Raadiomuusikast. Härra Ants Üleoja. Meie saatesari on nüüd jõudnud järjega Eesti raadio segakoori juurde. Ja Ma väga tahaksin, et selles saates ei tuleks omamoodi nekroloog, sest seda koori enam ju ei ole. Aga on aastate aastakümnete pikkune töö, mille peale me saame tagasi vaadata. Harri Kõrvits oma saates mainis, et tema seisis 45. aastal hea selle eest, et saaks loodud Eesti raadio juurde. Segakoor. Ants Üleoja. Teie töö raadio segakoori juures on nii-öelda selles kuldses keskeas, kui kogu koori vaadata ühe inimeana. Aga just sellepärast on teil võimalik vaadata nii tahapoole kui ettepoole, võib-olla vaatamegi natukene tahapoole, sest raadio segakoor on ju kõiki meie muusikuid omal kombel koolitanud ja kujundanud ka. Et ega, ega need suhted ei alga sellest hetkest, kui ta tööle asusite. Nojah, seda muidugi, et eks ma ju ikka teadsin raadiovooriolemasolu juba nendest aegadest peale, kui ma olin Tartu muusikakooli õpilane ja mul on mõned hetked isegi sellest meeles. Ma olin nimelt Roland Laasmäe dirigeerimise klassis ja ja ta ükskord ütles niimoodi, et katsuge täna õhtul tingimata raadiot kuulata, täna õhtul Estonia kontserdisaalis on raadio, segakoori kontsert ja lauldakse kindlasti midagi Cyrillus kreegist. Kuna mina olin ühiselamus elav noorhärra ja seal mingit raadiot ei olnud, siis me leidsime mingisuguse väikse Grabbi kusagilt muusikakoolimajast, nii et mul on selgelt meeles, et me istusime muusikakooli saalis ühe väikse seltskonna koorijuhtidega, kuulasime seda raadio, koor ülekannet ja ma mäletan, et seal lauliseerisega silbiks, et see on ka meeles. Nii et noh, niisugused meenutused on nüüd väga kaugest ajast, kui ma ei olnud seda koori nii-öelda silmast silma veel näinud ja ja vaevalt võib-olla ma ei teadnud isegi, kuidas Jüri variste välja näeb, sest ma olin maalt tulnud poiss nagu nagu väga kaugel kõikidest nendest väga kõrgetest sfääridest. Et kõik see tilkus nagu hiljem pisitasa juurde. Et niisugused mälestused on nüüd sellest ajast, kui ma olin muusikakoolipoiss, kõik läheb ju suisa palju konkreetsemaks sellest perioodist, kui ma tulin Tallinnasse ja asusin õppima 1956 Tallinna dollaks riikliku konservatooriumi. Ja ma mäletan ka seda, et kuskil 56. või 57. aastal oli üks kontsert, tähendab kus esmakordselt kanti ette Mozarti reekviem. Vot see kontsert on ka meelde jäänud. Ja kui ma nüüd hiljem olen natukene asja uurinud ja vaadanud, siis see oli ka üks esimene üks kõige tõsisemaid, ütleme klassikalistest suurumelist üldse esimene sest enne seda eelnevatel aastatel oli lauldud väiksemat kantaat suures osas olid nad temaatilised ja sellised noh, selle ajakohased, mida siis kooril tuli laulda. Nii et üks selline tõsisem mälestus sellest Mossadi esimesest Reekminist, mida nad siin laulsid, Estonia kontsertsaalis on mul silme ees ja see on mingil määral ka kõrvades veel. JÜRI variste oli koori peadirigent kes tema kõrval veel juhatasid. Kas te seda mäletate, kas Artur Vahter oli oli teine dirigent või või oli tema lihtsalt natukene hiljem tema perioodil? Tähendab ja Artur Vahter on olnud variste juures abidirigendiks või teiseks dirigendiks, tegelikult on seal ju olnud suur osa suur osa meie hilisematest dirigentidelt, kes seal kõik on töötanud, näiteks. Mul on õnneks üks paber, siin on näha tants, kiilaspea on olnud abidirigent 1945 kuni 47, Lembit Verlin, Heino Kaljuste, Artur Vahter näete aastast 1959 kuni 62. Ja siis leili Kleemeier ehk Leili Sarapuu 62 kuni 66 ja vaat kui leili Sarapu lahkus koore juurest. Pärast seda olin mina, Jürjo, Ariste abidirigent koostanugangroniga, nii et olnud suur plejaad neid dirigente, kes kes tegid eesti koorimuusikas sel ajal ja hiljem pika, tõsiselt ilma. Need olid nimekad inimesed, kõik suured koorispetsialistid, Artur, Vahter kaasa arvatud. Nii et ma mäletan seda, et kui mina läksin raadio koori juurde Jüri variste abiliseks 66. aasta sügisel. Ja kui ma juba nii-öelda lauljatega tuttavaks sain, siis õige mitmed mehed rääkisid, et Artur Vahter töötas niimoodi, et kui, kui proosa ei läbi, siis oli ta üleni märg ja higine tal oli alati topelt särgid kaasas, siis ta vahetas pesu ja vahetas kuiva särgi selga, siis hakkas alles töölt koju minema. Nii et nähtavasti oli väga energiline dirigent, olgugi et et mina ei ole teda palju juhatamas näinud. Aga kuna ta oli ka konservatooriumi dirigeerimise osakonna õppejõud päris hulk aega siis ta tegi ilmselt head tööd. Aga räägime natuke JÜRI varistest kui dirigendist, missugune oli tema juhatamise stiil ja ta oli ju ka koorijuhtimise õppejõud siin Tallinna riiklikus konservatooriumis ja ta on kasvatanud üles terve suure põlvkonna dirigentide põlvkonna. Aga huvitav oleks jah kuulda, justkui te abidirigent olite võib-olla just sellest ajast, mismoodi tegi variste tööd. Noorest, et ma muidugi tean väga pika aja jooksul. Kõigepealt, kui ma nii-öelda üliõpilane olin Tallinna riiklikus konservatooriumis, siis sellel ajal oli JÜRI variste kateedri juhataja ja seetõttu oli ta natukene meie kõikide hirmsast Stahli nisugune. Selles mõttes omapärane mees, et ta liikus mööda Suvorovi puiestee, Kaarli puiestee maja koridore väga vaikselt ja ettevaatlikult, aga kui ta juba sinu poole tuli, siis järelikult oli tal sulle midagi ütelda, järelikult seal polnud käinud kas korralikult vene keele tunnis või kuskil loengus, kus olid lubamatult palju puudunud. Ja tema kui kateedri juhataja sai need andmed, et enda kätte ja siis ta tuli kohe ütlema, et kuulge, noormees, et ei ole külastanud seda tundi kaks või kolm nädalat näiteks. Ja tema, ütleme siis, viis oli alati väga tõsine, võib-olla ta ei olnud mitte pahane, vaid tema olek oli selline tõsine natukene kinnine nagu sissepoole olemisega, nii nagu me teda üldiselt teame. Ja seetõttu tudengid kartsid teda tõsiselt, nii et kui Jüri variste mööda koridori kõndis, siis meie tõmbasime ikka seina määrde sirgelt seisma, mitte niimoodi, et laiutasime nagu edasi. Nii nagu tudengid ikka teevad ja üldse sel ajal õppejõud tundusid olema nii auväärsed. Kui nad ikka mööda koridori, kus kuskil liikusid, siis tudengid lõpetasid oma saginat vadistamise ja lassid õppejõududele rahulikult mööda treppi minna või mööda koridori. Koor ka tõmbus pingesse variste juhatamisel. No ja see oli nüüd 66. aasta sügisel, kui, kui leili Sarapu mingil põhjusel lahkus raadio koori juurest. Ja ma mäletan, et me tulime koorijuhtide segakooriga just ühelt Ungari reisult, sõitsime rongiga tagasi, äkki Jüri variste kutsub mind oma kupeesse? Ma mõtlesin, taevane manna, mis nüüd lahti on. Ja ta tegi mulle sellise ettepaneku, ma julgenud selle sellele ametipostile üksinda minna, ma ütlesin talle kohe, et, et mul on, ma olin sel ajal muusikakooli õppejõud ja ma olin veel keskkooli õpetaja ja palju oli tööd ja ütlesin, et ma üksinda ei võtaks just kohta vastu, et äkki kellegagi kahe peale ja siis ta kutsus ka Tõnu Kangroni, kes oli olnud tema üliõpilane, nii et tema jaoks tuttav inimene tähendab see, mida me nägime seal paari aasta jooksul. Ega meie väga palju tööd teha ei saanud, meile ei pakutud liiga palju tööd, tähendab vahetevahel õpetasime mõne suurvormi partiisid eraldi ruumides. Ma arvan, et Mul õnnestus iseseisvalt teha esimesed lindistused raadiokooriga kusagil teisel aastal, nii et mul on meeles isegi ühe loo pealkiri, mida ma tegin, see oli Raymond lätte rukis loob pead. See oli vist minu esimene lindistus raadios üldse ja raadiokooriga kindlasti esimene. Nii et me üksikud korrad saime nagu koorijate, saime terve kooriga töötada ja siis veidi lindistada. Jüri variste muidugi töötas kooriga väga rahulikult, tähendab, ta ei olnud niisugune niisugune dirigent, kes oma olekuga oma jutuga ja oma suure muusikalise aktiivsusega oleks lauljatele koledasti peale käinud kogu aeg, tema töötas rahulikult, tal oli nagu asjad endale selgeks tehtud ja ta tegi seda tööd väga rahulikult. Muidugi mõnikord hakkas ilusti pahandama, kui, kui lauljat ei saanud kohe nii-nii hästi, nagu tema tahtis ja ja selge on see, et Ta oli selleks ajaks juba raadiokooris tööd teinud. Umbes 20 aastat või isegi rohkem. Et mõnikord ta oli ka võrdlemisi väsinud ja niisugune ehk närvilisem, kui, kui vaja sellise suure kollektiiv ees. Et niisugused muljed sellest raadiokooriajast tema tööst ja tegemistest on. Olgugi, et hiljem, kui ta enam raadio kooris ei töötanud oli ikkagi palju kokkupuuteid seoses vabariikliku koorijuhtide segakooris, kus nad koos Ernesaksa ja Ratasseppa ja arengu ja vaja, aga, ja ja seal oli veel terve rida inimesi, kes sageli sele kooris käisid. Selle tööstiiliga puutusime ikka kokku. See oli alati selline rahulik ja väljapeetud, ilma efektideta töö taiefektid sõnul mitte kunagi. Selles mõttes oli ta üks väga mõistlik mees. Et tegi oma tööd selles mõttes ausate vahenditega. Professionaalse sellise lähenemisega kõikidele teostele. Ja niisugune on ta meile meelde jäänud kõigile, ma arvan, tema lauljatele ja ka ütleme siis tema kolleegidele, kes temaga koos töötasid või teda lihtsalt eemalt nägid või kontsertidel panid tähele. Et selline meest oli. Mina tol ajal mõtlesin väga palju kordi, kui suurvorm ette kanti, et orkestri dirigent nii-öelda lõikab loorbereid, aga tegelikult ju tohutu töö teeb ära koorijuht. Ja üks neid valdkondi, mis ongi läbi aastakümnete Eesti raadio segakoori mainet hoidnud, on see koostöö sümfooniaorkestriga ja suurvormide ettekanne. Aga enne veel, kui me seda räägime, suurvormid nõuavad reeglina ju ka suurt koori, räägime natukene, kui suur oli koor tol ajal, kui teie olite seal abidirigente ja, ja veel hiljem ja kas kooritöö ta on enam-vähem rutiinne kõigis maailma paigus ja kõikidel aastakümnetel oli see siis ka juba tookord nagu välja kujunenud ja, ja jäi selleks aastakümneteks. Nojah, ei kooritöö muidugi on küllaltki rutiinne tegevus, eriti veel niisuguse koori juures, nagu seda raadio koor on kes oma olemuselt ikka ikkagi suures osas oli nagu stuudiokoor, nii et ikka suur Osamas töödest ja tegemistest tehti ära seal stuudios. Seda realiseeriti lindistuste näol ja muidugi koori jaoks suured rõõmuhetked olid, olid ikka suurvormid, nagu te ütlesite, et see nagu aitas hoida selle koori mainet ja see on õige. Nii et Ma olen kuulnud, et väga paljud heliloojad on veel siiamaani tänulikud sellele tööperioodile, kus raadio juures oli orkester ja raadiokuulaja juures oli segakoor. Ma arvan, et neid heliloojaid on üldiselt väga vähe, kes oma teoseid ei saanud raadiokoori ja ütleme, orkestri koos esituses kuulda. See oli ausalt öeldes nagu koorile lausa püha kohus. Et kõik need kantaadid ja ka suuremad asjad batooriumida ja mitmesugused asjad, mida tol ajal kirjutati erinevate pealkirjade all nii-öelda. Need Me kandsime kõik ette või vähemalt lindistasime neid, et oleks mingisugune helijälg nendest järele jäänud. Nii et seetõttu oli see ikka tõeline hea võimalus heliloojatele kuulata kohe või väga kiiresti pärast teose loomist omi lugusid, nii et ma olen kuulnud, et näiteks Tamberg ja Rääts ja need mehed on sellest korduvalt rääkinud ka päris viimastel aegadel. Et see oli neil üks õnnelik loominguperiood, et see oli laboratoorium, oli omast käest võtta. Ja see oli tõepoolest selle koori üks suuremaid ülesandeid. Ma ei hakka praegu siin lähemalt analüüsima seda repertuaari, mida, mida kõike laulda tuli, kahjuks on väga suur hulk nendest asjadest noh, praegu oma aktuaalsuse kaotanud väga palju temaatilist muusikat, mida tuli lihtsalt laulda. See oli niisugune kohustus, millest meil ei olnud võimalik ära ütelda. Ja selles mõttes noh, paljud asjad, ma ei tea, kus need lindid seisavad, kas need on üldse alles või on pandud lihtsalt arhiivi. Et, et oleks see ajalooline jälg nii-öelda alles. Ma loodan, et need on ikka kusagil eksisteerivad. Aga suurvorme tehti tõepoolest palju ja mida aasta edasi, seda huvitavamaks repertuaar läks, nii et kui 68.-st aastast mina asusin nagu peadirigendi kohale küll küll esimese aasta nagu kohusetäitjana 69.-st siis põhikohaga. Kui nüüd natukene lapata nendes paberites ja vaadata, siis igal kontserdihooajal koor kandis ikka kolm kuni neli sellist klassikalist suurvormi, et ja see oli tõepoolest äärmiselt huvitav töö. Ja see tänu, mida, mida tuleks sellel puhul avaldada tolleaegsele riikliku filharmoonia, selle ütleme juhtkonnale ja muusika juhtkonnale, et nad siiski igasuguste asjade kiuste julgesid ja, ja said võtta ühisesse repertuaari selliseid maailma klassikalisi teoseid. No seda tänu ei oskagi ära ütelda. Nii et ma arvan, et võib-olla nii mõnelgi nendest oli probleeme teatud organitega, aga see nagu meile tegijatel eriti silma ja kõrva ei hakanud, nii et kui, kui oli plaani võetud, siis ma ei mäletagi sellist juhust, et et mõni klassikaline suur oleks plaanist maha võetud, kui ta oli juba nii-öelda tööplaani kinnitatud hooaja alguseks, nii et õnneks suudeti hoida need paberid selles mõttes puhtad, et tehti ausalt ära see, mida, mida oli planeeritud. Aga suhe 20. sajandi muusikaga. Ma mäletan selgelt, et nede Orphy karmina Boranat kandsite ette. Ma ei julge praegu öelda, mis aastal see oli, aga me saame. Aga seal oli, mina ei olnud siis. Näete, see on toimunud 60. aastal, mina olin siis veel üliõpilane, on, mul on isegi meelesse kontsert, nii et see oli, see oli üks esimesi selliseid kaasaegsemaid teoseid üldse. Ja ja aga me võime siitsamast kõrvalt ka lugeda, et meie sajandist tähendab 20.-st sajandist peab nüüd juba ütlema, on siin kavas ka Šostakovitši sviryydov, Arvo Pärt. Ja ja nii edasi, igast aastast peaaegu tuleb midagi, nii et ei saa öelda, et tee ainult olite piiratud. Klassikaliselt. Repertuaari oh ei, seda kaugeltki mitte, kui meil on juba lahti korraks paber, kus mul on üht-teist siia üles märgitud, siis siin on ikka igasuguseid mehi. Näete Jaan Rääts, deklamatoorium, Karl Marx, siin on Raimond lätte, Simon Prokofjevi, Ivan Groznõi sinon, Verdi reekviem, Simon Tormise kantaat, Mahtra sõda ja nii edasi ja nii edasi, nii et praktiliselt on igal hooajal olnud midagi väga põnevat. Nüüd kui mina olin juba peadirigent 60-ga 800 aasta sügisest, ma arvan, et see hooaeg on mulle selles mõttes meelde jäänud. Et me kandsime ette sellel hooajal Bachimatuse passiooni ja et et sellel hooajal ühel kontserdil lisapalana lauldi Arvo Pärdi kreedot. Ma mäletan, et me õppisime selle teose ära ja seda kontserti juhatas Neeme Järvi. Tal ei õnnestunud seda luu kontserdi kavasse panna. Tähendab, kukkus kuidagi nii välja, et arvati, et, et kontserdi kavasse see lugu hästi ei mahu. Ja me laulsime seda kontserdi lõpus lisapalana ja selleks kaks või kolm korda selleks niisuguse meeletu Forooriga. Et, et see on nagu siiani meelde jäänud. Nii et siin on hoonegari oratoorium kuningas Taavet ja siin on Beethoveni missa C-duur ja siin on Ants Sõbra oratoorium mäehulgad lippudega või oli see kantaat, ma ei mäleta enam hästi. Ants Sõber oli tol ajal teatavasti raadiomuusikaosakonna juhataja, nii et tema oli minu kõrge ülemus. Ja nafta oli siis peatoimetaja ja too oli nagu minu kõrge ülemus ja peale selle on taga veel Virumaa mees. Nii et mul oli selles mõttes hea meel, et ma sain omakandi mehele ka midagi head teha. Sõber, ja me olime ja me saime päris hästi omavahel hakkama, nii et ei olnud asi temaga üldse hull. Siis täiesti kustumatut mälestused on ühest huvitavast teosest, nimelt Sergei Prokofjevi kantaat oktoobrirevolutsiooni 20.-ks aastapäevaks oli loo pealkiri. See oli fantastiline teos. Kõigepealt selle ettekandekoosseis oli nagu erakordne suur sümfooniaorkester, pianistide orkester ja puhkpilliorkester sinna juurde veel siis suur segakoor ja üks lõik pidi tulema Lindlik siis Lenini kõnet tema originaalesituses. Nii et see lint ka leiti kusagilt, nii et see oli fantastiline teos, mida, mida hiljem korduvalt ette kanti. Neeme Järvi, ta tõi nii-öelda esimest korda välja, aga aga hiljem juhatas seda näitaski Rilkondraaž siin ja ja siis ikka Neeme Järvi veel mitmel korral, nii et no äärmiselt põnev, äärmiselt põnev, muusikaliselt väga põnev muidugi, Majakovski niisugusele tekstile nagu pealkirigi siin räägib, eks ole, läbi ja lõhki revolutsiooniline värk, aga muusika oli huvitav. Jah, igal igal hooajal oli midagi väga heast klassikast ja midagi kaasaegset, nii et seetõttu need kavad olid tehtud noh, koostöös orkestri dirigentidega nemad põhiliselt pakkusid välja siin vorme. On ka muidugi väga eriskummalisi hooaegu olnud, näiteks aastal 1975 kus oli välja kuulutatud suur kantaatide võistlus seoses siis võidupäeva 30. aastapäev. Ja ma mäletan, et me pidime kuu või pooleteise jooksul ära õppima kas 13 või 14 kantaat ja need kõik raadios lindistama. Eesti ja Eesti Eesti eile ratta, siin olid niisugused toredad nimed nagu nagu Tamberg, nagu Jüri Salu liidi auster nagu Anti Marguste, Anatoli Karsnek, Raimo Kangro Ants Sõber, Jaan koha, siis oli üks pöörane periood, siis me pidime sõna otseses mõttes hulluks minema, sest noh, Madolid kõik temaatilised. Aga õnneks nad ei olnud muusikaliselt nii hullud, nii et ma mäletan, et kõige paremaks tunnistati sellel konkursil Tambergi kantaat võidu fanfaari, mida me hiljem korduvalt ette kandsime, nii et see, see lugu jäi lausa koori repertuaari. Või sinna repertuaari jäi ka näiteks Jüri Salunoote kantaat, mida me korduvalt ette kandsime, täpselt samuti liidi austria rahu hommik. Tore meloodiline lugu, selline inimsõbralik muusika. Teema oli selline, ega midagi teha ei olnud. Nii et sellest suurest kantaatide hunnikust, mida esialgu tundus, et see on täiesti ületamatu ülesanne, mingi kuu aja jooksul need 12 13 asja ära õppida, pluss lindistamine. Me saime sellega siiski hakkama ja, ja siit jäi, nagu ma ütlesin, nii mitugi lugu lausa sõelale, mida me hiljem korduvalt kasutasime. Suurvormi ja klassika suurvormi näiteks kuulame siiski ühte osa seal neljas osa Rextremende Wolfgang Amadeus Mozarti reekviem-ist. Siis mul tuli nüüd küsimus, kuidas te komplekteerisite oma koori ja kas oli võimalik ja võimalus noorendada kooriaeg-ajalt olid ju omad sellised töövõtueeskirjad ja, ja mis iganes, mis võisin seda takistada. Ja teine asi on muidugi jah. Te ütlesite, et need suurvormid said kokku lepitud koostöös orkestri dirigentidega paika pandud ja muudest asjaoludest lähtuvalt aga, aga bella ja see otseselt raadio fonoteegi jaoks seal asus ju ikka peadirigendi õlgadel. Ja muidugi noh, kui me räägime nüüd sellest koorid koosseisust ja mina koori juurde läksin, siis koor oli sisuliselt noh, arvuliselt nii suur, nagu ta ütleme, kogu selle perioodi jooksul oli, kus mina töötasin, see oli kõige parematel päevadel, oli, oli kooris 75 lauljat või 74 see arv muidugi mingil määral hakkas kõikuma hiljem ja selles mõttes, et, et nagu pisitasa hakati koorilt nagu laulja kohti ära võtma, nii et nii et kui mina, kui 90. aastal nagu koori juures oma tegevuse lõpetasin, siis oli kooris koos dirigentide ja klaverisaatja hääleseadetega seal seal kuskil 60 kohta, nii et neid pisitasa tõmmati nagu koomale kogu, aga lihtsalt raha rahade probleem oli nähtavasti küllaltki keeruline. Aga mis puutub sellesse, et koori koosseis siiski aegade jooksul kohutavalt palju muutus, kui mina tööle asusin, siis oli noh, mis seal salata, koor oli vananenud, koosa eelmise vea dirigendiga. Nii et väga palju oli sel ajal nii-öelda esimese koosseisu lauljaid, kes olid tööle võetud 45. 46. aastal. Ja seetõttu oli palju probleeme. Muidugi ei olnud see nii-öelda koori värskendamine ja uuendamine väga lihtne, sellepärast et Nõukogude seadused kaitsesid oma töötajaid päris hästi. Noh, näiteks kas või niisugune lugu, et kui hakkas lähenema pensionile mineku aeg, näiteks siis kaks aastat enne pensioni oli ta riikliku seadustega kaitstud ta teda ei saanud enam konkursi alla panna, teda ei saanud lihtsalt et ära saata. Hoolimata sellest, kas tema oli täiesti amortiseerunud häälega või midagi taolist tartaani seadusega kaitstud ja seetõttu oli päris mitmed sellised olukorrad, kus inimesed lihtsalt Istusid palgal jah, ja tegelikult olid töövõimetud selle sõna kõige otsesemas mõttes, tähendab lihtsalt hääled olid niivõrd kulunud ja niivõrd väsinud, et ei olnud enam noh, tema rivis kust nagu mingit praktilist kasu see tema töö väärtus oli nagu väga kõvasti langenud. Aga meil siiski õnnestus ikkagi aegade jooksul jõuda selleni, et harva näeb ja kuskil 70.-te aastate lõpp ja 80.-te päris esimesed aastad olid selle koori hiilgeajad selles mõttes, et siis oli see koori lauljaskond sisuliselt ikkagi välja vahetatud uute ja noorte inimeste vastu ja mis seal salata, noore inimese hääl on noore inimese hääl. Ja ma arvan, et need aastad olid ikkagi raadiokoori vast vast kõige paremad. Kui ma mõtlen seda vokaalset tasapinda ja seda kvaliteeti tähendab see lihtsalt ikka see verevahetus, mis toimus, tõsi küll, suhteliselt pikale aja jooksul ei saanud korraga ju lasta tühjaks minna kooril. Nii et me väga ettevaatlikult selle asjaga tegelesime, need olid väga valulised küsimused. Kui ma tagantjärele hakkan mõtlema, sain nendest inimestest tõepoolest aru, kes võitlesid oma õiguste eest ja mõned nendest võitsid väga aktiivselt. Kas te saite valida professionaale muusikalise ettevalmistusega inimesi või teil tuli ka harida oma lauljaid, kes tulite hea häälematerjaliga aga väikese kirjaoskusega muusikalises mõttes? Ja muidugi oli nii ühte kui teist, põhiliselt kujunes ikkagi lõpuks välja niisugune pilt, et naislauljad peaaegu sajaprotsendiliselt olid kõik muusikast haritud ütleme, koori hiilgeaegadel lausa niisugust taidluskoorist tulnud lauljad nagu ei võtnudki praktiliselt vastusest. Naislauljate valikuvõimalused olid lihtsalt suuremad. Probleemikas oli, oli see meeskoori pool nii-öelda tenorite passide leidmine oli piisavalt keeruline. Sest noh, mis seal salata, tolleaegne riiklik meeskoor, kes hakkas siis juba oma esimese sõite piiri taha tegema, see oli niukene kohutav tõmbenumber. Et enam-vähem kõik need mehed, kes arvasid, et nad on väga head, need leidsid, et parem onu laulda riiklikus meeskooris. Et saab, saab võib-olla piiri taha ja nii edasi ja nii edasi. Nii et seetõttu meeslauljate hulgas oli see protsent tunduvalt suurem, kes olid muusikalise kirjaoskuse poolest tagasihoidlikud. Nii et siin paratamatult tuli rakendada igasuguseid võtteid ja vigureid, et neid natukene järele aidata, nii et me tegime nendele eraldi solfedžotunde ja eraldi hääleseade tunde ja igasuguseid asju, et neid enam-vähem hoida mingilgi tasemel. Et seda tööd tuli lihtsalt niimoodi teha, et, et nad suudaksid üldse olla seal koorireas ja nii-öelda oma koht täis laulda. Kreem läks aasta-aastalt kogu aeg valusamaks, sest oli terve rida selliseid seadusi mis seal raadios jälgiti hoolega, et me ei saanud võtta sinna inimesi väga massiliselt tööle, kohakaaslasena pidid olema nagu põhikohaga kohati seal ja ma mäletan kordi, kus ma käisin kadunud jaanimägi juures, kui tema oli veel ametis, käisin anumas ja palumas, et väga vajalik laulja, aga kes ei saa põhikohaga meile tulla, nii et anti selliseid lubasid erandkorras. Või oli ka selliseid vigureid, kus lihtsalt meeslauljat, et kuidagi kuidagi ära elada, töötasid kahe tööraamatuga ja noh, oli igasuguseid asju, sest elada tuli ju. Aga raadiokoori palgad olid tol ajal nii imepisikesed, et ainult ainult raadiovooripalgaga üks pereisa, no mitte kuidagi ei julgenud koju minna. Kes tegid hääleseadet, olid õppinud pedagoogid, teil. Jämeteadjad armee on olnud Raadiokoori juures piisavalt suur, ma loen siit välja, et siin on olnud Ella lipp on ja siin on olnud seni Shimon ja Evald Laanpere. Tema oli muide ka minu hääleseade õpetaja, kui ma olin konservatooriumi üliõpilane. Robert Vahisalu on olnud, aga rajal töötasid hääle seadetena, sellised mehed nagu õrnar, keretseerigenn ja ka Emilie Karjus töötas sel ajal, nii et sellised inimesed on olnud seal hääleseadet. Ja hiljem oli leelo Talvik. Kui mina juba 90. aastal lahkusin, siis oli leelo Talvik seal selle ülejäänud aja. Nii et üldiselt kõik sellised inimesed, kes on ikkagi olnud ise professionaalsed lauljad ja mitte sellised soolapuhujad, eks ole, nagu öeldakse. Nii et seda tööd üritati teha. Nonii, põhjalikult ja nii tõsiselt, kui need olud seal võimaldasid. Aga, aga vähemalt see organisatsioon oli olemas need solfedžo ja teooriatunnid, need hääleseadetunnid, rühma hääleseade ja oli ka aastaid, kus tehti individuaalset hääleseadet. Nimetame siinkohal ära ka kontsertmeistrid. Ja mina töötasin praktiliselt kogu oma aja koos, vio väin, maga. Ja võib-olla seletatega kuulaja jaoks, mida koori aspektist tähendab kontsertmeister Koori ja koorikontsertmeister on see inimene, kes kui koor valmistab ette mõnda ulatuslikumad teost, mis läheb kas koos orkestriga ettekandele või ka Vaheri saatega, siis kontsertmeister on see, kes proovides on see orkestri asetäitja mängib magusale orkestri partituuri. Ja on ühesõnaga üks väga suur osa sellest Eteganud aparaadist. Nii et Tartu kontsertmeistrite töö on olnud selle koori juures ikka väga-väga ulatuslik ja kui ma vaatan, et vio heinmaa oli seal kontsertmeister alates 1947 kuni 85, siis te võite kujutada ette, kui palju muusikat tema seal kooriva läbi mängis. See selleks, ta pidi alati valmis olema, hoolimata sellest, kas see oli mingi Bachi ulatuslik teos või oli see värk või oli see Heino, Jüri Salu, või oli see Prokofjevi, nii et see haare pidi ikka väga lai olema ja mina olen nendele inimestele väga tänulik. Mina küll töötasin ainult koos Ain Mäe, aga ka siin hiljem oli veel Tiina uus ka, kes on praegu tiinoreensel siin Muusikaakadeemia kontsertmeister, kellega ma siin majas olen palju-palju aastaid koostööd teinud. Ja siin on olnud ka Viive Mäemets, kes lõpetas omal ajal koorijuhina JÜRI variste klassi aga elab ja töötab praegu Soomes, nii et ta on siin eestimaa pinnalt tolmu jalgadelt ära pühkinud ja ära läinud. Siinkohal lubab saate toimetaja endale vabaduse ja valib ühe oma lemmiklauludest ja see on Mart Saarekõver kuuseke. Kuulame seda Eesti raadio segakoori esituses. Kui teie tulite ära koori juurest, siis teie järel sai peadirigendiks Toomasega. Toomas kapten jah, ma tegelikult kutsusin Toomas kapteni juba paar aastat enne oma lahkumist nii-öelda tal sinna niimoodi abiliseks juba 87. aastal tuli Toomas kapten nagu teiseks dirigendiks Tõnu konkron lahkus ja kui ma taas kaptenile seda juttu hakkasin rääkima, siis ma nagu panin talle südamele, et kui ta tuleb ja võtab selle pakkumise vastu, siis ta peaks ennast selleks ette valmistama moraalselt, et Ta varsti peab hakkama selle koori peadirigendiks. Ma tundsin, et minu minu energiavarud hakkavad lihtsalt lõppema ja ma olin 22 aastat seal, nagu selle raske raske ameti peal. 90.-st aastast alates tegeles Toomas kapten kooriga ja, ja kui vaadata neid tööplaane ja asju, siis. Ma panen tähele, et ega sellepärast raadiokoori repertuaaripoliitika oluliselt ei muutunud, nii et jätkus ikka seesama suurvormide hoogne laulmine. Tulid võib-olla mõned uued uued nimed juurde, mida, mida varem polnud laulnud näiteks Ungari oratoorium sandaak tuli toomas kapteni ajal juurde ja võib-olla Polancon siin tulnud juurde ja ja Schuberti, Esstuur, missa. Ja samuti on siin lauldud Mendersoneeliast. Ja mõningad teised asjad veel annab, see üldine töösuund jäi ikka samaks nagu suur tähelepanu oli suurvormidel koos orkestriga ja eks ikka ilmselt A capella muusikat lindistati raadios samamoodi edasi nagu nagu varematel aastatel. Aga öelge härra üle oja missugusel perioodil hakkas tunda olema kuidas öelda koorivähendamise poliitikat, see täis metraažiline koor, nagu te ütlesite, noh, olude sunnil tasapisi vähenes, vähenes ja ühel hetkel tõesti seisti fakti ees, kus kaaluti olla või mitte olla. Õieti seda kaaluti vist küll väljaspoolt. Aga teie, kui meie Koori tegevuse üks alustalasid ja praktik ja pedagoog ja kõik kokku. Ma väga tahaksin, et natuke mõtiskleksite lihtsalt selle teema üle. Kuidas tuli ja kas see antud hetkel oli paratamatus, et see koor kaotati. No selle kohta on minul ausalt öeldes päris raske vastata, et kuidas, kuidas lõpp Ta tuli nii ootamatult järsku, olgugi et et muidugi seda kooriv probleemi tema olemise või mitte olemise probleemi räägiti paljude aastate jooksul korduvalt ja mõnikord tõusis probleem kusagil aktiivselt üles, siis ta jälle soikus. Aga see, kuidas koori pisitasa nagu hakati vähendama, seda ma hakkasin nagu märkama kuskil 80.-te aastate kesk paiku, et kui ma nüüd õieti mäletan ja ma mäletan vist päris õigesti, et samal ajal kasvas estraadiorkester peaaegu sümfooniaorkestri koosseisu nii välja et sinna tuli kogu aeg kohti juurde ja koorilt võeti pisitasa ikka jälle hooaja alguses kakskohtadega. Tore on jälle. Kas see oli raadio, juhtkonna ja muusikatoimetuse peatoimetuse, nimetame niimoodi. Poliitika, kultuuripoliitika tulemus või? Või on raske vastata? Sellele küsimusele on raske vastata, sest ega mina, ausalt öeldes neid jälgi ei püüdnud nüüd küll taga ajada, kelle initsiatiiv seal mängus on kas oli see tolleaegse raadio direktori või juhtkonna või, või kelle initsiatiiv see oli. Või oli seal lihtsalt ka see, et kes neid ülemuste uksi rohkem kulutas? See paremas valguses suutis ennast näidata? Et head lapsed, kes midagi ei taha, ei saa ka midagi. Puudus eestvõitleja, selline Low raudne. Ja tähendab, võib-olla kui oleks olnud praegu, oleks, on muidugi tore rääkida, kui oleks olnud tolleaegne muusikatoimkonna juhataja või muusikaosakonna juhataja, kuidas, kuidas seda kohta nimetati olnud üks selline võitleja tüüp, kes oleks selle koori eest nagu nagu kõige kõrgemal tasemel julgemalt võidelnud, ma arvan, et et see krahmile, mis seda koori lõpu lõpuks ikkagi tabas, kas see oleks üldse toimunud või oleks lükkunud edasi pikaks ajaks, see nagu võttis ka minul kui koori ikkagi selle muusikalise poole eest vastutaval inimesel nagu, nagu tuju maha, et kui kuskil ringkondades suhtutakse asjasse niimoodi. Järelikult ma ei ole ka suur võitleja tüüp kunagi olnud. Nii et seda, seda võin endale selles mõttes ka ette heita, praegu ette. Et kui ma vaatan praeguseid noori mehi, siis need, need on hoopis teist teisest puust mehed, kõik, kes võitlevad iseenda ja oma TV-st no põhiliselt iseenda nime eest ikka väga kõvasti. Aga see oli võib-olla ka niisugune aeg, et. Et võib-olla ei tahtnud oma nina igale poole toppida aga kollektiivi seisukohalt võttes oli see ikkagi ilmselt vale samm, et ei, ei, väga ei toppinud oma nina sinna just kõige kõrgemate ülemuste kabinettides ja ei arutanud nendega. Osatäitjaga sai palju asju arutatud, aga tema oli väga hea mees. Temaga saime väga hästi asju klaaritud, aga arvatavasti tema sõna ei maksnud niisugustel puhkudel väga palju, kui, kui otsustati väga tõsiseid asju. Kuule, me siinkohal fragmenti Raimo Kangro Saalomoni õpetussõnadest sõnad piiblist. Kas te tunnete praegu meie muusikamaastikul ühe niisuguse koori puudust? Tähendab, ma ei mõtle teie niivõrd isiklikult, kuivõrd üldse meie selles muusikastruktuuris ja nendes vajadustes, mis meil on nii vasakul kui paremal. Ja see puudujääk on muidugi fantastiline ja see on, selles on tõepoolest lihtsalt sõna otseses mõttes pisar tuleb silma kui mõtled, et, et meil ei olegi enam seda ette kanda paraadi, kellega ühte korralikku oratooriumi laulda. Me peame Lätist palkama koori. Ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et, et mingisuguse suurvormi ettekandeks teha nõndanimetatud projektkoor. Sellega ei jõua tegelikult mitte ja kusagil ja ta võib selle tükikese ju kuidagi ära laulda. Aga see ei ole ikkagi, see elu on näidanud seda, et üks koor, kui ta pannakse kokku, siis tema korralikuks kooslaulmiseks ja selle ansambli kokkusulatamiseks kulub neli-viis aastat aega. 10 tema kasvatamise 10 proovi ka idee ühest juhuslikust kokku pandud seltskonnast mingit koori selle kõige paremas mõttes selle sõna kõige paremas mõttes ei näe, just nimelt ja nii et seetõttu need projekt, koorid, mida noh, on üritatud siin üht-teist selliste kooridega ette kanda, need ei õigusta ennast. Päevselge, et ei õigusta. Ja et ei ole statsionaarselt suurt sega koori sellist oratooriumikoori. No see on eesti muusika häbiplekk praegu sõna otseses mõttes. Ma ei tea, kas, kas kunagi see Eesti vabariik veel kuuleb ja näeb, näeb, et kus me oma jõududega saaksime ära teha kõik see, mis maailmas tehakse, see, mida, mida lätlased teevad. Läti riiklik koor on ju koor, kes käib mööda maailma põhiliselt ringi, sest ta on võib-olla üks väheseid nii suuri koore terves Euroopas kes on jäänud püsima ja lätlased on suutnud seda hoida ja on samal ajal suutnud ka raadiokoori elus hoida väga heal tasemel. Kammerkoori. Ja neid ostetakse, kui me tänapäeva keeles räägime. Neid ostetakse, nad on heal tasemel ja nad on sõna otseses mõttes valitsevad seda maailma, nii et seetõttu on see meie niukene allamäge sõit olnud küll väga hoogne ja väga kiire. Ma ei teagi, kui kaua veel sõidetakse allamäge. Aitäh, dirigent Ants Üleojale, kes oli palju aastaid Eesti raadio, segakoori dirigent ja peadirigent ja kelle silmade ja sõnade kaudu me saime heita pilgu tagasi selle kollektiivi elule ja tegevusele. Saate lõpetuseks tahaksin öelda tänusõnu ka proua saari tammele, kelle 1993. aastal kirjutatud kursusetööst Tallinna riiklikus konservatooriumis. Me saime saate tarbeks noppida nimesid, arve ja fakte. Ning kelle ühe huvitava kokkuvõtte ma tahaksin veel siinkohal ära tuua. 46 tegevusaasta jooksul osales Eesti raadio segakoor. Erinevate suurvormide ettekannetes statistiliselt järgmistes arvudes, väljendatuna oratooriumides 22-l korral 61-l korral kantaatide ettekannetes. Ühel korral ooperi ettekandes. Viies sümfoonia ettekandes, kus oli tegemist vokaalsümfoonilise suurvormiga viiel korral Reekviem Is Neljas sümfoonilise Spoeemis, kuues missas teomeid, passioone, küürijaid, Stavad matereid oli aastate jooksul repertuaaris igat kaks. Ja peale selle esines veel mitmesuguste juhuslike nimede all vokaalsümfoonilisi suurteoseid nagu kreedod, klooriad, ballaadid, fantaasiatest, stseenidsüüdid, melodraamad. Ja veel tahaks tuua äraga lauljate arvu muutuse aastate lõikes ja see oli järgmine. 16. oktoobril 1945 alustas segakoor 40 lauljaga. 47. aastal oli lauljaid 52 48. aastal 60 56. 80 ja 1991. aastal taas 65. 1992 saadeti Eesti raadio segakoor laiali.