Kõigepealt pean ma ütlema, et minu lapsepõlvepäevade ja aastate ainus unustamatu tegelane oli vihim äge lõunama vihm, mis tuleb pooluselt nagu juga Hoorni neeme taevast kuni frontera aladeni. Seal fronteras ehk minu isamaa metsikus läänes sündisin ma elule Maale, luulele ja vihmale. Ehkki olen ilmus palju ringi rännanud, paistab mulle ometi sedasorti vihmakunst millel oli minu sünnimaal araukaanias kohutav ja kurikaval võim on kaduma läinud. 100. kuude kaupa, 100. aastate kaupa, vihm langes, pikkade klaas nõelas niitidena, purunes katusel või paiskus läbipaistvate lainetena vastu aknaid ja iga maja oli nagu laev misse talve ookeanil vaevaliselt sadamasse tüürib. Lõuna-Ameerika külm vihm ei lange sooja vihma äkilise varingu kombel, mis vuhiseb nagu piitsalöök ja möödub, jättes maha sinise taeva. Vastupidi lõunama vihm on kannatlik ja pidev, ta langeb lõputult hallist taevast. Minu kodu ees muutus tänav tohutuks pori mülkaks. Aknast välja vaadates nägin läbi vihma, et vanker oli keset tänavat toppama jäänud. Mustas villases pontšios talumees piitsutas härga, kes vihmas ja poris enam edasi ei saanud. Kõnniteedele kivilt kivile hüpates läksime läbi külma ja vihmakooli. Vihmavarjud viis tuul minema. Vihmamantlid olid kallid. Kindeid ma ei sallinud, saapad imbusid vett täis. Mulle on alatiseks meelde jäänud küdema, ahju kõrval kuivavad märjad sokid ja tohutu hulk saapaid, mis ajasid auru nagu väikesed vedurid. Siis tulid üleujutused, mis pühkisid minema jõeäärsed külad, kus elas vaesem rahvas. Kama raputas end värisedes, aeg-ajalt kerkis mäeaheliku kohale jubeda tulesammas. Vulkaan. Laima ärkas. Temuko on pioneer linn. Üks neid linnu, millel ei ole minevikku, on aga sepistööd. Indiaanlased lugeda ei oska ja sellepärast ilutsevad tänavatel pilkupüüdvad sepis sümbolid tohutu saag, hiiglapada kükk, loogiline, tabalukkpäratu kulp. Kaugemal on kingsepatöötoad hiiglasaapaga. De mukaan Tšiili elu eelpost Lõuna-Tšiili aladel, mis tähendas pikka verist ajalugu. Pärast 300 aastat kestnud võitlus tõmbusid araukaanid Hispaania konkistatooride survel tagasi neile külmadele aladele. Ent tšiillased jätkasid araukaan ja nõndanimetatud rahustamist. See tähendab, et nad jätkasid sõda tule ja verega. Et võta meie kaasmaalastelt ära nende maad. Indiaanlaste vastu lasti heldelt käiku kõik relvad tulistati karabiini testi ning põletati hütt ja pärastpoole kasutati patriarhaalse mat vormi seadust ja alkoholi. Advokaat spetsialiseerus nende maade riisumisele. Kohtunik mõistis nad süüdi, kui nad protesti avaldasid. Preester ähvardas põrgutulega ja viimaks hävitas viin lõplikult uhke hõimu kelle vägiteod, vapruse ja ilu on raud ja jaspis värssidesse raiunud. Tol Alonso Terercilia oma Ara Ugalas. Minu vanemad tulid siia barrelist, kus mina sündisin seal keskTšiilis kasvavad viinamarjad ja voolab vein. Ilma et ma teda mäletaksin, teadmata, et olin talle otsa vaadanud. Suri mu ema, toonia roosa pasu. Aalto. Mina sündisin 12. juulil 1904. aastal ja kuu aega hiljem augustis ei olnud enam mu ema, kelle oli hävitanud kiisikus. Väikepõllupidajate elumaa keskosas oli raske. Minu vanaisal oli vähe maad ja palju lapsi. Minu olude nimed tundusid mulle kaugete kuningriikide valitsejate nimedena. Minu isa nimi oli lihtsalt hose eestel Karmen. Ja lahkus väga noorelt isa majast ja töötas toki töölisena. Tal sahhuana sadamas pärast seda elu lõpuni raudtee lasena timukas. Ta oli killustiku rongijuht, vähesed teavad, mida tähendab killustiku rong. Lõunapiirkonnas pühib vesi suurte tormide ajal rööpad minema, kui neile killustiku liitrite vahele ei puistata. Kivimurdudes tuli korvidega killustikku tuua ja need platvorm vagunitesse tühjaks kallata. 40 aastat tagasi pidi sedasorti rongi meeskond õige kohutav olema. Mehed tulid maalt agulitest, vangimajadest, nadolid, hiiglakasvu, liha, sellised bioonid. Ettevõte maksis närust palka ja kes tahtis killustiku rongilt töötada, selle käest tema elulugu ei küsitud. Minu isa oli rongijuht. Ta oli harjunud käskima ja kuuletuma. Vahetevahel võttis ta mind kaasa. Me purustasime kive, vooru, aas frontera metsa südames hispaanlaste ja araukaanide vahel kunagi toimunud kohutavate lahingute tallermaal. Ma jäin looduses nagu purju. Mind võlusid linnud, mardikad, põldpüü, munad, imetabane oli leida neid lõhedes püssitoru värvi metall, sinkijaid, tumedaid ja säravaid. Mind üllatas putukate täiuslikus. Maa kogusin maoemasid. Säärase ekstravagantse nimega tähistatakse kõige suuremat kole okterit. Musta poleeritud ja tugevat Tšiilima insektide titaani. Võpatas tahtmatult, kui näed teda äkki Toby väetidel metsõunapuude või ebapöökide tüvedel. Aga mina teadsin, kui tugev ta on ja et võin talle peale astuda, kuid tema katki ei lähe. Tänu tugevale kaitsekilbile ta ei vaja mürki. Minu uurimisretked tekitasid töölistes uudishimu. Õige pea hakkasid minu avastused neid huvitama. Kui mu isa vähegi huuletum oli, pagesid nad ürgmetsa ja kuna nad olid minust palju osavamad, targemad ja tugevamad leidsid nad minu jaoks uskumatuid aardeid. Nende seas oli üks monge nimeline mees. Isa jutu järgi oli ta ohtlik pussi. Kangelane Tal oli kaks suurt joont tõmbus näos. Üks oli vertikaalne, noa arm ja teine horisontaalne. Aval naeratus, tulvil poolehoidu ja kelmikust. Monge tõimule karvaseid ämblikke metstuvipoeg ja ükskord avastas ta mulle pimestavaima aarde ebapöögi ja mördi puumardika. Ma ei tea, kas teie olete seda kunagi näinud. Mina nägin teda vaid see ainus kord. Ta oli nagu vikerkaarevärvidesse rüütatud välk punane ja violett ja roheline ja kollane, hiilgasitaagitiinilt vastu nagu välk, libises ta mul käest ja pages tagasi ürgmetsa monget, kes oleks ta mulle kinni püüdnud, enam ei ole. Mul on tänini meeles too pimestav nägemus ja ma pole unustanud kaduda sõpra. Isa rääkis mulle, kuidas ta surma sai. Ta kukkus rongilt ja veeres kuristikku. Rong peatati, aga temast jäi järele vaid kotitäis. Ta rääkis isa. Raske on anda pilti minu tolleaegsest kodust selle maanurga tüüpilisest kodust umbes 60 aastat tagasi. Lähestikku elavad inimesed suhtlesid omavahel väga tihedalt. Siseõuede kaudu vahetasid räiesed ja Ortega kandjad ja Maasonit tööriistu ja raamatuid, sünnipäevatorte salve, vihmavarjelaudu ja toole. Nendes pioneeride majas otsustati kogu linnatööde ja tegemiste üle. Don Carlos Mason valge lõvilakaga põhja-ameeriklane, kes nägi välja nagu ämmerson, oli perekonna patriarh. Tema pojad, Masonid olid pesuehtsad kreoolid. Don Carlos Mason, neil oli seaduste koguja piibel. Ta ei olnud imperialist, vaid leili kasutaja. Kuigi selles perekonnas kellelgi raha ei olnud, kerkisid trükikojad, hotellid ja tapamajad. Mõned pojad olid ajalehtede direktorid ja teised olid lihttöölised nendes trükikodades. Ajaga läks kõik oma teed ja nad olid jällegi niisama vaesed kui enne. Fronteras paistsid ainult sakslased sellega silma, et suutsid oma vara vankumatult säilitada. Meie kodud sarnanesid laagriga või avastusretke organiseeriva ettevõttega. Sisse astudes hakkasid kohe silmatünnid sadulad, hobuseriistad ja muud kirjeldamatud esemed. Alati olid kuskil valmis ehitamata toad, lõpetamata trepid. Kogu elu räägiti sellest, et ehitamist tuleks jätkata. Vanemad hakkasid mõtlema sellele, kuidas lapsi ülikooli saata. Suured peod peeti Don Carlos Masoni majas. Igal nimepäeval tehti selleritega kalkunipraadi, vardas küpsetatud lambaliha ja magussöögiks vahukoort. Juba palju aastaid ei ole enam vahukoort söönud. Lõputu laua otsas eestlas valgepäine patriarh oma abikaasa toonia Mikaeli kandjaga. Nende selja taga oli tohutu suur Tšiili lipp, mille külge oli haaknõelaga kinnitatud tilluke Põhja-Ameerika lipuke. Samasugune oli vere proportsioon prevaleeris. Üksildane Tšiili tähte. Ma sonite majas oli saal kuhu meid lapsi ei lastud. Ma ei saanud iial teada, mis värvi mööbel seal tegelikult oli, sest see oli alati valgete katetega kaetud kuni lõpuks tulekahju selle hävib. Kas seal oli ka perekonnaalbum? Fotod olid palju peenemad ja tagasihoidlikumad kui kohutavad värvilise suurendused, mis hiljem frontera üle ujutasid. Teiste seas oli ka minu ema pilt, seljas oli tal must kleit, tali, habras ja mõtlik. Mulle räägiti, et olevat kirjutanud värsse, aga mina pole neid kunagi näinud. Ainult seda ilusat pilti. Mu isa oli teist korda abiellunud toonia Trinidad kandja Marverdega minu võõrasemaga. Uskumatu, et pean nõnda nimetama oma lapsepõlvekaitseinglit. Ta oli hoolitsev ja õrn talu poeviku naljasoonega heatahtlikult toimekas väsimatu. Vaevalt jõudis isa koju, kui ta teisenes mahedaks varjuks nagu kõik naised tol ajal ja sealmail. Selles saalis nägin ma, kuidas tantsiti maa Surkat ja Kadrilli. Minu kodus oli kirst tummade esemetega. Sellel põhjas säras imeline kalendri papagoi. Ühel päeval, kui ema pühas kastis soris kukkusin ma pea ees kasti, kui püüdsin sealt papagoid kätte saada. Aga kui ma suuremaks kasvasin, tegin kirstu salamahti lahti. Seal olid imekaunid, õhulised, lehvikud. Tollest kirstust on mul veel teinegi mälestus. Esimene armastusromaan, mis mind vaimustas. Seal olid sajad piltpostkaardid saadetud kellegi poolt, kes nimetas end. Ma ei tea enam, kas rikeksuaal, Perttuks ja kõik nad olid saadetud Marie diilmanile. Kaardid olid muinasjutulised. Seal oli tolle aja kuulsate näitlejatari de pilte sisse pandud klaas silmade ja teinekord isegi peale kleebitud juustega. Seal oli ka losse, linnu ja kaugeid maid. Mitu head aastat, vaatasin ainult pilte, aga sedamööda, kuidas kasvasin, asusin lugema kalligraafilises kirjas armu, läkitusi. Ma kujutlesin alati, et armastaja kandis silindrit või ja briljanti kaela sidemes. Neist ridadest õhkus mäss, löövat kirge. Kaardid oli rändur saatnud maakera kõigist punktidest. Pimestavates lausetes rääkisid nad hulljulgest armastusest. Minagi hakkasin juba armuma Mariety ilmanisse. Kujutlesin teda kõrgi pärlitega üle külvatud näitlejatärina. End, mil kombel sattusid need kirjad minu ema kirstu? Ma ei saanud seda iial teada. Temuko linna tuli 1910. aasta. Tol tähelepanuväärsel aastal astusin ma lütseumi, mis asus suures lagunenud klassiruumide ja hämarate keldritega maja loobudikus. Kevadel paistab lütseumi juures lainetab ja võrratu kautini jõgi, mille kaldaid palistavad metsõunapuud. Me panime tundidest plehku ja käisime jalgupidi külmas üle valgete kivide voolavas vees. Lütseum olid tohutult perspektiivikas minusugusele kuue aastasele. Kõike ümbritses salapära füüsika laboratoorium, kuhu mind sisse ei lastud ja mis oli täis säravaid instrumente. Report Teie kolbe alati suletud raamatukogu. Pioneeride lapsed tarkust taga ei nõudnud. Kõige ahvatlevam oli siiski kelder, seal valitses sügav vaikus ja pimedus. Me panime küünlad põneva ja mängisime seal sõda. Võitjad sidusid vangid vanade sammaste külge. Mul on veel praegugi meeles rõskus peedikute ja haualõhn, mida õhkuste Vuko lütseumi keldrist. Sirgusin minus tärkas huvi raamatute vastu. Buffalo Billi, vägitegude ja salgary reisidega läks mu vaim ulme radadele rändama. Minu esimene puhas armastus arenes Blanca Wilsonile saadetud kirjades. Tüdruku isa oli sepp ja üks poiss, kes oli tüdrukusse kõrvuni armunud, palus minul tema armastuskirjad valmis kirjutada. Ma ei mäleta, millised need kirjad olid. Aga vahest olid need mu esimesed kirjatööd, sest kord küsis tüdruk mind kohates, kas mina olen kirjutanud need kirjad, mida tema austajad talle oli saatnud. Ma ei julgenud oma töid maha salata ja tunnistasin väga kohmetult, et jah, selle peale andis tüdruk mulle ühe küdoonia, mida ma loomulikult ei raatsinud ära süüa ja säilitasin, kui aaret tõrjunud sel kombel oma kaaslase tütarlapse südamest välja. Kirjutasin talle nüüd ise lõpuni, kuid armastuskirju ja sain temalt vastu küdooniaid. Lütseumi poisid ei teadnud ega hoolinud minu poeedi seisusest fronteral lasus eelarvamustevaba Metsiku Lääne imepärane pitser. Suures küünis pidasime mõnikord tammetõru sõda kes ei ole tammetõru tabamust tunda saanud, ei tea, kui valusse on enne kooliminekut, toppisime taskud laskemoona täis. Võimed olid mul kehvad, jõudu ei olnud ja kavalust oli vähe. Jäin alati alla. Sel ajal, kui mina lõbuga silmitsesid imelist rohelist ja siledat tammetõru karedas ja hallis koores püüdes sellest kohmakalt endale piipu meisterdada, mis mult kohe ära võeti oli mulle juba tõru valing pähe sadanud. Teisel kooliaastal tärkas mul mõte kanda erkrohelist vihmakindlat, kübarat. Kübar kuulus mu isale, nagu ka villane pontšo ja rohelised ning punased signaallaternad, mis mind lummaside võlusid ja mida ma iga kord, kui vähegi sain, kooli kaasa vedasin, et seal nendega uhkeldada. Tookord 100. halastamatult ja raske oli kujutleda midagi pöörasemad rohelisest kummikübarast, mis sarnanes papagoi ka. Vaevalt jõudsin ma küüni, kus 300 meeletud teeröövlit ringi tormasid. Kui mu kübar minema lendas nagu papagoi, asusin seda taga ajama ja kui olin ta peaaegu kätte saanud, lendas ta uuesti minema. Kõrvulukustav aima ulgumise saatel, mida eales olen kuulnud. Ma ei oska mälestustes aega päris täpselt perioodiseerida tühised, ent minule tähtsad sündmused tekitavad segadust. Igatahes paistab mulle, et üks kummalisel kombel looduslooga seotud seiklus oli mu esimene erootiline elamus. Võimalik, et armastus ja looduskujunesid juba varakult minu luule olulisteks Kiistusteks. Minu kodu vastas elasid kaks tüdrukut, kes mind oma pilkude tule ka alailma punastama panid. Samavõrra, kui mina olin uje ja sõnakehv, olid nemad varaküpsed ja kuraatlikud. Tol korral seisin maja uksel, püüdes mitte nende poole vaadata. Neil oli käes midagi ahvatlevat, et ma läksin areldi ligemale ja nad näitasid mulle sambla ja sulgedega vooderdatud metslinnupesa, kus olid imelised türkisi värvimunakesed. Kui ma tahtsin ühte muna võtta, ütles üks tüdruk, et enne peavad nad mu riided läbi otsima. Ma hakkasin hirmust värisema ja panin kiiruga jooksu kannul kaks noort nümfi pea kohale heisatud erutava haardega. Pagesin jälitajate eest umbtänavasse tühja pagaripoe poole, mis kuulus mu isale. Ründajad said mu kätte ja hakkasid mul just pükse jalast kiskuma, kui koridorist kostsid isa sammud. Pesa hukkus. Imelised Murakesed lebasid purunenult mahajäetud pagaripoes, sellal kui meie rünnatav ja ründajad leti all hinge kinni hoidsime. Mulle meenub ka, kuidas ma kord maja taga oma lapse maailma pisikesi asju õietillukesi olevusi otsides plangus auku märkasin. Vaatasin läbi augu ja nägin samasugust tühja ja metsikut maa-ala. Kui oli meie aed, taganes paar sammu, sest aimasin ähmaselt, et kohe juhtub midagi. Äkki paistis käsi, väike minuealise lapse käsi, kui ma ligemale läksin, kätte enam ei olnud. Ja selle asemel oli pisike valge lammas. Lamba karv oli luitunud, rattad, millel ta edasi libises, olid kadunud. Ma polnud kunagi nii ilusat lammast näinud. Läksin tuppa ja tulin tagasi kingitusega, mille panin sinnasamasse pool pakatanud palsamilõhnalise seedri käbi, mida ma jumaldasin. Ja enam pole ma näinud lapse kätt. Enam pole ma näinud niisugust lammast. Kaotasin selle tulekahjus. Ja koguni nüüd veel vanas eas, kui ma lähen mööda mänguasjade poes, heidan põgusa pilgu vitriinidele. Tulutult. Niisugust lammast ei tehta enam iial. Nüüd vajutan ma teile ühe linnuloo pudijärvel Peeti pöörast jahti luikedele paatides hiilib vargsi lähedale ja siis äkki aerutati kiiresti-kiiresti. Luiged tõusevad lendu raskelt nagu Albatrossidki. Nad peavad enne veepinnale jooksma. Vaevaliselt tõstavad nad oma raskeid tiibu. Nad saadi kätte ja neid vemmeldati malakatega. Mulle toodi poolsurnud luik, mustkael-luik, üks neid imepäraseid linde, keda ma elus hiljem pole näinud. Ta oli nagu lumelaev kauni kaelaga, millel oli kitsas must siis sukk üle tõmmatud apelsinivärvi nokk ja punased silmad. See juhtus mere ääres Puerto Saavedras. Imperial del suures lõik oli peaaegu surnud. Kui ta mulle toodi, pesin ta haavad puhtaks ja pistsin talle leiva ja kalatükikesi kurku. Ta oksendas kõik välja. Ajapikku toibus ta vigastustest ja hakkas mõistma, et olen ta sõber. Ja mina hakkasin mõistma, et igatsus tapab ta. Kandsin raske linnus üles läbi tänavate jõe äärde. Ta ujus törts maad minu lähedal. Ma tahtsin, et ta kala püüaks ja näitasin talle põhja liival väikesi kivikesi, mille vahel liuglesime lõunama hõbedased kalad. Aga tema vaatas nukralt pilgul kaugusse. Iga jumala päev rohkem kui 20 päeva, kandsin ta jõe äärde ja tõin jälle koju tagasi. Luik oli peaaegu minu suurune. Ühel õhtupoolikul oli ta eriti tusane. Ta ujus mu lähedal, aga ei tundnud mingit huvi karihiire vastu, kelle abil tahtsin talle kalapüüdmist õpetada. Luik oli väga tasane ja ma võtsin ta uuesti sülle, et viia ta koju. Kui me teda siis oma rinna kõrgusel hoidsin, tundsin, nagu oleks mingi lint lahti kerinud. Nagu oleks must käsivars mu nägu riivanud. Tema pikk nõtke kael vajus alla. Nõnda sain ma teada, et luiged ei laula, kui surevad. Suvik autinison, kõrvetav. Ta põletab taevast ja nisumaa, otsekui ihkaks vabanedeletargiast. Majad pole tehtud suve jaoks, nii nagu talvegi jaoks pole tehtud. Isa ei ole veel tulnud. Ta tuleb kella kolme-nelja ajal hommikul. Ma lähen üles oma tuppa. Loen salgarit. Vihma kallab nagu kosest, pimedus ja vihm katavad minutiga maailma. Olen üksi, kirjutan matemaatikavihikusse värsse. Järgmisel hommikul tõusen ma väga varakult. Ploomid on rohelised, jooksen üles künkale, mul on kaasas pakike soola. Ma ronin puu otsa seal ennast mugavalt istuma. Hammustan ettevaatlikult ploomi, võtan tükikese suust ja raputan soola peale. Söön selle ära. Nõnda oma 100 ploomi, ma tean juba, et seda on liiga palju. Meie vana maja põles maha ja uus on täis salapära. Marorin plangu peale ja vaatan naabrite poole, kedagi ei ole. Tirin paar lauda lahti, ei midagi peale paari väikese ämbliku tagaõues Ukemmerg, puud selle kõrval on röövikuid täis. Mandlipuud näitavad oma valges ametisse rüütatud vilju. Ma tean, kuidas saab rätikuga porile Sibüüde neile häda tegemata. Ma hoian neid hetke vangis ja tõstan kõrva juurde. Imeline piri. Kui üksildane on väikese ja noore alati musta riietatud luule, lapse elu, kohutavas ja avaras fronteras. Elu ja raamatud, õpetavad mind ajapikku aimama rõhuvaid saladusi. Umbes tol ajal tulite Mukos pikka kasvu naine. Ta kõndis väga pikki kleite ja madala kannaga kingi. See oli tütarlaste lütseumi uus direktriss. Ta tuli meie lõunalinnast, ta nimi oli Gabriela mistral. Ma nägin teda pikas kleidis meie linnatänavail kõndimas ja ma pelgasin teda. Aga kui mind tema juurde külla kaasa võeti, leidsin ta olevat väga sõbraliku. Tema tõmmus näos domineeris indiaanipära nagu kaunil araukaani kruusil. Ta säravvalged, hambad helkisid, avalas ja heatahtlikkus naeratuses, mis kogu ruumi valgustas. Olin liiga noor, et olla ta sõber. Pealegi liiga arglik ja kinnine. Ma käisin ta juures väga harva, aga siiski küllalt, et iga kord tagasi tulla mõne kingitud raamatuga. Alati olid need vene romaanid, mida ta pidas kõige erakordsemat eksmaailma kirjanduses. Ma võin öelda, et Gabriela viis mind vene kirjanike tõsisesse ja kohutavasse nägemuste ilma. Ja et Tolstoi, Dostojevski ja Tšehhov võitsis minu sügava poolehoiu. Mutikaaslased.