Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme nüüd mõned nädalavahetused rääkinud inimeste igapäevaelust jälle üle üle mõningate pühapäevade. Ja viimane kord oli meil valdavalt jutt juttu sellest, mida inimesed kandsid, mida nad kandsid ka kleitide ja ülikondade frentside. Oll tulevad meelde et terve pere aluspüksid, nii et kuidas nad välja nägid, on omaette küsimus, aga kõik see oli ju väga defitsiitne jalanõud ja pesu, eriti kui ta on üks valdkond, mida me oleme puudutanud ainult seoses teiste teemadega, ikka sedasama kas või defitsiidiga. Ja see on see, mida nõukogude inimesed sõid. Ehk kulinaariavaldkond ei olnud otseselt kavas sellel teemal vähemalt praegu peatuda, kuid kätte saada, pluss üks päris huvitav materjal, tõsine uurimus. Ja selle uurimusega keskmes ei ole midagi muud kui kartuli plaat. Ehk vene traditsioonis kuulus Olivier salat ja mõtlesin, et aeg on ju ka sobiv, väga paljud kuulajad alustavad lõunasöögi ettevalmistamist. Natukene oleme me ju vene kulinaariast ja vene söökidest ka kunagi ammu rääkinud. Nii et võtame täna, kes märksa ja noh, sellesama Olivier salati. Ja ei ole selles 100 protsenti muidugi kindel oma silmadega pole seda aega näinud. Võib-olla mõned meie kuulajad oskavad täpsustada. Aga kas mitte seesama kartulisalat, mis on ju meil olnud eriti nõukogude ajal, obligatoorne roog kõikidel sünnipäeva ja pidulaudadel. Kas ei ole mitte nõukogude aegne saabuma tuss leiutis traditsioon? Enne seda? Siiralt kahtlen, kas taoline majoneesiga üle valatud salat oli nii igapäevane, kas midagi taolist üldse lavale paigutati, aga sõjajärgsetel aastatel meelde tulevad oma sünnipäevad, vanemate sünnipäevad? Ma arvan, et väga paljude nende tuttavate sõprade sünnipäevad kus me oleme käinud ja eks see traditsioon kestab ju paljuski tänase päevani, nii et see kartulisalat ikas samu salati salat Olivier. Nii et seda teemat me oleme ju eriti puudutanud. Natukene oli sellest juttu, kui rääkisime üldisest defitsiidist arusaadavalt eks seda, mida söödi, määras väga palju see, mida paadi, mida õnnestus hankida, kui ei olnud leiba, siis oli juba iseenesest leiva jõudmine lauale suur pidupäev. Kui ei olnud mingisuguseid muid toiduaineid hilisemast ajast, vähemalt sellest ajast, mida mina mäletan, oli see pidev kord puudus, üksis, puudus DNS, siis polnud võid, siis polnud midagi muud. See kõik erineb ka piirkonniti. Väga paljud need asjad, toiduained, mis olid kätte saada, saadavad Moskvas, Leningradis balti liiduvabariik sides. Näiteks tulevad jällegi meelde oma mälestuse ajast, kui peale ülikooli sattusin Nõukogude armeesse Kaliningradi oblastisse, need olid 70.-te alguse aastad siis väga paljud need kaubad, mis siin olid ikka Ta saadavad kanamunad olid seal väga defitsiitsed, sama tuleb meelde oli või ja seda loetelu võiks jätkata veel hästi pikalt. Aga samas jällegi vähemalt sellest hilisemast ajast, 20.-te lõpus, 30.-te alguses, selles pole eriti mälestustes juttu. Ei olnud ka neid kontakte välisilmaga, aga 60.-te 70.-tesse pärast, kui kasvõi tihenevad kontaktid Soomega hakkab käima laev Georg Ots. Tulevad ju meelde kõigil need lood, kuidas poes pole mitte midagi, okei, aga kui külla saabub eriti väliskülaline, siis nad ei jõudnud ära imestada, kuidas on võimalik osta, seda kõike oleks saanud, sest tõesti eelneval päeval käis ta poes, seal ta ei näinud midagi, aga laval on need ja need asjad. Kuid mis puudutab Nõukogude kulina Maarjat, seda mõistet, siis sünnib ka 30.-te aastate keskpaigas. Ja jällegi seostub see nagu kõik tol ajal Staliniga tema väljaütlemistega ikka sellesama kuulsa lausega, et elu on muutunud lõbusamaks, elu on muutunud paremaks ja arusaadavalt, kui see on niisiis peavad olema ka lauad paremini kaetud, midagi on hoopis teistmoodi, siis ka esimesed suuremad, tõsisemad Nõukogude kokaraamatut, nad on omaette põnevad, huvitavad, hästi paksud. Neis on päris pikalt sissejuhatavat osad, mis teevad ka lugejatele selgeks. Sa ei kaugeltki ei tähenda, et nõukogude inimesed ei peaks hästi ja tervislikult sööma. Jah, need liialdused, need on loomulikult kodanlik igand, aga põhimõtteliselt kogu see kulinaaria nõukogude niisugune lähenemine. See on jälle muutunud oluliseks ja tähtsaks. Aga kuni 30.-te lõpuni ja isegi tol ajal ja seda on ka mõned inimesed oma mälestustes toonitanud, lugesid nad tsaariaegseid kokaraamatuid kui mingit ulmekirjandust ja see on tõesti nii. Mäletan ka oma emotsioone, kui sai loetud mälestusi tsaariajast ja neid kirjeldusi, mida tol ajal poes müüdi või mis oli laual või üks lemmiktemaatikaga, millest me kunagi rääkisime. Mida pakkusid tsaariaegsed Moskva, Peterburi restoran, kraanid, trahtrid, kõrtsid, need valikud, see oli ju midagi enneolematut, Nõukogude ajal keegi olevikus midagi sellist kogeda ei saanud ja sellepärast need naudingud said olla ainult mälestuste või loetu variandis ja puudutasid revolutsioonieelsed minevikku. Enam-vähem reaktsioon või suhe nende raamatutega oli sama nagu jällegi Nõukogude hilisemal ajal Lääne retseptidega. Neid oli ju väga tore lugeda, kui nad kuskil kätte sattusid. Mõnest jällegi valdavalt Soome ajakirjast, aga midagi polnud parata. Võis ju seda pilti vaadata ja kavandada ka Enda plaanides mingi taolise asja valmistamist, aga kui hakkasid süvenema retsepti ja selgus, et sinna tuli lisada seda ja seda ja seda maitseainet. Aga neid ju saada ei olnud. Aga vahetevahel, kui tekkis mõni tuttav lähem tuttav kasvõi Soomes, siis palvele või küsimusele, mida ta võiks tuua mõnikord. Ja see oli ikka vähemalt minu variandis, et toogu mõni purk mingit maitseainet, siis jälle mingisuguse retsepti järgi enam-vähem ligilähedase Loa valmistada. Maagiline salat, millest täna tahaks natukene põhjalikumalt rääkida, ongi see sõjaeelne Olivier. Lihtsamalt ja arusaadavamalt eesti traditsioonis seda nii ei kutsutud või ei olnud seda kommet seda seost, mis on väga paljude inimeste jaoks eriti Moskvas, Leningradis, säilis ka nendel kolmekümnendatel aastatel. Meil see on, et oleks kuidagi lihtsam või arusaadavam kõige tavalisem kartulisalat otsasama salat, mida pakuti, mis oli meil pidu laudadel kui vaadata vast kõige põnevamat allikat, mida olen korduvalt juba soovitanud. Kes suudab selle raamatu hankida, eesti keeles ei ole, kuigi ma tean, et oli kavatsus ta tõlkida ka hästi keeltes on Kylie rovski tsaariaegne ajakirjanik väga põhjalik, väga huvitav, põnev mees, kirjanik, tema raamat Moskva ja moskvalased moskva Moskvitši. Seal kirjeldab ta ka selle salati sünnilugu ja nimelt see seondub õhe moskva tun restoraniga, Ermitaaž nende restoranid, väga paljud neist areng on enam-vähem ühesugune. Algselt on ta eliidi aristokraatia restorane kuskil 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Seoses majandusbuumiga muutub ta juba ka lihtsamate lihtsamate, võib-olla oma kommetelt aga väga jõukate kaupmeeste restoraniks. Ja sealt töötas kokk, kelle nimi oli Lucien Olivier. Nii et nagu tol ajal, kombes, väga palju selle elukutse esindajaid saabus Venemaale, Prantsusmaalt. Ei hakka selle salati sünnilaul pikalt peatuma, kuigi on ka erinevaid versioone, aga see paistab kõige tõepärasem rovskid, võib uskuda, ta on väga-väga tõsine inimene. Mis puudutab tema algallikaid. Ja selle salati sünnilugu, on sellepärast kummaline, et oli, plaanid olid vastupidised, mitte mingisugused salatit ta ei kavatsenud pakkuda vaid tegemist oli laanepüü ja teiste metslindude liharibadega. Kui nüid keegi tahab enesele seda rooga ette kujutada algses variandis, siis võib suhteliselt sihukesed liha ribakesed lõigata. Sinna kõrvale olid valmistatud kuubikud želee, samade metslindude puljongist. Taolised kuubikud veel olid seal vähikaelad ja tud olid naat Browanssaal kastmega ning keskel, kui nüüd seda taldrikule ära paigutada, oli nisukene kartuli kuhjakene. Ja omakorda oli ta kaunistatud munalõikudega. No enam-vähem mingi taoline nisukene roog, nii et mitte millegiga sai, meenuta kartulisalatit, need on kõik eraldi kaste on ainult siis kohati kuskil peal, kusjuures ka munad. Puhul vähemalt nii väidetakse kaunistusena, aga mitte neid söömiseks ja taoline kaunis nisukene, külm suupiste või midagi, midagi sellelaadset rooga. Ja nüüd oli ta selle valmistanud, serveeriti ning publik vastav vene kaupmees, kuidas vene kaupmehed rikkad ja jõukad sõid, on enam-vähem ka ette kujutada, võimalik olevat siis kõik selle ära seganud, mis seal taldrikus oli ja hea isuga ära söönud, väidetavalt seda näinud Olivier tabas tõeline shokk, shokk temasse oli lihtsalt ära lavastatud. Ja demonstreerides oma põlgust klientuuri suhtes, kas taoliselt käitub taoliselt, toimetab olevat ta järgmine kord pakkunud lihtsalt kõik need lõigud üle kallata tunamajoneesiga. Ja nii sündis Olivier salat vastupidiselt oli enda soovidele, nii et see on teise märgiga teise sünnilooga salat nimme kiuste sellele klientuurile, nendele uutele matslikele kommet, sõnnik, taoline salad, no väide, valdavalt on see lugu tõene ja Kylie rovski enam-vähem taolisena seda ka on kirjeldanud. Väidetavalt jällegi tuginedes Kylie rovskile, see eelnev lugu vist ei olnud, tema sulest on kuskilt mujalt meelde jäänud, aga kylie raske räägib sellest tõelist retsepti või neid nüansse. Me laeklesime peamiselt üldiseid komponent, aga ju seal on siis mingisugused väiksed nipikesed, otsustavad detailid, kulinaarias oli v olevad selle retsepti saladust hoidnud ainult ise endale. Ja pärast tema surma läkski retsept koos temaga teise ilma. Ning tema õpilased, järeltulijad, said seda salatit valmistada ainult selle pildi järgi, mis neil silmade ees oli teadmata. Originaalretsepti. Mis puudutab Ermit taaži ja seega ka kogu salati ja kulinaaria edasist saatust, siis loomulikult seitsmeteistkümnes aasta toob suure pöörde. Kõik need asutused suleti lühikeseks ajaks, hiljem nepi ajal ta taaselustub kuldse, on kõik vulgaarne nagu lepi, variant on väga paljuski inimesed mõistavad, saavad aru, seda köike pole pikaks. Nii et koos Ermitaažis seitsmeteistkümnendal aastal sureb. Kas salat sureb kogu sõjaeelne kulinaaria bolševikele on muidki muresi kui retseptide säilitamine. Ja lisaks üks olulisemaid salatikomponente laanepüü, ma loodan, et see ikka on laanepüü venekeelses variandis on seriabczyk kõlab väga hästi, see räpp, tšikk ju väga paljus tulenevalt Majakovski luuletuses sai sünonüümiks igasugusele Bushile. Reaptšikov Shui kliend, pass, leid, nii Prihhoodid pur-shui, niiet näri võis ananassi ja näri neid rapsikuid. Sinu viimane päev on saabunud pursui, nii et riim Shui jabur, Shui ja Reapsikoniusse lind või see toit, mida siis Buršoigozalanassidega sööb, Protaallasel kuidagi ei kõlba süüa neid rapsikuid ja ananassi ja seega arusaadavalt kõik, mis seostub selle toiduga tulemusena veel jääsalatiga, on mingisugune konarliku elu märk. Millal siis arvatavasti taassünnib see saladus muidugi mitte selle nime all ametlikult Oliviee, igasugused prantsuse nimed ja muud asjad, need ei kõlba ju eriti kuskile, kuigi seal on mõned erandid. Väidetavalt seal salati taassünd seostub restoran Moskva peakokaga, keegi Ivan Ivanov, rohkem tast pole eriti kuskil, aga vähemalt nendes lookestes, kus räägitakse Olivier salati taassünnist, teda mainitakse ta olevat kunagi olnud köögis abilisena, kui Olivier seal toimetas, nii et võib-olla sealt see seos. Aga jällegi kuivõrd tõepärane, kes seda teab. Ja muidu Oki kodanlikud laanepüüd tuli asendada ja kus neid oli ka võtta tuli asendada hoopis ilmselt prolataarsemata kanadega, nii et need millegipärast olid tunduvalt paremad. Sobisid paremini. Ja kuna restoran kandis võib-olla Siidse seos kandis nime Moskva Sis salad saab enesele nime Stalitshni pealinnasalat, jällegi tuleb meelde restoranides. Üks nendest roogadest, mis tavaliselt menüüs ikka oli, oli pealinnas salat, nii et vähemalt ideena pealinna salad salatseda. Litshni polnud mitte midagi muud kui kunagine Olivier salat. Kuid väidetavalt ei kadunud Olivier salat vähemalt kui märg ka varasemast ajast. Nii et alates majakovskist kuni 30.-te keskpaigani jääb talle külgel niisukene sild kui kodanliku elulaadi sümbol. Ja on üks huvitav artikkel, mis ta nüüd nii väga huvitav on, aga kuna ta selle meie teemaga haakub, see on ajakirjast, on jokk 1927.-st aastast. Seal räägitakse sellest, kuidas Netmani ümber on piiramisrõngas koomale tõmbumas. Ja ainus lohutus tus, ainus lõbu, mis sellel Nepmaninal jäänud, see on pidutseda, rassida, juua omade seltsis ja kardinad on ette tõmmatud, nii et nii san, epansis elab. Et selle nõukogude tegelikkusega, selle uue eluga pole tal mitte mingisugust kontakti, mingit soovi seda elu elada. Ja parim põhjus üldse pidutsemiseks, mis tal on jälle sümboolne, väga märgiline. Et ta tähistab sen Eppmal vana uut aastat võtab seda vastu, rassib ja neid see pilt, autor seda seletab, joonistab lahti, kirjeldab kõik Nõukogude töötajad, uued inimesed elavad juba uues aastas 20 seitsmendas aastas juba 13 päeva. Nii on artiklis. Aga Maal on ikka selles endises 20 kuuendas aastas ja purjus pisarad on tal silmis, sealt Brassib ja need asub autor lauad kirjelduse juurde, mis seal laual on. Eaka kõigel sellel peatuma. Aga pole mitte ühtegi asja, mitte ühtegi rooga, mingisugust seost, mis ei annaks lugeja teleselge pildi, et tegemist on endise aja inimestega. Nii et isegi söövad nad lauanõudelt, mis pärinevad poolioni ajast. No väga tore oleks omada taldrikuid sellest ajast, aga see on kõik miinusmärgiga ja selles loetelus on ka, mis neil on kristall kaussides loomulikult kristallkausis. Seal on salat Olivier. Nii et sala Olivier kui märk mingisugusest kodanlikust endisest elustiilist, eluharjumustes ei ole kuskile kadunud. Selle salati ees on niisugune suur sümboolne miinusmärk. Ningoganjoki artikli üldine paatos, üldine idee seisnebki selles, et need veiderdused, endised liialdused toiduga. Need on jäänud minevikku, kui sinna kardinate taha surevad koos näpiga. Ja tänast päeva kirjeldab ta enam-vähem lausetega, et son juba töölisklubi, kus kõik avar, kus on kõik ilus ja kus võetakse vastu seda õiget uut aastat ja inimesed, mida nemad siis seal söövad, nemad joovad teed, loomulikult nad on kõik ained, keegi ei ole purjus, seda me teame, kuidas töölisklubidest need asjad käivad ja söövad nad võileiba keeduvorstiga. See kõik on teisejärguline, neil on hoopis teised väärtused, seal teine maailm. No enam-vähem selline on see kirjeldus. Aga kolmekümnendat teisest poolest on juba sama Olivier salat traditsiooniline või ta on võitnud oma positsioonid tagasi laual, taan kõikidel sünnipäevadel pidupäevadel. Ning miks selles salatis saab hakata üldse rääkima 30.-te aastate teisest poolest ja põhjus on ka suhteliselt proosaline. Majoneesi Nõukogude liidus hakatakse tootma 36.-st aastast. Ja vot siin on see erand, majonees esimene ja ainus sõjaeelne majoneesi sort mis on müügil või vähemalt kuskil olemas, kannab nime Pravansaal. Ja väidetavalt olevat näidis esimesest partiist toimetatud ka Stalini juurde. Stalin olevat proovinud jäänud rahule ja hakatakse tootma. Ning teised sordid juba, mida meie kuskil mäletama hilisemast ajast. Need tulevadki müüki alles sõjajärgsetel aastatel. Need on kõikvõimalikud lisandid, mis sinna juurde pannakse, ka see nomenklatuur ju väga suur ei ole, aga oli mingisugune majonees tilliga ja mingi natukene teravam. Ning juba ainuüksi see seletab, miks Olivier salat sai ilmuda inimeste toidulauale mitte varem, kui kolmekümnendad teisel poolel pärast 30 kuuendat aastat sele tulebki sellega, et majoneesi, seda komponenti, millega see kõik üle kallata, et seda ju varem lihtsalt polnud. Oma sünnihetkel oli see salat ikkagi midagi peent, ei ole ju need Reapsikud ju igapäevane toit, et nüüd on see pige midagi tavalist küll erakordselt sünnipäevade rooga ka ikkagi enam-vähem kõigile kättesaadav, sõltub muidugi komponentidest, mida sinna panna millist kas või liha kasutada. Ja lihtrahva traditsioonis üldiselt pigem ka sellel salatil on tol ajal ju erinevad nimetused, veel kord restoranides on ta valdavalt pealinnasalat, aga inimesed vahetevahel nimetavad seda lihtsalt salat x võiveneks, muug salatiks, majoneesiga oli v ja see nimi on paljude jaoks loomulikult kadunud kuskile varasemasse aega ja ega ei teatagi seda seost, aga mõnedes ringkondades säilib Ta ka nendel aastatel. Nüüd aga majoneesi ju vene köögis, miks salat majoneesiga ei ole ju väga sageli, kus seda võiks leida, kui hakata praegu mõtlema? No võib-olla see kuulus vene heeringas niinimetatud suuboyf kasuka all, vahetevahel kasutati seal majoneesi ja 30.-te lõpust ilmub restoranide nomenklatuuri veel üks üks roog niisugune suupistete valdkonda kuuluv. See on muna majoneesiga. Ja mäletan seda ka oma praktikast väga hästi selle Kaliningradi oblasti linna kussevi ainus restoran Lutš päiksekiir selle menüüs oli kindlalt ühe roana alata tee muna majoneesiga, nii et see ongi valik. Ja mõnede inimeste mälestuste variandis kodune salat on Olivier. Aga toitlustusasutustes on pealinna või siis Stalitshni. Miks see salat muutub ja hakkab kandma veel mingisuguseid erinevaid märgilisi tähendusi? Võib-olla natukene hilisemast ajast, aga kuuekümnendatel aastatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, kui toiduaineid väga paljus hakatakse jagama toidupakkide variandis jällegi tuleb vist meie kuulajad talle meelde, kes seda aega mäletavad. Ja sageli toidupakkide üheks oluliseks komponendiks oligi. Majonees ja teiseks väga tähtsaks olid konservherned. Kus Olivier salatitemaatika täna tekkis, on väga põnev, huvitav artikkel, hästi pikk, mille aluseks on üks põnev uurimus annakuškowansele autor. Ja jällegi, iga aega võib ju vaadelda väga erinevalt, ei ole ju alati vaja minevikku siseneda, peauksest võib siseneda köögiuksest, vaadata, mis toimub köögis, mis toimub toidulaudadel. Ja ka see annab päris hea pildi ajastust sellest, kuidas inimesed elasid, kuidas see kõik toimis. Ja tema võtabki just nimelt selle Olivier salati ja läheneb nõukogude ajale läbi selle salati selle salati abil. Nii et ainuüksi see temaatika ikka annab võimaluse mõista või näha, kuidas kogu see süsteem toimis. Ning peatada ka sellel, et võib-olla üks selle saladuse tik komponent, väga oluline määrav komponent meil Eestis seda vist Te ei kasutatud ja ei kasutata vist kartulit salatite puhul ka tänase päevani. Konservhernes, aga Olivier salatis selles nõukogudevariandis varasemas ja seda ei olnud, peetakse hernest oblicatoorseks osaks. See tõstab kindlalt salat Tiit prestiiži, sest konservhernes on suurt defitsiit. Need, Ungari purgid, hernepurgid tulevad jälle meelde. Ja veel üks komponent päris oluline. Kuigi tol ajal Nõukogude inimeste salatis, kas siis oli veenime all või pealinnas alati nime all liha osana oli valdavalt vorst mugav, ei ole vaja temaga pikalt jännata, muud midagi polnud ka eriti saada. Aga kõige peenem variant just nimelt kana. Ja tänasel päeval on just paljus meelest läinud ja nooremad inimesed seda ka ei tea. Aga nõukogude ajal kana oli ju tunduvalt kallim kui loomaliha. Nii et need proportsioonid ja hinnad olid hoopis teistsugused. Nii et see oli ka väga raskesti, ongi tänapäeval väga raskesti arusaadav, miks siis nüüdse kana nii oluline, aga jälle x defitsiitne kaubaartikkel ja tõstab loomulikult salati tähtsust või prestiiži mida selle salati puhul on veel märgitud. Näiteks et seda valmistati väga sageli koos ühiselt. Ta on toiduaine, mis liitis perekonda. Ja tõesti, see on selles samas uurimuses sees, kui meelde tuletab või oma lapsepõlve ja kas ka mulle või olid minu privileegiks mingid ülesanded. Kui sünnipäev lähenes, siis mäletan hästi, et mina kaakisin midagi, nii et osalesin selles protsessis. See oli kuidagi ära jaotatud, kes, mida tegi alati tee seisis salati kaos keset pealauda vene traditsioonis ka alustati salatiga. Vahel on ka olnud tava. Hiljem tulid lauale näiteks taldrikut võileibadega, millel oli kalamari, nii et kõht oli enne ikka juba natukene täis toidetud, et inimesed nii väga rabaks lõpetati väga sageli salati söömisega. Nii et see kauss püsis algusest lõpuni laual. Nii et ta on mänginud väga olulist rolli 30.-te aastate inimeste toidulaual ja just nimelt pidupäevadel. Nüüd aga, mis puudutab Nõukogude inimeste seas seda, kes kandis number Ühte kõikide rahvaste suurt juhti, siis tuletasin veel meelde, lehitsesin ka mõnda raamatut. Aga vähemalt Stalini variandis ei ole kuskil mainitud, tema laual oleks taoline roog olnud. Sellepärast ja üldse, mis puudutab Stalini toidueelistusi, kui imelik see esmapilgul ka ei ole, aga see puudutab üldse mälestusi laiemalt. Ka nii väga kindlaid andmeid ju ei ole, väga palju on legende, mida sõi, mida eelistas kuid üks on selge, mingi eriline gurmaan. Stalin ei olnud väidetavalt üks gruusia roog, mida võiks sinna salatite kategooriasse või sakuskade kategooriasse paigutada, kuigi seda salatit söödi ju ka liha kõrvale ja ta on üldse universaalne toit. Aga see on päris huvitav, huvitav gruusia päritolu. Kasutame seda nimevarianti, liha või sink, oleks õigem öelda asjatundjad oskavad seda paremini lahti seletada. Aga see oli viis, kuus päeva soolas hoitud suured sealihatükid ja pärast ilmselt teisiti ei saanud olla külm. Suits kestis kuni poolteist kuud, nii et hästi pikalt, seega väga aeganõudev sink ja väidetavalt Stalinile saadetud tee kodukandist või sealt tema sünnipaigast seda sinki ja seda olevata meeleldiga söönud. On ka räägitud sellest, aga loomulikult, seda me teame ka oma näitel, kuidas maitsed ja eelistused on aastatega ju muutunud. Ei söe enam, vähemalt ma ei tea, kuidas meie kuulajad, aga kui ülikooliaeg tuleb meelde, siis ma arvan, et nädalas kuus päeva sai söödud praetud kartul tulid ka tänasel päeval seda, mis nii sageli enam ei tee. Vähemalt minuealised inimesed. Ja täpselt samuti on ka Stalini maitse-eelistused muutunud. Mõned autorid põhjendavad päris pike lõikearuteludele teemal, kas ta eelistas Gruusia ehkki või vene kööki, leitakse pigem vene kööki, mõni aeg vene kööki, siis mingist ajast alates pigem gruusia kööki ja vene köögi puhul pelmeenid, aga vast kõige sagedamini. Ja see oli meil, kui me rääkisime Svat Laanast, rääkisime Stalinit, pereelust oli tal laual kapsasupp. Kas hapukapsa värske kapsasupp ja selles keedetud liha, nii et teise roana oli see liha? Ja võib olla suhteliselt palju, mis jällegi seob tema päritolu piirkonnaga Stalini eelistusi? Oli pähkleid sealses köögis, neid kasutatakse ja kreeka pähklimoos seda omal ajal saatis ema lastelastele, nii et need on need toidud, mis seostavad Stalinit tema sünni piirkonnaga. Üks on aga selge ja mis ei ole võib-olla tüüpiline selle, selle kandi meestele, teame ju, et kui kuskil seal valmistatakse šašlõkke või muid toite, siis sellega tegelevad ju mehed. Väga sageli on toiduvalmistaja Ingita toitude valmistajamees, siis seda võib kindlalt väita. Ta, et mingit soovi ise midagi teha. Köögis ütleme siis nii, Stalinil ju polnud. Ja meelde tuleb ka tema omaaegne sellest me kunagi ammu rääkisime viibimine Duranski asumisel koos kaamenjevia Sverdlaviga. Kui olid jagatud omavahel kohustused, kohustused, mis puudutasid söögitegemist ja ka hilisemat koristamist nõude pesemist siis Stalin olevat hiilinud nendest ülesannet Nendest igati kõrvale kasutades nii kavalust minnes just parajasti siis, kui oli vaja midagi teha, jalutama või lihtsalt julmalt keeldudes nõus pesemast. On väidetud. Ta ei tahtnud ka oma nõusid pesta. Väga tõsised konfliktid sellel teemal, peamiselt Smerdlariga gaamine, fon, niisugune pehmem inimene. Ja sageli need ülesanded langesidki kaamenemile. Et mõned inimesed isegi seostavad kaamenjovi kõrget positsiooni 20.-te alguses Nõukogude hierarhias nagu sele tänu võlaga, mis Stalinile solijat vaata omal ajal pesi minu taldrikut, nüid palgutame Moskva partei organisatsiooni etteotsa. Kaseni oli või ei olnud, aga selge on, et mingi momendikene siin võib-olla. Olles kuskil tõusu redeli alguses, pidi ta ju loomulikult arvestama, kes on talle ohtlikumad konkurendid, kellega tuleb tõsisemalt arvestada, ja pehmeloomuline kaamenjeff, kelle loomus oli Stalinile nende sündmuste ajal kindlasti selgeks saanud, ei olnud ju talle tõsiseltvõetav konkurent? Väga sageli, aga sellest on meil olnud tosin pole mitte ainult Stalin, teised juhid, samuti 20.-te alguses Tartu lõunasööki võeti kaasa, toodi keskkomitee sööklast, nii et kodus midagi ei keedetud. Aga millel on tähelepanu, mis puudutab Stalini söömist või neid valikuid, siis suur muudab, kus siin on nagu kaks olulist verstaposti üks seondu tema naise surmaga, siis muutub kõik väga paljus. Ja teine on võib-olla murrangulised aastad, kuud, mis seonduvat sõjaaegsete sündmustega, kui see suur murrang peale Stalingradi on juba saavutatud, enam-vähem on see tulemus kas varem või hiljem ta ju niikuinii saabub, selge. Et liitlased selle võidu saavutavad siis Stahlil väga sageli sööb juba koos, pigem on see õhtusöök lõunas. Oma kaaslastega või nende teiste poliitbüroo liikmetega võivad ka osaleda sõjapealikud väejuhid. Toimub see kõik niinimetatud Plišnia takjas, mis on ju tõesti, kui vaadata, mitte kaugel kremlist väidetavalt sinna jõudis, teed ju pandi kinni. Nii et fooride taga ei olnud vaja seista 15 17 minutiga, nii et need on need kuulsad Stalini õhtusöögid ja seal laud juba tunduvalt rikkalikumalt kaetud ja väidetavalt sinna lauale tulevad gruusiapärased road uuesti. Seal on ka oma eelised ja veel üks aspekt, mida täna loomulikult ei jõua enam käsitleda, aga võib-olla tasub isegi selle juurde, et tulla see on kulinaaria ja diplomaat ja võiks nii pealkirjastada selle seose. Ja kuskil Nendest sõja-aastatest alates ei ole ju mingit kahtlust. Näiteks puudutab ka Jalta kokkusaamist, et sellega, mida serveeritakse, mida lauale tuuakse, et see on veel üks lahinguväli, kus tahetakse näidata. Ta on Nõukogude süsteemi eelist, neid rikkusi, neid võimalusi vaatamata kitsastele võib-olla sõjajärgsetel aastatele. Ja kuna nendest üritustest võttis loomulikult ühe peadirigendina osas Stalin siis Ta ilmselt sõi ja nautis ka neid roogi, nii et see on veel üks niisugune aspekt, mida tuleb silmas pidada, kui räägitakse sellest, mida Stalin eelistas, mida ta sõi. Nii et ka need diplomaatilised kontaktid, see diplomaatiline läbikäimine muutis seda valikut mingis suunas kindlasti. Ja sellega võikski tänavast lõpetada ja järgmine kord võtame, kuhu ajalugu meid edasi viib.