis ta siis nüüd praegu on ja üheksa kuu vanuselt kolisin Aegviitu ja nii et see on mu lapsepõlvekodu loodus, mets, oi, see on imekaunis, kasutatakse ilusaks, hingeliselt vett. Et ega, ega ei ole niimoodi, et oled seal aastakümneid elanud ja kinnisilmi ringi käinud, et eks need kevadeti õitsevad sirelid ja, ja kõik need kaunid metsad, mis seal ümberringi on järved ja uusid ja et loomulikult see on kindlasti hinge ka sellise sügava jälje jätnud. Kas sa lapsena olid ka selline loodushuviline, vaatasid linnukesi ja liblikaid ja lillekesi. Eil ei, linnukesi ei vaadanud. Ma mäletan küll, et olid mingid kambad ja tegime puust püsse ja, ja, ja siis pagunid olid, kes uhkemaid paguneid said siis niimoodi käisime linnas, Toomas on amet mani sõbradi hirmus kade, sellepärast et tal olid hõbedased lennuväepagunid, aga mina neid ei saanud, sest need olid pikalt tänavalt sõjaväepoest otsa saanud ja ma sain mingid kuldsed pagunid, püstolid, mingit polkovnik omad, aga ma nüüd selle võrra jälle uhke, mis ma sain siin kolm tükki peale panna. Kõrgem, aus ja kelleks sa saada tahtsid, kui sa selline poisike olid, mis mõtted sul olid? Ma ei mäletagi, kelleks ma oleksin tahtnud saada autojuhiks ja kosmolaadiks nagu ikka poisid vä? Aga ega seal vist ei olnud eriti palju autosid ka, et ma oleksin saanud autodest unistada, et et ma mäletan küll, et vist keskkooli ajal. Ma tahtsin saada ökonomistiga ökonomist, eks tahtsin saada võib-olla sellepärast, et see kõlas nii ilusasti. Aga aga mingit suurt unistust ei ole olnud, ma nüüd praegu vaatan vahetevahel näiteks seda küll silmanurgast ainult saadet Eesti otsib superstaari, siis ma vaatan, et vaata, meie ajal jäi selline asi, ei ärataks tuhanded inimesed kokku, jooksnud kõik järsku lauljaks tahtnud saada, et et mul ei olnud mingit mingit erilist unistust. Mis ainet rohkem huvitasid, sa oled ikka humanitaaria? Mina olen olnud rohkem ja ma olin universaal maalin, kõik läks hästi, jah. Vika Aegviidu kooliõpetajad on rääkinud, et et vot see oli sel ajal, kui Uno Kaupmees koolis käisid, tema teadis kõiki asju. Ma olin selline niimodi tubli. Mina kartsin õpetajaid sellepärast et meil oli üks selline õpetaja, kes andis, ma ei mäleta, kas viit või kuut ainet ja kui ta klassi ette tuli ja kui mul juhtus mõnikord, et ma rumala peaga ei olnud varem ära õppinud tabada, läbida Ta nägigi seda seinamis õlut. Ja siis ma sain aru, et nüüd ta kohe küsib mind ja siis mõtlesin pärast, et on targem ära õppida, ma õpin need asjad ära kõik, nii et Aegviidu kooli lõpetasin, läksin Kehra kooli ja vaatasin, et imelik seal õpetaja küsib ja, ja õpilased Käti tõstagi kõik, kes olid aegudas tulnud kõik olid käed, püstised arvavad ja siis me muutusimegi nende jaoks pugejataks. Kooli lõpetasid ära, mis siis edasi sai, mis sinust sai edasi? Ma mõtlen, et oleks pidanud midagi muud saama, aga aga ma läksin kohe. Kõigepealt läksin Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Geoloogiat sind kohe huvitas selline eriala või läksid vaatama. Ei, mulle tundus, vähemalt seina pealt lugesin, et see peaks olema huvitav, et oli ikka nagu tundus niimoodi, et need on Siberi kullakaevandused ja. Ma ei tea, mis huvitavad asjad veel, et mina saan ka seal lõkke ääres istuda ja laulda kitarriga laule. Jah, aga aga kahe aasta pärast mulle tehti selgeks, et parimal juhul ma võiksin saada Kohtla-Järve kanti vett puurima hüdrogeoloogiks ja seda ma nagu eriti ei tahtnud. Ja siis ma hakkasin tegema kõike selleks, et saada sõjaväkke. Ta jõud muidugi imestasid, et, et noh, ei ole ju normaalne inimene, kes tahab sõjaväkke minna. Ja, ja kui ma siis lõppude lõpuks sõjaväkke sattusin, siis ma sain aru ka, et ma olin teinud tohutult vale valiku, ma olen nüüd mõnikord rääkinud noorte meestega, kes on Eesti sõjaväes käinud ja ja see kaheksa üheksa kuud on nende jaoks selline katsumus. See kaks aastat. No minul oli veel kaks aastat nendel teistel oli seal bla enne seda kolm-neli aastat. Tegelikult see oli ikka, see oli ikka täitsa põrgu küll, kus sa olid. Ma olin pool aastat, olin Moskva oblastis ja poolteist aastat olin Harju Harjumaal Kose ristil, aga ega see ei tähenda seda, et ma oleksin nüüd mingi ikkagi kodus Eestis vähemalt see oligi kõige hullem, sellepärast et ma ju kuulsin kogu aeg, et Aegviidus oli kellelgi sünnipäev ja sealt tuli läbi metsa minna 30 kilomeetrit. Ja juhtuski mõnikord, et ma läksingi läbi metsa. Niimoodi 30 kilone jama ei tulnud sellest sõjaväest tulin. Aga meil oli täitsa nagu läksin hüppesse ja läksin peole, siis väeosast helistati koju mulle ja küsiti, kus sa oled. Ma ütlesin, ma lähen Aegviidus Öeldi, et no olgu, tule tagasi küll siis vaatame. Ja see, mis siis vaadati, siis seda ma nägin, tähendab, ehk et meil oli põhiline karistus oli juurida metsalt kändusid. Üks karistus oli viis kändu, aga sa kujutad ette, et kui näiteks ütleme, need tohutu suured kuusepuud olid maha langetatud ja ja selle känd oli talvisel ajal, saad aru, see oli maa seest peaaegu võimatu kätte saada. Nii et ma mõnikord käisime, tegime seal ikka sõjaväeautoga, vabaneme trossi taha, mis vahenditel olid siis kirkad ja kirved ja muud sellised asjad. Aga noh, jah, oligi nii, et seal magada suurte saanud no igasuguseid kõikvõimalikke asju, mõelda välja, et mees kasvatada. Mõjub sulle hästi või halvasti, kui sa välja said. Ei, ma ei ütleks, et mulle nüüd halvasti oleks mõjunud ma ennesõjaväest kojuminekut hakkasin seal kohalikus sõjaväeraamatukogus pähe õppima entsüklopeediat, et mitte päris lolliks minna, siis ma võtsin enda arendamiseks. Võtsin näiteks ütleme, kunstiajaloos seal kõik need Hispaania maalikunstnikud, Muryliud ja ja kõik muu, tähendab lihtsalt õppisin pähe, mis aastal nad elasid ja milliseid töid nad tegid. Jaa, jaa. Niimoodi ma suutsin endast natukene vaimselt vormis. Sa võtsid teatud teemad või lihtsalt hakkasid aast pihta ja kõik, mis selle alla käib, õppisid pähe. Ei, mind millegipärast huvitas maalikunst, ma ei tea, miks, mida nüüd näiteks hilisemas elus pole üldse vaja läinud, aga, aga tol ajal see oli hea ja pärast, kui ma tulin sõjaväest välja ja läksin Pedasse õppima olen mõnikord mõelnud, et mis erialas oli, mida ma kunagi idas õppisin. Tuur haridus oli üldine nimi, aga siis oli seal veel näitejuhi suund. Ja muusikaõpetaja, mul oli näitaja juhi suund, et vot see oli tegelikult selline Aga sinna oli raske sisse pääseda. Kuidas sa sinna sisse said? Ma arvan, et iga ilmselt mingi isikliku võluga. Ma mäletan, et ma pean raadius, lõpetasin öövahetus ära ja läksin erialaeksamile. Tee peal õppisin mingit luuletust ja läksin sinna ja unise peaga niimoodi. Võib-olla see mõjuski hästi, ma ei tea. Nime jätsin midagi vahele, sa tulid sõjaväest ära. Kuidas sa raadiosse tööle sattusid? Ema käskis kuulelik poeg, jah, ema käis linnas tööl ja oli kusagilt lugenud või kuulnud, et raadios otsitakse diktorit. Tema käis siin, täitis selle avalduse ära, ütles mulle, et sellel päeval on koju tuli kiri, ma tulin siia, lugesin oma asjad ette. Lugema pidid mingid proosapala oli ja mingit mingit ajalehe artiklit vist ja ja siis ma mäletan, ma sain muidugi hiljem tead, ega need inimesed, kes seal žüriis istusid, ei öelnud mulle tol ajal nimelt ka mitte midagi, ma ei mäleta, vist, olid Elfriide Ilves ja Jaksoli Kaarel Toom ja kes seal istusid siis tol ajal. Ja siis komisjoni esinaine, kes oli hilisem ülemus, ütles, et ei muidu kõik on tore, aga teil on vene aktsent. Ja siis ma ütlesin, et jah, sõjaväest tulnud just, olin sõjaväes. Komsomolisekretär, ma pidin käima kogu aeg konverentsidel rääkima ja sõna võtma, sõna võtma ja rääkima sellest, kui kõva distsipliin meie väeosas on ja jääks siis sellest mingisugune asi juurde. Oli juttu enne kooli ajal, olid sa tubli poiss, õppisid kenasti. Kas sa olid selline etleja või luuletuste lugeja või, või laulja või noh, nagu paljud. Ja ma laulsin üksinda oma, laulsin koos sõbraga, ma laulsin segakooris maa, tantsisin, rahvatantsus. Ma lugesin luuletusi aiana. Ja üldse teha, aga meil näiteks ma ei mäleta, kas meil oli Aegviidu koolis oli klassis 12 last vist või noh, kõik pidid midagi tegema. Pidusid oli palju ja, ja riiklikke pühasid ka, näiteks ütleme, kui ikka tuli tankistide päev, siis siis lastava laulu selgeks ja muidugi keskega tüdrukud seda ei teinud. Said raadiosse, mismoodi sa said siis teada, et sind on diktoriks raadiosse võetud? Noh, ma ootasin seda, et mis siis komisjon otsustab, et kas nad võtavad selle vene aktsendiga noore inimese diktoriks tööle või mitte ja siis ma läksin nii kauaks, läksin tööle Aegviidu metsamajandisse transporttööliseks. Aga see vot see oli küll jah, et küll on hea, et küll mitte ükski palk mulle pähe ei kukkunud, et mul on alati füüsilise tööga on alati olnud niimoodi, et et minu isa kunagi ütles niimoodi, et ega temaga füüsilised mees ei olnud, ütles, et et ei saagi teha, sellepärast et teine käsi on teistpidi ja mul on täpselt samamoodi, et ükskõik, mida ma ette võtsin, maakas, jäin jalgupidi palkide vahele või jäin ma kuhugi tootmistsehhi põranda alla, jäin kinni, kus mingisse masinasse kinni jäänud. Jah, ma vist olin kolm kuud tööl ja sellest ma olin kaks ja pool kuud olin haiguslehel ja siis, kui tuli teade, et mind on võetud siia raadiosse tööle, siis ma Ma olin väga õnnelik, nemad vist ka said sellest lahti ja, ja jumal tänatud, sest ma arvan, et kas neid tööõnnetusi oleks tulnud nii palju, et kes oleks selle supi ära sööma, kuigi ma ei mäleta, et et mis siis nõukogude ajal sellisel puhul ikka tehti, ega ju mingit kohtuprotsessi kellelegi vastu ei alustata, seega jäi ellu? Jah, küll ma ei mäleta, kas oli vist vesi põlves ja, ja siis ma ei tea, mingi mingi luu oli ka kusagil katki, aga ei, kõik selle kolme kuujooksja Nii et see oli pääsetee sulle, raadiosse tule ja kui me räägime Uno Kaupmehega juttu, siis loomulikult laseme tal ka vahepeal laulda. Päevade suvekülaline on kauaaegne diktor, laulja Uno Kaupmees ja kohe jätkame. No mismoodi see raadiosse tulemine oli sinu jaoks raadio selline? Ütleme, müstiline, huvitav, selline salapärane koht või, või lihtsalt tuli tööle, hakkasid lugema ja. Ei raadio oli, oli tol ajal selline hirmuäratav koht, ma mäletan, et kui ma vanasse raadiomajja tulin jaa, jaa, kolmandal korrusel oli see, see stuudio või kus me siis lugema pidime siis seal oli selline välja ehitatud väikene puhkenurk ja, ja siis need paksud vaibad ja rasked tammepuust uksed ja see oli, mõtlesin, et jumal küll, võibki olla selline selline asutus, kuhu järsku ma tööle saan. Ja muidugi pärastpoole, tähendab, kui ma juba stuudiosse sain ja ja Elfriede Ilves mind ikka õpetas ja istus kõrval ja kuulas. Vaat, see on alati on olnud nii kohutavalt raske, et, et sa istud ja sul on mingi mingi materjal on ees ja ja keegi istub kõrval, teeb sellist nägu, nagu ta ei kuulaks üldse. Aga näed, et noh, talland serv liigub. Minupoolne kõrv on kohe punane, niimoodi ta kuulab, et et see oli, see oli hirmuäratav värk ja ma mäletan, kas oli esimene või teinekord, kui ma stereoraadios vist jah, läksin eetrisse. Jaa, jaa. Hakkasin mingit materjali lugema, see vist oli ka mingi mingi viis, kuus lehekülge ja ja muidugi hooga võtsin kohe esimese lehe. Tiitellehe võtsin koos esimese leheküljega eest ära ja jõudsin ära öelda mingi paar-kolm sõna sellest nii-öelda teisest leheküljest ja siis sain aru, et kas see on mingi imelik asi, mis imelik asi, mis mulle pandud, et et ja siis ma järsku tundsin, et, et kõik need alumised viis korrust. Et mul kadusid kõik ära, tähendab, see on ikka imelik küll, et et hirmuga järsku, kui sa tunned, et sa ei oskagi mitte midagi teha, ma olen praegu vahetevahel raadiomaja ja seda tööd ainult unes näinud, ma ei ole. Ja näeb ikka, sa jääd hiljaks eetrisse. Jah, ma jään hiljaks eetrisse, mul on olnud selliseid unenägusid, kus ma saan kätte materjali ja siis selgub, et esimese lehekülje loen ma Kreutzwaldi tänaval ja ülejäänud peame lugema pääskülas millegipärast. Ja siis ma mõtlen, et 10 sekundiga peaks pääskülla jõudma, et aga kuidas ma sinna jõuan ja ja siis tuleb veel välja, et stuudios on valgustus ära kadunud ja teisest leheküljest alates on kõik kogu see tekst on täiesti loetamatuks muutunud ja ja ma ärkan üles ja, ja ja hirm on endiselt, vot nii nagu oli kunagi aastaid tagasi. Kas sul oli hirm iga kord siis lugema minnes eetrisse minnes? Ei, ei pärastpoole see kadus ära, aga ma arvan, et see kan maandus kuhugi alateadvusesse. Tegelikult mingi 20 aastat iga kord sekundi pealt kohal olla ja ja ega siis tol ajal ei olnud niimoodi, nagu praegu on, et ma vaatan mõnikord telesaateid, et et film peaks algama 23, kolm kümmendava talgukakskümmend, kolm 55. Tol ajal oli niimoodi ka täpselt jahte lõppesid lõppema, pidarderselt oli kohe või õigel hetkel, sa pidid selle asja ära lõpetama ja ja eks see ühest küljest see distsiplineeris ja teisest küljest muidugi oli ka noh, ta ikka mingisuguse mingisuguse jälje ikka hingajatis küll. No tol ajal olid diktorid peaaegu et ainsad inimesed kui jätta kõrvale, ütleme veel sporditoimetajad Gunnar Hololei, kes olid otse-eetris, ega siis otse-eetris ei võinud üldse nii nagu tänapäeval, igaüks tuleb otse-eetris rääkida, nii et kõik materjalid anti ju diktoritele. Tol ajal oli, võib-olla lihtsalt oli lihtsam, sellepärast et me ise ei pidanud ju mitte midagi välja mõtlema paberid, et kõik, mis oli, kaasa arvatud need avalauset, et siin Tallinn see kõik oli ja ma ei mäleta, kas see paberi peal oli, aga või oli siin Tallinna ja võimalik, et see oli Tallinna kell, on, oli teise minema ja ma vahetevahel kuulan, kuulan mõnda teist raadiot ka ja mõtlen, et ei tea. Huvitav, et kuidas oleks olnud, kui, kui minu diktoritöö oleks langenud ka praegu hoopis sellisel ajal, nagu praegu on. Et tuule praegu õele diktoreid neil ei ole, ei ole, ei ole peaaegu igaüks räägib ise oma asju, selge, no ma ei tea siis kas on, selles mõttes on nüüd lihtsam või on raskem. Küllap on nii seda kui ka teist sellepärast et ütleme, võib-olla aastaid tagasi, kui sa kõik paberi pealt maha lugesid, siis ei olnud inimesest aru saadagi, et mida tema ise mõtles ja ja mis ta isiklik seisukoht oli. Aga, aga, aga praegu tuleb noh, see intelligentsus või ebaintelligentsus tulede kohe välja kästakse rääkida otsesest ega diktoritel oleks. Lihtsalt hektarid olid alati need, kelle käest võis küsida õiget hääldust, see oli ikka garanteeritud kvaliteet oli, kui eetris oli diktor. Kui sa olid kogenud juba, ütleme, vähemalt viis, 10 aastat töötanud. Kas sa lugesid teksti niimoodi, et sa mõtlesid ka, millest juttu on või lihtsalt mõte käis juba kusagil mujal, lihtsalt suu luges automaatselt, mis kirjas on? Ei, see oli Madden, et mõnel heal päeval oli muidugi nii moodikus, suutsid jälgida ka seda, mida sa lugesid, aga mõnikord oli niimoodi, et unistasid tõesti hoopis millestki muust, unistasid paremast elust ja aga samas noh, nagu me tolleajast mäletame, kuidas inimesel lihtsalt lõuad liikusid, eks ole, ju ei saadud lõugu seisma kuidagi. Et eks meil on niimoodi ka, et lugesid seda teksti, mis kirjas on ja ja mõnikord oli niimoodi, et kui üks oli lõpetanud, et teine kõrvalt küsid otsa, lugesid seal vaat midagi sellest, et mis, mis seal olides. Jumal, mina küll ei mäleta, mis, mis seal olijat. Mingi automaatpiloot ikkagi oli, kuklas hakkas mõnikord sul sellist juhust ka oli, et sa lugesid teksti. Tegelikult tekstid olid kõik nõukogude rahva ja nõukogude kiituseks hakkas nagu vastu või oli sul mõnikord niimoodi, et oi, seda ma ei taha lugeda. Brežnevi kõnesid lugesite diktorid tundide viisi. Jah, mul oligi 80.-te aastate alguses, ma ei tea, kas see juhtus graafik niimoodi olema, et mina olin alati tööle siis, kui surid Brežnev, jätchernjenko ja Andropov ja nüüd ma tööle tulin, siis naiskolleegid istusid puhketoas kudusid ja mina ootasin siis kuni jälle üle ukse visati, järjekordne paar-kolm lehekülge, siis sa tulid muidugi see poliitbüroo liikmeid ette lugeda ja, ja. Hoidku jumalasse, seal eksisid mõne nimega. Ega te ei eksinud? Küll, aga ei, me ei eksinud Nende asjadega küll mitte kunagi, mõnikord oli küll selliseid asju, et, et noh, ma ei tea, kas sa kuulad sellist asja, et huvitavadki meile toodi tekstid ja siis sa vaatasid, kui oli aega, siis vaatasid need asjad kiiresti läbi. Solid kindel selles, et seal oli mingisugune viga sees ja sa parandasid ja, ja siis tuli see, see viga tuli raamatusse kirjutada õpetuseks teistele ja, ja kui siis toimetaja seda nägi, siis olid sa endale saanud eluaegse vihavaenlast siis ta sulle pärast tere ka sellepärast et jah, need olid sellised asjad. Midagi väga hirmsat ju tavaliselt ei saanud juhtuda, tekstid olid kõik ees, siis. Juhtus küll ma teen selliseid asju, näiteks, et me kunagi naiskolleegiga koos lugesime kell 23 oli uudistesaade ja lugesime lugesime uudiseid ja kõrval mängisid televiisor. Ja televiisorist tuli mingi, ma ei tea, mingi pasta, kiitor või niisugune film ja, ja siis üx kramplikult üritas mükitava häälega lugeda neid uudis edasi ja teine puges laua alla sellepärast et see oli, see oli naljakas, oli nii naljakas ja siis oli jälle vastupidi, et tema üritas mingeid muude neid lauseid ja ta ikka vahepeal pani kinni ja, ja siis ka see ja köhis ja tegi igasuguseid muid värke, aga sissisele sisele mina, Pugistasin ja, ja üks teinekord oli niimoodi, et ma ei mäleta, kes oli seal keegi toimetajatest istuli laua otsas istunud ja, ja mina läksin lugema. Jaa. Prügikast läks põlema, suitsuotsa ilmsete tuha viskas sinna sisse ja et noh, samas samas loed ja samas nagu suitsu tuleb jah, et vihkud nagu sellest prügikastist eemale kogu aeg, sellepärast et sealt hakkas nagu see leek järjest kõrgemale tõusma ja mis siis sai ja siis oli, meil oli seal Karafin, kus oli vesi sees ja siis panime näiteks kinni ja valasime Karafinist vett peale, nii et ega noh, raadiomaja põlema ei läinud, tookord põlema ei läinud. Aga noh, neid naljakaid asju oli muidugi oli, oli palju ja ja ega nendest paljud kuulajateni ei jõudnudki, need olidki rohkem sellised noh, siseringi naljad. Tee ajal ei olnud aega neid üles kirjutada, ei siis ma sel hetkel nad tavaliselt ei olnud ka naljakad, kui esimene oli, muidugi see oli materjalid tegelikult pärast seda ise vihastasid ja ja vihaga kirjutasidki sinna raamatusse üles, kui ma olen mõelnud, et ohukoht, see raamat võiks kunagi kaduda, küllap ta prügikasti läks. Ja nüüd on meil haruldane võimalus kuulata jõust arhiivilõik puu, see on aastast 1973 veebruarikuus ja see on Uno, Kaupmehe kas nüüd kõige esimene, aga vähemalt üks esimesi esinemisi Eesti raadios küll umbes sellised olidki katsed nendele, kes tahtsid saada raadiosse teadustajaks soovijaid hästi palju ja selle helilõigu vahendusel saame teada või õigemini küll meenutame ka seda, missugused olid need uudised, mida me raadiost iga päev kuulsime. Kas just kuulasime, saan teine asi. Võib alustada. Uudiseid. Täna tähistavad Nõukogude rahvas ning relvastatud jõud raketi ja suurtükiväepäeva. Sel puhul korraldatakse õhtul kell 20 kohaliku aja järgi meie kodumaa pealinnas kangelaslinnas Moskvas liiduvabariikide pealinnades, kangelaslinnades, Leningradis, Volgogradis, Sevastoopolis ja kangelaskindlusest prestis pidupäeva ilutulestik. Bulgaaria ajalehtede Rabotnitškodeelo rõhutab erakordset tähelepanu südamlikkust ja soojust, millest kulgesid kohtumised ja jutuajamised nõukogude liidu partei- ja riigitegelastega ettevõtete ja teaduslike uurimisasutuste kollektiividega, kommunistide ning kõigi nõukogude maa töötajatega. Ajaleht nimetab seda kahe partei ja riigi sõpruse, vendluse ning ideelise ühtsuse uueks hõredaks näiteks. Informatsiooniagentuurid teatavad üheksanda viisaastaku kolmanda aasta esimesest tööpäevast. Solicamski tselluloosi ja paberitööstuse kombinaat, mille toodetud paberile trükitakse praegu iga kolmas eksemplar. Meie ajalehti andis uue aasta esimese päevaga üle plaani 118 tonni toodangut. Tänavu ulatuv paberitoodang seal ligemale 600-le 1000-le tonnile. Kõik ajalehed toovad ära informatsioonilise teada ande EKP Keskkomitee 10. pleenumi kohta, mis toimus eile Tallinnas. Pleenum arutas NLKP keskkomitee 1972. aasta detsembripleenumi tulemusi ja vabariigiparteiorganisatsiooni ülesandeid. Ettekandega esines pleenumil NLKP keskkomitee liige, EKP Keskkomitee esimene sekretär seltsimees Käbin. Läbi arutatud küsimuses võttis EKP keskkomitee vastu üksikasjaliku otsuse. Lahingutest Stalingradi all on möödunud 30 aastat, kuid nõukogude rahvas suurimad kangelastegu ei unustata. Neis lahinguis langenud vaprate võitlejate mälestus ei kustu. Noorem põlvkond suhtub täna tähelepanu ja austusega, sõjaveteranid esse Stalingradi kangelastest. Ka meie vabariigis elab 200 päeva ja ööd kestnud ajaloolisest pöördelahingutest osavõtjaid. Nad on hinnatud töömehed või veedavad väljateenitud pensionipäevi. Täna meenutab noorte hääle veergudel oma sõjateed üks nende hulgast. Vabariigi teeneline õpetaja, endine Tallinna 10. keskkooli direktor Paul Maasing. Wabariigis jätkuvad miitingut seoses Vietnami rahu kokkuleppele allakirjutamisega. Rahva Hääl informeerib lugejaid trükikoja punane täht kollektiiviilsest miitingust. Me avaldame kangelaslikule Vietnami rahvale vennaliku solidaarsust ja kohustame töötama teel paremini ülemaailmse rahu kindlustamise nimel. Öeldakse miitingu resolutsioonis. See dokument on adresseeritud Vietnami, demokraatliku vabariigi ja Lõuna-Vietnami vabariigi saatkondadele. Nagu kõik nõukogude inimesed, õnnitleb Trükikoja kollektiiv Vietnami vennasrahvast võidu puhul palavalt ütles miitingule Eesti NSV teeneline polügrafist seltsimees keskla. See on kõigi rahuarmastavate jõudude võit. Ja nüüd kuuleme, kuidas Uno Kaupmees luges raadiosaatekava veebruaris 1973 ja minul on eriti tore seda kuulata, sest täpselt samal ajal tegin mina raadios oma esimese kontserdi ja see kontsert oligi, laulab Rein Tuus ja just seda kontserti mainib Uno Kaupmees ka raadiosaatekava lugedes. Siinkohal me jällegi saame meenutada neid saateid ja neid kontsert, mida kuulasime aastal 1973, veebruarikuu oli siis. Nüüd sellest, mida te võite täna õhtul kuulda Eesti raadios, pärast saatekava teateid algusega kell 16 10 laulab Rein Tuus ajakirjanduse Merydioonilt kell 16 30 klaveripalu Estraadilt kell 16 40. Elsaarne helitöid kuulajate algusega kell 17. Lastele otsi kadunud asjade hulgast. Kell 17 30. Maailm täna kell 18 Boriss kõrberi viiulikontserti kuulata kell 18 15. Meie majandusklubi. Juttu tuleb täna. Tööjõu nappusest. Algab kell 18 40. Rameeto heliarhiivist. Mees mitme tahuga. Aleksander Suumanniga vestleb Lembit Lauri. Algab kell 19 40. Ooperialbumist kell 20 25. Päevakaja, nagu tavaliselt kell 21. Saadet teist ja teile kuulata kell 21 50. Muusikalise tunni soovikontsert, kell 22. Sonaati õhtu kell 23 10. Vikerraadios algusega kell 17 päeva reportaaž. Muusikaline kaleidoskoop. Kell 17, null viis teateid kell 17 30. Maailm täna kell 18 Hispaania laule kuulata kell 18 15 saadet veel maailmast, kell 18 30 stereoraadiosaadet kell 19, null kolm. Teiega vestleb NSV Liidu ehituspanga Eesti vabariikliku kontori juhataja Arno olev kell 19 30 rahvapillipalu kell 19 40 õhtu meeleolus. Kell 20. Null viis. Järgneva jutu meie linnas pole vargaid viies osa. Algab kell 20 30 esimese programmi saated, kell 21 spordipäevik, kell 23. Keskööprogramm lustakaid, meenutusi rännuteedelt Kaug-Idast Santa kruusini algab kell 23 10 ja kestab kuni poole üheni öösel. Ultralühilaineprogrammis kuulete algusega kell 19, null kolm esinemas Ungari popansambleid muusikast ja muusikutest, kell 19 30 meeleolu muusikat. Kell 21 tšehhi heliloojate sümfoonilisi teoseid. Kell 22 ja esimese programmi saated kella 23-st kuni keskööni. Tallinn, vikerraadio kell on 16 ja 30 minutit. Ajakirjanduse meridiaanilt, kuulake seltsimees juudi lugu. Teda kutsuti lientsaks. Seltsimees juudini lugulientsast mõnid kuulama ei hakka ega meenutama. Aga päris huvitav, et ka sellistest asjadest võis tollal raadios rääkida. Tublid nõukogude inimesed, need kindlasti ei olnud, kes niimoodi käitusid ja mõtlesid, nagu me nüüd kuuleme. Tunti rõõmu teadmisest, et neid on palju ja nad võivad saata kuradil õppimise, tööseadused ja moraali. Need olid siis meenutused raadiodiktoritööst aastal 1973 aga jätkame nüüd jutuajamist Uno Kaupmehega. Kas sulle meeldis diktoritöö? Mingil hetkel, sa tulid selle töö pealt ära või kuidas sellega? Mulle tegelikult meeldis diktoritöö. Kuigi ma ei suudaks praegu ette kujutada, et, et võib-olla noorena jah, selliseid asju nagu tol ajal oli, et et õhtul läksid tööle, töötasid kapist kell üks pool kaks said magama ja ja hommikul siis Foonika tüdrukud kloppisid juba ukse peale ja siis sa jõudnud ei tea, kus koos oled ja segase peab üks sokk jalas ninali, alussärgi väel tormasid stuudiosse ja hektarid, ööbisid raadio, äsja oli selline tore diktorite puhketuba kosis diktorid, saime magada. Ma ei kujutaks ette, et me praegu sellist elu elaksime ette, et üleüldse keegi sellist elu elaks ja ja veel terve oleks, sest et ma arvan, et eks need magamata ööd ja need on ikka tervisele mingisuguse jälje jätnud. Ühel hetkel sa tulid ära ja asusid vist see oli saatejuhi kohta. Jah eks ikka tahad sellist kohta, mis on natukene lihtsam. Mitu aastat, Salid, diktor, ma olin vist, ma olin 73.-st aastast 93. nii vist. Ma arvan, et 20 aastat ja mingi paar aastat olin vist siis saatejuht. Seal tuli teha neid tehnilisi plaane ja viia paberi paberimajanduse peale ja, ja tuli kaustad kokku panna, aga seal oli mõnikord ka nii huvitav näiteks selle, et et istusin ma oma saatejuhi tooli peal kell neliteistpidi vikerraadio salgama, uudistesaade, ma olin uudised sinna viinud laua peale. Ja tähistoni signaal oli ära ja mitte kedagi ei olnud. Siis ma sain pärast teada, kus kohas diktor oli diktorali tähendab muu töö peal ja siis ma pidin jooksma kiiresti jah, ja ise lugema, et noh, ma sain tegelikult ma sain diktoritööd ka teha siis sellel vahval Tollal jah, saatejuht ei olnud see, mis tänases mõistes täna praegu, ma arvan, et saatejuht on see, kes istub ja teeb saadet ja räägib aga raadiomajas oli saatejuht, siis see tõesti, kes pani kõik paberid kokku ja viis need stuudiosse ja hästi palju pabereid. Jah, ja tehnilises keskuses vaatame, kuidas need kommunikatsioonid olid tehtud, et kas see saatja lõpetas ära ja, ja teine alustas ja kõik sellised asjad. Milles tundma üks sõprade kuidas randa halva? Mine merele. Linte nõlvasseinter rakendada. See, kes tormis ei kao, ta pea lainetena. Tuleb keegi, kes annab suuri sõnu, kes seal ei sinusse Rons. Ripud kaljuleiba, mis näe, tuleb keegi, kes annab suuri sõnu, kes eal ei. Sinu sõber ronis. Milles tundma ühtse sõprade ja on ehku, loob? Hing täis ängistust Leinud, nii. Päevade suvekülaline on kauaaegne Eesti raadio diktor ja laulja Uno Kaupmees. Salid olnud diktor mitu aastat, kui äkki sa hakkasid laulma? Kas sind laulma vist 76. aastal, mulle sõbrad tulid üliõpilasmalevast ja neil oli seal kogunenud selline hea kamp tahtsid sügisest hakata muusikat tegema ja siis sotsist kedagi, kes laulaks ja kutsusid mind. Hakkasime laulma krõpsi kultuuripalee juures ja, ja seal me olime vist mingi aasta või paar umbes. Ja see laulja asi kestis siis diktoritöö kõrvalt. Nii et vot see oli üks, üks moment võib-olla oligi see, et mul sai kõigest sai järsku ühel hetkel kõrini, diktorivahetus lõppes ära, juba buss ootas, ma sõitsin Võrumaale. Sealt tulin tagasi, jõudsin öösel kell viis või kell kuus Tallinna tukkusin kusagil nurgas, tulin raadiosse tööle jälle ja töötasin jälle uuesti sosinal pärast seda oli jälle esinemine. Et mingi hetk ma järsku tundsime, et ma ei, ma ei taha enam üldse inimestega suhelda. No õnneks diktori see oli selline, et ega ei pidanudki suhtlema, seal pidid oma, istusid oma konkus raske tammepuust ukse taga ja selline suur hoov oli ees ja no muidugi ka keegi tulnudki sinna sisse, dissai ühel hetkel läbi nii diktoritöö kui ka kui ka laulja töö, siis ma mõtlesin, et kuna ma nime poolest olen kaupmees, sest ma soovin, et kuidas mul äri istuks, üritasin äri teha, aga oligi niimoodi, et kohe alguses arved jäid mulle maksmata ja tõmmati mulliga nahk üle kõrvade ja emad vist aastakese umbes niimoodi pingutasin. Siis olin ühes reklaamiagentuuris, olin kopirait ehk siis andev inimene, kes reklaamitekste kirjutab. Siis meil oli siin raadiomajas, oli kolme mehe peale oma väike reklaamifirma, tegelikult siis saigi selgeks, et ma hirmsasti rippusin selle reklaamitöö või noh, terve selle selle valdkonna küljes kinni, arvasin, et ma sellega huvitav jah, et ma oskan seda väga hästi, ma olin kunagi enne seda veel olnud kommertsraadios, olin reklaamiosakonna juhataja või kuidas seda siis nimetada? Ja käisin mööda ärimehi ja ma olen väga edukas ja, ja raha teenisin palju, isa oli tuntud inimene, kõik teadsid, kes on nojah. Et oli inimesi, kes tegelikult ei tahtnudki reklaami saada, aga ütles, et aga noh, kuidas ma sulika ära ütlen, et ma ikka võtan natukene reklaami. Ja kui see aeg mu jaoks ükskord otsa sai, siis ma mõtlesin, et tahaks midagi muud valima, aga ei kujutanud ette, et ma oskaksin midagi muud teha peale peale reklaamitöö. Siis tuli üks sõber ja vaat kuidas see laul oligi. Siis tuli üks sõber, kes ütles, et lähme, eks ole ju. Ja siis me läksimegi ja ta ütles, et hakkame laulma uuesti ja, ja pärast seda nüüd. Kas sa vahepeal reklaamitöö ajal laulmisega ei tegelenud? Ja siis ma olin, ma olin ainult ärimees ja ja mul oligi, las ma mõtlen siis 84.-st aastast kuni aastani 2000 Need 16 aastat ma ei laulnud üldse, suu oli kinni, koba, suu oli kinni ja, aga suu vahutas mingit muud asja veel. Paljud inimesed muidugi on vahepeal küsinudki, et nad arvasid, et ega me võib-olla seda enam elavate kirjas olegi kui 16 aastat. Vaat ütleme, see diktoritöö oli ju selles mõttes oli hea aeg, et raadiokanaleid oli ju niivõrd vähe ja see, kes oli diktor, see oli ikka nõukogude ajal oli ikka tegija inimene tegija tuntud ja seda seal ei jälgi. Seda inimest teate ja aga pärastpoole muud tööd, seda ei teadnud keegi ja ega inimesed ei teadnudki, kas ma üldse eksisteerin. Siis tulid, hakkasid laulma jälle? Jah, et ma praegu laulan siiamaani, kuigi ma pean ütlema, et et ma tunnen ka, et vaat see ei ole ka enam see, mis ta olema peaks, et publik on, ma ei ütleks seda, et publik on nüüd muutunud, publik on, on fantastiliselt hea ja meil on alati läinud väga hästi kõik ja ja, ja publik on küll väga erinev, ütleme ütleme juubelitel või noh, sa tunned, et inimesed on väga rahul, kõike väga õnnelikud ja tänulikud ja aga mõnikord näiteks ütleme, kui sa lähed kuhugi kuhugi pubisse näiteks ja seal on noored inimesed ja ja nemad on sellised lustiliseda, sina lähed tööle sinna ja kui seal mingit barjääri vahel ei ole sinu ja siis tantsijate vahel, aga millegipärast inimesed, kes on väga head ujuliseks muutunud, tahavad millegipärast ust ansambli Est tantsida. Ja siis nad tulevad kas üksiti või teineteise ümbert kinni hoides, kukuvad näiteks lätsaki maha näiteks siin ansamblisse ja. Ma olen mitu korda saanud niimoodi mikrofoniga vastu hambaid ja ja kõik pillid kukuvad maha, et ega ei, ma ei ütleks. Nii unistuste unistuste töö oleks ja muidugi pikad sõidud, talvine aeg näiteks kujutada ette, et sa oled sõitnud Kagu-Eestisse ja sealt hakkad kell kaks öösel tagasi tulema ja ja tee on lumevaalusid täis ja lumevangis. Ei noh, sellist asja nagu siin padaorus oli, ema, sellist pole küll kunagi üle elanud. Me oleme alati ikka elusalt kohale jõudnud, aga, aga on olnud tihti selliseid momente, kus tõesti tänad jumalat, et oled elusalt koju jõudnud. See tee on olnud nii kohutav, kui sa oled veel väsinud ja, ja silm hakkab kinni vajuma ja sa pead autot juhtima ja kõike, see on parem, kui seda ei tee. Rohkem. Kas laulmine ongi praegu sinu põhitöö? Ta on selline nagu vabakutselise töö, et et kui ma ennast väga halvasti tunnen, siis ma ei pruugi minna või me ei pruugi seda teha. Valin endale just sellise jõukohase hulga esinemisi ja. Ma olen oma tuttavatele öelnud ka mõnikord vanad kolleegid raadiost tulevad vastu, küsivad, kuidas sul läheb ja ma ütlen, et jumal, ma ei ole. Ma ei ole eluski nii õnnelik olnud nagu praegu, sest et ma ei tea diktori tööd tegema, ei pea hommikul vara üles tõusma, ma ei tea, tõesti sekundi pealt kuhugi tormama, ei pea kellelegi aru andma. Pensioni eas on meil veel ei ole. Uskumatu, aga olen küll ei tähendab eas ei ole, aga seisundis olen, tähendab, mul on, ma ei tahagi sellel pikalt peatuda, et mul tegelikult on, tervis, on nii halb, et, et ma olen töövõimetuks tunnistatud, aga laulmist pole see praegu seganud. Kui ta ükskord segama hakkab, siis, siis tulebki ainult sellest rõõmsast pensionäri sissetulekust elada. Sa oled endiselt ja ikka olnud optimistlik ja ka praegu optimistlik. Olen lõbus, lõbus inimene, mis sul peale laulmise, mis veel siin ellu mahub ja mahtunud on? Viimastel aastatel ma arvan, et need on võib-olla olnud noh, praktiliselt pärast seda, kui ma laulma hakkasin ja jaoks rohkem ringi liikuma. Et enne seda mul oli ka üks selline periood, mis mul oli hingeliselt, oli kohutavalt raske, sellepärast et ma ei suutnud ette kujutada, et kuidas inimene, kes ma oma teada tundsin niivõrd palju igasuguseid väga kõrgel positsioonil olevaid inimesi, mõtlesin, et noh, et mul ju pruugiks ainult nende poole pöörduda ja et noh, kui nad mulle ikka mingisuguse töökoha leiavad, kõigele oli kangesti kiire, kõik vaatasid kohe kella, aga ei, ma ei, ma ei mangurud ka kellegi käest mitte midagi. Siis ma hakkasin laulma. Ma olen hakanud palju reisima, ma olen praktiliselt Euroopas kõik riigid läbi käinud, kas ise või siis siin paar aastat tagasi käisin. Ma ei tea, kas elukirjaga vis käisime Portugali, seal on Ameerikas käinud ja ma olen aru saanud, tähendab et ega mind need vaatamist väärsused või need faktid näiteks ütleme, lamp, ma üks päev tuletas meelde, et et käisin Portugalis, jumal, kui palju me nägime seal neid erinevate kuningate lossi ja kõike muid värke hakata praegu mõtlema, kes oli see kuningas või kellele kuulus loss, et et ega need ei jäägi meelde. Aga meelde on jäänud igal Poolt emotsioonid. Et, et kui sa oled käinud Sitsiilias näiteks ja nüüd eelmine suvi käisime Austrias ja kui sa oled oma silmaga näinud kõik noh, nagu see huhh van Khao loss, mille Leopold, teine on ehitamata, see kummaline Baieri kuningas ja ja käinud seal puudentse järverson Mainov saarel. Ma pole eluski nii palju roose näinud ja ja noh, erinevaid kilde küll Prantsusmaalt ja Hispaaniast, Kreekast ja jumala pärast, need on vähemasti asjad, mida keegi, ma arvan ka pank võtta minu käest ära, et ma tahtsin öelda seda nüüd sellega seoses, et et ma ei ole pangas võlgu. Et pank ei saagi minu käest. Aga need on, need on sellised mälestused, mis jäävadki, on kolmas asi veel, et kuna ma olen sisuliselt töötu, siis jalutan mööda linna ringi, näen häid sõpru, siis istume ja räägime pikalt elust ja ja kirjandusest ja filosoofiast ja, ja kõikidest ihume mõnikord päris jaburate seisukohtadeni. Aga, aga kõik see on jälle huvitav. Ma arvan, et see mingit moodi ikkagi arendab, hoiab natukenegi eluga kursis sellega, mis maailmas toimub, praegu. Kas sind poliitikasse ei ole kutsutud, jumal tänatud, ei ole. Sa oled jätnud sellise mulje, et sind see ei huvita. Ei, mind kutsuti kunagi, ma lõpetasin mingisuguse marksismi-leninismi hommikuülikoolis ja siis öeldi, et on ainus vahetult enne seda ka kõrgkooli lõpetanud, et noor inimene ja et kas ma ei tahaks parteisse astuda ja ma ei tea, võib-olla ma tegin valesti. Ma ütlesin, et minu isa sai ilma selleta hakkama küll ma saan ka ilma parteitaja ja ei astunud mina parteisse ja ja praegu ei ole keegi mulle teinud sellist ettepanekut, et, et kas ei tahaks astuda näiteks ühte või teise erakonda, et ma olen kindel? Ma ütleksin sellele ettepanekule kindlasti ei, mul ei ole. Jah. Mul ei ole ambitsiooni. Ma ei oska ennast kuidagi positsioneerida selles mõttes, et, et mul on noh, ütleme see või teine ilmavaade. Aga ma ei taha ennast mingis karjas tunda, et, et ma ei saab ise mõelda. Mulle näidatakse värvilist, pastapliiatsite, öeldakse, kuhu ma pean vajutama. Nüüd ma olen mõelnud küll, et tegelikult oleks isenesest huvitav olla poliitikas istuda näiteks ütleme linnavolikogus ja mulle näidatakse pastakat, aga ma ei tee nii, nagu kästakse. Et siin lisatakse väga ruttu välja, siis see oleks tore tegelikult tegutseda just niimoodi, nagu mulle tundub, et õige on ka teine asi on ka see, et mind ei ole kunagi ka mingi õnneloosiga õnnistatud, et ei ole võitnud, kuni ei ole ja ma olen mõnikord mõelnud, et et huvitav, et milliseks ma muutuksin, kui näiteks ütleme mulle teatatakse, et ma olen Viking lotoga võitnud 50 miljonit siis läheksin ikka päris jaburaks peast või et mana harva ostnud pileteid, sest ma tean, et ma sellepärast see võidab ja et jumal ütleks niimoodi küll sa võidad, osta siis ükskord see pilet ära juba ma ei ole jah ka sellist katsumust kunagi pidanud üle elama, et järsku nii targaks kõrgiks muutuma, sest mul on, mul on raha nii kohutavalt palju, vaata, mul ei ole mitte midagi. Ja huvitav on see, et praegusel hetkel ma pean ütlema, et ma ei taha ka enam mitte midagi. Et on olemas midagi jah, et kui ei ole ambitsioone, et mõtled, et, et tahaks, saadavad selleks või teiseks või kolmandaks see, mis ma olen, see, ma olen ja ja ma olen rahul sellega. Sa oled alles 60, sa elad veel paar-kolmkümmend aastat, sa jõuad veel jumal teab mida kõike teha. Ma pean sulle pärast tasku. Aitäh, Uno Kaupmees ja jõudu. Jõudu sulle ka, aitäh. Mina olen Ülle Karu ja mul oli suur rõõm vestelda kunagise hea raadiokolleegi Uno Kaupmehega. Jäänuk halliks, nõrgaks muuke oma. Nooruse randa, kes suudaks mind nüüd üksinda, laulan ma. Nõustudes. Usk saab praegu, kas meenutada aegu, mil ta oli mu püssi. Nato Eeviumust murestsema ootuses suren jaburestama laulus.