Mina olen kunstnik Jüri Arrak. Olen kunstnikuna töötanud juba üle 30 aasta ja ma jagaksin teiega mõned oma mõtted, tähendab kõik mõtted ei ole kinnismõtted loomulikult, mis inimese peast läbi liiguvad. Aga see selles mõtete hulgas mõningad hakkavad inimest pidevalt nagu noh, häirima on vale sõna, aga pidevalt korduma. Ja üks selline oleks minul. Lihtsalt. Mis on see inimese põhiline abstraktse mõtlemise probleem? Milles ta noh, kõik inimesed, millest mõtlevad, see on elust ja surmast sest loomad omavad kah mingit konkreetse mõtlemise algeid, kõrgemad imetajad. Aga elust ja surmast mõtlevad ainult inimesed. Ja nüüd eksisteerib kaks põhilist mudelit Nende mõtete juures esimene oleks see, et universum on lõputult suur ja eksisteerinud kogu aeg lõpmatu aeg. Ja omades sealjuures aega ja ruumi. Teine mudel oleks, et universum on loodud ja lõplik ning universumi looja on lõputu. Kas sealjuures universum pulseerub või mitte? Sellel ei ole mitte mingit tähtsust. Nüüd siis minu juures on mõistuse, emotsioonide, intuitsiooni koosmõjuna. Tekkinud valik teise mudeli kasuks, see tähendab, et universum on loodud looja poolt. Ja nüüd, kui kuna ma olen kunstnik, siis loomulikult oma selle baasmõtlemisest, ma pean hakkama arutama kõikide elunähtuste üle. Ja inimene, kes oma elukutset armastab Enamus mõtteid tiirlevad oma elukutse ümber, see on täiesti loomulik. Ja kunsti alguseks noh, meie mõistes kunst muidugi on hiline nähtus on võib-olla 300 aastat vana aga kunst kui selline, kui nähtus inimkonna saatjana ja inimese inimese abstraktsest mõtlemisest tingituna kes ju aastatuhandeid kümneid tuhandeid tagasi, kui inimesed hakkasid otsima teispoolsusega kontakti see tähendab kui inimesed surid ja need, kes olid elus, nägid neid unes. Nad segasid ära une ja ärkveloleku, Nad tahtsid oma surnud lähedastega ühendust saada. Ja nad valmistasid mingeid kujukesi. Joonistasid koopaseinale ja püüdsid saada sel teel teispoolsusega sidet, et loomulikult need joonistused olid ka müstilise kallakuga, et saada endale jahiõnne ja mõjutada vaime ja nii edasi, see on väga komplitseeritud, kuid Need, kujukesed ja joonistused on meie mõistes kunsti algus. See tähendab, nad on tekkinud siiski selle primitiivse, kuid teise mudeli baasil, see tähendab, et on olemas elu ja on olemas surmajärgne elu. Nüüd jättes vahele siin kümneid tuhandeid aastaid, et jutt liiga pikaks ei lähe siis ütleme, 5000 aastat tagasi. Tuse kultuuri algaastatel on meil kõigil teada ju suured matmiskombed ja suured püramiidid kui haua hauakambreid ja kõik nii edasi. Ja nende omapärane omapärased rituaalid teispoolsusega suhtlemisel. Meie vaatame neid kujukesi ja neid pilte ja isegi nende hieroglüüf juba hoopis teistmoodi ja need meie jaoks on nad mingit kunstiobjektid, nende jaoks omasid nad täiesti konkreetset funktsiooni. Kõik see situatsioon enam-vähem sarnaselt kordus kuni renessansi nii, kusjuures kusjuures gootika kõrghetkedel, no ütleme, 13. sajandil. Saavutas kristlike kultuur oma kõrgpunkti ja tolleaegset katedraali, mida meil siin kahjuks näha ei ole. Aga mis on, ütleme Saksamaal, Prantsusmaal põhiliselt ja Itaalias. Seal oli juba see kunstide süntees, mis teenis, tähendab eesmärki, religioosset eesmärki, usuliste eesmärki oli juba nii nii kauniks ja nii kõrgeks kujunenud, et neid me siiamaani imetleme. Nüüd see kinnismõte, mida ma siin hakkasin lahti kerima, on siis umbes selline. Et et milline on inimkonna Kunstitee ja miks ta on sellisena välja kujunenud. Nüüd. Üks väikene tagasivaade võib olla vajalik. Ja see tagasivaade oleks paar 1000 aastat, et tagasi see oli see aeg, kui kui apostel Paulus pidas oma oma misjonitööd vanas Kreekas ja tähendab Kreeka oma kõrge kultuuriga Kaunite templite ja jumalate keerulise panteoni ka oli välja arenenud juba sellise tipuni. Et kuidas edasi minna. Ja ilmselt, et see on nii, et Kreeka jumalad jäid kreeka mõtlemisele jalgu. Ja nüüd, kui ma olin 93. aastal naisega, saime olla kaks kuud Kreekas. Kui ma käisin läbi väga-väga põnevaid ja, ja, ja noh, niukseid Kreeka kultuuri jaoks olulisi kohti nagu nagu Ateena loomulikult ja Delfi ja, ja, ja Corentos siis tekkis minus selline tunne, et kuidas sai ometi selline kõrk, kõrgkultuur, selline selline visuaalselt kohutavalt kaunis Kreeka vahetada täiesti vabatahtlikult. Kristliku kultuuriga iseennast, et et hakata hiljem teenima hoopis teist sugust jumalat ja ja selle selle jutu tõestuseks maa võib-olla loeksin ühe pisikese lõigu oma artiklist mille ma kirjutasin 13. septembril 1993 pealkirjaga Kreekast ja kreeka kunstist. Ja nüüd on tsitaat miks lagunes selline suurkultuur, kas mitte ebatäiuslikkusest? Seeba täiuslikus neis on konfliktide taimelava. Kreeka inimesestatud jumalad olid nagu mütoloogia ja muinasjuttude kangelased, keda laps vajab ja samas kardab. Kreeklastele oli teada aine koosnemine aatomitest jama, keradiirlemine ümber päikese. Miks ei mindud siit edasi? Võib-olla seepärast, et puudus kõrgem vaimne printsiip ja müütilised jumalad olid segavalt jalus. Tekkis lõhe religiooni ja teaduse vahel. Selleks vist oligi vaja ristiusku, mis suunas Euroopa õiges vaimses sihis kuigi osaliselt kreeka teadmiste leviku aju dise pidurdamise hinnaga. Mõnikord maksab edasiminek kallist hinda. Esikohale tuli vaim Kristuse kaudu ja välise kehakultus jäi mõneks ajaks tahaplaanile. Kõik see salvestati inimkonna alateadvusse ja keskajal tuli ta järk-järgult tagasi. Kuid nüüd ühinesid antiikaja teadmised ristiusuga teaduse ja usutasapindade kõikumine, viimane kogu inimkonna ajaloole. Mõnel ajastul on kaalukeeled kohakuti ja siis sünnivad inimkonna kõrghetked. Sellised olid klassikaline ajajärk Kreekas, Jakootika Euroopas. Selle skeemi kohaselt iseloomustab meie aega teaduse ja tehnika kiire areng ning religioossed otsingud. Peab lootma, et nende tasakaal saabub lähemal ajal sest kui nad liigselt kaugenevad, võib tekkida katastroof. Kunst on nagu omapärane baromeeter, mis reageerib küllaldase selgusega teaduse ja religiooni vahekordadele. See oli nüüd tsitaat sellest artiklist. No vot ja praegune olukord 21. sajandi alguses ongi hakanud välja libisema sellisest tasakaalust, see tähendab teaduse osa religiooni ees on ähvardavalt suurenenud. Ja siin peab saabuma mingi tasakaalustav moment. Niisiis, teadus ja kunst? No ma lihtsalt ütlen lihtsustatuna kahe sõnaga, et oleks kergem, seda asja rääkida on loomulikult keerulisemad nähtused. Teadus ja kunst kulgevad paralleelselt. Ja Neid pole mõtet ära segada omavahel segamini ajada selle segamise ajamise juures. Tagajärg muutub väga abituks ja tihti koomiliseks. Nii on praegu tekkinud momendil kehtiv trend, ma kasutan seda ebamäärast sõna, mis mulle ei meeldi, aga et oleks arusaadav mõnele inimesele. Selline trend, kus kasutatakse kunstiobjektina oma isikliku keha Tähendab, ma saan sellest veel aru, kui see oleks renessansi ajal kuskil 16. sajandil, kui tõesti oli probleem humanismi algusjärkudes, et kuidas keha ikka seestpoolt välja näeb et kasutada neid teadmisi nii nii paremaks, visuaalseks kujutamiseks kui ka meditsiinis. Aga praegu selleks puudub igasugune, igasugune vajadus. Kuid kui on trend, siis teatud seltskond seda kohe jälgib, mõtlemata, mis asi see üldse on. Ja nii tekivad sellised kummalised näitused, mis koosnevad igat sorti eritistest, noh, ma ei hakka neid kõiki üles lugema. See, et maailm on täis kummalisi sõnu, ei tähenda, et ma peaksin neid sõnu siin kordama veel kord ja, ja haisusid ja lõhnasid ja igasuguseid igasuguseid niukseid niukseid, värke, mis jääb inimesest üle, kui ta midagi on ära söönud. Nii siis see on üks väga kummastav nähtus sest eksisteerib nii universumi ehituses kui ka inimpsüühikas ja, ja igasuguses sotsiaalses grupis astmeline süsteem. Kõige paremini saab seda ju mõelda, kui kujutada endale ette loomariigi ülesehitust vihmaussist kuni, ütleme korillani või kui siis meid ennast kaasa lugeda, siis inimeseni. Ja, ja nüüd miks on selline ühiskondlik tellimus, ma võin seda sõna täitsa vabalt kasutada, sest ta nii on ühiskondlik tellimus, mis sellelt astmes tikult kultuuris hakkab äkki esile tõstma mingeid madalama astme nähtusi mida ennem iialgi ei ole loetud kõrgkultuuri hulka. Nüüd on küsimus, kas inimkond, Loeb, kõrgkultuuriks, seda, mida ta tavaliselt seltskonnas ei julge rääkida mida ta tavaliselt oma lastele ei julge õpetada. Kas kõrgkultuur on eeskujuks veel või enam ei ole. Kui vaadata mingite kummaliste näituste külastatavust, siis see on praktiliselt null peale peale suurte avamistseremooniate. Järelikult et võib seda muidugi õigustada ka nii, et rahvas on loll ja mitte midagi aru ei saa. Kuid ma katsun seda natuke teise nurga alt vaadata, sest ma olen siiski professionaalne kunstnik. Jaak Kangilaski oma raamatus Norra, mis alles hiljuti ilmus annab lõpupoole väga ilusa kokkuvõte kaasaegse kunstimaailma juhtimise mehhanismidest. Paaril leheküljel vist oli selle peatüki nimi Norra kaasaegne kunst või või kaasaegse kunsti olukord. Ja Norra. Ja, ja seal selgub, et eksisteerib küllalt kinnine süsteem umbes 50-st üle maailma tuntud muuseumi direktoritest, kuraatoritest ja kunsti Kriitikutest kes kiivalt valvavad, et nende käest võim ära ei libise. No ma usaldan, professor Kangilaski, sest tema on siiski lugupeetud kunstiteadlane ja ju tal on seda materjali küll ja küll. Ega ta muidu ei oleks seda avaldanud. Ja nüüd nii tekivadki sellised trendid, et kunst muuta vaimseks äriks et kunstiga saada nii fondidele ligi, kus on hiigelrahad kultuurile et saada kuulsust ja et saada preemiaid. Miks see on nii tekkinud? Aga väga lihtsalt, sellepärast et teaduse ja religiooni tasakaal on rikutud. Ja see nähtus, mida me nimetame kunstiks mis toetus religioossele alusele nimetame siis vaimsele alusele, kui religioon, sõna, religioon, mõnda inimest häirib. Kui see alus on nüüd kadumas, siis mis jääb sellest süsteemist järgi, millelt võetakse alt ära vundament? Sellest jääb järgi üks teisenenud ja ebamäärane kogum. Ja mingit, et sellised jõud, kunstivälised jõud saavad seal täiesti vabalt teha oma tegusid, kusjuures kõik Läheb kunsti pähe. No ühe väga nihukese jõhkra näite ma võiks tuua siin kõikidele teatud, et Lõuna-Eestist pärit mingile porno kunnile on üks selline mees. Ma ta nime ei mäleta ja noh, mul pole seda vajagi. Tema kasutas alaealist Kristit, õpetas teda rekord sugu üheteks, nagu hobust treenitakse. Ja Kristi on läinud nüüd juba nii kaugele ette asetades pintsli suguelundis, maalib sellega paberile mingeid jooni ja ja, ja, ja plekikesi kusjuures televiisor seda näitab ja isegi koolis olevat esinenud ja, ja mingid kunstioksjonid tahab korraldada. Täiesti loomulik, et sellised nähtused hakkavad tekkima. Täiesti loomulik, et hakatakse tapmist pakkuma välja kunstisündmusena, aga see on tulemas veel, kui see asi nii jätkub edasi. Ja sel juhul ei saa kohus mõista mõrvarit süüdi. Sest see on kunst, see on performance ja see on kõikide vastavate kunsti reeglite toetusel tehtud, kuid siin on juba esimene eksimus, sest kunstiteadus on kuulutanud, et kunstil reeglid puuduvad. Aga kui ühel asjal puuduvad igasugused reeglid, kui ühel asjal ei ole mingeid piire, siis seda asja ei ole kahjuks olemas. Piire ei ole ainult jumalal. Kõik, mis on universumis, omab aega ja ruumi ruum ongi piir. Kui keegi spekuleerib tühjusega, siis tühjus sellisest mõistes on kah ainult jumalas, vaid universumis eksisteerib hõredus. On olemas objektid, mis on teineteisest kaugel ja, ja niukse spekulatiivse mõtlemisega saab seda öelda, et see on tühjus. Nii et mul on mingil määral selline selline kurbus kunsti saatuse pärast. Ja seda on väga raske kuskile pöörata, seda liikumist. Sest, sest selle sellest rääkida, noh, kui üks süsteem töötab, siis on ju teada, see kuulus lause karavan läheb ja koer haugub ja nii edasi. Aga, aga see ongi praeguse olukorra, et selline natukene natukene noh, niukene jõhker näide, kui et ta mingil määral iseloomustada. Minu jaoks on kunstilooming siiski osaliselt ka õpetav ja, ja inimest mingil määral kasvatav. Ükskõik, kuidas selle peale vaatab, kaasaegne kunstikultuur. Aga õpetusiva peab kultuuris olema. Ja ükskõik millega me ükskõik millise trendiga ei saa minu jaoks õigustada meie pisikese riigilippu täis sodimist kõige jõledamaid Teroppustega, mis on toimunud. Kuidas üks ohvitser sellisele täis soditud lipule solvatud lipule annab vabariigi aastapäeval au kui talle see lipp näidata, kui selgeks teha, et see on kunst ei saa nii teha. Kahjuks võib-olla mõned suurriigid võivad endale seda lubada, aga meie pisike Eesti, kes on nii raske ajaloo läbi teinud on oma lipu siiski põues peitnud ja nüüd alles 10 aastat tagasi on ta selle saanud. Kuidas saab mingi trendi kunstnik seda nii teha, kuidas saab trendi kirjanik, seda nii sodida? Minu jaoks ei ole siin õigustust. Võib-olla võib-olla kõikidel teistel on, mina ei tea. Kas selline kirjanik lastega räägib kani. Kas kas sellel on, tähendab, ma tean, et, et seda, seda juttu loetakse moralismiks pojaks. Moraal on tähtis. Aga kui moraal ei ole siis on kõik lubatud, aga kõik ei ole lubatud, kust need, kus need piirid siin on, siis? Nii et ma ei hakka ja siin tõesti raadios avalikult ropendama, aga mul alguses nagu plaanis oli, et ette lugeda mõningad lõigud, aga küll inimene, kes tahab, sellest tunneb huvi küll ta leiab üles, kui vaja on või läheb esimesse kuskile kuskile. Paadialuste seltskondadega kuuleb seda teksti niikuinii. Kinnismõttena on mind jälginud ka meie armsa Tallinna vanalinna probleem. Kuna ma ise olen Tallinnas sündinud küll mitte vanalinnas Kadrioru ääre peal siis Tallinn on minule. Mingisugune elamise ja kodu sümbol, terve linn. Ja nüüd meie vanalinn, milline on säilunud tänu sellele, et Vene impeeriumi ajal tsaariajal oli Tallinn suhteliselt vaene ja teda ei ehitatud ringi ja rahad liikusid rohkem sinna Riia kanti. Sellepärast Riias ei olegi nii terviklikku vanalinna. Siis meie vanalinn, säilus. Nüüd isegi on ta Unesco. Kaitse alla võetud mõni aasta tagasi. Vanalinn on muidugi aja jooksul muutunud ja räsitud ja ümber ehitatud, nii nagu ehitatakse ringi kõik linnad. Vanalinn ei pea säiluma mingis ajahetkes muuseumina või surnud linnana, kuid nii nagu kõik asjad arenevad harmooniliselt ja loogiliselt, nii peaks ka vanalinn arenema nii sellised sel moel. Ja ma toon siin ühe sellise näite. Viru tänavale ehitati see kuulus või kuri, kuulus kuidas öelda. De la Gardie Kaubamaja milline sai isegi arhitektuuripreemia? Ei ole mitte midagi selle maja vastu. Mina ei ole siia tulnud arhitektuurikriitikuna, vaid vanalinna olukorda selgitava kunstnikuna. Vanalinnas peavad olema majad nii ehitatud, et nad ei häiri pere asuvaid maju. Kusjuures sajand ei ole tähtis antud juhul, sest kui me vaatame sedasama Viru tänavat, seal on alles ainult üks gooti viil. Mis on see gooti süsteemis, kus see kolmnurkne viil on tänava poole seal enamus tänavat on ehitatud ringi möödunud sajandil selle sajandi alguses ja selle sajandi enne sõda Ta on seal ehitatud ja nii edasi. Nüüd üheksanda märtsi venelaste pommirünnaku ajal sai seal üks, kolm kinnistut hukka ja ehitati asemele selline selline modernstiilis maja, milline on täpselt nagu niukene raudhammas. Kui inimene naerab, siis üks hammas on selline läigib. Või või teine teine näide selle maja kohta oleks see, et, et talupoeg läheb hommikul lauta ja näed, et kana on munenud kuldmuna. Ta suure rõõmuga võtab selle kana ja teeb sellest šašlõki. Sellepärast et niivõrd tubli kana küll on hea kana, jõle hea praad. Selle asemel, et anda kanale rohkem süüa ja järgmine päev muneks ta õue kuldmuna. Ma vihjan siin sellele, et meie turismiarenemise ajal on vanalinna lõhkumine täpselt sama kui sellisega. Kana küpsetamine, milline muneb meile kuldmune. Sest inimesed ei tule seda Gardie Kaubamaja siia Tallinnasse vahtima ja ostma sealt kellasid vaid inimesed tulevad vaatama terviklikult, säilunud vanalinna koos oma müürijuppide ja, ja, ja tervikliku harmoonia ronilise kesk- konnaga. Nii et siin palun minu juttu mitte tõlgendada kui mingit stagnandi juttu, vaid ma peaksin õpetama arhitekte natukene linna austama. Sest põhimõte on, see tänavaharmoonia seisneb seinapindade ja aknapindade vahelises Rumeenias ja rütmis. Ükskõik mis sajandil need majad on ehitatud teatud. Kui keegi sinna vahele ehitab mingisugusest puuliistudest nagu nagu saunaisiku või suured klaaspinnad siis ta absoluutselt ei harmoneeri viru laavatornidega, mis seal kõrval seisavad. Nii et ma ei tea, kas siin on arhitekti niukene. Ilma mõistuseta on mängus või midagi muud või on raha pressong? Ma ei tea. Teine asi on kinnismõttena mind jälginud, meie, Eesti loodus ja loomad. Loomad, meie elusaatjana. See kurikuulus Kaarli puiestee, mis praegu on probleemiks, on täiesti totter probleemsest, loomulikult peavad säiluma pärnad, millised kasvavad vähemalt 200 aastaseks normaalselt. Täiesti loomulik, et nende eest tuleb hoolitseda. Ja selline selline mingi kõrge ametniku jutt, et ta julges seal alleel kõndida, pärn kukub pähe. Siis ärgu mingu üle tee, sest auto ajab ta alla. Teiseks on see, et loomad ei ole lihtsalt meile söögiks, seen ja meile tallata vaid loomadega koos, me elame maa peal. Ma lihtsalt ütlen teile ühe sellise lõigu järgi. Ühe ühe väikese tsitaadi võtan piibli esimeselt leheküljelt maailmale loomisest. Ja seal on niimoodi. Tehkem inimesed oma näo järele meie sarnasteks, et nad valitseksid kalade üle meres lindude üle taeva all loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad. Ja see oleks õiglane valitsemine. Ei saa midagi, vaata et me oleme toitlusketis sees kui kõikesööjad, imetajad, meie inimesed. Me sööme teisi loomi, aga me ei tohi neid mõnitada ja me ei tohi neid solvata. Ja meie neil peab olema selline suhtumine loomadesse, et me ei vägista neid. Jutumärkides ei vägista. Ja nüüd on nii, miks ma seda räägin? Jälle üks selline selline hirmus tont käib mööda Euroopat, Paat ja see on hullu lehma tõbi. Hullu lehma tõbi on tingitud minu jaoks sellest, et meie poolt ära rikutud kodule loomad, eriti viimase 100 aasta jooksul on kaotanud igasuguse vastupanu võime nakkushaigustele ja nende sees arenevad hoopis teised mingisugused parasiidid. Millised nüüd, nagu bumerangi efektina hakkavad tapma inimesi. Meie mõnitame loomi ja looma sees arenev parasiit tapab meid. Ja see on taas. Sest kui meie oma ahnuses läheme nii kaugele ja nii sügavale, et me absoluutselt ei austa enam elavat loodust, kui me saeme puid, kui me seal, kus pole vaja, kui me mõnitame ja, ja, ja, ja solvame Stroomi toome neid jalaga või, või lööme naeltega puu külge kinni siis meie hakkame ise selle all kannatama. Aga seda peab inimene kõigepealt teadvustama ja alles siis saab asi paremaks kuidagi muutuda. Aga üldiselt muidugi, et see jutt ei tunduks selline selline pessimistlik ja nagu liialt kriitiline siis veel ja viimane kinnismõte, mul on positiivne. Ja see on selline positiivne ja suurepärane mõte, et kauges perspektiivis läheb kõik paremaks. Aga me peame need väikesed lähedased jõnksud, mis on negatiivsed ja positiivsed läbisegi. Me peame nendest aru saama ja neid proovima ületada. Ja ma loodan, et teaduse ja kunstiolukord muutub jälle normaalseks. Et mingit kunstitrendid ei hakka kasutama teaduse taga Ove. Ja et nad oleks meile mõlemad, oleksid meile kaaslased meie, meie igavesel teel headuse poole. Sest sest me oleme nagu väikesed lapsed, kes muidu ei oska nagu kasutada oma abstraktset mõtlemist, kui. Ja me kõik läbi proovima. Me peame läbi proovima, kas see pomm ikka tapab. Me ei suuda ette mõelda, et see pomm tõesti tapab. Me oleme pisikesed, uudishimulikud, arenevad ja pidevalt eksivad. Kuid me oleme pidevalt liikumas ikkagi headuse poole ja see saab toimuma, kuid mitte kohe. Inimese suhtumise pärast kunstiteadusesse ja loodusesse valutas südant Jüri Arrak.