Raadiokuulajad ilusat pühapäeva teile eelmine kordne, peatusime tinglikult moel. Mood on muidugi väga suhteline, sellepärast et 30.-te aastate esimesel poolel elas nõukogude maa juba raudse eesriide taga ja sellepärast kõik need moe suunitlused ja trendid, mis iseloomustasid tõelist moodi lääne moodi. Raske on öelda, kus õige mood on. Need nõukogudemaale ei jõudnud. Aga oli meil juttu ka sellest, et vahetult pärast revolutsiooni tehti korduvalt katseid või vähemalt mõeldi selles suunas, milline peaks olema uue inimese, selle kommunismiehitaja, mood, mida need inimesed peaksid kandma. Selge oli ju see endised riided, rõivad, endine suhtumine sellesse, mida inimesed kandsid, aga mood üheksateistkümnendas sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Kui vaadata, mis toimus Sankt-Peterburis, siis see on ju nii oluline ja nii tähtis. Kui palju on sellest kirjutanud tolleaegsed lehed, ajakirjad kui palju pilte, kui palju Tom materjali, nii et see on kõik väga põnev, täiesti omaette elu. Sellele kõigile tõmmati kriips peale ja astuti ka mõningaid praktilisi samme selle uue moe loomiseks. Loodi mõned ateljeed ja mis oli tolle aja idee keskne tegelane ju prolataarlane töö tegija. See on nüüd kõige olulisem inimene. Ja mõeldi ka sellele. Tulenevalt inimeste töö spetsiifikast peaksid nad kandma mingisuguseid riideid, rõivaid, töörõivaid, nii et kogu moelooming oli suunatud sellele ajale, kui inimene on tööl, tegeleb nende asjadega. Ja oli ka ametlik nimetus sellel suunal, soli pro Is Odyerda, niiet sõnast prorisprois vats tra tootmine. Ja kui mõelda natukene tänasele päevale, siis jah, meil on ju rõivad ja kui me kohtame mõne firma töötajaid mõnikord, siis me tunneme nad ju ära ka selle firmarõivaste järgi. Nii et mingis mõttes alates ajast nagu ette rutamine, aga loomulikult suunitlus on hoopis teistsugune. Lihtsalt kujutate ette, et kui on kollektiiv, siis kogu kollektiiv rääkisime ka kuidas tulevaselt töötegijad peaksid elama mingites ühiselamutes, mis sisuliselt on ühendatud vabrikutega ja kannavad ka ühesuguseid rõivaid. Teisiti ei saagi see olla, kui nad elavad yhte moodi, tõusevad ühiskella kellahelinat peale, lähevad koos hommiku võimlema, lähevad seejärel ühiselt sööklasse sööma. Loomulikult nad annavad ka ühesuguseid rõivaid, kuid see eksperiment kukub läbi, nii et reaalselt eriti palju ellu ei viida. Ja siis toimub jällegi tinglikult nagu hoopis teises suunas. Igasugune moega seotud temaatika kuulutatakse kahjulikuks. See on midagi sellist, mis suunab Nõukogude inimeste, eriti nooremate inimeste mõtted eemale peamisest sõjale üldsegi oluline, mis inimestel on seljas, tähtis on, millist tööd nad teevad. Ja kogu valdkond, mida ühendab sõna moodse, kuulutati läänelikuks Veiderdamiseks, sellele mitte midagi ühist Nõukogude süsteemiga. See köik on nõukogude inimestele võõras. Ja kui inimene üldse tegeleb ja mõtleb valdavalt oma kaunistamisele, siis ei tähenda ju mitte midagi muud, et tal on väga palju vaba aega. Tema mõtted ei ole seotud mitte töö tegemisega. Ja sisuliselt ka tõmmatakse sealt võrdlusjoon põlguritega arusaadavalt need, kes mõtlevad kleitidele, ülikondadele, ilusat selle asjadele, need on pigem põlgurit. Ja kaugeltki polnud ju kahekümnendatel kolmekümnendatel erandlikud juhused, kui mõni inimene, kes pööras rohkem tähelepanu oma välimusele oli kutsutud komsomoli või ametiühingu koosolekule see alusena jäänud seltsimehed arutlesid, kuidas siis nii miks ta käitub selliselt ja lisandus tavaliselt siia veel üks komponent, kuna ilusaid asju või üldse asju oli ju väga raske kuskilt tekkida. Aga sellel inimesel nad olid siis milline sai olla järeldus, spekulant. Aga igasugune Specolant tuli ju hukka mõista. Nii et üldiselt, mis puudutab välimust, siis eristuda, aga mood on ju ikka samastumine ja eristumine korraga mõlemad kaks aspekti. Aga tol ajal igasugune eristumine on juba iseenesest kahtlane. Ja ega ei olnud ju millegagi eristuda, sellepärast et mingit moeloomingut ju pole. Mõtlesime, et sisuliselt ju ainus professionaalne moelooja oli nendel aastatel juba mainitud Nadežda lamaanova keegi pidi esindama Nõukogude maad välismaal, kui oli vaja seda teha propagandistlikel kaalutlustel ja samas eliiti kuuluvat Brauadel. Neist oli natukene eelmine kord. Neid oli ju vaja kuidagi riietada, nad soovisid enesele midagi erilisemat ja selleks lamanovaga oli nüüd veel üks küsimus, millele ma ei ole ju peatunud, aga ta puuduta Ühte kultusrõivastus eset revolutsioonijärgsel ajal. Kõik meie kuulajad, kes on tol laeva pilte fotosi näinud, tunnevad, teavad, see on nahkjope tavaliselt tšekistid, komissarid, aga mõned parteitöötajad on peaaegu nagu revolutsionääride vormiriietus. Ja muidugi see puudutab ainult linna, nii et valdav osa elanikkonnast, need inimesed, kes elasid maal, käisid ikka traditsioonilistes rõivastes. Aga see pilt nendest komissaridest, Kistidest, partei töötajatest, need on ju kõik nahkjopedest. Ja nüüd tekib küsimus, kus siis nendel keerulistel rasked defitsiitsetel revolutsioonijärgsetel aastatel nii palju kvaliteetset nahka ja nii palju häid õmblejad, kes olid need joped kõik valmis meisterdanud, kust need siis pärinevad? Tegelikult aga on tegemist hoopis revolutsiooni eelse toodanguga, pärineb ta esimese maailmasõja ajal ja nimelt oli kavatsus organiseerida suuremad lennubrigaadid. Ja see oli nende vormirõivas. Neid õmmeldi valmis, suurte brigaadide loomiseni ei jõutud. Aga rõivad olid juba lattu ette õmmeldud, vähemalt pojad ja bolševikud said need sealt kätte, et ja nad jaotab digipeamiselt džikistidele ja komissaridele vormi rõivastusena. Nii et tegemist oli hoopis tsaariaegse riideesemega, mis tuli kasutusse. Ja enam-vähem analoogiline lugu on ka tuntud peakate kätega. Täpselt samuti. Väga paljud inimesed on ju neid siin-seal näinud ka filmide variantides, need on need niinimetatud Budjonovkat või vahetevahel pilkavalton neidu kutsutud täi tornideks hoopis teisest ajast, natuke hilisemast ajast. Aga taolise peakate idee autor on väljapaistev kunstnik, vas Soff. Tehtud jah, vana vene stiilis jällegi esimese maailmasõja päevil. Ja eeskujuks veel kord vanad vene kangelased ning plaan oli selles eskiisi järgi teha nii müts või peakate, vormi peakate kui ka kiiver. Peakatted jõuti valmis õmmelda täpselt samuti kuskil laos nad olid siis puhkesid need murrangulised sündmused ja bolševikud peavad need peakatted enesele kasutusele selle muidugi vaeva, et võimaldaks punane täht muuseas, mis on ka suhteliselt üllatuslik, mitte kõigil ei olnud seal punane täht, oli ka lühikest aega variant sinine täht, nii et võib leida ka sinise-tähega ja need on need kuulsad Budjonovkad. Nii et nii nõukogude aegne nende esimeste aastate nahkjope kui ka see kuulus Budjanovka ei pärine ja ideena ei ole sündinud pärast revolutsiooni pärast pööret vaid see on juba tsaariaegne kavatsus, plaan. Nii et pärinevad nad hoopis teisest ajastaga, võeti nad katusele ja kuidagi ajalukku on nad läinud või vähemalt seostuvat nad juba revolutsioonijärgsete tegelastega. Mis aga puudub, tab esimest Nõukogude moemaja. Teame ju hilisemast ajast, kui oluline nõukogude maal oli Tallinna moemaja ja millisest iraažis ilmus ajakiri siluett. Tänasel päeval on seltse interkujutamaturit, taolised tiraažid võivad olla aga esimene Nõukogude maaema aja kunagi natukene pikemalt rääkisime ka nendest loodi 34. aastal. Ja ametlikul loomishetkel kandis ta nime triast Mosmil joon. Nii et natuke täissuunda nimi. Juhataja ikka, kes siis teine kui mitte lamaanova rohkem juba olnud neid kuskilt võtta. Ja veel kord sel ajal on nõukogude maa täiesti ülejäänud maailma moeloomingust ära lõigatud, nii et mitte midagi sinna kohale ei jõua. Mingeid ajakirju ei ole, vähemalt tavainimeste jaoks ei ole. Ja kui vaadata, mis on selle nõukogude naise peamine rõivastus standard, siis ikkagi on ühetaolisust. Midagi sellist igasugu on, individuaalsus on ju hukka mõistetud ja rõivaste puhul täpselt samuti nagu ülejäänud eluvaldkondades kõikvõimalikud kampaaniad. Kord läheb lahti üks, siis teine näide, eks mingiaeg on suur kamp Paan ja mis on pööratud kübarate vastu, see on järsku kogu kodanliku rõivastamis stiili sümbol, nii et ei mingeid kübaraid keegi, neid ei tohi kanda. Aguna vahetevahel, eriti Venemaa oludes on ikka päris külm, siis mingisugused peakatted peavad olema. Ja kui vaadata tamis asendab kübarad siis selleks amparret, et väga sageli fotodel piltidel on näha ka noored neiud, naised peas, Barrett valdavalt mustad, sinised, aga eriline. Šikk oli valget värvi Barrett üldse valge värv on päris oluline. Ja mõned teoreetikud püüti ju ikka midagi lahti seletada, nägid selles valges uuele ühiskonnale iseloomulikku puhtust, nii et mingisugune mingisugune puhtuse sümbol, värv, kui me vaatame, kus pärineb sümboolika, siis on ju kõik, võtad hoopis eelmise ajaga piss, eelmiste arusaamadega, vähemalt ametlikult ja ka tallaja filmikaadrit fotod annavad meile pildi taolisest rõivastamis stiilis, ega seal ju mingeid kirkaid, värve või silmatorkavaid teete, inimtüüpe ju eriti ei ole. Ja muuseas, 30.-te aastate alguses on ka üheks kodanlikus riideesemeks või, või, või stiilijooneks see, mis varem alati iseloomustas vene kostüümi, need on karusnahad. Nii et karusnahad kaovad, eriti tänavapildil, mitte mingisuguseid kasukaid pole. Ja üks põhjus, põhjus, mida me ju teame, miks neid pole, kui vaadata, milline on see vene eksport, vajadus välisvaluuta järele on ju erakordselt suur, siis loomulikult on need karusnahad. Ja mis asendab põlist vene kasukat, selleks on talvel palit paksul vat voodril, nii et tüüpiline tolle ajastu rõivastus, talvine veel suurem probleem, kui riided on muidugi jalanõud, rääkisime ja tõime näit Teid, sellest, kuidas ka ajalehed kirjeldasid neid hiiglaslikke järjekordi, kui midagi paisati müüki. Muidugi, ajalehtede artiklite variandis mõisteti hukka need spekulandid, kes kokku ostavad, Nõukogude maal oli ju kõike külluslikult, aga see on tõsine probleem. Kanti kingi niikaua, kui üldse võimalik kingsepad toiti neid kuidagi parandada, aga nepi likvideerimisega kaovad ka kingsepad, nii et see on omaette küsimus. Ja talvel peamiselt liidid. Ning muidugi igasugune kodanlik igand on enese ehtimine. See on täiesti välistatud, peaaegu ju ei ole lõhnaõli, ei ole kosmeetikat. Nii et mis puudutab seda külge, siis see kõik on jällegi midagi, mida Nõukogude inimeste jaoks pole olemas. Siin on hoopis teised väärtused. Ja kui inimene üldse tahab ja mõtleb oma ilusale väljanägemisele oma ilusale kehale, siis tegelegu kehakultuuriga, see on väga oluline, asson, tervislik, seda igati propageeritakse. Ja kui tuletada meelde tolle aja mass ürid, tõsi, siis need on ju kõikvõimalikud kehakultuur, laste paraadid, nende esinemised, see on nii oluline, see on nii tähtis. Ja tegemist on üldse omaette temaatikaga pikalt arutleda. Eks kõik need võimukandjad, kes pürgivad absoluutse võimu suunas, miks nad nii jumaldavad kõikvõimalike võimlejate paraade ja kui tuletada meelde on ka näidatud mõningaid dokumentaalfilme, kasvõi Põhja-Korea ja nendest oludes, siis millised massüritused, võimlejad? Kõik see on ju tuttav ja tuttav ka juba Stalini aegadest, nii et see on oluline tegelegu inimesed sellega aga mitte. Ärge kasutage igasugust kosmeetikat ja igasuguseid vahendeid. Muidugi on veel üks rõivaste liik, mille hankimine on veel keerulisem või mis on üldse müsteerium. Ja võrreldes isegi jalanõudega, see on aluspesu. Kui vaadata, millal üldse nõukogude maal hakatakse aluspesu õmblema uuesti mõnes suuremas ettevõttes vabrikus siis taoline vabrik avati alles 1932. aastal. Nii et kuni selle ajani nagu polegi. Kõik on ju plaanimajandus ja kui hakata nüüd näpuga plaanides otsima, siis midagi taolist, kõik on ju paika pandud, mida toodetakse. Kui palju toodetakse siis mingisugust sellist asja pesu üldse, pole olemas toodet Pole olemas. See vabrik avatakse Vitepskis. Vaatasin selle vabriku algse toodangu nomenklatuuri ja nüüd võivad köitme kuulajad aidata kaasa mõistatada, mis see siis on. Ma nimetan kolm toodangu liiki, nad kõik on mainitud, vabrik hakkab neid tootma ja kahe ka on enam-vähem kõik arusaadav, mis need on. Igaüks meist võib ju ette kujutada, kuidas need pesutükid näevad. Ja need on meeste Kalsoonid, nendega on kõik selge. Siis järgmine tootel liik olid ženski pantaloomes, Natšoossam. Ei ole ju suur asjatundja naiste pesu pesuvallas, aga võib ju ette kujutada, et need peaksid olema aluspüksid ja kui snadžosson, siis natukene osakesed karvasemad, soojemad, ilmselt mõeldud talvel kandmiseks. Ja nüüd, head kuulajad, püüdke ette kujutada, mis on järgmine artikkel. Mida need enesest kujutavad. Selleni viis, selle toodangu grupi nimi on semeine, trus sõi, tõlgime natsisära, perekonna aluspüksid, petekas jällegi ühtlustuse eesmärgil oli välja töötada antud mudel, mis sobib kandmiseks nii meestele kui naistele, võib-olla ka lastele vanaemadele, vanaisadele, sellepärast retsem ja on midagi suurt ja ühist, aga jätame selle praegu kõrvale. Igatahes tegemist on mingi kaubaga, mis on ju väga defitsiitne. Ja tuletame meelde ka hilisemast ajast ja neid isegi juhuseid, kui korraldada D kas oli seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel väidetavalt kuskil Pariisis, praegu tuleb millegipärast meelde näitus müüdavast Nõukogude pesust ja millist furoori võis Läänes tekitada? Aga väga paljud, vähemalt minuealised kuulajad kõik seda mäletavad ja tunnevad ja teavad oma kogemustest. Nii et pole mõtet kirjeldada ja noorematele inimestele, no lihtsalt teadmiseks, et niisugused asjad olid. Muidugi see ei tähenda, et mingit aluspesu poleks olnud. Muidugi oli, vähemalt paljude inimeste jaoks oli. Ja mis siis oli, olid natukene vanad tagavarad, aga nepi aastatel olid ju kümned kümned sajad ateljeed, kus õmmeldi, kus pesu toodeti ja siis võib arvata, ei jäänud ta ei oma kvaliteedilt ega väljanägemiselt alla ka Lääne-mudelitele. Aga kogu see kriis, tegelik kriis ja see jubedus algab, lepi likvideerimisega 20.-te lõpus, kolmekümnendatel alguses, vot siis läheb tükk aega kuni saadakse aru, et ka taolist toodangut tuleb kuidagi hakata riiklikult välja laskma ja vot siis asutatakse see vabrik, mis neid jubedusi hakkab tootma. Sama igav ja mitte midagi ütlev kui naiste rõivastus on ju ka meeste rõivastus. Kuidas välja näeb? Kõige lihtsam variant on võtta ja vaadata, mis on seljas varajasel Stalinil Stalinil, kui ta veel ei ole võimu tipus kahekümnendatel aastatel. Samas stiilis on tema rõivastus nagu peamise rivaali Trotski oma. Seda on näha nendel fotodel seljas nisukene sõja väeline Fresh inglise stiilis. Lipsu muidugi ei ole, kuigi Vladimir Iljitš Lenin lipsu kannab, aga üsna pea pärast Lenini surma on lips üks peamine meesterõivaste atribuut, mida nimetatakse kodanlikuks igandiks, nii et seda enam keegi ei kanna ja suvel eriti kõige paremini, seda hiljem näeb Hruštšovi variandis vähemalt silmade ette tulevad need pildid on valged linased, püksid peal, vene tüüpi särk väga sageli niisuguse vene klassikalise kraega särk. Seda kantakse pükste peal talvel sisuliselt samasugune rõivastus, ainult tume. Ja kui vaadata neid fotosi, siis on või hakkab silma et need rõivad on kuidagi väsinud, kortsus ja jällegi selle kaudu nagu signaliseeriti, mis siis on oluline, oluline on töö tegemine, see on, mis see väline külg on teisejärguline, sellele ei pöörata eriti nagu mingisugust tähelepanu. Mis puudutab meeste peakatteid, siis 20.-te alguses vähemalt eliit kannab valdavalt soni. Jällegi suur eeskuju, Vladimir Iljitš, mõned erandid siin ja seal võib leida, et mõningate eliidi esindajate peas on ka Tubiceika säänse mütsike kõne, mis pärineb Kesk-Aasia vabariikidest ja tol ajal pidigi sümboliseerima seda sõprus selle piirkonna inimestega, nii et vahel kantakse Katjubitieikat kui naiste puhul veel. Teoreetiliselt võib ju kujutada ette, et mõni seltskond istub kuskil köögis või räägib omavahel ja teemaks on mood või mida kantakse siis meestevariandis, seda nendel aastatel on võimatu kujutada. Sellist asja pole üldse olemas, kui kuskil võib leida ka mingisuguseid pilte, üksikuid jätvat taolisi kleite võiksid naised kanda või taolised barretid siis meestevariant või meeste suund puudub täielikult. Nii et midagi taolist pole olemas. Mis aga puudutab lasteriideid siis tavaliselt on ise õmmeldud, nii et võtab jällegi väga palju aega, kui tsentraliseeritult hakatakse õmblema midagi ka lastele ja peamiselt, kus siis tuleb see kangas, seal defitsiit, midagi pole ju saada, need on lihtsalt täiskasvanud inimeste riided, raiuvad, kui augud on juba nii suured, et kanda pole võimalik parandada, pole võimalik siis lõigatakse sealt välja väiksemaid terveid riidetükke ja nendest õmmeldakse juba lastele. Ja tolles moemaailma võib-olla mat selles isoleeritud maailmas on üks täiesti erandlik sündmus. Sellest muidugi ei kirjuta tolleaegsed lehed, selles pole mitte mingisuguseid teateid. Aga päris juhuslikult sattusin selle peale ja nimelt see on vast ainus täiesti eriskummaline kontakt. 35. aastal toimub Moskvas loomulikult kinniste uste taga ainult eliidi inimestele, valdavalt naistele mõeldud üritus, son moedemonstratsioon ja ei leidnud, pole muidugi ka aega väga pikalt süveneda ja otsida, aga väga suured tõenäosusega selle ürituse taga ei ole mitte keegi muu kui eelmine kord mainitud Molotovi abikaasa, tõenäoliselt initsiatiiv sai tulla ainult temalt ja nimelt Moskvat külastab tol ajal väga kuulus moelooja. Ei ole nii suur asjatundja moeajalooküsimustes, et öelda, kuivõrd see nimi on hinnatud ka tänasel päeval. Aga tol ajal vaieldamatult esimese suuruse täht Elsa aparelli ja võib-olla veel üks moeajalooga seotud sündmus, kuigi see visiit pole otseselt seotud mingisuguste demonstratsioonide esinemistega, aga jällegi kuskilt lugesin, et 38. aastal. Aga see oli turismigrupp. Nii turistina oli ju Venemaad Nõukogude Liitu külastanud ka Christian Dior aga siis ei olnud tema moemaja vist oma tööd veel alustanud. Ja kas ta, kas ta mingit inspiratsiooni oma turismireisist sai raske öelda. Kuid veel üks huvitav seik, mis vahetevahel on leidnud kajastamist nende tänapäeva vene autorite töödes, kes on tegelenud Nõukogude moega ja eriti sõjajärgselt perioodil lipsab läbi nisukene teade, mis otseselt seondub meie ajalooga meie saatusega ja nimelt mainitakse, et 30.-te aastate lõpus täiesti vahetult enne sõda on veel üks sündmus, mis olulisel määral mõjutas seda, mida kanti ladvikus hakati kandma ladvikus ja see seondub balti riikide hõivamisega. Imelised asjad tulevad järsku siit järsku nagu läänemaailm avaneb, avaneb muidugi väga spetsiifilises vormis kujul. Aga ja ka siin inimesed ju väga paljud mäletavad, ei tea, kui palju on nendel lugudel tõepõhja aga vast kõik minuealised on kuulnud kõikvõimalikke lugusid nendest baaside ohvitseride prouadest, kes ostsid siin särke ja kandsid neid peokleitide pähe, nii et kõikvõimalikud lood. Ja võib arvata, et siinsetest poodidest need tol ajal ikkagi täiesti Ta saamatud kaubad väga paljudele jõudsid ta kuskile Moskvasse Leningradi, nii et see seik või nende sündmustega seotud muudatused selles, mida inimesed seal kuskil ladvikus hakkavad kandma. Seda vene moeajaloolased on ka ära märkinud. Natuke jõudsin vaadata ka Elsasse aparelli ja tema tegemisi hästi põgusalt. Võib-olla eksin, aga jäi niisugune mulje, et vähemalt tol ajal, kui ta külastas Moskvat, kui toimus see etendus siis oli ta eriti tuntud spordirõivaste loojana. Ja vähemalt tolle aja kirjeldustes on öeldud, et üks tema loomingu saavutus olevat tekitanud suisa šoki ja nimelt see puudutas suvehooaega rannariided. Väidetavalt tema poolt olid välja pakutud kaheosalised päevitusriided ja mis siis seal oli nii šokeerivat, nad olevat olnud keha värvi ja sellepärast võib ju kujutada ette, et kaugelt paistab, nagu inimesel polekski midagi seljas. Vähemalt tema visiidiaegsetes lugudes muidugi mitte ei kirjutanud, nendes Nõukogude lähed vaid lääne ajakirjanduses seda mainitakse. Nüüd, mis puudutab ja eriti meeste riietumisstiili, siis nende jaoks eeskujuks polnud mitte niivõrd Belsaž aparelli, seda ta ei saanudki alla, vaid ürita Te ikkagi kanda seda, mida kannab seltsimees Stalin, nii et eeskuju on Stalin kõikides eluvaldkondades. Kui varem peas soni meestel, siis alates Stalini tõusust on juba nokaga müts, Buraska Stalini kannab sellist mütsi. Ja jällegi, kui vaadata Ta mõnel fotol, siis on näha, et väga paljud seltsimehed on täpselt samasugustes peakatetesse. See puudutab ka Stalini frentši, täpselt samuti. Ta on näha jalas ka nahksäärikud, täpselt samuti väga paljudel seltsimeestel needsamad säärikud. Nii et kõikidel nendel fotodel kõikidel nendel piltidel on ju näha, et Stalinit kopeerida Akopeeriti väga omapäraselt. Ja see on jällegi nii tüüpiline nõukogude ajale, vot üks asi on see väline pilt, teine all sisemus. Ja kunagi sattusin väga huvid. Artikkel oli hoopis teisest vallast või kuidagi. Peamiselt puudutas hoopis teisi asju, see ilmus ja savisse majakas jätas. See oli intervjuu ühe vene tuntud kunstniku Viktoriassevarjukovaga. Ja sellest loost tuli välja nagu ikka, kui räägitakse kunstnikku, tegemistest küsitakse ka väljapaistvate inimeste tegemistest. Läheb jutt üsna pea hobidele ja tuleb välja, et tegemist on väga eriskummalise hobiga inimesega. Nimelt Ta kogub pesu pesu ja seal olid väga sünged lõigud, mis puudutas, tasid kaaku, laagi pesu, milles seal jagati, mida seal inimesed kandsid. Kui seda üldse saab pesuks nimetada. Siis oli juttu ka Stalinist ja ta kurtis, et tal mingeid Stalini pesunäiteid ei ole. Ja ei tea, kas neid õnnestub kuskil leida. Aga siis ta räägib. Tal on näiteid ladvikust ja toob ära ka kaks konkreetset pesutüki ja nimelt tema kollektsioonis olevat Kaganovitši imeilusat lõhe. Ravi. Kalsoonid kirjeldab neid, me ei hakka seal pikalt tegelema, leppima sellega, et me oleme väga ilusad ja teised alus, püksid pikad, on Mehlise näites hiina siidkäsitöönööbid ka käsitöö, nii et kõik see on nii ilus ja kaunis. Me võime seda kõike ette kujutada, neid siis kantakse. Aga mis on peal peal, on kulunud friends. Jällegi tüüpiline kogu see mulje, mida tuleb jätta teistele, see on nisukene töö tegija, teistest mitte erinev kulunud riietes, kortsus täpselt samasugune, aga all siis peenest siidist hiina siidist nisukesed ravi aluspüksid, nii et pealispind ja aluspind erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Selles traditsioonilises parteifunktsionäärid kostüümis on Stalin kuuni 43. aastani. Siin on täiesti kindel piirjoon ja 43. aastal omistatakse talle marssali auaste. Ja siis paneb ta selga juba sõjaväe vormi, nii et hilisematel piltidel on ta sõjaväe vormis. See ei ole jällegi mitte tüüpiline, mitte selline, nagu seda näevad, et kõik need määrustikud tan natukene heledam, ele hall. Algselt oli ka selle kostüümi ülemise osa krae. Niisugune püstine ei olnud mugav, tehti teine krae, taskud on natukene teised väga sageli, Stalin seisab käsi taskus, seda ju mitte ükski sõjaväelane enesele lubada ei saa. Lamp, passid nii, et natukene erinev sellest ametlikust vormist. Ja kui 45. aastal 26. juunil omistati Stalinile generalistsimuse siis tekkis küsimus ka uuest mundrist. Loomulikult selle tähtsa probleemiga tegeles sõjaväes tagalateenistus. Ja esmakordselt pildid sellest mundrist ilmusid alles 1996. aastal. Aga eskiisid nii, et kunstniku töö, kuidas köik mõttes idees välja nägi, alles 2001 vaatasin neid eskiis, väga ilusad kaunid pildid, väga kaunid mundrit. Ja loomulikult on joonistatud ka niisugune inimene, aga kui vaadata, kellel need mundrid seljas on, kui vaadata Ta, kelle moodi see inimene on, siis millegipärast tuleb kohe silmade Žukov, aga mitte Stahlil Nyatteskiisidena Stalinit joonistada, Te poleks saanud, ei tea mis põhjustel, aga ega ta niisugune eriti modelli moodi välja ei näinud. Ja kusjuures, mis veel nagu viitaks Sukovile, et üks komplekt selles mundris taga mundrid on ju igapäevased paraad ja nii edasi oli nähtud ka paraadide vastuvõtmiseks ratsaAzani üldtuntud fakt, et ratsutada Stalin ei osanud, Žukov aga oli väljapaistev või suurepärane ratsutaja. Ja kuis näidis valmis sai, siis tagalaülemast ka väga tähtsast sõjaväelasest sai mannekeen, nii et ilmselt pandi see munder talle või mõnele teisele kindralile selga. Esitleti Stalinile, seal kohapeal olid ka teised seltsimehed. Natukese munder meenutab siin, vahepeal oli mingi projekt riietada politseiülemat, kuskil tuleb meelde vist üheksakümnendatel Ta algusest ilusatesse värvilistes mundrites natukene sarnane midagi sellist. Ja loomulikult saab ju Stalin aru, ega ta pole rumal inimene, et sellises mundris näeks ta välja koomiline. Seda ta ilmselt ju ei ütle, aga peab väidetavalt loengu seal olevatele seltsimeestele, kui oluline on olla tagasihoidlik. Ja lisab, et nõukogude inimesed tunnevad seltsimees Stalini äraga marssali mundris, nii et tal ei ole seda generalist simuse mundrit vaja. Nii et kandmata seda mundrit ei hakka. Aga kui veel tuli praegu meelde, ei ole Josse frentš mitte Stalini leiutada disaga taolist kostüümi hakkab tegelikult ju esimesena Venemaal kandma hoopis keerenski. Ja kes soovib nende Stalini riietusstiilidega lähemalt tutvuda, selleks on olemas ju loendamatu arv plakateid, nii et sõjaeelsed plakatid, kus ta on valdavalt selles tüüpilises tol ajal nomenklatuuri Fryntšis nendes riietes ja hilisemad plakatid, kus ta juba on kujutatud selles pigem sõjaväelase mundrit meenutavas frentšis, nii et need on kõik olemas. Kes soovib, võib neid vaadata ja selle teadmisega võikski täna lõpetada.