Raadiomuusikast. Muusikaga. Valter Ojakääru, meie tänane teema on Eesti raadio, estraadi kester. Ja kui ma olen vaadanud tagasi meie sarja algussaadetes raadioprogrammidele, siis juba aegade algusest ikka tahetakse tantsumuusikat ja kerget muusikat ja, ja kõik need nii-öelda sotsio loogilised või kuidas neid tollal nimetati, küsitlused toovad välja, et inimesed tahavad hingele kergendust, meelelahutust. Walter, sina oled mänginud orkestris ja olnud selle orkestriga nii või teisiti seotud kui mitte teisiti siis vaimselt aastakümneid. Ja Ma väga palun, et sa vaataksid kid tagasi nii kaugele, kui sinu mälu üldse ulatab. Kuidas raadio juures on olnud töötanud estraadiorkester, kas koosseisus mitte koosseisus ja nii edasi ja nii edasi. Minu mälu ulatub kohutavalt kaugele tagasi. Mina läksin sellesse orkestrisse, siis oli selle nimi, oli Eesti raadio džässorkester. Ja see dati või kutsuti kokku 1944. aastal. Kohe pärast tol ajal räägiti Tallinna vabastamist, no ütleme praegu nii, et kohe pärast Tallinna taasvallutamist. Džäss oli sel ajal kõige populaarsem levimuusikaliik ja Nõukogude Liit ja Ameerika kui džässi kodumaa olid sõjakoos võiduka lõpuni viinud ja olid sel ajal tohutult suured sõbrad. Estraadiorkestri nimetuse sai see orkester siis, kui Sõpruse Ameerikaga lõhki läks. Ja sassi seda nime ei tohtinud tänav suhu võtta. Ja saksofon oli pahapill ja, ja nii edasi, see oli umbes, ma täpselt ei mäleta, no umbes kuskil 49 oli see muutus, kui orkestrisse pööre tuli, jah. Aga orkester asutati õieti ühe teise orkestri gaasil ja see teine orkester oli Landesse endal Revali tantscapelle, mis saksa okupatsiooni ajal töötas samuti raadio juures ja kus suurem osa selle Eesti raadiot siis nüüd džässorkestri mängijaid olid mänginud. Nii et kui esimene raadiokomitee esimees Paul Uusman võttis nüüd selle Eesti raadio ohjad oma kätte siis oli tema üks esimesi ülesandeid otsida üles mõni kompetentne pillimees, kes võiks aidata kokku ajada kergemuusikaorkestrit. Tol ajal öeldi päris päris rahulikult džässorkestrit, sest oli ka olemas. Tagalas Nõukogude Liidu tagalas oli riiklike kunstiansamblite džässorkester, oli Eesti korpuse suure džässorkester, sel ajal olid kõik džäss orkestrist. Noh, ja saadi kätte Elmar Kruus, kes mängis meil trummi ja tema oli ka meie orkestri esimene inspektor, võttis jalgratta, sõitis loogeldes Tallinna varemete vahel. Kõik need mehed ükshaaval läbi, mingisugust telefoni siis ei olnud, kedagi telefoniga kätte ei saanud, kõigil tuli koju järele sõita. Aga kuna tema neid kõiki tundis ja teadis, siis oli orkester koos ja vist oli umbes nädal aega või 10 päeva pärast siis seda Tallinna järjekordselt ülevõtmist oli siis orkester koos 44. aastana, no ütleme ümmarguselt kuskil nii oktoobri alguses ma täpselt kuupäeva ei mäleta, aga see, kuhu on ka olemas alustas tööd ja mina sattusin sinna. 45. aasta. Tööraamatus on mul vist detsembrikuu, aga tegelikult ma mängisin seal juba varem, olin alguses nagu proovi peal. Ja sattusin sinna õieti kummalisel kombel sest samal ajal töötas Erich Kõlar juhatusel suur džässorkester, kuldne seitse. Mängisime tantsupidudel ja hüvitise kuldne seitse oligi koostatud Eesti raadio, džässorkestri ja Eesti raadios hoonia orkesti muusikutest ja nii hästi raadio orkestris kui ka meil kuldses seitsmes mängis esimest alti. Üks väga hea pillimees, suurepärane saksofonigrupi juht ilusa tooniga ja niisuguse eas mingi tunnetusega. Teda hüüti panna sellepärast, et ta oli Poola päritoluga Vladislav trajanski oli tema nimi. Kõigi tema suurte muusikaliste vooruste juures oli tal see viga, et ta oli nagu öeldakse, kõva kärakavõtja. Ja mina elasin sel ajal Helmut Orusaare juures ühes väikeses toas tema korteris luise tänaval. Ja ühel ilusal päeval tuli Elmo torusaar Surje jooksuga koju ja ütles mulle, et kuule, võta pill kaasa ja tuleraadiosse. Meie stuudio oli tol ajal praeguses inglise kolledžis tolleaegses merekoolis Pärnu maantee ja, ja mis see on see Estonia puiestee nurgal. Rossis Admerk Kuulov, kes oli tol ajal selle džässorkestri juht. Nonii otseselt öeldud, oli löönud selle trianski proovist minema kuna nähtavasti tal juba oli mõõt täis saanud. Ümberkulu oli üldiselt väga kannatlik. Neid viinavihaga mehi oli seal teisigi, aga, aga mitte mitte nii tugevasti. Ja läksin sinna ja jäin sinna tänu sellele, et teine mees jõi ennast kohalt lahti. Sellest mehest oli mul väga kahju muidugi. Sest nagu ma juba ütlesin, ta oli tõesti väga hea muusikamees, aga no arvatavasti ka temaga ei saanud koos mängida, seepärast et natuke aega hiljem. Me pidime ta ka kuldsest seitsmest ära saatma, sellepärast et jälle mängude ajal ei tulnud välja ja meil oli küll viis saksofoni, aga kui esimene saksofon puudub, ikka jälle on hädas, pidime jälle ümber ümber organiseerima ja leidsime, et parem kui ilma. No see oli pikk jutt sellest, kuidas mina sinna sain, aga aga üldiselt sel ajal oli seal üks väga tore seltskond. Sellest orkestrist on tegelikult järel praegu ainult üksainuke mängijas on trompetimängija Henno Lehis, keda tuntakse kui suurepärast akva realisti. Ja ülejäänud on, on kõik aastatega meie hulgast lahkunud ja nendest on ainult jäänud üks väga tore mälestus, mida ma kavatsen jäädvustada kindlasti selles raamatus, mida ma nüüd praegu kirjutan. Eesti levimuusikast. Seal oli näiteks, ma juba ütlesin, et dirigent Dali Rostislav märkolov, tema oli tegelikult viiuldaja, ta mängis enne sõda Altriiulit raadio sümfooniaorkestris ja sõja ajal juhatas ta seda sama riiklike kunstiansamblite džässorkestrit Jaroslavlis. Ja meil oli kolm viiulit, tol ajal. Kontsertmeister, kes vahetevahel ka orkestrit juhatas, oli Eduard, kurt elupõline restorani muusik, kes väga hästi tunnetega mängis. Ungari muusikat, oskas Ungari koodi improviseerida ja trompetimängijad olid. Kolm trumpetisti olid erist kitse mets. Üks minu kõige paremaid sõpru seal orkestris. Siis oli Elmo torusaar, mängis teist trompetit ja Enno lehis mehis, kolmandat oli kaks trombooni, esimene tromboon oli Ülo Raudmäe keda muidugi ka vaja pikalt tutvustada. Tema läks meie juurest siis just ära, kui orkestrist hakati moodustama estraadiorkestrit, siis ei olnud nii suurt vaskpillide gruppi vaja. Ja jäi orkestris ainult tromboon. See oli kui ta neeme, kes oma õnneks oli täiesti korralik akordionimängija, nii et ta jäi orkestrisse rohkem akordioni kui trombooni pärast. Ja saksofoni olid siis sel ajal, kui mina sinna tulin, tähendab peale minu olid siis veel Herbert kulm, Ilmar Kureniit ja Lembit Raudne. Neli tükki oli meid siis. Lembit oli Ülo Raudmäe vend. Ja rütmigrupp oli klaverit, mängis endale annus kontrabassi. Kaarel Maarand kitarri, akordioni kaamengis. Viktorignaatieff õieti oligi niimoodi, et tollal oli kitarri akordion, nad mõlemad olid nagu kaja oli, mängis üks kitarri ja teine akordioni ja olid Viktorigna, Matthias ja Konstantin baarse. Paalse oli selles mõttes erandlik mees, et tema oli mänginud juba kõige esimeses eesti džässorkestris kutselisest džässorkestris morfi bänd taoliga aastatelt kõige vanem. Ja trummi mängis siis Elmar Kruus kes oli siis ka ühtlase orkestri inspektor. Riiulid ma nimetan siis ikka kõik ära, olid Edward kurt. Siis oli n kandvere. Ja vaat nüüd eesnimi on ununenud, tari oli üks. Neid oli õieti vaja siis, kui oli kontsertrepertuaari mängida, sellest sassi paladest tavaliselt viiulid üldse vaja ei läinud, ainult noh, tango inglisvalsid ja valsid ja seal oli vaja. Ja töö käis niimoodi, et sel ajal raadios puudub igasugune fonoteeki, isegi mängiti helifilmiaparaadiga, mängiti helifilmimuusikat selleks, et oleks midagi mängida. Praeguse vana raadiomaja keldris oli stuudio. Ja seal oli üks, keda ma mäletan, oli olev Kask oli seal ja tema siis lasi sealt seda muusikat. See kõik oli väga algeline ja seetõttu tuli mängida orkestriga. Ela saateid otse-eetris ja töö käis niimoodi, et tulime seal kuskil, noh, kella kümne-üheteist tulime kokku, tegime paar tundi proovi kella ühest ütleme kaheni oli üks lõunakontsert siis sirutasin natuke jalgu, mõned läksid üle tee, Palazzy tegid 100 grammi ja siis tulid uuesti tagasi kuskil seal kella. No ütleme, neljast ütleme seitsmeni või kuueni tehti prooviks kaks tundi ja siis kella seitsmest oli teine saade. Ja niimoodi see töö käis, tavaliselt käis kaks saadet käis päevas, no mitte iga päev, aga, aga väga tihti. Ja muu töö oli. No näiteks tollal olid ka avalikud raadioõhtud. No kindlasti oli üks niisugune niisugune õhtu oli raadiopäeva kontsert, mida siis tol ajal Estonia teatrit ja kontserdisaali siis ei olnud, need olid veel varemetes Mustpeade majas pikas tänavas. Ja noh, seal oli väike lava, seal mängisime ka Kuldse seitsmega, nii et see oli nagu üks korralikum saal sel ajal. Ja need olid ka niisugused toredad sündmused. Ma mäletan, Felix Moor konfereeris ja ühes palas, mul oli klarnetiga, mina tegelikult ei olnud klarnetimängija meil Ilmar kureni ja Herbert kolm olid minust 10 korda paremad klarnetimängija taga. Juhuslikult oli esimese altsaksofonipartiis sattunud üks niuke klarneti kadents või soolokene ja mina seda mängisin ja pärast moor ütleb mulle, et no ega seisul ikka päris hästi välja ei tulnud. Ja õige oli ka, nii et noh, eks vaevaga mängisin ära, aga näha oli, et, et vaevaga. No kes seal olid siis, Veera neelus laulis ja Taraskaaja Georg Ots käis meil tavaliselt stuudios kõige rohkem. Gurjevi ots käisid. Ots oli sel ajal minu arust vist alles konservatooriumis esimese kursuse peal, alguses ei olnud tal ju neid Eesti repertuaari. Ja siis olid seal niisugused laulud nagu planteri on minna tööle pampafampemparaapa, tara. Ja siis sari seal oleme lendurid. Selle lauluga oli tore. Me lindistasime seda. Ots laulis soolot ja siis laulis seal meeskvartett. Jaa, lenduril lennu ja siis oli, pidi paus oleme ja siis üks selle ansambli basspidi küsima. Tallinn spetsialist pärit natuke väikse vene aktsendiga ja ta pidi küsima, aga neiukesed nad oodaku meid veel vastas Sisot. Ja tema ajas segamini, ta küsis, aga lennuk. Muidugi siis keegi ei saanud enam edasi. Lennukid, neiud läksid kõik segamini ja noh, niisuguseid asju oli seal iga jumala päev, ma mäletan, meil oli niisugune asi, et tema oli kopsuhaige, tal oli päris tõsine diisikus, hiljem teda opereeriti ja siis ta sai seisust lahti, lõigati üks osa kopsu välja ja saadi sellest lahti. Aga tavaliselt kevadeti läks ära, läks ravile ja siis juhatas Leo Tauts. Tauts oli jälle niisugune, alati üks vembumees. Mäletan, ükskord oli niisugune juhus, et me mängisime merekoolis ühes klassis ja saade peab algama Tautsi ole ei ole, ei ole, aga no meil oli nii kokku lepitud, et nad materjal on kõik noodid pultide peal ja siis Eduard kurtle poognaga lihtsalt lahti ja hakkan mängima, mis seal siis ikka nii väga juhatada on ja juba kurt seisab juba püsti ja teadvustades käis ka juba, et mängib Eesti raadio džässorkester ja juhatab Leo Tauts. Ukse lahtitaotlus tuleb sisse, igavene suur niuke pikk postikasukas või mis tal oli seljas? Jah. Kepp on käes ja käigu pealt hakkab juhatama IŽ naerab, irvitab nii et muidugi paljud juba seal puhkpillimängijatel juba raske puhuda ja ja siis ükskord oli niisugune juhus, et käisime jälle temaga. Orkester sõitis, vii ka mingisugune pleenum ja sel ajal oli ikka igasugusteks pleenumi kultuuripärand lähevad ja mis iganes ja olime Riias ja Riia ülikoolis mängime ja ja meil sel ajal oli kõigil tehtud frakid. Sel ajal raadio oli ikka nii uhked, et koorile ja sümfooniaorkestrile ja estraadiorkestrile kõigile tehti frakid, issand jumal, mis see maksma läheks, kõik? Rätsepatöövõit. Nojah, ja siis korraga tuleb niisugune asi veel, et Tauts fraki püksid maha unustanud. Kõik on korras, aga püksa põlet ei aita midagi, Tauts vaatab ringi. Victor Reinla oli sel ajal mängis veel alti kolmanda taltija. Vaata, kuule, Victor, anna oma püksid ja, ega muud üle jäänudki vahetust siis püksid ära. Victorbanisest Tautsi hallid püksid. Taudse jumala praki püksid, puldi tagant ei Bosnia välja, meil puldid ees ja aga see häda oli sees taudsele kõhn ja Victor oli paks ja tal olid püksid, olid nii suured ja Tauts oli väga hoogne juhataja, ta vahelbergis lausa hüppas niimodi, kui ta juhatas ja klaveri taga hüppas tihtipeale ta nii väga energiliselt. Korraga me vaatame, mis on. Ühe käega pükse kinnitasid, juhatab püksid kipuvad kogu aeg alla, vajuvad. Oi jumal neid, kui hakkad mõtlema neid eriti just sõitude peale, mis, mis juhtus igast Moskva ja Leningradi ja igast sõidud. Ja tegime jogaks, mina tegin kaasa tegelikult orkester tegi kolm suurt ringreisi veel need sõprade meloodiad, kus sõitsime välja kuskil veebruarikuus tagasi, tulin maikuus alles ja. Ja kui palju mängijaid selle aja jooksul on sealt läbi käinud, siis kui saksofonist sealt ära saadeti. Lembit Raudmäe läks mängima. Estoniasse fagotti? Jaa, Uudo kallas oli sel ajal Siim Kallase isa enne Reinlad mängis altsaksofoni. Ja tema pidi õppima oboe mängima ja noh, ühesõnaga mina jäin siis ainuke saksofonimängija kulm ja kureniitjaid tarneid teid mängima. Ja mina mängisin siis, kui vaja, kolmandat klarnetit või siis tegin altsaksofoni ka metsasarve. Et jumala pärast mitte oleks saksofoni häält kuulda. Ja noh, siis hakkasid meil käima juba viiuldajad, viiuligrupp pidi suurem olema, noh, käisid niuksed, väga toredad mehed, nagu näiteks Sappoosin käis meil asemikuks, Vladimir Sappoosin. Siis Hugo sütts, tšellomängijad käisid seal Estoniast, käis Kuusna ja, ja Lee valt käis mõnikord ja väga tihti käis sümfooniaorkestrist Vallimäe Kaarel Vallimäe oli kõva anekdootide. Nii et alati pool tundi läks anekdootide peale nagu mängima hakata ja millal hiljem õunapuu. Õunapuu tuli kah juba siis, kui, kui valeks selleks estraadiorkestri, eks tema oli, enne seda oli filharmoonia solist. Aga ta väga hästi sobis orkestris, ta oli niisugune väga tore, niisugune muidugi väga hea viiuldaja, aga puhas ja kindel ja vaikne inimesena tagasihoidlik ja Me olime kaks pikka ring reisu temaga ühes toas ja ja, ja kui sa ikka ligi seal ütleme, kolm ja pool kuud oled, jagad tuba, õpid tundma ja nii me saime suurepäraselt läbi. Kusjuures mõned teised näiteks pikapeale läksid omavahel nii tülli kannatanudki kui kaks kõva kivi, saab kokku, aga meil oli just õnneks nii, et mina olin võib-olla see ägedam ja tema oli see mahedam pool. Ma hiljuti uurisin seda ja esimene stuudio sai vist valmis mingisugune niukene ajutine 48. aastal, aga päris pidulik avamine oli 50. Aga ma mäletan seda, et 1949 kevadel. Me lindistasime Georg Otsaga Valgre Saaremaa valssi ja Valgre oli see ka sel ajal seal lindistamise juures. Aga see oli seal teise korruse fuajees kuidagi see oli mingisugune ajutine mikrofoni oli üles pandud ja alguses merekoolis lindistasime ainsa mikrofoniga kõik pidi sisse tulema, lauljad ja orkester ja kõik ja need pole mingid teleFonkenid, vaid mingisugune tavaline niisugune bot. Aga noh, ära sai tehtud ja praegu tuli Valgrest juttu, eks heliloojad käisid, on meil kõik seal, kes aga sel ajal kirjutasid midagi, no Tauts käis juba kui dirigent, aga kui helilooja Edgar Arro, Boris Kõrver ja Uudelepp oli vahepeal meil niisugune päris solist ja ja vahepeal oli isegi niimoodi, et Artur Rinne oli palgaline džässorkestri solist ja Uno Elts oli akordioni ka, niisugune Kaksulist oli, eks ole, akordionist teine oli laulja siis? Jaa norin muidugi, kavaisan dollarine läks, kõndis ära ja ma veel nägin rinnet, üks kord lilleküla jaama perroonil nägin teda ja küsisin veel niimoodi, et noh, Artur, kuhu sina lähed ja ta ütles, et kinni lähen. Ja ta juba teadis, et teda jälitati ja tal on minek. Ja eks ta nii oligi meie orkestrist õnneks. Kõiki neid juttusid, mis seal sai räägitud ja kui palju seal oli neid Pilamisi küll Stalini küll, kelle arvele iganes olidki oi jumal. Ja mitte ühtegi, kas siis ei olnud meil ühtegi koputajad, aga peab ka seda ütlema, et tõesti sel ajal see raadio juhtkond oli väga tolerantne see uusmäe vastu ei olnud, ta oli niisugune ka omamoodi sihuke muhe mees ja eks ta tegi, mis nõuti ja aga näiteks esimene kaadrite ülemkaadrite ülemasta sõltus ju väga palju. Kui see hakkas keerutama, siis võis inimene lennata, ei tea, kus kohta. Seal üks Saaremaa mees, üks mingisugune korpusepoiss, kes pandi sinna, papp oli ta nimi, temad kihutas poistega kogu aeg jõi viina ja oli täiesti, te teda ei huvitanud üldse, see oma, see niisugune temad tööalane, niisugune poliitiline aspekt teda ei huvitanud. Ja, ja võib-olla tänu sellele kõik need madinat läksid, ütlen võrdlemisi kergelt. Ma ei mäleta üldse raadiust. Peale rinne ei mäleta keda. Nii et võib öelda, meil vedas. Valter, mis saastani sina ise mängisid kaasa? 1970. aasta lõpuni, nii et 71. aasta esimesest jaanuarist läksin, siis mitte veel pensionile, aga läksin vabakutseliseks. Paul Himma ütles, et, et tema meelest estraadiorkestri töö nagu kõigi orkestrite töögi vist terves maailmas on teatud rutiini järgi vaatamata aastakümnele enam-vähem sarnane. Kas, kas see tõesti ongi nii? Jah? Nojah, repertuaar muidugi muutub, aga noh, ühesõnaga töökorraldus on küll see näiteks, et me ei tulnud kunagi väga vara tööle, meil olid proovid, tavaliselt hakkasid kuskil kella ühest ja selle järgi me olime harjunud kaua magama. Kui palju orkester läheb dirigendi nägu või, või sõltub sellest? Nagu meil kuuluv oli, siis ega tema suur niisugune džässiasjatundja ja ei olnud. Ja me tegime kõik ikka omavahel. Tegime klaariks, nagu öeldakse, ja ja ta oli ka sellega nõus, ta ei hakanud eriti peale ajama oma seda niisugust dirigeerimise või ta töötas rohkem välja niisugust palu, kus oli, oli vaja tempo muutustega, niuksed, suuremad popurrii ja niisugused asjad ja ja, aga niisugust tavalist niukses džäss paluda lasi orkestrit mängida. Sauniga oli teistmoodi, kui Saul tuli, siis Saul ikka juba võttis seda asja nii nagu nagu dirigent ja eks sel ajal temaga ikka midagi läks, nagu muutus ka, aga no sel ajal oli orkester ka muutunud. Oli juba jälle uuesti neli tuba, neli trombooni, viis saksofoni abi, Seider oli tulnud meile ja ja nii et orkester kõlas ka juba hoopis teistmoodi kui see, kui see vana. Niisuguse orkestri nagu on kas kerge muusika, orkester või ka džässorkester raadioringhäälingu juures selle kasutegur ja, ja võib-olla kuna sa oma peas oma mälus ja mõistuses omad terviklikku pilti meie kergemuusika ajaloost üldse, siis on sinult just hea küsida seda võib-olla sellist üldistust, mida see orkester on meie kultuurile andnud. No kui seda estraadiorkestrit praegu mõelda, siis siiski tohutult palju. Kogu tolleaegne vokaalrepertuaar, jaga instrumentaalrepertuaar, mis kindlasti käis meist läbi. Siis kui vist 50.-te aastate alguses tuli Laansoo ansambel, siis hakkas Laansoo nagu osa niisugust moodsamat repertuaari paari enda peale võtma. Aga Laans mängis alguses ka üsna palju just neid lintidel maha kirjutatud välismaa asju, mida rahval kombeks oli. Aga siis niuke originaalrepertuaar käis väga-väga kaua aega, nii kaua, kui mina seal olin, praktiliselt originaalrepertuaar käis ikka läbi Eesti Raadio selle estraadiorkestri. Neid linte praegu, mis tol ajal tehti, ma olen isegi vahetevahel kuulanud ja imestanud, et päris meeldiv kuulata, mõni kõlab päris hästi. Tänane jutujärg on jõudnud Eesti Raadio estraadiorkestri juurde. Ja mul on hea meel siin stuudios tervitada ära Paulimat kes on päris pikki aastaid estraadiorkestriga olnud seotud nii teisiti. Tere tulemast, laul. Aitäh kutsumast, tere tulemast kõigile raadiokuulajatele. Jah, tõepoolest kuidagi kuidagi juhtus nii. See ei olnud võib-olla isegi mitte väga teadlik valik, aga ma olin tulnud just aega teenimist nõukogude armeest ja ja olin lõpetanud esimese hooaja pärast armeed. Töötamist ERSO-s tollase Sis televisiooni raadiokomitee sümfooniaorkestris. Ja juhtus nii, et minu elukohaks sai Kehra praktilistel põhjustel oma. Otsisin sellist võimalust, et mul nagu tööajad paremini sobiksid Kehrast käimisega ja siis tekkis see variant, et. Maestro Peeter Saul kutsus mind estraadiorkestrisse aldirühma kontsertmeistriks ja nii juhtuski, et ma puutusin siis lähemalt, hakkasin sellest alates ütleme 79 aasta sügisest peale siis kuni praktiliselt kuni selle ajani, kui ma raadiost siis ära läksin, 94 olen ma rohkem või vähem olnud seotud Eesti raadio estraadiorkestriga, Eesti Raadio kontsertorkestriga, Eesti raadio big bändiga või nagu heal lapsel ikka, oli tal ka mitu nime ja mitu erinevat koosseisu. Dirigenti ka ja maestro Sauli kõrval veel maestro mägi, kikerpuukõrvits. Need olid, Tõnis jah, just need väga õige sinna peab, ütleme, Tõnissonist kõrvitsaid on palju ja oli ka veel teisi, aga need ei olnud siis nii pidevad, pidevad esinejad estraadiorkestri ees. Paul, sina oled olnud nii orkestrant kui ka administratiivtöötaja, kui võib niimoodi nimetada neid Amest amet kahti, kuhu sa järjest edasi liikusid kuni selleni välja, et päris suure raadio juhtkonda. Aga täna me ei räägi sellest kuidas öelda kõrgematest ametikohtadest, vaid kõigest sellest, ainult, mis on seotud estraadiorkestriga. Kuigi jah, kas sa olid ka selle hetke juures, kui estraadiorkester lakkas olemast? Praegu on küsimus aga ettepoole. Ja see oli siis juba praktiliselt silmapiiril, seda võis prognoosida, aga ma läksin enne raadiost ära sest oli selge, et need asjad kuivavad kokku mitmetel-mitmetel, objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel ja seda oli siis 90. aastal ka näha. Võimalik prognoosida. Sul on mõneti ka võib-olla tagasivaateid. Ma mõtlen sol kui üldse tegevmuusikul ja noorel pillimehel. Kas sa enne olid ka kuidagi fikseerinud, et estraadiorkester siin raadio juures töötab jäätmekastist, lahmer kuulab, oli siin pikka aastaid dirigent ja siis tuli Sauli ja nii edasi. Oli sul seal selles mõttes kokkupuuteid või, või mingeid Eela arvamusi või ette kujutasid või tulid puhta lehena? Kokkupuuteid mingeid oli, sest ma olin käinud noh, nii nagu pillimeeste keeles kehaks või, või lisajõuks mõningaid projekte, salvestusi tegemas ja mõningaid kontsert, aga tegelikult see on väga hea küsimus selles mõttes, et ega me tegelikult ei tea, mida see estraadiorkestri teeb ja milleks teda vaja on ja kui seda üldistada, siis, siis on väga paljudes asjade juures koma, hilisemas töö juures olen ma tähele pannud seda, et et see asi, mis sulle, kui sa ise selle sees oled ja mis tegelikult ongi oluline ja tähtis asi, aga see ei pruugi olla naabrile või selle inimesel, kes elab sinust kilomeetri kaugusel naaberasutuses, temal ei pruugi olla tähtis ja ja alati on väga tähtis osa, et ikkagi peab oma tegevusest teadvustama teisi inimesi, alati peab propageerima seda, mida sa teed ja, ja ei maksa, ei maksa karta seda, et jumala eest, ma olen seda juba rääkinud, kuidas nad ei tea ja ei teagi, tuleb uuesti rääkida ja kuna ma olen tõesti kogu selle võib-olla hierarhia läbi käinud, siis ma ütlen tõesti pillimehel on üks vaatenurk sellele asjale. Kui sa pead asju üldisemalt hakkama vaatama, siis, siis tekivad sinna palju teisi vaatenurki, mis ei ole vähem olulised juurde. See periood, kus sina alustasid ja ka pikalt töötasid, oli Peeter Sauli periood. Eesti raadio estraadiorkestriga. Sa üsna peagi Issaid orkestri inspektariks. Ma mäletan, ükskord ma seisin täpselt siin esimese stuudio ees oli orkestrivaheaeg, ma teadsin, et midagi seal oli, et enne Direco Adamson oli nagu vist ära läinud ja majuta kursis täpselt, mis, mis sünnib ja ja oli orkestri proovivaheaeg ja minu juurde tuli Peeter Saul ja ütles, et järgmise nädala töökava oleks vaja ära teha, kas sa oled nõus tegema ja mina vaatasin nagu otseselt, et mis järgmise nädala töökava ja mis, noh. Aga see oli tegelikult sisuliselt nagu pärast tuli välja oli ettepanek, et kas oleksite ühes järgmisest nädalast direktoriks hakkama estraadiorkestrile, nii et selles mõttes nagu inspektori faasi häälega ma natuke aega mõtlesin ja kuna ma olin samal ajal olid öös raadio kammerorkester, kus ma neid paberi poolt ja seda korraldamist poolt tegin, siis mul ei olnud sealt see võõrasemaga mingit tõmmet, ka sellele pole korraldamise poole nagu tundsin ja nii ta läks. Ja siis siis oli see moment, kus mul hakkas juurde tekkimise teine dimensioon. Kuidas estraadiorkester oma igapäevast elu elas? Tegelikult on nagu kaks helispetsiifikat stuudio de ja on, ütleme nii-öelda igale ta kontserti andev ütleme, kas siis sümfooniaorkestrile ükstakõik, mis kontsertorkester ta nõuab pisut, et ma ütleks isegi niimoodi, noh professionaal olen, nõuavad kõik, aga ta nõuab ka pisut spetsiifilist närvikava sellelt inimeselt, kes selle stuudio orkestris töötab, sest sul puudub side publikuga. Sinu iga loo lõppedes ei plaksutada, aga samas sa pead olema võib-olla veel täpsem, kui kontserdisaalis stuudio ja mikrofonid halastamatult. Emotsioon jääb ära. Jääb järele ainult see, mis tegelikult kõlab. Mida, mida me siis mängisime, meil oli ju nagu kaks liin, üks oli see sümfooniaorkestri koosseisuga ütleme selline meeleolumuusika või siis ka väiksem koosseisuga bigbändi muusika, kus siis keelpillidele olnud. Esiteks juba nende ühendamine on keeruline, sest ka selles spetsiifika nõudis, nõudis puhkpillidel pisut erinevast lähenemist, nii et pilli, mis pidi olema üsna kõigesööja ja ja see meeleolumuusika suurele suurele orkestrile, mille Nov meisterlik ana seeria oli, oli ja on ju tegelikult Peeter Saul ja on ka teisi, aga tema elutööks suur osa ongi just see olnud. Oli see ka tegelikult, mis nüüd tema arvates Ameerika muusikalidest ja filmimuusikatest oli ju tegelikult Läänes oli olemas, aga see nišš Eestis ja ka Nõukogude liidus oli väga väike ja puudus ja sellest tulenes ka see, et, et väga palju selliseid vahetusi toimus ka Moskvaga ja, ja sellesama repertuaariga, mida meie salvestasime. Me tegime ka Peeter Saul käis ka seal esinemas ja mööda. Nii et see oli mingi selline nišš, mis minu arvates oli vajalik ja kui ma tagantjärgi võtan seda, seda vajalikud oli tal mingit bussides, aga samas peab siiski tunnistama, noh, ei oleks aus, kui ma ütleksin, et tegelikult ega akadeemilised muusikaringkonnad seda nagu tõsiselt ei võtnud, et seal ikkagi mingi selline, ma ei oskagi öelda, mis ta oli, aga umbes päris tingeltangel ta ei olnud ja süldimuusikaga, aga seda siiski akadeemiline konservatiivne muusikaringkond seda nagu tõsiselt ei võta. Aga samas ma arvan, et tal oli oma funktsioon omas ajas ja ja muidugi sellise orkestri niiviisi ülalpidamine on tegelikult üks väga suur luksus. Ja selles mõttes oli Eesti raadio ikka jõukas. Et kuigi see oli riigi rahadega suude suutvat ikkagi korraldada niimoodi, et siin oli sümfooniaorkester, sineli estraadiorkester ja siin oli koor. Ja siin oli veel muidsin, oligi raadio kammerorkester uskumatu, kui praegu tagasi. Kui palju läks teil energiat nii-öelda sellise kohustusliku või päevakajalise repertuaari peale või sinu ajal see ei olnud. Oli oli ka ikka tööd tehti, oli mitmeid selliseid niinimetatud valitsuse kontserte, mis me tegime, mis telliti ja sotsialistide ja siis me tegime koos solistide ka seal oli mu nii-öelda tamm, repertuaar ka, mida lauldi ja ja nagu öeldakse, anti keisrile, mis keisri kohus, eks ole, ja selliseid kontserte oli ka muidugi. Peeter Saul on mitmel puhul rõhutanud, et selle orkestri üks suur positiivne külg oli nende lauluvõistluste üleval hoidmine, mis nagu stimuleeris tublisti meie estraadi või heliloojaid just, ja see, et mitte ainult ka need laulumeistrid, vaid ka instrumentaalpalade kirjutab, et mis kirjutatud, aga sai, sai tegelikult ju kahega kas linti mängitud või vähemalt. Ma arvan, ma arvan, üldse heliloojale on ikkagi suureks stiimuliks see, kui ta näeb seda mingit konkreetset sihti, mis solisti jaoks või millise kollektiivi jaoks ta seda kirjutab ja see sellise orkestri olemasolu iseenesest oli üks selline võimalus ja väljund heliloojatele. Tänapäeval ei hakka keegi kirjutama sümfooniaorkestrile mingit meeleolu pala, sellepärast et ta teab, et võimalused seda salvestatakse, esitatakse, on, on nullilähedane. Selle võrra on eesti kultuur vaesem muidugi ühe asjana, mis ma tahaksin veel välja tuua, on tegelikult noh, mis, mis ei, mis ei jätnud sellist jälge, ütleme, võib-olla raadio igapäevatöös, seega meie igapäevatöös seega Eesti kultuurilukku. Kuid mis, mis pillimeestele oli tegelikult üsna oluline oli need kontaktid, mis tekkisid üles raadioga seoses Sävel sillaga. Tavaliselt oli ju tegelikult ka, ütleme noh, muusikaliste vahenditega teostatud poliitiline üritus tegelikult ju kui siitpoolt paar solistide dirigent sõitsid sinnapoole ja toonane juhtkond oli üles raadios poolne ja sellepärast nad mingis vormis nad otsisid kontaktid, kuidas nad saaksid oma hõimuvendadega kontakti hoida ja see oli see vorm, mis nad mis nad siis leidsid ja, ja selle varjus oli väga-väga palju huvitavaid asju, mida me mängisime, mida salvestasime ja ja näiteks, ega tänapäeval ei tea mitte keegi või ei mäletagi või paljukest, kas viljandastest keegi mäletab, et kaheksanda aasta keskel Viljandi Ugala teatris toimub seal sinna, kus laulis karitamat. Küla mitte keegi, lauludega laul seal selle raames näiteks? Mul millegipärast tagantjärele ettekujutus, et nii nagu sümfooniaorkester, Ki nii võib-olla isegi estraadiorkester rohkem elas ühest suursündmusest teiseni, sest pidevalt silmaga ei, just jaa jaa, peaaegu kogu aeg, kui just mitte lausa nii-öelda ülehomme, siis kuu aja pärast või pooleteise pärast terendas jälle silmapiiril mingisugune suursündmus mille jaoks siis nagu hoiti isegi seda energiat ja valmistati ette. Siin ongi see, millest ma rääkisin, stuudiotöö on ikkagi suhteliselt selline väga paljunõudev, aga väga vähe vastuandev artistidest, mida artistile vaja, tal on vaja neid säravaid silmi auditooriumis, kes talle otsa vaatavad, plaksutavad, eks ole. Ja, ja selles mõttes testika väljaminek ja kontsert oli ikkagi suur sündmus ja muidugi üks oli ju erinevaid tegevusi, Kustas kikerpuu vedas, vedas Big Beni asi ja muidugi see on väga õige, iga artist peab seisma enda eest oma põhimõtete eest ja selles mõttes oli meil orkestris tihti, olid nagu bigbändi fännid ja ja olid suure orkestrifännid ja ka ikkagi oluline see, et me suutsime, nagu öeldakse, seda kogumit koos hoida, sai ära tehtud, nii mõlemad tööd ja siin on ikka üsna palju neid salvestusi, mille üle ei ole ka praegu häbi. Ja oli väga häid pillimehi. No ma ikkagi ütleks niimoodi, et meie orkestri eest käis ikkagi tolle vaja eliit kõik läbi. Raadiopoole pealt vaadates oli tänu just toimetuse ja kollektiivide väga heale omavahelisele kontaktile võimalikud niisugused asjad nagu näärimuusika tekkimine ja püsimine aastakümneid. Ma arvan, et sinul isiklikult on siin ka väga suur osa sest sellest viiest mõnel aastal isegi kuuest kontserdist ju juhtus, nii et et sina kureerisid, kui nii võib öelda kolme isegi. Jah, selles mõttes küll, et ega tegelikult ma võin praegu tagasi vaadata ja Estonias on samamoodi, meil on ju vana-aastalõpuball alati ja et minu viimane vaba aastavahetus oli 78 79, sealt alates ma olen kõik aastavahetused olnud tööl ja on väga palju huvitavaid muusikasündmusi nende aastate jooksul olnud ja näärimuusika, ma arvan, üks roll peale selle, et tal oli väga palju huvitavaid kavu, sai kokku pandud. Oli, oli ka see, et tegelikult ma arvan, et selle kaudu Eesti Raadio tuli ka nagu selle rahvale lähemale, sest muidu ta oli kuskil, sul on mingi karp toanurgas ja sealt midagi kostab ja on mitu erinevat programmi, aga mis raadio siis on ja ja meil oli suhteliselt suletud asutusega, siiani naljalt elavalt inimene sisse ei pääsenud ja aga see oli üks päev, kus sai teha eraldi, kus inimesed käisid siit läbi ja see oli niuke uste avamise. Noh, ma ei tea, sõnana poliitika kasutada, aga andis võimaluse uksi avada ka inimestele ja nad saaksid tulla ja näha, mis siin tehakse. Ja, ja selles mõttes noh, näärimuusika, ma arvan, on on üks, üks selge periood Eesti Raadio ajaloos. Ja ma ütlesin, et, et vahel oli isegi kolm kontserti, see tähendab et estraadiorkester alustas hommikul, nagu reeglina ei ostnud, siis oli bigbändi kontsert, mis oli sisuliselt samadest mängijatest võib-olla mõnede lisajõududega ja ega jäänud puudu ka Eesti Raadio kammerorkester vähemalt kunagi. Töine töine päev meile kõigile. Aga ikkagi, kuidas sa võtaksid kokku? Estraadiorkester on neid meie jaoks minevik, aga niisugune orkester üldse ühe rahvamuusikapildis? Ma toon siin võrdluseks mu küsimus, valguv küll laiali, aga Peeter Saul ütles, et, et ta on pannud tähele sümfooniaorkestrid püsivad oma nime järgi. Aga igasugused kerge muusika, orkestrid on oma juhtide liidri nimega ja elavad ka ainult niikaua, kuni, et teda juhib see see liider. Ja nüüd ütleme seda kahte poolt kõrvutades, vaat üldse niisugune nähtus jah, nagu olime seal. Nii-öelda need, mis meil on täiesti radioorkestri nime all või ütleme, interHaltong, orkester või meeleorkester või kontsertorkester, kuidas teda mujal nimetatakse ta muidugi oma liidriga seotud, sest sümfooniaorkester on selles mõttes klassikaline akadeemiline sümfooniaorkester on universaalne, ta mängib kaasajast kuni kuni minevikku välja eri žanrites eri eri heliloojad, mida tahes, aga estraadiorkestri või meeleolumuusikaorkester või kuidas nüüd õiget nime sellele leida, on see skaala tegelikult, et need valikud on väga laiad, mida ta mängida saab ja reeglina on väga raske olla professionaal, kõikides valdkondades ta paratamatult ühel või teisel põhjusel keskendub mingile ühele või paarile valdkonnale ja see on alati seotud tõepoolest liidri tan liidri nägu, sellepärast et kui me alati Mozart, Beethoven, noodid või partituuri tellida vastavalt kirjastuselt ja panna need pillimehele puldi peale hakata mängima, siis seda repertuaari tuli kõik luua kohapeal. Ja see eeldas väga tugevate arranžeerija olemasolu. Ja need orkestrit, mis on ka olnud, ütleme kasvõi siin üles raadio juures või, või no ütleme, Hollandile Hilversumis veel, eks ole, metropol ja sakslastel on üks unter Haltoloog raadiote juures või oli, ma ei tea, nüüd viimastel aastatel ma ei tea siis nende nende eksisteerimine ilma Aranžeerijate orkestri tööd ei ole võimalik ja paratamatult oli siis selle arranžeerija orkestreerida nägu ka. Nii et see on täiesti õige, sest need meeleolumuusika orkestrid on kõiki plaadidki, on, mis on antud, oli antud ikkagi selle juhi nime järgi, mis kõlavad ja aga muidugi jah, eks teatud nostalgia võib vaadata ka, aga aga ega aeg liigub ühes suunas ja elu liigub ühes suunas ja selles mõttes aeg muutub ja kui olukorrad muutuvad, siis tekivad ka teised võimalused ja kaovad ühed võimalused ja sest ega kaheksate aastate teises pooles hakkasid ka juba ütleme, nii-öelda kompaktplaat või CD nagu töödelda, aga hakkas juba peale tulema, tekkisid teised muusikavalikut palju lihtsamaks, läks kõik asi samas kvaliteedis konkureerida, sellega läheks järjest raskemaks järjest rohkem aega ja ressurssi nõudvamaks. Eesti on üldse Väike-Eesti Raadiol Eesti mastaabis selles mõttes veel väiksem ja siin konkureerida ei oleks olnud üldse reaalne lihtsalt. Ja selles mõttes ta paratamatult läks nii nagu ta läks. Kuulsite saadet raadiomuusikast, muusika raadioni. Täna mõtisklesin Eesti Raadio estraadiorkestri teemal Valter Ojakäär ja Paul Himma. Orkestri esituses kõlasid saate jooksul Henri Mancini koktil kahele Peeter Sauli seades ja dirigeerimisel solist viiulil oli Heiki Vahar. Seejärel Enn Vaino. Öine ekspress, lindistatud aastal 1959, dirigeeris Rostislav märk, kuulab Valter Ojakääru pala enne tarvitamist loksutada. Ning koos ansambliga kollaaž kõlas rahvalik laul seal, kus rukkiväli. Viimasena kuulsite Aarne Oidi avamuusikat. 80. aasta Särel silla kontserdile. Ja saadet jääb lõpetama Low pala omamoodi sümboolse pealkirjaga tänava, kus ma elan. Kergemuusikaorkestrit estraadiorkestri ühte varianti juhatab Aleksander Rjabov. Sadadel Heli lintidelt Eesti Raadio fonoteegis mis kannab Eesti Raadio estraadiorkestri nime. Mitmesugusel eri kujul. Nagu oli ka tänases saates juttu, näeme dirigent idena kirjas. Rostislav märk Kuulov, Vladimir üldse, Leo Tauts, Ülo Raudmäe, Erich Kõlar, Vallo Järvi, Peeter Saul, Aleksander Rjabov, Paul Mägi, Kustas kikerpuu, Tõnis Kõrvits, Heiki Vahar. Nendest kaks on kiidu rastist lahver Kuulov ja Peeter Saul oma pika-pika tööperioodiga. Peeter Saul töötas orkestri ees Aramseeridesse Pirigeerides aastast 1963 kuni hooajani 1995 96. See on uni. Lõpuni. Aitäh tänase saate kõnelejatele Valter Ojakääru-le ja Paul Himmale. Aga aitäh ka kõigile, kes kunagi Eesti raadio estraadiorkestris mänginud, seda dirigeerinud.