Täna kordame uue keskesarja kinnismõte teist saadet Toomas ringiga. Kinnismõte on üldse inimese eksistents siis nagu kivi vahel jala küljes mis nagu ei lase tal kiiresti edasi liikuda. Samas mõnikord ta nagu, nagu kannustab ja annab tema tegudele tiivad. Kinnismõtted võivad olla väga isiklikud. Neid tavaliselt inimene ise endale ei teadvusta. Seda vahest suudab psühhoanalüütika lahti muukida. Inimese hingest nii kenasti öelda. Aga teised on teadvustatud kinnisideed. Inimene on ennast kenasti analüüsinud, näinud, et ahhaa siin on minu kinnisidee. Ja nüüd, eks ta seisab väikese dilemma ees, mis selle kinnisidee või mõttega teha. Ja peale selle lihtsa pisikese inimese oma kinnisideedega on suurematel gruppidel omad kinnisideed noh, ütleme näiteks erakondadel või siis võib linnavalitsusel olla oma kinnisside Võib-olla kinnišeedee, riigi poliitikal. Ja samuti on kinnisside karahval, kui tuletada meelde eelmisi presidendivalimisi, siis rahva kinnisside oli see, et Arnold peab presidendiks saama. See on selline noh, vahel nagu mõistetamatu. Ma mäletan seda presidendi päeva, valimiste päeva, läksin külapoodi, ma olin maal parajasti. Ja seal oli siis see samane kohalik konsiilium koos Nad pidasid aru, tulin sisse, laiutasin, käsid, no ikkagi on lollilt küll. Mille peale vastati, jah, on nullid küll. Ja siis nagu jutu sees tuli välja, et nemad mõtlesid sellepärast lollid, et nad Arnold ide valinud ja mina mõtlesin sellepärast, et nad kohe lennartite valinud. Ühesõnaga selline selline päris päris mõnus kinnised ideede või kinnismõtete toll võib vahel juhtuda. Kusjuures mõlemad pooled on täiesti veendunud. Tema mõte on ainuõige. Kui nüüd vaadata veel seda rahvaste või rahvuste kinnisideed, siis siin on selline mõnus asi, et mida suurem rahvas, seda suurem on veendumus, et neil peab kõik olema hästi suur, hästi võimas, kõige parem, kõige esinev, esimene. Minu eakaaslased ja mäletan hästi neid kooli õppeõpikuid, kus kõiki masinaid leiutasid venelased, kus kõik kõige pikemalt puut kasvasid Venemaal kõige kõrgemad mäed Venemaal. Võib-olla see on mingil moel mingi kummaline. Enda väärikuse või suuruse rõhutamine mis, nagu, nagu ütleme Hruštšovi ajal oli ainukene konkurent oli Ameerika ja me pidime ilmtingimata siin Ameerikast, kiiresti ja, ja hästi ruttu mööda saama. Aga kui nüüd mõelda meile endile väikerahvale, Eestile siis mul on tunne, et meie kinnismõtteks on et väike on hea noh, see Mu koduke on väikene ja hiigla armas minule või, või siis madal lagi on mööduaal. Ja. Kümmekond aastat tagasi ma olin mõned nädalad sellisel saarel nagu Mauritius. See on Saaremaa suurune India ookeani saar, kus elab peal ligikaudu miljon elaniku. Ja mulle räägiti, et selle saare saale elanikud põevad liliputi kompleksi. See nagu ei torganud kuskilt silma sest inimesed nagu inimesed ja Ma olin ühe kummalise jutuajamise juures, kus Seal minuga nagu ühel ajal saarel olnud Fjodorovi silmakliiniku asedirektor püüdis-püüdis veenda seal kohalikke härrasid, et oleks väga otstarbekas avada üks kliiniku osakond saarel. Ja see oli päris noh, nii selge vastuseis sellele sellepärast et talle püüti selgeks teha, et oi, niisu, et asja ei saa korraga teha, et eks ole. Kõigepealt tehke üks väikene silmakliinik ja vaadake, kuidas nüüd klient tuuriga on ja nii edasi ja nii edasi ja nad ei suutnudki mõista seda terve Fjodorovi silma ravimise süsteem ongi nagu silmavabrik silma tervendamise vabrik. Et ta täiesti kardinaalselt erineb mingist pisikeses silmakliinikust või, või, või nii edasi. Nojaa, aga nüüd tuleme jälle koduste asjade juurde. No on kuidagi väga silmade ees, kuidas pidevalt tegeletakse meie linnas selle üle, et majad kipuvad nüüd äkki kõrgeks minema. Selleks, et läbi viia mingit mingit kõrgeid projekti, pidin nii palju piike murdma, et mõnele väljastpoolt vaatajale tundub see see asi täiesti arusaamatu, et noh, kuidas see on ju selge, et maal on oma hind ja, ja see maa tuleb noh, nagu maksimaalselt ära kasutada, see on see, mis on loomulik kõikidele teistele suurlinnadele. Aga paistis, et mitte Tallinnale. Või võtame nüüd selle kunstimuuseumi ehitamise, Nonii liputid hakkavad eitama mingisugust, eriti suurt maja. Ja nüüd nad ehitavad, nad ehitavad seda suuga aastaid, aastaid aastaid, aga ilmselt selle maja maht ja otstarve on nagu raamatu liliputi kompleksile ja liliputi mõistusele. Aga milles siis Lilliput hoolib? Liliputi hoolib sellest, et seda teatakse toolid sellest, et võib-olla ta jääb märkamatuks, siis keegi astub talle peale, ta niikuinii on pisikene. Ja siis ta püüab kuidagi ennast hästi nähtavaks teha. Liliputi mõistuses ütleb kohe, et vaat meil on eurovisioon ja me esineme seal kõvasti, meid vaatab ühe õhtu jooksul nii ja nii palju inimesi. Ja nüüd me oleme maailma kõige tähtsamad inimesed ja siis on see nagu üldrahvalik pidupäev. Või siis sport. No ikkagi vahva küll, kui seda eesti lippu nähakse all tiitrites, korraks vilksas, selleks tasub saata ikkagi noh, nii mehi ikkagi rajale, kes väga Taapole jäävad kapjaalset korraks, nüüd me teadvustame, et meil on ka riik, kus on ka sportlasi? Nojah, see on nüüd nagu sellist üldist üldist juttu sellistest suuremate gruppide kinnisideedest aga no ütleks siis enda isiklike kinnisideede peale. Minu elus pikka aega mängis väga tähelepanu väärset rolli kinnismõte et mootorid on pahad, et Ma ise lugesin Ast läbini rohelise mõtte kandjaks. Silitasin taimekesi. Nautisin tuulehoogusid ja ja sellise jubeda kallale, et ma oleks mingit mootorit puudutanud. See, see küll nagu ei käinud minuga kokku, mäletan, me olime kunagi Rannapungerja jõel ja ja läksime Peipsi peale mootorpaadiga kalastama ja siis kelmid, sõbrad Nebel ja ja Guido Kangur istusid korraga, tulid roolist ära, ütlesid nii, vaata, viinud nüüd sinna, paned käed selle rooli külge ja keerad seda, sest kui sa seda ei tee, siis me oleme. Vaat näed seal selle silla keskel. Sa oled mingi sild üle jõe ja postid sõidame otseselt postide otsa. No mis mul vaesekesel ole jäi, panin esimest korda käed rooli külge. Ja mäletan veel teist perioodi, kui hakkasid tulema need samased taskuarvutid, kus sai klõbistada. Noh, korrutus, jagamisja, juurimise tehteid. Oi-oi, ma tegin paberi peal 10 korda kauem ja sedakorda keerulisemalt kõike, aga minu käsi seda ei puudutanud. Ja see kinnismõte nagu nagu pikka aega tolknemas jalus. Kuni mingisugusel elu hetkel Ma jõudsin arusaamisele, et roheline on väga ilus ja väga armas, aga pole võimalik elada selles maailmas teisiti, kui, kui elab see samane maailm. Nüüd ma kirjutan oma raamatuid arvutiga. Juhin autot sellepärast, et muidu on võimatu maal käia. Ja käin merel mootorpaadiga sellepärast, et saab hulga kiiremini oma kalaretke ära teha. Kui olla juba juba nii avameelne siis minu elu on ka 30 aastat üks teine kinnismõtteid kammitsenud. See kimist kinnismõte. Nagu põhineb arusaamale, et kunstiga inimesed peavad elama sellist boheemlaslik mõnusat, lõbusat, vabameelset ja muretut elu. See on kunagi kuulsin kuskilt lugesin, et keskrüütitel oli kohustus kaks korda kuus sõnast täis tõmmata. Et see pidi pidi hoidma närvid korras ja ja laskma neil rahulikult. Oma toimetusi toimetada. Ja see saigi nagu kinnismõtteks pidingi kaks korda kuus sõnast korralikult täis tõmbama. Alguses polnud midagi, mida aastad edasi. Seda hullemaks, Velex, mina nimetan seda romantiliseks alkoholismiga, see on selline noh, natukene naljakas termin, sest noh, ütleme terves elus lõbusam ja töö valine periood nagu nagu on seotud pidutsemise ja viinajoomisega. Aga see alkohol on niivõrd salakaval aine, et mida rohkem sa teda pruugid, seda rohkem ta tõmbab. Seda pruukijat endasse. Ja siis äkki saabus mingis kõnehetk kus elukvaliteet enam ei olnud, see ei olnud seitse aastat enam ühtegi raamatut kirjutanud. Maalid muutusid üksteisega väga sarnaseks ja. Moodustasin ühe kinnismõte vahetada teise vastu. Ja teine kinnismõte on see, et üks väike lonks õlut või üks väike viinapits see võib. Tekitada uue joomaahela. Ja nüüd ma olen üle kuue aasta suutnud seda esimest pisikest vältida. Ja mul on selline vahva tunne, et mu elu on nagu uuesti otsast peale hakanud. Et ma elan nagu teist elu. Et see elu on hoopis parem, hoopis mõnusam. Hoopis viljakam. See levinud arvamused Kui loominguline inimene jätab joomise maha, et siis muututa impotentseks ta ei suuda mitte midagi teha. Ta hoolitseb ainult oma tervise eest. See on üks kinnismõte järjekordselt sellepärast et ma olen kuue aasta jooksul iga aasta avaldanud ühe raamatu ja ma arvan, et ka järgmine raamat neist on parem kui eelmine. Üldse kavas 10 aasta jooksul kirjutada iga aastaraamatu. See on nüüd uus kinnisidee. Aga nii kummaline kui see on See ilus mõte ei lange eriti viljakas pinnases. Sellepärast et mul on tunne, et. Inimesed lähevad raamatupoodi ja vaatavad reas vindi mitut raamatut ja nad mõtlevad ja aga mul üks vindi raamat kodus spon. Võib-olla peaks vahet pidama mitu aastat, et siis võib-olla ajalehtede esikülgedel, noh, see on muidugi väga utoopiline mõte, et kultuuriuudis kunagi jõuaks esimesele küljele kirjutatakse pärast pikka vaikimist. Vint kirjutas uue raamatu. Ma ei tea. Kirjutamine on mu elu sisu ja ja ses mõttes. Ma ei taha sellest kinnismõttest küll loobuda. Siin mõned päevad tagasi oli Urmas Miku ta nüüd surnud. Juba aasta jagu. Raamatu esitlus saan postuumselt ilmunud raamat. See nimi on linnu süda. Ja. Temast jäi küllaltki vähe avaldamata materjali järgi ja siin sõpruskonnaga panime nagu sellise mälestusteose kokku. Oli au kirjutada sinna järelsõna või ülevaade Urmas kirjandusest. Ja. Seal äkki? Minus tekkis? Selline üsna veider, veider mõte, et kas see samane olla kirjanik või, või saada kirjanikuks pole mingi pelk katteta kinnisidee. Eesti vabariigis. Selline elukutse nagu olla kirjanik, see on äärmiselt vähetasuv. Urmas oli mees, kes vaatamata oma kirjanikuandele valis teise tee. 80.-te aastate keskel, siis, kui tema esimese raamatu kohta ainus retsensioon küsis, et miks seda raamatut üldse ära trükiti asus ta tegutsema linnaametnikuna. Linnakunstnikuna. Tema alla käis reklaamiseadmine linnas. Ja. Ta vahetas kirjaniku elukutse. Üsna tulutoova ja prestiižikas linnaametniku elukutse vastu ja tal läks hästi. Ta oli edukas talent, rahamuret. Ta käis palju välismaal. Ta elas glamuurset elu. Ta elas just sellist elu, millist ükski kirjanik Eesti vabariigis endale lubada ei saa. Ja nüüd ma mõtlen, õel, mis kinnisidee ajab neid noori kirjutama tegema seda tööd, mis talle elatist ei anna. Mida saab teha nii nagu mingisugust kõrvalharrastust põhitöö kõrval? Ma tõsi ta on, et tšekka oli arst Ristikivi oli pangaametnik. No aga see tähendab ka seda, et kirjaniku, eriti romaanikirjanikutöö, mis nõuab tõesti päev päeva kõrval tihedat istumist laua taga iga päev peaaegu täis tööpäeva selleks et saavutatud taset, selleks et olla hea Seda lihtsalt lubada ei saa ja paratamatult ma kardan, et kirjanduse tase hakkab nüüd aasta-aastalt langema. Sellepärast et tõsiselt kirjandusele pühendunud lihtsalt ei tule omadega toime. Tegelikult see peaks riigi asi olema. Toita oma kirjanikud ära sellepärast, et riigi Kõige olulisem tunnus on keel. Muidu võib-olla kellelegi osariik. Kellelegi allub näiteks Rootsi ala. Helsingi lõunapoolne osa Lõuna-Helsingi. Ja siis me räägiksime soome keeles, räägiksime inglise keeles. Ja meil polekski nagu midagi. Mispärast neid Euroviisusid vahtida hommikust õhtuni ja selle peal elada. Turumajandusel on omad kindlad reeglid. Mul tuleb meelde naljakas koomiline seik, kuidas Uno Laht 70.-te lõpus või 80.-te alguses käis mööda linna ja püüdis kõigile pähe rääkida, et oleks tarvis raamatute kaanehinda tõsta. Siis kirjaniku sissetulek oleks korralik. Ja tõepoolest, Cyrani kaanehind oli raamatutel odav. Taali ja eriti heas proportsioonis inimeste sissetulekuga raamatuid võis igaüks endale lubada. See oli tookord una lae kinnisidee, et ütleme, kirjaniku hädad peituvad selles kaanehinnas. Aga praegusel hetkel on kaanehind ebaproportsionaalselt kõrge. Inimeste sissetulekuga, see nüüd ainukene võimalus, et kirjastus tuleks nagu ots otsaga kokku. Aga samal ajal on valitsusel väga kindel kinnismõte, et turumajanduse tingimustes peab iga eluala tulema omadega toime. Aga pole võimalik nii väikese keele sees, nii väikeste sissetulekutega rahval osta rohkem raamatuid kui mõnisada eksemplari ilmunud raamatust. Isegi siinsamas kõrval väga edukal maal. Soomel on originaalkodumaise kirjanduse Selline keskmine tiraaž, 500, mida ta suudab läbi müüa 1000 on juba väga hea läbimüük. Kujunal õht kirus sedasamast raamatu kaanehinda, siis olid tiraažid tavaliselt 27000 vahel ka 50000. Turumajandus on Kummaline kinnisidee kinnismõte, mis levitab 11 kinnismõtet et on tarvis tulla vastu rahvale. On tarvis tulla vastu tarbijale on tarvis vastu tulla, kulutajaleb. See on eriti nähtav kinokunstis kus juba täiesti aru harvaks jääb. Film mis tõotab tõsisemaid sügavamaid eesmärke kus puudub action tapmine ja tagaajamine. See on selline kummaline kinnismõteteahel, et keegi arvab, et, See samane seikluslikkus, laibad, verilaskmine, see meeldib rahvale. Ja rahvas võtab sellesamase kinnismõte endale ja mõtleb, et see peabki mulle meeldima ja ta läheb neid action filme vaatama. Ja samal ajal tuleb mulle praegu meelde üks naljakas seik ajaloost. Kui esimese maailmasõja aegu prantsuse sõdur läks rindele siis Ta ei ostnud endale kaavikus lugemiseks või või puhkehetkel lugemiseks mingit seiklusjuttu. Ta ostis André šiidi väga mõttetihedaid päevikuid. See oli selle aasta kõige enam müüdud raamat Prantsusmaal. Nüüd on juba üksjagu kirjandusest räägitud, aga kuna mul on kaks kinnismõtet, raamatute kirjutamine ja maalimine siis räägiks nüüd väheke maalikunstist maalikunsti saatusest ja üldse kunsti saatusest. Tänasel päeval. Kunstimaailmas on viimased 20 aastat maalikunsti, graafika ja skulptuuri osatähtsus järjest kahanenud. Kunstimaailmas on kinnismõte, et maalikunst ei ole enam aktuaalne. Maalikunst ei suuda kaasajal enam piisavalt hästi kaasa rääkida ühiskondlikes protsessides. Ta ei ole niivõrd kõnekas, kui seda video kui sedaan, installatsioonid ja teised kaasaegse kunstivahendid. Meile saabus kunstimaailmavabadus üheksakümnendatel aastatel koos Eesti vabariigiga ja Aeg-ajalt hakkas ka meie Tumine kunsti üsna oluliselt muutuma. Vanasti käis väga palju inimesi kunstinäitustel. Kunst oli väga populaarne, teati kunstnike. Teati näitustest kirjutati väga palju, siis ühekorraga lakkasid inimesed kunstisaalides käimast. Ja terve kunsti olemus muutus küllaltki problemaatiliseks. Inimesed ei saanud ühel päeval aru, miks pakutakse neile kunsti pähe täiesti arusaamatuid. Kooskõlasid. Veetakse kunstisaali, mingeid esemeid, pannakse esemeid kokku. See samane. Šokk, mis tabas kunsti vaatajat, oli mitmeid aastaid tagasi ka läänemaailmas sündinud. Aga läänemaailmas toimus see kõik valutumalt. Sellepärast et kunstiruum on seal suur. Avar saal on kõrvuti näitused, kus on maalikunsti vaadata ja on näitused, kus võib vaadata installatsiooni videot. See kunstimaailma on jagunenud paljudeks eri tahkudeks. Igal tahul on oma kindel ülesanne. Aga meie niivõrd väikses kunstiruumis ei ole kohta paljudel võrdsetel ideedel. Ja tavaliselt võidule pääseb idee, mille juures on võim ja raha. See võib läänemaailma Kunsti ummikust näiteks tuua näite, kuidas on seal Cypher 96. aastal Ladus oma maalid hiiglaslikuks toleriidaks, pani sinna vahele. Päevalilli kuivanud õlgi. Ühesõnaga kõik oli valmis. Tule süütamiseks. See on selline autodofvee, milles tahetakse vaikida. Differ on selle sajandi üks olulisemaid kunstnikke. Ta on müügiedetabelites esimese paarikümne kunstniku sees. Ta on kunstiajaloos väga auväärsel kohal. Aga jah, tema auto DAF meest ei taha rääkida kaasaegset kunsti kajastuvad ülevaated. See vaikitakse nagu maha. Eelmisel aastatuhandel ja naljakas on sellest rääkida. Tegelikult see oli 1995. aastal, kui mina, maalikunstnik, otsustasin osa võtta kaasaegse kunstinäitusest. Ma esitasin sinna installatsiooni, kus selline. Aiapäkapikk selline kitši sümbol, eriti nilbe kitš, kus ta, kusjuures aiapäkapikk liputaja. Seisab arvuti ees ja püüab avapalja tilliga hiit togida. Väsitasin selle kaasaegse kunstinäitusele ja see töö võeti päris soojalt vastu. Ja ma mäletan, ma olin soorotses, kui parajasti seal rahvuseid näitus, rahvusvaheline žürii läks otsuseid tegema. Ja siis tuli minu juurde kaks mõjuvõimast kunstifiguuri ja mõlemad tänasid mind väga soojalt kätt pigistades, et sul on suurepärane projekt, nii kõigile meeldib ja, ja üks ütles veel, et vaat, see oleks võinud teha selle päkapiku peegeldamas televiisorist või kasvõi arvuti pealt panna niimoodi vastu seisma, nii nagu nami on paik, tegi buda ja televiisoriga. Süda hüppas saapasäärde ja ma mõtlesin, et nüüd annavad nad mulle preemia selle eest. Ütlesin, et preemia vastuvõtukõneks ma räägiks niimoodi et mul on samasugune häbiväärne tunne, nii nagu nii nagu ütleme, Stalini aeg, kui anti eestlasele mingisugune Stalini suur autasu, preemia ja nii edasi, aga et et see mind ei muuda, et maalin edasi. Sellepärast et terve selle asja võlu oli selles, et järgmisel päeval pärast nats saamist ilmus sirbis Kahe leheküljeline pikk lugu minu sulest, kuidas ma viisin näitusele kõige ilgemat, kõige vastikuma kunstiteose, kõige õnnetuma Juhkerdise, mis minu aju suutis välja mõelda. Nüüd, kuna ma olin tol ajal juba üsna palju uurinud kaasaegse kunstiloogikat ja kaasaegse kunsti olulisemaid kinnismõtteid, on see, et. Kunstisündmus peab kunsti ja kunstiteos on sündmus, kui ta saavutab võimalikult suurt meedia tähelepanu. Ma lootsin, et pärast seda aktsiooni tormavad minu jutt ajakirjanikud, ma võin neile rääkida tundide viisi, oma tõekspidamistest sellest, mis on kunstiga juhtunud. Aga vaata imet, mitte keegi mitte kuskil ei näinud seda minu jaoks oli. Kunstikriitika vaikis sellepärast, et kaasaegse kunstiga tegelevatel oli see äärmiselt ebameeldiv. See oli nagu mingi häbilartsakas nende palgel millest ei tohtinud iiksatadagi, aga muule meediale tavalisel ajakirjanikule jäise aktsioon täiesti arusaamatuks. Töölülitus väga elegantselt näituse üldpilti ja palju seda sirp ikkagi loetakse. Nüüd see kinnismõte, et kaasaegne kunst on siis muutunud oluliseks, kui ta on meedia tähelepanu saavutanud. See. Nagu on valdav üldine absoluutne ja siin meie kunstielus võib viimastel aastatel Ühte teist aktsiooni saan Raul Meeli lippude aktsioon, kus ta lasi Sautoril eesti lipuvärvidele kirjutada peale roppusi. Nüüd toimus äärmiselt huvitav nähtus ja tal olid. Ropendustega pildid isiknäitusel üleval ja vaata imet, mitte keegi, Me kriitikute, sest mitte keegi meediast absoluutselt mitte keegi ei pannud seda imeks, et midagi ei ole eesti lipuga tehtud. Ühesõnaga, asi läks täiesti luhta, läks täiesti lörri, asi muutus skandaalseks, tuli avalikuks alles pool või kolmveerand aastat hiljem, kui oli mingi vabariigi aastapäevale või mingit tähtpäevanäitus. Ja see samane aktsioon juhatas selle näituse sisse. Siin hiljaaegu oli eesti rahva meeled ärevile ajanud. Soosaare õhtusel ajal näidatud dokumentaalfilm kellestki Annabel-ist kes Oli suguühtes 200 meesterahvaga. Nii võrratult naljakas kui see on, aga me võime seda aktsiooni vaadata kui kunstiteost kõigi oma parameetrite kohaselt. See oligi kaasaegse tegevuskunsti teos ja see meediakära, mis sellega käis. See oli see, mis tõstis ühe tegevuse paljude teiste tegevuste seast esile. Aga minu jaoks oli päris huvitav stuudioreaktsioon. Annabel tembeldati ilma igasuguse diskussioonita haigeks, inimeseks ja haigeks, inimeseks tembeldati ka see meesterahvaste hulk. Meil siin kodus Eestis mõeldakse. Et kõik see, mis nagu kaldub kõrvale normaalsest Kristlikust sugu test, mille eesmärk on lapse saamine on haiglane. Ja kui mitte öelda, siis perversne. Aga kõige selle juures saavutas saade kõige suurema vaatajamenu viimasel ajal. Ma ei mäleta neid arve, aga, aga igal juhul vaata et peaaegu kõigis Eesti kodudes oli televiisor sees ja vaadati väga suure uudishimuga seda lugu. Siin kõrvaltvaataja võiks öelda, et see on nüüd võib-olla haiglane uudishimu kui teha ka sellise kinnismõttest lähtuva tulemuse. Aga tegelikult oli terve lugu väga läbimõeldud raha teenimise aktsioon. Isegi Annabeli intervjuud olid kindlasti läbi mängitud. Kõik oli, oli. Rahateenistuses terve aktsioon ja need härrasmehed, kes sedasamast nagu meil siin tunti kaasa neile väga need olid enamuses elukutselised pornonäitlejad kelle töö ja teenimisvõimalus see oli. Nüüd muidugi tekib selline väikene küsimus, et et kas pole ta minu kinnismõte. Et Annabeli aktsioon oli kunstiteos? Võib-olla selleks, et, Asja nagu ilmestada, räägin Maest kunstiprojektist, mis seisnes selles, et kunstnik istus raamatukogus ja lappas. Hiroshima aatomipommiohvrite nimekirju iga nime juures. Ta mõtles veidi, lasi selle nime endast läbi, läks teise nime juurde. See on kaasaegse kunstiloogika kohaselt kunstiteos. See kinnisidee, et maalikunst on Kaotanud oma aktuaalsuse, et kaasaegne kunst suudab auditooriumi kõnetada. Et kaasaegne kunst suudab. Mitmetes protsessides kaasa rääkida suudab uurida ühiskondlikke nähtusi. Suv suudab neid teadvustada, see. Naljakamaid kinnismõtteid, mis üldse võib suured mastaabid leida see kinnismõte praegu levib USAst Euroopasse, Euroopast uuesti, USAsse ja seda peetakse kuidagi väga loomulikult kunsti peamiseks funktsiooniks. Aga mina ei usu sellesse kinnismõttesse. Sellepärast et ma tean, kuivõrdväärsed inimesed üldse suhestuvad kaasaegse kunstiga. Siin hiljaaegu oli meil linnagaleriis stiie, saame kunstniku projekte, forist kämp. Nad on selline vennaskonda, kes genereerib oma ideid metsas laagritingimustes osaledes, siis toimuvad neil ajurünnakud ja, ja siis üks nende viimaseid genereeritud ideid oli näidata Tallinas inimestele tühja ruumi. Tühja galeriiruumi, mis on natukene väiksemaks ehitatud. See on Üks marksistlikest ideedest mis on kaasaegset kunsti ideoloogiat üsna palju mõjutanud. See on reaktsioon kunsti kaubanduslikkuse vastu, see on reaktsioon selle vastu, et kunst on muuseumites nagu mausoleum, ides. Et kui panna kunstiteos galeriisse, siis ta muutub müügiobjektiks. Ja kõik see, see teoreetiline Värk jõudis poiste geniaalsus idees näidata tühja ruumi Tallinnas. Selle teostuseni. Muidugi, seda tühja ruumi on maailmas näidatud väga palju, Eestiski on näidatud teda paar korda. Ojavee näitas peaaegu tühja ruumist, tähendab pildi jäljenditega ruumi samas galeriis paar kuud tagasi. Ma imestan, kuidas need noore noore mehed suutsid seal oma ajurünnakul väga kulunud ja traforetse idee välja käia. Aga naljakas oli see, et see galerii peale avamist, mis oli väga pidulik seisis kaks nädalat tühjana, inimesed käisid mööda ja keegi sinna sisse astunud keegi süvenenud tühja ruumi poesesse. Ega ma küsisin proua käest, kes seda nagu valvab seda tühja ruumi. Siis tema ütles, et jah, et tõesti siin ei käida, mõni noorem kunstnik tuleb, kirub pool tundi, et kuidas. Ta on juba mitmendat aastat jäänud oma näituse tegemise võimalusest ilma, sellepärast non-profit. Galeriid, mis, mis on milledeks, on ka linnagalerii. Lihtsalt ütlevad talle ruumipuudusel ära. Paistab, et viimaste aastakümnete kinnismõte maalikunst on ennast ammendanud, et ta ei ole enam aktuaalne. On tegelikult nagu ennast ära tühjendanud. Hiljaaegu BBC World näitas tööneri preemiate kätteandmist ja tõeneri preemia aitust. Teine preemia on Inglismaa olulisim kunstipreemia. Ja vaata imet. Sel aastal olid preemia nominendid valdavalt maalikunstnikud oma maalidega. Mulle jättis küll see maalimislaad Natukene kummalise kesise mulje. Sellepärast et enamikul piltidest oli, ütleme, abstraktse koega. Kompositsiooni sisse toodud realistlikke elemente ja kuidagi mõnusalt naeratama pani mind kommentaar, mis sellel näitusel järgnes. Seal kõlas niimoodi, et on saabumas maali kunsti kuldaeg. Ja kui anti mustanahalistele kunstnikule treeneripreemia üle, siis kõlas kommentaar, et 30 aastat ei ole tööneri preemiat antud kunstiteosele, mis midagi realistlikku kujutaks. Aitäh, et kuulasite mind ja mul jääb üle soovida teile häid Keskprogrammi valik kavas kuulsite saadet kinnismõtte elukunstist ja kunstielust, rääkis Toomas Vint. Teeningu dum tindi, millindum Goduv mudu Tiidungi. Padu.