Algab kuues saade tsüklist raadiomuusikast muusika raadioni. Tänane teema on Eesti Raadio ansamblid. Abiks rääkimas on dirigent ja tegevmuusik Peeter Saul, kes on õieti juba 40.-test 50.-test aastatest peale kõike näinud, mis seotud kergemuusikapoolega meeleolu muusikaga. Hiljem Meie raadio estraadiorkestriga. Ta on kõike näinud paljude ansamblite sünni juures lausa olnud kõike mõistnud ja saab seda nüüd täna ka meiega jagada. Ja alustuseks me valisimegi Emil Laansoo ansambli esituses sõitsid, palamaailm ootab päikesetõusu. Klaveril muide mängib sind Peeter Saul. Peeter Saul, sina vist mäletad Eesti raadio kergemuusika poolt nende tegijaid ja, ja tulemusi juba kuhugi nii ajas vaadata 50.-test aastatest alates. Ja võib-olla sa natukene räägiksid meile tausta, miks üldse tekkisid tublid raadio juurde, kas selle kutsus esile noh, on nagu öeldakse, kolm võimalust. Raadiovajadus ja oli tellimine kassile kutsus esile see, et kuulaja või oli tarve muusikutel ennast avaldada. Nendest aegadest, kus hakkavad minu mälestused, minu meenutused, oli see küll muusikute vajadus. Kasvas uus sõjajärgne põlvkond. Maailma muusika muutus kättesaadavamaks sellepärast, et võimsad raadiojaamad Euroopas, Ameerika raadiojaamad Euroopas, näiteks Müncheni Müncheni saatjad ja eetest oli kuulda kogu maailmapilt, mida sõja ajal muidugi kuulnud ja mida enne sõda esimese vabariigi ajal ei olnud lihtsalt selliseid raadioaparaate. Nii et tekkis uus põlvkond noori muusikuid, kes tahtsid ka uut muusikat mängima. Need enam-vähem kõik need tekkisid ikka raadius tekkisid muusikute initsiatiivil ja üks esimesi ansambleid, kes mängis ka kaua aastaid üle 30 aasta oligi Laansoo Emil Laansoo juhatusel instrumentaalansambel selle ansambli tekkelugu. Ma mäletan väga hästi sellest tegelikult selle ansambli idee. Käivitasime Kalju Terasmaa Jamina ja miks? Vot viiekümnendatel aastatel maailma muusikapildis eetrites. Väga palju mängis selline suurepärane džässkvintett. Klaver, vibrafon, kitarr, kontrabass ja trummid. Pimeda inglise päritolu pianisti Joažeeringu juhtimisel. See oli tõesti suurepärane ansambel ja selle, selle ansambli pehme ja eriline kõla heliseb mul kõrvus siiamaani. Nii nagu seda natukene analüüsida, siis see kõla tekkis just sellest, et vibrofon oma oma niukse metallo phony, pehme kõlaga ja see vibrofon ju nimisjon vibreerima. Seal. Ebamaine nagu muinasjutuline ja Alt mängis kitarri madalalt madalas registris ja kitarrimängijaga vibreeris oma oma käega, eks ole, ja klaver täitis need sisemised noodid ja kortrand mängisid veeäärses niukses plokk seades. Muidugi, kontrabass oli passi, funktsioonilise truu mõistust. Aga see, see niukene inglise soliidsuse ja rahu, nad mängisid svingi, aga see oli väljapeetud ja väga meloodiline, rahulik ja vot see köitis, meid köitis meid nii, et me tahtsime ka mängida. Ja kuna raadio estraadiorkestris oli väga hea vibrofon, praktiliselt seisis kasutult, löödi paar tõlksu sinna Paanes kuskile koordise kõik, eks ole, aga terasmaali suur entusiast ja ja kuulas neid, vibrofonimängija valmistas ennast ette talilöökpillimängija oma elukutselt, siis me tahtsime teha selliste ansamblite pöördusena muidugi Emil Laansoo poole. Ütlen, et Emil Laansoo oli tollel ajal ja on ka praegu minu arust üks suurimaid suurimaid isiksusi. Eesti kerges muusikas on palju suurem kui seda, kui seda, nagu teatakse. Tol ajal oli Emil Laansoo legendaarse noortemaja džässorkestri juht. See oli väga professionaalne muusikameestele sümfooniaorkestris, esimestes riiulites kolmandas ja teises puldis, mängis ja väga täpselt rütmiliselt, tehniliselt väga hästi. Ja, ja muidugi tema huvi džässi vastu oli väga suur ja loodus olid teda õnnistanud. Ja selle selle tõttu, tähendab need on need suured sässur käsitööst. Noortemaja Hillar noortemaja suleti siis mingi tompi, kluppi olid suured, suured džässorkestrid mängisid väga head repertuaari, mida Laansoo kogu aeg täiendase uusi juurde tegi ja seal mängisid tolle aja parimad muusikud, no näiteks ütleme eemalt vaim, eks ole, minule suur üllatus, kui ma mängib seal tenorsaksofoni sümfooniaorkestris, oboemängijad seal olid väga head. Tähendab sümfooniaorkestri ja Estonia orkestri kontsertmeistrit, mängisid seal raudne ja Rudolf Kivi kõiki meil, et avasalu sellest mitte midagi, aga tähendab, miks me just Laansud me usaldasime teda ja ütlesime, et tema on see mees, kes teeb ta tegi selle. Aga Laansoli tark mees sai aru, et ainult Sorfeeringu ütleme, jäljendamisega selle repertuaari mängimisega väga kaugele ei sõida. Ja tõi sinna siis juurde akordioni ja, ja flöödi ja klarneti ja nii see, nii see kvintett siis kasvas, oktetikse, see mängis üle 35 aasta. Põhiliselt kvintett saatis lauljaid, need ei olnud ja ei ole Eestis neid lauljaid, kes oleks Laansoo ansambliga esinenud nii teatrist kui, ütleme ka muusikakoolis ja konservatooriumis otra Haugas, Tiit Kuusik, Aaro Pärn, eesmat Silva, Urb, Veera neelus ja kõik, noh, see loetelu pole ka väga pikaks hiljem juba noored professionaalid Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja ikka edasi ikka edasi ikka edasi. Aga sellele küsimusele vastus on ikka see, nagu, et see näitas seda, et niisugune ansambel tekkis ikka muusikameeste eneseteostamise vajadusel. Siinkohal head kuulajad, tahaksin ma teile mängida ühe episoodi saatest, mille on teinud Edgar Silberg aastal 1974 ja see on pühendatud Emil Laansoo ansambli 20.-le aastapäevale. Selles saatelõigus kuulete rääkimas Emil Laansoo, Arne Oiti ja Kalju Terasmaad ning muidugi Edgar Selbergi. Öeldakse, et selles ansamblis olevat kokku sattunud maailma kiireim ja maailma aeglaseim rääkija Emil Laansoo ja Arne Oit. Aga ega siin lindi peal sellest küll aru ei saa, mõlemad pajatavad nii umbes Andonterlankillo tempos ja kolmas mees, kes sekka lööb, on Kalju terasmaa, kes samavõrra sellest tempost kinni peab. Aga eks nad peaga ansamblis koos mängides ühesugust kiirust arvestama. Mis on siis ansamblis muutunud tänapäevaks koosseis mitte palju, aga mõned pillid küll. Vanasti veeti kontrabassi, nüüd aga mahub passi pill väiksesse kotikesse ära. Selle saab näpu otsast minema viia. Noh, see on kaasaja viga, ema tuleb aega kaasa minna natuke. Ja Arne Oit ei pea ka akordioni tassima, ees ootaks feld maister, nüüd tuleb orelit tassis. Siis tuleb välja, et akordion oli natukene isegi otstarbekam või? Nojah muidugi pakub rohkem võimalusi, huvitavam pill. Aga vahetevahel teda akordioni ka veel. Selles saates on ka kasutada akordioni panemad kõla, saada ka konto passi vist ei ole enam viimastel aegadel üldse kasutusel olnud, kontrabass on ka kasutatud, on ta ikka kõike lugu nõuab siis tuleb poeg, mängib elektrikitarr passi ja siis isa mängib õiget kontrabassi. Võib-olla ehk meenutaksime nüüd siis päris esimest kontserti, see vist toimus kuuendal või kaheksandal märtsil. Kuues kindlasti kaheksa naistepäev, see oli nagu pikaproovide tulemus sai ennem tükk tööd tehtud ja siis lõpuks jõuti sinnamaani, et nüüd nagu võib lindistada ja olime lindistanud ja sellele järgnes siis saade, mäletate, mis lood need olid? Ei mäleta, ma arvan, et need olid instrumentaalpalad, sellepärast et seal olid nagu instrumentaal valad rohkem au sees, kui neid. Evald Vainu kellassepapolka. Tehtud 1955. aastal. Võiks ütelda nii, et järgmine nisukene, kõrgprofessionaalne ansambel sündis Aleksander Rjabovi suurest tahtest teha hästi kõlav. Me imetlesime Strings, orkester. Anglo-maania eks ole, ei ole. Džässorkester on bigbänd, jale keelbreson, Strings orkestrist, Angla Mahane süvend, nagu vanasti oli kadakasakslus, eks ole. No olgu peale ka ka see orkester, Eesti raadio Strings, orkestri keelpilliorkester, see sündis Rjabovi suurest entusiasmist, suurest organiseerimise võimest. See oli kuuekümnendatel Kus see oli kuskil 60.-te algul ja see orkester hakkas kohe hästi mängima sest nii nagu Laansoo ansambel Ki Laansoo valis sinna ikka tolle aja parimad muusikud. Ja Rjabov kutsus oma, kui ta lõi selle orkestri võileib, tähendab, kutsus sinna paremat keelpillimängijat kõige paremad Tallinna keelpillimängijad mängisid seal orkestris ja see kõlas väga ilusti. Ja nende, ütleme produktsioon, lintide ja plaatide näol on praegu ikkagi väga, väga hästi kuulatav. No siis tekkis üks väga omapärane ansambel, ma arvan, et selle juured võiksid olla ka kuskil Lääne-Saksamaal, seal Baieri kandis. Mul tuli Joosse niux paarteist aastat käia, kõik see Müncheni ja Salzburgi ja kõik see Lõuna-Saksamaa läbi. Elmut Orusaar organiseeris ansambli pasunapoisid. Vot see oli niisugune väike niukene, kuidas ütelda? Pasunakapell veeb, eks ole, seal ei olnudki väga palju mängijad. Et kas tema töötas ka nii-öelda raadioproduktsiooni jaoks ja eelkõige selle jaoks, loomulikult oli läinud kõigil kontserte ja muid vajadusi, aga, aga see põhitoodang mööda jooksis kõik kõrvades. Ja nii nagu Laansoo ansambel me tükk aega enne meie esimene saade oli vist kuskil märtsikuus 1954 siis oli ainult instrumentaalmuusikat ja niga Rjabovi produktsioon läks kõigepealt raadiosse, kõigepealt lindistati niga Elmut Orusaare pasunapoisid olid ikka see, kes kogu oma energiaproduktsiooniga andis nagu raadiole. Ja see oli tol ajal, ega see ei olnud ju jumal teab, milline milline teenistus, see, see oli, häbi, väärne seda sellest ei taha lihtsalt rääkida ja see oli ikka rohkem see tegemise rõõm. No kui siis kuskil honorari päeval mõned haledad rublad sain, see ei omanud erilist tähtsust, eks ole. Nii et see oli ikka suur musitseerimise rõõm, eneseteostamise rõõm ja ja muidugi tolle erksamad toimetajad propageeris ikkagi seda, seda resultaate tulemusi väga. Ma mäletan, meie niukene patroon oli Harri külvanud kes, nagu meie Laansoo provokatsiooni kogu aeg nagu paiskas eetrisse ja, ja ja no muidugi hiljem see tegi oma töö ja tulid avalikud esinemised, Laansoo ansambel, hiljem väga palju avalikult esines ja kõiki ütleme ka see pasunapoisid televisioon, teatud kontsertid, Reabud. See suur keelpilliorkester andis. Vahepeale nüüd kuulamegi muusikat nii pasunapoiste esituses kui ka ansamblilt Aleksander Rjabovi juhatusel ja esimeseks kuulamegi pala tänav, kus ma elan. See on muusikalist minu veetlev leedi. Pasunapoiste esituses Helmut Arusaare juhatusel kuulame rahvalikku laulu, see oli ennemuistsel ajal ja solistiks on ülipopulaarne nii tol ajal kui veel aastakümneid hiljem. Artur Rinne. Aga nagu ma Ka sel aastal maal nööridega veeda täna ka see ja see On ka tee ka ja see me korruptuaal aasta ma ta sees soolaveega ka, aga ma ei ela. No ja saal oli Estra ja aga kuna tuba, kus saab Ka siis. Ja sa praegu võtavad maad. Sel ajal oli. Aga ta. Oli Riga, et öelda, et ta ka paneelmajja Talvaid toona avad. Sorima. Talmar. Lauba. Toogu. Ka ju ma olen, aga saab. Ka Ma lööma ka. Võib-olla? Ta re, aga vaat siis ta on, aga ega ta soola sees ka, aga ega. Nende koodi ja. Ka siis peab. Ta. Hiljem tekkisid ka niux vokaalansambleid üks esimesi vokaalansamblitele minu ema organiseeritud Eesti raadio naisansambel. See on samuti 50.-test, nii nagu, nagu Laansoo ansambel natuke Emmemisega ligi 52. 52 kuskil sealt ja no tähendab, selles mõttes, kui me nüüd praega oma mälus taastame siis kõik need ansamblid, mis maailmas maailmapildis olid, eks ole, need olid ikka seotud otseselt džässmuusik. No meie mälus üks esimene Mills Brothers. Ikka Brothers vennad, tavaliselt milla neljahäälsed kvartetile, ainuke tuntud nisugune naisansambel oli Andrews, Sisters, õed, ändrošed. Paljud mäletavad veel suurepärast muusikafilmi Glenn Milleri orkestri osavõtule päiksepaistelise oru serenaad. Seal laulis The Modern Errs. See oli siis meeskvartett pluss üks üks naisel ja näed, sellised nad olid kõik Käsmu džässmuusikaansamblile, Villem esid tolle aja moe selles mõttes ringi väga hästi. Tulemustega see, mida Linda Saul tegi, see oli pigem üks niisugune klassikaliste laulude nutame algasta kvintetti, siis hiljem tuli kahju. No praktiliselt topeltkvartett võiks ütelda üks väike väike laulu koorekene, mis siis tema ärimees selles mõttes, et kõik need džäss, džässkvarteti, demeetrid, natuke nivelleerisid inimhäält instrumendid tasemele, eks ole, siis siis Linda laule ansambel viljeles pelganto laulu lauset pelg antaksid ja väga paljud harjutused väga puhtalt Auside nende repertuaari või mitte, niisugune kerge hiljem siis tulidki vajalikud nõukogude laulud, nagu seal nendes pääsesid nendesse pääsenud Kurske. Meil on võimalus 1979. aasta saatest, mille tegi mardi taga kuulda Linda Sauli enda häält ja hiljem ka Leida Orusaare oma. Et olen oma elus üle kõige armastanud tegeleta laulmisega ja lauluõpetamisega. See meelistegevus on saanud minu elukutseks. Ansambli laul on aga olnud minu elukutsele väga lähedane kõrvalharrastus ja ongi kujunenud nii, et kuhu iganes olen oma kanda kinnitanud, sinna olen kohe asetanud ka ansambli. Nii oli see näiteks kooli rajal Valga tütarlaste gümnaasiumis naiskvartett, kus muuseas esimest soprani laulis omaaegne kuulus ooperis solist Els Vaarman. Kolmekümne- ja neljakümnendatel. Kuidas loodi Eesti raadio naisansambel? Selle ansambli eelkäijaks oli tegelikult Tallinna muusikakoolis minu laulu õpilastes koostatud naiskvintett. Õpilased Akva lõpetasid peagi muusikakooli ja olid sunnitud asuma oma kutsetööle ja nii katkes selle minule väga meelepärase väikese kollektiivi tegevus. Ülejäänud õpilastega mõttele asutada oma õpilastest ja segakoor leelo võimekamatest lauljates. Uus kaheksaliikmeline naisansambel. Ja uus koosseis osutus õnnestunuks. Kõik mu ansambli lauljad olid toredat lauluentusiastid, kes armastasid laulda ja tundsid rõõmu kooslaulmisest. Ja nii see ansambel sündiski astelt 1951 mis tol ajal veel kooslaulmis tiivustas, oli nende aastate tohutu laulude rikkus. Laule kirjutasid üksteise võidu nii meie vabariikliku ikka liitor rahvaste heliloojad, see oli tore nõukogudelaulude õitseaeg. Aastate kestel vahetusid mõningad kohad ja ansambli Ritates laulsid juba Heli Lääts, Leida Sibul, Mall, poola Helmi hukke ainuke tantsijate ees, kes algusest lõpuni pidasid vastu selles ansamblis. Algusest lõpuni on meie teenekad, lauljad olnud Astrid niin, letšo orussarry ahvil, Taconi. Leedi aru saanud, kuidas need esinemised praktiliselt toimusid. Praktiliselt olid selleaegsed, kontserdid, nii-öelda otse kontserdid, raadiosse, Need kestsid umbes 20 minutit 25 minutit. Ja seal siis olin viis, kuus või seitse laulu. Ja nad toimusid kaks korda nädalas, see tähendab nii ümmarguselt 14 laulu. Nädalas tuli selgeks õppida, mida need kontserdid nõudsid, mida ta endaga kaasa tõid. Kõigepealt tõid nad endaga kaasa repertuaari küsimuse. Ma ei taha sellega öelda, et meil oleks repertuaarist olnud puudus, seda mitte, sest repertuaari eest hoolitas Linda Saul küllaltki hästi. Ta oli kohutava energiaga naine. Tema seadis ansamblile kõik laulud, olgu see siis klassika, rahvalaulud, võix tas kõik, sest tundis meid põhjalikumalt. Kui tema saatis nii meisterlikult, igaühele suupäraselt nikkuda, laulu neile kätte tõi, siis oli võimalik seda laulda. Linda Saul oli väga mitmekülgne muusik. Juba siin ma viimastel eluaastatel teatud mälukaotus. Ja ma mäletan, et ta oli teatud aeg haiglaravil ja ma täita siiasamasse korterisse klaveri juurde istus klaveri. Tal oli mälu mäluprobleemide täita või õieti ei teadnudki, kes mina olen, eks aja keskusena klaverile ja hakkas mängima teate, 20 tata aastate saksas laagreid. Ja laulis saksa keeles, kuuleks ta ühe valenooli võtmata, oleks pähe vale armoonimatud. Miks ma seda räägin, et ta oli suurepärane pianist, ta oli võimeline saatma konservatooriumis klassis kõik ooperiaariad ära, tema tehnika ei olnud väga suur, aga tema noodist lugemuse praktika mina ei saanud, öeldakse nagu poole säärenegi. Sest seal kuskil kooliajal rööbiti klaverimängu õppimisega mängis ta tummfilmi kinos. Triaad, eks ole, viiulide ja kriiule tšello ja klaver ja seal pidi seal tohutu niuke noodist lugemise praktika ja see, kuidas tema noodist don noodist mängis, see oli fantastiline, ta rasked passaažid vahel õige koha pealt edasi ka ikka. Niimoodi oli, nii et ja hiljem, kui ta oli tööliste räpimuusikajuht, siis nüüd ma tagantjärele ei mäleta, et see oli tõesti, on 120 protsenti, esiteks, ta oli orkestri dirigent. Seal oli küllaltki õhutav orkestrid ei olnud väga suur, aga seal mängisid väga suured muusika inimesteni Lailaine Siimleisteria, Ülo Raudma ja Emil Laansoo ja Uudo Kallas, Siim Kallase isa aadurredi ja kõiki ma ei mäletagi enam, sealt seal oli väga palju Anderson ja siis Helmut Rosenvaldi niuksed mulle mitte pildid Simona ja. Ta juhatas seda orkestrit ja harjutas ta orkestreeri ska dif vajalikud numbrid, mida ei olnud tähendab töölisteater, eriti Isamaailmasõja ajal, kui sakslased olid siin saksa okupatsiooni ajal, siis nad andsid väga palju selliseid bumper, Aabenud, kire, kirev õhtuselingu sakslastega, seal oli kogu aeg midagi restaureerida. Hiljem noorsooteatris see orkester läks nagu noorsooteatri alla ja siis see midagi imet sellele naisansamblile ise seadis kiik. Et kas sa mäletad ka, kes esimeses koosseisus seal võisid olla? Emm Karjus Natalia tarakasgowa. Leida leidja Orusaar. Helmi kann oli eest. Ma ei mäleta. Kuulge, mul tuleb hiljem helile. Hiljem tuli Heli Lääts ja Leida Sibul Astrid koni metapurje oli siis Orusharleidja EPLi kaheksa olema mall Poola. Sellise sellega nad käisid Pikaadil. See oli 56. aastal oli Moskvas kunsti dekaad ja meil oli tohutu menuga. Moskvas nagu paljudel teistelgi kontsertidel oli kõige menukam muidugi rukkirääk Joan Jürme laul, mida me just enne kuulsime. Ja praegu nüüd selle teema lõigu lõpetamegi nadi potenski lauluga piibelehed Eesti raadio naistrio esituses. Niisugused ansamblid siis olid, ütleme Eesti raadio naisansambel siis Emil Laansoo instrumentaalansambel, pasunapoisid torusaare juhtimisel ja suur Strings orkester Aleksander Rjabov juhtimisel. Need olid tõeliselt professionaalsed kollektiivid, nimetame, Kõrge professionaalsus ja mõtlen, et et seal toimus, ütleme, see niisugune noh, ütleme kuidas ütelda, kaubanduses, nagu turu seadus võeti, võib paremad. Sellega paralleelselt toimus ikka selline muusikaluu voogamine ja selliseid episoodilisi ansambleid, nii naiste kui meeste poole pealt ju oli ka väga populaarne, oli ju ka Laansoo ansambliga laulisse meeskvartett. Ja see loodi suhteliselt hiljem, aga enne tekkis Eesti raadio naistrio ja ma arvan, et see tekkis nähtavasti Laansoo ideest, et oleks niisugune trio pretsedent oli maailmas olemas Andres Andrus Sisters ja nagu ikka Laansoo oskas, oskas valida kõige õigemad, kõige õigemad, ja see oli üks selles mõttes väga huvitav ansambel, et nende hääled, arstid, nii kokku nad 11 tihti täiendasid. Loetlen, need olid Heli Lääts, Heljo lepp, nüüdne Heljo Roomere ja hilja Hollas. Kusjuures Heljo lepp, sest tol oli tolleaegne, ütleme niisugune džässorkestrite laulusolist, ma mäletan teda väga hästi ja hilja olles täpselt samuti ja ma tean ka samal ajal Heljo Roomere laulis ka ka Kuldse seitsmega. Ja siis no Heli Lääts oli juba oma ristatasid teinud Raadios Elina sa raadios Ülo Raudmäe üle, raud tegi ta sellise, laulame Joe, Joe C. Ja siis siis Hansel oli selles mõttes väga suur huvi kõike haarata, kõike professionaale ja, ja siis juba Laansuja Tennosaar hakkasid seal tema juures laulavad systekisse naisansambel ja see oli väga hea, sest need, nad olid kõik väga hea kõrvaga, Heli Lääts on väga hea kõrvaga, väga puhtalt toodab hellale absoluutse kuulmisega ja hilja olles peaaegu absoluutse kuulmisega, nii et nad, kui nad tegid, kodusin laulupeo tänaval või kuskil proovi. Mitte kunagi. Ma ei kuulnud ühtegi vale häält, see oli kõik puhas ja see oli väga suure menuga. Esines siin ja Moskvas ja kus me olime seal Taga-Kaukaasias. Seda ma ei oska ütelda. Kelle idee oli see meeskvartett kokku panna. See võib olla eriklass või, ja et Kalju Terasmaa ka see leidis kohe ega ei saanud ükski kvartett laulda ju ilma saateansamblite Se kohele. Laansakas kutsus, nemad tulid, noh, see me oleme kõik üks, ühesõnaga. Tähendab Laansoo Terasmaa, Eri Klas olid raadio, sümfooniaorkestris ja haug oli raadio segakooris, eks ole, nii et see hakkas kohe hakkas ta Laansoo ansambli saatel laulma ja kohe tulid avalikud esinemised, nad olid nii nagu see naistrio kinedrid. Kenad tüdrukud kõik rahvale meeldisid ilusad figuurid ja ja muidugi nii, nii neli, nii nii, ütleme sileda näoga poissi nagu selles, oli see, seda. Ega ma olen küll palju kvartett nendega selliseid karismaatilise noori mehi, noormehi, nagu need omal ajal olid ja nende temperament ja musikaalsus muidugi. Roo osta. Vaid harva üle käe. Ei ole selge, kes, Siis kuulge, mis meie Maarjo needki. Päevad. Kuivõrd oli siiski muusikute ringkond kursis ja seotud sellega, mis kõik toimus mujal maailmas on küllaltki ühekülgne ja ma kardan, et vildakaski, ettekujutus, et me olime väga isoleeritud ja nii edasi ja nii edasi, kas see sisuliselt ikka päris nii oli? Ei, vastupidi, me olime 100 protsenti kursis. Tähendab Ma võin ütelda seda, et. Tähendab mind tõi džässmuusika juurde Eino-Jüri sulle kadunukene kes ühel 47. aastal lahkus sealt seitsmendas keskkoolist vene keele õpetaja pärast läbi saanud. Ja, ja tuli Gustav Adolfi gümnaasiumisse tolle esimese keskkooli ja, ja kuna minu kõrval oli üks vaba koht, siis pandi minu pinginaabriks ja kui siis oli laulu kolmas tuntum laul tundi, Jüri seal oleks klaveri juurde, siis terve see esimene keskkool sai sellise šoki nagu kuskile mekasse jookseksid kokku, et kuidas tema mängis klaverit seal tol ajal ja kõik meie polnudki kuulnud, ütleme sellist üldse sellist faktuurini Limberdasime ka midagi seal. Ta mängis kõiki õige harmoonia, keda oli juba siis muusikakooli teooria klassi õpilane, eks ole. Ja, ja ta oli juba siis miin, ütleme, seal mängis sellistes orkestrites klaverit nagu kuldne seitse ta mängijast mingist noodist. Ja, ja ka tema kuulusime Swing Club'i esimestesse esimesse liikmeskonda. Tema tohutamatutusin Sis, Uno Naissoo usus Agurite kõigi nende asjadega. Meil oli nagu kaks jumalateenistust päevas hommikul vist kuskil kell seitse eakas Monic Metro Monika poolt. See oli siis Ameerika sõjaväe, saad Müncheni hommikuraportile rattakell viis või kuus ja seal olid sellised legendaarsed alguse lood nagu saatepead saate peatajate ja me kuulasime ja tänu sellele mõnimi kõigiga kursis 100 protsenti ja vähe sellel, kui me kokku saime, siis küsite kullakese, kuulsid, meil olid omad lemmikud, näkkin tooli, klaveri saad saada ja klaverifaktuur ja siis Ütöörlisi liis kvartett. Kas sa seda kuulsid? Ma mäletan kõiki need lugusid, ma võin laulda kõik need, mis seal olid. Sky lainer oli hommikumuusika, ava ja trompetipluus ja kõik, mis olid nii, et me olime 110 protsenti informeeritud. Ja nüüd, kui viiekümnendatel aastatel tekkisid esimesed magnetofonid, siis ma mäletan seda, et Naissoo laenas Fred raudtee, kes oli selle kultuurimaja direktor, kus on praegu vanalinnastuudio seal, eks ole, laenas selle, kirjutas üles siis kuulmiserlusele, ERMi, finiši Stambling. Raadio fonoteegis peaks olema vist komistades nime all Rjabovi kvartetiga, Rjabov Tammann Kareva ja loob, ma arvan jah. Aga needsamad samad noodid, nii et ja hiljem Laans oli see mees, kes kes tõi kõik originaalid, vot algupärandit kirjutas maha. Nii et me olime 100 120 protsenti informeeritud. Ma ei usu, et praega noorsugu on informeeritute Merismingord, meie teadsime kõik kvartett pidustusi, Natot pinkrasvud Ella Fitzgeraldi, et kõik kõik nende repertuaari siiamaani. Ja mina saate lõpetuseks tõmban selle asja niimoodi kokku, ütle seda kõike tänu raadiole, raadiote-le, sest te saite ju teistelt raadiotelt selle info. Ja muidugi, ütleme see alates Laansoo ansamblist oli raadio väga paljudele muusikainimestele Nicuutame muusikaline kodu, kus me väljendasime ennast. Oma praeguse nii-öelda kuuenda tsükli saate lõpuks lasemegi mängida muusikal Aleksander Rjabovi juhatusel. Tänane kõneleja oli Peeter Saul. Saate seadis kokku Virve Normet.