Tere, stuudios on maalikunstnik Epp Maria Kokamägi ja sarja toimetaja Haldi Normet. Erinevalt tavapärastest kinnismõttest saadetest, kus meie esinejad päris iseseisvalt mõtisklevad, sünnib tänane tõenäoliselt meie omavahelise vestluse tulemusena. Kusjuures ma mõistagi loodan, et põhiliselt räägite ikka teie. Epp Maria Kokamägi. Ja ütlen siis tere ja ja põhjendan ära ka, miks me vestleme, sest et minu jaoks on sõnal nii suur tähendus, et elus mina räägin enamjaolt siis, kui mult midagi küsitakse ja ma vastan ka üpris lihtlausetes. Et väga pikka kõnet pidada ma ei oska, et selleks peab olema siis mingi väga ränk põhjus, kui ma väga pikalt räägin, aga ma ei leia, et meil praegu oleks selline põhjus. Ja kuna saate pealkiri on kinnismõte, siis ma tükk aega selle üle mõtisklesin, et kas mul on üldse elus olnud mingit kinnismõtet. Et natuke ma kardan sõna kinnisidee, et see on väga niuke valitsev mõiste, et see kaldub kusagile niisugusesse fanatismi poole ja ma alati kardan fanaatikuid. Aga kinnismõte, et kõige lähem teema, mida ma selle sõna siis saan, nagu mõelda on tegelikult inimene ja inimsuhted. Inimese armastus, viha, andestamine, kõik need suurelt kõlavad sõnad aga iseenesest ju väga lihtsalt. Need on need mõtted, mis tegelikult on minu elu kogu aeg saatnud nii lapsepõlvest siiamaani ja mitte ainult mõtteid saatnud, vaid et nendest mõtetest on sündinud ka minu looming. See kõik on ju inimesega seotud. Et võib-olla jah, kui rääkida kinnismõttest, siis ma räägin inimesest. Inimene on iseenesest juba selline väga väga aktiivne sõna, mis tegelikult koodina sisaldab ju kõike tegelikult jumalat, ennast siin maa peal. Ma arvan et ja kui ma mõtlen inimesele siis enamjaolt ma mõtlen sellele, et ma ikkagi armastan inimest kõigest hoolimata, aga on ka hetki ja päevi, kus ma mõtlen, et kuidas saab inimest armastada, kui ta teeb selliseid kuritegusid enda ja oma kaaslaste vastu. Ja kas on võimalik andestada Need kuriteod, kas on vajalik andestada need kuriteod ja miks need kuriteod tekivad, miks on inimene nii palju halba siia maailma loonud? Ja nendes teemades tuhnides ma jõuan? Sõnani kibestumine. Et kas ei ole mitte see väga-väga vägev viha, käivitav sõna jõud. Et minu nagu hobijalg kuidagi kõrvalt ääri-veeri jälgida ajaloo kulgu ja ja ma olen huvitatud ajaloost ja uutest faktidest, mis järjest esile kerkivad, mida pikemaks aja vahel ühest sündmusest läheb. Et siinkohal võib-olla oleks teemakohane meelde tuletada meie kuulajale esimest ja teise maailmasõjavahelist väga lihtsat seost, miks puhkes teine maailmasõda ja miks tekkis selline ühe rahva viha teise vastu, et ta tahtis nad lihtsalt maa pealt pühkida. Pean silmas siin juutide ja sakslaste vahelist konflikti. Et need on päevavalgele tulnud väga väga lihtne seos. Pärast esimest maailmasõda. Sõlmiti või õieti esimene maailmasõda lõpetati versai rahulepinguga, mis oli saksa rahvale niivõrd alandav ja nii palju tragöödiat ja kibestumist tekitav et seen kibestumine. Keris nagu lumepall ennast väga kiiresti nii suureks, et ta lihtsalt ei saanudki teisiti lõppeda kui uue sõjaga. Ja uus sõda oligi väga-väga ruttu tulemas, teine maailmasõda. Et versai leping oli, miks ta oli alandav saksa rahvale, oli sellepärast, et et lihtne sõdur oli tunginud juba päris kaugele oma vaenlase valdustesse ja tungis tema võitleb oma maa ja rahva, Eesti, et on võidupoolel. Aga ühtäkki otsustasid kõrgemad isand lõpetada selle sõja versai rahulepinguga. Sakslasele ja sellele lihtsale sõdurile väga alandav, ta pidi suured alad oma maast loovutama. Pärast seda tekkis tööpuudus ja tohutu depressioon ühiskonnas, mis viis lausa näljahäda, nii et saksa rahvas kannatas. Ja nüüd selles kannatuses kannatus tekitab alati võitlust, tekkisid vastandid, tekkis nii kommunistlik liikumine kui fašistlik liikumine, loodi isegi eni nõukogude vabariik, mis, millest mina varem polnud midagi kuulnud ja mis kõlab tegelikult noh, väga loogiliselt, et alati on kaks poolust, kes hakkavad siis seda konflikti arutama. Ja nüüd kerkis esile üks kibestunud kunstnikuhinged, keda ei võetud kunstikooli vastu, nimega Hitler keda keegi alguses ei võtnud tõsiselt, kes pidas karjuva kilede häälega oma kõnesid ja keda enamus naeruvääristas ja pidas lihtsalt üheks mööduvaks aferistiks. Aga läksid väga vähe aega mööda, kui seesama mees muutis kogu selle maailma maailma elukäiku ja praeguseks on saanud üheks 20. sajandi hirmuäratavamaks nimeks, et kui me räägime, mis 20.-st sajandist meelde jääb. Õudselt, siis on alati üks nimi Hitler ja teine on Stalin. Ja kõige selle, selle aluseks, et miks, miks nii palju halbasid sünnib, on tihtipeale Peaaegu alati ühe inimese, mingi kibestumine, et keegi on talle liiga teinud, Ta on, ta on sellest vihane ja viha käivitab kättemaksu ja kättemaks on alati nagu lumepall, mis kasvab suureks ja võib matta enda alla maid ja rahvaid. Et selle jutuga ma tahan noh, nagu hoiatada või, no mitte hoiatada võid sellest, igaüks hakkab ise mõtlema, et kas ei ole mitte praegugi meie ühiskonnas üpris palju neid kibestumise ja viha märg, et kas ei ole hakanud veerema veel väikesed lumepallid. Et oleks nüüd jõud, mis nende vastu hakkaks ja nad enne enne sulataks, kui nad jõuavad väga suurteks paisuda. Aga noh, maailmas siiamaani on kõik kõik olnud ikkagi veel tasakaalus. Teadjamad-targemad on öelnud, et me oleme ikka üks protsent selle headuse poole peale, et muidu ei oleks enam maailma olemas. Et ma siit jõuan oma jutuga sellise lihtsa teemani nagu armastus ja headus on seal vastas. Ja minu väike missioon siin maailmas ongi seista ikkagi sellel valguse ja headuse poole peal, et et minu ametist tulenevalt ma püüan teha oma lihtsat tööd väga hästi väga lihtsalt väga arusaadavalt ja väga selge sõnumiga. Et märgake inimesed enda ümber seda lihtsat ilu, mis meil on praegu olemas. Et eriti praegusel ajal vaadake aknast välja, ärge minge peole, öösel võib midagi mõni piduga päeval ja te näete, et väga ilusad lilled ikkagi õitsevad, muru on ikkagi roheline. Ja päike paistab, õhk on magusat kevadet täis. Et see kõik on ju nii ilus ja isegi kui su hingevaeva kibedus ja kurbus, siis hetkeks kevad kindlasti suudab selle kustutada, kui sa ainult oled võimeline nägema. Ärge minge peole, öösel see väike leebe manitsus, kõlas Epp Maria Kokamägi teie suust ilmselt mõeldes oma lastele. Ja tänapäeva noorus tihtilugu läheb peole just nimelt öösel, aga siit ma tuletaksin järgmise märksõna. Õigemini on see küll juba lausa märklause. Mida ilmselt teie kolme lapse emana eriti hästi valdate. Ja nimelt suuda end mõelda teise sisse ehk empaatiavõime, aga teile meeldib just eriti mõelda ja öelda, nii, suuda end mõelda teise sisse. Ja mina olen see lihtsa eesti keele rääkijad, ma ei armasta võõrsõnu ja ja neid armastatakse tänapäeval nii kohutavalt palju, et et teinekord upume sinna merre, et ka rääkija ei saa ise aru, millest ta räägib, rääkimata sellest vaesest kuulajast, nii et mina armastan ennast mõelda jah, teise inimese sisse, et momendil ma mõtlen ennast oma kuulaja sisse. Minu jaoks see sõna või see lause on väga oluline. Sest tänapäeval üha enam ma märkan teistega rääkides. Nii palju on teineteisest ja üksteisest möödarääkimist, üks räägib oma juttu ja teineteist ja üldse nagu kuulatagi, et kas meil kahel või meil 10-l 100-l inimesel on mingi kokkupuutepunkt, et kas me saame aru teineteisest üksteisest. Ja siis ma olen leiutanud nagu enda jaoks sellise võtmelahendused. Kui ei saada minust aru siis ma püüan ennast mõelda tema sisse teise oma vastasrääkija vastasolijate sisse, et mida ta tahab mulle öelda, et sedakaudu nagu jõuan selle probleemi lahenduseni, kohtumistel inimestega, kus sulle esitatakse küsimusi ja ja siis ikkagi Sa peadki tõesti mõtlema ennast päris mitme sisse, sest võib olla, mitu inimest mõtleb ühtemoodi ja sina teistmoodi, aga sa oled nii kindel, et sinul on õigus, sa tahad oma väikest tõde kuulutada, et siis pead ikke kin? Jah, sa pead teiste kaudu selle oma tõe kuulutamisega minema. Mul on lihtne seda praktiseerides, tõesti, kui sul kasvab kodus kolm last, siis nad, nad on kõik erinevad, nad on kõik isiksused, nad on isiksused juba algusest peale, mina olen selle pooldajad, et kui laps sünnib, ta on kohe väike isiksuste, ta tuleb respekteerida. Et ta ei ole mingi väike selline refleksidega tombuke, kes ei saa aru ja kes ei näe, et mina selle teooria pooldaja ei ole, ma arvan, et laps naeratab ikkagi oma emale teadlikult esimest korda. Ja ta vaatab oma vanemaid ja, ja kas ta näeb just täpselt sind või näeb ta veel sinust kaugemale, sinu esivanemaid? Ma arvan, et see asi hoopis nii ja nende ja kui nad sul on peres mitu tükki olemas kõik oma soovide ja oma väikese maailmavaate ja filosoofiaga siis nendega edukalt suhelda, tuleb väga tihti ennast mõelda nende sisse. Et ma olen peaaegu igal hommikul jah, jälle koolitüdruk, et ma mõtlen, kuidas ma lähen nendega koos kooli ja kuidas mõnel õpetajal on paha tuju ja kuidas ma sellega peaksin nüüd hakkama saama ja et, et see kontrolltöö ära teha ja ja noh, tihti ma annan kaasa sellised õpetussõnad oma lastele, et kui on õpetajal ikkagi paha tuju ja sul on raske temaga hakkama saada, siis mõtle ennast tema sisse, miks tal on paha tuju, et Ta saab nii vähe palka ja võib-olla ta laps on pätia Debulakusti, tal on sellest kurb ja piinlik jätkatsu teda mõista ja, ja igal juhul siis on õpilasel ja õpetajal parem suhelda, kui yks nendest tuleb vastu ja mina olen alati soovitanud oma lastele, et ole see sina, kes sa mõtled ennast õpetaja murede sisse ja katsu talle vastu tulla. Epp Maria Kokamägi ma kujutan ette, et teie amet giga käib täiesti kindlasti kaasas enese kujutamine, teiseks see aitab teid kindlasti maalimise juures, aga aga ma hakkasin praegu nüüd laste peale mõtlema, et kui kui nad koolipäeva jooksul lisaks kõigele muule peavad veel alailma tegelema sellega, et nad ennast ühe või teise õpetaja sisse mõtlevad, et kas ei ole nagu niisugune liigne koormus äkki. Ei koormus on see igal juhul, aga teed teistmoodi ei saa, sest muidu tekib konflikt ja konflikt on just see, mida ma enne rääkisin, millest tekkib kibestumine ja viha ja ja mina ei tahaks oma lastest nagu vihkavaid ilmakodanikke kasvatada, sest seda on niigi palju. Ma alati ütlen, et üks väike sõdur headuse sõjaväes juures on alati kasulikum, kui ma annan vastasleeri kellegi juurde. Et see on raske ja, ja on õpetajatel raske ja vot see on küll üks teema, mis vaevab mu hinge ja et minu meelest meil ei ole hariduses mitte mingit reformi toimunud, et nii nagu oli minul raske koolis on mu lastel vaata et raskemgi veel. Täpselt samuti on õpetajate raske. Et seal on küll tohutu põld, kõik harimata, maltsa ja nõgest on see hariduse põld meil küll. Mida te kergendava asjaolu all silmas peate? Mismõttes kergendus. No te ütlete, et teil oli raske ja lastel on raske, selle peale võib mõni kuulaja öelda, et igal pool maailmas on lastel raske koolis käia. Ei ole nii raske, sest et kuna ma olen natuke olnud tegev ühe aabitsa loomise juures ja sellele eelnes selline uurimustööd, kuidas just naaberriikides on lastel koolis käia, siis nende koolikott Ta on 10 korda kergem sest ei trükita õpikuid, telliste paksude vägevate kaantega, nagu meil väga palju õpet on, tehakse ära kõik õppimine koolis ei anta koju nii palju õppida. Ja kuna mu vanem tütar on üldse kaks aastat õppinud inglise erakoolis ja ma olen selle kooliga väga palju suhelnud ja sealt on tõesti meil väga palju õppida siis mul noh, tekib selline lihtne küsimus, et et miks siis ei taha need, kes meie haridusega tegelevat sõita komandeeringusse ja natuke vaadata, kuidas teised teevad, et et ma, ma kogu aeg kuulen, et koolidirektorid ja õppealajuhatajad kõik on kusagil komandeeringus ja, aga ma ei näe. Ma ei näe seda tulemust, et kus siis on see iva, mis sa koju toodi oma põllule Kilvadet. Et kui mina käin välismaal, siis ma toon alati kaasa väikese tammetõru või kui puu, mis ma istutan oma aeda, et ma tahan seda maailma, mis ma väljas näen nagu endaga kaasa võtta. Et ma väga tahan ka meie haridusjuhtidele seda soovitada, et kui sa sõidad kaugemale, näed midagi head, siis võta see seeme kaasa ja pane koduaeda kasvama. Et seal küll mõistujutt, et ma ei taha kedagi otse kritiseerida, aga see on väga valus koht, sest ma ei taha, et järjest põlvkondasid lastakse raisku, et iniminimese elu ja üks põlvkond on niivõrd väärtuslik. Et me ei saa aega raisata oma haridusreformiga ja mõelda, et küll küll me ikka tasapisi teeme seda ja siin on aeg nagu kiiresti ja kohe tegutseda, et mitte, et 100 aasta pärast. Teesklus ja trendiga iga hinna eest kaasaminek on üks niisuguseid asju, mis teile ka mitte üks raas ei meeldi. Ja need on tõesti märksõnad, mis, mis tekitavad must nagu negatiivseid emotsioone, et. Et teesklejad on nagu need inimesed, kes kes on tegelikult nõrgad, minu meelest tugev inimene, tugev kunstnik või looja, ta teeb kogu elu oma Ühte asja, on kunstnikke, kes maalivad tegelikult ainult ühte pilti ja nende vastu on mul sügav niuke imetlus ja ja isegi et aukartus, et nad suudavad ja julgevad olla nemad ise. Et kui lihtne on ennast ehtida. Iga kuueses ongi trendivärvide või trendikujunditega ja nendega kaasa joosta ja saadagi seda odavat Pablesitit. Aga lõpptulemusena see kõik on selline. Selline õõneskuulsused võib olla küll jah, masse see huvitab, aga aga mind kultuuritarbijana ei huvita, et minu jaoks näiteks kõlab Arvo Pärdi muusika just sellisena, et helilooja kirjutab tegelikult ühte ja sedasama lugu ja teemat terve elu. Ja see on niivõrd põnev, sest et iga iga uue ettekandega ta läheb ainult kogu aeg sügavamale, oma teemas. Aga ta ei muutuda, ei ole trendilik. Aga kui ma vaatan? Ma pole seda, mis just hetkel toimub meie kujutavas kunstis, et see on, see on minu jaoks nii igav, et ma isegi ei suvatse nendele näitustele minna, sest ma vaatan parema meelega siis viimast vuugi, parem või MTV videosid. Et ma saan selle, selle triendilikkuse seal palju rohkem tasemel ja palju paremas pakendis kätte. Et aga noh, selle mõiste all ei tohi nüüd kas seda minus näha, et ma olen mingi nagu moe- ja trendivihkajad, samas ma tunnen väga suurt huvi moe vastu. Ja et milline on just kingamood või millised värvid domineerivad, et selle, selles on mul alati mõnus avastada, et näe, ma maalisin eelmine aasta terrakota punaseid pilte ja nüüd on järsku terrakota punased kleidid moes või püksid või midagi, et et see huvi on mul alati. Aga, aga jah, ma kordan veel kord, et kui ehid ennast ainult trendilikkusega, siis sa ei ole tugev inimene, et tugevam, see, kes julgeb öelda noh, näiteks täiskasvanud inimene, et mu lemmikraamat on puh Karupoeg Puhh ja et mulle meeldib see filosoofia, et need on minu jaoks nagu julged ja huvitavad inimesed. Väljendan praegu ainult oma arvamust, et ärgu jumala eest arvaku kuulajad, ma loen nagu epistlit, et igalühel on õigus oma arvamusele, see on ka üks minu Selge see ja kindlasti nii mõnigi hääl vaidleks praegu, kes leebemalt, kes otsusekindlamalt vastu, et see on ka kahtlematult tõlgendus, küsimus, aga aga muide, mis puutub Puhhi, siis minu meelest mõne aasta eest olgu söönud, vallatu kõrvalmärkusena öeldud oligi see peaaegu et trend, et et täiskasvanutele meeldiski öelda, et neile meeldib puhkenende lemmikraamat, on üks või teine lastele mõeldud teos just nimelt spetsiaalselt. Võib-olla ma siis ei märganud? Seda minul on olnud kogu aeg lemmikjama ja kogun oma karukese juba juba pikka aega, aga mitte lapsepõlvest. Täiskasvanud inimesena, et ju ma siis ei märganud seda trendi. Just nimelt, ja te tegite seda kahtlemata siiralt mis tekitab niisuguse väikese vaherepliigi minu poolt, et võib-olla mõni kunstnik jah, tõepoolest vaidleks Teile ka selles mõttes vastu, et et aga ma lähen siiralt selle trendiga kaasa, et et see on põnev, ma tahan ennast katsetada, sõnn, mäng. Et kunst on mäng Vot minule ta nagu mäng ei ole. Ütleme niisugune enese muutmine selles ja uute väljendusvahendite otsimine et sellele võib läheneda juga mängulisemalt, ütleme siis nii. No kui kunstnik töötab pidevalt või ükskõik, looja ma ei tahagi rääkida ainult kunstnikest, et igal juhul tema tehniline vorm paraneb ja, ja siis ta võibki öelda, et see on, see on mingisugune uus katsetus, aga see on, tuleb nagu ajapikku loomulikult, et võib-olla jah, ma peaks ennast väljendama täpsemalt, et et need vägisi ja väga Stambilikult üle võetud kliendiilmingud, et need häirivad mind, kus ma näen, et inimene ei oska muud moodi huvitav olla tal tegelikult ei ole seda sisu, et on ainult see Välinik trendilikkused, selline asi mind häirib, aga aga kui üks muusik või kirjanik süveneb oma stiiliste igal juhul muutub igal juhul välisilm ja kogu see, kogu see nõndanimetatud trend ju teda mõjutab. Aga kui see kõik on nagu loomulik, et kasvab oma loomingus, siis see on väga hea ja väga-väga põnev. Et noh, seda võib-olla märkab kirjandusest kõige rohkem luules. Et luules anud sõnal selline väärtus ja kui seal Noh, midagi on mingi sõna või pidepunkt, mis viitab sellele hetketrendile, et miks mitte, see on, see on väga põnest, paneb väikese aja märgikese maha, kui sa 10 aasta pärast seda luuletust loed ja leiad sealt sõna, ma ei tea parfüümi nime, mis näiteks sel kevadel on väga moes siis pojaks lihtsalt aja märk, et aha sel ajal oli niimoodi oli see asi moes, et see ei ole üldsegi halb, et et võib-olla ma jah, oma meeldimise ja mitte meeldimise, siis ei olnud need päris täpne, et ma ei, ma ei ole trendi kui selle kuna terviklikult selle sõnavastane üldsegi mitte, aga kui see tuleb loomulikult inimese loomingu arenedes sinna juurde, siis see toob ainult kasu. Aga niisugune noh jah, lihtsalt kirevate sulgedega ehtimine, et odavat populaarsust saada, et et kunstnik, kes S esineb näiteks tänaval, midagi teeb ja, ja samal ajal ta on niimoodi organiseerinud, ütleme, telegrupp teda filmib ja samal ajal tuleb välja politsei, viib ta minema ja noh, siis on õudselt kihvt. Et sa oled ju kuulus poiss homseks. Aga ma ei usu, et sa kuulus poiss-ülehomme, oled sellepärast. Edasi tänapäevasõnaline maailma olete sellegi väljendi üle korduvalt mõtisklenud. Sõna on niivõrd oluline ja nii suurt koodi kandev, et mina kardan neid kasutada lihtsalt sellepärast, et mida rohkem ma räägin, mida rohkem sõnu on reas, et ju see jutt on kaalukam ei ole küll, minu jaoks on alati võib-olla ainult kolm õiget sõna ritta pandult palju suurema kaaluga kui pikad kõned, konverentsid, ma ei tea, kõik, mis sõnad nende kohta on. Et kui me läheme aegade algusesse tagasi, siis mina arvan, et esimene informatsiooni kandja oli ikkagi pilt ja heli. Et kui me mõtleme tagasi ennast koopainimese mõnusa lõkketule ümber, siis seal seina peal olid koopajoonised. Kindlasti ta lõi oma trummi, mängis mingit instrumenti, et nendel oli väga suur infokandja tähendus. Et ma ei usu, et koopainimene, üks neist tõusis püsti ja pidas teistele kõne. Ma ei taha seda mitte uskuda, et ma arvan, et ikkagi kui midagi väga tähtsat oli öelda teistele või tegelikult, ega koopainimene ei suhelnudki nagu teisega, nii palju kui nende suurte vägevate jumalatega, kes kes tema tegemiste ja elu üle valitsesid, nii tule kui veega, sealt ülevalt kõrgelt taevast ja kui ta tahtis nendega vahetada sõnumeid, sõnumeid, saata taevasse, siis ta need ikkagi joonistas. Või on see märgina viljapõllul maas või et see ei olnud sõna millega ta, millega ta kontakteerus oma võimsate jumalatega. Aga tänapäeval on sõna terve meie ühiskond on väga verbaalseks muutunud noh, rääkimata sellest, et vahetatakse ju tohutult sõnumeid taeva kaudu, emailidena osa neist jääb kaduma sinna taevasse, nagu ma olen kuulnud väga palju on lihtsalt tegelikult rämpsu, mis ummistab ekraani ja mida mõned loevad ja iga loetud sõnade jääb sulle tegelikult hinge või mällu või pähe, et sa kasvatad endas nagu seda meeletut suurt prügikasti, et kus on sõnum, mis tegelikult ei tähenda midagi. Ja väga paljudel juhtudel on need sõnad mõeldud selleks, et teist haavata kritiseerida. Et väga suur osakaal on praegu tänapäeval ka negatiivsel informatsioonil. Et kui me vaatame kas või igapäevaseid lehti, neid sõnumeid, mis meile ette pannakse, siis selle osakaalus ikkagi negatiivne on ju ülekaalus. Et enam ei ole seda sõna sõnakaalule nagu keegi ei mõtle mõttetult pikki koolitusi ja koosolekuid. Et kui ma tegin oma näitust siin Hansapanga galeriis, siis mul oli päris raske suhelda, küsida niisugust lihtsat asja, et noh, kust ma saaks natuke traatia konksud galerii, nagu oli lubanud need lihtsad asjad. Salati oli seal kas lõppenud Koosolek, algamas, kohe järgmine koosolek, kohe tulemas koosolek. Et siis mul tekkis selline kummaline pilt, et on tohutu suur maja, moodne maja ja seal tiirlevad ainult sõnad, lõputult sõnad, keegi, kogu aeg kellelegi midagi räägib. Keegi kirjutab need sõnad üles, keegi saadab need sõnad teisele. Aga et mis selle tulemus on, et mis nendest vanadest moodustub, kas mitte ka ei teki jälle üks tohutu suur lumepall, mille alla me matum, et kas kas on varsti inimesi, kes oskavad oskavat näiteks tuld teha, tema majas on elekter ära läinud, kõik on külm, elektriküte on väljas, kas ta oskab teha tuld ja kas selliseid? Kas selline inimene on võimeline jääma ellu, kui või kui on tulemas, ütleme ükskõik ma ei ütle, et kolmas maailmasõda, vaid mingi mingigi katastroof, mis järsku lõikab ära selle sõltuvuse elektrist ja sõnadest, et kas ta siis jääb ellu. Ehk teisisõnu, kas mees on natukenegi veel alles seda kunagist koopainimest? Jah, mina väga tahaks, et see oleks alles, sest et see on garantii, et inimkond säilib, aga ka kui ma kujutan ette teed tohutut elektrikatkestuste Wall Streetil ja neid lipsudes noormehi, siis ma arvan, et meie Ida-Euroopa inimesed jääme ennemini ellu kui kui nemad. Et säilitage jah, endas alati natuke koopainimeste neid instinkte, ellujäämise instinkt, et siis on nagu kindlam minna vastu kõigele sellele. Salapärasele, mis meid ees ootab? Ja selle teie viimati öelduga seostub tegelikult päris kenasti viimane märksõna lihtsad asjad mis tegelikult. Peidab endas raudselt niisugust head ja positiivset sõnumit. No mina ei väsi kordamast, ma olen seda öelnud vist juba 1001 korda, et et ikkagi märgake ja armastage neid lihtsaid asju ümber, et see on veel puhast vett ja et me veel oskamatult teha ja meil on, millest tuld teha. Meil on veel puid. Ja meil on kaasinimesed, keda armastada. Ja meil on veel puhast õhku, et need on kõik nii iseenesestmõistetavad, aga kui viitsiks selle üle rohkem mõelda, siis ega nad ikka ei ole küll enam iseenesestmõistetavad, et need lihtsad mõisted on üpris ohus tänapäeval. Et. Püüdke mikker seda veel märgata ja armastada ja siis siis on meie elu veel edasi pike ilus. Stuudios oli Epp Maria Kokamägi.