Eestlane ja luterlus, saate pealkiri on kirikuloolase, Riho Saardi artiklist ja Riho saart räägib tänagi sellest, kuidas Martin Luteri ja luterlus on eestlaseks olemist mõjutanud selles saates rahvuslikust liikumisest tänase päevani välja ja veelgi kaugemale tulevikku ka. Missugune on eestlase suhe luteri kirikuga täna ja näiteks, ütleme poole sajandi pärast? Kui me jõuame nüüd ajas lähemale, siis ütleme rahvusliku liikumise aeg ja Eesti iseseisvumine sellel ajal eestlase kui rahvuse arenemine on seotud luterlastega. Eestlane oli eeskätt luterlane ja sellelt pinnalt hakkas kõik arenema edasi, miks nii? No seda on jah öeldud, et eestlus kui selline sõndis luterlikus kontekstis, nagu me räägime nagu eestlase rahvusliku ärkamise kontekstis just eriti noh, see on ka põhjendatab see meie need rahvusliku ärkamise teoreetikud ja on olnud, eks ole, luterlased ja nende eesmärgiks oli muidugi näidata Ta jah, et või luua niisugune. Et luterlased nagu omamoodi eestluse kandja haaras mis kannab eestlast läbi läbi aegade, loodi selline eesti rahva allesjäämise v püsimise kontseptsioon, et selleks ei piisa ainult nendest niisuguses kio nimetamisgeopoliitilistest või graafilistest tingimustest, et noh, nagu just Hurtest ka ju arutlesid vennad arutlesid, et Peipsi järv on niisugune hea asi, et noh, vene mõju ei ole nagu pääsenud siia see niisugune nagu looduslik takistuse tõke ja ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga letid et ka siis sellel protestantliku luterlikule usul on väga suur oluline roll eestluse säilimisel. Noh, eks see sünnib sellest sellest kontekstis, kui juba siin on alternatiivid olemas. Tehke siia, oli kohale jõudnud ka õigeusu kirik. Ja 19. sajandi lõpul hakkasid siia jõudma uued protestantlikud mõjud, angloameerikaliku mõjud patismi näol. Veel varem tegelikult niisugune rootsi sugemetega priiliikumine, mis on selline omanäoline eest Eestis võib-olla üldse tekkinud sündinud sellinne usuline liikumine, millel on raske otsida paralleele või analoogiaid loogiad leiab, aga noh, ütleme nagu otseselt kusagilt mujalt. Et, et on sellest Rootsi Rootsi mõjudega. Ja Eestis sai ta endale nimeks priiliikumine, aga ütleme, need, need kõik sellised suuremad priiliikumine, mis seal üsna arvukas, eriti Läänemaad, mõjutab koha juurde olla baptism, mis tuleb juurde. Noh, on need alternatiivid juba luterlusele. Ja selles kontekstis muidugi tekkis just see terav vajadus seda öelda, et et kõik, need on kuidagi eestlasele või eestlast ohustavad vennastekoguduse liikumine. Seda nii sellelt positsioonilt ei rinnatudki, vaid vennastekoguduses rohkem nähti probleemi selles ja tagantjärgi nad hakkasid muidugi mõtlema, et et vennastekogudus oli omanäoline, teerajaja baptismile näiteks, aga need on sellised tagantjärgi vaated. Aga siis, kui vennastekogudus siin reaalselt kohale tuli ja siin aktiivselt toimis peet vennastekogudust kahtlaseks rohkem selle niisugustena bioloogiliste momentide pärast siis liigne rõhuasetus võib-olla sellele poolel, et noh, nüüd ma pean minema roloogiasse nagu tagasi, tähendab, kuid siis nägi, eks ole, seda pilti, et Kristus ristil seal oli tekst. Et seda on teinud ma sinu ees, mida teed sina minu eest? Seda nagu kaks asja, et nagu luterlased on, jääb siis seesama asi aktiivseks, et seal on tema sooritatud tegu minu eest tema ohverdus ja nüüd vastuteene või niisugune vastu ootus, mida mina teen. Et see on nagu alati kahepoolne. Rohkem olin nagu selles luterlikus ortodokse ska toonitatud seda, et see on nagu selline, mitte nii, et meie peame veel midagi tegema, ma ei ole vastuvõtted, lihtsalt tähendab meie eest on sooritatud, me oleme vastu võtnud. Ja sellest piisab, mitte see, et me anname veel midagi tagasi. Kus jääb see meie aktiviteet, kui suur saan, saab olla nüüd selle Sernuudluses väga tugevalt muutus, selline tagasiandmise või dimensioon tuleb juurde. Et mida mina nüüd Omalt poolt teen. Ja aktivid seda aktiivsust nagu kritiseeriti tugevalt lisaks, noh, seal olid selliseid äärmuslikke ilminguid, see verekultus, väga tugev kristus, verekultus, mis läheb tagasi tegelikult keskaegsesse, kannatus müstikas, tegelikult otsapidi on ta seal ilusasti sees olemas, kannatus müstikas. Aga luterlus selline ortodoksne luterlikus taunis seda. Taunis just liialdust sellise grotessuse pärast. Et sobib küll ilmselt rohkem maarahvale, aga, aga nagu mitte niisugusele ratsionalistlikule pastorile seal radikalismi aeg mis sellel ajal aateliselt valitses ja domineeris. Et selles, sest ratsionanistlikud pastorid nägid, et see ei ole nagu terve, pigem nagu mingite haiglaslike ja võib-olla selles mingisuguses ka sellest maa rahvastest, maa orjusest ja kõigest sellest tuletab niisugune religioosne oma vaevuse või omasele ängistuse väljaelamine. Et haavad, veri, kannatus, kõik see kokku ja siis nagu selle seest leida lohutus vaid rööst või olla nagu samamoodi nagu Kristus siis haavatud läbi pekstud, noh, nad saidki seal mõisas pekstakse kõik need asjad nagu jooksevad niimoodi kokku. Ja sellest leitakse endale rööst ratsioneeskond, pastorid muidugi üritasid rahvast harida, teisel viisil, mitte niivõrd toonitada seda nende seda sotsiaalset poolt, vaid vaid noh, rohkem see, et. Maalsest jumalast, kes ootab ka niisugust, noh, sõnakuulelik kui inimestesse see sõnakuulelikkuse allumise teema on, on paraku ikkagi sees, sest et seda on võrreldud, saab võrrelda ka jutluse kogumike kaudu, näiteks kuidas jutustatakse eestlastele, kuidas jutustatakse noh, näiteks noh, ütleme, saksakeelset jutluse kogumikud ja ütleme siis tõlgitud eestikeelse jutluse kogumikud, et seal on niisugune toonide vahe on sees nagu nad ütlesid ka, et eestlastele räägitakse sellisest nagu karmimaist jumalast. Oh, nõuab et ole nii, Alenaa, ja ole ikka parem. Ja sõnakuulelik on aga sakslastele nagu märksa leebem jumal tähendab et nad ei nagu ei, neid ei peagi nii palju nagu noomima, nad on nagu muidu juba head ja kõlbavad selliselt ka jumalale. Nii et seal on selline tooni vaheteissa täiesti olemas. Ja see, mis muidugi nüüd eesti pastoritesse puutub, siis nemad muidugi ka kõik selle vennaste kogudusega isegi vennastekoguduse taustaga vaimulikud, nagu Hurt Tegelikult ikkagi distantseerus sellest vennastekoguduses, kuna see seal ikkagi domineeris pigem pigem noh, selline kas siis liigne emotsioonikus ja, ja ka tegelikult vastandumine kultuurile tärkaval, rahvuslikule uutele, uutele niux kultuuri aadetele, et paraku jäi Hernhuutlus sellele jalgu, et hea küll verd nõudlusest on öeldud küll, et ta oli omamoodi eelkäija seal et mänguseltsid või puhkpilliorkestrid või sellised nagu mänguseltsid, et ütleme nagu seda ju seda vennaste kogudustes praktiseeriti noh, teatud muude instrumentide suhtes nad olid muidugi negatiivsemat häälestatud või ütleme, na mingisugused kult räägime rohkem kultuuri sellistest no rahakorjamised, ütleme teatri ka Estonia teatri puhul näiteks noh, see läheb nüüd küll ise 20-l sajandil, olgu see siis juba aga oli ka selgelt, et ega selle sisseõnnistamisel võib samuti oli oli probleeme, et vennastekogudus, sadam oma oma ajalehte ajalehes seda väga kritiseerinud. Et eestlastele on niisugune selline paganlik koht või niisugune Nagu nagu nagu loodud, asutatud et eks nad origa taunisid seda ja nad, ega nad ei olnud selles folkloori kogumise eest, mille hurt ka algatasse koos teistega, et ega sellest ka nad ei olnud vaimustatud sugugi, et nende jaoks vana folkloor ka siiski liiga paganlik. Noh, mida siis tahes selle paganluse all ka ei mõtleks, kas liiga katoliiklikke, mingisuguseid katoliku pühaku lugusi sisse või, või mingid vanapagana asjad on seal sees, sa pidi öelda, et folkloor on oma rahvuslik mälu, suuline mälu siis Nad justkui ise hakkavad selle, saavad selle nagu hävitajateks nad ei väärtusta seda eriti neid laule ja neid nimetame neid siis kas nagu nad ütlevad lorilaulud või et miks see, miks need, miks need laulda üldse, miks need mäletate, miks neid edasi oma lastele õpetada, sellel ei ole mingit Tartust. Et võib-olla võib-olla siis vennastekogudus omamoodi omanäoliselt ise pöördus, eestlane pöördus seal oma mineviku vastu kõige aktiivsemalt ise, kui varem võis öelda. Et vot oli saksa pastor või tuli mõni rootsi vaimulik siia ja nemad meid justkui hakkasid kasvatama ja kasvatasidki, eks ole. Hallaste, koguduse liikus, veiste juhid olid eestlased. Nad allusid Saksamaalt tulnud diakonitele ülevaatajatele aga paljud kohapealsed juhid olid siis jah, eestlased või lätlased. Nii et oli, seal oli ka naisi, naised said seal Ta olla, nendel oli jagatud see asi nagu klassidesse. Mehed, naised, lapsed, noorukid ja tegelikult naistega tegelesid siis ka naised, kes olid niimoodi noh, erksama vaimuga laadiga ja, ja ja said õpetada ja muidugi vennastekogudus kultuuriliselt ju andis ka tilised kirjutamisalged isegi kätel, sest nad kirjutasid väga palju käsikirju ümber. Noh, nagu ümberkirjutamisega ma rääkida, kirjaoskus, alged tulevad ja omandavad nad tõenäoliselt kiiremini kui kui teised. Ja need seal on kindlasti positiivsed momendid tähist olemas. Aga samal ajal on ka sellist vastandumist väga tugevalt olemas. Siis rahvusliku liikumise ajal nähti luterluses nagu kinnitust nende alternatiivsete usuliikumiste ja õigeusu vastu. Nojah, rahvuslik liikumine oli, oli väga selgelt, ega saksa saksa pastor konda kas või aktiivselt alati toetanud kõiki üritusi kuigi algselt ju ka mitte kogu kirik, aga oli väga palju saksa vaimulikke, kes kadunud, toetasid Eesti rahvusliku ärkamise noh, ettevõtmisi ja raha kogumise ja ka Eesti ajalehtede eestikeelset ajalehtede sündi ja nii edasi, noh need on väga läbi uuritud teemat kõik, eks ole, et isegi seal sakslaste poolt antud raha rahastusel said mõned asjad ilmude, mida pärast muidugi leiti eestlaste puhul, et seal noh, ära ostetud nagu Janseni lugu, eks ole, ja aga võib olla ka tohutu vastandamine Sakala, näiteks selle, et Jakobson oli kuidagi väga venemeelseks ja nagu tembeldatud ja väga isegi usu usuvaenulikuks ühel hetkel tembeldatud, mida ta kahtlemata olnud, et, et, et Jakobsonist on selline hästi negatiivne kuvand loodud on muidugi jälle jällegi tuletul tuleneb mingitest ideoloogilistest mudelitest. Aga nendest eelarvamustest peaks muidugi vabanema tema poolt ja need, need ikkagi rahvuslik ärkamine on, on tänu sellele, et Eesti luterlikud vaimulikud, rahvused lutab eestlased ja luterlased on aktiivsed selle asja vedajad eestvedajad, et siit on alati siis selle rahvusliku liikumise ja lõperlise vahel seda seost nähtud olemas. Aga noh, ütleme, need vabakogudused ei olnud rahvuslikult see moment on neile oluline üldse. Et pigem see rõhuasetused on nagu mujal. Ja kui vaadata jällegi, kellest need koosnevad reaalselt kihti natukene siis koosnevad patismide paketi puhul me saame juba täheldada, et seal on tegemist sellise linna, tärkava linna kodanusega kes on pigem huvitatud muudest momentidest, mitte siin ei ole see, kus oli ka 1905 pärast seda revolutsiooni, siis muutub see rahvuslikkuse toonitamine minust nagu kõige aktiivsemaks ja olulisemaks, et siis hakataks tegelikult ka kiriku elusales luterlikus kirikus Aktoonitama tohutult seda pastor peaks olema ikka kindlasti rahvuselt eestlane. Et see nagu aktiviseerub tohutult selle 1905. aasta sündmustega, aga ennem seda, see on, niisugune ta on küll olemas. Aga ta ei ole niisugune tugevalt esil. See rahvuse ja rahvuslikkuse poolitamine. Te nimetasite, et eestlaste jumal oli karmim. Kas sellest tuleb ka eestlaste enesesüüdistamine? Et eestlane on rahvana oleme midagi valesti teinud ja halba teinud, mis nagu kujundina on Tammsaare tões ja õiguses. Kui Vargamäe Indrek viskab oma ema kiviga ja terve elu seda pärast kahetseb või sellepärast süüd tunneb? Nojah, lutt, luterluse, süütunne. Jälle hea, selline, selline selline keeruline küsimusele vastata mõnes mõttes, et see võib ka nii olla. Süüd süütunne, süü teema muidugi on muidugi kristluses olemas. Me oleme siiski elama siis süü kultuuriruumis. Aasia on häbikultuur rohkem, kui keegi on eksinud, siis tal on häbi, seda süüd endalt raske nagu otsida. Võib-olla meil on kõige basse segamini, aga, ja kuidas nüüd Tammsaarel on, aga see ongi see pidev, võib-olla tõesti see mingi ühe teo ja selle süü nagu lunastamine või sellele süüle vastuse selle lahendamine. Et see siis oleks nagu kogu elu üks mingi eesmärk mingisugune mõtet lunastada oma süüd mis tahes siis, mis selleks siis on, kas raske töö või? Aga kristlus kahtlemata seda see kultuuri küll võimendab, et, et siin siin kindlasti peaks panema selle rõhu nagu siis kogu kristluse arvele, et see paraku ilma süüta nagu hakkama ei saagi. Tähendab süü jaan, andestus, kui sa Sa võtad, siis ei ole andestada ka enam midagi, tähendab jää isegi süsteem, see mude nagu laguneb koost ära. Et alatel pat. Selles mõttes jah, kristlasi ilma patuta hakkama ei saa, patu peab lihtsalt olema. Muidu pole, mida kahetseda, ei ole süüd ja siis ei ole ka ju andestust, ei armu. Eks selles mudelis see on juba siis uue testamendi sisse kirjutatud, et paraku see seni ongi meid kujundanud ja võib väga-väga pikki generatsioone põlvkondi on see niimoodi õpetanud niimoodi elama, see süü on kusagil olemas. On siis ilmselt sellist süüd, mida on andeks antud ja sellist andeksandmatu süüd ja ja on asju, mida inimene ka endale ei suuda andeks anda. Isegi kui sa andeks antud, võib-olla on kõrgemalt poolt. Aga siis on asju, mida inimene lihtsalt ise ei suuda endale andeks anda. Ja siis tuleb jälle selle probleemiga tegeleda, need, ega me süüst vist ei pääse ja et see kuidagi sees, aga Ma arvan, et see on üks kristluse mõju. Vähemalt Kristus on aidanud sellel alles olla selle süüga meil vist häbi, isegi nagu ei ole rohkem või kuidas selle asjaga on? Et mõnikord vist on, et kui keegi liikluses vahel, et siis tal on nii häbida märga avaldage, ma annan teile midagi. Nad pakub võib-olla tõesti seda mingit raha. Ainult sellepärast, et tal on kohutavalt häbi ka, et nüüd saavad kõik teada, eks ole, või ma ei teagi, võib-olla ta ütleb, et ega ma oma süüd nii väga ei tunnista ka, läbi on küll näiteks noh, võib-olla see on ka niimoodi juba olemas, et ma ei tea, kumb, kumb see juba domineerivam. Kas, kas meil on süükultuur või rohkem juba järsku häbikultuur või? Ma ei oska tõesti kindlalt ära mõõta, et kumb, kumb domineerib. Aga võib-olla noh, ma, kelle ees seda häbiga tunda, kui jumalat pole kelle eest sa siis siis on siis ainult inimese ees või iseenda ees, et varem oli nii, et sul on, Sul on see süütunne kuidagi nagu jumalaga seotud või. Aga ma arvan, et paljud inimesed ei seosta oma süütunnet ültse jumalaga tähendab ma arvan see, see ainult seotud siis teise inimesega, et aga mitte mitte mitte niivõrd nii, nii religioosselt enam ja ta ei lähe siis võib-olla sellepärast ka seda lahendust otsima üldse religioonist. Ja ta ei lähe võib-olla seda lahendust otsima üldse kirikust jaga luterlasest. Tingimata ei lähe. Muidugi ta võib, võivad ju käia ka, ega ma ei saa öelda absoluutses mõttes ja tähenduses, aga. Rääkige Anton Hansen Tammsaarest veel õndsaks saamise teema, kas on luterlik teema? No see on kindlasti ka luterlik teema ja tegelikult on ta kogu kristluse teema. Aga noh, kui niimoodi toonitades Lutter nüüd ise selle küsimusega aktiivselt tegeles, see oli tema, tema enda küsimus, kuidas õndsaks saadav, kuidas olla kindel olla, et ma olen õnnis õndsaks saanud, et see on see teema, jääks Tammsaar mängib seda teemat ka kellelegi läbi ja küllap ta tabab siis selle ära tabanud selle, et see võibki olla justes protestantlik luterlikus kontekstis. Võib-olla see üldse noh, läbi läbiotsitav või läbi sellise kannatamise vaeva ja sellise läbi selle kuidagi nagu, nagu, nagu leitav või, või saavutatav, et, et inimene ta ongi nagu labidas jumala käes. Millega jumal kaevab, kajab seda maad. Ja, ja. Ma olen seal olemas see põrgupõhja Jürka teema juga nii tugevalt, et õndsaks saamise küsimus, et tal nagu muud küsimust ei olegi, see on tema üks ideed nagu kinnisidee. Paistab, et teistel see teema ei ole nagu eriti aktuaalne, vähemalt selles romaanis ei ole nagunii aktiivselt, aga tema tegeleb kogu aeg selle ühe küsimusega. Ja võib-olla see ongi siis seal on niimoodi võimendatud, eks ole, et et nüüd ma ei tea, kui paljud inimesed selle Jürkaga ennast tunnevad, et nad samastuvad või kellega nad samastuvad seal? Pürkalane ainult üks küsimus. Et õndsaks saada, see on tema küsimus. Noh, seda võib nimetada luterlik, luterlik teema vähem. Luterlik teema, aga jälle see küsimus, et kas eestlane on vist kadunud juba siit maamuna pealt või see, kes teed teha. Ja õndsuse pärast õndsaks saamise pärast, ma mõtlen, see, see Jürka küsimusi ilmselt ei puuduta enam tänapäeva eestlast üldse. Aga Andrese küsimus, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus õndsaks ei saaga armastust. Kuidas võib küll puudutada veel, ma usun. Armastus on, see vist jääb alati aktuaalseks, see võib kauem elada kui õndsuse küsimus. Kui me nüüd lõpetuseks natukene peatume ikkagi ka nõukogude okupatsiooni ajal luteri kirik ja nõukogude okupatsioon, kas me teame kõik, mis nõukogude okupatsioon tegi luteri kirikuga, aga kas minu küsimus on, et kas nõukogude võim kasutas kas või alateadlikult ära kuidagi ka neid õpetusi neid teemasid, mis luteri kirikust oli eestlastesse? Te olete, no nõukogude võim on, kasutas ära muidugi kõike, mis vähegi kõike, mida sai kasutada, tähendab selles mõttes. Ma pigem palju rohkem kasutab ära. Eriti idakristluse. Õigus on, õigus on maailma ütleme, seal on, seal on seal semiootika ilusasti kõik sisse nii hästi põimunud kõik need paraadid ja ja muud sellised suured ainuparteilisuse ja, ja isegi kuuldus, et pigem see tuleb sellest ortodokstlikust mõtteviisist palju rohkem esile. Nüüd see, mis puudutab luterlane ärakasutamist, siis nõukogude võimule luterlusega olid ori tooma keerukad suhted, ka seda pigem seostati fašismiga ja, ja nagu natsionaalne sotsialistliku Saksamaaga. Et see ei olnud ainult nõukogude võimu süüdistus, see oli ka lääneriikide süüdistused, luterlased on kuidagi nagu fašismile kaldub või seda, seda seda soosib. Soodustab, on need süüdistused on muidugi ära langenud, aga neid esitati pärast teist maailmasõda. Ja nõukogudevõime kasutas ära kiriku Puur ikkagi ainult seda oma välispoliitilistel eesmärkidel, sellepärast et et mida muud nüüd võttali, mida nüüd nagu luterlasest võtta oleks niisugust, mis oleks selle nõukogude võimule otseselt nii kasulikult. Kirik, kirik jäi selles totalitaarses režiimis ikkagi selliseks. Mõlemas ikkagi ma ei ütle dissident ontlik päris kuigi võib ka öelda, nii et oli tissidentliku, aga ta oli ju selgelt noh, teistsugust ideoloogiat ja teistsugust maailmavaadet esindav. Ja selles mõttes oli, oli isegi kummaline, et kirikud üldse noh, niimoodi või selles võimusüsteemis sai niimoodi olla. Noh, kirik oli ka ainus rahvuslik institutsioon, mis siis tuli tuli sealt vabariigi ajast üle, eks ole, kõik muud olid likvideeritud, eks ole, et see on ka huvitav ja ütleme, ta kasutab teistsugust kalendri noh, kalender sama, ütleme kalendripühad seal kirikud pühad sees nagu aga mõtleme üksikutel momentidel detailide peale, siis on selles võimusüsteemis sees hoopis nagu üksteistsugune võim. Millal niimoodi lastakse küll piiratud ulatuses olla ja toimida väga kärbitud väga piiratud tegevusega ja ainukene niisugune noh, tegevus, mida sellele kirikule lubatakse, sisulised on mingil määral osaleda rahvusvahelistes kiriklikus organisatsioonides ja selleks, et seal ka teatavad noh, Nõukogude välispoliitilist joont kaitsta, põhjendada seda kirikute ringkondades rahu, töö, nõndanimetatud rahu töö. Et see, see oli asi, mida Nõukogude võim kasutas ära otseselt just nii, nii vähem kodumaal, aga rohkem siis rahvusvahelises suhtluses kasutas ära. Aga kui nüüd nõude või mõelda niipidi seda küsimust, millele nõukogude võim siin justkui toetuda sai kas on siin midagi niisugust erilist, luterlikku segmentimine kuidagi eestlases eesti rahvas olemas, millele sai see võim kuidagi niimoodi kasulikult toetuda? Siis pigem vist ikkagi ei ole. Sellepärast et luteruse õpetab põhimõtteliselt inimest iseseisvaks mõtteviisiks rohkem kui näiteks õigeusklik maailm. Selles mõttes sügav individualism, sügav, selline ka kriitiline hoiak tuleb pigem luterlasest kahtle. Ja kontrolli meetod, mida mõndatusega Lutter võib-olla juba praktiseerib natukene. Ja siis niimoodi, et, et ei saa kirikukogusid usaldada, ei saa paavsti usaldada, isegi kirikuisad on mitteusaldusväärset, mitte alati, aga üldiselt ainus suusalthernanud jumalik autoriteet. Ühesõnaga selline tohutu niisugune nagu võimu mingites instantsides mõõda minek, mõõda vaatamine. Ja hoopis soodustab pigem sellist, et ei ole selles absoluut absoluutses võimu, niisugusi, pimesi uskumist. Muidugi kirik, kohandeti, nad kohan, Muugandusid läksid kaasa. Sellest muidugi suurest eriliselt vastupanu kirikust me väga rääkida ei saa, olid üksikud, kes rääkisid üksikud vaimulikud kes astusid millegi kaitseks nimel ka välja, aga need olid väga üksikud nimed. Natukene teine teine teema täiesti oli see, et võib-olla see pealetulev ateism, mis, mis väidetavalt väitis olevat teaduslikku ja ratsionaalse lõi küll Lutleme luterlaste hulgas siiski paremini läbi kui õigeusklike juures. Et see vahe on küll sees, et ortodoks tlikud või õiguslikud ja ka ütleme, Pietistlikud, kes ei pane rõhku niivõrd intellektile ja ratsionaalsusele uskumise juures. Leid puutumatumaks, aga, aga need, kes olid intertuaalsemalt orienteeritud jälle, said kergemini ka nende, nende selline usuline maailmapilt sai nagu hävitatud või et noh, nende uskmatus nii-öelda kassas või nad taganes ikka kiiremini kirikuelust, koguduste elust, aga alles jäid siis sellised petistlikud, mõtlevad, sellel usutunne on tähtis, sest kui inimene hirmsalt kogu aeg tunneb emotsionaalselt ja ta ei oska seda mõistusega seletada, miks ta nii tunneb, aga ta lihtsalt tunneb, et jumal on olemas või või see on õige, mis piiblis on kirjas siis, siis võib talle rääkida 1000 lektoreid, seal vastupidist juttu, ega ta ei muuttunne, domineerib intellekti üle. Ja ta jääb alles usuliselt, ta jääb ellu. Aga nüüd need, kellel seda on intellekt ja see niisugune kaine mõtlemine nagu aga Lutrus väga palju rõhku sellise kainele, arutlemisele ja puurimisele ja, ja uurimisele, nendega juhtus kergemini see, et Nende veendumus kadus, kui nad ühel hetkel kuulsid, et jah ei ole teda teda olemas ja, ja noh, selles mõttes seda on siis hiljem nüüd küll märgatud kogu Ida-Euroopa on on tegelikult läbi käinud selle, et et see osa, mis nii-öelda Ida-Euroopast kuidagi NSVL hiljem kirikutega sidus või kogudustega sidus, et et ütleme, ilmalikus tunud, mida nimetati deklaratsiooniks, et see ei ole ortodokslikus maailmas nii tugevad läbi löönud. Ja katoliiklikus maailmas ka ei ole väga tugevalt protestantliku territooriumit kõige rohkem mõjutanud just selle tõttu. Et protestantluses ei ole nii tugevalt toonitatud seda mõista reaalsust ja tähendustunde poolt. Et et rohkem on piiblile lähenetud alati kuidagi ratsionaalselt ja igasuguste kriitiliste meetodite rakendamisega teel ja on üritatud selgitada ära, kes ikka sele noh, teksti kirjutas ja kus kirjutas ja kellele ja mis selles tekstis on need autentset missa, mitte autentset, see on ütleme suurelt suuremalt osalt juba piibli luterlikud teoloogid, liberaalteoloogid tegelikult keda nimetati liberaal dioloodeks või see piibli kriitilise meetodi kriitilise meetodi kasutajad olid ikkagi luterlased. Ja, ja noh, see ütleme, kui lugeda neid 19. sajandi autoreid juba siis, siis võiks öelda, et, et nad ju nad ju tegelikult kirjutavad, räägivad sisuliselt juba samadest asjadest, kui hiljem ütlevad noh, niisugused nagu pealetungiv ateism. Et noh, paljudel inimestel on selline mulje, et ateistid tulid, nad olid kurjad, nad hakkasid meile valetama ja usku lõhkuma ja lammutama või ütleme niimoodi nagu lammutama neid illusiooni kogu seda illusiooni illusoorses maailma, mida religioonis kujutab siis kahtlemata tegid seda juba ennem luterlikud teoloogid, kui lugeda, et kogu see nagu pumpan ütles, et tee mütoloogiseerime LCD mütologiseerimisest programm oli ammu käivitatud juba ja nemad juba lammutasid selle piibli juba ära, et see mütoloogia kiht minema sealt. Et vaadata, kas ise jääb alles ka midagi sellist, mida jaoks ei ole enam mütoloogia ja paljud autistlikud autorid on kasutanud ka nende dialoogide tööde tulemusi suhteliselt ära, et. Sellised teadmiseks, see ei olnud nüüd väljend või ma ei ütelnud midagi selle kohta kas tulemused on õiged või valed, teaduses kõik muutub. Ja kui töötatakse teaduslike meetoditega, siis muidugi teaduslikes meetoditega me saame ühed tulemused, kui me töötame mingite muude meetoditega siis on muidugi piibli lugemine hoopis teistsugune ja sealt otsitakse hoopis teistsuguseid vastuseid ja, ja tulemused on teistsugused, et noh, selles mõttes akadeemiline maailm loeb piiblit ja loeb ajalugu teistmoodi, kui seda loeb kirik ja usklik olnd täitsa kaks erinevat lugemisviisi ja seetõttu ka arusaamine ja on täitsa nagu päev. Viimane küsimus. Taasiseseisvumise ajal jõudsid inimesed taas luteri kiriku, nii, aga see oli, tundub, et ajutine nähtus. Mis me siis nüüd edasi saab, kuidas muutub, kuidas areneb luteri kirik Eestis ja kuidas muutub või areneb tema koht Eestimaal? Tulevikku suunatud küsimused praegu see on, see on õige, tähendab depressiivne, arenguetapp, pan uuesti käivitunud ja üheksakümnendatel alguses oli see tõesti see tõus. Liikmeskond jõudis sinna ligi, sinna 200000 piiri juurde. Luterlasest räägime, praegu on muidugi liikmeskond kahanenud, viimastel aastatel on tõesti ainult laskumise trend, seda tõdeti ka täiesti viimasel kirikukogul. Mida sai lehtedest lugeda, et et kiriklikud, muuttalitused on nende arvukus pidevalt vähenenud. Ja mis sa kirikust Eesti ühiskonnas ja mis roll on siin, võiks olla, selle peab igaüks nagu enda jaoks mõtestama, et ma ise paneksin rohkem rõhku sellisele kultuur luterlusele. Millal ma mõtleksin seda, et et luterlik kirik võiks eestlastes alles hoida teatavaid väärtusi? Üks väärtus võiks olla see, mida on öelnud, et tõesti, see meile istutakse igasuguste teooriate õpetustega lihtsalt pähe ja öeldakse, et uskuge, mida me näeme tegelikult sellises valimiskampaaniates poliitiliste parteide juures, tähendab, mõtlemine on nagu välistatud tähendab seda isegi oodatud, et valija mõtleks, tal lihtsalt õeldakse midagi ja pannakse asi ette. Ja vot seda, seda ma tahaks öelda. Kultuur luterlus on tegelikult alati toonitanud inimest või väärtustanud inimest, kes suudab seista ka oma jalge peal ise ka mõelda, vähemalt õpib kõike südametunnistuse ja intellektiga nagu järele kontrollima, aga igal juhul mitte selliseks, kes lihtsalt pimesi autoriteet nõndanimetatud autoriteetsusele pretendeerivad, lihtsalt usub autoriteetide eneste pärast. Vot see, see mõtteviis on hoopis omanud hoopis teistele kultuuridele kus, nagu domineerib niisugune mõtteviis. Aga muidugi kuna kogu Euroopas ja kogu see kristlik üldse maailm on eriti kristlik kultuuriruum on, on niivõrd muutumise perioodis juba juba siin, noh ma ütleksin, paar aastat kindlasti juba kestnud, tähendab, need suured muutused, mida me näeme praegu, nende protsessid on alanud hoopis kaugemas minevikus. Et noh, need, kahtlemata ükski kirik ei, ei tohiks endale sisendada seda, kuigi kirik sisendab seda õpetust küll, et et nad kestavad ja püsivad nii kaua, kuni Kristus tagasi tuleb. Et kirikute eksisteerimine on garanteeritud sellega. Et kui mõni mõtleb, et nalja naljaga öeldud, sest et noh, nii on kirjutatud, nii on ka kirjutatakse EELK põhikiri, et ELK lõpetab oma tegevuse siis kui Kristus tuleb tagasi. Noh, see on seal sõnaselgelt niimoodi väljendatud, noh igaüks mõelgu, kui arukalt see nõelud või, või mida see kõik tähendama näiteks luterlus ise peab on juba teatud ajutisus, kuna ta on ajalooliselt sündinud. Ta on kujunenud 16-l sajandil pärast seda tugevalt, nii et noh, pigem pürgimus on tagasi selliste teatud katoliiklusele katoolsuse poole. Ja, ja noh, toonitatakse seda mõningate mõtlejate poolt sellest luterlasest selle toonitamisest rõhutamisesteks üldse loobuda. Seetõttu ebanormaalsus isegi kirik olgu kirik, aga ärgu lisa, kui sinna juurde selliseid lisandeid nagu luterlik või, või Calvinistlik või ma ei tea mistahes, eks ole. Noh, need on sellised muidugi, jälle võib-olla kabineti dialoogid ja rohkem sellised teoreetikud, kes seda räägivad, kuidas tegelik elu on selline hoopis teine päev tihtipeale kuidas läheb, seda, Eesti rahvas otsustab ise, tegelikult on kiriku saatus eestlaste endi kätes otsustada ja väga palju alternatiivseid võimalusi ja uskumiseks tekkinud inimestele on see on nagu turusituatsioon, religioonide turg siin valimissulle meeldib, mis sulle sobib, mis funktsioneerib ja toimib sinu juures mis aitab sul hästi elada ja kui see kirik ei ole enam, ei tähenda enam noh, kuulumist selgelt, kuhugi kultuuriruumi, ütleme, kui me ei tähista selle kirikusse kuulumisega, seda näiteks, et me oleme mingisuguse noh, ütleme siis sellele läänekristliku maailma ja selle kultuuri liikmed. Et me väljendame kuuluvusega seda või veel parem või väljendama selle kuulumisega midagi seda, et oma rahvusliku identiteedi identiteeti. Et eestlane tähendab seda, et et ta on ka näiteks täis luterlane luteri kiriku liige. Et kui neid õpetus ei ole, tähendab, kui seda ei toonitada seda nisust natsionalistlikud rahvuslikku luterlasest me enam ei toonitas natukene. Nagu ärritav ja vot, kui selliste ideoloogiate õpetaja kasvata kusagil juba lasteaias ja kodus ja koolis, no siis ei teki ka seda natsionaal luterlust kust võiks tekkida, kus sa siis sõnniks, kus ta noh, keegi ei õpeta niimoodi ei aja seda asja. Peab vastama nendele mitmetele küsimustele, milleks sinna kuuluda ja kirik, millist kirikut me tahame näha. Et see on tegelikult eestlaste endi kätesse luua. Kirik teeb muidugi oma talitusi ja oma liturgiat igal pühapäeval. Ja ta võib kogu aeg mõelda, et ta teeb seda kogu rahva jaoks seal, kui seda rahvas seal pole. Võime rääkida mingil määral võib-olla ka rahvata rahvakirikust. Kirikusse määratleb ennast veel kui rahvakirikuna, rahast ei ole tegelikult enam. Et see võib niimoodi ka täiesti olla. Mina ise väärdustaksin luteruse juures mitte selle õpetusi niivõrd, vaid ma vahelduseks võib-olla sellist põhihoiakut või sellist põhilist hoiakut, sellist julgust Lutheril oli, et tal oli julgus astuda suure institutsiooni vastu omal ajal. Esitada neid julgeid küsimusi, muidugi ta ei leidnud ka alati kõige paremaid lahendusi, selge. Aga juba see lihtsalt julge küsida ja ja see iseseisev korra tüüp, see ise mõtlemisvõimega mitte autoriteet pimesi, lihtsalt uskuma, et see võiks olla selline. Väärtustada tasuks, et kõik muud asjad on niisugused, miski nüüd kuidas kellelegi meeldib, aga mina, mina väärtustaksin seda momenti luterlaste juures, et olen enda jaoks nagu selle üles leidnud või otsinud. Seda ma julgeksin väärtustada. Jumal ja inimene ja Anton Hansen Tammsaare ja küsimused lunastusest, armastusest, õndsusest, kannatusest ja üllatuslikult küll on jumal saanud ka tegelaseks Anton Hansen Tammsaare romaanis kuulame katkendit Tammsaare 100.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsertaktuse ülekandest Estonia teatrisaalist 30. jaanuaril 1978. aastal. Mauruse ja Indreku dialoog romaanis tõde ja õigus, Teide osa. Esinevad näitlejad Ants Eskola ja Lembit Ulfsak. Ma käisin saksa keele pärast. Ja nagu härra Mauruse näeb ja kuuleb siin majas, nende näeb ja kuuleb jumala ilmast. Mis salanõu te peate tema vastu? Meil ei ole mingit salanõu. Aga Timus, see tudeng, rääkis teiega ju jumalast. Ta ei rääkinud midagi halba, ta ju küsis, kas te usute jumalat. Seda ta küsis küll nõmedalt õdedeni, miks on inimesi täisaru peas, teised küsis, usuta jumalalt v kas teie olete kelleltki küsinud, usuta jumal v? Ei ole, miks te kirjutasite? Sellepärast et tulete maalt? Ma ei tea. Aga härra laurusel on täisaru peas, on küll, on ta täit midagi küsinud jumala kohta? Ei ole. Teistelt küsinud ei ole. Aga kui keegi seda teeb? Täna aruga? Teivast. Just nõnda. Kaabist osumi usuta kindlasti usub kindlasti. Teie ema saal, Nardame kunstingutena, tema usuka kindlasti. Nemad usuvad ka kindlasti. Aga kas te vargamäel uskusite? Aga nüüd on ta nii-öelda kas. Ausate vanemate sugukonna ees mitte uskuda, kuna nemad köik kosuvad. Ja ütelge mulle, kas sellel tudengid seal ülal on täisaru peas, ta võtab teid meelitada oma vanemate jumalast jääb Deeppeid sellega vaeseks lapseks, nüüd veel on või ei ole? Ega ei ole Weimaks ameti. Sellepärast halke inimeste eest, kellel ei ole täit aru. See tudeng Jumal ajab oma asjad ise või nende kaudu, kes usuvad kindlasti, pomises Maurus habemesse. Maurus viskas Indreku teadupärast jumalas algamise eest koolist välja. Kus ja kunas jumal ennast vilksamisi ilmutab, saate lugeda ikka tõe ja õiguse teisest osast eestlasest ja luterlasest, rääkis kirikuloolane Riho saar. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Lisa kodulehelt Eesti lugu, punkt vikerraadiopunkt ee.