Tere kõigile minu nimi on Mark valk. Tere, mina olen Heinz Valk, Marika abikaasa, kallim sõber, tema toitude nautija ja nii edasi, siia võib lisada juurde veel valju. Nii tähendab, alustaks võib-olla sellest samast pealkirjast kuna ma olen sellest ka varem teadlik, et teema selline on ja mõtlesin sellesama sõna peale misse kinnismõte sest tegelikult on, jõudsime väga lihtsale lahendusele, et ilmselgelt kes vähegi teab, mis ametit ma pean, võib arvata, et lihtsalt seda sõnaseletuses võiks olla minu kinnismõtteks ehitada Eestisse üks uus uhke kunstimuuseum olgu ta siis kellegi meelest suur ja jube ja monstrum või kellelegi, millest väga vajalik asi. Aga nüüd ma saan selle asjaga kohe ära õiendada, sellepärast et, et tegelikult nii lihtne see asi ka ei ole, et et üks selline asi võiks olla lihtsalt mingi mingi kinnismõte. Pigem on, on selle taustaks palju muid. Noh, kas me kasutame sama kinnismõte või, või soove või elust arusaamisi. Nimelt ma leian, et, et läbi ühetaolise võimaluse, mida võiks ka eesti rahvale pakkuda, me jõuaksime veidi teistsugusesse maailma ja võib-olla need selle maailma püsiväärtuste toetamine ja ja, ja võib-olla taastumine või tahes, kuidas ma seda praegust maailma vaatame, võib-olla võib-olla see on sügavasti sügavust, üks minu soove? Või kinnismõtteid, et ma tahaksin seda praegust maailma veidi teistsugusena näha. Kuigi ma suudan täiesti selgelt endale aru anda, et maailmas toimuvad objektiivsed protsessid ja ja kui me kirume ühteteist siin Eestis, siis väga paljud protsessid ei ole mitte ainult iseloomulikud eestile, vaid globaalsemalt laadi laadi toimivad, toimivad asjad ja nendel kõikidel on kindlasti ka täiesti objektiivsed põhjendused, kuid on palju sellist, mis, mis küll mind väga murelikuks teeb ja, ja ma leian, et kui kui vähegi keegi saab, siis nende jõududega sekkuda sellesse protsessi, siis siis muuta, muuta midagi lihtsalt väärtuslikumaks või taasväärtustada. Ja tõsta meie elukvaliteeti. Nii et, et üks variant on siis seesama muuseum, mida mina kangesti ehitanud. No ja Marika on praegusel hetkel nii-öelda avaliku elu tegelane ja igati ühiskonnas niukses kuumas kohas teda jälgitakse. Temas kirjutatakse, teda kiidetakse ja püütakse talle ja tema tegudele kaikaid kodarasse loopida, nagu, nagu ühes normaalses ühiskonnas see asi on. Mina olen selles mõttes, ma ei oska öeldagi nüüd kas paremas või kehvemas olukorras, sest nagu minu suuremat madinat ja kinnismõtete realiseerimiseks on kõik selja taga. Ja naudin praegu esimest korda oma elus sellist, et olukorda, kus ma olen tõesti vaba mees vabal maal ja minu kohustused ja sisemised, ma loomulikult mõtlen, sest mingeid välimisi Sunde mul ei ole peale noh, niimoodi korralikuks kodanikuks olemise. Need Ta on ühelt poolt jah, nagu ma ütlesin, labad kõigest sellest suurest rähklemisest, mida täiskasvanud inimest elus ümbritseb. Ja seetõttu ma ühelt poolt Ma võiks oma kinnismõte niimoodi formuleerida, et ma tahaks nüüd need viimased pool sajandit, mis mul veel elada on või natukene vähem. Elada neid päevi, niiet et mingilgi määral kompenseerida seda, millest ma võib-olla siin vahepealsetel aastakümnetel oma elus ilma jäin kus tõepoolest tuli loobuda väga paljust, et mis kuulub normaalse inimelu juurde. Aga see loobumine oli paratamatu ja sellel loobumisel oli ka oma pühitsetud eesmärk, mis kõiki neid loobumise õigustas. Kuid samas ma pean tunnistama ka seda, olles nüüd Maarika kõrval peaaegu iga päev, sest noh, need on harvad juhused, kui tema on kuskil välismaal ja, või suvel, mina olen maal ja tema tööl siis kõigi nende meeldivate sisemist igapäevaste kohustuste kõrval on, on üks, mis haakub nagu Maarika kinnismõttetegevusega, see on püüda teda omal viisil toetada. Tema stressi vähendada tema sageli mõrkjat meelt ja halba tuju natukene maandada, arutada koos temaga kõiki neid lakkamatult üleskerkivaid probleeme, mida tema amet ja tema pürgimused endaga lakkamatult kaasa toovad. Ja ühtlasi luua ka omalt poolt, kuigi teine osapool on kahtlematult Maarika meie kodus niisugune meeldiv kodukliima kodu keskkond, nii füüsiline kui ka vaimne keskkond millesse loomulikult lisaks meile kahele kuuluvad ka meid külastavad lapsed ja lapselapsed ning muud meeldivat sugulased ja inimesed. Ühesõnaga kõigi niisuguste väikeste argiste vahenditega, mis üldse ei kõla uhkelt ega võib-olla ei väärigi esiletõstmist ega ülerääkimist, aga kõigi niukse pisiasjadega, mis siiski on elus hirmus tähtsad ja tee niisuguses pingelises elus, mida elab Marika praegusel hetkel, sellist selliste pisiasjadega ma püüan Marikat abistada ja selle niipalju siis mina siiski oma praeguse elus, jah, mängin kaasa kava ühele suuremale kinnismõttele, kui see otseselt minu isikut nüüd võiks puudutada. Rääkisime õigesti Marika ja, ja ei pakkunud üle. No tähendab, ilus oli kuulata ausalt öeldes, et et on asjad nii, nagu sa praegu ütled. Ma tean seda loomulikult ise ka. Ja, ja ma tean ka seda Kui me kasutame sõna kinnismõtet, et et sa oled tohutu tööelu jooksul ära teinud ja loomulikult peaks sellesse kuulunud võimalus olla vaba mees ja, ja ma tean ka väga hästi, et vabadusega on lood lõpuks niimoodi, et eks me peame ennast ise küllaltki vabaks tegema, kuigi, kuigi päris vabaks me nagu sa ise praegu siin üle kinnitas, et me ei saa sest me sõltume niivõrd palju oma oma lähedastest inimestest oma keskkonnast tahes, millest, et et on, on loomulikult kenam ja, ja loomulikult ma tean, et ma olen sinu ja, ja mul ei ole karist varianti koos elades sinuga, et oma maailma kaasa tõmmanud, mul on hea meel, et sa seda mängu kaasa mängida ja ja selle asja juures nii-öelda pead seda ka väikeseks või suureks kinnismõtteks, aga, aga see on ühesõnaga ja siiski erakordselt hästi töötav tiim, sest ma olen palju mõelnud inimeste peale, kellel on ka loomulikult väga keeruline töö ja ja palju kohustusi ja kõike muud, kelle puhul ma tean, et neil ei ole kodus sellist, kui anda sellist toetust, sellist situatsiooni, mis, mis annaks neile võimaluse taastuda, võimaluse seda tööd paremini teha. Ja ma olen alati mõelnud, et eriti siis, kui nad selle tööga hästi toime tulevad, et kuidas nad suudavad, kuidas nad, kuidas nemad väärtustavad, võib-olla väärtustavad teistmoodi elu põhiväärtusi, mida ma ei taha tegelikult uskuda, perekond kodulähedased on ükskõik kalestunud tegelikult inimene ei ole, on igalühel ääretult, et olulised, olulised, kelle nimel tegelikult palju asju tehakse ja ja, ja, ja kui tehakse, siis ei nimetaks mina seda iialgi ka mingiks loomiseks, vaid, vaid see on, see on vajalik. See annab tohutult palju iseendale igal juhul. Nõnda tuleb mul ka täna tunnistada, et jah, üldjuhul on see olnud küll niimoodi, et mina koju tulen. Ütles, et kui asjad pahas tujus oled, aga ma olen nii aruharva tegelikult päris tõsiselt aastas, ma võin olla vihane näiteks emotsionaalselt väga-väga tervendav, asid, pidev kidumine pahas tujuga minu meelest minul küll välistatud. Mulle ei meeldi see emotsioon absoluutselt. Mulle mulle jah, mulle meeldib ka, kui ma siiralt vihastan, see lõpetab asja kiiremini ära. Aga aga vähemalt on selge see, et see kõik enamasti tuleb, tuleb ära taluda minu minu abikaasal, sinul, eks ole, see on, see on niimoodi, kuigi ma ei vihasta sinu peale, aga, aga muid palju asju nõnda et ilmselgelt on, on toetus siin siin kogu kogu aeg olemas olnud. Aga, aga ma tahan korra veel tagasi tulla selle selle asja juurde, mis sa rääkisid sellest, et sinu kinnismõte on oma oma järelejäänud. Annaks jumal pool sajandit. Annab olla, olla siiski suhteliselt vaba, ma sain aru, mida ta mõtles, et see olnud vabadus olla ilma oma lähedasteta. Mida sa nüüd, kuidas arvad, et on, see on see, kui palju see on võimalik, kui palju sa suudad seda seda realiseerida, aga sa oled sellega ise rahul, siis on tegelikult keegi teine, eriti seda ju teada ei saa, ausalt öeldes. Ei tähendab inimene on rahul siis, kui ta saab ennast realiseerida või saab oma. Mõtted tunded, vajadused, kõik need teha teha endale meelepäraseks ühes enda poolt loodud mänguruumis, sest vot siin oli juttu loobumisest. Minu arvates inimene peab pidevalt millestki loobuma. Sest ega vabadus ei tähenda ainult saamist õigust saada. Vaid vabadus on üks niisugune keeruline nähtus, mille mänguruumi peab iga inimene endale ise selgeks tegema. Ei ole mingisugust absoluutset vabadust, mis kehtib kõikide inimeste jaoks, vaid igal inimesel on oma vabadus. Tähendab ta, täiskasvanud inimesena kujutleb endale need piirid, kust üle ta ei lähe, kust ei ole vaja üle minna või kui ta saab aru, et ta ta sealt üle ei küünigi. Tähendab, no näiteks ma ei, ei ole kunagi elus endale seadnud eesmärki saada miljonäriks ja selle tõttu mind teeb miljonäriks olemine täiesti ükskõikseks, see on väljaspool minu mänguruumi väljaspool minu poolt loodud piire. Ja, ja selle tõttu ma mind see ei häiri, et ma ei ole miljonär ja selleks kunagi ei saa. Ja niimoodi ma olen endale teinud selgeks väga paljusid asju, mida ma ei ihalda ja kuhu ma ei kipu, teades, et kas ma ei ole selleks suuteline, ei küüni selleni. Ja niimoodi olen aegade jooksul kujundanud endale ühe kindla nii vaimse kui ka füüsilise kujuteldava ruumi, kus ma olen ja mille seisma tunnen ennast vabana. Võib-olla kui ma sealt välja murraksin, siis ma enam ennast nii vabana ei tunnekski, aga mul pole selleks vajadust. Minule ja minu vabadusele piisab sellest, mida ma olen iseendale nagu seadnud. Ja nüüd tulles tagasi selle sinu kinnis juurde, mida mul on au mõnevõrra niimoodi õrnalt kõrvalt toetada ja kaasa tunda. Siin on üks teine moment veel, mistõttu ma sellesse meeleldi kuni ja, ja ei pea seda endale, mitte mingisuguseks kohustuseks ega sunniks. See on suhtumine kunsti või õigemini mida ma kunstiks pea, mis on nagu kunsti üks suuremaid eesmärke ja ja miks ka maa. Seetõttu tahaksin, et, et Eestis ükskord oleks valmis ehitatud kunstimuuseum, kus kõik see aegade jooksul nüüd juba rohkem kui sajandi jooksul loodu oleks kättesaadav inimestele, tähendab mina jaatan sellist seisukohta, mis võib ka olla üheks minu kinnismõtteks, et kunst peab aitama inimest. Kunst peab olema inimesele abiks ja võimaluseks rohkem inimeseks saada, sest me saame kogu aeg rohkem inimeseks. Me ei ole kunagi lõplik, et valmis, nii nagu inimkond ei ole kunagi lõplikult valmis vaid see protsess on pidev ja lakkamatu ja toimub igasuguste enese ületustega, nii üksikisiku, nii mingisuguse väiksema kollektiivi kui ka terve rahvuse terve inimkonna ulatuses. Ja seetõttu inimeseks saamise lakkamatus protsessis on kunst üks selliseid ma mõtlen kunsti tervikuna, kuid loomulikult ka kujutav kunst ja, ja ütleme noh kujutav kunst võib-olla ei ole kõige täpsem väljend, aga ma usun, et kuulajad saavad aru, mida ma mõtlen. Tähendab see selline arusaam, et kunst peab lakkamatult inimest? Ma mõnitama teda vihastama teda torkima teda tal elu ebamugavaks tegema. Et sellega täidab kunst oma suurt ühiskondlikku missiooni. Ma kahtlen sügavalt selles, sest kõike seda, mis inimest iga päev peksa mõni tab talle tuska valmistab, seda on külluses külluses kogu kogu inimelus, mitte ainult meie ühiskonnas igal pool mujal ka. Niiet, ja sellest juba piisab, et inimene ennast ennast sageli tõugatuna ahistatuna ebakindlana tunneb. Siin neid mõjutegureid on rohkem isegi kui vaja, seetõttu peaks ikka olema mingid aasid inimelus mis talle kosutust pakuvad, kus ikkagi ilus allik vuliseb ja seal kasvavad kaunid roosipuud ja palmipuud, mille otsas kirjud linnud ja kus inimene ennast meeldivalt tunneb. Selle tõttu mulle meeldib Matisse'i kuulus ütlus, et kunst peab olema nagu meeldiv tugitool, kuhu inimene vaju õndsas olekus. Ja selles lootuses, et et ka see eesti kunstnike poolt nüüd juba pooleteist sajandi vältel loodud hea, õilis ja inimest toetav kunst saaks meile kõigile ühel hetkel igapäevaselt kättesaadavaks, kui vajadus tekib, ükskõik kellel kas üksinda või mingi sõprade või perekonna koos minna, kunstimuuseumi jalutada, seal nautida, vaadata, mõelda, tunda ennast meeldivalt ja, ja tunda ennast inimesena. Sellise kunsti keskel. Vaat, üks kord peaksime jah, Eestis ka selleni jõudma, milleni teised Euroopa rahvad juba juba ammu jõudnud on ja kus me nüüd viimase punase lataka Bernana seal piinlikkustundega sabas Zorgime ja ikka veel vaidleme ja mõtleme selle üle, kas, kas Eesti rahvale on kunstimuuseumi vajagas eesti kunst on üldse väärt seda, et ühes muuseumis eksponeeritud saada või peabki tema saatuseks olema hoidlate pimeduses kopitada ja ja tolmuda nisukest nähtuste vastu. Seetõttu ma võitlen sellega, et toetan sind sinu, sinu lakkamatu siia igapäevases võitluses selle selle suure aate eest. Palun, järg on sinu käest. Nii, ja see kõik on muidugi õige, mis sa praegu rääkisid, ma tahaksin võib-olla ühte asja küll täpsustada kontekstis kunstist kui sellisest nähtusest, mis inimest muserdab, lööd, mis on inetu ja nii edasi. Ma tahaks lihtsalt öelda. Räägime praegu suures piires nõndanimetatud moodsast kunstist, milles ta tõepoolest palju on ja mida tegelikult tavaline publik. Täpselt samamoodi tajub. Sina muidugi nüüd palju põhjusi, eriti eriti eesti publiku puhul ei ole seda haritust aru saada, miks need protsessid niimoodi toimuvad ja toimivad, et siin on palju objektiivselt mind ennast näiteks siiralt huvitab miks on tahetud kunstis, miks me oleme jõudnud nii kaugele, et inetu on? Ma ei saa öelda ju ilus, eks ole, aga too nõuab endale aina aina rohkem ja rohkem tähelepanu, tähendab mis tegelikult ühiskonnas toimub, kui kui taolised asjad muudetakse trennideks ja nii edasi. Ja ma tuleksin tagasi ühe mõtte juurde, mida sa ütlesid, sa rääkisid vabadusest küll iseenda vabadusest, aga minu meelest võiks seda asja vaadata Ühe teise nurga alt ja see on. Minu meelest on meie ühiskonnas tekkinud kinnismõte kui jälle sõnu kasutada vabadusest, aga veidi väärastunud kujul. Paljud asjad, mida me ümberringi näeme ja, ja mida me taunime või ehk siis üldlevinud eetika ja esteetika normide järgi eelkõige taunime on tegelikult tingitud sellest, et meie ühiskonnas käsitletakse vabadust vale valesti. Sa seletasid väga hästi praegu, mida sa selle all mõtled, see oli, see oli mõlemat. Mõnes mõttes oli, on see igalühel ääretult vajalik endale selgeks teha, see mänguruum endal leida, see on tegelikult iseenese säästmine. Ennast tulebki säästa väga paljudel põhjustel. Aga selle selles suhtes tuleb, et enesega need asjad selgeks teha. Ja vabadus, vabadus käsitletakse meil ju kõikelubatavus ja, ja minu meelest ei ole, ma tõesti võin ka eksida, aga, aga selliseid põhimõisteid ilmselt käsitletakse väga vähe ka koolides, kus väärtustest peaks rohkem rääkida, mida nad endas sisaldavad. Ja tegelikult ja vabadus on seesama tunnetatud paratamatus, aga, aga see, et sa pead arvestama väga paljude normidega, sa oled ikkagi vaba, sa teed selle endale selgeks. See ei ole kõikelubatavus, ei ole lubadus teha igasugust pätti ja ilgusi, mida me näeme iga päev, me näeme ju näeme selliseid pilte, mis hakkavad, hakkavad tegelikult muutuma nagu, nagu normi, kas keegi, keegi ei varjagi keegi, keegi ei saagi aru? Meie noored, et, et nad roppust räägivad, muuseas, ei olegi, meie probleem on, et tuleb välja, et seda probleemi jagub maailmas tervikuna. Võib-olla me oleme teises maailmast eelmisest sajandist mingeid arusaamatuid Essteedid kuid millegipärast mulle tundub, et, et sel teemal on väga vähe räägitud, kuid, kuid noored ilmselt ei saa üldsegi aru, et et nende tekst ei kanna endas mitte mingisugust tihtipeale ka mitte mingisugust informatsiooni. Üksainuke näide ropendama nagu selline, aga, aga kõik muud toimetused, kus, kus tegelikult ei väärtustata ei iseennast ega, ega ka kaasinimest midagi, midagi on viltu ja viltu juba väga varasest noorusest peale. Võib-olla juba nendest noortest, kellest saavad vanemad. Miks see tegelikult niimoodi on, kui, kui palju meie ühiskonnas tegeletakse sellega üldse, et see oleks natuke teistmoodi, ma tean, et mujal maailmas tegelikult nende protsesside üle väga palju räägitakse, missugune see tulemus on? Raske öelda, me elame siiski praegusel hetkel ikkagi igapäevast elu Eestis ja kohtume neid, neid situatsioone Eestis ja, ja ma arvan, et läbi kunsti saab inimene paremaks läbi väga-väga-väga paljude selliste kuidas nüüd öelda nad iseenese läbi läbi harituse, hariduse ja nii edasi, nii edasi. Ma siiski arvan, et kõigi nende asjadega meie ühiskonnas on, on liialt vähe tegeletud. Minnad häirivad, aga mulle tundub, et väga paljusid teisi ka häirivad midagi. Tegelikult tuleks asja suhtes ette võtta, keegi peaks olema selleks seatud ja nii edasi ja nii edasi. Noh, jah, kas seatud või, või vähemalt mõne inimese hääl võiks rohkem kuuldav olla. Aga tulles tagasi veel kord vabaduse juurde, seal on ikka hirmus tähtis asi inimesele ja meile kõigile siin mikrofonide taga istujail. Ma natukene julgeksin muutuda häbematuks ja ja väita seda, et vabadus on ikkagi arukate inimeste pärisosa. Vot see on sama nagu nagu öeldakse, et viin on tarkade jook, anna lollile viina. Oi jummal, mis ta kõik hullu võib korda saata. Ja sama on ka vabadusega. Kui anda inimesele, kes ei oska vaba olla, kes ei, ja kus on ka vabaduse piirid. Kui sellele inimesele anda jäägitu vabadust, siis loomulikult sellest vabadusest kib nuripidine nähtus, mida me kuidagimoodi enam vabaduseks nimetada ei saa. Nii et siin on veel mitte ainult eesti rahval, vaid kogu inimkonnal on ikkagi väga-väga pikk teekäija, sest lõppude lõpuks ju anname endale aru, et kõik need inimvabadused, kodanikuvabadused ja muud, mida me tänapäeval vabadusena käsitleme, need on ju inimühiskonna kümnete tuhandete aastate pikkuse ajaloo jooksul alles viimaste sajandite saavutus. Nii et Me alles läheme mingisugusesse uude, uute võimalustega arengu, epohhi, kogu inimkonnaga. Ja seetõttu on, on ka minul ikkagi õrn lootused, et kõik see, mis puudutab vabadust ja inimsuhteid et pärast igasuguseid vintsutusi ja tagurpidikäimisi ja kõrvalteedel ekslemisi ja nii edasi ükskord siiski aru kama inimkonna osa eestvedamisel jõutakse sellise seisundi, nii kus me jah, võime võime vabadusest rääkida juba juba väga paljudest tahkudest kui ühest kõige tähtsamast inimeksistentsi võimalusest. Ma mõtlesin siis enam ainult ühe ühe rahva riiklikku vabadust ja iseseisvust vaid vaid juba pisiasjadeni välja. Nii et tuleb üle elada kibedad ja valusad õpiaastad ja, ja loomulikult ma ei ole mitte mingisugune uneskõndi, et ma usuks, et veel meie eluajal need asjad paika saavad, et meie lapsed ja lapselapsed ja, ja tõenäoliselt veel väga paljud põlvkonnad kulutavad küllaltki palju oma vaimujõudu selleks, et need esmapilgul lihtsana näivad ja ometigi nii keerulised, et õed niimoodi paika panna. Et inimesed ei kannataks vabaduse pärast, vaid vabadus oleks meile soodustuseks ja, ja nende elu loomulikuks lahutamatuks koostisosaks. Ja ma olen sinuga täiesti nõus ja ma, ma tahan ka olla optimist ja arvan sama moodi, et, et sinna on väga pikk-pikk tee. Aeg-ajalt mulle küll tundub, et kas me jõuame sinna oma oma laste, lastelaste ja nii edasi ja nii edasi, kõigi heade inimeste pärast muidugi väga tahaks loota. Et see ka nii läheb, aga raskelt ja loomulikult läheb, nüüd on küsimus vaid selles, et meie ikkagi elama siin ja praegu ja täna ja, ja sinna me jõuame tõepoolest ainult ainult ühel moel. Mul on endalgi vahest olnud tahtmine tulla koju ja uks kinni panna või üldüleüldse mitte oma oma kodust vahest välja minna, kuna mulle tundub, et, et midagi siin maailmas on, on eriti eriti hullu minu jaoks ja see on kõikvõimalik vägivald, olgu ta siis füüsiline või vaimne. Ja kui seda korraga selgub, et meie ümber on seda nii meeletul kombel, see algab varakult, on jõhker ja inetu ja, ja nii edasi, siis, siis tundub mulle tõepoolest, et et nagu ei tahaks sekkuda, mul on turvaline kodumaa ei sekku mitte millessegi. Ja ometigi teame kohe, et, et need ei ole mitte midagi. Tegelikult meie probleem ongi selles, et ja eriti praegu on see probleem väga suur, et me ei sekku mitte millessegi Mezeku sellesse, kui lihtviisiliselt kedagi pekstakse, me isegi ei mõtle, et me, et me võiksime midagi teha. Me läheme kaomas, ei puutu meisse. Me me talitame ise niimoodi, et võime põhjustada teistele inimestele nende nende vaimule ja psüühikale probleeme. Me me mõtleme liiga vähe üldse tervikuna. Võib-olla sellest, see on üks esimesi samme igaühel pool, et igaüks ise siiski natuke selle peale mõtleb, mis sõltub temast, kuidas tema toimetab, siis võib-olla me läheme samm sammu haaval edasi selle poole, millest nad Hendsin rääkis ja ja võiksime optimistid olla. Aga, aga iseenesega tuleb ilmselgelt palju rohkem kõigil meil tegeleda, et taoline taoline vägivald, mida me praegu näeme ometi ükskord ära lõppeks. Jah, eks niimoodi see asi käibki, et igaüks kes on suuteline lisad mingi oma kasvõi tilgakese sinna kunagi valmis saavasse õilisesse vabaduse jooki ja inimlikkuse jooki ja, ja noh küll nendest telgakestest aegade jooksul koguneb juba juba suurem tõrre täis. Nii et lootma peab teisiti pole mõtet, nii nagu sina loodad, et sa ehitad ükskord valmis Eesti kunstimuuseumi nii, loodame meiega. Loodame meiega kõike, et, et inimene aegade jooksul muutub rohkem inimeseks. Me oleme nüüd kogu aeg rääkinud siin sellistest suurtest probleemidest, globaalsetest asjadest, suurtest väärtustest kuidagi meie meie jutt jõudis, jõudis sinnamaani, et me juba muretseme selle pärast, mis paljude paljude põlvkondade pärast juhtub, aga me rääkisime kinnismõttest, muuseas ma tuletan sulle nüüd meelde, et vähemalt minul on küll üks kinnismõte, mis on seotud meiega aega. Ma ei, ma tuletan sulle karda meelde, mulle tundub, et et äkitselt selle selle asjaga üldse nii kaugele ei jõuagi, et, et selle kinnismõte nagu realiseeriks tundub mulle, et see on juba palju raskem kui kunstimuuseumi ehitamine, nimelt sa lubasid mul juba enne seda, kui, Me ilmselt kirjeldasime just, mida sa lubasid mul panna. Aga, aga üks nendest oli põhiline, see sõidame sinuga Capri saarele. Sõidame muidugi, nonii, nüüd mulle tundus, et mu mehel pole isegi meeles. Ütleme siis on minul lakkamatult niimoodi peas olnud ja, ja ma arvan, et et see on üks erakordselt ilus kinnismõte, ainult tahaksin, et ta ühel hetkel ka realiseeruks. Sest mul tuleb tunnistada küll, ausalt öeldes, et ega me sinuga oleme elus vist reisinud kahel korral ükskord Soome, üks kord Rootsi. Ja me oleme mõlemad päris palju reisinud, aga sina küll rohkem puhkuse pärast, mina arvatavasti ainult töö pärast. Ja millegipärast meie meie reisimiset ei saa kuidagi kokku eriti selline ilus mõte, mis seal on, selles suhtes ette võtad, sa lubad? Kogu raadiokuulajad ja ees, et ma jah. Viin Marika Capri saarele ei, muidugi, läheme ükskord sinna, selge. Selge, aga üks niisugune hetk tuleb, see ei ole mingisugune keeruline asi, ma arvan. Ja. Ja noh, seal Capri saarel sulle seda laulan kord Capri saarel ma südame kaotasin või mitte, see on nüüd erilugu, aga aga selle sõidu teeme ära. No vot, tegelikult on see ju seotud vägagi sinu enda kinnismõttega sinu vaba mehe elus, see tähendab ju ometigi. Ega mu vabadust ei piira, kui ma sinuga Capri saarele või. Vastupidi. Ma tahtsin öelda, et, et need, need on sellised meeldivat nüansid, ma arvan, mis just nimelt sinu, sinu vaba mehe elu täiendavad taolist sortiginis. Ja, ja ma arvan, et, et see oleks selline ilus lõpetus tänasele vestlusele, eks ole. Jah, miks mitte. Ja see abielule Ei, no vaevalt, et need Capri saarel abielu lõpeb, ära hirmuta min ja minul pole niukses mõtet kunagi peas olnud, aga, aga, ja aga sellise kena ja lohutava mõttega võiks tõepoolest selle selle tänase jutu lõpetada ja, ja võib-olla siis, kui me oleme seal ükskord ära käinud, siis kutsutakse meid uuesti siia küsitakse, et kuidas, kuidas siis seal. Capri saarel oli? Vabadusest arukusest Eesti kunstimuuseumist ja kokkukuuluvustundest mõtisklesin Marika ja Heinz Valk.