Tere, head kuulajad. Tänase saate salvestus olin Tallinnas mere ääres, sest tahtsin uurida, kuidas käimasoleva kultuuripealinna mereäärsed lood meid kõnetavad. Mina olen Arp Müller ja soovin head kuulamist ja soovitan ka teil Tallinna merele avanemist. Oma silmaga kaemas käia. Me jalutame kultuurikilomeetril praegu Liina Kuiteriga, kes on kultuuripealinna mereäärsete projektide koordinaator. Milline korraldajate visioon on sellest, mis siin mere ääres ühel ja teisel pool kultuurikilomeetrit võiks olla? Kõige rohkem tahaksime lihtsalt, et saaks mere äärt nautida. Lõpuks ometi Tallinna kesklinna elanikud ja noh, loomulikult kõik, aga, aga et meri on ju siinsamas, et, et siiamaani oleme saanud teda lihtsalt vaadata ja ja Pirital küll rannas käia, aga siinsamas kesklinnas teiste linnade üle maailma on suutnud seda nagu avada inimestele, nii et see on siis meie versioon. Kui jalutada nüüd mööda seda kultuurikilomeetrit, siis mis võiksid olla need märksõnad, kuhu inimene võiks jõuda mööda seda kultuurikilomeetrit? Kindlasti lifti 11 installatsioonid, mis on väga põnevad ja eriilmelised arhitektuursed nägemused linnas kaasaegse kunstimuuseum, mis siis sel aastal vältab kogu soojema perioodi. Loomulikult siin teised asutused, mis on kogu aeg olnud avatud Energia avastuskeskus, Patarei vangla ja sel aastal on siis öko uudistamiseks avatud ning Rainima ja katlas ikkagi toimub väga põnevaid lavastusi, mis on spetsiaalselt selle maja tingimusi ja võimalusi arvestades tehtud. No me jõuame ka täna mitmetesse nendesse mainitud paikadest, aga kuidas nii-öelda endale tunnetuslikult paistab või tundub, kas see et nüüd on üks jalutustees ja mere äärde tekkinud, on see toonud ka rohkem inimesi siia. Ma usun küll, ma ise olen kuulnud oma kalamajas elavatelt sõpradelt, et see on päris hea, see kultuurikilomeetri idee Praegu me oleme linnahalli all kohas, kust kunagi sõitis rong linnahalli alt läbi, aga see on nüüd siis tekkinud üks kunstiprojekt, see on osa lift 11-st ja mina saan rääkida praegu lift 11, kuraatori Margit Aulega, millega siin on tegemist? Tegemist on võrguga, mille pikkus on viis meetrit, tähendab laius on viis, meetrite pikkus 50 meetrit ja selle võrgu külge on kinnitatud 10000 heategevuskellukest. Et see üritus ise juba oli selline väga põnev aktsioon, kuidas neid siia võrgu külge kinnitati, et siia kultuurikilomeetril oli see võrk maha pandud ja siin olid vabatahtlikud inimesed, kes mööda läksid, kunstnikud, nende sõbrad, kõik kinnitasid neid kellukesi ja seda tehti kahe päeva jooksul öösel valvati seda võrku ja siis pandi see võrk kogu pikkuses siia lae alla. Ja tegemist on sellise installatsiooniga, mis ei anna ennast kohe kätte. See installatsioon tahab, et sa veedaksid natukene aega, valiksid ilma ja tule siit natukene tuulisema ilmaga. Kellukesed peaksid helisema hakkama, niisiis just need kellukesed peaksid tuule käes helisema ja nad helisevad, seda on juba siin näha olnudki, on natukene rohkem tuult olnud, nagu autorid ise ütlevad, siis need kellukesed meenutavad neid, seda kontserdit, muusikat, mis siin majas kunagi on olnud. Praegu on see maja, ei ole enam kasutuses linnahall, eks ju, see mahajäetud nüüd läbi sellise oma spetsiifilise teosnad juhivad tähelepanu sellele hoonele. Et see linnahall on oma arhitektuuri poolest niivõrd eriline, et siia kindlasti tasub tulla jalutada selle katusel. Praegu on suurepärased ilmad selle jaoks. Siin katuse all lendavad pääsukesed ka, kas nemad on ka kuidagi osa võtnud sellest installatsioonist? Just et nagu autorid rääkisid, et kui need jäid siia pärast selle ülespanemist ootama ja vaatame, mis juhtuma hakkab siis pääsukesed olid väga uudishimulikud, tulid need kellukesi uurima ja hakkasid nokaga neid toksima ja niimoodi ise heli tekitama. Et jah, pääsukesed on ka osa sellest isolatsioonist. Kui palju siin mere ääres üldse on neid lifti 11 installatsioone ja miks ja kuidas nad kõik siia on tekkinud üldse? Need tööd, Eesti tööd me leidsime läbi avaliku konkursi, kus me soovisime, et osaleksid Eestiga seotud autorid, kes oleks Eestis Tallinnas elanud, aga, aga rahvus ei ole oluline. Aga selle koha, kus nad oma teosed teevad, mõtlesime täiesti vabaks. Ja meil endal oli ka üllatuseks see, kui paljud autorid pidasid vajalikuks tegeleda just selle kesklinna mereäärse piirkonnaga Põhja-Tallinna piirkonnaga. See tuli väga palju töid. Konkursile laekus üldse kokku 129 tööd ja ma julgen öelda, et neljandik neist tegeles mereäärega. Ja mida konkreetselt siin mere ääres siis lisaks nendele killukestele saab kogeda? Mitmed tööd tegelevad sellega, et annavad kohtadele ajutiselt uue funktsiooni. Näiteks kui me võtame kalasadama, siis kai ei saa enam toimida laevade vastuvõtmiseks, sest betoonpaneelid on ära vajunud. Kunstnikud on selle katnud puiduga, tehes sellest sellise mugava ja mõnusa terrassi, kus päevitada, aega veeta ja mis on juba täna näha ka, et seda kasutatakse väga aktiivselt. Et ühesõnaga ka läbi nende teoste antakse uus funktsioon aladele kohtadele. Ja ma ütleks omalt poolt seda ka, et tegelikult need teosed juhivad tähelepanu sellele, milline potentsiaal siin mere ääres on. Ma nimetaksin seda küll kindlasti Tallinna võtmealaks, milline on selle piirkonna tulevik? Ja see on muutumas, et ma olen täitsa kindel, et kahe-kolme aasta pärast on see pilt siin ümberringi täiesti teistsugune. Üks teie installatsioonide eest on ka lausa rand, kui ametlikku randa ei ava, aga meie saate eetris oleku ajaks ikkagi olete avanud ranna. Just et see on samamoodi üks installatsioon teos ja võib-olla sellest ongi varem ka autorid ise räägivad, aga jällegi see on koht, seal on see potentsiaal olemas ja asetades paar objekti nagu riietuskabiini pingi sellesse kohta suhteliselt täiesti uue tähenduse, ta saab uue funktsiooni. Ja see tee, see tõstatab kogu see lift ka selle küsimus, et kas on nii palju üldsegi vaja, et kui meil on, kui me kasutame kohtade potentsiaali ja neid võimalusi, mis seal on, siis need investeeringud ei peagi tihtipeale olema nii suured. Piisab vähesest. Ma hüppan korraks siit mere äärest kaugemale ka, ma vaatasin lifti 11 kodulehekülge ka. Neid teoseid on seal tõesti mitmeid, aga mulle jäi silma, et plaanite Tauno Kangro korstnapühkija sisse müürida ja tema ümber ehitada tellistest korstna, nii et korstnapühkija satub talle sobilikku keskkonda. Millal see tekib linnaruumi või millal siis korstnapühkija linnaruumist kaob? See on üks väga põnev teos ja teha talle see korsten ümber, et ta saaks rahulikult seal sees töötada. Aga kahjuks selle teosega olid nüüd hiljuti sellised arengud, et me käisime seda tutvustamast angrole ja ta ütles, et kahjuks ta peab selle ära keelama. See korsten on kole. Nii et seda teost ei tule. Kahjuks. Kahju küll, aitäh margitavale. Me seisame praegu toomas Paveri telePehkiga installatsiooni installatsiooni juures, mille nimi on kalarand. Tegelikult kalarand on juba ammu olemas olnud läbi sadade aastate Tallinna ujumise kalastamiskoht. Tegelikult on selline koht, mis on nagu siin nõukogude ajal natukene võib-olla ununenud, sest ta oli suletud, aga kalamaja inimesed on avastanud selle uuesti ujumiskohana. Ja meie ka siin, kes me siin lähedal elame, oleme siin aastaid ujumas käinud see linnainstallatsioon, mis me nüüd siia nagu loome, see tuletab seda meelde ka suuremale osale võib-olla linnainimestele, et see on tegelikult väga mõnusa ujumiskohta Tallinna Kesklinna kõige lähedase mõjumis kohta. Tegelikult kirjeldame ka kuulajatele, kus maleva praegu ühel küljel Linnahalli, kui vaatan teisele poole, siis ma näen Patarei vanglat. Ma ütleks, et mõlema võrdsel kaugusel Vi kummagini on täpselt ühepalju maad. Oleme siis kalasadama lähedal ega inimene, kui ta ei tea, ta ei oskakski siia tulla. Siia tulla tegelikult on lihtne, kui kalasadama tänavat mööda tulla nagu mäest alla linnahalli poole, siis, siis tuleb lihtsalt vasakule pöörata ja üle tühermaa tulla, nii-öelda see praegu on ta tühi maa, aga see tühermaa on tasapisi juba muutumas selliseks pargilaadseks koosluseks, mida inimesed isegi. Teevad praegu ma näen ka, et prouad siin võtavad päikest, ma ei tea, kas nad ujumas käivad. Praegu Me salvestame seda intervjuud töönädala keskel. Ehk siis enne selle installatsiooni ametlikku avamist pühapäeval, kui see saade on eetris esmaspäeval, siis installatsioon on juba avatud, nii et tõepoolest objekt on kasutuses ka juba ilma teieta. Kui teie nüüd oma lisandused siia toote, siis mis võiks järgneda? Järgnev suur populaar, arvan et sellepärast, et praegu linnainimesed teavad, et kui me ütleme, Kalaran, siis nad arvavad aasia patareisse, kus liiv maha pandi, Sokastavationeesid tegelikult siiani ju looduslik selline, ise tegin siin päris liiv, maasi on uhutud, Telliskivi on hästi lahe kooslus. No muidugi on siin natuke tuuline ka, aga aga siin on palju võsa, kuna krunt on nagu natukene hooldamata, mille varju saab ennast siis peitu pugeda ja saab päevitada ja siin on kuumadel suve päevadel on siin igas võsa nurgas ikkagi keegi mingit esitamas. Mis siia siis esmaspäevaks, kui meie jutt eetris on, mis siia esmaspäevaks on kerkinud? Kaks sellist lamamisplaat, millest üks on juba tegelikult valmis ja need asetasin, annad. Proua Paala mopsin pooliku installatsiooni. Me käime peaaegu iga päev jälgimas, et kuidas seevastu on võetud, siis on väga hästi vastu võetud, kui me ehitasime seda, siis küsiti, et kuhu te sellega purjetajate ütlesime, ei purjeta kuhugi, et me teeme seda teile lamiseks, et siin all on selline ajast jäänud betoonlahmakas, mis on metall Orasid täis, et me katsime selle ilusti ära, et teil oleks mugavam peesitada ja tuleb ka teine samasugune, siis künka peale tuleb riietuskabiin on mõnevõrra kunstiline objekt ja siis tuleb istepink kolme meetrine. Ja muidugi avamispidu ise see, see saab olema eetrisse mineku ajaks on juba ära toimunud, et et see saab olema niisugune suurem installatsiooni öelda. Aga mida te tahate selle installatsiooniga öelda, Teil on vist sõnum linnajuhtidele või sõnum inimestele. Sõnum on kõigile, et me ei tee mitte midagi ilma tagamõtteta. Eelkõige on see selline kogukonnaprojekt, et näidata, et selline koht on olemas, nendele, kes veel ei tea, et, et see on niisugune avalik ruum, mereäärne koht kesklinna rand teiselt poolt, kuna seda ala ootab suur arendus, siis muidugi on ta ka sõnum selle osas, et väärtustada linnaruumi ja mere mitmekesistest, nagu see praegu on. Tegelikult kutsub kokkuvõttesse installatsioon, inimesi, nii linnajuhte otsustajad kui ka tegelikult arendajaid ja planeerijaid see nagu uuesti järele mõtlema, kuidas selle ala tulevikku kavandada, siin on nagu selline sadama ja elamuarenduse, kas asemel või kõrval võiks siin olla päris tõsine just supelranna ja avaliku ruumi arendus. Siin võiks ka linn isegi panna võib-olla oma raha mängu, sest tegelikult see on selline ala, kus mis on niisugune isegi hea potentsiaalne pargikoht koos selle rannaga, et ta mõtlemine märgi Tallinnas ei ole mereäärseid, parke eriti ja kesklinna piirkonnas ei ole üldse Kadrioru park lõigatakse põhjaväilaga mere äärest ära, et neil on aitab Pirita ja Stroomi ranna juures. Et võiks ju olla, kui me tahame olla merelinn, siis kesklinna juures ka sellist rohkem selles pargiliku ruumi ja ujumisvõimalust, nagu me siin siin tähelepanu sellega juhime olega, mida praegused linnaplaneeringud näevad ette siis selle koha juurde, kus me praegu seisame siis kalaranna projekti juurde lähedale selle praegused tegelikult planeeringud näevad ette seda, et kõigepealt merd täidetakse mingis ulatuses, siia tuleb jahisadam ja kohe siia vahetult kõrvale tuleb mahukas elamuarenduses tihe. Nii et need tädid, kes siin praegu päevitavad, need tädid siis tulevikus enam ei saa siin päevitada, ütleme niimoodi, et päevitada võib-olla saab, sest tegelikult selles on ikkagi selline suht rannapromenaad ka siin ette nähtud, aga seal üsnagi kitsas ja see ei võimalda võib-olla sellist otse vette minekut ja noh, ta ei ole siin, ei ole mugav päevitada, siin ei ole ta nagu teistlaadi keskkond, et kindlasti on sellist pealinna ja mereäärsed linnaruumi on kindlasti vaja, aga just see koht on võib-olla just selline teistmoodi natukene, et tal on nagu niisugune ajalooline tähendused on praegu juba kasutusele võetud sellise sellise olesklemist ruumina, mida võiks tulevikus võimendada tegelikult ja võimalusi juurde pakkuda. Niisiis kunstiprojekt tõstatab ka laiemaid probleeme ja paneb inimesi ja linnajuhte mõtlema. Väga meeldiv. Aga ujumises, kas keegi siin veeproovid on ka võtnud, kas siin üldse on julge vette minna? Me tegime seda, sest me teadsime, et see küsimus tekib terviseametil lasime võtta ühekordne proovi ja sealt tuli välja, et kahte tervisele ohtlikku bakterit need ei ületa piirnormi. Selles mõttes võib ujuda küll ja me oleme siin ka ise ujumas käinud ja mina olen näinud, et siin käib aasta ringi ujujaid. Kohalikud fännid. Kui tulla statoili ja kultuurikatla vahelt mööda, siis vasakut kätt jääb Eesti kaasaegse kunstimuuseum. Räägin selle ühe eestvedaja Andres kärmiga. Te olete siin tegutsenud juba mitu aastat, aga kuidas Eesti kaasaegse kunstimuuseum siia tekkinud, kuidas ta alguse saite? No see mõte tekkis ilmselt kuskil 2006. aasta lõpupoole. Ja see oli umbes samal ajal, kui see katlaidee nagu ka esile kerkis ja ja Marko Laimre ja Neeme külm otsisid parasjagu endale ateljeepinda, aga leidsid hoopis selle majasin põhja puiestee 35 ja siis põhimõtteliselt see majalisus Võtsite lihtsalt maja kasutusse, ilma et oleks mingit seaduslikku alust selleks olnud, täpselt nagu Hollandis need asjad käivad, aga Eestis tavaliselt need asjad nii ei käi. Noh, nagu Hollandis või Berliinis või kus iganes mujal, see praktika on suhteliselt vana. Et maja seisis tühjalt ja kasutult, meie lihtsalt hõivasime ta, hakkasime siin vaikselt oma asju tegema, esimese näituse me tegime 2007. aastal ja, ja sellest ajast võtsime siis ka kasutusele selle nii-öelda pretensioonikas nime Eesti kaasaegse kunstimuuseum. Nüüd eelmise aasta lõpust, Me oleme lõpuks oma tegevuse legaliseerinud, sellepärast et noh, et mingi aegse nagu anarhism, vabatahtliku tööpõhine nagu majandamine täitsa hästi funktsioneeris. Aga et nad teha mingi samm edasi või liikuda kuhugi suunas, siis tundus, et et mingisugune nagu strukturaalne muutus on vajalik ja see, et me saaksime nagu majja mingeid investeeringuid tuua, seda natukene rohkem renoveerida, kui me oma nagu paljaste kätega. Seda suudame selleks esiteks nagu kuidagi legaliseerida, eks. Kas võib siis öelda, et kultuuripealinna aasta tuli teie jaoks ja kultuuripealinna rahad tulid teie jaoks õigel ajal? Üldiselt küll jah, sellepärast et nii meil on aga taga olnud juba ka eelmine aasta ja ka sellel aastal, et me oleme saanud nagu pisukest institutsionaalset tuge, mis on võimaldanud siin inimestele nii-öelda palka maksta ja ja nii edasi, et seina peal on teil küll kiri, et majanduskriis on vaimuparadiis graffiti vaimne paradiis ja sealt on ennetäht on juba ära kulunud. No selles mõttes krahvitatud ja tõid igasugused inimesed, aga, aga põhimõtteliselt majanduskriis mõjus, tegelikult oli, oli see põhjus, miks see maja alles jäi, sellepärast eelnevalt oli siia planeeritud mingi koletuslik kinnisvaraarendus, eks ole, mis pidi siis noh, see oli algsete kultuurikatlaplaanide järgi toetama siis kultuurikatla ehitus, see maja pidi minema nagu lammutamisele, jumal tänatud, et see kriis tuli sellepärast, et et ühtäkki kadusid ära kõik need rahajõmmid ja võimalikud idiootset, et kinnisvaraarendajad selles mõttes, et see maja ja alles see maja läks nagu nii-öelda linnavaraameti käest, mis, kus asjad on müügiks, läks kultuuriväärtuste ameti kätte ja meil õnnestub ta nagu säilitada sellisel kujul. Ja tõepoolest, majanduskriisist on kasu, räägime natukene sellest kunstist ka, mida siin majas vaadata saab, siis kui meie intervjuu on eetris, siis te olete Köler Prize'i näituse kahjuks juba maha võtnud, nii et need kuulajad, kes seda ei näinud, ma tõesti ütlen, kahjuks ei saa. Vaata kuna tegemist oli väga hea näitusega ja siin valiti ka parim väljaga vaatajad valisid parima välja. Kui siiski kaks lauset sellest näitusest nende kuulajad enam ei saa vaadata. Köhler Grayson siis Eesti kaasaegse kunstimuuseumi poolt asutatud selline uus kunstiauhind, mille eesmärk lühidalt on siis kaasaegset kunsti populariseerida ja mis seda paremini teeks, kui sul õnnestub nagu tekitada selline võistlusmoment. Tahame lihtsalt nagu Ta vaatajale öelda, kes võib-olla ei ole kaasaegse kunstiga kõige paremini kursis, et vot need viis tüüpi, et neid, neid hoidke silma peal, et need teevad head kunsti. Ja pange neid tähele. Ütleme ära ka need kaks, siis, kes auhinnad võitsid. Ja rahvusvaheline žürii ehk siis Grand Prix läks Jevgeni Zolotko-le Tartu skulptor ja installatsioonikunstnik, väga võimas tüüp. Publikupreemia läks siis Tõnis saadajale. Mis on järgmine näitus Eesti kaasaegse kunstimuuseumis? Järgmine näitus on kollektsiooni näitus, et Eesti kaasaegse kunsti muuseumile nagu igal muuseumil peab olema ka kollektsioon ja meil on see ka olemas. Nõndaks kas kultuurikilomeeter ja kultuuripealinna aasta on teile toonud ka rohkem tähelepanu ja ka arvuliselt rohkem külalisi. Kindlasti on esiteks see, et me oleme juba ütleme mingis mõttes siis noh, eemaldunud sellest nagu päris tudengi Blake'i staatusest, mis meil varem oli, et me oleme nagu tõusnud rohkem nagu siis ütleme, mingis mõttes nagu keskele või et mainstream-ile lähemale. Ja mis ongi olnud eesmärk, et saavutada nagu rohkem tähelepanu. Aga jah, ei, ma arvan, et see Köler, Prize'i näitus nagu näitab, et noh Köler, Prize'i näituste külastajate arv näitab juba seda, et mis see arv oli, seda arvu veel ei tea täpselt umbes no ta tuleb sinna kuskile 1500 alla natukene, mis arvestades nad eelmine aasta parim külastajate number näitusele jäi kuskil 800 kanti, et siis et siis praegu me oleme esimese näitusega selle juba nagu Topeldanud, et et ma arvan, et see on päris hea tulemus, kus asud nagu kesklinnast väljas ja sa ei ole ka ka veel ennast nagu inimeste mällu kuidagi väga tugevasti nagu söövitanud, et et see 1500 inimest on, on täitsa täitsa okei tulemus. Minu arvates. No kui te ümbritsevat vaatate, mis on kultuuripealinna aasta õnnestunud, mis ei ole õnnestunud Noh. Nagu sa väga hästi tead, on meil lepingus punkt, mis keelab kultuuripealinna üritusi kritiseerida või kultuuripealinna, kui sellist kritiseerida. Et minu käed on seotud, mina ei saa ühtegi kriitilist nooti ega avaldust teha selle koha pealt. Ma siiski küsin, et et millise jälje kultuuripealinn aastale on näiteks on see võimuvõitlus, mis kogu aeg permanentselt toimub Toompea ja, ja Tallinna linna keskerakonna ülejäänud erakondade vahel, millise jälje see kultuuriaastale on jätnud? Mulle küll tundub, et mõnikord saavad sellised toredad kultuuripealinna ettevõtmised ikkagi negatiivse ajakirjandusliku kajastuse osaliseks just nimelt tänu sellele, et neid seostatakse linnavalitsusega. Öeldakse, et keskerakondliku linnavalitsuse kultuurikilomeeter Ja, ja noh, üldiselt ma sedasorti nagu sentimenti jaga, tähendab see nagu noh, mis on ka väga paljuski nagu paremerakondade poolt üles köetud. Ja, ja tõepoolest, eks ta nagu noh, selles selle koha pealt kindlasti halb on. Mina isiklikult ei arva, et kõik Keskerakonna ettevõtmised nagu linnas oleksid nagu täiesti mööda, et asi on, mis meetoditega neid tehakse, aga samas ma arvan, et nagu lihtsalt Meie paremerakondade meetodit sigatsemise osas on lihtsaosakonnas on lihtsalt nagu rafineeritum oleks need lihtsalt ei tule nii hästi välja ja neil ei ole ka hetkel noh, aga see ei tähenda sugugi seda, et Eesti poliitilises kultuuris nagu sedasorti sigadusi ei tehtaks, tähendab et nagu on nii-öelda need valged ja teised siis kuidagi mustad, et üks asi on nüüd kindlasti see esiteks raha on palju vähem sellele projektile taha, kui peaks olema, eks. Need rahad vähenesid nagu drastiliselt tegelikult majanduskriisi tagajärjed, see on nagu siis negatiivne küll. Teine teema. On on kindlasti see ministeeriumi ja linnakultuuriministeeriumi linna vastu seisev nagu vastuolud, eks ole, mis ei võimalda nagu mingit konstruktiivset koostööd ja see puudutab nüüd ikkagi tegelikult nagunii nii paremerakondi kui ka siis praegu on, ta on see, et sorry, vaan aga kultuurist jagade mehed küll ööd ega mütsi nagu noh, mitte kusagil pool, et, et, et seal ei ole nagu väga suurt vahet, et see niisugune nagu üleüldine niisugune õmblus noh, valitseb nagu igas iga kandi pealt. Tuuri inimesed ise on osanud kultuuri aasta ära kasutada. Need võimalused, mis siiski on tekkinud ju mida näiteks mõni aasta tagasi ei olnud. No meie küll olema selles mõttes, et ma arvan, et väga paljusid asju, mida me oleme saanud teha siin majas kas või infrastruktuuri koha pealt muretseda nagu vajalikku tehnikat ja nii edasi kommunikatsioone tekitada siia majja, siis mida siin varem ei olnud, et me oleme selle küll täiega ära kasutanud ja ma olen selle nagu selle poolega kultuuripealinnast küll väga rahul. Et mul ei ole nagu etteheiteid, muidugi me oleks võinud muidugi oleks võinud raha veel rohkem olla, siis oleks olnud ka palju rohkem teha ja palju nagu võimsamalt seda kõike reklaamida, mida me teeme, aga ma arvan, et hetkeseis on hea küll. Aitäh. Anders Härm, mis kuupäeval siis järgmine näitus Eesti kaasaegse kunstimuuseumist siin kultuurikatla juures statoili kultuurikatla vahelt edasi minnes vasakut kätt, kordame asukohta ka. Millal järgmine näitus avatakse? No näitus avatakse laupäeval, 18. juunil ja publikule avatud on ta siis 19.-st juunist kuni seitsmeteistkümnenda juulini oleme avatud siis teisipäevast pühapäevani kella ühest kella seitsmeni. Tulge aga ja vaatama, vaadake vaadake kollektsiooni näitust ja ja ma arvan, et see on väga mõnus koht, kus jalutada. Kui nüüd edasi tulla Eesti kaasaegse kunstimuuseumist, siis me satume kott laeda. Räägin siin katla aias tegutseva triinbockiga, te olete siia mingisugused peenrad teinud, mis peenrat? Need on need on seegi taimede peenrad. Kes need on siia istutanud. Rakendusökoloogia noorteklubi liikmed on meie suured partnerid selle aia ühes ülesehitamisel, et nende looming on see, mis toimed siin on, mis taimed kasvavad valdavalt ikkagi söödavad taimed, et mõned lilled on ka hulgas. Millises staadiumis praegu aed on, ma vaatan siin need peenrad, mille juures me seisame siin veel miski nina jõle välja pistnud mullast. Mõned asjad on juba pandud nagu ette istutatud, need taimed, mis on juba märtsist kasvama pandud, aga valdav osa on ka seemned lihtsalt raputatud. Nõndaks, ja milline selle katla aia kontseptsioon siis peaks olema, et kes siia on oodatud ja milleks? Siia on oodatud kõiksugu inimesi, nii rohenäppe kui ka kunstnike või lihtsalt huvilisi, kes tahavad siia hulka kuuluda, selle aia hulka ja siin oma visioon ellu viia. Mida selleks vaja on, et oma visioon ellu viia, selleks on tarvis lihtsalt minuga jutule tulla ja rääkida, mis sooviks on teha, et inimene tuleb siia kohale, otsib üles punaste juustega tütarlapse ehk siis triinbocki ja ütleb, et ma tahan oma peenart teha. Põhimõtteliselt küll jah, et ma olen siin mitte alati just kohal, aga tihtipeale ja, ja samas on võimalik ka meie Facebooki lehelt leida katlaajalehelt, et minu kontaktnumber ja emaili aadress mis siin suve jooksul kultuuripealinna suve jooksul katla aias veel toimub, loodame sellele korralikult käima saada, hakkame siin taimi, mida me kasvatame ka müüma, et inimesel on võimalik näidata näpuga, et ma tahaksin seda taime osta ja siis saab kaasomale, et need on nagu öeldud, söögitaimed, et siis neid saab kõigis ära kasutada. Hakkame ka töötubasid tegema erinevaid erinevas valdkonnas, et mitte ainult aiandusega seotud, aga suures osas, aga ka vastavaid erinevaid kunstilisi töötubasid ja kabidusid. Siinsamas ökosaare ja kalaturu vahetus läheduses üle tee asub Eesti disaini maja istuma siin disainimaja ees avatud ja kas ees avatud kohvikus ootoot, räägin praegu juttu Joanna koriaanovaga, disainer veteliidu juhiga, mida teie jaoks kultuuripealinna aasta on tähendanud? Disainimaja jaoks kaasa toonud? No tegelikult see oli üks tõuge, miks me üldse avasime disainimaja, sest me teadsime, et sellel aastal hakkab toimuma väga paljusid asju põhilised üritused, mis küll koonduvad sügisele ehk disaini Euroopa innovatsioonifestival. Need on tegelikult kultuuripealinna programmis ja teades, et sellel aastal hakkab voorima meile palju disainereid ja disainihuvilisi mõtlesime, et on õige aeg omale saada kodu, väikeseurum, mida siin majas saab teha, mida saab vaadata number üks, siin saab vaadata Eesti disaini, mida ja Eesti Eesti kodanikul siiamaani on olnud päris vähe võimalusi näha ja välismaalastel seda, seda vähem. Testi disaini Sõõrum, kus on kuskil 25 autorit väljas oma toodetega siis on meil kohvik, mille eesmärk on muidugi toitlustada häid jooke pakkuda, aga praegu on kohvikust avatud teisipäeviti ja neljapäeviti, aga kas või ühel hetkel vist olete lahti kogu aeg. Teisipäeval, neljapäeval saab jaapani kodusööki maitsta, tegelikult esmaspäevast on iga päev lahti aga kohvik ohvikuks, tegelikult on see mõeldud ka igasuguste ürituste läbiviimiseks töötoad praegu näiteks on seal kaitsmised, nii et siuksed erialased üritused on tihtipeale seal toimumas. Ka sel aastal on ka juba palju inimesi mujalt maailmast siia teie juurde jõudnud. Alguses hämmastaski, et siin käis rohkem välismaalasi kui kohalike, sellepärast kui välismeedia tuli Tallinnasse, siis tal olid kindlad soovid, mida ta näha tahab. Ja kui ta sai teada, kus disaini saab näha, siis ta tuligi siiani, et välismeedia meid päris palju isegi kajastanud, aga aina rohkem seoses ka ilusate ilmadega. Muidugi jalutab ka kohalik elanik siit läbi. Meie rõõmuks me saame kiita, et niisugune koht on siia rajatud ja eriti kalamaja inimestele meeldib siin käia. Aga eestlastele peaksid rohkem teadvustama seda, et Eesti disain on endiselt elus ja Eesti disaini saab vaadata just nimelt mõnikümmend meetrit merest. Siin Tallinna kalaturu juures. Seda me teiega praegu teemegi, aga meest, kuna me oleme kodanikualgatus ja ressursse on olnud vähe, nii et me oleme nagu step by step, meil on kõik see loominguline protsess ja me mõtlesime, teeme suurema kampaania siis kui koguma on nagu külalistele lahti, et kohvik on ka igapäevast lahti, nii et esmaspäevast võib juba suuremaid rahvahulki siin kindlasti näha. Siin vanas kalasadamas kalaturu kõrval ja laeva Juku kõrval. Laev Juku andis see, mis viib kaks korda päevas aeglale. Siia kõrvale on tekkinud üks roostevärvi ökosaar sellisel ujuval alusel või pargasel. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Miks see ökosaar on siia toodud? Ökosaar sai alguse sellest, et rohelise mõtteviisiga arhitekt Taavi kuningas, kultuuripealinnast Filipp Kruusvall ja MTÜ pakendiringluse juhataja mõtlesid, et et kuidas näitlikustada paremini ja meie pakendite suure ülejäägi probleemi. Et maailma ookeanitesse on tekkinud sellised tehissaared plastmassist, mis koguvad enda ümber aina rohkem ja rohkem osi ja mis mitte ainult ei liigu ringi, on koledad, aga nad mõjutavad ka lindude ja taimede elu, et satuvad ikkagi organismidesse. Te üritate siin siis nüüd näidata, mida saab teha sellest materjalist, nendest vanadest pakenditest, vanadest jäätmetest uut, kui neid õigesti taaskasutada. Siia kohale transporditud üks suur punane Londonist pärit buss. Ma loen siit bussi pealt, et see on 9,5 tonni alumiiniumi alates 70.-test vedas buss inimesi. Nüüd on see kohvik, aga tulevikus saaks sellest teha 74000 alumiiniumpurki ja samamoodi mööbel siin ökosaarel, millest see on valmistatud. See mööbel on siis tehtud Eestis kokku kogutud plastmassist, näiteks šampoonipudelid ja elektroonikajäätmed, ütleme arvutikuvarit ja muu taoline kodutehnika, mida siin ökozorraldus teha toob, siia võib tulla päikest nautima, siin on lamamistoolid, meil on taaskasutatud plastist mööbel, pingid-lauad siin on, saab koroonat mängida piljardit meil on isegi üks vana häälest ära klaver. Samuti bussi teisel korrusel, juhul kui vihma sajab, saab nautida vaadet, on avatud väike kohvik, Tallinn 2011, infopunkt, siit on kõik materjalid kättesaadavad ja on ka väike näit, kus sel teemal, kuidas natukene rohelisemalt mõelda või, või tegutseda selles maailmas, kus, kus me ometigi oleme sunnitud ju tarbima erinevaid pakendeid ja ja asju. Ma vaatan, siin on objektidel või esemetel on numbrid ka küljes, näiteks number 12 on kleebitud siia. Ja siit ma loen, tühi külmkapp kulutab rohkem elektrit või vaatame, kuhu siin veel. Mida on kirjutatud number 22. Ühe pühapäevase New York Timesi teraaži tootmiseks on vaja 75000 puud, nii et mõni lause või üks lause ökomoraali. Mõte on selles, et säilitada ikkagi oma elustandard sellisena, nagu ta on aga noh, neid vältimatuid, pakendeid või asju, mida me ostma ja peame kasutama, et kuidas neid siis pärast jällegi taaskasutada ja tuleb välja, et isegi Eestis on, on need tehnoloogiat hästi välja töötatud ja olemas, et kuidas ümber töötleda neid materjale ja teha jällegi täiesti esmavajalikke tarbeesemeid. Kui nüüd siit vana kalasadama juurest mööda kultuurikilomeetrit edasi jalutada mis siis veel inimesi ees ootab, kaugemalt paistab juba vana Patarei vangla, see on ka avatud. Patarei vangla on endiselt avatud ja ootab oma jahedatesse ruumidesse külastajaid natukene õõvastavat ruumidest isegi Oja midagi korrus kõrgemale, seal võib päris hirmus hakata. Ja samuti nad pakuvad nüüd eraldi tuure kultuurikilomeetril Türil ning on avatud Patarei vanglapuhvet, mis on ka uuendatud selleks aastaks ja mis on siis seal liivaranna nii-öelda keskel? Puhvet asub seal otse mere ääres, paarkümmend meetrit veepiirist taas, nii et jälle üks väheseid võimalusi Tallinnas võtta kohvi või, või mõni muu jook otse mere kaldal mere ääres. Just nimelt. Ja kui edasi liikuda Patarei vanglast, siis järgmine on lennusadam, selga lähevad praegu hästi suured ehitustööd, mis võivad inimesega ära peletada, seal taastatakse neid vanu vesilennukite ajaloolisi angaare. Aga see muuseum seal siiski on avatud ju. Meremuuseum on avatud praeguse seisuga siis laevale Suur Tõll saab minna samuti laste mänguväljak. Ja nüüd Tallinn 2011 programmis on näiteks juuli alguses üks heliprojekt põnev, mis siis kasutab ära just nimelt seda lennusadama ehitusfaasi. Lennusadamast edasi minnes on siis Noblessneri kvartal ja Peetri sadam, kus toimuvad päevad, erinevad kontserdil, Noblessneri valukojas, samuti purjetamiskool. Kui nüüd mööda kultuurikilomeetrit veel edasi minna lõpuni, siis sealt on juba lähem ligimene käes näiteks Telliskivi loomelinnakusse või siis saab ringiga tagasi minna. Lillefestivali jääb õhuteatrini. Oleme mereäärsete projektide koordinaatori Liina Kuitriga, jalutanud nüüd edasi vana, kalasadama juurest natukene Linnahalli poole ja kui vaadata mere äärde, siis võib näha ühte objekti, mis on elektrooniline seadeldis silland kleeps küljes. Ettevaatust, kunst. Mis asi see on? Tegemist on linnaruumi paigutatud surutise vastaste aparaatide võrgustikuga. Nii siin on praegu kolm nuppu, Estingrus, vajutan ühte. Vaatame, mis juhtub. Ma ei kirjuta vastikuid ridu. Ma ei kirjuta nastikuid ridu. Ma kirjutan rästikuid ridu, suuri rästikuid, ridu. Nii kuulsime luuletust, sellist peaks leevendama muret. Jah, sellised parkimisautomaate meenutavad murepunktide keti lülid aitavad siis linnaelanikel hakkama saada oma muredega ja, ja miks mitte siin mere ääres kuulata klassikalist luuletust, mis on siis spetsiaalselt väljastatud sinule kas siis eesti, inglise või vene keeles. Just nimelt proovima ja paljud Tallinna elanikud on vene keelt rääkivad, vajutame Rust klahvi peale. Kes selle projekti on välja mõelnud? Selle projekti taga on umbes 15 kunstnikku disainerit. Katrin Essenson on nende tiimijuht. Ma saan aru, et näed, siis mõtlesid selle projektiga nelja spetsiaalselt kohaspetsiifiliselt, et Tallinnas nad ise elavad, Tallinna mured neid muserdavad ja, ja kuidagimoodi peab seda kõike lahendama murepunkte rohkem kui üks. Jah, neid saab linnapealt leida ootamatutest kohtadest, kus siis meid mured tabavad. Rääkisin Liina Kuiteriga, kes on kultuuripealinna mereäärsete lugude koordinaator. Kultuurikilomeeter on jalutajate ja ratturite poolt igatahes aktiivselt kasutusse võetud. Ei lämpi, aga õhtul peeti ka kalaranna avamispidu ja sealgi oli mitusada noort ja vana, kes nautisid mere äärde tekkinud uut randa, võtsid päikest, julgemad ujusid, teised kuulasid muusikat, tantsisid end päikeseloojangusse ja veetsid lihtsalt sõprade seltsis hästi aega. Koht, kus enne kasvas võsa ning selle vahel luurasid kodutud oli saanud uue hingamise. Mitmedki õhkasid, et miks ei võiks seal rannas nõnda olla, igal nädalavahetusel. Maa-alaomanikel bürookapitalil on aga tulevikuks ilmselt teised plaanid. Seda lõiku salvestan kohas, mis pidanuks olema kultuuripealinna aasta sündmuste üks keskseid kohti keskseid paiku, nimelt siis skulptuuriga. Paraku valmis ei ole saanud, aga sündmused siin ikkagi toimuvad just praegu, kui me salvestame seda intervjuud, siis käib proov šašabeljajevi etendusele tantsiv torn. Selleks ajaks, kui intervjuu on eetris, on need etendused ise küll juba ja olnud ja lõppenud. Räägime Evelyn Sepaga sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liikmega, mis seisus praegu kultuurikatla ehitus on? Noh, ehitusest iseenesest ei ole ju veel õigupoolest põhjust rääkida, sest see tõepoolest pole veel alanudki. Aga ta on väga tõsises ettevalmistusfaasis, mitte koormates kuulajaid pikkade ajalooliste tiraadidega, sellest mis on viinud selle protsessi sinna, kus ta on, võiks pigem öelda seda, et linnal on selge soov ja tahtmine, et see väga unikaalne kultuuritempel valmiks. Et see valmiks ka avalikkusele nii-öelda mõistliku raha eest ja leiaksin loomingulise töökeskkonna kultuuritegijad ise ja, ja, ja mustmiljon, põhjust linlased ja linna külalised siia tulla ja seal viie nii-öelda kultuuri nautida. Just nimelt praegu siin ehitajaid ei ole, praegu on siin etendus, aga mis sel suvel veel siin ruumides saab olema, kui siin ei saa ehitajaid olema. No me püüame muidugi leida variandi, et, et saavad ka suhel juba ehitajat siin üht-teist alustada toimetamist, aga kultuuripealinna programmi raames on festival stalker. Peeter Jalakas lavastab siia majja spetsiaalselt Gilgaveshi lavastust ja programmis tasub jälgida ja näpuga järge ajada, et suve jooksul veel do väiksemate asja leiab siin aset. Et on tõsi see, et see ei ole nii uhkel programmiga täidetud kui võib-olla aastal 2008 või üheksa või 10 oodati-loodeti. Aga noh, tulla on siia põhjust päris mitu korda. Ja need ehituskloonid siin kultuurikatlaga seoses, need on tõepoolest suurejoonelised olnud, siin on plaanitud näiteks korstna sisse lihtselle tipu vaateplatvorm. See saal on siin väga suur, siin on lets vanad katlad, mis jäetakse alles, mis on plaanis ka eksponeerida ja renoveerida. Millest sellest suurest ehitusmahust siis alustab ta, nagu siin juttu alguses välja tuli. Praegu on võimalused piiratud. See, mille üle me praegu konkreetselt läbi räägime ja, ja, ja eidega väga kibedaid vaidlusi oleme pidanud ongi nüüd osas, mis puudutab nii-öelda esimest etappi, on seal üks katlasaal väga mitmed loomemajandusega seotud ruumid, funktsioonid unikaalsete katelde renoveerimine, eksponeerimine, pigem osa Eesti esimesest siselinnatänavast, tõepoolest sama korsten koos oma estakaad liiga, mis on. Mul on üks väga põnev projekt, kui see teostub esialgsete plaanide kohaselt ja aga arhitektuuri ja disainikeskus koos oma partnerite plaanide, igasuguste koolitus ja muude selliste kavadega on, on üks selge, kindel partner, nii et et ka selles esimeses mahus. Ma usun, et, et saab olema väga palju põnevat. Et mitmed organisatsioonid ka tegelikult ootavad selle taga, et millal ehitus algab, millal lõppeb, millal saab siia kolida? Jah, kindlasti et need inimesed ja, ja, ja organisatsioonid just nimelt, kes on pikkade aastate jooksul kogu protsessiga olnud kursis ja kaasas et tahaks küll anda neile selge signaali, et selles protsessis liigutakse edasi ja, ja keegi ei, ei ole löönud lõplikult käega ja pannud neid projekte sahtlisse. Aga noh, kindlasti kogu maja valmimine on pikk ja keeruline, et, et selles osas siin väga selgeid lubadusi anda oleks täna ennatlik. Inimesed ikka tahavad numbreid, öelge üks aasta, üks kuu, millal siis kas või esimene etapp valmis olla. Ei ta on andnud sellise lubaduse, et kui nad saaksid sellel suvel alustada töödega, mis on üsna realistlik et siis umbes aasta pärast ehk oleksime me siin juba ja saaksime nautida neid võimalusi. Maja pakub. On kokku arvutatud, kui palju siis raha terve maja kordategemisest. Puud on praegu hetkel? See on Vaadates trikiga küsimus, et et ega need esialgsed hinnangud, pakkumised ja kõik see muu juriidika on seotud sisuliselt võib-olla majanduskriisieelse eelse ajaga ja iga inimene, kes vähegi puutub kokku praegu ehitustegevusega teab, et hinnata kasvavad kiiremini, kui pärmitaigen, kerkib. Et noh, me oleme siin ju rääkinud küll, 300-st küll võib-olla nelja või 500-st miljonist kroonist noh, selle peale lihtsalt võiks mõelda, et mitu koolimaja lasteaeda või muud toredat asja selle raha eest saab. Et see on kindlasti keeruline küsimus ja siin nagu kergekäeliselt ei taha kellelegi anda katteta lubadusi, sest neid on aja jooksul niigi liiga palju antud. Aga iseenesest kogu protsessi suhtes noh, olen ma ikkagi ülimalt optimistlik, vaatamata nendele keerukustele, mis siin sees on ja seda varitsevad Jätame need betooni teemad. Teie ülesandeks on planeerida ka seda, mis saab siis, kui kultuuriaasta 2011 saab läbi. Mis plaan teil juba on? Noh, loomulikult on see paljuski seotud sellega, kaugele me jõuame selle majaga ja kui kiiresti me jõuame, et kas saab selle maja pinnale baasile juba nii-öelda ette valmistada oma niukesed spetsiifilist põnevat programmi tõesti kui mitte just iga päev, siis iga nädal ja iga kuu oleks Eesti inimestel põhjust siia tulla. Teine asi on muidugi see, et, et kultuuripealinna aasta ettevalmistuse käigus on ju ka seesama meeskond, kes täna sihtasutuses on omandanud väga palju kontakte ja kogemusi, mis on, mida Eestis ennem ei ole olnud. Ja ka koostöövõrgustike ja muud sellist kultuuri, majanduse alast oskusteavet, mis oleks väga mõistlik püüda rakendada Eesti kultuurielu arendamisega edaspidi ja mitte nagu lõigata läbi neid koostööpartnerite võrgustike noh, 31. detsembri seisuga. Ja nüüd ongi kaalumise koht, et kuivõrd ja millises osas oleks neid võimalik, et säilitada, arendada ja näha ette niisugust pikaajalist jätkusuutliku organisatsiooni perspektiivi sellele meeskonnale või osale sellest vähemalt. Kas kultuuri aasta ürituste kavast uutest üritustest on esile kerkinud juba selliseid, mis võiksid saada traditsiooniliseks, mis ei lõpeks ära, mis ei jääks ühekordseks Tallinn 2011 ettevõtmiseks vaid, millest võiks saada traditsioon nagu jätskaar või PÖFF. Jah, ma usun küll, ma usun küll, et selles programmis on sellise potentsiaaliga ürituse üksjagu ja noh, siis on alati küsimus, et kas need inimesed ise on nõus tegema neid asju. Sest ega sihtasutus viise produtseerib mitte väga palju, ta on nagu kaasaaitaja ja turunduses kaasaaitaja rollis väga paljudel juhtudel selle aasta programmi raames kas ja millistest rahalistest vahenditest leitakse tugi, et siin on nii palju niisuguseid kaskas küsimusi, aga kui küsimus oleks lihtne ja ma saaksid anda väga lihtsa vastuse, siis jah, kindlasti ega siis kultuur ei saa Tallinnast ega eestist otse maailmast ja ega raha ka ei saa otsa. Küsimus on, kas seda õnnestub kõige põnevamal viisil ühitada. Kui tõenäoline on, et kultuuriinimesi võib järgmisel aastal hoopis sokk tabada, kuna sel aastal on tegelikult rahastamise võimalused siiski olla suhteliselt head erinevatele kultuuri ja kunstiprojektidele seoses aastaga 2011 seoses kultuuripealinnaks olemisega, kus seda šokki on kuidagi võimalik leevendada? No mina olen seda sama küsimuse püstitust teadvustanud ja, ja ka seda nõukogul teadvustanud, et see on kindlasti üks teema millele tuleb väga-väga-väga varakult ja väga tõsiselt tähelepanu pöörata ja, ja mõneti on see ka tegelikult kultuuritarbijatele endile paras väljakutse. Et mõista seda, kui unikaalsed võimalused neil sellel aastal on, mida oleks patt jätta kasutamata, sest väga palju programmist on ju suisa tasuta. Ja on väga põnevate väga kvaliteetset programmi. Aga, aga tõepoolest, nii see on, et, et vaevalt linna riik nüüd päris nii palju raha tuleval aastal tegevuskuludeks erinevatele kultuuriinstitutsioonidele suudavad eraldada, kui, kui selle aasta raames mingi kukkumine tuleb kindlasti ja pigem on olla selleks valmis. Pigem kasutada ära need oskused ja kogemused osaleda rahvusvahelistes võrgustikes, mis on saadud, et seda kukkumist pehmendada. Ja lõpetuseks, millised on teie seni eredamad emotsioonid mõnest üritusest või programmi osast. Mulle endale isiklikult väga-väga meeldib see niisugune igapäevaselt arene, programm, kultuur kolib mere äärde, see ei ole niisugune ühekordne ürituse põhine, vaid see kuidagi reaalne avanemine ja pikem protsess merele ja, ja ma tõesti kutsuks küll kõiki tallinlasi ja külalisi avastama niimoodi iseendaga olemise hetkede käigus kas või kõike seda, mis siin kultuurikilomeetri ümber on kindlasti leida teiega siiasamasse katlasse, mis on tahmane, aga see-eest põnev. Ja ka ehk suve teisel poolel avanevas meremuuseumisse vesilennukite angaarides ja, ja kindlasti kaasama Noblessner ja, ja kõik muu, mis, mis siiakanti avaneb, see on põnev. Ja see on põnev selles mõttes ikkagi, et see ei ole niisugune tüüpiline meinstriin kuhu viib perfektselt sillutatud tee, vaid jätab palju ruumi nii-öelda iseendale täiendamiseks ja mõtestamiseks. Ja see ongi kogu asja mõte. Rääkis Evelyn Sepp, Tallinn 2011 üks juhtidest. Ta lisas, pole mõtet halada selle üle, mida meil pole. Pigem tuleks rõõmustada selle üle, mis meil on. Ja selle mõttega nõustun, Domina. Ka mõni minu sõber on kurtnud, et kultuurikilomeeter sisutu, sellel pole midagi teha. Kui olen, siis aga küsinud, et kas kultuurikilomeetril jalutades näiteks kaasaegse kunstimuuseumis käisid, kas disainimaja külastasid, kas ökosaare kohvikus istusid, kas Patarei vangla ekskursiooni tegid, siis vastatakse? Ei. Olge avatud kõigi kultuuri aasta sündmuste kohta saab infot veebiaadressilt. Tallinn 2011 punkt ee. Näiteks veel täna ja homme on Linnahalli juures võimalik näha Hamburgi ideede rongi. Kasutage kasvõi seda võimalust. Ja kokkuvõtvalt. Tegelikult on kultuuriaasta Tallinna senisest enam merele avanud, küll. Jääb vaid loota, et see nõnda ka jääb. Sest kinnisvaraarendajad soovivad tulevikus avaliku ruumi asemel rannikule ju pigem võimalikult palju kortereid rajada. Ja ka kultuurikilomeetri trassile on tulevikus planeeritud hoopis üks pluss üks reaga. Autode tuleb silma peal hoida, et linn sinna kõrvale kindlasti ka eraldi rattatee alles jätaks. Nautige kultuurisaate pani kokku.