Kallis kuulaja, õnnistatud advendiaja lõppu soovin sulle nii, mina, uue Pirita kloostri preester, kogu kloostri pere, jõulud, Jeesuse Kristuse sünnipäev on ukse ees. Kullake, kõigepealt, mida on selles kirja pannud püha apostel ja evangelist Matteus. Jeesuse Kristuse sündimine oli nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosep iga keelatud leidis Enn enda koju viimist, et ta ootab last pühast vaimust. Tema mees Joosep, kes oli õige ega tahtnud avalikult häbi teha võttis nõuks salaja minema saata. Aga kuidas seda mõtles? Vaata siis ilmus talle unenäos issanda ingel, kes ütles. Joosep Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta sest laps, keda ta kannab, on pühast vaimust. Tema toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus. Sest tema päästab oma rahva, nende pattudest. Kõik see sündis, et läheks täide, mida issand on rääkinud prohveti kaudu. Ennäe, neitsi hakkab last ootama ja toob ilmale poja. Ja teda hüütakse nimega Immanuel. Mis tähendab jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu issanda ingel oli käskinud ja võttis oma naise enda juurde. Evangelist Matteus pani kirja jumala poja, kaks nime. Jeesus päästja Emmanuel jumal on meiega. Jumal sai inimeseks ja me võiksime öelda, et ta oli nendega. See tähendab ja apostel Matteuse kui ka oma muude kaasaegsetega juudamaale Galileas. Me teame ka, Neid kaugeltki kõiki Jeesuse kaasaegsed ei tunnistanud teda ei päästja ega jumalana. Kahe kristliku aastatuhande jooksul on siiski juba ligi kolmandik inimkonnast kristlaseks saanud. Nii neid tuleb kindlasti juurde kolmandal aastatuhandel. Kas ja kuidas on jumal meiega? Kolmanda aastatuhandeusklikega? Praegu oleme ju kõik aasta võrra vanemad kui mulluste jõulude lävel seistes. Võib-olla suudame sel aastal paremini aru saada jõuluministeeriumist. Jumal sai inimeseks ning asutas kiriku seda head sõnumit kuulutama. Selle sõnumisele aastasajad midagi muutnud. Tänavugi kuulutab ristikirik nagu muiste ja mullu. Et jumal on inimeseks saanud. Kuulutab kuni viimse kohtupäevani välja võit, valguse võit. See hea sõnum on samas üleskutseks kõigile. Jumal on sul eeskuju andnud, tee nagu jumal. Sa inimeseks. Nagu heal lapsel kunagi on jõulupühade ajal mitu nime. Kui inglaste-ameeriklaste nimetus Kresnas on selgesti tuletatud nimest kristus siis seisab meie jõulude taga vana rootsi jõl. Sellest tulenevalt, missugune tähendus on jõuludele omistatud, on neid ka tähistatud mitut moodi. Jõulukombeid on olemas õige mitmesuguseid. See oleneb paljudest asjaoludest. Austraalia neljakümnekraadises jõululeitsakus ei saa kuidagi pidada pühi nii nagu nendes maades, kus talvine pööripäev tähistab järjest lühemaks jäävate päevade lõpp. Ent just meil Euroopas on Jeesuse sünnipäev esmakordselt kalendrisse pandud. Ning teatud mõttes just klimaatilistes põhjustel. Igatsus valguse järele ei olnud võõras vanadele roomlastele kellel oli juba ammu enne Kristust oma Sestiivitas soolis Invicti võitmatu päikesepüha. Kristlastele aga olid tõeliseks valguseks Kristus luks orientseks Alto kõrgustest antud valgus. Siis hakati Roomas ja siitpeale läänekirikus üldiselt alles neljandal sajandil tähistama Jeesuse sünnipäeva. 25. detsembril. Maarjamaale jõudis kristlik jõulupüha palju hilja alles 13. sajandil nii-öelda lõplikult välja kujunenud liturgilise aasta kindla koostisosana. Ja võiks öelda, et nii on neid meie emal peetud kuni aastani 1940 mil nõukogulik ateismi impeerium importis meile näärivana. Ent nõid? Tänavu torkab silma ja kõrva, et pärast Eesti taasiseseisvumist on meil jõulukuul õige pikka aega peremehed sõnud päkapikud. Ja mitte ainult niinimetatud jõulupostmarkidele. Ma jahmatasin, kui ühe kontserditeadustaja lausus raadios poiste koormarsiplisse kõigil päkapikumütsid peas päris jõuluatmosfäär, kohe. Mäletan, et küsisin eneselt, mis nalja, jõulud need küll olla. Ent järele mõteldes jõudsin tulemusele. Miks peaks nendel, kelle jaoks jõulud on Jeesuse Kristuse sünnipäev selle vastu olema, et need, kes ei ole veel jõululapseni jõudnud, laseksid mingil jõuluvanal päkapikkudel kingitusi tuua? Kas pole mõlemad päris sõbralikud kujud? Kingitusetooja peaksime alati nägema heasoovliku isikut, mida on ju ka meie looja. Näib, et meilgi teavad kõik, jõulupühade ajal tuleb midagi kinkida. Seda paistavad teadvat isegi need, kelle teadmised jõuludest jõululapseni ei ulatasid. Nad ei olegi aga nii väga kaugel jõuluministeeriumist maa ja taevaloojast, kes kingib iseenese suuremat kingitust ja paremat ei oskaks teha keegi. Minule on mu 75-st jõuluõhtust kõige rohkem meelde jäänud see, kui mu ema tol ajal kolmekümnendates aastates pani ette habeme võttis koti ja kepi ning asus jõuluvanana teele. Meie lapsed vaatasid suurte silmadega. Külm talveilm, oli ema ütelnud ka, kuhu ta läks. Kui ta tagasi tuli, ütles ta meile oma lastele. Oleks näinud, kuidas nende väikeste laste silmad särasid. Nii umbes kilomeeter meie kodust elas üks vaene perekond viie väikese lapsega. Ma ei pärinud, kas tolles peres oli iial enne jõuluvana nähtud. Kuid arvata võis, et ei. Mina ja mu nooremad vennad hakkasime igatahes sellel õhtul aru saama, mida jõulud päriselt tähendavad. Ega meiegi pererikas olnud, kuid meil polnud ka millestki puudust, jõulupuu soe tuba ja hea olla. Ent mu emal oli ja sealt ära välja külma kätte minna ning teistele jõulurõõmu viia. Apostel Paulusele liplaste kirjas on hümn, mida pole kerge tõlkida. Ent selle keskne mõte on väga selge. Kristus ei tahtnud olla kauge jumal vaid loobus oma jumalikkuse eest ja hakkas inimeseks. Jah, koguni inimeste teenijaks. Nagu oleks temalgi olnud vaja välja külma kätte minna, teistele rõõmu viima, ütleksin mina oma emale mõeldes. Jõulud on jälle ukse ees. Vähestel on võimalik Betlema rännata, kuid me kõik saame avada oma südamed jumalale, kes tuleb lapsena meie juurde kuivema. Südame avamine ei ole meie jõulupuu, kingitused ja kirikuskäik, mingi kombetäitmine, vaid elulised ja olulised asjad olgu peale. Lihtsad. Neid vaadates, kes jõuluõhtul armulaualt tulevad pole mul kunagi jäänud kahtlust. Jõululaps on selgi aastal uuesti tulnud. Me mõistame seda paremini. Oleme temale ja ka iseenestele jällegi sammukese lähemale jõudnud. Ning astume tänavugi järgnevatel aastatel edasi, kuni me täiesti tema sarnaseks tõesti inimesteks saame. Küsigem siis enesel tänavusel jõuluõhtul, kas ma olen sel aastal veidikeseks rohkem inimeseks saanud valguse ja rõõmukandjaks? Ning arvan, et seda soovib küsida kõigil ka neil, kes ühtegi kirikusse-kogudusse ei kuulu. Sest inimeseks saada soovime me ju kõik, eks. Kalugem. Taevane isa, me täname ja kiidame sind. Et sa oled meie keskele tulnud ja meid õpetanud saama inimeseks, kelle sina oled loonud omaenese näo järele, sinu enese sarnaseks. Õpeta meid sinu tulemist ikka paremini mõistma. Jumala jõulurõõmust teistele osa andma. Sina, Immanuel, jumal meiega ole meiega, jää meiega. Aamen.