Viola Veevachi neljas põlinedge vara. Noored ju ei tööta, eesti lugu. Memoriaal kunstist 16. sajandil reformatsiooni sajandil räägib kunstiakadeemia professor Krista Kodres. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Memoriaalkunst ja matmine ja mälestamine. Võib-olla alustame kõigepealt matmise toimingust 16. sajandil. Kas muutus varasemaga võrreldes midagi, mis oli oluline matmise juures? Loomulikult nagu ajaloolane, kultuuri ja kunstiajaloolane ikka läheb asjadega natukene kaugemale, ehk siis alustada tuleb ikkagi kaugemalt ja ja selleks, et rääkida, mis muutust peakest kirjeldama, seda, mis siis enne oli, see on üks markaga, teine remark on, on, on siis see, et matmine ise on ju teatud rituaal, aga selle rituaali taga ja selle rituaali ka vormi mingil moel tingivad hoopis laiemad arusaamad, mis on siis arusaamatu surmast, lahkumisest, teispoolsusest ja nii edasi, et need asjad on omavahel väga-väga selgelt seotud. Kui siis nüüd alustada nendest tegelikult rääkida ikkagi sellest, kuidas kristlik kultuur surma üldse tajus ja millisena ta seda nägi siis on see loomulikult üks kristliku teoloogia kesksemaid arusaamu üldse, sellepärast et kogu kristlus on üles ehitatud nii sihukesele, dualistlikustele arusaamale sellest, et on olemas kaks maailma, üks on siis see, kus me praegu oleme ja mis on iseenesest väga lühiajaline maailm ja ja, ja põgus, kus inimene oma reaalset elu elab. Aga teine maailm on see ikkagi parem maailm, mille, mis kristlikus mõttes paradiisi main, kuhu saadakse pärast seda surma pärast seda, kui on toimunud siis viimne kohtupäev. Ja kui nüüd siit, et sellest väga üldisest jutust üle hüpata hiliskeskaega, siis hiliskeskaega iseloomustab see, millest on näiteks prantsuse ajaloolased, mentaalsus, ajaloolased, Piia ja teised, palju kirjutanud on, on siis see, kuidas, kuidas hiliskeskajal tegelikult muutub arusaam surmast siis selle võrra, et, et tekib uus mõiste, tekib purgatooriumi mõista ehk siis see, mis, mis inimesest saab. Pärast tema surma on teatud vahe niisuguse peatuse kontseptsioon, mida siis nimetatakse Purgatooriumiks või põrgueelseks maailmaks, kus siis inimesed viibivad seni kuni tehakse otsus, kas nad lähevad paradiisi või nad lähevad põrgusse, et head lähevad siis paradiisi ja halvad põrgusse. Ja seda maailma kõik kohutavalt kardavad loomulikult, sest et seal viibimine justkui peaks olema taga pikk kuni viimse viimnepäev, siis tuleb ja sellega loomulikult on näiteks seatud ka kogu indulgentsi fenomen, eks ole, mida siis müüakse selleks, et seda õndsust nii-öelda enda jaoks osta. Ja see, mis nüüd muutub, kui tulla luteluse juurde luteri enda seisukohtade juurde on just nimelt see, et see, see purgatooriumi mõiste kaob. Ja see mõiste muide toob mõiste kadumine toob tegelikult kaasa ka omakorda muutusi selles, kuidas üldse mõtestatakse näiteks hauatähiseid. Lühidalt öeldes on on asi siis selles, et kui katoliku kirikus tähistatakse siis lahkunu isikut, kas siis hauaga, aga ka epitafiga, mis on siis niisugune mälestustahvel siis selle mälestustahvli või hauaüks funktsioone on see. Ja selle juures saab pidada eestpalvet. Ehk siis sellele saab annetada ja selle eestpalve olemus seisneb selles, et lahkunu sugulased, sõbrad, tuttavad saavad palvetada selle eest, et inimene, olles Purgatooriumiseks seal vaheastmel, et ta läheks hästi, et ta läheks natukene paremini, et tema eest palvetatakse. Et, et tema olukorda nii-öelda parandada surmajärgselt diabeediga missasid, seda sai, muide see oli ka kirikutele suur sissetuleku allikas, sellepärast et ja eestpalved sai ka osta. Ehk siis toimis niisugune asi, mida on nimetatud õndsus majanduseks väga tabavalt. Ja nagu öeldud, kirikut teenisid sellepärast hästi selle tõttu hästi kirikusse tekkis nii-öelda lisatöökohti sellega seoses, et oli vaja palgata siis preester saarekest ist nende paljude surnute eest seda eestpalvet pidasid ja sageli siis kõige väärikamatele surnutele püstitati selle jaoks epida. Nüüd see seisukoht siis muutub ja, ja Martin Luther on täiesti seisukohal, et ei eksisteeri mingisugust niisugust tagantjärele nii-öelda äraostmist, vaid iga inimene teenib oma õndsuse välja ikkagi juba selles konkreetses elus ja seda vahet astet, surma või tähendab nii-öelda õndsaks saamise, paradiisi sattumise või põrgusse sattumise vahel ei olevaid, inimene sureb siis ta On teatud ooteseisundis, tema hing lahkub, aga tema keha on ooteseisundis siis viimsepäeva eelnevat nii-öelda ühtivad ja siis vastavalt paigutatakse ennast kas kas siia või sinna mida see tähendab, see tähendab seda siis nende haua tähistamise osas jällegi haud muidugi kui niisugune jääb, aga mis puutub epitafidesse ehk siis nendesse mälestus plaatidest ja nad võisid olla kivistunud, võisid olla puust maalitud või mitte maalitud, aga igal juhul nad midagi niisugust siis olid, et need muutuvad tõepoolest niisugusteks mälestustahvlit, eks eestpalvet nende ees enam ei beeta ja nad jäävadki siis nii-öelda inimese inimest mäletama seal või mälestama seal kirikus. Ja see on niisugune suur sisuline vahe, kas vahe toimis ka vormis? Mõnevõrra küll selles mõttes, et on et jällegi epitafi vorm ja ka need motiivid, mida epitaažil kasutada, võeti väga paljuski üle varasemast ajast aga seal on teatud nüansid, mis siis mis siis luterlik kirikukunst teeb teisiti, kui, kui seda teeb katoliku kunst epitav muutus siis tagasihoidlikumaks hauaplaadi moodi rohkem ei muutunud. Et vastupidi, et võib öelda, et, et Ludeluse arendas välja just niisuguse epitaaži kultuuri. Missis nagu luterlik pildi kunstica ühendas endas sõna- ja pilti ja ludelikul epitaažil oli, kujunes välja ka üsna kindel struktuur. Mis siis noh, kujutage siis ette tepita fon, mingisugune asi, mis on, mis on kiriku seinal ja, ja on pildiline, eks ole, ta võib olla kas nikerdatud või, või kivist või puust või, või, või siis ka lõuendil või siis maalitud, eks ole. Ja kuivõrd lutelus on oma sisult ju väga Kristoloogiline VÄGA evangeelium ile suunatud, on väga Kristuse enda isikule suunatud on siis see, kes ennast ohverdas selleks et inimkond saaks suures osas ükskord ikkagi õigeks mõistetud. Selle tõttu on ka epitaažidel ja Eestis on see ka väga selgelt näha, domineerib tegelikult risti löödud figuur, on ta teisi stseene, aga palju harvem. No taevaminekust sain, on ka veel üks, mis siis otseselt viitavat surmale, eks ole, ja noh, et selles mõttes on sisuliselt kas siis selle selle lahkumisega, kui niisugusega seos liidan epitafile, ühesõnaga on risti löödaks kolgata stseen või siis või siis taevasseminek ja siis on epitafil väga sageli kujutatud k-ga lahkunuid endid ehk siis epita file ilmub tõepoolest see, see konkreetne lahkunu enamasti ilmutas hinnaga koos oma perekonnaga. Ja tavaliselt on siis nii, et ühel pool epitaažil on kujutatud perekonna meesliini, ehk siis lahkunu koos oma järglastega meistrist, järg lastega ja teisel pool naisliini tema naine koos oma tütart, et ka need on väga toredad pildid selles mõttes, et kuivõrd sellel ajal oli tavaks omada palju lapsi, siis lapsi võib seal piltide peal olla kokku näiteks 15 jalad siis nagu riburada lähevad, aga, aga väiksemaks ja, ja hierarhiliselt on siis üles ehitatud niimoodi, et et kristlusest vasakul pool on meesliin ja paremal pool naisliin. Aga seda tuleb vaadata tegelikult ümber pöördunud, sest et, et Kristuse paremal käel loomulikult on siis ikkagi meesliin tema poolt vaadatud, ehk siis nagu pildi seest vaadatud ja vasakul siis võid pahemal pool nagu ka eesti keeles on võimalik öelda paremal pool on siis naisliin. Ja siis loomulikult kuulu sepitafide juurde veel ja kõikvõimalikke muid märke. Ja nii nagu tolleaegsele kunstile ka väga tüüpiline on kuvar, epidav ja üldse pildikunst on, on siis millegi representatsioon siis siis kõike seda, mida annab, presenteerida ka tehakse. Ja mida ma siin konkreetselt mõtlen, on see, et kindlasti on olemas seal mingisugused seistuslikud märgid ehk siis kui Surjaade aadlik siis loomulikult on olemas seal aadlimärgiste seadli märgistuse juurde kuuluv paagile tema kiiver, tema mõõk, need asjad, mida tegelikult nagu ilmalikud või, või siis ka profaan, seisused, madalamad kodanlikud, seisused ei tohtinud kanda. No näiteks siis vaimuliku seisuse kõige tavalisem märkkoli karikas, siis seesama nisu, nii-öelda Kristuse verekarikas, mida, mida kõige kõige tüüpilisemalt näeb vaimulike epitaside juures ja siis teiste seisis siis nii-öelda kodanlike seisuste juures oli, oli väga sageli muide ju 16. seitsmeteistkümnendal sajandil ka nemad said endale vapid, eks need peremärgid, aadlilapid eeskujul kujundati ka noh, nii-öelda põhimotiividel sarnaseks ainult ilma siis nende, nende ainult aadli privileegide-sse kuuluvate atribuutide ta aga ka siis raehärradele või gildi vanematele või kaupmeestele ilmuvad vapid. Ja mõnikord siis ka veel viited nende tegevusalale, mida, mida võib siis ka näha. Ja kindlasti on, on siis nagu ma ütlesin, nagu luterlikule kunstile omane, on ülisageli epitafidel ka ka tekstid, mis viitavad usutunnistusele ja muideks pärast reformatsiooni epitav on ka väga suures osas just nimelt usutunnistuse funktsiooni kannab, kus öeldakse, et ma olen, kes ma olen, sest usu kaudu enese identifitseerimine on erakordselt tähtis ja kõige sagedamini tegelikult esinev esinev värss või piiblitsitaat, mida me sealt siis näeme, on, on Hiiobi raamatust ja kõlab nii, et sest ma tean, et mu lunastaja elab ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma mis siis viitab sellele jällegi sellele usule, sellest, et ma ikkagi pääsenud sellele lootusele, et ma ikkagi pääsen, kuigi ma siit praegu lahkun ja, ja sisuliselt ootab mind ees ikkagi palju palju parem maailm siis kuuluvad epitafide koosseisu. Jällegi muidugi me räägime siin siis Nendest epita epitav üldse ikkagi said endale üles panna ainukesed ainult teatud seisuse inimesed kellel ja selleks oli just nimelt raha. Ja muideks hierarhia toimis samamoodi, et või sedapidi siis, et kiriku sisse said endale mitte ainult siis epitaažid ja epitav üldse, nagu ma ütlesin, panid ainult jõukamad inimesed, aga ka matmine kirikusse loomulikult käis ikkagi ain, ainult kirikusse osteti endale ka põrandakoht ja üldse tuleb öelda, et enamik haudu olid ju ikkagi põrandahauad ja epita fon, siis võis olla sellele nagu lisaks, aga teen jõukaid inimesi motika reeglina kirikusse ja kuivõrd seal kohta oli, alati ju ei jätkunud, sest inimesi kogu aeg suri, siis siis oli kirikute ümber ka kirikaiad, kuhu sai matta, aga, aga, aga ikkagi kuivatisse kõrgemad seisused Türgisid ikkagi sinna turvalise kiriku ja nii-öelda pühitsetud põrandasse, siis maeti sageli ju peale ja olid olemas perekonnahauad, kuhu siis maeti, maeti ikka ja jälle peale, eks ole, ja mõnikord kui perekond hääbus, siis osteti see hauakoht kellegi teise poolt ära. Aga see oli mõistagi, et see oli iseenesest küllaltki ohtlike tervislikel põhjustel ja üldiselt 18. sajandil seda juba täiesti selgesti tajuti mujalgi parem ja varem ka sellepärast, et tõesti need lihtsalt kirikud ei mahutanud enam ja hakatakse siis surnuaedu tegema juba väljaspool linnapiire, Tallinnas tehakse ju kopli surnuid ja 1007 74 Katariina, teise ajal keelatakse kirik aedadesse linnadesse matmine aedadesse just nimelt kirik, kutt kiriku ümber, näiteks Niguliste kiriku matusesurnuaed oli Niguliste kiriku põhja kabelistest praeguse siis selle sissepääsu ja Niguliste tänava vahel. Et selles mõttes see niisugune noh, teadmiste kasvuga tervishoiust ja haigustest seotud muutus, toimub. Nonii aga, et, et muidu tõepoolest maeti siis ikkagi neid kõrgemaid seisus viimati kirikusse ja eriti ilmekalt tuleb see esile muidugi maa kirikutest, kus, kus see kooriruum, eks ole, siis altarile või sellele kõige, kõige nii-öelda hierarhiliselt ruumi mõttes kõige, kõige kõrgemalseisvale ruumi osas osasse on maetud reeglina siis selle piirkonna piirkonna mõisnikud noh, mulle näiteks tuleb ette, Martna kirikus on neid veel üsna üsna palju siis hanila kirikus on, olin, oli neid ka üsna palju. Kullamaa on üks neid, kus on neid praegugi põrandatel palju näha, et ega need kivipõrandad on ju hiljem, 19. sajandil sageli puupõrandate Kasendatud, et selles mõttes on neid leida ka põranda alt veel siiamaani leitud. Eks ta muide Jõelähtme näiteks Läti juba paar aastat tagasi veel mõned uhked hauaplaadid. Aga need on ikka, mitte terves kirikus, koguduse pinkide all ei ole? Ei ma. Vaat siin tuleb jälle meenutada seda, et, et, et näiteks suurtes linnakirikutes on ju väga paljud plaadid Enn katoliku ajast ja katoliku ajal ei olnud kiriku pikihoones kirikupinke, nii et see ei seganud ja, ja kui me näiteks praegu vaatame kas või siis sedasamast toomkirikut, siis toomkirikus on nad praegugi, nad on tegelikult pinkide alla. Kuigi seal osaliselt on, siis osaliselt on kaetud ka puiduga juba põranda, aga ikkagi nad on, on, on pinkidel. Muide, ma tahan öelda, et see, see on teema, millega on Eesti kunsti ajaloos suhteliselt vähe tegeletud. Küll aga on suuresti tänu siis muinsuskaitseinstitutsioonidele muuseumitele siiski tehtud mõningaid inventeerimisi näiteks mari loit inventeerinud siis Niguliste hauaplaadid ja, ja Raul Vaiksooga Tallinna toomkiriku omad. Neis mõlemas on üle 100 kivist siis põhiliselt just kivist oma plaati Nigulistes ja, ja ka muidugi toomkirikus veel ka siis needsamad epit ahvid, mis on, on seintel lisanduvad sinna juurde. Et sisuliselt me võime siis rääkida kirikutest ka kui väga suurtest aedadest surnute mälestamise kohtadest ja ka muidugimõista nende nii-öelda esindamise kohtadest. Ja see noh, nii-öelda surmakultuuri asele, Memoriaal kultuuriuurijad on ikkagi ka rõhutanud siis seda reformatsiooniga toimuv muutus millest Lutter ju ka väga selgelt räägib, on see, et ja mida ma ennist ka juba põgusalt mainisin, see, et inimene ise vastutab nii, me saame õndsaks ainult siis, kui ta ise usub. Ühesõnaga õndsust vasta õndsuse eest seisab keegi palvetada, sinu eest keegi tegelikult midagi teha, isavaid vastutus tegelikult pannakse inimesele endale see niisugune, see tähendab muidugi ka indiviidi seesmist kasvu, eks ole. Või toob endaga kaasa ja, ja, ja see indiviidi seesmine, kas tegelikult peegeldub ka kunstis ja ka kaasa arvatud kirikukunstis. Me näeme väga selgelt, kuidas kui me enne reformatsiooni räägime ikkagi niisugustest On ka matmistähiste hauatähiste puhul seal, kus on kasutatud pildikujutist surnust, saame rääkida väga skemaatilisest surnu figuurist, eks ole, millel on olemas teatud seisuse tunnused ainult, eks ole, ei, muidu on ta täiesti anonüümne, siis me näeme seda, kuidas 16.-st sajandist peale hakkab ka sedasama oma pilt muutuma või ka epitafi pilt muutuma ikkagi väga konkreetseks tamportreeline ja see on, see on täiesti selge, selge taotlus, et antakse see selle konkreetse inimese kuju, keda see kas siis haud või siis hauatähis või ka epitas tähistab missugused on kõige uhkemad mälestusobjektid, kuidas seda küsida. Hauaplaadid, epitaažid, Sarkmoriaal kunsti näiteid, nii et võib-olla veel selguse huvides, et siin siis tuleks nagu jaotada neid mingis mõttes nagu tüpoloogiliselt. Et ühed on siis hauatähised ja sealhulgas kõige levinumad on, on hauaplaadid, mille, mis on juba Eestis tuntud ka 14 13 14 sajand, eks ole, on ka keskajast säilinud nii kirjadega kui ka siis kujutistega hauaplaate kirikutes. Need on tänapäeval näiteks igale ühele näha, kes kirikusse kirikus ei käi, näiteks Katariina käigus või seinale panduna või näiteks ka siis pirita, eks ole, kloostrist olnud seinale pandud, aga nad kunagi loomulikult on olnud ikkagi põrandas. Et see on nagu üks, viis ja Tallinn, muide oli niisuguste siis paekivist hauaplaatide tõeline keskus siinset kiviraidur, neid mitte ainult ei teinud neid siis nii-öelda kohalike tarbeks, vaid neid, see oli ka suur ekspordiartikkel ja Rasmus Kangropool on kunagi kirjutanud, et nende nendega võiks katta mitmeid ja mitmeid kirikuid suurtes linnades ja seda ka tehti, see oli, see oli hea kvaliteedi ja nad on suured, loomulikult nad on niisugused keskmine mõte on nendel kusagil kaks ja pool kuni poolteist, aga on ka palju-palju suuremaid, igal juhul suured ja rasked on nende, need pandi siis põrandasse. Nüüd, nagu öeldud, tekib olukord, kus, kus põrandal lihtsalt enam ruumi ei ole ja teisalt, kus jällegi see niisugune eneseteadvuse ja staatuse tõusuga ja, ja selle vajadusega seda presenteerida ka surmajärgselt komme, mis tooni ulatub, eks ole, egiptuse vaaradeni tagasi. Ja sellega seoses siis need hauatähised muutuvad üha suuremaks ja ilusamaks. Ja üha noh, võib öelda ka Sist pidulikumaks ja see vorm, mida kasutatakse, on jällegi iseenesest väga vana tõepoolest, et seda võib praktiliselt tagasi viia kuni kuni Egiptuse vaaraode hauakambrites, mille, millele me näeme kasud nii-öelda tumba hauda või sarkofaage hauda, millel on plaat peale sellel paadil on siis kas surnukujutis, eks ole, mõnikord ja see, seda me näeme läbi antiigi edasi, nii et, et see on, see on nagu väga pikk traditsioon. No niimoodi hauda tähistada, et selle, et on olemas üks sarkofaag, selle peal on kiviplaat reeglina kivist, mõnikord keskajal juba näiteks ka metallist. Aga, aga, ja selle peale on siis surnukujutiste surnud tavaliselt magab, tal on sageli muidugi padi täiesti kujutatud. Ja seal ta siis nii-öelda ootab oma tundi, kuni siis saabub see otsustamise hetk. Ja niisugust tüüpi haud tegelikult täiesti on käibel edasi kuni 18. sajandini. Vaata, et kus siis on, on niisugune sarkofaag või tumba haud, millel kujutatakse, kõige tuntum Eestis on, nendest, on, on loomulikult Pontus de la Gardie, Sophia küllen Helmi siis hauamonument Tallinna toomkirikus, mis paraku on, on tavavaatajale tõesti raskesti jälgitav, sest ta on seal kõige pidulikum asja kõige nii-öelda pühalikumas tsoonis kooris kohe altari kõrval ja tegelikult sinna noh, lihtsalt tavaline inimene, kui ta just ei abiellu, aga muidugi armulauasaajad näevad seda lähemalt. Sellel ava haual on, on siis mõlemad lahkunud oma nii-öelda abielupaarina Pikaaliga jällegi ilusad tupsudega padjad algogukoikis oma riietest, käed palveasendis, mis tähendab see, et nad palvetavad siis jumala poole selleks ja Kristuse poole selleks, et pääseda kunagi ikkagi paradiisi selle, selle hauatumba või seda sarkofaagi seal peal on ka niisugused trofeekimbud. Sa pead kurbusele näiteks seal kurbuse mask ja ja, ja, aga samas ka näiteks Botostelaga kardi kui, kui Rüütli, eks ole, atribuudid nagu piigid ja kilbid ja nii edasi. Ja siis vaade Narvale, sest ta langes tegelikult Narva jõge ületada aga vaade Narva lahingule ta küll uppus. Sõjas jah. Aga seda, seda, seda momenti, kus ta uppus, ei ole kustutatud. Ta on kujutatud ikkagi tema kuulsaid hetk, ehk siis seda Narvat kui, kui niisugustel tähist, kes tellis selle, kes tegi selle, selle kohta on üsna üsna hästi teada, kuivõrd no kuivõrd ta Pontus de la Gardie oligi, oligi Rootsi riigi tahtis marssal siis on teada, et kuningas ise on, need kirjad on ka alles kuningas ise leidis, et, et Talle tuleb toomkirikusse Se hauamonument tellida ja siis tema sugulased ja tema sõjakaaslased selle selle tõepoolest ka tellisid ja sealt hakkas ja kindlasti oli ka see mõte, et nimelt pundustele Carti oli abielus kuninga abieluvälise tütrega, kes oli siis nemad said tõepoolest niisuguse monumentaalseid hauatähise ava tähisel on. On veel pead siis ka noh, niisugused muud muide ka teiste hauatähiste juures päris tavalised viited jällegi sellele, mida siis inimene peaks nagu ütlema, vaid tundma, kui ta seda seda näeb. No näiteks on seal liivakella Buddha, kes hoiab liivakella, mis, mis näitab aja voolavust ja siis on seal ka näiteks ladinakeelne sentents Odie mihi tibi täna mulle homme sulle viitamaks sellele, et surma ees on, on tõepoolest siis ikkagi kõik võrdsed. Nüüd aga, aga seesama ja temaga ja küllenhelmi hauamonumendi autoriks teatavasti arend basser, kes sellega seoses ehkki Tallinna ja jääb siia pikaks, peaaegu üle 30 aasta, tasin, töötab ja teeb väga palju seda tüüpi hauaplaate küll mitte nii luksuslikke, aga tõepoolest ka nii kõrgeseisvusega inimesi siin väga palju võtta Eestis ei ole. Aga ma tahan jõuda ka selle juurde, et elaga Tiide hauamonument on erandlik selles mõttes, et et ta koosneb kahest osast ja siis on olemas, eks ole, see sarkofaag või tumba haud kõrge, eks ole, mille peal see plaat on, mida me äsja kirjeldasin, aga siis on, on selle juurde ka seinal veel epita. Ja see on samuti siis arend, pasterite tehtud, nad korraga tehtud. Ja see, see epitav on siis ka niisuguse arhitektuurse ülesehitusega, ta praktiliselt meenutab meile nii-öelda moodsat altarit, on Stefan tan ikonograafiat, väga huvitav, sellepärast et siin siin tõepoolest kajastuvad nagu, nagu need ideed, mida siis mida siis ühe ühe tähtsa tegelase surmaga, mis teostada, ja ka need ettekujutused surmast ja, ja mäletamisest ja mälestamisest selle epitafi kesktahvlil siis mis mõtlesin, tuleksite kujutada trühvlid nagu kolme kolme diivalist, eks ole altarit ja sellel pildil, mis on kivist, eks ole, ja muide, kõik see oli polükroomine tähendab polükromneksis värvitud. Ja, ja siiamaani on näiteks Delagar, Tiia, tema naiste figuuridel näha ka kerget kullatist. Nad, et tolleaegne arusaam ikkagi nii-öelda ilusast objektist oli, oli värvitud ja sinna hiljem küll tuleb ka see idee, et, et nii nagu antiigist võiks olla siis kõik valge või aga, aga sageli siiski oli, olid nad polükroomsed, kassis kivikivist tehtud teosed aga seal epitavi keskel, siis nagu öeldud, on, on risti löödud, siis on seal ka veel Joonas, kes tuleb vaala suust välja, mis on siis nii-öelda Kristuse predikati või ennustus vanas testamendis, kes tuli ka kolme ning tema tuli kolme päeva pärast tõhust sai vaala kõhust välja, nii nagu Kristus tõusis kolmandal päeval üles ja siis on seal veel Moosese käsulauad ja siis on seal inglikoor, kest jällegi viitavad siis sellele, et, et seaduse armuteema, mis oli Martin Lutheril ja nii nii oluline, et näidata seda, seda kahe testamendi kokkukuuluvust on ja kristluse tõelist ja õiget ainsat alust, aga siis mõlemal pool veel nendele nii-öelda tiibadel on siis kujutatud voorusi mis siis peaksid nagu viitama sellele, et marssal on elanud voorusliku elu ja, ja jällegi on nagu mingis mõttes siis kinnitus selle selles selles osas, et ta peaks nagu saama sinna paradiisi tingimata. Et seal on siis armastus ja lootus siis epitaaži all või nagu predellal, mis altari mõttes seal on, on kujutatud nelja evangelist lehvidel ja üleval jällegi siis jahve onu on mõlema vapid ja jahve monogramm ehk siis näit näitamaks seda kuhu, kuhu siiski siis see lootuspäraselt see delegaadi ja tema naine pärast surma ühel hetkel viimsel päeval satuvad, nii et see, see on, see on väga uhke, aga Toomkirikus on neid teisigi, näiteks seesama niisugune seina haud, mis on, on seal seal vastas olev rööningi seina haud kus siis jällegi rüning on paigutatud mitte selili, maga vana vait, vaid nii-öelda küünarnukile toetuvana pool lamaskil ootamast siis seda, seda momenti. Te ütlesite, arend basser tuli 30-ks aastaks Eestisse Tallinna ilmselt mida ta veel jõudis siin teha, siis? Oi, ta jõudis, väga palju toomkirik on, on tegelikult jällegi see kooriruum on, on täis temal tehtud tema töö kohe, et me peame ikkagi arvestama alati, et nad töötasid kojaga, töökoda oli tal kalamajas ja no mida ta tegi, ta tegi näiteks mustad ja hoone fassaadi, kus on, kus on siis ka jällegi voorusi kujutatud ja ka Sigismund ei anna tollaste Rootsi kuningate portree peale. Ta tegi kohalikule rüütelkonnale põhiliselt ikkagi sedavõrra, kõrgem meister, muide, teda kutsuti kuningas kutsus teda isiklikult ka kuningakotta tööle, aga ta ta siit ei lahkunud ja põhjus ei oska meie öelda, aga igal juhul jäi ta Tallinnasse tõepoolest tööle. Aga ta töötas ka tema. Ta on üks väheseid siin töötanud meistrit, kelle kohta me kindlalt teame, et on teinud, et ka väljapoole Eestit. Üks tema hauamonumente on Turu toomkirikus ja üks on Uppsala toomkirikus veel veel ka tänini alles ja tema tema poeg muide noh, päris tema töökoja ja töötas siis veel ka pärast isa surma üsna tema enda laadis edasi, et aga et pastoritöökoda tegi tegelikult palju asju ka, aga mitte nii-öelda Sakkavaid hästi profaansetele eesmärkidel tallinlaste kodudest on, on olemas väga palju tema nii-öelda käekiri, on temagi töökoja käekirjaga raidkivikunsti rahvusvaheliselt tuntud. Soome, ma saan aru, ulatust, järeli teadmine jah, järeliku järelikult järelikult ta oli rahvusvaheliselt tuntud ja tõepoolest, kui vaadata, siis me teame nüüd sedasama Delagartii monumendi puhul on, on ta täiesti kindlalt teada siis tegijana ja samuti ka Mustpeade hoone puhul on ta dokumentaalselt teada tegija nad, ülejäänute puhul me ikka vaatame nagu seda käekirja, sest et keegi eriti kivile ja isigineerinud, eks ole, ja sellel ajal signeerimise komme oli üldse siin siinmail harukordne. Ta oli hea. Ta oli rahvusvahelisel tasemel. Ühesõnaga, ja me vaatame seda reeglina just selle järgi, kuidas ta kujutas figuure, kuidas ta kujutas nägusid, näiteks käsi ja see, see oli niisugune kõrgem pilotaaž kunstilises mõttes, et sellega iga iga mees hakkama ei saanud. Tavaline niisugune linna kiviraidur viga, maalija maalis suurepäraselt näiteks ornament ja igasuguseid lilli ja lehti, vähem laide ja nii edasi. Aga vaat see inimfiguuri maalimine või, või ka raiumine, see oli, oli märksa keerulisem ja Baseli puhul võib öelda, et see oli, oli, oli see, mida ta tõesti oskab. Ja temaga võib öelda, on meil paremini läinud kui Michael Sittowi ka, kelle teoseid meil siin ei ole, aga nii tuntud taga. Ei ole jah, nii tuntud ta kindlasti ka ka ei olnud ja noh, nagu öeldud, ta ta ehk oleks võinud siis saada Rootsi kuninga õue näiteks Kiviraiduriks, aga ta ta sellest mingil põhjusel loobus. Niguliste kirikust ei ole me veel rääkinud, kindlasti on seal suurejoonelisi märkimisväärseid hauatähiseid. Muidugi, Niguliste kirik on väga rikas ja võiks kindlasti olla veelgi rikkam, kui poleks olnud seda 44. aasta pommitamist, mille, mille nahka läks, läks näiteks suur, seitsme meetri kõrgune seina epitav mis oli ka Rooseni lepitav, et, et ühesõnaga seal on kakaod, aga, aga muideks on Niguliste kiriku üks varasemaid ja väga huvitavaid siis hauaplaat. Ta on niinimetatud Palljevi hauaplaat, mis on aastast 1520 ja tähelepanu väärne on ta veel sellepärast ka, et, et tõesti Eesti kunsti ajaloos on seda teost siis ja väga kaua kokkuleppeliselt peetud Eesti renessansskunsti alguse ajateoseks ja seal me näeme siis todasama Tallinna saabunud prantsuse päritolu arsti, siis kes langes katku ohvriks 1520. aastal raiutud hauaplaat, mis tegelikult on olnud ilmselt samuti epitav, sellepärast et juba jah, kuue 70. sajandi algusest on teada, et ta rippus kiriku seinal, aga küll välisseinal, aga kuna ta oli katku surnud ja oli tavaks, et katku surnud inimesi kirikusse ei maetud siis ta olevat olnud nagu Niguliste kiriku välisseinale. Ja huvitav on, sellepärast on niinimetatud transi haudehauatüüpi esindab, kus siis on, ei ole kujutatud mitte lihaliku inimest, vaid, vaid seda seisundit, kuhu inimene siis kunagi ikkagi paratamatult oma lihaga satub ja kujutatud on siiski letti. Aga Niguliste kohta on, on suhteliselt palju teadel 1603 näiteks joobes tunte tegi, tegi juba inventuuri tegelikult Sis Nigulistes leiduvate hauatähiste kohta, luges neid tollel ajal 180, aga muide, tema oli ka see, kes, kes ühes dokumendis kaebleb selle üle, kuidas kirikusse ei saa enam minna, sest siin uhkeldavad kõik oma oma epitafidega ja kirikus on nii-öelda liiga visuaalselt liiga lärmakas. Pressivad siia vägisi ja, ja see ei meenuta enam üldsegi pühakoda, vaid, vaid mingid on mingisugune edevuse laat, kus kõikjal nosteksponeerivad. Ja see vastab ka tõele, et kui me praegu isegi vaatame neid väheseid seina epithemist Nigulistes alles on siis ja võtame kõrvale näiteks eesti aadelkonna panteoni, milleks on siis toomkirikus, neid on üle 100 praegugi veel alles seinas. Et siis me tõesti võime tuntega nõus olla, et kirik muutus sekulariseerus nii-öelda üha enam, seeria muutus tegelikult selleks samaks selleks samaks kunagi elanud ilmalike inimeste mälestamise paigaks. Ja mõned nendest inimestest siis lasid ennast mälestada eriti suurejooneliselt. Muide, üsna üsna tavaline on seal kaaperdatakse nii-öelda keskaegset pühakute pühakutega tabelid ja seataks ostetakse loomulikult ja seatakse sinna sisse siis oma hauakabel ja täpselt nii tegi siis ka Aksel fon roos. Bogizlovson Roosnen Eestimaa õieti Ingerimaa kunagine kuberner, kes siis ostis endale Nigulistes ühe kunagise kabeli ja pani lasi sinna paigutada oma hauaaga, aga selle kabeli ette tellis siis ühe, ühe eesti barokk kunsti kindlasti uhkema teose, mida me siis tunneme Rooseni seinana ja mis jumal tänatud, suudeti enne pommitamist Nigulistest välja viia ja tänu sellele on, on see sein meil ka praegu alles Nigulistes eksponeeritud. Siis selle seina taga on tema haud selles Rooseni seina tagaseinas ja oli, aga see ei ole see kohta. Praegu ei ole praegune see koht, aga, aga selle taga jah, see oli nagu uksu siin ja mis, nagu ukse sees ongi uks. Et see, et jälle Liisam oleksid aastal 1655, kui ta nihverdatakse autorit, me ei tea, sellel ajal oli muide Eestis väga-väga palju kõrgetasemelisi puunikeldajad. Maalijate kohta ei saa seda sama väita, aga just puunikerdused tõesti erakordselt heal heal tasemel, oletatavasti on see tehtud Franz happenstati poolt, aga, aga dokumente ei ole. Aga see kujutab ennast siis niisugust kõrget, et tõesti seina, mille, mille sees on, on, on uks, mis on suhteliselt tajumatu, kui päris lähedale minna, siis saab ainult aru. Siin on jagatud kaheks vööndiks ja kummagi neli pilditahvlit, mis on siis eraldatud üks teistest viinamarjaväetidega kaetud spiraal sammastega. Ja ikonograafia on selles mõttes jällegi väga kõnekas, et see, see viitab taas ka sellele memoriaalkultuurile ja, ja ka surmakujutlustele, et siin ka alumise seas on siis jällegi kujutatud voorusi ülemises reas on kujutatud väikesi Butosid Kristuse kannatusriistadega. Kes või mis on puta? Butto fotod on niisugused väikesed inglikesed, kes siis nii-öelda jumalate saadikut ka. Aga siin on nad jah, kannavad siis Kristuse kannatusriistu viitamaks siis noh, seal on näiteks nuut või ka see või ka siis biit, millega teda torgiti ja nii edasi, et neid on, on see on jällegi terve siis selle kannatuslooga seotud, eks ole, kui Kristus tuleb Jeruusalemma pärast seda hakkab ta Nemad ka kõiksuguseid asju juhtuma, kuni ta siis see lõpeb siis ristisurmaga. Ehk siis see suunitlus on jällegi niisugune Kristoloogiline all on näidatud need väärtused või voorused, mida siis justkui surnu ollakse tsiteerinud või mida tuleb tema tunnustusena märkida, siis on, on viidatud, eks ole, Kristuse ohvrisurmale ja üleval on jällegi siis kujutatud muidugi P ja jällegi ingleid, kes siis näitavad seda nii-öelda potentsiaalsed helget tulevikku sellele lahkunule. Et see selles mõttes siin on, on tõepoolest väga-väga hästi, jällegi kajastub see, see kogu haua ja tähistaja epitafide nii-öelda ideoloogia, see, see on suunatud sellele, et et me tegelikult tahame näidata, et me oleme siin ilmas väärikalt elanud ja me loodame, et me saame siit kunagi parema elu peale. Aga ühtlasi tahame, et meid mäletataks niimoodi, nagu me siin siis ennast eksponeerida. 16.-st sajandist on pärit tuntud aadlisuguvõsa tiisenhausenite hauaplaat Toomkirikus väärikalt elanud Barbara von diisel, Uuseni mälestus on aga ladustatud kirjasõnasse ja muusikasse. 1553. aastal hukati Rannus 20 aastane Barbara, kes oli vastu ordu seadusi ja vastuvendade tahtmist valmis abielluma kodanikuseisusest kirjutaja Fransponiusega. Eduard Tubin. Ooperis on barbar rollis Maarja Haamer. Poniuse rollis Kaljo karask ja sündmusi jutustav kirikuõpetaja on teatri ja filmilegend Jüri Järvet. Siis juhtus ühel suveõhtul, et Barbara tuli oma kahe onu, tütre ja veel kaheteise aadlineitsiga jalutuselt. Aga lossiväraval tulid vastu äran Jürgen kaks kriterit ning ühes nendega ponius, kes oli just pärale jõudnud. Ja mina seisin eemal ning nägin seda kõike. Vana-Liivimaa komme on see, et kui aadlikud üksteisega linnades alevites mõisades elik külades, kus saavad, siis nad 11 sõbraliku suuandmisega vastu võtavad ja nõnda teretavad Rikrid neitsides mööda minema, vaip peatama, nüüd järgemööda igaüht kaisutama ning temale suud andma ka siis, kui nad neitsid, telekad, tuttavad, Poleks. Aga ponius, see uus kirjutaja peatas ja ootas, kuni kõik oleks mööda. Rand on uus lossikirjutaja. Ja mina tundsin, kui need kaks noort inimest teineteisele need sõnad laususid et nende vahel sellel sinatsel silmapilgul sündis, mida keegi võib tegematuks teha ja mis on kõigi eest peidetud ning et nad teineteise külge seoti ühe kõva ja võimsast sidemega, mis peab kuni surmatunnini. Aga sellest kõigest ei teadnud nemad isegi veel midagi. Jaa. Lets Ants hällile. Ma olen olnud Barbara saatus oli hirmus, kohus määras talle karistuse, uputada ta Võrtsjärve ja selle otsuse viisid täide tema oma vennad. Tema vendade käsi ei käinud ka mitte sugugi hästi, aga see selleks. Barbara lugu, mis on kirjas nii Balthasar Russovi kui ka Juhan Reneri kroonikas, on ajendanud mitut kirjanikku teiste seas ka Aino Kallast, kelle proosa ballaad sai aluseks Eduard Tubina ooperi Barbara von Tiesenhausen muusikalist tundi, millest katkendid kuulsid, et mis on salvestatud 1969. aastal pärast ooperi esietendust võite kuulata meie saate kodulehelt. Kui te ei jõua minna, ei saa minna, ei taha minna Niguliste kirikusse, toomkirikusse või teistesse kirikutesse, mida professor Krista Kodres saates nimetas, et vaadata, missugused näevad välja need sarkofaagi hauaplaadid, epitaafid, millest saates kajutit Ta oli, siis näeb nendest fotosid ka Kristo Kodrese peatoimetatud Eesti kunstiajaloost peatükist, mille pealkiri on memoriaalkunst.