Tänase saate võtmesõnaks on sarja pealkirja esimene pool raadiomuusikast. Kõik täna kuulatav puudutab meie raadiomuusikat ja püüan leida peaaegu igast läbitud aastakümnest fonoteeki, meie muusika salvedesse jäädvustatud hulgast mõne loo. See on lihtsalt justkui loosi tõmbamine, sest hulk, millest valida, on tohutu. Ja kindlasti ei ole kuulatavad palad niinimetatud kümnendi hääl. Aga kas oskaksite teie isegi öelda praeguse või ütleme eelmise kümnendi hääle tunnusloo tüüpilise kõlas sfääri seda nii tõsisemas kui kergemas žanris. Ja kui keegi meist seda enda arvates oskabki, siis vaidleb naaber kindlasti vastu ja pakub välja oma versiooni. Ütlen veelkord, tänane valik on juhuslik, mitte millelegi. Pretendeeriv lihtsalt on. Saate tunnuslugu on Erkki-Sven Tüüri illusioon. Aga tänama raamiksin pisut nostalgilise malt. Meie saate Arvo Pärdi niinimetatud tintinnabuli stiilis helidega. Ja mõttega, mis küll paarkümmend aastat tagasi on Ivalo Randalu le räägitud. Kuid samas on ta tähendusrikas tänaselgi päeval. Kuidas mõistad progressi muusikas? No sellele küsimusele on üsna võimatu vastata, miks. Aga kas või sellepärast, et ma pole kindel, kas kunstis saabki mingit progressi olla. Võiks rääkida progressist headuses või võitehnikas. Muigalomis selge, mida kas või sõjatehnika progressi all mõistetakse. Mulle tundub, et kunstis on asi keerulisem. Kõigepealt, kui on rääkida üksikutest kõrgperioodidest kunstis, siis puudub neil peaaegu täielikult nõndanimetatud roonsus aja rattaga. Ja see juba ise nagu välistaks progressi olemasolu. Noh, võiks tuua sellise näite et mitmed rikku kunstiteosed mõjuvad kaasaegsemalt mõnedest meie aja omadest. Kuidas seda seletada? No igal juhul mitte nii et, et geniaalne kunstnik nägi seal ütleme paarsada aastat ette. Ma arvan, et Bachi muusika kaasaegsus loga järgneva 200 aasta jooksul võib-olla ei kao kunagi. Tõenäoliselt on põhjus hoopis selles, kuivõrd põhjalikult Donautor tajunud mitte ainult oma kaasaega vaid elu üldse tema rõõmude, murede ja mõistatuste väärtusi tema mõtet. Vot see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks tema väärtus on küll üks, aga inimestele on ta kätte antud äärmiselt keerulise sellise palju tehtelise murdarvu kujul mille õige lahenduse poole tuleb jõuda. Meil endil oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamisest. Kui nüüd mõeldes sellele, et neid nii erinevaid murde ja kaasaegne ja elusid ühendab nimed üks õige lahendus üks siis see üks on midagi enamat kui ainult üksiku murru või kaasaja või elulahendus on samal ajal ka kõikide Murdude kaasaegade ja elude õige lahendus ja ta on seda alati olnud, järelikult sellele õigele lahendusele jäävad nagu kitsaks üksiku murru või kaasaja piirid. Ta läheks nagu läbi aegade. Kunstis on samasugune pilt õieti kunst, Polegi ju midagi muud kui mõtete või vaimsete väärtuste valamine kunstiloomadesse vormi nende väljendamine kunstile omaste vahenditega. Ja kui nüüd tagasi tulla kaasaegsuse juurde ja siis võiks öelda, et kaasaegsem ja alati kaasaegsem on see teos, millel on selgem, suurem, õige lõpplahenduse tunnetus. Nii nagu sellel selle murruga näite juures see, mis on lähemal arvule üks. No eks mingit pidi võiks ju siia haakidega progressi mõiste juhul kui sellist pidevat protsessi kunstis üldse tähendada võiks. Igal juhul siis progressi võimalikkus oleks lahutamatult seotud, ma arvan, Arktika küsimusega, see tähendab kunst peaks tegelema just igavesti küsimustega, mitte ajama ainult tänapäeva asju. Nüüd esimene valik Valdo Pant, pannes meid muide mõtlema ka raadiotöö palju žanrilisuse kui loomingu võimaluse üle viib meid ühte hommikusse raadiomajas maikuul 1965. Siin Tallinn ja ongi kõik. Sest niimoodi kõlab üksiti ka meie algava kohtumise Pealkiri. Tähendab, me kutsume teid külla majja, kust iga natukese aja takka öeldakse eetrisse sõnad. Siin Tallinn. Kõikidel aegadel on lauldud laule laulust ja kaugete vaarisade mängu doosides tilinast kuni moodsate elektronorelite ajastuni. Ikka ja alati on muusikat võrreldud luule, päikesepaiste, Vikerkaare lilleõitega. Oleme sellega tuliselt päri, eriti tänavu suurel laulu aastal. Eks ole ju ka meie raadio siin üks väsimatu õie külvaja telepõhjatust muusikas ülemist, igaüks teist leiab oma lemmiklille Ülase roosi või kullerkupu, kuidas keegi. Kuid asudes sisustama praegu algavat sõnalist muusikalist tundi ei mõtelnud Me haprale õiele. Pidage meeles, et õie ja laulurohkes Itaalias ei lähe noormees oma kõige tähtsamale teele õied käes. Ta võtab kosja minnes kaasa raske palgi võimsa puutüve. Selle, kust õied võrsuvad. Tehkem meiegi seekord nii selleks võimsaks tamme tüveks. Meie põlvkonna eesti muusikale on. Kuid ei maksa ette rutata, tema tutvustab ennast ju ise, niipea kui astud üle raadiomaja ukselävel. Mis teile praegu silme ette kerkib. Pidulik õhtu. Tõsi, harilikult on ta frakis valge rinnaesine pimestavalt helkimas, paljude kroonlühtrit säras. Siis istume kontserdisaalis või televiisori juures ja mõtleme vahel. Eks ole, imelihtne töö, minut, pillilugu teine pausi kummardus lilled, jad aeg. Kui aga tuled varahommikul raadiomajja sööklasse ja kuuled äkki läbi seina röögatut, trombooni häält, siis hakkad nagu mõtlema Juvist, mitte nalja pärast, ei poe kõrgema kooli paberitega spetsialist mitmeks tunniks kuhugi pilliguuri mängida, ta oskab seal siis veel. See ongi argipäev, millest kõneleme orkester ilma frakita. Lille siin ei ole. On vaid järjekindel, täpne küll, ilus. Kuid kappinguta ja raske töö. Hommikul kell kaheksa 45 on 100 meest kohal. Kuulete, osa neist häälestab raadioteatris juba pill. Pultide Räga keskel aga astub eksimatult sammul kärmas naine, Elvira, link, kõrge noodi, paks üles. Teda ei nimetata kunagi ühelgi kavalehel. Kuid tema, ta on suur orkester just nagu grammofon, ilma nõelata. Tere, jõudu, vahel segamini ka läheb, et kontrabassinoot viiulejate juhtuks. Aga juhtunud on, ei ole, miski ei ole pimesi päi, teate orkestri paigutust, kusagil midagi, vaatamisinstrument on iga Bolton peas muidugi, see on juba kuues aasta peas juba olema iga mees ega noodipakki, mille te välja olete jaganud, veoautoga vist ära ei vii? Ei kiisk jah, ühe autoga täiesti kite, mitu minutit võtab, et iga mees noodijate saaks? No nüüd on juba palju, mul võttis, mul on juba poolteist portsjonid ees. Ja proovi alguseni, proovi alguseni on jäänud viis minutit ja teil on käes veel boor. Orkestrit jõuan lihtivad jõududele. Aeg lendab puhkeruumis lähevad orkestri keresias baski rõõmud ja Parsadanian üle välkamalele. Kuid inspektor Cheutrjomov on täpsem ja rangem kui malekell. Palun kohale. Kas ilma vileta, kõik kuulajad mul mõned tegid küll ettepaneku kasutada viledega, lapse saadik ei ole harjunud vilistama seltskonnas. Puhuge trombooniga. Juurespets. Töö algab, orkester köhatab hääle puhtaks ja võtab ühiselt iga proovipäeva esimese tutta valla. Muide, ega mehedki teile võõrad olema. Kui kuulete praegu oboe häält, siis teadke, võib-olla on see helilooja Evald Vain. Flööti puhub helilooja Kuldar Sink. Keelpillide rühmas tõmbab poognaga pool Aleksander Rjabovi orkestrit. Puhkpillide reas on punnis põsed, pasunapoisid. Timponeid krutib Kalju Terasmaa. Viimasel hetkel astub hääletult uksest sisse Emil Laansoo ja tõstab harjunud liigutusega viiuli lõua alla. Enamasti tähendab see seda, et kelle kell nüüd täpselt üheksa ei näita. Selle kell on vale. Proov algab Eesti heliloomingu ja kogu maailma muusika vara suurim populariseerija meie vabariigis. Eesti raadio sümfooniaorkester alustab tööpäeva pulti astub dirigent Neeme Järvi. Tere hommikust. Täna Me jätkame Artur Kapi sümfoonia lindistamist. Palun esimene osa. Jätame Artur Kapi raadioteatrisse kõlama ja kuulame helilindilt hoopis Elleri sümfonietta samast ajast mängituna sama orkestri poolt ja dirigeerib samuti Neeme Järvi. Praegu on imelik mõelda hetkel kuuekümnendail oli meie kuulaja jaoks vaja teha ka Bachi ja Vivaldi muusika suu või kõrvapärasemaks töötluste kaudu, nimelt Swingers, Swingers ja, ja muud seesugused. Samal ajal oli see kuulaja aga justkui arenemise tahtelisem avatuma harituse niinimetatud Akadeemilisuse tõsise muusika suunas. Mitte nii polariseerunud tõsine kerge vastandamisele, nagu praegu kiputakse olema. Aga kõrvuti on vajatud kogu aeg mõlemat. Ja tegija tegi ring on ja oli tihti sama. Selles veenavad meid praegu ka kaks heliarhiivimaterjali, need on kuuekümnendaist ja seitsmekümnendaist, milles aga viiakse meid muusika kaudu ka veel omakorda pisut ajas tagasi. Aga kuulame parem neid arhiivilõike. Kuuekümnendatel aastatel sai populaarseks Eesti raadio naisansambel. Raadio ja televisiooni vahendusel kujundasid ansambli poolt populaarseks saanud laulud tihti meie päevi õhtuid. Täna õhtul kohtume taas Eesti raadio naisansambliga. Mikrofonide ees on ansambli juht Linda Saul, ansambli vanem leidi Orusaar ja solistid Leida Sibul. Hilda Koni head taaskohtumist sõnas ja muusikas. Eesti raadio naisansambli juht Linda Saul. Mis ajendil ja millal olete asunud tegelema oma elus ansambli lauluga? Eks ajendiks on olnud ehk see, et olen oma elus üle kõige armastanud tegeleta laulmisega ja lauluõpetamisega. See meelistegevus on saanud minu elukutseks. Ansambli laul on aga olnud minu elukutsele väga lähedane kõrvalharrastus ja ongi kujunenud nii, et kuhu iganes olen oma kanda kinnitanud, sinna olen kohe asetanud ka ansambli. Nii oli see näiteks kooliajal Valga tütarlaste gümnaasiumis. Kus muuseas esimest soprani laulis omaaegne kuulus ooperis solist Els Vaarman Teatris ja noorsooteatris oli mul üks väga tore segakvartett, kus laulsid näitlejad Hellera Olli, varre Ants Land Ludvig Rootsist. Arvukas leelo segakoori naisansambel. Kuidas loodi Eesti raadio naisansambel? Selle ansambli eelkäijaks oli tegelikult Tallinna muusikakoolis minu laule õpilastes koostatud naiskvintett. Õpilased Akva lõpetasid peagi muusikakooli ja olid sunnitud asuma oma kutsetööle ja nii katkes selle minule väga meelepärase väikese kollektiivi tegevus. Ülejäänud õpilastega mõttele asutada oma õpilastest ja segakoor leelo võimekamate Slauljates kuus. Kaheksaliikmeline naisansambel. Ja uus koosseis osutus õnnestunuks. Kõik ansambli lauljad olid toredat lauluentusiastid, kes armastasid laulda ja tundsid rõõmu kooslaulmisest. Ja nii see ansambel sündiski. Aastal 1951 mis tol ajal veel kooslaulmis tiivustas, oli nende aastate tohutu laulude rikkus. Laule kirjutasid üksteise võidu nii meie vabariikliku ikka liitor, rahvaste heliloojad, see oli tore. Noogukute laulud, õitseaeg. Esimesse koosseisu kuulusid minu õpilaste hulgast Paula Patrick orussaar Emilie ja Karjus, Sandmetertsus meete Anton ja leelo segakoorist Astrid nii inhildagoni Edda purje. Aastate kestel vahetusid mõningad kohad Jansangi Ritates laulsid juba Heli Lääts, Leida Sibul, Mall poola, Helmi ainult külvantsijate ees, kes algusest lõpuni pidasid vastu selles ansamblis. Algusest lõpuni on meie teenekad, lauljad olnud Astrid niin, letšo orussarry ahvil, Taconi kleidi aru sarm, kuidas need esinemised praktiliselt. Toimusid praktiliselt olid selleaegsed, kontserdid, nii-öelda otse kontserdid, raadiosse, Need kestsid umbes 20 minutit 25 minutit. Ja seal siis olin viis, kuus või seitse laulu. Ja nad toimusid kaks korda nädalas, see tähendab nii ümmarguselt 14 laulu. Nädalas tuli selgeks õppida, mida need kontserdid nõudsid, mida nad endaga kaasa tõid. Kõigepealt tõid nad endaga kaasa repertuaari küsimuse. Ma ei taha sellega öelda, et meil oleks repertuaarist olnud puudus, seda mitte, sest repertuaari eest hoolitas Linda Saul küllaltki hästi. Ta oli kohutava energia naine. Tema seadis ansamblile kõik laulud, olgu see siis klassika, rahvalaulud või ükstaskõik, sest tundis siis meid põhjalikumalt kui tema. Ta saatis nii meisterlikult, igaühele suupäraselt, nagu ta laulu neile kätte tõi, siis oli võimalik seda kohe laulda. See on Emil Laansoo mees nagu orkester. Kuid algav saade pole üksnes temast, vaid 20 aastasest ansamblist, mille juhiks ta on selle üsna pika aja olnud. Ansambli sünnilugu algab 53.-st aastast, sümfooniaorkester oli külaliskontsertitel Tartus. Ma ei mäletagi täpselt, mispärast mina seal kaasas olin, kuid ma kaasas oli. Ja ma tean, et meil juba ammu kolleeg Kalju Terasmaaga mõlkus mõte luua ansambel kus rahuldada nii oma omositseerimis vajadust. Ja meile tundus, et tol ajal Emil Laansoo oli kõige kogenum ja omas meie silmis suurt autoriteeti muusikamees professionaal, ta mängis võrdselt hästi nii viiulit kui kitarri ja üsna hästi ka tenorsaksofoni omas väga hea ja terava kuulmise ja harukordse võimeline klientidelt üles kirjutada. Tegime talle Tartus 53. aasta sügisel siis ettepaneku moodustada niukene väikene ansambel. Laansoo on väga põhjalik mees. Ja nagu tagantjärgi eluga üsna ettenägelik mõttes asja järele ja koostas ansamblid. Esimesed mängijad olid Laansoo Terasmaa, mina, Elmar Kruus, Alexis avasalu, Aarne Oit, Tõnurist juba nüüd manalamees Jaan Kornel. Ja oligi kõik, ja hiljem tuli juurde flööt ja Kornalit asendas Evald Vain. Ja kui tema ansamblist lahkus, siis sai hulgaks ajaks, eks sellisena nagunii laiem publik mäletab siis lõõt, akordion, klarnet, klaver, kitarr, trumm, kontavas vibrafon, kaheksa meest. Hiljem juba, kui minul hakkas iseseisev, nagu dirigendi teened juba loobusid klaverist. Ja see oli mõnes mõttes isegi võib-olla neile kasulik, sellepärast kuni ansambel hakkas rohkem külaliskontserte andma väljaspool Tallinnat, meie teistes linnades ja keskustes siis tihtipeale olite klaverit tol ajal väga halvas korras, ei olnud ju sellised sellist jõukust nagu praegu ja nemad olid lihtsalt sellest häälestuse muredest vabad. Peeter Saul võib oma suurepärase mäluga asendada ansambli seni veel kirjutamata päevikut. Heliseb päevik, aga tuleb meie fonoteegist ja praegu kõlavad need heliülesvõtted, mis tehti lindile aastail 1954 kuni 57. Kõiki muidugi enam alles ei ole. Kui olinev saare la kaskasvan, eks geeni mindi. Ja. Maksan aga ema ütles nii. Kui laaneti see miski ja tuleb kindlalt Kui no ametid, mis. Tuuled kindlalt. Kinni. Nüüd, kus, Mul endal lapsed, tiivad. Kas. Häälduma räägin. Öeldakse, et selles ansamblis olevat kokku sattunud maailma kiireim ja maailma aeglaseim rääkija Emil Laansoo ja Arne Oit. Aga ega siin lindi peal sellest küll aru ei saa, mõlemad pajatavad nii umbes andanterdankillo tempos ja kolmas mees, kes sekka lööb, on Kalju terasmaa, kes samavõrra sellest tempost kinni peab. Aga eks nad peaga ansamblis koos mängides ühesugust kiirust arvestama. Mis on siis ansamblis muutunud tänapäevaks koosseis mitte palju, aga mõned pillid küll. Vanasti veeti kontrabassi, nüüd aga mahub passi pill väiksesse kotikesse ära ja selle saab näpu otsas minema viia. Kaasa minna natuke ja Arne Oit ei diagama akordioni, nõnda asja ees ootaks feld, maister tuleb orelit tassida. Siis tuleb välja ta akordion oli natukene isegi otstarbekam. Nojah, aga eks oliks orel muidugi pakub rohkem võimalusi. Huvitavam pill. Kuule aga vahetevahel teda akordioni ega ka veel. Selles saates on ka kasutada akordioni panemad kõla, saada ka konto passi vist ei ole enam viimastel aegadel üldse kasutusel olnud, kontrabass on ka kasutusel, on ta ikka kõike lõbu nõuab, siis tuleb poeg, mängib elektrikitarr passi ja siis isa mängib õiget kontrabass. Võib-olla ehk meenutaksime nüüd siis päris esimest kontserti, see vist toimus kuuendal või kaheksandal märtsil. Kuues kindlasti kaheksandani, naistepäev, see oli nagu pikaproovide tulemus sai ennem tükk tööd tehtud ja siis lõpuks jõuti sinnamaani, et nüüd nagu võib lindistada ja olime lindistanud ja sellele järgnes siis saade, mäletate, mis lood need olid? Ei mäleta, ma arvan, et need olid instrumentaalpalad, sellepärast et tol ajal olid nagu instrumentaalpalad rohkem au sees, kui neid. Evald Vainu kellassepapulka tehtud 1955. aastal. Nende näidete lõpetuseks tahaksin lisada, et nad olid mõlemad väikselt ka eelreklaamiks. Järgmise nädala saatele. Mis pikemalt peatubki Eesti raadio muusikaansamblitele peatudes, aga kaheksakümnendatel aastatel tahaksin mängida Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserti number 21 C-duur. Ja valiksime siit aeglase osa andante. See on mängitud sisse meie sümfooniaorkestri poolt koos Kalle Randaluga Moskvas novembrikuus 1983. Üleliidulise raadio viiendas stuudios. Dirigeerib Peeter Lilje. Selle ette tahaksin põimida intervjuu tollase ERSO direktori Renee hammeriga, mis on tehtud Leningradis Peeter Lilje diplomikontserdi ajal järel. See on kevadel mõned aastat varem 1980. Orkestri direktor Renee Hammer sellele osale meie muusika avalikkusest, kes on kursis meie riikliku sümfooniaorkestri loomingu ja kontserditegevusega ei ole nähtavasti tarvis selgitada, millist tähtsust omasid seekordsed kontserdid Leningradi filharmoonia suures saalis mis kahtlemata on Moskva konservatooriumi suure saali kõrval esimeseks kontserdi puudumiks üldse nõukogude liidus. Kahtlemata olid need kontserdid ka selle hooaja kõige tähtsamaks esinemiseks meie orkestrile väljastpoolt vabariiki. Suurimaks ootuseks muidugi Leningradlastel oli see, et esmakordselt seisis seal meie orkestri ees Peeter Lilje kes ühtlasi viimase kavaga tegi ka oma konservatooriumi lõpueksamid erialas. Kui vaadata seda reisiseisukohast, mis oli ühist ja mis erinevat võrreldes eelmiste, kas trollidega siis olulisemaks ühiseks jooneks oli orkestri hea maine, järjepidevuse kinnitamine nii Leningradi filharmoonia juhtkonna kui kuulajaskonna ees. Ja selle konkreetseks tulemuseks, nagu siin mainitud juba on kutseesinemisteks järgmisel hooajal kolme erineva kavaga ja tõenäoliselt jälle mai lõpus. Erinevuseks võib pidada aga seda, et nii ühtlaselt, heal tasemel me ei ole suutnud varem esitada sellelaadseid suuri sümfooniaid nagu seekord kavas olnud Sibeliuse teine sümfoonia ja Beethoven üks ansambli liselt raskemaid avamänge Coriolanus mille kohta tuletati meelde, et isegi Herbert von Karajan ei saanudki keel korda päriselt kokku. Väga hästi õnnestus Sibeliuse teine sümfoonia mis ei ole sümfooniat hulgast kaugeltki mitte kergete killast. Nii et seekord tulime oma ülesandega päris kenasti toime ja Meie loomingulisele tööle omakorda veelgi kindlust juurde järgmisteks esinemisteks rääkisime, orkestri koosseis on silmanähtavalt noorenenud põlvkondade vahetus tõepoolest on ka meie sümfooniaorkestris toimunud, aga peab ütlema, et see on toimunud mitte väga järsult viimaste aastate jooksul. Ja ta on läinud kuidagi valutult ja märkamatult ja selle tulemuseks on mitte mängutaseme, kasvõi ajutine Ki langus, vaid pidev tõus. Me tegime siin. Ma ei mäleta, kas möödunud või ülemöödunud aastal statistikat ja leidsime, et 60 protsenti meie orkestri koosseisust on töötanud orkestris vähem kui 10 aastat. Ja kui Eriti meie puhkpillirühmade koosseisu siis siin on see noorus eriti märgatav, sellepärast et puhkpillirühmade kontsertmeistrid kuuluvad ka kõik nende hulka, kes on vähem kui aastat meie orkestris mänginud. Leningradis oli kaasas ka Eesti raadio, helisalvestusbrigaad ning kontserdid, jäädvustati uue moodsa helivälja mikrofoni ja neljarealise magnetofoni abil Quattro fooniliselt. Tahan rõhutada, et stereo versioon, mida eetrist täna kuulete, on mõneti vaesem ja mitte nii efektselt ruumi ja miljööd edasi andev. Kui Kvatro originaalsete. Neis kahes kuuldud helilõigus on tegelikult peidus mitu kultuuri tähendust. Esiteks see, et Nõukogude Liit sellisena, nagu ta oli, nagu tavatseb öelda, üks kuuendik maakerast oli avanud meie sümfooniaorkestri jaoks oma kontserdisaalide uksed. Seda enam, et juba esindussaalid Leningradis ja Moskvas olid seda teinud. Ja aktsepteeriti meie noort dirigenti Peeter Lilje teed nii siin kui seal. Aga teiseks ka see, et meie raadio otseülekanded tollases parimas tehnilise kvaliteedi tähenduses ja lahenduses said alguse ning muutusid igapäevaasjadeks. Ainult need, kes sellele oma päev päeva kõrval see tööga aluse panid. Peavad tegelikult miski ei sünni, ei iseenesest, ei üle. Lugesin õhtutunni lõpuks mängida taas ja jätta kõlama Arvo Pärdi mõttetiheda muusika. Kas ei tundu, et praegu saate lõpus, kui olete ära kuulanud suure hulga saadet, tehke ja muusikaepisoode, mis oma näiliselt juhusliku valiku juures tundusid ühe saate jaoks isegi kummaliselt kirjud. Kas ei kõla praegu need Arvo Pärdi sõnad progressist hoopis teises dimensioonis ja mõtlemapanevalt? Olen tänulik raadio töömeistritele ja muusikaproffidele igas žanris kelle töö vilju kasutada on igavesti nauditav. Kuidas sa mõistad progressi muusikas? No sellele küsimusele on üsna võimatu vastata, miks aga kas või sellepärast, et ma pole kindel, kas kunstist saabki mingit progressi olla? Võiks rääkida progressist teaduses või võitehnikas. No iga loomisselge mida kas või sõjatehnika progressi all mõistetakse. Mulle tundub, et kunstis on asi keerulisem. Kõigepealt, kui on rääkida üksikutest kõrgperioodidest kunstis, siis puudub neil peaaegu täielikult nõndanimetatud sünkroonsus aja rattaga. Ja see juba ise nagu välistaks progressi olemasolu. Võiks tuua sellise näite et mitmed minevikku kunstiteosed mõjuvad kaasaegsemalt mõnedest leia omadest. Kuidas seda seletada? No igal juhul mitte nii et, et geniaalne kunstnik nägi seal ütleme paarsada aastat ette. Ma arvan, et Bachi muusika kaasaegsuse kaoga järgneva 200 aasta jooksul võib-olla ei kao kunagi. Tõenäoliselt on põhjus hoopis selles, kuivõrd põhjalikultonautor tajunud mitte ainult oma kaasaega, vaid elu üldse tema rõõmude murede ja mõistad Duste väärtusi tema mõtet. Vot see on umbes nii, nagu oleks antud mingi rv, näiteks üks tema väärtus on küll üks, aga inimestele on ta kätte antud äärmiselt keerulise sellise palju tehtelise murdarvu kujul, mille õige lahenduse poole tuleb jõuda neil endil oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamisest. Kui nüüd mõelda sellele, et neid nii erinevaid juurde ja kaasaegu ja elusid ühendab nimelt üks õige lahendus, üks sisse üks on midagi enamat kui ainult üksiku murru või kaasaja või elulahendus. Ta on samal ajal ka kõikide Murdude kaasaegade ja elude õige lahendus ja ta on seda alati olnud, järelikult sellele õigele lahendusele jäävad nagu kitsaks üksiku murru või kaasaja piirid. Ta läheks nagu läbi aegade jad. Kunstis on samasugune pilt, õieti kunst polegi ju midagi muud kui mõtete või vaimsete väärtuste valamine kunsti loomasesse vormi, nende väljendamine kunstile omaste vahenditega. Ja kui nüüd tagasi tulla üksuse juurde ja siis võiks öelda, et kaasaegsem ja alati kaasaegsem on see teos, millel on selgem, suurem, õige lõpplahenduse tunnetus. Nii nagu sellel selle murruga näite juures, mis on lähemal arvule üks. No eks mingit pidi võiks ju siia haakida ka progressi mõiste. Juhul kui sellist pidevat protsessi kunstis üldse tähendada võiks. Igal juhul siis progressi võimalik, kus oleks lahutamatult seotud, ma arvan, temaatika küsimusega, see tähendab kunst peaks tegelema just igavesti küsimustega, mitte aga ajama ainult tänapäeva asju.